Kõik üleliia kiiresti muutuv puruneb kõik üleliia alalhoidlik kivistub. Sellised kuldsed sõnad, ütles Lennart Meri, pidades Londoni ülikoolis loengut kaheksandal märtsil aastal 2000. See on tõesti üks tasakaalu otsimise ülikeerukas küsimus, eks, nagu meri ikka, mõtles esmalt eestlaste ja Eestimaa peale. Ju ta pidas ka selles küsimuses oma rahvast silmas, et me puruneks ega ka kivistuks. Mis võiks olla see ideaalne vahepealne olek? Tänapäeva tehnoloogia on muidugi erinevaid aineid ja materjale välja töötanud, üks nendest ainetest, mis oleks kivistumise ja purunemise vahepealne, on kindlasti tark plastiliin. Ta ei kivistu nagu nõukaaja plastiliini, mida pidi enne soojas vees hoidma, et sellest midagi voolida saaks. Tark plastiliin on väga elastne ja kas salajane meri on ikka rääkinud sellest, et Eesti on väike, meie rahvast on vähe, seepärast peame olema targad. Ja ka tark, plastiliin on kõike seda, ta võib oma oleku säilitada, nagu meie säilitasime oma keele ja kultuurinõukogude okupatsiooni ajal. Täpselt samuti käitub tark plastiliin, ta võib olla täiesti varjatud, aga samas on ta alati olemas. Isegi kui sulle tundub, et majas pole enam tükigi tarka plastiliini siis ühel hetkel sa vastad, et ta on imbunud diivani kanga sisse. Sealt niisama välja ei tule, aga samas on ta endiselt ja jõuliselt olemas. Nii nagu ka Lennart Merilaused.