Uurijad Reinas dast, ET sk vindike nullu, sponte suva, sinileige feeveeemm, rektuncovecoleevat enameetus, kõvaderan, neke verbaminaakija, fyykso i relegi pan, tur, Nexuplex turbati, Meebati juudiki, soorassui said erandsine juudikke, tuuti. Esmalt kuldajajärk oli õitsmas, mil puudusid kohtud veel ning seaduse sundkõik austasid tõtt vabal tahtel. Nuhtluse hirm oli tundmatu, siis EIK käske ja keelde vask sõlt tahvlilt loetud, ei õigusemõistmisele palveid lausunud arglik hulk olid kohtuta kõik juba kaitstud. Weili laskunud mänd maha võetuna mäestiku turjalt selgete voogude ka. Et reisida võõrale maale ning surelikele veel kodurand oli ainsana tuttav. Järskude kraavide vööd, ei piiranud sel ajal linnu, sirgeid, vaskpasunaid, sõjasarvede keerdunud tõrvi, mõõku ja kiivreid, siis polnud üldse jäänud sõjavalmis seadmata. Julgesti said head puhkust nautida rahvad. Keegi ei puutunud maad, mis kõpla ja atrade jõuta kõiksugu saaki ka nii iseendas teostudes andis looduse toidust küll oli kõikidel noppida võidi marjasid maasika, Built ning mäestikku muuluk vartelt või metskirsside ande ja luist karu vaarika, vilja, lehvilkronioni, puu, tõru, Tarjasid niisama poetas. Otsa ei saanud kevadpäevade hulk. Soe tuul silus leebelt õitsvate lillede kroone, mis seemneta sündisid mullast. Pea oli valmimas saak, mida maapind kündmata kandis. Valgena raskeist päist näis põld, mida keegi ei hooldanud. Piin jõe sängides kordoli voolamas kordoli nektar Koltsena piisutas mett Kiievi tammede halliusest alla. Postkõvam saaturnu Tenebroosin Tartramisso, subjove, munduzerad, subi targente ja proolees auraudi terioor, volvo, predioosi your Aire. Kui Saturnuseda oli sulgenud Haadesse öösse Jupiter võimule sai hõbeaeg, siis kuldsele järgnes, mis polnud endist väärt, kuid vask, sest kõrgemal siiski Jupiter räppima, nüüd seniseid kevadpäevasid hakkas talv ning kuum suveaeg, sügisilmade vaenlik karmus kestvuse neilt siis võtsid ja neljaks jaotasid aasta. Nüüd lõi virvlema õhk, mille v tuks põud oli kütnud, rippusid jää, Buraad nüüd, mis kalgiks tõmbusid tuultes ning vast nüüd kodu Paikuma jaoks tuli leida ja esmalt tehnikus leitigi see niin mattide varjus jagu pais keerese seemneid, nüüd tuli pilduda võrsuma vakku ohkeid härgade suilt võis kuulda, kes sammusid pikes. Pertti apostil sukes sitta eemia prolees. Kolmanda Vass kaja kord oli käes, siis endise kõrval metsikum näis juba see ning hirmsaid relvi Ki pruukis. Kuid polnud roimlik veel. Kalk raud on viimase aineks. Nüüd, kus halvem metall sai võimule, tekkisid ilma kõik pahad teod ning peitusid eest häbi, õiglus ja truudus. Paigale, mis jäid tühjaks, neist tulid pettus ja väärus, nurjatu tõrjukad ja julm vägivald. Üliõelvara ahnus. Paisuma tuul lõi purje, mis vast oli tundmatu olnud laevuri jaoks ning Mäelse nii kõrgeks kasvanud puudest laevale alla sai kiil, mis võõrail voogudel kargles maad, ühisrikkust, kord nagu õhk või päikesevalgus hoolsalt mõõtjate käed nüüd märkisid piiridel pikil. Ei, vaid toitu ja saak kemis tarbeks põldudel võrsus nüüd enam nõutatud maalt vaid alla Darrypegi mindi. Aarded, mis paos olid seal, kus näis juba Haadese varge, kaevati välja ja neist said alguse kõiksugu vaevad. Jam Gwenookeans, Ferrum, feroc, venocentius, aurum, Brodyeraat, Brodyytwellum