Ahoi kõigile, kellel huvi mereasjade vastu meresaade või läheb Eesti merelaevanduse ja Tallinna sadama eestkostel Portaažis meremuuseumis siit Paksu Margareeta ruumidest või sellest tornist kõneleme täna laeva kelladest mitte ajanäitajatest, vaid just nimelt laevakelladest, mis sellisemad ja kõige suurema kella juurest meremuuseumi asedirektor, jaak, Sammet, laevakellad on kõik siin, need, kelle laevad on hukkunud. Jah, laeva kellast on kujunenud pikapeale üks meresõidusümbolitest kõrvuti, ütleme vankritega ja mõne muu atribuudi rooliratas ja ta on tekkinud päris praktilistele vajadustele, nimelt pronksist või vasest. Laevakellad võeti kasutusele esmakordselt 15. sajandi teisel poolel inglise laevadel. Paikne sahtlis vahime aga kõrval ja algne nimetus on klaasi kelguna. Vahimine saatis, pööras liivakella ja lõi selle juurde kella pöörlemisrajal, seda pronksist või vasest kella siis kellalöömine tähistas kõiki igapäevaseid töid, toimingud nagu ütleme tööpäeva alguse lõppvahid, algus ja lõpp, söögiajad, ka jumalateenistus laevas, hiljem laevade Kell metallidel säilis ja klaas langes ära kõrvalt klaasist liiva, kelle asemel tulid moodsama rajamõõtmise vahendid. Ja tänapäeval on siis samuti kasutusel jäänud kuigi moodsamaks tehnikat on küll ja küll kõrvale panna, aga ta on ka nagu traditsiooniks kujunenud ja praktiliselt tänapäeval kasutatakse teda näiteks tuledele signaaliks või ka udusignaaliks. Praegu me seisame meremuuseumis olevate kellade seast kõige suurema kõrval, niiet põrandas, ta ulatab üles rinnani välja, kus see kell siis need pärit on. Kell on hiiumadala tule laevalt, mis hukkus Nõukogude Liidu Saksa sõja algul, 23. Juuni 1941 ja pikka aega oli Hiiu madala tule laeva asukoht. Ta oli teadmata, palju aastaid, meie allveearheoloogid püüdsid teda leida kuni mõni aasta tagasi lõpuks Rootsi sonari abiga tuligi tema välja. Me ei oska öelda täpselt, palju ta kaalub, isegi täna on väga raske kaaluda, ta on kuskil ütleme siis poole tonni ja tonni vahel ilmselt talle udusignaalide andmiseks kasutusel olnud siis 1895. aastal valatud Kell alumine äär on vastu kilpida, seda päris tugevat tumedat äärt ei tee, aga proovime väljastpoolt lüüa natukene. Ja see heli kostab merel tegelikult väga kaugele ja kindlasti kindlasti väga kaugele mitmeid neile, no oleneb ilmastikust, tuule suunast, eriti loomulikult talihiiumadala kohtule märgistamiseks siis Hiiu madalast laevast üle teatavasti laevateed hiiumadala juurest meile kõige omab tähtsust, ta tuleb see Taani väinadest, ütleme Tallinna siis Tallinna sadamasse. Ei, astume siis korrus kõrgemale teiste kellade juurde, kui palju neid kelli meremuuseumis on mitmesuguseid Källi kuskil ütleme, tahan kohaline arv. Kas need keeled on kõik siin väljas? Ei, kõik ei ole nagu meil ei ole kõiki muid esemeid väljas. Nii on ta ka teistes muuseumites. Aga kollektsiooni täiendus, kulub, kulub alati ära. Ma võin ühe teise näite tuua, et kõigile tuntud Ermitaažis näiteks on väljas ainult paar protsenti nende varadest. Ja nüüd oleme ühe uue kella juures siin sees ripub kenasti, so väiksem, hall, see võib, kaardasin Oidermaa raal võib-olla siin paar-kolm kilo, nisuke