Tänases keskkavas loevad ja laulavad Eino Leino luuletekste Kristi Teemusk ja Mikk Sarv. Luuletõlkijad August Annist, Debora Vaarandi, Ellen Niit. Kava esimene pala on saami kevadpäikese teretusi joig. Õpeta minule päikene mis on lauliku ülimaks õnneks. TEE NAGU MINA paistavaid lauliku õnn sõna anda. Pilved mu päikese peidavad. Kuidas ma nõnda san anda? Tee nagu Miina paistavaid mustemgi pilv sellest taandub. Hanged ju katavad kogu maa tühjema rühma terrassitee nagu mina paistavaid. Sulavad suuredki, hanged. Aga kui rahvas mind tagan ja kas ma siis samaga vastan? Tee nagu nina paista vait, sütibsest sedagi külme. Rahu pole jõel ja lai, neil pole rahu, meri üksi, suur on, ja merre kõik mahu. Vookma kaamere. Mu kaamera. Tuiskavatule dialendavad leheorus varjupaik on vaesel rännumehe. Maga orgude rüppe, lei maga kodeerite. Ei, kui tõused, siis kustuvad tähe. Ei see veel sure, kes elust ära. Magava päikeserütmi. Magada ei Keserite. Kuulge, kuidas kellahelin kaigub üle maa ja mere. Koolis taas seda Jul lapsena kehva kodukünnise oma Hellaedes üles keset sinisalusid, salu kai koos. Mägi vastas laps aga memme käest küsima. Meil on meil me sinna, kus on jõulukiri. Ütles ema. Oota, oota siis, kui sirguda maksa võrra sirgus, lapsis Paksaaburra juba veeres väravale. Nägi kadumas kiriku teed, kauge laane sinetusse, jooksis koju kiiruga. Nägin kirikut, aknaid, nägin seal heledaid, nägin katuseid, pilvi, sambaid, neid kandmas heledaid maast kuni taevani. Vall. Ema millalmele, mees sinna, kus on jõulukiri. Naeratas ema hellasti, siis kui saad kuue parema saigi poju parema kuue ära, käis kord kirikuski õiget, nägi kellatornikellatornis kahte kella, tuli nuuksudes tagasi kurval meelel kodu. Hoopis kenam oma kirik oli müra, haavas männikus. Nüüd pole mulle sedagi enam. Nüüd pole sedagi enam. Enam ta eal ei kohanud. Ei enam elus, ei enam surmas ega sealpool suremagi. Kauge laanekirikut. Mul on luule, on luule, luuleluulel, ole, Sügislehtede sadu on keerlemas teel ja künd ja rinnas nii nukker on. Vello luulel loole mälu, mälu olendalu. Oh langevad lehe teks minult kinni suur sügis, Mulembed, mu laulud, kõik Vi. Veel olen lälloole. Jalu kalu. Langevad lehed, mind samuti, tuul Graputab elu ning rõõmude puu. Elu on uni, kaob viimne kui jälg, ta hull maal on ainult suu südamäel. Langevad lehed, uus päev koidab taas, kui mina, kas laman siis närbunud, ma? Asjata, heitled, mis kasu on, sest uus päev ei päästa sind moore edes. Lähen olen luulentaale jalu. Ellalu loole. Lehed langevad, keerlevad könn ja elu kaunidus tagasi, igatsed. Ju koolaseeni. Paar ööd. Paar. Klee kalda Alua tar. Nii ja kas DSL? B kelle, kelle ka seal jõugule jõel sõu Kell, kellega seal jõugule jões? Maa tiiva. Ei dissarla. Kelleba seal jõugule jõelsova, kelle, kelle paat seal ju kole jõel sõu. No Murray suut no tuvas. Pan kallees Saara, see. Luuna. Saan. Kelleba seal jõugele jõel sõua, kel, kelle ebaots seal ju kole jõel sõua. Keelasi. HS kiis kõik koos. Niisiis, ma kelle, kelle paat seal jõugule jõel, sõu, kel heegel ebaotsijal joogole jõel so. Roog ja nii. Nutt. D ja kelle, kelle paat seal jõugule Su kel, kel paat seal joogale jõel, so. Kol Me Eeveete Jal koiduvalgel tain. Ma jaa, ai naastu. Oli. Kasvõi ei näe näide. Käed ja vist talve. Mõneks. Mure mure ka seal joogule jõel, so mure mure ka seal ju pole. Mis on need hõljumas välja veel vaikse? Need on kolm idu, need on kolmehiide neidu, jätsid randa rüüd, sule läksid merre suplema. Õhtuna tehastule ma koiduvalgel. Tooli lipo linnukütti kaanilitaal linnuketi tagant kirjoodeegivi. Ära