Tere hommikust, head kuulajad, nüüd me hakkame taas kord rääkima sellest kurikuulsast koroonaviirusest, mis on tegelikult ju kogu maailmas mässamas ning ka Eestis on nüüd see põhjustanud kahjuks eriolukorra. Ta kohati tundub nagu millestki muust ei olegi enam rääkida ja uudiseid lugeda, aga paratamatult me selles olukorras oleme. Meil on nüüd stuudios külas kriisipsühholoog Tiina Naarits-Linn kellega me asumegi arutama, mis praegu inimeste peas võib toimuda ning kuigi muidugi igaüks on erinev, siis igatahes proovime seda lahti mõtestada, et mis me, mis olukorras me oleme ning ehk saame ka kuidagi inimesi rahustada. Et kuidas me siis seda potentsiaalseid tulevaid probleeme saaksimegi arutada. Lahti igatahes, tere hommikust, Tiina. Tere hommikust. Teie kui psühholoog. Mida te praegu ise selle olukorra kohta arvate, et mul on tunne, et vist inimesed on päris ärevil selles? Mulle tundub ka, et praegu on need, kes on hästi tasakaalukad ja need, kes on hästi ärevil. Et selliseid päris keskmisi on vähe, nagu jagunevad kaheksa inimesed. Üldiselt vist nende nii-öelda mitte ärevatega vist on hästi, et nendega on selline rahumeelne praegu. Nad on ratsionaalsed ja, ja kui mina oma spetsialistide võrgustikuga eile õhtul päris pikalt vestlesin üle Eesti erinevatest paikadest ja, ja lõpuks ka kuni Hispaaniani välja, kus üks meie inimene on siis tõepoolest, nad ütlevad, et need, kes on rahulikud, nad võtavad kuulda juhiseid, ehk siis väga tähtsad on valitsuse sõnumid ja nad sellest lähtuvad ja midagi nagu enamat, et seetõttu nendega ei toimu. Aga need inimesed, kes olid juba enne selle eriolukorra algust mingil põhjusel äreval ärevad, nende jaoks võib-olla praegu pinge kõrgendatud Mis seda ärevust tekitab, ma saan aru, et üks asi on ka näiteks see, et et sa tead, et keegi sinu tuttavatest on tulnud parasjagu kuskil soojamaa reisilt näiteks suusakuurordist ja nüüd istub sinu kõrval või käib kuskil väljas? Ja see on objektiivne ärevus ja see peaks tekkima tegelikult kõikidel inimestel, kui ma näen kedagi, kes päriselt on vastutustundetu hetkel, seepärast ei ole uudiseid üldse mitte liiast, nagu alguses mõte oli, et nagu muust ei räägi, sest tundub, et vastutuse võtmiseks vajab inimene pidevat kordamist. Meie näidetes kahjuks on täpselt see, et kohvikus istub keegi, kes on tulnud piirkonnast, kus risk on kõrge. Aga ka see, et on teada juba diagnoositud inimene, kes kõnnib tänaval edasi ja teistel on mure, et kas ta suudab hoida sellist distantsi nagu on vaja ja miks ta üldse tänaval on, sest ta tegelikult isolatsiooni, mida on palutud korraldada, ta ei täida. Nii et siis see vastutustundetus on üks teema tõesti, mis ärevust tekitab. Ja seda vist inimestele selgeks teha, et tõesti, palun ärge minge tänavale, et noh, seda üritab kogu aeg siin meedia ja kogu valitsus ja kõik teha, aga ilmselt see lihtsalt nii kergelt vist ei toimi. Ma ise olen seda meelt, et värskes õhus viibimine on oluline ja tervetele, kes vajavad liikumist, on seal üks väga hea lahendus, aga see peab olema tõesti tagatud viisil, et ma ei saa nakkust. Ja kui ma olen tulnud piirkonnast, kus on nakkusoht või kui mul on lausa nakkust diagnoositud siis ei ole mõeldav, et ma rikun isolatsiooni, sest sellega ma igal juhul võin panna kellegi uue riski alla. Ja meil on olemas ju selgelt nõrgad ja vastuvõtlikud. Esmalt siis eakad, nagu on öeldud, aga kindlasti juba emotsionaalses mõttes tundlikud grupid, on ka näiteks rasedad imetavad emad oma imikutega ja kui neil on hädapärased käimised ja siis on selge, et nad muretsevad, kui keegi kas köhib lähedal või, või noh, ongi vastutustundetud, liigub seal tema piirkonnas, et et me peaksime praegu kõik olema tähelepanelikud ja hoidma siis ka neid, et kelle puhul see hoidmine on ekstra vajalik. Kas emotsionaalne seisund kuidagi teeb sellele haigusele selle vastuvõtlikkusega natukene