Eestile on kombeks üks president korraga. Nii ütles Lennart Meri Eesti televisioonis seitsmendal oktoobril aastal 1993. Kes mäletavad toonast poliitilist konteksti Lennart Meri ja toonase peaministri Mart Laari kemplust. Siis need teavad, et selle lausega hajutas Meri oma kanna kindlalt ja šarmantsed maha, öeldes kes on siin riigis kõige kõvem mees ja kuidas valitsusest tehakse remonti. See lause Eestile on kombeks, üks president korraga on ühelt poolt väga lihtne ja selge. Me kõik teame, et Eestis saab olla vaid üks president, mis siin ikka pikalt seletada, nii on. Aga rebime selle lause kontekstist välja nii-öelda filosoofilisemalt pinnale ja laseme tallendu. Jah, lendu meri puhul see mõte, lennutamine sobib lendu lennu Lennart. Mis siis saaks, kui Eesti oleks selline riik, kus oleks kohe mitu presidenti ja mitte ainult kolm või viis vaid kümneid, isegi sadu ja miks mitte lausa tuhandeid? Ühelt poolt võib muidugi tekkida oht, et presidendi väärtus devalveerub ja lahustub. Aga samas miks see peaks lahustama? Ehk on hoopis vastupidi? Lausa kõik inimesed võiksid olla Eestis presidendid. Me ju teame, et Eesti presidendil mingit täidesaatvat võimu ei ole. Küll aga on ta uhke ja väärikas tegelane, kes ütleb, tähtsaid asju kohtub oluliste inimestega. Miks siis ei võiks endist mõelda, kui presidentidest sellisel juhul tunneks igaüks end erilise ja olulisena tähtsana käituks väärikalt. Suhtleks heas seltskonnas, presidentide seltskonnas, Eilouristaks söögilaua taga ei lööks koera jalaga, ei sõidaks Lätti õlle järele, sest see ei sobi enam presidendile. Tulemuseks oleks see, et siin maal oleks palju meeldivaid ja kõrgema enesehinnanguga inimesi. Ainus halb asi selle juures on see, et siis ei saa enam presidenti kiruda.