Tere hommikust, te kuulate vikerraadiot, kell on kaheksa läbi 18 minutit ja meil on stuudios külaline Kaire Talviste, tere hommikust. Tere. Kaire on avaldanud raamatu, millel on päris selline kurjakuulutav pealkiri Digilõks. Minu meelest päris hea pealkiri sai lõks ja digi, kui me need kokku liidame, siis tundub ju midagi, mis on meie tavasfäärist väljapool ja tundub päris ohtlik ja jutt käib siis laste liigsest digi tarbimisest. Nüüd läks kodukooliks ja see tähendab seda, et väga paljud lapsed veedavad veel rohkem aega arvuti taga ja mobiilide taga. Mis on teie hästi praktilised näpunäited vanematele? No praeguses olukorras, mis see praktiline saab olla, laps peab oma õppetöö ära tegema. Ma näen, et kõige suurem probleem on laste jaoks hetkel ikkagi see iseenda distsiplineerimine, et kuidas ma seda õppetööd teostan. Ja kasutan nutiseadet ikkagi või ekraani selleks, et seda praktilist asja ära teha, sest et neile ju meeldib meelelahutust sealt tarbida. Et ma näen nagu seda eelkõige, et kuidas siis iseennast, laps peaks distsiplineerima, aga kuidas siis? Ongi praegu õpetajad üritavad ka Nad teevad nagu tundide algused samad ja siis umbes 100 oma ülesanne kohe ära osadele lastele see sobib paremini, teised tahaksid nagu, et andke ülesanded kõik kätte, me teeme ära, siis saadame ära, eks, et see tekitab natuke segadust neile. Aga tavaolukorras, mis on need, noh, tõesti, me oleme igas mõttes eriolukorras ka ametlikult ja ka mitteametlikult eriolukorras, aga tavaolukorras tõesti see digitarbimine laste poolt vaadates on, on kasvanud ju selliseks, et see on lausa häiriv. Meile, kes me oleme ikkagi rohkem puu otsas roninud ja mulda põske pistnud. Et nii oma laste pealt vaatad, kui ka muide vaatad lihtsalt kohvikus ringi ja näed, et lapsed on nonstop tegelikult teleAudes. Et kuidas sellega võidelda? Kui ta on juba nii kaugele jõudnud ega väga keeruline. Mina alustaks sellest, et noh, titele ma ikkagi nutiseadet kätte ei annaks Kaheaastastele üleüldse ei nagu näiteks Ameerika arstid ütlevad, ärge andke selge, et ta ei arene seal, ta ei arenda mitte midagi, see on ainult meie illusioon, et laps hirmsasti hakkab siis kohe nagu nuti. IT ma ei tea, mis professiooni sealt omandama, aga ei Ta õpib selle näpuliigutuse kiiresti ära, seda ta teeb ja liigub ühelt videolt teisele, aga tema eluoskused ei arene, samal ajal ta ei õpi suhtlema. Ta ei õpi enda eest hoolitsema, ta ei oska süüa, aga näed, nutiseadet kasutanud, potil käima ei hakka, aga nutiseade on vankris juba peos, lapsel lutt suus. Et mitte mingil juhul väikestele lastele, aga ma juba olen kuulnud lugusid, kus näiteks lasteaiaealised lähevad magama. Tal on see ekraan peos ja siis ei nähta probleemi, et uinutab nagu siis nutiseade, kui lapsel silmad väsivad või näiteks juhtum, et viieaastane poiss ärkab keset ööd üles, halba und näinud ja siis pistab karjuma ja probleem on selles, et ei leia seda laadijat, ülesanne seade on juba tühjaks jooksnud ja siis on terve korteri üleval, kui ohtlik tegelikult nutiseade lapsele on, et ma olen kuulnud lausa selliseid võrdlusi, et see on võrreldav noh narkootikumiga, ma ei tea suurte inimeste maailmas alkoholiga, et kas see, kas see on reaalselt selline meelemürk. Ma julgen seda öelda küll ja meie ajuteadlane Jaan Aru on ka seda öelnud, et lastele me ju heroiini annaks, aga nutiseadme anname kohe, nii on öeldud ja ja ma võtan seda ka üsna tõsiselt, sellepärast et ta on tema tähelepanu nii tõmmatud sinna ekraanile. Ehk siis ta kaotab tegelikult sel ajal kontakti oma kehaga, oma tunnetega. Ta on üle stimuleeritud, samas tuleb mingi impulss, mis talle nagu meeldib ja teda toidab ja siis selle tulemusena lõpuks ta on agressiivne kallale sulle tulla või siis tekib mingi apaatia niukene, jõuetu võimetus ka niisugune mõttetuse tunded. Et see niuke äärmuslikud tunded, mis inimest valdavad ja siis tekib jälle, et tahab rohkem ja rohkem, aga sotsiaalses keskkonnas ta enam ei funktsioneeri. Kaire, te olete avaldanud raamatu digilõks? Kindlasti jah, on lihtsam ju probleemi ennetada ja mitte anda liiga vara lapsele nutiseadet ja piirata, noh muidugi, see on loogiline, mida teha nüüd, kui lapsevanemad tajuvad, et on mindud üle piiri kust pihta hakata? No esialgu mina soovitaks, et vaata siis lapsevanemana enda nutiseadme kasutus