tavalise laevakell luba tal ei ole seda eriotstarvet, nagu oli tulelaeval. Ja jälle uus kell, siin on sama mõõtu Kell jälle peale on talle kirjutatud see veski sõdas köiteline Zavod, tsaariaegne. Päris ilus hääl, päris kaugele võib see kell osta, sest ta kajab kuidagi huvitavalt. Jah, no temal, nagu juba öeldud, oli otstarvet ta laeva ahtrist vööri kastab. Ei rohkem. Me vaatame neid kelli siin pisteliselt ja kõiki mitte ja nüüd tuleme meie merenduse ajaloos ühe traagilise sündmuse juurde. Reisilaeva Estonia kell on siin olemas. Jah, see kell on jälle hukkunud Estonial kus temal ei ole nüüd temalgi karjuvat vajadust, aga olemas tan tüüpilisest mõõdu, selle paarikümne sentimeetri kõrgune, umbes tan kukkumise paigast, nimelt meremuuseumi ei tulnud. Nende sukeldumist kaudu ja uurimist läbi viinud asutuste abiga on ta meremuuseumis koha leidnud. Siin on Estonia makett, see, kel lasus siis kuskohal siin vööris vist jah, Talivee riista ei olnud oma traditsioonilise koha peal. Ma tean, et Estonial oli veel üks Kell sellest kellast pisut väiksem. See kell asus kaptenisilla taga, kaptenisilla pealt tuli uks vasakus poordis, kus kapten isiklikult võis seda kella helistada oma lähemate praktiliste vajadustega otstarbeks kellelegi väljakutsumine. Siin on ka Estonia päästerõngas ja päästerõngas on tulnud meile ka eestipoolsete ametkondade abiga. Ta tuli Hiiumaa randa kõrval ka üks suur maal, mis lätlaste poolteist toodud. Jah, nii ta tõesti on, üks läti kunstnik tuli pakkuma kas seda nurka siin, kus on Estonia kell ja Estonia laevamudel kas seda nurka eriliselt ka külastatakse? Uku päevadel kord aastas on meil olnud siin küünal ja leinalint on väljas olnud ja eks seegi sündmus muutub ajalooks kõigi muude sündmuste kõrval ja tavalised külastajad meie omad või, või pilli tagant tulevad piletiga sisse ja vaatavad nagu kõike muud, mis siis kedagi rohkem huvitab, kust ta rohkem peatub ja mis häält teeb nüüd see Estonia keldris merepõhjast on siia jõudnud. Ja nüüd toome sisse uue teema teema, mis on seotud Eesti ühe legendaarse ma laevaga meie jäämurdja Suur Tõlluga, mis ei asu siitsamast kuigi kaugel linnahalli sadamas praegu, kuigi ta seal üsna nukra olemisega on. Ja see Suur Tõll kuulub merele, muuseumile ja täpsemalt on riigi laev ja meie oleme siis, kui riiklik muuseum oleme tema haldajad ja küllap ta on põhimõtteliselt õige haldamise vahekord ju sisuliselt väga palju asja ei muuda, ta on mälestisena kaitse alla võetud ja põhimõttelist vahet ei ole. Keskaegse hoonega näiteks, mis on kaitse all, ühel on kiil, teisel vundament, aga põhimõttelist vahet seal ei ole, mingisugust selle laevaga on teil aga suured suured mured. Kunagi oli juttu, et laev taastatakse, tehakse nii korda, et võib isegi vaata et talvel jääd murda. Jäämurdmise võiks nüüd kõrvale jätta, aga üheksas aasta tuleb juba, saab oktoobri 88, tähendab, oli see 13. oktoober, täpsemalt hommikul, kui ta jõudis Lomonossovi balti laevastiku abilaevastiku sadamast, jõudis Tallinnasse koju tagasi üle aastakümnete. See oli pretsedent üldse. Varade tagasisaamisel idanaabrilt, mille üle palju räägitakse, nagu üldsusele on tuntud ülikooli varade