Pisut rohkem kui kaks kuud jääb 27. üldlaulu ja tantsupeo minu arm alguseni ja peo ettevalmistused koguvad tuure mitte ainult nende hulgas, kes ise esinevad, aga ka nende hulgas, kes elavad kaasa. Meil on praegu suur laulupeoaasta, kus me teeme kummarduse meie oma kultuuri kõige pikaajalise male ja kandvamale alust alale, laulupeole ja kaja loodimisele. Kutsume sel kevadel ja suvel rohkem laulupeo tähendust. Mõtestavaid inimesi. Alustab koorijuht, mitmete pidude üldjuht ja kunstiline juht. Aasta muusik, 2007 ja pikka aega Eesti kooriühingut juhtinud õpetaja Aarne Saluveer. Tere tulemast saatesse kõigile kuulajatele. Mina olen Kaja Kärner. Aarne, sa oled raadios ja televisioonis aastakümnete vältel andnud suure hulga intervjuusid. Ja tundub ühest küljest, et kõik, mis on tähtis, et see justkui oleks juba öeldud, aga teisest küljest, Ajad muutuvad, põlvkonnad vahetuvad. Miski, mis kordan, olnud tähtis, võib-olla enam nii tähtis ei ole. Teisest küljest, see, mis on kord öeldud, on praegu võib-olla tähtsam kui siis, kui seda öeldi. Mis on tänavuse laulupeo sõnum lauljatele ja kuulajatele lisaks veel sellele, et mu isamaa on minu arm? Vaikus on ka üks selline väga tähtis osa muusikast ja elust, et. Nagu ma enne väljaspool eetrit ütlesin, kui ei ole sellised nagu plärasaated, et lihtsalt tehakse millelegi reklaami, siis mõni suudab väga kiiresti välja mõelda enda, selliseid teravaid vastused ja minul see alati ei õnnestu. Aga ma arvan, et kõige tähtsamad sõnumid on tagantpoolt nii-öelda tulles, on, on need, mida lauljad pärast sealt laulupeolt koju jõudmist väljamagamist enda sees tunnevad ja mis on selle koostegemise selline. Ütleme, meeleline jõud, mis noh, olgem positiivsed, paneb näiteks need mudilaskoori lauljad, kes seal käisid tundma, et oi, see oli vägev, tore, me tahame seda veel kord teha. Või annavad talle sellise tunde, et et kui ta on, siis kas kunagi isa, ema või vanaisa või vanaemata kuidagi seda oma teist või kolmandat põlve endiselt ahvatleb ja aitab ja toetab sinna minema. Laulude sõnum sealt pärast pidu mingil hetkel on minu arust väga oluline potentsiaalsetele järgmistele korraldajatele, ehk siis nüüd, kus me oleme sisenenud nendesse laulu pidudesse millel on nii-öelda need oma tunnuslauset, milles mu arm on ju tegelikult väga selline huvitavalt mitmetähenduslik ja noh, eesti keel on nii ääretult rikas ühtepidi ja teisalt ka ju vastuoluline, eks ju, armistama ja armastama ja seal on ühe väga ühe tähe vahel võib-olla see ongi inimestega nii, eks ju. Et kellegi arvates nali võib kedagi haavata. Ütleks, ütleme, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, aga aga ikkagi tegelikult sinna jõudes, et et mis on siis need järgmised, sellised märksõnad äratundmised, et seda koosolemist sisukalt ja huvitudes keegi tahaks edasi viia, see on väga tähtis. Ja need minu enda jaoks mingil määral on see selles mõttes väga huvitavalt. Siukses kahes vaatas, et mul on võimalus kuidas öelda koolikoori mudilaskoori dirigendina, kogeda seda protsessi, repertuaari, ettevalmistuse laulmisena ja koolilastekoori dirigendina sellises olukorras, kus Pole enne lastekoori olnud ja pole isegi kaheksandat-üheksandat klassi, kellele nagu tuginedes ehk siis tuleb rajada sellist koori, kellega tahaks laulupeole jõuda ja loodetavasti jõuame siis on muidugi telekoorid, kellega selles mõttes nüüd on jah, lihtsam, et nende kogemus on teistsugune. Siis vist on ka veel võimalus valikkooride kavas seal üsna alguses aegade algusest üks lugu üles võtta pealkirjaga kaunimad laulud. Ja püüda sellele siis mingi selline äratundmine anda. Miks me seda lugu ikka täna jälle nagu laulma peaksime, sest ma olen mõelnud, et kuidas ta tookord kirjutati, mida need inimesed tundsid, kuidas seda on esitatud läbi seniste erinevate aegade. Seda teksti on natukene kohendatud, viiduta viienda laulupeo versiooni tagasi ja ja mulle endale tundub, et tegemist on selliste huvitavat. Poeetilist armastus sõnumitega omal loo vastu ja eks ma siis oska pärast öelda, kas ma suudan seda lauljatele