Lõppeks üksi ei kuule muud, kui mõne hilinenud ja ära aetud troska veeremist. Mõningaks tunniks oma vaikust, kui mitte rahu. Lõpeks inimene, näo hirmuvalitsus on kadunud ja ma ei kannata nüüd enam muust kui iseenesest. Lõppeks. Mulle on siis need lubatud end kosutada pimeduse kümbluses. Kõigepealt kahekordselt lukku uksed. Mulle näib, et see võtme Keer suurendaks mu üksindust ja kõvendaks barrikaade mis mind tõeliselt eraldavat maailmast. Kole elu kole linn. Tuletagem taas meelde päeva näinud palju literaat, kellest üks minut päris, kas Venemaale pääseb ka maad mööda. Kahtlemata pidas ta Venemaa tsaariks palju vaielnud ühe ajakirja toimetajaga, kes igale mu vahelehüüetele vastast. See on ausate inimeste seisukoht mis pidi tähendama, et kõiki teisi ajakirju juhivad kilbid. Olen teretanud kahtkümmet, inimest, kellest viisteistkümmend mulle olid tundmatud. Välja jaganud samal määral käepigistus ja seda ilma ettevaatuseks. Oleksin ostnud kindaid üles roninud hoovihmad tulles, et aega surnuks lüüa ühe kergejalgse prilli juurde, kes mind palus temale joonistada Veenuslikukust. Teinud visiidi ühele teatri direktorile, kes mulle hüvastijätul lausus, teie teeksite vist hästi, kud pöörduksid detseti poole. See on kohmakaim, rumalaim ja kuulsaim autoritest, temaga võiksite ehk midagi saavutada. Vaadake järele, siis räägime edasi. Hoobelnud miks küll mitme inetu teoga, mida ma pole kunagi korda saatnud ja aralt maha salanud, nii mõne jõleduse, mille olen teostanud rõõmuga kelkimisepat roim inimaustuse vastu keeldunud täitmast sõbrale kerget soovi ja andnud ühele käega katsutav lekkelmile kirjaliku soovituse. On see kõik. Rahulolematu kõigega ja rahul, olemata iseenesega tahaksin nüüd meeleldi end lunastada ja end veidi alandada öövaikuses ja üksinduses. Nende hinged, keda olen armastanud nende hingehetkedel, on laulus helistanud, toeta kui mind hoidku mind eemalda, kui minust vale ja maailma hukutavad hõngud. Ja sina, mu issand jumal, anna mulle omast armust teha mõned kaunid värsid mis mulle tõendaksid, et ma mitte pole viimane inimeste seas. Et ma pole veel armetu naist, keda põlastan. Suure halli taeva all suurel tolmuse lagendikul ilmateeta ilma Muruta ilma ühegi takk jätta ilma ühegi kõrvenõgesed. Nägin mitmeid inimesi küürus sammuvat. Igaüks neist kandis seljal. Niisama rasked kui kotitäis jahu sütt. Ehk nagu mõnel roomajalaväelase nahkvarustus. Aga sekule elukas polnud mitte elutu, kandan vastuoksa oma elastsed ja võimsate lihastega embas rõhuste inimest. Haakisime appikat, küüneid, oma ratsu, ründa. Ta muinasloolineb, ületas inimese otsmiku, nagu mõni neist jubedatest kiivreist, millega vana ja sõdurid lootsid suurendada hirmu vaenlasest. Küsisin ühelt nullilt inimeselt, kuhu nad niiviisi sammuvad. Ta vastas mulle, et ta seda ei tea. Ei tema ega need teised, ent nähtavasti minevat nad ikkagi kuhugi, kuna nad on aetud vastu pandamatust sundusest käia. On märkida kummalist. Ükski neist rändajatest ei näinud pahane metsikule elukale rippustab kaenlase kleepuste seljal. Näis, nagu käitleks ta seda, kui osa enesest. Kõik need väsinud ja tõsised nõudeid tunnistanud vähimatki meeleheidet. Raskemeelsed taevavõlvi all jalgade kahlates maabinud tolmus, mis niisama trööstitu, kuid taevas. Nagu need, kes on neetud igavesti lootma Ja nende rong möödus minust. Ja sukeldus vaatepiiri Win seal, kus planeedi võlgukum kaob inimpelg uudishimu eest. Ja mõne hetke tahtsin ma kangekaelselt mõistatada seda saladust. Aga varsti langes mu üle, vastu on võimatu, ükskõiksus rõhus mind veel rängemalt kui noid. Kuu, kes on tujukas, ise vaatas aknast, kuna sa magasid sinu hälli ja laususin endamisi. See laps meeldib mulle. Ja pehmelt astus ta alla oma pilveredelit mööda ja tuli vaikselt siis läbi ruutude siis laotustasu üle ema Nadke õrnusega ja panin maha oma värvi sinu