Tänaõhtuseks luulesaateks on Inge Trikkel valinud vene luulet erinevalt autorilt ning andnud sellele pealkirjaks rea Mihhaili Sakkovski luuletusest. Kõik on oma lähedane. Kuulame siis nüüd Sergei Lenini, Ivan puunini Aleksandrit varadovski, Mihhaili Sakkovski, Vladimir Lukowskoi, Margarita Aligeeri ja Mihhail Tuudini luulet. Tõlkijad Artur Alliksaar, August Sang ning Debora Vaarandi paleerija Viljandi Kalju Kangur, Jaan Kross ja Mihkel Kilk. Põnnika esitavad Maret Mursa ja Toomas Lõhmuste. Sergei Jessenini. Laia taevalina final mesi, kuldne pilvevoos, teised magavad, kuid mina mõtisklen nüüd ööga koos. Pilved ristamisi, nänni, laane, harras, lõhn. Taevaõõnde tasapisi sõrmitustab künkam õht. Kure kruuksed. Soode umbsus ripub pilve nurga pealt üksiktäht. Ja mulle tundub, et ta varsti kukub, sealt. Tahaks saada selleks täheks. Näita mets kui tuleriit. Leekidega ise läheks sädemena kaasa siit. Oimuma oi laiust, sina iga õnn kui pühapilt teist-nii ääretud, kui sina pole leida kusagilt nagu palverändur vaga ringi, käin su taeva all. Kängus paplid küla taga kiratsevad hellinal. Sinu vaikses pühakojas lehvib mee ja õunte hõng. Metsas heinamaaliojas keerleb lõbus tants ja mäng. Kõik ses haljasõitemeres lokkab, lõhnad vilistab. Nägus neiu igas peres naeru, Helmetilistab. Püüaks inglite ülalt maha jätta, köik siis taeva saad. Astan taevast ma ei taha. Aleksandrit Vardovski pärisosa. Mind jätab külmaks kuulsust ära ma võimu kirja väiklus tean. Kuid metsarajast koidu säras maa osa saama pean. Ja lapsepõlveaianurgast, kus lõhnab kanepini laas ja vihmadestud kaaskurvast, mis varisenud lamab maas ja rannakividest, kui kajab murdlainetuse võimas hääl. Ja laulust meie nooruse ajal, mis suureks kordumatuks jääb? Mihhail Tuudin, lina õitseb. Täixi alle laotunud ihust käib kergelt läbi lämbe leid. Ja künkareale siniilus. End heidab võlvi, sinikleit. Näod, põõsad, põllud, lohud, luhad ja kased unes hilises vee tüüne pindamispeegel puhas. Kõik on nüüd elav sinised. Lausvihm läks mööda, kuumad lausa taas äikest, haudub kaugemal lõo nähtamatu löörib laulda. Kui helesinine kristall. Rõõm õõtsub põllul, tõuseb õhku klaasnarmastega tinised. Nii õitseb linapõld. Ja õhkub kõik maailm. Linasiniselt. Kevadmerede sulin juba vaikib ja kaob. Künnivaresed tulid tähtsalt, kõnnivad vaol, väikson südani, ärev, ei ma isegi tea. Öiste varjude järele aina uitama pean. Aimamisi, ma lähen ümberpajud ja tuul, pilvelõhedest tähed kui kobarad puul seisab lagedal kingul õest mändide paar, kaugel lõkkeselt vilgub, kerkib sädemekaar. Vaiguna kumab männitüvede koor. Kui kevadejumal kõnniks hele ja noor. Mihhail Tuudin heinaaeg. Jõel vaikus, uinub eine, kallasmaa uduvine sisse kaob ning muistsel kääpal nagu hallas. Nüüd paistvad vastsed heinasaad ja nende taga kõmad vaikselt keelpillijutu ahter, pass. Kuu veise taevas kahe paikselt ning lõhnab kuivav mesikas. Ja koiduootel salasammul, et ükski kõrs ei liigu vees. Nüüd hiilib sügis suve kannul. End peites Kalda sõstardest. Küpseid pähkleid, Sarapikus, nopin okstelt, korjan maast pannud pihla punalipud teede äärde, tume laas. Peene sõrmelised pajud, hoiavad üksteisel käest. Jõe täis kuldseid lehti vajub pikkamisi alla mäest. Vaatlen oravate mängu. Hääletu metsasiht. Pilvelõhest harv ja lengus langeb näole kiirtevihk. Hobu tukub kuuse najal. Saanisõidust näeb ehkunud, kuidas tuisus võidu ajab mööda krigisevad