suuremaks, et puhtalt juba nii-öelda mõte hakkab kuhugi vales suunas liikuma? No viiruse suhtes ei, ei ole küll seda täheldatud, et see mõjutab nüüd vastuvõtlikkust, aga kui inimese stress tekib, siis tema käitumine muutub ja ta või Ta tegelikult halvata palju enda lähikonnas oma pingega. Nii et ega see stress hakkab meid segama igapäevaselt ja hakkab segama meie suhteid. Sellepärast on üks väga selline oluline mõte, et, et inimene vajab rahulikku informatsiooni ja suhtlust nagu arstirohtu et siis sellesse tõesti ravitavasse haigusesse mitte jääda. Ja üks asi nüüd siin viimasel ajal on palju räägitud sellest toidu ostmisest kui sellisest, et öeldakse, et ärge liiga palju ostke, samas öeldakse, et ostke kahe nädala eest ja nüüd, kui siin kahe nädala varud osteti ette, siis noh, paratamatult ilmselgelt saavad, et teatud poed poodide riiulid tühjaks. Aga ma saan aru, et tegelikult see ei ole ju üleostmine, et see lihtsalt harjumatu ja tegelikult teevad inimesed seda õigesti, et nad siiski varuvad selle toidu. Selline mõte on minul ka, et kui valitsus annab korralduse kaks nädalat kodus püsida ja kõik lähevad poodi ühe korraga seda kahe nädala varu ostma siis ei ole mõistlik anda hinnanguid, et on tegemist ostuhullusega. Loomulikult tuleb rahulikult öelda, et kas toiduvarusid jätkub, aga see ostmine sattus ka nädalalõpule. Ja minu endagi tuttav, kes elab suurest kauplusest eemal, nad käivad alati nädala lõpul ostmas suure korviga ja seekord ostsid siis kaks suurt korvitäit, sest tuli kaheks nädalaks osta, muidu nad ostavad nädalaks. Ehk siis olid need inimesed, kes käivad maalt suurtes kauplustes ostmas ja lisaks siis need, kes arvestasid, et võib-olla tõesti ei saa ruumist välja, et vastutustundlikud inimesed ja nad ostsitki rohkem. Ma arvan, et kriisides üldse tuleb hinnangutega olla väga ettevaatlik, panna tähele, mis toimub, seda fikseerida, anda hinnanguid. Meie enda üks spetsialist, kes elab Sillamäel. Ta ütles, et, et seal on kõik väga rahulik, ka kahe nädala toitu jätkus, nii et letid ei ole tühjad. Nii et Eestis on erinev pilt, et võib-olla nendes suuremates poodides just Tallinnas on seda tühjemad pilti rohkem. Ja no rahustuseks võib öelda muidugi ka, et kõik poeketid on vähemalt öelnud, et ega see toit otsa ei saa ja ikkagi isegi kui meil mõelda nüüd, et teisipäeval siin piirid sulgevad, siis ka kaubavahetus siiski jääb alles. Kui me nüüd mõtleme selle karantiini peale, see 14 päeva kodus nii-öelda isolatsioonis. Mulle tundub, et siin on ka kaks sellist eri sorti inimesi, et ühed inimesed, kes ütlevad, et väga hea, ma saan lõpuks olla kodus omaette, saan raamatuid lugeda, koristada kõike muud teha, pühenduda iseendale. Ja siis on teised inimesed, kes seda kuidagi väga kardavad ja seda läbi elavad. Et millest selline kuidagi vahe tekib. Küsimus on, mis on olnud inimese kujutluses ja ootustes. Üldiselt ongi niimoodi, et ega oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, me ju kõik oleme tahtnud rohkem aega perele ja lastele ja nüüd see aeg on. Aga kas me reaalselt oleme mõelnud, et kuidas seda aega täita, aitäh. Ja kui see aeg maksab sellist hinda, et mul majanduslikult võib mul minna raskemaks, et mul kodus läheb tiheli oleku tõttu ärevamaks või et see kodus olemine tähendab mingite ülesannete täitmist, näiteks peres on kolm last, aga üks arvuti ja me ei suuda täita neid ülesandeid, mida kooli poolt on ja kodus sellist paindlikkust ei ole. Et katsume ise korraldada, et siis kõik need muutused võivad tekitada küll heaolutunde korraks, kuid seejärel tuleb liiga palju küsimusi. Ja kui nendele küsimustele vastuseid ei saa, siis tuleb ärevus. Lisaks on siin kindlasti hästi, palju sõltub inimese vanusest. Eile ütles kohe mitu lapsevanemat, kelle lapsed on vanuses üheksa, 10 kaheksa, üheksa, 10, et lapsed tulid nuttes koju, kui öeldi, et tunde ei