Läti 100. sünnipäeva puhul mõlgutab mõtteid lõunanaabrite elust-olust. Luuletaja Contra. Kui lätlastega kõnelda, siis tuleb alla, et kõik lätlase ei kõnele sugugi sihukest läti keelt, mida või sõnaraamatust leida. Üks põnev läti keele vormum, Ventspils siin mere veeren, kus üts olulisem brit tunnus, siit on tuuet, sõna, lõpu kaussarret või siis ütelda, et sõna lõpust Nuessi kausse. Mida eestlase läti keelt kullerid on väga tähele pandva ja tuugotellega üteldakse. Et kuivõrd seal on meretuul kõik haigetu meretuul lihtsalt viinu sõna lõppu minema. Muidugi it's kuulsam pea vast ka ennem kõneldu kiil on Latgali kiil, mida kõneldas rohkem Läti kaguosa on seal, kus on Pils ja kuivõrd Daugopisson ka väga paljude erinevate riikide all olnu või oled, siis too pärast ongi Latgaligiil mumeelest Läti, Poola, Wynne ja Kimmel, aga leedu keele segu. Aga veel rohkem küüt mu tähelepanu, Malijena kiil valijena kiilt kõneldas. No ütleme, siin Aluksne Kulbene ja madonna kandin Janama väega uhkena Pedava endid ka eriliste sinemistes mitte ainult keele poolest, vaid ka käitumise poolest. Ja nagu eestlastel, nii on ka lätlastel kilplaste raamat saksa keelest läti keelde tõlgitud seal kilplase osa täitva just nimelt Mali Ena kandinemise. Nii et valijana kandi Inemise kõnele segadust, et just nema oma sihukese, kes toova valgust kotiga tarre Esidki põrane, Läti president Raimonds Vejonis on pärit madonnast ja too pärast lipsas ka tema juttu, siis mõningaid just tuugandi sõnu oli kaitseartikli lehen, kus kirjutati, et president ütlevad sõna kiitis asemel Lumpis ja see on mu meelest nagu võru keel on, kus kah eesti sõna tiik üteldes Lump.