kvoot, puugnad, Tutroc, Vessang vine akve manu Krepitantijad konkud tytarma. Raud Se hukka metall ning rauast hukkavam Kultki ilmusid nii, sõda ilmub ka siis nink kumbagi pruugib ning värd tilkuva käe oma relvade kõlksudest tõstab. Röövliks muutuvad kõik peremeest peab pelgama võõras äi, aga väimeest peab, haruharv on vendade Armgi mees oma naist lubab tappa ja see teda ähvardab vastu õudsete mürkide Leenton kurnamas võõremad, hirmsad ning juba aegsalt poeg isa aastaid uurima hakkab. Voorus on võidetud maas ning mõrvade niiske maailma viimsenad taevaste seast. Daedalus, kel maa, paavst oli sel ajal ammugi villand ning koju ihkamas hind küllq reetalt lahkuda tahtis. Tee aga sulgesid veed. Las ning laineta ütles ollagi kinni on õhk veel prii. Sealtkaudu me lähme, olgu ta all kõik muu kui taevast miinus ei valda. Rääkinud nii, nüüd mõttes ta haub senitundmatut, oskust loodust muutmas, ta on, seab sel moel sulgeda ritta, et võtad väiksemad enne, siis suuremat pikkuse järgi, näib, nagu võrsuksid need mäenõlvadel karjase pilliroo eri pikkuses niorit, tõusuna, reastatud muiste seoseks keskele taset taku ja meevaha äärde liidetud sulgede rea, ent painutab kergesti kaardu. Nii et tõeline tiib saab teoks. Poiss Ikarus juures seisis ja teadmata veel, et siin oma, kui ta vaatab kord sära, silmades sulgemiseksinud tuul puhus lendu, haaras kordama pöidlaga, käis vahagampagi koldset muljumas. Eks tema mäng imeväärset tööd isal häirinud. Niipea kui lõplik lihv oli tehtud antud tiibade paarile, siis ise end tasakaalustav meister ning juba hõljuskida õhuvoogudes liikuma lööduis keskmist kõrgust, pea nii poegade õpetab sõidul. Hoiata Nikarussenud lisab veel, kui alla sa laskud raskeks tiib läheb veest, kuid väiksest kõrguses süttib lendama, pead vahepealt sul vaatama jääda, ootest keelan ma. Ning suurt vankrit ka ja Orioni mõõka pea minu järgi sa teed. Ühtaegu tal lendamisõppust annab ja tiibasid seab mida õlg veel eal pole tundnud. Teinud ja rääkinud nii tema eakaid põskedel märga, tundus ja lõid isa käed päris võpuma poega, ta suudles viimset korda ja nüüd ülestõus nuna sulgedes, õudel lendab ta ees ning kaaslast peab aga hirmuga silmas, nii nagu poegasid lind, kui lendamist tema toob, nad julgustab järgnema ta hädatoovaid oskusi andes ning ise lendamishoos kõik aeg poja tiibuda valvab. Eks kalapüüdmise peal latt, nad kumas neid mõni näinud või toeks kett, mõnikaarjane või saha, kurg peos, kündja ehmudessestmis moel küll õhku on võita, nad suutnud, uskudes, et need taevased on kuracet juba Saamust, Juunale armsat saart näeb veel osi, aparoson möödas, headke kerkib läbiltus ja mees tülirikas Kalümne. Kui pähe poisile rõõm lööbuljest lendamisretkest ning oma juht ja ta maha jätab, taotledes taevast kõrgemat tee, valib siis, kuid hukkavad päikese naabrus lõhnava meevaha, teeb see koos, peab, sulgesid pehmeks, meevaha tilkuma, lõi kaht paljast kätt, vehib nüüta aerude puudusel tuult ei jää enam üldse ta pihku ning siis hüüdvana veel isa poole. Ta võetakse vastu all sinivoogude poolt, nime said need nii tema järgi. Kuid isa kurbuses see isa nüüd enam mitte, on hüüdmas ikka roos, kus jäid ikka, kus Ikarus otsima pean, siin. Ikarus hüüdis ta veel. Kuni voogudel sulgesid, märkas ning oma töö ära vandunud, siis