Rohesäuts. Veel 100 aastat tagasi oli kolmandik Eesti pindalast ehk tervelt 1,8 miljonit hektarit kaetud niidukooslustega. Täna kutsume neid pärandkooslusteks puisniidud päris aruniidud, luhaniidud, rannaniidud. Need on ökosüsteemid, mida meie esivanemad on aastatuhandete jooksul karjatanud ja niitnud ning mis just tänu mõõdukale inimmõjule on säilinud aina liigirikkamaks saanud. Niidud muide ei olegi täiel määral inimtekkelised kooslused, nagu tehke õpikutest, mäletate, nad on tegelikult inimese poolt hoitud ja soodustatud, kuid kõik liigid, kes niitudel on iseloomulikud, on pärit aegadest, mil Euroopa maastikest liikusid ringi suured rohusööjad, loomad, kes olid niidukoosluste algseteks hooldajateks. Viimasel kuuel 1000-l aastal võtsid aga nende rolli ökosüsteemis üle just meie esivanemad oma mõõduka toimetamisega. Ajaloolised niidukooslused on nii Eestis kui ka mujal Euroopas tänaseks peaaegu kadunud. Eestis on neid järele umbes viis protsenti, võrreldes 20. sajandi algusega. Üheks kuulsaks pärand koosluseks on puisniidud. Need on eripärased ja erakordselt liigirikkad, ökosüsteemid, mis toetavad nii avamaastike liike kui ka metsaelustikku ning mis on koduks suurele osale eesti taimedest putukatest, lindudest. Puisniite oli veel 100 aastat tagasi Eestis rohkem kui 850000 hektarit. Täna ka on meil järel vaid 700 hektari jagu korralikult hooldatavaid puisniite. Kahjuks kaovad koos niitudega ka need liigid, kes seal elavad. Niidulilled, kimalased, päevaliblikad, avamaastike, linnud ja paljud teised heinad, ela murul, rapsi põllul või parkimisplatsil ning isegi mets ei ole nendele täisväärtuslikuks alternatiivseteks elupaigaks. Selleks, et lilledele liblikatel Eesti maastikest kõvasti ruumi oleks, peame hakkama oma niitude eest paremini hoolt kandma ning neid igal võimalusel taastama ja juurde looma.