Rohesäuts. U. Teadlaste sõnul ei saa Eesti, kes elavad hülged, enam vabalt ringi liikuda, sest nad on inimtekkelise veealuse müra pärast sunnitud osa merealasid vältima. Allveeheliuurijad on teinud kindlaks, et Eestis elavad hülged suhtlevad vee all omavahel akustilisi signaale saates. Näiteks annavad nad teineteisele märku, et on leidnud süüa. Samuti võivad nad helide abil kaaslasi ohu eest hoiatada. Laevaliiklusest või ehitusest tulenev müra võib aga mereuurijate sõnul piirata loomade kuulmisulatust. Hülgeuurijate sõnul võib hüljestel tihti olla ebamugavam Väinameres, sest laevaliiklus on seal tihedam ja allveemüra seetõttu valjem. Näiteks Virtsu-Kuivastu praamitee läheduses ei tunne viigerhülged ennast hästi. Nad ujuvad sellest kohast kiiremini läbi või ootavad vaiksemat hetke. Seda võib püüda mõista inimkeskkonna abil. Kui helitugevus ületab teatud mugavustsooni, siis hakkame meiegi hea meelega seda kohta vältima. Kuna meil on ebamugav akustiline häire, võib mereuurijate sõnul rikkuda ka veeloomade kuulmist. Kuulmisläve tõusu kaasa toovad helitasemed peavad olema aga küllaltki kõrged ja tavaliselt laeva müra sellist efekti ei tekita. Vee all plahvatav miin võib aga veeloomadele tõsisemat kuulmiskahjustust tekitada ning kui merre tekib liiga palju kurte hülgeid, võivad kõrge mürareostusega piirkondadesse lõksu jäänud hülged hoopiski kaduda. Müra saaks vähendada laevade liikumisteid muutes ja sõidukiirust vähendades kuid selliste otsuste tegemiseks on vaja juba pikemaid teaduslikke uuringuid. Fakt on see, et inimene on mürarikast nii õhus, maa peal kui vee all.