tee tiivad, kaunimad breiki pill, punakas päike juhtiviivibulatas tõusid müüdiselt meres, ta kaks neist leidis lennud. Liivad, kolmas otses ei ta leidnud hakas neidunutemai. Lausus lipo, Kellide, ta, saad sa siis suled tagasi saata, siis suled tagasi, kui annad minule suunda. Vastasin viilu ilusa, siis annan suudamas sinule kui sul silmad, kus Tuneva tilkus pois Punobusi. Siis silmatkustune, kuhu, kui mind kutsud, kullakesed. Täike punakas päike ju, mäger pulatas siis sind kutsun kullakeseks, kui sul mõistus peast põgened. Siis ta mõistus peas ka mingu kui kallis katse ülesse. Siis sind kallistan süles, kui sul naerunäol tardub. Siis ta naeru tardunegu, kui sind kaissu kahmatakse. Pleki poida punakas päike jo punda Punates tulid uskaleid isel, too mulle suled tagasi, muidu memmed saanud pöörelda. Millal saad minu omaksi? Siis, kui päike peada tõstab, siis, kui päike peada, rästad. Suled sai kätte. Andis Soodondi jälle linnuluust, nokalla sool Loveretuma. Naersin, tardus. Selma kustus elu kolkida, Kaadusi meel põgenes, poiss ei pea, seda. Vist ei tule enda suvetaevapaistesse. Too oli rajakas Räikerraiske tooli rajakas, Räikke raiska. Viitas tee, tab vaenlastel kahe Kaljumäe vahelta. Uduse söögis. Ööl tegi nii, hingehädas Puur, masid need Rahova suure küla põrmuksi, põle Tiid. Üks jäi jonni põletamata, see oli konni rai. Raisatuuli teise päeva dub, pöördusid põgenejadki kuulatelles küüritelles puida põõsaid. Apelates leidsid vennad maas veressa ahervarred toa asemel Räikke enda onni, uksel vaikib kuulatud kõnesid. Mida sa otsid, Heedekene? Otsin ma kullakest kodukest. Leidsin söed vaid suitsellumas. Räikke enda onni uksel kahvatuna kartavana. Mida vaatled sa vaderi? Vaatan, ma verist väitsa kas on venna või on langu. Räikke poeg läve lähedal, silmad Vetta veeretavad, mis ta nutab, pojuke, nutan ma täku toredat, leidsin teelt kaela kella. Rutas Räikke kambrisse, sulges uksed, riivis riivid, pära pingile pugesid. Mis sa, tütreke, muretsed mees kaunikest, muretsen kaati lapsema tuleva. Kuuldus sosin Salane sisalikuna sisises varsti mao, nagu algselt oli kuu pärast karuna karjus. Üks oli onni põletamata. Miks just onnise Räikk, raisa? Räikke naine, valgenäone sõna välja see sõnasi viitas, tee ta vaenlastele. Näitas kätte peidupaigad. Raike kõrgesti käratas nüüd saba, vilets, valetad või kas on nägijaid olnud? Naine valge vasteli. Küll olid nägijad kõrged. Tea, kuuke kuulis. Õlad alla jo vajusid tundis, enda ilmsi tulnud, võttis köievarna otsast, astus pikki põrmanduda, tuli raskes titu aasta aluspalgi paendudesse. Käendus lävel veel korra naine, Anna andeeksi, kõik tegin sinule mõeldes. Kas kinnionni, kas Hedises seisate oli sealt siis astus õue teele õuest värava poole väraval ta kaevu teele kaevude ta kõrveteele. Sünge silmades. Mure musta meelepeal? Andrus vees veel metsa veerel Vaatas kulda, seda koduda. Õunasta siin Insta suid. Kuulis sead suviseid hääli. Kaevuvinna vingatust. Toaukse huugatusta. Ema nägi aita jeminevat. Süda kiskus Meelis süngus elu kaunis kangast, heli, inimasklid, õnnelikud ma Calvilgi kamaral seisis viivu. Vaatas teise metsa kõrbe, siis kadusi. Käskis Belka karvamütsi hõi mehe üles. Vaat salanuud onu talonda läkilapp, laste külaslappi, lapsiri, Suway Läksid lapi riisuma. Ei, riistasid värsket Lunda, mehed mõõgal surma siva ära, naersid naised, noored lappi laial suitsus. Pirkko oriaadi ka tõi sealt Pirkaariaabi ka. Res ega veidike. Ori oma huule-suu. Emal on. Noorumeri mu sugu sooriidundoreil, sugu, suurendi maanlal ei neetis ta Pirka tee, davai taperritooge