näole. Sellest on jäänud su silmadele rohelisteks nisu, palged ebaharilikult kahvaturiks. Seda külastajat silmitsedes on su silmad nii imeväärselt suurdunud ja nii õrnalt surustasub kurku. Et sellest on sulle jäänud alatiseks tung nutta. Siis täitis kuu rõõmu paisumises kogu kambri, nagu fosforit kumab õhk nagu Valendav, nõrk ja kõik see elav valgus mõtles ja ütles. Igavesti pead sa alluma mu suudluse mõjule. Kaunis, pead sa olema minu kombel? Sa armastad, keda mina armastan ja mis mind armastab vetpill, vaikust, ööd, mõõtmatute, rohelist merd, kujutud, kujulist paika, kuhu sa ei pääse armsamat, keda sa ei tunne kohutavaid lilli, uimastavaid lõhn. Kaisse, kes kohtuvad klavereid. Üks uhke nagu naised tähise koju magusa hääli. Ja minu. Armastajad armastavad ka seemet ja minu austajad austavad ka seemneid. Rohelis silmist meeste kuninganna, kellel on samuti surunud Hallist merd vormitud mitmekujulist või paika, kus neid pole. Naist, keda nad ei tunne, süngeid, lilli, mis sarnanevad tundmatu usundi tiiru kipannidele lõhnu, mis häirivad tahet. Ja neid metsikuid jaki, mureid, kiskjaid, nende hullumeelsuse, Purd. Seepärast sa kallis monatud hellitatud laps. Laman nüüd su jalgel. Otsides kogusu olemusest, tuleb kohutav jumaluse tule ennustava vaderi. Selle kõigi kuutõbist mürgitavad toit ja vastupeegeldust. Kui vanker sõitis läbisalu, laskis ta sellel peatuda lasketiiru läheduses, öeldes, et talle oleks väga meeltmööda lasta mõni kuul, et tappa aega. Seda koletist, eks ole, see igaühe hariliku maid, õigusepärasemaid toiminguid. Jagalantselt pakkus ta käe oma kaela neljardinitlevale ja jõle tallennalisele sellele salapärasele naisele, kellele ta võlgnes nii palju lõbu, nii palju valu ja võib-olla ka suure osa oma geeniusest. Mitmed kuulid põrkusid eemale kavatsetud sihist, üks tungil isegi lakke. Ja kui hurmav olend naeris pööraselt pilgates oma abikaasa kohmakust pöördusse järsult naise poole ja ütles talle. Pane tähele seda nukku seal all paremal, kes veab nina püsti ja kellel on nii kõrk ilme. Vaata, kallis ingel. Ma mõtlen, et see oled sina. Ja ta sulges silmad. Neid vajutas kukele. Nukul lendas otseteed pea otsast. Siis kummardus ta oma kallima veetleva ja oma aiale ta naise. Ei, nemad paratamatu ja halastamatu muusa poole. Ja suudeldes aupaklikult lisaAhmukallis ingelkuist, tänan ma sind oma osavuse eest. Tahan teid tutvustada ühe süütu meelelahutusega. On ju nii vähe lõbustusi, mis polepatoorset. Kui väljute hommikuti kindlas tahtmises jalutleda suurtel teedel täitke oma taskut pisikeste ühe Suu leiutistega, näiteks lamedad Polish nälliga, kes ainsa niidiga liikuma pannakse. Padega, kes taovad, alasin ratsaniku ja ta hobusega, kelle saba on pile kõrtsi eesistel ja puude jalul pühendaga vaestele lastele, keda seal kohtate näete siis nende silmi määratumalt suurenevat. Algul nad ei julge võtta, nad kahtlevad oma mees. Siis nad haaravad kärmelt kingitusi ja põgenevad, nagu teevad kassid, kes eemalduvad teist kaugele süüa, banaan, mis neile andsite. Kuna tähendab benud ebalema inimest. Ühel maanteel, avara aiavõre taga, mille lõpus Valendas ilus päikesest tabatud loss seisis kaunis rõõsk, laps riietatud rahvarõivasse Shanni tähiskukate. Nii luusaks nad arvavad olevat valmistatud teisest taignast, kui keskseisuse või vaest lapsed. Lapse kõrval lebas rohus sädelev mängukann niisama värske, kui ta omanik. Blokeeritud kullatud riietatud purpurrüüs kaetud sulgede ja klaaskellukestega. KKT nõgeste vahel seisis teine laps, räpane, hädine tahmane. Niisugune hüljatud põngerjas, kelles erapooletu silm leiab veel ilu nagu asjad, tunde, pilk ära tunneb ideaalse pildi vankrimäärde alt. Ta puhastab selle viletsuse rahvastikust paati ennast. Läbi selle sümboolse varras võre mis lahutab kahte maailma suure maantee lossi. Nättes vahene laps, rikkalo, mammengubkaaemmi, mida