Rohesäuts. Tänavune suvelõpu ilm lasi erandlikult kaua soojas merevees ujumas käia. Paraku ei luba, vot seda ka Pärnu lahes vohama löönud sinivetikad. Ilmselt on juba paljud kuulnud, et Läänemeri on üks maailma reostatumaid. Aga milles Läänemere kehv seis täpselt väljendub, on ilmselt paljudel vähemasti maa rottidel raske aru saada. Bon sinivetikad üks merele võistluse tulemusi. Mis meid pea kõik, mis puudutab sõna otseses mõttes omal nahal tunnetatav need on mürgised ja ujuma mine ja tervisele ohtlikud. Aga väga halvasti mõjuvad need ka vee kvaliteedile, kaladele ja muule vee-elustikule. Paraku pole sinivetikad meie vetes enam midagi haruldast. Eriline oli tänavu tõesti see, et erakond suhteliselt soojale suve lõpuilmale tänu olid nad südasuve asemel hoopis augusti lõpus ja septembris Ki veel. Aga kes siis on see soovimatu külaline ja miks ta meid kollitab? Esmalt tuleb öelda, tegu polegi vetikaga. Sinivetikad on tegelikult hoopis bakterid. Täpsemalt tsüanobakter bakterid. Viktor Masing pakkus kunagi nende organismide eestikeelseks vasteks sinikud, aga see pole kasutusse läinud vähesel määral. Sinikuid on vees tegelikult normaalne aga piisavalt sooja ilma ning suure fosforisisaldusega vees löövad need vohama. Liigse fosfori sattumisel merevette peame põhjustaja otsimisel, aga kui ise peeglisse vaatama peame õppima paremini toimetama, nii kodus kui veekogu ääres, aga eeskätt põllul. Targemini tuleb ringi käia kuivenduskraavide kaevamise ja süvendamisega nii põllul kui metsas. Et need toit taineid jõgedesse ja sealt edasi merre ei viiks. Aga rannahooaeg mere ääres pole tegelikult läbi. Käige ikka mererannas aastaringselt, see annab jõudu ning annab energiat ja mõtteid koguda. Rohesäutsus Tarmo Tüür U U.