keha, käpagakaid, diskinni, ta. Maagia on saanud nimeselt kes puhkab, ses käpas. Seal Babüloonia laskus kuninganna asem inimrammis muiste telliste müüriga linna On piiranud. Kõrvuti hooneis sirgusid püüramus, kord kena noormeeste ringis jätispe Kessori näitsik, kuist idamaistest, veetlikem kõigist naabrusi tutvuse lõi ning lembele alguse sammud. Varstigi armusid. Vaat hinga meelselt naituda, tahtsid, kuid vanad keelasid neid. Aga ei seda keelata. Tänud, et oli kummalgi hing juba võrdselt lõõmas rinnus. Miskit ei aimanud keegi. Nad vestlesid märkide keeles leek, mida varjasid nad aga lekkima, lõi seda rohkem. Feyssus eratehnovi Reima Kvam Tuukse Radoullim Kumfeeret pari tomoi kommuunis uut riiki või ei liitium nulli börs aekule longanud daatum, kerid nounsentita moor. Rimi Liis, kui naabruses nood kaks hoonet kordoli tehkistatisi, eks vaheseinas sekkavad üks kitsuke augu movi, jäänureblandi kaugeil aegadele ei seda juhtunud silma keegi, ent mida armei näe üles leidsite, selle jutt teie häälele said, tegi tee, kust kaudude eksitamatult nüüd sõnu hellitavaid üli vaikselt võisite öelda. Tihti, kui siin pooltism ja seal polku Jüramus seisis ning olid asjatult nemad otsinud üks ühe hingust, ohkasid nad sõge sein, miks armastajaid lahus pea, Sa kas ei võiks küll meil ihurterveni kokkuse lasta või kui seeneks liid, ava pakkuda suudluste jaokski? Ehitanamatud me küll ole, niigi võlgneme sulle, et läbi lasknud kõik midagi ütleme armsasse kõrva. Kuid tagajärjeta nii kahel pool olid rääkinud, siis nad öö alul veel nägemist kee Nad ütlesid seinale andes suudlusi siin ning seal, mis kummagi suuni ei küündinud. Järgmisel päeval, kuid Koit Ta oli tõrjunud kõik tähed, öised kastased, heinad, q olid kahtunud päikesekiirtes uuesti kokku, nad said ning üht-teist tasa kurtnud, siis nemad leppisid kokku, et ööajal püüavad vaikselt valvest hiilida mööda ja katsuvad väljuda ustest. Ning kui õnnestub see siis linnast lahkuvad hoopis ekslema peaks nemad laiade väljade keskel kääpal, kus on nii noos maetud. Nad määrasid kohtumist paiga puu all tooli mooruspuu suur, mis ohtrasti marju täis lumivalgeid. Seal oli kargele lättele naabriks. Nõukogu oli meeldiv ja näis, et viivitab päikene neile kui see vetesse ruttas. Sealtsamast üles kerkis. Callida per teenebrasse versaato kardine Dism Eigredituur, Fallidki Vesuvus, Ado Bert akvee vultum, pervenitaat, Dumulum, diktaakre, Subarboresseerit. Kaidelejaina Boumus, Pumantes oblitarrictus. Tairitulikul dispetšeri geeni fon uude, sinu juba hingedel pöördunud öösse tõtata looritud näol kodurahvast pettes ja jõuab käed panid istudes seal puu alla, kus istuma peabki, armun ta julgeks teeninud. Ennäe, kariloomasid murdmast lõugadelt tilkuma vaht, ema, lõukoer on parajasti saabumas, sinna tal nõu lättest naabruses juua. Kui kuukiirguses näeb teda nüüd pabeloonlannatispe, siis kohe hirmunud sammul ta süngesse koopasse varju jookseb, kusjuures tal loor maha õlgade pealt aga lendab kui tige lõukoer, joonud janu täis, oli küllasel kombel ning oli pöördumas metsa ta teelt omanikuta rõiva leidis Janar maik suus, verd tilkuvas. Sealsamas kiskus. Pööramus väljunud, helgem ja selgeid metsloomajälgi liivast leidnud on näost sedamaid juba muutunud Kalbeks. Kui aga rõivagi veel, kuhu verd on tilkunud, tõelist