tagasisaamine, koroone Sist ja veel mõned muud taolised probleemid. See oli ainuke juhtum ja erakordselt õieti ajastatud varem oleks olnud liiga vara teda saada talimahakandmisele määratud. Meil oli pidev info, kui me mõni nädal hiljem tuli juba ilmus ajalehtedes iseseisvusdeklaratsioon tolleaegse ülemnõukogu poolt, mis ida poolt vaadatuna selle tol ajal liiduvabariigi seisu juba üpris tublisti muutis ja vaevalt et see kuu aega hiljem oleks kokkuleppe aset leidnud. Enam noh, ei saa öelda, et nüüd kaheksa aastaga midagi tehtud ei oleks rubla ajal kõigepealt tal saiu. Ärgem unustagem Texay tehtud, vettpidavaks ta deklasi läbi seal oma paarsada ruutmeetrit terasplaati, teki plaati vahetatud, enne seda loomulikult mädanenud teki puitteki jäänused. Tollesse aega langeb veel meeletu laeva puhastamine. Missugused kihid ja mitme meetri paksuses seal olid toidujäätmed, masina puhastuskaltsud. Vaat seda on raske kirjeldada ka praeguse seisuga meil on aasta tagasi kokkulepe ei, Soome meremuuseumiga, nende sama auväärne jäämurdja Tarmo, mis on natukene vanem, aga ka natukene väiksem. Me leppisime kokku suurtel projektis. Soome pool ülimalt edukalt ja väga tõsiselt teostab praegu oma mägengulgu hallituse või ehk veeteede ameti teiste sõnadega ja paljude muude struktuuride abiga seda peetakse auasjaks. Loomulikult tähendab programmi lõppeesmärk on Eesti vabariigi juubeliaastal 1009 98 kevadel mõlemad laeva ühiseksponeerimine Helsingis ja Tallinnas umbes nädal või veidi rohkem kummagis linnas esindajana juba koht muide määratud presidendilossi ligidal, kus nad seisma hakkavad. Mai algul 98. See on seal lõunasadamas Viking Line'i poole peal paarsada meetrit presidendilossist. Seda projekti sai alustatud mitte partisani kombel, vaid Kultuuriministeeriumi teadmisel täielikult ja reaktsiooni valitsuse merendusorganisatsioonide poolt ei ole nüüd erilist, ei ole olnud. Tänavu aastaks me küsisime näiteks kaks miljonit tallu väljumiseks kultuuriministeeriumilt eelarveplaanides oli, anti 50000, sellega saaks kõige pakilisemat tööd, laevateki tähendab, saaks ja tervelt ühe kümnendiku. Aga laevatekk on praegu prioriteet number üks, ütleme tööde järjekorras. Häbiväärselt välja nägeva silla ja dokimise kõrval, mis varem või hiljem lihtsalt jõuab see aeg kätte, tuleb ta kere dokis ülevaadata teki kaudu igal talvel meeletud soojuskaod välja, siis need esimese maailmasõjaeelsed interjööri vineerpaneelid ja loomulikult Kõskuvad laev hävineb mitte nagu Estonia pauguga, vaid aeglaselt ja järjekindlalt. See on plahvatusohtlik päris laias plaanis vaheliselt selle olukorra jätkumine nüüd tõepoolest ilma mingi liialdus, et põhitööd 95 protsenti, mis tuleks selle projekti elluviimiseks, tuleks oleks nagunii tulnud teha eelmise kaheksa aasta jooksul, see on laevatekk või sillakolded olemine, töö, mida kindlasti tuleks teha, nagunii oleks tulnud juba varem teha. Nii nagu ma aru saan, on meie merendusringkonnad üsna ükskõiksed selle unikaalse aurujäämurdja suhtes, millel on väga põnev ja kaasakiskuv ajalugu. Nii nagu eesti riigilgi, ta on lihtsalt üks riigi järjepidevus, see sümboleid ja merenduse sümbol ka loomulikult alluvusrida