Elva. Kärata, siis on see ilge, laulan kaunim PL1 maltsa vaata ka seina peal, ta tappis naise Tanaerdu. Nii oli Pirka põhjas käia. Kasvas ka niisoria. Ka kasvas ka soriaabu, ka. Kond lappi taas. Siis mehed ette mõtlema ei kassaabi, joon orjaste ja soid olla, söiaalisel. Võeti orjapoiss. Ometi võeti orjapoissi sõidetud, takse lapiressa yks pärsuuri järve selgi teine soola hallaaveta, kolmas kõrgeta mäge, ta oli musta orjameeli süda, rinnussaazüüsi tuldi tunduri lael. Tule, Sid, orgudes ta kumad lappide küladest. Lesbirca põhjas käia ju Sooma orjaskaaerraa, seal on silmis sadu luuke vihasem kui virmalised parend A. Sibuus köidetaks poissi puusse köidetaks. Tulid ja mehed tagasi koormatäis on karvana kuu looga lõivu Kuljuseida torkaspircaleda külvis poiss kütkes, kes läheb poissi, pääste, May? Suhistasid suuskadel la hõimu veel. Jal ka, kui ihnus puusse, köinetu. Hangello ta seal. Mägi on taanen, mais nägi, on ta memmel, maist, sõitsid seal Poola, see sa oli Poloangaar vangenkaalil. Säh, seenelised tratseeniste jõgede soil. Liuglesime hõbedast luige, kuldsed kukkusi, käod, kuuk, see lennulaud, laulsin köik, nägi Haljand. Latti, sooressaa suures, seal päevapaistelisel. Sosistas muheda suuga loojagaitsenen mainida, Vibu vennastaga õla taas Suhatasid solginoole. Surmakanne segaja käes köik vägeva põlve peal. Taevas on pime ja vihased, on tuuled, merel möllab maru ja lained on suured. Lahes võiks selged ja vagusad veed kus külmu kotkas käib tundmatut teed. Jäta kõik lennud ja tule jälle koju. Või sajulainetes nõrkesid poju. Lapsuke lõbus ja vallatu. Laheson tüüne ja tuuletu. Kullina kiskled ja surmaohtu trootsid asjata endale võrdset, sa otsid poju, mu ilus ja ihatu. Laheson küüneja tuuletu. Pääsurlas lennata ärassaanid pühi ja endale häda ja õnnetust hüüa. Poju metsik ja meeletu. Tüüne ja tuuletu. Sööks palju paha küll, pannakse sull muile ehk paha. Aga, ja oled mulle poju molee jälle Emmitu lahes on tüüne ja tuuletu. Torm Aino möllab ja lained on vahus. Siin võid sa viibida soojas rahus. Selge ja sile, siin lahe pind. Tuulesuus, sadam ootab sind. Üle ERM-i perre Sülve takul templisse kihutas, kirus kiriku võlvi alt, ta. Siin on seesugune tegu, tehtut ei kahetse, taeva armu ei igatse. Asse seinassasoneeles, koosta neitsini, pajatas Puusta neitseni, pajatas kohe seda ka see, et kui on suutuba tuhas, saab, kui on suutuvad tuhas. Üle Ermiiperene sülbe kilpi kaikuvadkonis taas kohe sealt koju kihutas. Leidis toa 1000 põle nuus, süte ääreski sajatasid ääreski, sajatas tuba, uusi veel tehakse tuva ehtides. Tore, tan tuba, endisest toredam. Üler myyber selveajas keski kõnniteele keski ristilt kiruusi. Siin on mees isesugune Eise põrmust tolvid. Kurbusest saab kangemat Xi. Basse seinastavad, pajatas Sai sõnad, kivine kristus sai sõnad kivine kristus. TA SAAB põrmus, põlvid kui on koolnud kaasa, kallis, kui on koolnud kaasa kallis. Üle ERM-i Berene sülbe murdis uutja hülgeluise, kohe sealt koju kiigutas. Nägi kuhu olnud kaasa kalli surnu lautimandajatas õrnu lautsimann, sajatas. Tuuakse veel naine, teine naine, endisest nägusa naine, endisest nägusam, üle r myyperene sülbe ajas täku altaril aialt issandat teotas. See on seesugune, kes ei mullusest mured tormateida tormilisi. Assis Einasto sõnasi kuju kastiskul ta kirjakuju kostis kulda kirja. Kohessaa seda kahetse, kui on poeg, sul poolemeelne, kui on poeksal, oleme eelne. Üle Errni Bereneselbe paiskas peegi põrmandus, kohe sealt koju kiigutas. Poja leidis poolemeelsed, tõmbad taprile, vahel ta pikali. Pojad põrutas, laps lõpetas lihase. Hüüdis suul lavilga valla poega, teine veel tehakse poega endisest barremgi üle Errniiterene sülbe ajast täkkuvakenasta ratsutas kirikurahvas. Tul Ta tuiskas täku sõõrmeisse Meida särtsu silmist enam veelis Andalu, kel sadu lastas, ei siial. See Me seesugune Heido armuda igat ise raual armasteli, kõne til vistokumises. Varsti ei saa seda ka, et et kui sa tulnud On emaile. Üler, miiterene sülbed tundis põrmanda, puudevad, nägi leeki lõkatavad. Vedas ta verise ka pinda paiskas, ei keevis. Ühes käega otsast. 