toimu. Laste jaoks on hästi oluline eakaaslastega suhtlemine. Ja nüüd teadmine, et ma ei saa sõpradega kokku, võib-olla ülimalt raske ja nüüd on küsimus, kuidas siis seda suhtlust korraldada, kas on ongi selline paik, et me saame näiteks pargis lubada seda kohtumist, sest me teame, et ei ole kokkupuudet olnud haiguskoldega ruumidesse minek ei ole mõistlik. Igal juhul on seda suhtlust vähem, kui oli terve koolipäeva jooksul. Ja noh, sellel ongi selline positiivne maik ka juures selgub, et lapsed armastavad kooli rohkem, kui me arvata võisime. Et see suhte pool on tõesti väga tähtis ja nüüd on vanematel vaja nuputada, et kuidas seda siis kompenseerida ja, ja mismoodi seda suhet ikkagi tekitada. Mulle meenus üks leukeemiahaige, 10 aastane tüdruk, kelle keemiaravi järel emal oligi peamine mure, mitte kõik need füüsilised vaevused vaid kuna immuunsüsteem läks hästi madalaks, siis kõige suurem probleem lapsele oli, kuidas kohtuda sõbrannaga ja see oli tõeline nutitamine, kuidas nad pargis kohtusid, nad ei tohtundit lähemale kui meeter minna, aga nad said rääkida värskes õhus, oli see ohud. Ja nüüd ma arvan, on samasugust fantaasiat vaja, et need sõbrasuhted jääksid alles. Ja kodus, kui tõesti ei ole seda luba isegi minna tegelikult välja. Kui see kaks nädalat on täiesti rangelt, et on äsja reisilt tuldud, siis ilmselt see lahendus peaks olema puhtalt siis internetivahendus või telefoniga helistama. Ja mingeid virtuaalvahendus vahendeid võiksid abiks olla, sest ilma selle suhtluseta pinge läheb liiga kõrgeks, et nad vajavad omavahelist suhtlust. Nad on harjunud palju suhtlema ja nad vajavad seda. Seda muidugi vajavad ka, ma hüppan kohe nagu teisele pooled eakad, kes on riskirühm. Nemad on harjunud, et nad suhtlevad naabriga ja keegi tihti nagu hoolitsebki nende eest. Aga nüüd neile tuleb meelde tuletada, et kui see naaber jookseb mööda erinevaid kauplusi ja käib igal pool, siis ta võib kuskilt selle nakkuse saada ja ei ole enam mõistlik kutsuda naaber enda juurde diivanile istuma, vaid öeldagi, et praegu kaks nädalat. Pigem räägime telefonitsi, aga et sa ei tule minu juurde, sest see ei ole lihtsalt piisavalt turvaline. Et ümber tuleks asju praegu väga palju mõelda, sest üks kriis ei tohi tekitada uut kriisi. See, see peaks olema nagu igasuguste tegevuste alus. Te mainisite ennem ka siin omavalitsuste tegevust, et Tapa valda saan aru, mainisite, kuidas nemad on just vanavanemaid inimesi teavitanud. Ma sain ja selle sõnumi, et Tapa vald on ise asunud looma nimekirja üksikutest eaka vatest, et eakas ei pea endast märku andma, vaid nemad otsivad üles kas naabri abil sotsiaaltöötaja abil ja see on midagi, mis on tõeliselt positiivne tegevus. Ehk mul ongi mõte, et positiivsed tegevused võiks praegu olla kõik kusagil listis, et iga kohalik omavalitsus või kogukond saaks ideid. Sest on üksjagu inimesi, kes võivad olla väga hädas kas või toiduabivajaduse suhtes, aga nad ei küsi abi ja üksikud tuleks saada kaardistatud, et see on hästi hea algatus. Nii nagu on väga mõistlik Kristiine gümnaasiumi õppejuhi välja öeldud. Et kui on nüüd koduõpe, et me saame nii palju targemaks, et ei ole mõistlik koduõpet teha nii. Ta on viis tundi päevas ja kõik need on erinevad tunnid, vaid mõistlik on anda see nädala ülesanne erinevates ainetes. Ja võib-olla ühel päeval on ainult kaks ainet, millega tegeleda, siis on ka ilma juhenduseta kergem saavutada tulemust. Ja kui ma pean väga kiiresti teemasid vahetama, on see raske. Kui me nüüd mõtleme selle karantiini peale, siis kuidas seal seda meeleolu üleval hoida, et vahel on tõesti selline tunne, et kuidas siis oled kaks nädalat, et hakkab ju igav, ei ole ju midagi teha, et kuidas seda kuidagimoodi upitada, ennast üles ikkagi. Mina arvan, et päris kasulik on kogeda, mis asi on igavus, sest igavus, väikelastele öeldakse, et igavust peab lapsel olema, et