Tänase keskiv saate pealkirjaga unemaastikud on Friedebert Tuglase miniatuuridest kokku seadnud Georg Berg esitab Aarne Üksküla muusikaline kujundus Jaan kohalt. Õhtu jõuab eha toob pilvi, säravaid tähti õhtusse pilvisse ja tähis tahaksin minna siit ära. Tahaksin peita mõisatsuse nukruse üksindustunne õhtusse pilvisselg tähis. Nad näivad neil unistuslikele valusel silmapilgul nii kergesti saavutatavad nagu õhtupäike lapsele, kes väljasirutatud kätega valusalt kuma vaja taeva poole ruttab silmad, imestuse ning igatsuse tules. Mustad varjud on pikaks kasvanud. Nüüd ulatuvad nadi põle majade ja puulatvade oled ise ammu neisse mattunud. Istud ja kulutad missiooni kuskilt pimedusest, kus ta pesitses sosin. Siis valjeneb see, kuni paisub tajutavaks köhiks. Palju töid. Nõnda kuulatanud seda varjudest kostvat häält. Õhtud on saabunud ööd kulunud selle kaja saatel. See kostab nagu kaebusi ette häive süüdistuse hukkamõist. Ikka ja jälle see kahtlev küsimus. Siin ruumis oled sina. Mida sügavamaks muutub vaikus, seda rohkem saab eluse Viirestuste riik. Kaugete meistrite kujutelmad muutuvad jälle olendiks liha ja verega läbi pidevate ruumide kostaks, kui siidi, sahin puude kohin tiiba, tellisime keegi nagu, kas keegi puhkes nutma ja keegi plahvatas naerma. Arm sosinad käki laulu, meenduste kahinat. See on kauge minevik, kui elu igatses saabuda veel kord tagasi. Veel kurb, ühetuda eluga punast ja hõõruda kirest veel kord tunda hetke rõõmukeset igavikku, surmavat liikumatust. Asun siis vaikuses nagu mingis võluriigis. Seda pole ka uued, sellist enne. See on mind valutanud nagu ummiklaine ja ma ei taha talle vastu panna, kui ta mind kuhu tahab. Olen tänulik. Mu silmad kinni silmadesse. Ma peatusin ja unustasin painutada kõrgeid Marsi paremale ja vasakule. Või kui kaunid olid need silmad, siidised meelitavad magusad nagu õrna tuld, valasid nad minusse hääletut, igatsust sõnatud kutset otse kolleks tappa, tähendab mu pead ja võtnudki nii mu lapse kätest. Ma tundsin, nagu oleks mind hetkeks maa pealt üles tõstetud ja mu süda täitis kirjeldamatut joovastuses pääsmise õhunemise hääbumise üliõnnes. Märkasin ja nägin kuu hõbedast valgus toas. Siis tõusin ma põlvili ja sosistasin. Kaunite silmadega naine, tule, tule. Eha muutub ikka kahvatumaksjagahvatumaks kuid tema asemele ei tule pimedust. Kogu jookseb taevasse piimjas val mis tiheneb vaevalt uduseks hämaruseks. See kestab ainult paar tundi, kuni Heleni jälle koju. Kuid seesuguses videvikus kasvab õnnelik rahutus. Seda hullutab toa hämarus ja akende taga õudmine. Vaade. Lõpuks ahvatleb see minugi liikvele ja ma olengi juba väljas. Korrektselt neid valguslaike ja varri puna ühetavad taevast ja pimedusse vajuvad merd. Mööduvad kiiresti need kumad ja vastu kumavad need vaevalt tabatavad värvivarjundid on vaid lakkamatu siirdumine seisundist teise peatamatu lend ilma siiski saavutamata. Kõik Nemad põrutavadki mõtte- ja tundeseisundid saati siis minu hetkelist meeleolude hälbivad varjundi. Pikkus, imekaunis on ometigi lemming läbi Jaaninga pruumit ühtusse häkin. Ta ei kordu enam, süda leegid segada. Kilbis on ta mu nooruse Elumelik, kuis armuke, armastab ta mind kui ori käita järele, kui vaenlane varitseb sammuna. Ilus on tammu noorusel nälg kui parim sõber leinata kaasama muredes. Ja kui. Talle oma igatsusest õhkuvad laulu laulan muleegitsevale elu Naiale. Nüüd ei tunne veel armukadedust. Nüüd on meie kirglikult suudlused alles jagamatult teineteise päralt. Kuid ma kardan, et kord tulevad ajad mil mul on palju sõpru. Aga minu nälga ei ole. Nagu soolasambad, seisavad need sõbrad mu ümber ja hõbe vaakumil auravad elu anni Mu ees. Kuid ma armastatud hinnang suudled mind viimast korda ning taganeb leinates üksindusse. Kui aga mind