100 testi veel sajatas. Need kirik, õdu need kui kukubki Vistaginnas, kui kukub kilistakinnas. Nöörid, murdune, vaat kui sõrm, seinastanur need, kui sõrmseinas ta murrene. Enn, tulgu teine aega aega, teine ja tõuge aega, teine ja tugevam. Mis ei koolulle kummarda, rooma ei manale minnes rooma eimanale minnes kannustas hobust Ta leegi lõi idele kuldase kübara. Veelgi on keeviskinnas. Eluema kangast kodus. No kuule, ei mehistu võlu nyyd sõtku silo, sõtke lauda tõusva päeva paistuse Poojuga koga maga pas, suuri silmi läks küsima, kellele kood selle Kundase helme kirjase helgita, vastaseid paiknev vali Kunda särki, koon sinule kujutluste kiri kangast koon suvekavast südamest. Kuulas laps ja imeks, pani, kuulas laps ja imeks, pani. Ka siit siis k kollid laanekurus, kive, rikkust kartma. Olen pointi, silke distikutestiterdaja puud puhusid kuused, kohasid Honga oksatki, osatasid Latsukestexi uitajad. Salu, sambla, sumpajad. Tagade Talle juhatas Kased, armsad õpetasid. Haldjad talutasid kodungoldele soojuma, eluema kangast, kodus händsime lõimeist, koidu, niitest, sõtku, suunistuste sõukseid, latist, suve söörikeses. Noormees, kärme küsima, mida süstik sähvateled, kas lööd mulle lemm, valu või ehk saatust sangari? Hõbekaaned koon sinule südametulest hingeleegist sünnimaale süttiva. Uskus noormees, unistas, uskus noormees ja kaunista. Siis välkus vaimu, mõõku, taeva kaarteni, kajatas so unistuste laevu, purpur purjedel kaugusse veed Sinaasid, kaldad kumasid, lõõritasi, tõhu, linnud, sula, Suisi lembelaule. Veel lugusid sangarist, sellest, kes ennast unustades isa tema aad aina kalliks pidas, kodurahva kõrgele tõstis. Au ja kuulsust küllaga kandis. Keelu ema kangast kudus vaskile, emeist, võimu niitest, sõtkus vaevasetkelandu sügise tupil veenedes vaatas mees siis mõtlikuna. Mida kaatsa, kummaline, kas mu tegude teostumist võida tarmu taltumise vastaseid Se Vaiknevali vaskis särvi koon sinule jumalapõllust palise, mida ei kadedus, kaaka mees kohe ülle sõjamees kohe õlle. Siis vingusid tuuled, tormid vastutab õue vägevat ja siis tõusid kõik need mõõgad sangari söödançalvama. Argipäevadki asusid platsid, ööd, pikad pimedad hetked, tee luu, julmad nurikäigud, väsimuse vaevatunnid. Kui ta oli õudu, mis ülejäänud kõigest see misseksijad juhatas, näitas ja täitis täha, oi, Sõrrelo häierma. Elu Ma kangast kudus, rauda läimenst lõpuniitest. Sõtkus surmaastat gelato letis Halle Härmale. Vaatas vanake kurval meelel. See siis ongi elu otsus. See siis ongi Eluatsus päeva kaunima lõpetus vastas, ei see vaikne vali. Nüüd koon sulle suri särgi isa jumala armunõuga. Lõuendist kõige kallimast, kui sky valgeb ja vanake sky vange. Kui. Muld kin, matnud see pedaja ladvus kodu, kuuskede Kohilasse oma soove saludes tuhandete vete veerde, iluks isale, emale, voorusele, nõuks ja abiks laulus väinale lastele Theo ja Tarvo võlusõnaks. Sünnimaa südames tuksub see isa jumala armu-na sära surma väraval veelgi. Eino Leino luulet August Annisti, Debora Vaarandi ja Ellen Niidu tõlkes esitasid Kristi Teemusk ja Mikk Sarv.