on meil Kultuuriministeeriumi kaudu. Ja me ei saa nagu tõepoolest lausa näpuga näidata ühegi merendusorganisatsioonid muule, kes abistavad väga mitmesuguseid eluvaldkondi sporti ja ja kõike muud. Ja kui see olukord nüüd jätkub ja laev hävineb, nagu ta on siiamaale järjekindlalt sinna suunas liikunud ega inglast või rootslast ei huvita absoluutselt kultuuriametniku nimi, kes oma töö võib olla halvasti, tegi kusagil ministeerium, mis ei põhjendanud piisavalt valitsuse sees vajadusi, nemad vaatavad asja ikka nii et kuulge, teie seal Eestis, teie merendusorganisatsioonid. Ja see vaatevinkel peaks ikka väärima natuke tähelepanu investeeringutele. Just peale Estonia huku Estonia nimest tehti huku sümbol, millega siiamaale ütleme edukalt mõningad konkurendid oma majandushuvisid ellu viivat suurest põllust vastukaaluna peaks saama nagu pinnal püsimise sümbol. Seletatud on nagu kirjutatud, internetilähevad tänavu tallu andmed veel siis lähematel nädalatel peaks tulema kinokroonika Eesti kinokroonika number 12 detsembrikuus filmitutele olukorrast peaks jõudma teleekraanile. Ütleme, aktiivsena abiga näiteks on asja edasi lükkamiseks oma mõju ja tutvustega. Võib-olla on Soome-Eesti sõjaveteranide ühenduse vähed üles näidanud ja ilmselt märtsikuu lõpu poole asutatav, kas suure Tõllu seltsi on ka mõned väliseestlased palunud lugeda ennast asutajaliikmekskuise asutamise päev, siis kokku jõuab, kui palju aga läheks vaja seda? Suur Tõll saaks nende plaanide järgi juba järgmisel aastal olla koos siis oma sõsar, aga nii Helsingis kui ka Tallinnas. Küsimus on selles, et kuidas sinna minna, mis olekus nagu kaptenisilla silla ehituse seisund ei takistaks ju rebokseerimist eriti, ta käis ju kotkas suure menuga kolme päevaga 3000 inimest oli mõni aasta tagasi vaatamas. Ta oli ka puksiiri, siis oli kotkalinn, pidas vajalikuks need transpordikulud tasuda, nad olid väga õnnelikud, et nad said selleks 100000 Soome marka kulutada edasi-tagasi, nii et põhiküsimus on selles, millised vaadatakse, missuguseid te olete seal Eestis. Teie kõik kokku, meremehe erinevaid kalkulatsioone mitmesuguste selle kohta on väga palju, on, on tellitud ja saadud aga hinnad tõusevad pidevalt, iga aastaga need numbrid muutuvad ja aega jääb väheks. Jah, see aeglase hävimise jutt ei ole päris niisama räägitud ikkagi tõepoolest hävineb. Võib-olla mitte nii märgatavalt, aga selles kindlad teistmoodi ei saagi nagu olla. Kõige karjuvam töö on tekipanek, puitteki taastamine tähendab algse puit, tekigi taastamine, see on 600 tuhandene töö praeguste seisude kalkulatsioonide järele muidugi. Ja tulebki võtta kõrvalt teisi pakkumisi, niipalju kui selle töötundjaid arvame olevat. Aga ega need summad aegadega ei vähene. Aga kaptenisild, kaptenisilla senised kalkulatsioonid pakuvad üle miljoni mädanenud osa uuendamine ja kõik muu, mis korva värvi all eemalta siluett paistab päris kena. Vähemalt vaadata mäda, mis mäda. Kuna kultuuri ja tehnikamälestiste hädasid on, on väga palju kuuldud. Kui lõhes loetud küll mujal suurt Tõllu, helistab üks väga oluline moment siiski kõigist üle lennud hädalistest, objektidest, kultuuri või tehnikamälestised. Ta on