Kersti Merilaasi luulet valis ja esitab Sirje Raudsik. Nüüd jälle avardunud käevalegi ja ülal eksleb tuvi valgeid pilvi. Käik noorde kevadesse avasilmi ja kõrvus voolavate teete, plagin. Veel Tammetusas põrnitsevalt mäel umbusus uudistavad märtsi õhku. Kuid katused on juba päris julged, nad päikest läigitavad plekist põsil mis paastu, sulanud erev rõõmsaks, musi ja harjult korstnaid uljalt taeva kulged täis, tänavdan rõõmsata, rätta kõla ja pühapäeva rahva hubast juttu. Ja rentsel lahkelt muliseb ja sulab. Ja kusagile jõuda pole erutu. Ning mõni läike räästelt kukult tilk võib hellalt õrnutsema panna. Üks lende sõna. Mõni varjatud pilk võib kogu päevaks õnne anda. Äkki teele seisma jään? Karates üht kallist nime rinnas, seda kuumalt taob. Kas siis tõesti tuleb ime? Tuleb õnn ja kahtlus kaob. Korrates üht kallist nime, sõna äkki katkeb suust? Ulub tuul on, on pime ja ja rääkimata muust. Kui õhtusi reklaame virvendama tänaval siis me, sõbrad kokku saame vana kellatorni all. Kõht on tühi augud sukas kuu kui sassis vilja ruk. Vannume, maailm on hukas, inimene roomalt tõuk ikka võidab suurem suli, midagi ei ole ehk neil on hinges aate, tuli taskus kortsunud ajaleht. Vaim, meil kõigest maisest vaba vaim, meil vaba püsti, pea, vorstipoe, vitriini tagamõte, järsku viltu, veab. Vargsi pilku poetades. Bullis sõnal peatuks su vastu planku toetades. Imetleme tõusvat kuud. Varahommikul valge hakul, kui kuueton kirev kukk, algab Pinuma raiepakul mihklipäevane lambahukk. Laudas mäluti une pika ukse eest kolinal kukkus, lätt. Tuli see, kes tulnuda Nika pihus leiba või jahu mat? Sellise vill, kui pehmed siidi. Neile pettuks sai naerinut Nende teiste seast välja viidi laste tasane Ellemmikut. Kergelt kutsuja järel kapsab, murdub sõral jäätus kirm. Kuid siis äkki tea, kust rapsat lambast südametu mehe hirm viimse jõuga veel ära kipub. Kuid bussitteritab tahk. Tõusvat julmade sihustes tunneme vererõhku. Seisame väraval, puhudes võilille udemeid õhku. Ajju kivistunud kartused. Ära sealt enam ei nihku. Kuulete kolmandat kongi keset ulmade pudemeid maailm madalat rõhku puhudes võilille udemeid äikeseeelsesse õhku. Nii vaikne, nii vaikne on linnas kõiki luugid suletud. Nii rusuvalt raskena rinnas. Kõik kolded on tuletud. Nii hämari õmblen, tuba. Tuksatus pilgus ei iial vei tradzee, vaid tühine. Ihast sõtkutud Sevasse suubub lüüa maha see rautatud mees. Et neil rusikapädevus puudub, on see vist jumala ees. Meie hoone on võõravilus ja võõras näib kodupaik. Kuid suletud luukide pilust langeb lauale täikese laik. Ja mõõdab aegade kadu. Kella kumiseb kruvike. Need olla kaval kui madu ja vagur, kuid tuubi. Halb on asemel siin. Nii mehklik ja mõnuta olla külje all künkad ja mäed, kirpe kõik kohad on täis. Lambi jo süüdata võiks ja veidi või peaalust seada. Ameti teesklevad kõik otsekui oleks neil hea. Ärkadelme hämaras ees siin Lebane lahtisi silmi. Salake sahiseb põhk salaja kratsima säärt. Vaikivat lepet siis minagi rikku. Oodake hommikut. Mind löödi ma vastu lein. Mind peteti. Minagi petsin. Üks paljudest, Tallinn ei parimaist. Siis tüdinesin ära. Kõik laada ja lahinguplatsid ma jätsin. Ja samblasi radu tulin kõndima siilile seltsiks. Ah, tahaksin puujuure alla pugeda. Tõstel lepalehe silmad ette ja olla väheke vagusi. Leidsin rukist lilleõie hilise. Viimse suvekanni sügas sinise. Garrett kummargil lihtsast leiva murest räägib rukkilill. Kõrgete mägede harjad säravad valgemast valgemalt. Kaebäis. Oi, indiaani saatust viib pühvlinahad vahvale pill. Kustuvad lõkke ääres. Ükspuha on need, kus olla. Kõik paigad on ühtviisi head. Tammudes seinast seina ümber öömaja, teha tiir või tõusta õhku. Kõik seosed on katkenud. Veider on olla äkki nii vaba liis sõltumatu ajast. Nii lahti maast. Väga hulluna tantsin käes kott ja kepp. Ja mu ümber on ääretu hinge tõsteta. Jälgede tuhmub rodu. Tühjuse tumepiin. Aga siingi võiks olla mu kodu. Oleksid sina siin. Maad, pöörlebki maastikke vaheldub taas igast küljest, nüüd piirab mind ummiklaas. Öötaevast lõhestab tuline tähelang. Olen sunnitööle. Ja jälle teisele ära kannatanud, hõljuv aeg. Üks punane pihlapuu särab ja Sammeldanud kiviaed. Ja madalapäeva pais. Aga võib-olla surm? Sellest punasest pihlapuust sammugi. Võimukat relvadele tiinet antennide kaududel Siiegi oru vaikusse kandub. Leivas on tunde metalli maiku. Aga õunapuu? Ma tahtsin olla vaba ja alustasin iseendast. Ma vabastasin end koormavatest kirgedest. Ma viskasin vihkamise välja, nad Aunest. Ja märkasin, et ka armastus oli kuhugi kadunud. Koti sapis, konutes, ükskõiksus. Ma heitsin endast auahnuse kui suurima tahe. Ja kooli edasipüüdlikkus jätsid mind maha asemele hooves laiskus. Saabusin üleliigsetest asjadest. Hõbekarikad, mis mulle valusalt meenutasid mu kunagisi võite võiduajamistel. Kinkisin tänaval mängivatele lastele. Kargem on vesi, savikannust. Ma katkestasin, kõik seltskondlikud, sidemed kerged esitavad, ei vajanud vahelt rääkijaid. Otse võisin ma öelda Aleksandril, mis mul öelda oli. Astu kõrvale päikese eest. Ma pugesin tünni ja üksindus. Oma vabaduse hinda. Narmendavad Texastes kolossaalsed kollased lokid täis lumelitreid. Muistsetest Pärnumaa põlislaantes Veel pole katkenud. Veel kestab teiegi veidrus. See eakas pärn. See vana hullutaja jälle on õisi täis. Ei, ma ei hakka nutma. Mis oli, see oli. Käin kaevul värske veega, täidan tõrre. Keskpäeval kuumal siia, mesilased. Kuldne ja selle kohalt teine sinine värv klaste imetle naist silmist. Talle ette veel hästi peab ei pea ta ometigi tantsima balletti. Kord elas siin noor mesinik ja oli Tal palju mesilasi. Harilikke ruugeid. Kuid sinistest aine unistas. Ja maha ta jättis oma mesilasrahva kuld, ruuge. Eleks merede taha. Otsime siniseid mesilasi. Lapsed mõistate, et see on muinasjutt. Kersti Merilaasi luulet esitas Sirje Raudsik. Muusikaga kujundas selle kava Silja Vahuri.