see silmitses ahnelt nagu manud arvundaste tundmatutelt. Muide, see mängukann, mida see väike Mursa r tas hõljutasin, raputas traat lõksus. See oli elav rott. Vanemad olid kokkuhoiuks kahtlemata mänguasja võtnud elust endast. Kas last naersid vennalikult teineteise poole ühesuguste valgete hammastega? Oli suur haldjate koosolek, et jagada andeid kõigile neile imikule, kes olid ilmale tulnud viimase 24 tunnikestas. Kõik need vanad head ujukad, saatuse õed, kõik need veidrad rõõmu ja valuemad olid väga mitmekesised, ühed näolt sünged ja tusased, teised üleannetu diatelmik, et ühed noored ja alati noored olnud teised vanad ja olnud vanad alati. Kõik need isad, kellel oli usku sisse, oli tulnud, kandes oma imikut. Võimed juhus üle saamatud olukorrad olid kuhjunud kohtujärje kõrvale nagu auhinnad estraadil auhindade jagamisel. Mis siin kummalist oli see, et need annid ei moodustanud mitte tasumine pingutuse eest, vaid just vastuoksa olid soosinguks mõeldud neile, kes polnud üldse veel elanud soosingu üks eesmärk on, nende saatus oli niisama hästi kujuneda nende õnnetusi või õnne allikaks. Vaestel haldjaid oli väega palju tegemist, sest palujate hulk oli suur ja inimese ja jumala vaheline vahe sobite, tema ilm oli alluv nagu meiegi aja ja ta lõpmatu järeltulija skonna, nagu päevade tundide, minutite ja sekundite hirm selles eas. Nad olid jahmatanud nagu ministrid vastuvõtupäeval nagu pandimaja ametnikud kui rahvuspühaõigustes tasuta pantide väljalunastamiseks. Arvan isegi, et nad vaatasid aeg-ajalt kella numbrilauale sama kärsitusega kui maised kohtunikud kes kogu hommikuistung ei suutnud keelduda unistamast lõunasöögist, perekonnast, jamaarne saist ohvritest. Kui üleloomulikkus justiitssiis juhtub veidi rutamist juhusliku põrgemises, imestage, kui maises kohtus juhtub, vahel samuti. Meie ise oleksime niisugusel juhtumil ebaõiglased. Kohtunikud. Kaasatusid sel päeval mõned vääratused, mida oleks võinud pidada tentsakaiks kui enam tarkus, kutu, jõukus oleks moodustanud haldjate iseloomu määravad Põlis lausa. Nende sai osaks võimu õnnemagneetiliselt, ligi tõmmata väega perekonna ainsale pärijale, kes omamata vähimatki meelt hääd tegevuseks veel vähem mingit himu selle elu silmatorkavat hüvede jaoks pidi end hiljem tundma hämmastavalt kitsikusse aetud oma miljonist. Nii annetati ilu, armastus ja luule või ühe sünge kerjuse pojale kelle isa kutselt kivilõhkuja mingil kombel ei suutnud toetada oma haletasimisväärse järeltulija võimeid kergendada ta vajadusi. Unustasin teile ütlemast, et jagamine neil pidulikel juhtumil sünnib ilma vastulauseta. Oma tööd täitnud olevat tõusid sest ei jäänud enam ühtki kinki, ühtki andi visata neile inimhäirikulle. Kui üks mees arvab, näiteks poodnik tõusis ja kahmates kinni temale kõige lähemal seisva haldja udu rüüst karjus A maha ta meid olete unustanud, minu väike on ka veel siin. Ma ei taha olla asjata tulnud. Hallides oli kimbatuses, sest polnud enam midagi ülejäänud. Tal tuli aga vahe pääl kohe meelde üks hästi tuntud, kuigi vähe tarvitatud seadus üleloomulikust maailmast kus Olesklevadnud puutumatud jumalused inimeste sõbrad, kes nii sageli on sunnitud vastu tulema viimaste harrastustele. Nagu on nõiad, mäevaimud õhu ja tuulehaldjad, salamandrid, giid või vaimud ja merineitsid. Tahan kõnelda seadusest, mis haldja lubab niisugusel juhul, nagu siin nimelt pärast looside väljajagamist veel jagada erakordse lisandusega. Eeldades iga kord, et tal jätkuks kujutlusvõimet selle anni vahendituks loomiseks. Nõndaks, vastas haldjas seisuseväärse kindlusega. Annan sinu pojale, annan talle anni meeldida. Nende meeldida, kuis meeldida, meeldida milleks küsis kangekaelselt väikepoodnik, kes oli kahtlemata üks neid tavalisi targutajad võimetud tõusma absurdse loogika valda. Selleks selleks vastas ägestunud haldjas