tuleks fantaasia, et siis tuleb sinna see loovus asemele, et ühelt poolt kogeda seda, et mis tähendab, kui sul ei ole neid sõpru või neid tegevusi, millega sa harjunud oled, et väärtustada seda, mis sul on. Aga teiselt poolt siis hakata vaatama, mida ma saan ära teha, kes saab korrastada oma albumeid kes saab luua Youtube'is oma videosid, mis on seni tegemata tegelikult sõltuvalt siis vanusest ja oskustest saab päris palju hakata ära tegema. Võib-olla keerukam on see koht, Ta, mis paneb ka naabritele suurema vastutuse, et kui ongi mitte väga hästi toimetulev pere, kus pühade ajal on tihti olnud tülisid ja, ja pigem siis sellist lähisuhtevägivalda koguni siis nüüd on jälle tiheli koos, need on omamoodi nagu pühad, kuigi väljastpoolt vaadates on kriis siis et need pered saaksid õigel ajal tähele pandud ja vajadusel siis kas sotsiaaltöötajale või ka politseile info saadetud, kui seal tekivad pinged. Et aga selliseid asju tähele panna. Nii et üldse, igatahes kui on teada, et tuttavatele inimestele võib-olla selline natukene keeruline taust, et siis seda kindlasti jälgida. Sellest teada anda, kui on näha, et see mõjutab praegu tasakaalu, et ei läheks üle võlli. On ka seda praegu juba tulnud, et noorte seltskonnad kogunevad ja on konflikti situatsioonid tekkinud. Et ümbritsevasse tuleks praegu väga tähelepanelikult suhtuda, et eos kõikvõimalikud pinged maha võtta. Ma ise arvan, et paari nädala jooksul midagi plahvatuslikku ei toimu ka suhet. Inimesed kohanevad ja harjuvad ümber. Küll, aga kui see kriis jääb kestma pikemaks, siis keerulisem on alati see, mis hakkab juhtuma peale paari nädalat. Sest praegu on pandud justkui pähe tärmin, et ma pean kaks nädalat vastu pidama, aga kui siis kõik jätkub, vaat siis on vaja emotsionaalselt endale kuidagi seletada, sest määramatus on nii inimese psüühikale üpris talumatu. Absoluutselt kui nüüd veel lõpetuseks anda kuidagi inimestele seda soovitust, et ikkagi hoida seda rõõmsat meelt ja tegelikult ju õues päike paistab ja kõik on tore ja kui on vähegi terve inimene, siis võiks juua jalutama minna. Mis need veel soovitused võiksid olla, siia lõppu? Kõik mõistlikud tegevused, mis seni on olnud, tuleks nüüd uuesti kasutusele võtta, ehk siis varasem rütme, ütleme ja rutiin peaks taastuma ja peaks meeles pidama, et ööpäevas on endiselt 24 tundi. Ja see tähendab seda, et umbes kaheksa peab kuuluma unele. Umbes kaheksa peab kuuluma kohustustele ja umbes kaheksa peaks kuuluma sellistele nauditavatele tegevustele, mis võib olla suhtlemine, mis võib olla füüsiline aktiivsus. Kui, kui need kolm kaheksat on nagu hästi ära sisustada võetud, siis peaks endiselt hakkama saama, kuigi on toimunud muutused elurütmis. Nii et üldiselt peab olema loominguline Seda soovitan küll ja, ja peab olema keegi kaaslane, kellele helistada siis kui on raske. Olgu see siis riiklik abitelefon, kui ei ole mul enda inimest, aga pigem otsida üles, et kes on need minu inimesed, kellele helistada, et hoida kontakte. Homsest riiklik abitelefon läheb käiku, mis selle number on, kui oskate öelda praegu? Vot nüüd ja jään küll numbriga. Mainime mainime hiljem igatahes peast peast praegu ei tule, igatahes selle siis lükkab päästeamet tööle. See number on meil. Peaks olema, et mitte eksida, siis kontrollime selle üle, aga tõepoolest, et mitte koormata üks üks kaks numbreid, siis riik avab ka teise numbri. Et oleks võimalik saada just nimelt selle kriisiga seonduvat informatsiooni. Ja, ja siis vabastada see üks, üks, kaks, number olulistes olulisteks kõnedeks. See number on vist üks, kaks, neli, seitse, nii et siis selle saavad kõik endale kirja panna, kui vähegi mingisugune ärevam situatsioon tekib, siis kindlasti helistage. Aga igatahes suur aitäh. Kriisipsühholoog Tiina Naarits-Linn. Ja jääb vist üle soovida inimestele kainet mõistust ja jõudu. Jaksu. Kõike head kõigile.