üle, et oled eeskujuks, siis laps tahab tegelikult kõige rohkem kõige väärtuslikum asi, mida last lapsele saab vanem anda on tähelepanu ja kui vanem on kättesaadav, siis, siis laps tuleb, otsib seda kontakti temaga, aga, aga kui vanem on ise seadmes, siis tal nagu näeb, et noh, lootusetu, et kuhu ma trügin või, või kuhu ma tulen kurtma midagi, et aega ei ole minu jaoks, et kõigepealt vaata endal see kasutus üle, siis vaata kui kerge või lihtne on sellest lahti saada. Ja, ja siis hakka ka lapsele seda infot viima lapseni, et vaata, kuidas see mõjub ja vaata ise, kas sul on hea olla ja kuidas ärkad, kuidas sa magad, et juba suurema lapsega peab ikka seda arutama, sest seal sa enam neid sunnimeetmeid ei rakenda. Kes seal peab ikkagi noh, ja, ja on ka selliseid asju, et kui ikka väga drastiline on juba, siis mis sa siis ikka teed, et võta vähemalt väike jalutuskäik lapsega kõnnite natuke aega külg külje kõrval väga teravaid teemasid muidugi sellel hetkel enam ei käsitle, aga vähemalt tekib mingisugune kontakt taas oma oma vanemaga Nende jaoks, kes on juba lõksus. See praegune koduõppesituatsioon valab ainult õli tulle ja muudab väljakutse veel kriitilisemaks. Mina ei, no nendel, kes on juba täitsa lõksus, nemad b enam ega nemad siis ei kasuta seda ekraani, et sul seal mingit kodutööd teha või tema mängib oma mängu edasi, see õppetöö on niikuinii viimane asi, mida ta teeb. Et noh, see on nagu vanema mure põhiasjalikult. Kui lapsel on väga tõsine probleem, siis laps teeb oma asja ja vanem on siis seal kõrval. Võib olla, karjub, õiendab, aga, aga see õppetöö on ikka põhiosas juba vanema initsiatiiv, mitte lapse enda huvi, et, et ta seal hirmsasti midagi ära teeks maha kantud juhtum. No see on väga keeruline, ma ütlen maha, ma ei kannaks. Aga ka maailmast on näiteid tõesti, kus on, on generatsioon lapsi, kes on väga palju nutiseadmes ja neist ei saa kunagi tööealisi või noh, niukseid, töövõimekaid, inimesi nad kunagi ei, ei, see on nagu ka Ameerika arstid on seda jälginud, et teatud maani sa saad seda tagasi pöörata. Ta, aga niisugune, kui teismeline on mängur väga pikalt juba seal ekraanide taga siis temast niukest prognoos ei ole üldse hea enam. Et see on tõsine asi ja, ja noh, on kus on ikka väga palju ekraanimeediat tarbitud päevas ikkagi tunde, noh, lapsel on rohkem tunde ekraani ees, kui ta magab või enda eest hoolitseb. Et siis ta aju ei õpi keskenduma, muule enda eest hoolitsema. Ja see olukord kindlasti on kodudes praegu sutsu keerulisem kui möödunud nädalal, sest et noh, nüüd on ju ollakse kodus, Need, kõik masinad on sealsamas käe-jala juures ja nagu just rääkisime kodukoolis, sa oled ka sunnitud vahepeal neid kasutama. Et mis oleks teie kolm soovitust, mida kodudesse praegu öelda? Kolm soovitust, oh oh, võidame ka kuus, kolm oleks lihtsam meelde jätta. Rääkige omavahel, noh, see on muidugi praegu, ma arvan, et see on kõige olulisem nõuanne üleüldse kõige tähtsam, et looge omavahel kontakt hakkake suhtlema omavahel päriselt ja ma näen juba ette seda, et tegelikult, kui pered on niimoodi surutud nagu võib-olla mingiks ajaks sinna ühte ruumi. Ja siis see pinge seal algul kasvab ja esimene asi, mis lastelt ka välja võib tulla, kui sa teda tõsiselt kuulama jääd, on see tuleb üks igavene nutt ja, ja kurtmine ja mured ja ja algul on seda kindlasti raske kuulata, aga pidage vastu, sest et taastate nagu seda kontaktisilda oma lapsega, mis on kõige olulisem, ega nutiseade on ju sellepärast, et tal pole võimalik kontaktis olla teisel moel. Siis ta otsib sealt mingi tuttava kuskilt portaalist ja nii on mulle 10 aastane öelnud, et tal on boyfriend seal kuskil, kellega ta räägib, mingeid seksijutt, et et ega see ei ole normaalsus, aga laps ju midagi otsib. Ehk nüüd on tal see kodus kõik olemas, pidage vastu suhelge, uurige, kuidas tal koolitöös läheb, kas on abi vaja, mis probleemid on, silmad väsivad ära, õpetage, kuidas silmi vahepeal ekraanist puhata. Et olge üksteisele toeks lihtsalt ja, ja noh mis siin muud on, et õppige jälle 11 tundma ja nagu üks laps ütles, et äkki ema vaatab korra lapsele nüüd silma ja ütleb, et oi, näed, et sul hoopis sinised silmad, ma mõtlesin, et rohelised on, et äkki see tuleb praegu välja, siis suur tänu. Vikerhommikus oli külas Kaire Talviste raamatu digilõks autor.