need väärsõbrad lõpuni tüütavad, siis lähen ma kahetsedes ta järele, käsid tema poole sirutades halisades tused tagasi, mu kallis, tule tagasi. Kas sa ei mäleta, kuidas me noorusaegadel teineteise kaenlas istudes suurele mügi valgele maailmale naersime ja teineteist suudeldes surematuid laule laulsime? Tuled tagasi dublini tagasi? Killuks elunälg kui armuke, armastab ta mind. Kui ori käib järel ja kui vaenlane nii varitseb samme. Taas olen ma mererannal madalal puude all. Selja taga lõhkevad pimeduses vilut, kaljud. Ees liigub vaevalt kuuldavalt, vesi ümber roomavad juureyendrikud, pea kohal, mustab lehedelk. Levib ranna, muda ja juudile. Kogu tajumispiir on tõmbunud kokku. Seisan taas nagu keset võlurit, mingi olend kaotanud igatsusi, kauge, eksootilise olematu poole. Igatsesin lähedast inimliku olevat. Liiga palju oli valu, ilujanus. Liialt uskaia pettumust. Külm illusioon. On tõsi olevas küllalt enne surelikule. Ma võin teha oma ümbrusega, mis tahan. Maigel käega sellesse diapritsmed kargavad õhtul, kui värvilised geelid. Ma kahlan temast läbi. Ta voolab tuliste lainetena mu kõrval kahele poole. Ja siis haaran ma teda mõlema käega voolin, vormin, annan talle kuju, tallub kõigile mu tujudele otse janumedes nende järele. Peatumeki õudses hämaruses mingi haigus Viiastidele, mingi, mitte mingi kohutav mälestus kuid ma ei suuda seda lõpuni meelde tuletada. Hakkan jooksma ja mida kiiremini jooksen, seda enam kasvab mu sirm. Seal tõuseb üle mu peas matab mu hinge, seal nöörib mu liikmeid, kelle eest põgenenud mida pakku, kuhu. Ja multiuuristab mingi mälestuse kallal, kus ja kunas tundsin ma just sedasama. Kunagi hiljem tulen ma siia uuesti tagasi. Päevad on nii painavad, tahaks hingata värsket õhku ja vabaneda, sest raskustundest mu ümber täiesti pime. Ja öine tuuleõhk liigub tasa. Meri mu ees on must, aga selle üle säravat linna tuleb, neid on seal sadu ja tuhandeid nagu pisikesed lõkked reas. Ei midagi muud mustava mere ja sombuse ähmase taeva vahel. Kuid endine vinge uus püsib. Teda tuleb nüüd ainult nagu hoogu kaupa tuuleiilide tõustes-laskudes. Ning ta tundub nüüd veelgi tajutava mõnedes pimeduses. Ja nüüd meenub mulle kõik. Olin siis. Ärkasin paljust kolmekordsest raputusest. Püüdsin ise alles pohmeluses kes seal on kuid vastuseks vaid vaikus. Ja ma küsisin jälle, kas keegi koputas ega saanud ikkagi vastust. Ning ometi kuulsin selgelt seda käskivalt, koputati uksele. Kas liigub seal keegi maad mööda ringi äratades inimesi ja ise siis eras jalutama. Ärgake, poputata, ärgake mõttele, millist aegade elate? Ärgake mõttele, kes te olete ja mis teil teha? Iga hetk on kallis. Son tegutsedes valvajat, aed. Elasin üle sel ööl 10 elu 10 sündi, 10 surma, 10 korda 10 seda, mis sünni ning surma vahel sai poeediks sai endaks. Saima, halvataks saju Düsseusi otsinguks, kuller rabavihaks. Nihukse tärkamise ajal nagu verevärvi roos, õitseb, siis momente jõuaksite õiehelbed, nagu tulesädemed tuisad tulenema, kannaksid neid tuuled läbi tavate külade ja linnade ning alles mustavate metsale kus aga juba vahedad, kirved, välguvad ja uus töömees, uut laulu laulad. Magamatu armu tuline kaob, kui vari veel virvendab sulg pilvis õhkub juuksepalmik ja kaob veel läigib üle Õilmeis aedade nagu pehme silmapaar. Õnnelik ööst magamatust Est armu tulisest. Ning päike tõuseb ülemuganne saare. Mu suur unistus. Kas ei tule lõpuks vanadus, haigus, surm? Norm oli täis tulipunaseid, lillasid kuni palgeni, ulatusid need mulle. Ma läksin väikeste kätega läbi lillemetsa enesele teetes kõrgeid varsi paremale ja vasakule painutades. Äkki seisis mu ees noor naine? Mustas looris. Ärkasin ja nägin kuu hõbedast valgus toas. Siis tõusin põlvili ning sosistasin tule. Kaunite silmadega naine, tule. Tule.