Tule taevas appi. Nii lausus Lennart Meri. Ei, mitte mõnel hommikul, kui ta võib-olla kogemata pani kohvitassi sisse suhkru asemel soola vaid ta lausus need sõnad vabariigi aastapäeval aastal 2001 Estonia teatris. See lause pole sõnakunsti ülim konstruktsiooniga peenhäälestus. Peab olema ikka midagi väga hullu, kui Lennart Meri, kes oli suurepärane sõnastaja, ütleb sellise lause. Miks ta seda ütles, ja veel pidupäeval terve rahva silme ees taeva ja ülevamate jõudude poole pöördutakse ikka siis kui enam ise kuidagi ei saa ega oska. Mis siis ikkagi pani meie presidendi neid sõnu lausuma? Mäletan sellest aastast ajastist pilti Üht paugutamist. Pilt oli Edgar Savisaare oma. Püssidega paugutajad oli taga Mart Laar ja Robert Lepikson. Ja selle peale ütlebki Meri oma aastapäeva kõnes, tule taevas appi ning lisab paugutamine põhimõtete asemel. Eks Laarile Lepiksonile võis seda piinlik olla kuulata, muidugi, ilmselt võisid nad tunda midagi sarnast nagu Toots kui ta lasi sauna akna katki ja köster ei osanud ju leida mingit muud sõna, kui sa kurivaim. Ja mõnikord jäävad ka suured sõnameistrid napisõnalisteks.