lund. Aken helgib koolitares. Korstnast kerkib suitsu, Joom. Nurmel kõnnib künnivares nagu külaagronoom. Lombis, Bladistavad haned, nokka peseb tubli linde. Kõik, kuna maalähedane hällist peale saatnud mind. Päike palavus, viljapead kahel pool teed taevasina ja liblikad vaid tuleb tund, mil ta küsib all lõpul su teed maist saan kogeda, said. Ja kõik, no mul siis pole meeles mul muu, kui see nurme, tee viljapead, liblika lend, lõputut tänumeelt, vaiki, musu, tema jalule heidan vaid end. Margarita Aligeer. Noorte luikede tants. Keset sygissompuya pimedust, päevi pakases, vihisevaid pärast ülekohut ja inetust soldeid piss osaks said. Kui tunned, et äkitselt väheneb sind ängistav hingepiin. Siis otsekui kaugusest läheneb noorte luikede tantsuviis. See kasvab su pea kohal, bluugutab nagu lainete, lõõtsutab end Miksus südant, nii väga see puudutab. Milleks sulle see hoogiase lend nii habras ja ometi vallutav teeb sinugi nooremaks, siis Su mõtteid ja tegusid allutav noorte luikede tantsu viis. Sümfooniaid olla, milles kajastub meie päevade mehise voog. Inimsaatus ja koguni ajastu on hümnid, on kangelaslood üle tormiste helide kandudes. Nii armsasti soojendab siis naeratusele helgele andudes. Noorte luikede tantsuviis. Diiva lehvitus, vale tantsuline ja nurjas on õelate nõu kevadvärske ja prahvatab tuline, sinus vallandub hingejõud. Selle vastu kõik kurjaski puruneb. Hea võidab, ta võitma peab siis hinges. Sul endal ei unune? Vladimir Lukowskoi. Ma tean, sina armastad mind, suur puri, kui joobununa õõtsub täis jahedaid, laulusid, rind võrdost üle lainetel õõtsub, tilluke põleb, ta kiir on näha veel harva veel vähe ja võrratu loojangu viir punaseks balanguks läheb. Ma tunnen, et laul sünnib siin ja kõrgele tõstab ta tähe täht kõrgele, kerkib ja näed, kui sügise esmane Rajule mässama lainete mäed ja huilates merele vajub. Suve viimased päevad on need Tälk viimase ist äikesepilvist ele Tumeda tormise vee õlitankeri tuli kaob silmist. Ülal tiheneb tähtede ring kõikuma, küünlad on läitnud. Su lõbusad käed jälle mind on puudutanud rõõmuga täitnud. Ivan puunim. Korda ära viib mu ajavool kuid püsi pühasama pilt tühjas toas. Selle haud, see tool, see vana lihtne pühapilt lendleb vaiksel sahinal, kui nüüdki kiirte kuldses joas siit kardinais laevõlvi all üks kirju liblikas ses toas. Ja aknasse, mis avatud niisama, sina, Plaotus, siis. Ning meri, mille lummav viis on tulvil kutset tavatut. Väljul käin mööda esimest lund, maikelluke karge alleel, söötab õhtune vaikuse tund tähe sinise küünla mu teel. Ma ei tea, kas on ta veel või? Kas seal salus tuul laulab või kukk. Kas ehk luigeparv lahti, löö tiibu, mõlgus, heinamaa nukk. Hea valgete väljade ask, kerge kahutus, värskendus toob. Kuidas liibuda praegu, kas sinu rindade vastu on soohoidev väljad? Meil Valevad rüüd? Oi, see on metshoide, pilvede mäed. Kuidas tahaksid emmata nüüd paju jahedaid, puu, sinu käed? Päikene mu lootust toidab. Siis Eha tuli, Kiril hoidab ja hüve ennustata, meel on, usun. Usun veel. Kuldlaule leidub Venemaal. Tuul toob neid avaruste hooga. Saab õndsaks, kelle elulooga on sarnaneda basturaal. Kuldlaule leidub Venemaal. Saab tormab vetepind, laineid sätendavad tähed. Neis kannatuses, kuhu laen rahva süda mõistab mind. Las mühab, tormab vetepind. Põimiku vene luulest esitasid Maret Mursa ja Toomas Lõhmuste. Muusikaline kujundus oli Tõnis Kõrvits, sealt.