maast, võtab üksama öö, sõnab ta. Kaks armunud hukkab, kellest väärt tema küll iga olnuks pikka ja kestvat, et süü lasub vaid minu peal. Sinu surmasin vaenema, seega et sind käskisin öö ajal ilmuda õudsesse paika, kuid ise ei varem tulnud mind nüüd kiskuge lõhki ning minu süüdlased luudega aplalt neelake alla, oh lõukoerad, kes vaid siin viibida, täkk kaljuses koopas. Surma on soovida, ent Araviis võtab nüüd tematis Peloori ja viib puu varjumis lepitud kohtumispaigaks pillanud siis pisaraid ning suudlusi vaotanud loori. Võid sina, ütleb ta veel minu verd nüüd niisama juua. Mõõgata kahmaski vöölt et lüües endale kõhtu värskest haavast, tõmbas ta veel selle väljagi, surres selja limaasolita ning verd nii kõrgele purskas just nagu siis, kui on tina veetorul rikkis ja lõhkeb paisates kaugele praost ühe valjusti mulk. Pika veejoa, mis õhu käes on tõusmas ja langemas hooti. Puul osaviljasid, on vereprits meist mustama löönud. Ning puu juur, mis kasta, on saanud, maha nõrgunud, hurmest värvinud purpurkarva on marju, mis ripuvad okstel. Meetuv nondumposito Nefallata maanteel Ellariidiidi Juvenemm, Kvaku Liisani maakverekiga iirit, klantak Revitaarilt narra, Reberiicola kestit, putk Velokeet viis, kaheskitinaar. Eks neid, kes veel pole hirmust toibunud, ilmul armsat otsimas süda noormeest nõudmas ja silmasid ning taha rääkida talle, mis raskeid ohtleda, välti, viidid, pul ehk küll lepitud, puukujud, tuttav ja niisama kohtki. Siiski on võõrastav värv, mis on marjadel. Kahtlema ööbida, keskneid kahtlusi näeb tema maas, kus pinud vere niiske tõmblemas veel kehaliikmeid ning ise kohkudes taandub pukspuust kaamemal näol värinast jagu saamata rinnas. Nii nagu voogude pin teda riivanud tuuluke kärge. Ent vähe toibudes ta. Oma armsama küll ära tundis ning ilmsüütuid siis õlavarsi ta itkedes peksis endal juukseid, katkusid emmates veel keha kallist, haavasid tal veriseid üha taas pisarad. Tega uhtus ning tema tardunud silmi ka suudlesid kätes ja kurvalt. Puur. Hüüdis, mis küll oli õnnetus, mis sinu võttis pööramus, vasta, on siin sinu armsantism, kes kutsub sind nime järgi Okuulaja veel Avakus. Tulnud silmad kui Nimitispe sel moel oli kuuldanud lautegi lahti, pööramus surmast rasked ja näinud teda jällegi sulges. Kui siis näitsik seal oma kaotatud loorigi märkas, niisama vandlistub peamis mõõgata. Õnnetu noormees, ütles ta sind oma käed ning armastus hukka on saatnud. Mulgi on jõudu ja kätes ning armastus saan tugedaltma, kes siin haavades maas ning kellele järgnen ma surma. Olgu mahukumis süü ning kaaslane röövida, surm ju ainult võissinumult. Ei nüüd aga röövigi surm ju. Ent meie kummagi eest, palun nüüd seda teilt, mina lõpuks, oh teie õnnetut, kes elu andsite talle ja mulle. Et keda kindlalt arm ning viimane tundki on köitnud keeluta teiegi poolt maha maetaks käpasse ühte. Ent sina, puu, kes okstega, nüüd oled varjamas ainult üht kehavaest. Ning pea kahe jaoks oled pakkumas varju jäädvusta surmade jälg ning kurbusemärgina kandma marjasid musti ka jää. Kuid kaht võre tööd ise näinud. Annale heitis ta otsa rauale, mis polnud veel ära surmast jahtuda jõudnud. Liigutas taevased palve ja liigutas soov vanemaidki. Nüüd. Mari tõesti on must. Kui küpseks on tema saanud? Ning tuleriidalt tuhk. Ühe urniga puhkama painindi.