nimelt ainueksemplar, tan ainuke säilinud aurulaev meile ja ühtlasi ka Baltimaadesse säilinud ainuke soliidne aurulaev sõjaeelsest, ütleme Iseseisvusajast, see kohustab kindlasti tunduvalt rohkem kui mõne mälestise taastamine ja mis ei ole ohuseta, ütleme, liigina hävineb bioloogide keeles, ütleme näide on mõnisada ja nad on kõik ilmust tähtsad, aga tähendab nagu liigi hävinemist, selles on suure Tõllu ja kõigi muude hädaliste vahe minu meelest. Nii et hetkel ei ole teie, härra Jaak Sammet põrmugi optimistlik. Mingisugust allaandmise mõtted ei ole, loomulikult ei saagi olla laeva tähendab selleks liiga palju. Noh, nüüd ootame huviga Suure Tõllu seltsi nime all, mille projekt on olemas, selle seltsi vedamise on tänuväärselt oma peale võtnud nägeda kapten Tarmo kõuts piirivalveametist. Ootame huviga, milline ajutrust sinna kokku koguneb, abivorme või mitmesuguseid olla peale oodatud rahalise abi. No näiteks Tallinna linna poolt kasvõi tasuta kaikoha säilitamine ka see on abisedalaadi, seal on veel teisigi. Nii et kõik need, kes merest verendusest mereajaloost ja sellist unikaalsest auru jäämurdja Suur Tõll vähekenegi lugu peavad, tuleb õlg alla panna ja et ükskord me sellest inertsist sellest mitte teha tahtmise inertsist lahti saaksime ja oma auga ikkagi õigesse kohta seadsin. Nagu öeldud, alla anda pole kavatsust ja kui meil see inerts nüüd ikkagi Kobe, eks me pöördu siis näiteks Jaapani või Lõuna-Korea ärimeeste poole, kes on Euroopaski kombeks, on, hindavad kõrgelt tehnika mälestusi, on väga tuntud laevaehitusmaad ja küllap kuidagi jätkame kõnelis meremuuseumi asedirektor jaks, amet. Ja nüüd väike ülevaade ajalehest meremees. Ajalehe meremees seekordse numbri vahel on lisaväljaanne merepäästja. Jutt käib peamiselt kahe juhtumi kai ääres uppuma hakanud meie õppetrelling laeva Arsamas ja rootslaste karile sõitnud mootorlaeva siia wind ümber. Viimase kohta on huvitavat originaalmaterjali. Arzamassi puhul on aga kõneks treeninglaeva tulevik piirivalve käes, samuti merepäästeüldisemalt. Lisaks on lehes materjaliga päris paljude meie viimase aja merel päästmist vajanud juhtumite kohta. Perelehes eneses räägitakse kiirlaevade ajastu algusest ägenemisest, võitlusest supp standardsete laevadega jäämurdmisest Pärnu sadamas ja Balti laevaremonditehases ehitatavast piirivalve kaatorist. Enne koos viisavabadusega oodatavat reisijate buumi sõidetakse meloodiaga üle lahe. Külastatakse noorte infomessil, merendusõppeasutuste väljapanekuid ja Muuga sadamas arutatakse ohutusküsimusi. Tutvutakse ka Pakterminali töö ja tegevusega. Juttu on sellestki, miks Eesti merelaevanduse üle jäi vaid üks protsent hansatee aktsiatest ning mis selles laevanduse jaoks positiivset on. Veel on kõneks Häädenaabrite, Soome ja Rootsi mereametiühingute ettepanek balti riikide lipud mugavuslippudeks kuulutada. Jätkub õppepurjelaeva veega lugu. Stockholmi loots räägib oma tööst ja laiemalt lootsinduse probleemidest. Tõsisem lugu on saabunud Austraaliast. Selles kõneldakse 1887. aastal juhtunud tragöödiast eesti purjekal Johannes. See oli väike ülevaade ajalehest meremees. Oi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.