mehele selga pöördes ja ühinedes oma seltsilise rühmaga, lausus ta meile. Kuidas leiate selle väikese Albi prantslasega, kes tahab kõike mõista ja kes kuna on saanud oma pojale parima loosi julgeb veel küsida ja arutada arutamatu. Üks inimsõbralik ajakirjanik ütles mulle, et üksindus on halb inimesele. Ja oma väite toetuseks tsiteeris ta nagu kõik uskumatud kirikuisade ütlusi. Tean, et kurrat meeleldi külast läbi viljatud paiku võima ning nilbuse vaim imelikul kombel lõkkele üksinduses. Kuid on võimalik, et see üksindus on kardetav ainult tegevused tule lodevale vaimule, keda ta asustab oma kirgede jäägi määridega. On kindel, et lobise ja kellel on ülimaks lõbuks kõnelda kantslilt või tribüünilt riskib hulluks jäämisega. Mõnel Robinsoni saarel ei nõua ka oma ajakirjanik kuldkruus südikas voorusi, kuid ma nõuan, et ei esitaks süüdistusi üksinduse ja salapärasuse harrastajate vastu. On isikuid, meie lobisevad tõus eas, kes võtaksid vastu suurema Bastikkuseta raskeima nuhtluse kui neil lubataks Tapalava kõrguselt alla saata rikkalikku kõnevoolu kartmata, et saantarri trummilööjad neile enneaegu sõnaera lõikaksid. Maid kahetsen, et sest ma aiman, et nende kõne valing neile valmistab sama naudingut, mida teised saavutavad vaikusest jänesed. Kuid nupull päämiselt soovin, et mu neetud ära kirjanike Minlaseks lõbustuda omamoodi. Kas teie siis ei tunne kunagi vajadust? Ütlete mulle pahabstliku ninahäälega ka ta omi naudinguid? Vaadake mul kavalat kadekopsu. Ta teab, et põlastan tema omi tahab tungida minu omadesse, Sõvastik rahurit, kui. On suur õnnetus, mitte võida üksi olla. Lausub kuskil prii nagu häbistades kõiki neid, kes jooksevad hulga Secaiendi tunnustama, kartes kahtlemata, et nad ei suuda iseendid taluda. Peaaegu kõik meie õnnetused tulevad meile sellest, et need pole mõistnud jääda oma kambrisse, ütleb üks teine tark Pascal, usun, ma kutsudes nõnda tagasi harduse kongi kõiki neid hullu, need, kes otsivad õnne askeldus is ja prostitutsioonis mida võiksin nimetada vennalikuks. Tahaksin kõnelda Meie sajandi ilusat keelt. They vintessentsi. Teetumat hirmu hobuste ja vankrite ees. Just praegu kujastusin suures rutusele pull vaari. Plesin Boris läbi sellest liikuvast Segadlikust, kus surm läheneb galopist igast küljest korraga libises ühe järsu liigutuse juures mu aupaiste pääst otse asfaldi. Ta. Mul polnud julgust seda jälle üles võtta. Otsustasin vähem ebamugavaks kaotada oma aumärgid külaste murdele, oma nulli. Ja siis laususin endale millekski on õnnetusi. Nüüd võin kõnniskel incognito madalaid tegusid. Ainult teie tundsite mu ära? Muide mu auväärsus on mulle iga. Ja muuseas mõtlesin, tundub, et mõni halb luuletaja võiks maast haarata jänesele häbematult pähe toppida, teha kedagi õnnelikuks, naudi üle kõige. Kui see õnnelik mulle veel nalja. Keda armastad sa kõige enam mõistatuslik mees, ütle oma isa, oma ema õde või venda? Mul pole isa ema ei õde ega venda. Oma sõpru. Sa tarvitad sõna, mille mõte mulle on jäänud tundmatuks tänase päevani. Mõisamaad Ma ei tea, millised taevakaare all see asub. Ilu. Meeleldi armastaksin teda surematut, jumalannat, kulda. Vihkan seda nagu sina jumalat. Kuid mida armastad sa siis kummaline, võõraks? Armastan pilvi. Pilvi, mis mööduvad seal kaugel. Imeväärseid pilvi. Küsin et mitte tunda aia kohutavat raskust, mis murrab teie õlgu ja teid rõhub maani. Tead joobuma vahet pidama? Luulest voorusest see on teie asi kuid joobuge kude, kord ärkate palee vastikul kraavi hallides rohus magambri mundris üksinduses joobumuseni kahanenud võimla siis küsige tuule Laina tähelt linnukellal kõndi. Et mis paageeb kõigelt, mis ohkab kõigelt, mis veereb kõigelt, mis laulab kõigelt, mis kõneleb. Küsige neilt aega. Tuul, laine. Et mitte olla aja piinatud ori. Joobuge lakkamata viinast, luulest või voorusest. See on teine asi.