Läti 100. sünnipäeva puhul mõlgutab mõtteid lõunanaabrite elust-olust. Luuletaja Contra. Lätlased on väga uhked enda laulupeo üle, nii et mõni üksik neist arvab isegi, et üldse mujal maailmas selliseid asju ei toimu, kus mitukümmend inimest tulevad kokku ja laulavad ühte ja sama laulu. Aga tegelikult on nii Eesti, Läti kui Leedu laulupeod tutt Unesco vastavasse nimistusse. Ja tõsi küll, kui võrrelda, siis tuleb statistikast välja, et Eesti laulupidu on ikkagi suurem, kuna meie lauluväljak on suurem kui nende metsapark. Aga seda ei saa niimoodi üks-ühele võtta, sest tegelikult Läti laulupeoprogramm on hästi-hästi, pikk programm on oma mitu lehekülge, kestab mitu nädalat. Ja seal saavat ka oma osa kaasa ütelda või kaasa laulda. Need, kes, kes sinna suurele peole ei mahu. Ja möll laulupeopiletitega Lätis on tõsine. Need piletid kaovad juba esimeste tundidega ja kui palju siis nendega hiljem spekuleeritakse. Sellega mina kursis ei ole. Aga seda püham on neil suhtumine laulupeos. Et mitu tundi istutakse koha peal, keegi ära ei lähe, kuulsas lõkkis ma mingeid mingeid pause ei ole. See pidu on hästi kompaktne ja kui pidu saab läbi, siis lauldakse kuuldavasti kuni hommikuni välja. Keegi ära ei lähe, läheb sujuvalt üleüldiseks kooslaulmiseks. Ka sel aastal toimunud laulupeol oli Läti kultuuriminister Tatse Melbarde veel kõvasti laulu jõuluüritanud kell seitse hommikul ja Läti laulupeod ei toimu mitte ainult Lätis, disvaid toimus ka näiteks Saksamaal põgenikelaagris S lingenis 1947 ja eelmisel aastal tähistati seda laulupeoga 70 aastat hiljem. Sealsamas ja lisaks on välislätlaste laulupeod mis algasid kuuekümnendatel, Hamburgist 89. aastal. Lõpetati, sest arvati, et no nüüd saavad ju kõik kui läti kokku sõita, et ei ole vaja enam välisläti laulupidu teha. Mingil põhjusel mõne aasta eest hakati neid jälle pidama. Ei tea, kas siis Lätti sõitmine on jälle keerulisemaks läinud?