Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles otsida ja Eesti heaks tööle panna. Need sõnad, lausub Lennart Meri Postimehele antud intervjuus kolmandal oktoobril aastal 2000. Tema teine ametiaeg hakkas läbi saama. Ja selles intervjuus on küll usku nii Eesti riiki kui eestlastesse aga samas ka mõtlikust ja kahtlusi. See oli aeg, kui kõik otsisid Nokiat. Tagantjärgi vaadates oli see midagi sarnast, nagu Pipi Pikksuka spongi otsingud ikka oodati, unistati, milline see meie Nokia välja peaks paistma, kust ta peaks tulema? Me kõik tahtsime Eesti Nokiat. Peale seda, kui Nokia end ära müüs ja sellest firmast jäid mõnele jalga kummikud mõne auto alla nokia rehvid siis enam seda nokia otsimise juttu ei räägitud. Meri pidas selle nokia otsimisega silmas eesti majandust. Ta ütleb nii. Tegelikult võib tekkida nõiaring. Ei ole ideid, kuna pole neid tagant lükkavat raha ja ei ole raha, kuna pole usaldusväärseid ideid. Samas tõuseb Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsus küll visalt, kuid püsivalt. Nii. Ja sellega seoses oli Lennart Meril ka soov. See oli selline. Tahaksin, et kõigi riikide silmis edukalt areneva postsovjetliku Eesti majanduses oleks palju rohkem otsinguid. Et need ei oleks sellised, et mees elab Lasnamäel kahetoalises korteris ja tal on ukse ees Mercedes. Et otsingud ei lõpeks isikliku mersedesse või korteriga, vaid kindlasti oleksid ka lastele ja lastelastele Euroopa Liidu keskmisega võrreldava heaolu. Eks igaüks ise vastata, kuidas meil hetkel selle heaoluga on. Siiski on vabastav, et Nokia teema on meil laualt maas ja ka mersu kurvad silmad jäävad visalt, kuid kindlalt aia lohemusse. Eks neid Mersusi või muidugi veel leida Lasnamäe kortermajade eest ja eks nii mõnigi on oma kalli kaasteelise veeretanud taha õunapuude vahel, et veeta vana sõbraga veel viimseid, õdusa tunde. Ja ilmselt on ka neid, kes proovivad oma Nokia telefoniga ühendust saada ja kindlasti on veel ka neid, kes ootavad seda tabamatut ja imelist Nokiat nagu jumalat masinast.