Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis. Nii ütles Lennart Meri aastal 97. Ja juba see lause näitab, et oli aus mees ei hakanud midagi varjama. Aga sellest lausest õhkub ka seda, et meri oli optimist. Ta uskus, et tulevik läheb aina paremaks ja meie võime täna kinnitada, et tal oli õigus, kes tahaks minna tagasi aastasse 97, kui veel on neid, kes tahavad esimese vabariigi aega tagasi ja mõni ihkab veel nõukogude ajal elada siis ega need vist väga palju ei ole, kes tahaks minna aastasse just 97. Aga kui tulla tänasesse päeva, siis selle aasta veebruaris lennutati mõtet, et mida võiks Lennart Meri öelda. Täna Tööandjate konverentsil kõlas Anu Lambi suu läbi. Täna ütlen ma. Olukord on roosiline, kuid see on tulevikukõdu. Meil on hea olla, meil on mugav olla, kuid mugavus, liigne rahulolu tähendab lõpu algust. Siis mõnusast diivanist võib saada meie. Meie tänased mõtted ei ole suunatud tulevikku või on suunatud tulevikku vaid sel moel, et meil viie või 10 aasta pärast oleks toanurk soe ja värske piim laual. Kuid need on Varblase unistused ja rahvas nii ei saa. Rahva suuruse määrab ära tema unistuste suurus. Ja kui me unistame vaid keskküttest ning pastöriseeritud piimast, siis armsad sõbrad, ei saa me neidki. Jah, on täiesti võimalik, et Lennart Meri just seda täna ütlekski.