inimestele sellisena nagu kohale viia, aga ma ise tunnen nendes see Bellmanni lauludes palju rohkem sellist lüürilist armastust kui, kui võib-olla vahel sellist jõulist kuulutamist nagu vahel mõned traditsioonid seda on siiani tehtud. Sa oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et kui laps õpib just nende ärkamisaegsete koorilaulude sõnu, õpid liit toome näiteks niisuguse lihtsa rea väga armastatud. Mu isamaa on minu arm, kooril alust, et las laimab võõra kadedust. Sa siiski elad südames, et laps jätab selle rea need salmid endale meelde ja võib-olla ilus mingil kriitilisel hetkel on tal sellest toetus punkt. Mis selle kindluse sulle annab, et nii läheb? Ega kindlust ju kahjuks väga ei olegi, aga seda ma olen küll uskunud ja jõudumööda püüdnud teostada ja, ja sellepärast seisnudki eriti selle noorema kooli osa koolide pealt, et minu arvates selles vanuses ju pannakse nagu põhiline alus sellistele päris paljudele väärtuskasvatuses olulistele tundmustele, et see teks, mida ta sinna laulma läheb peole mingisugune selline show kontsert, vaid ta väljendab oma meelsust, isegi kui me laulsime mu suul ei ole sulgejat näiteks siis mis seal ikka salata, tunne on olnud see, et, et kui on tarvis tõde välja öelda, siis keegi su suud kinni topi ja, ja see oht ju alati igal pool maailmas ja siin ja seal kummitab, nii et kõik senised kavad ka nende suhtes on kandnud ikkagi suhteliselt sõnumit. Ja sama on loomulikult Mu isamaa on minu arm puhul. Niimoodi. Et seal see kodanikujulguse kool, koorilaul ja laulupidu või on liiga suureliselt Laido. Kuidagi selle kooriühingu aastate jooksul seal võib siis nii-öelda päris mitu korda on olnud sellist hetke, kus siis ikkagi üks või teine või kolmas selline kindlameelsusega. Kas poliitiline jõud või isik on püüdnud nagu selles kohas noh, nii-öelda sõna saades kuidas öelda, kasutada seda mitte kunstilisel, võib-olla või, või muusikalisel eesmärgil. Ja kuidagi on õnnestunud sellised asjad siiski mitte ellu lasta kutsuda. Aga jah, laulupidu ja seal toimuv on minu arvates olnud nagu selline kõige suurem rahvakogunemine, mis oma meelsust avaldades hoiab meid vabana nendest samadest poliitilistest vastandumist, sest see on ainuke koht, kus me oleme suutnud siiani olla veel vastandamata tänases õhus vaadates, kus kus inimesed on oma meeled nii ärevaks kütnud, et mõtlesin isegi Eesti psühhoanalüütiline selts saatilisest ühe definitsiooni vahepeal laiali inimestele kuskil Facebookis ja ma soovitaksin isegi lugeda, mis asi on hüsteeria. Kuna see aitab meil aru saada, et väga ärritunud olukorras ükskõik milline partner Getub ebamõistlikult laulupidu, on see kohtunud, kus me oleme sellest vabad olnud, ma loodan, et mistahes olukord selleni viia, meil ta enam seal ei suudaks olla. Mõnes mõttes on selle aasta pidu isegi selline väike katsetusi. Test ja milleks me oleme suutelised, oleme selle üle nagu mõelnud, aga siin istud ja mõtted tulevad. Sa oled mõelnud ka nendele inimestele, kes 150 aastat ja rohkem aastat tagasi siis juba 1867, kui saadeti esimene palvekiri tsaarile, et teha Eesti suur esimene laulupidu pärisorjuse vabastamise 50.-ks aastapäevaks. Sa oled mõelnud nendele inimestele, et nad ei pannud ju alust mitte lihtsalt koos laulmisele ja kokkutulemisele kui niisugusele traditsioonile, vaid et nad juba tol ajal 150 aastat tagasi seda pidu tehislähtusid Euroopa kõrgkultuuri tolle aja, sest hetkeseisust see on suur eesmärk. Ja niiviisi on ikka päris julge oletada. Ei no see on tegelikult täiesti fantastiline, et noh, võib-olla on siin mingitel hetkedel ju erinevate õpingute koolkondade poolt, et mitte alati antud selgeid signaale, et need on noh, kuidas öelda oma ajastu tähtteosed, aga ma loodan, et see on ikka üha selgemaks saanud kõigile meile, et seesama Karl August Hermanni oh laula ja hõiska, et see on selline virtuoos palaga, koorile, Polifooniliste elementidega, mis iganes ja see vastab ju tolleaegsele. Ma tea, Lääne-Euroopale standardile, ületab seda kordades, et seal on teistel heliloojatel samasugused loomingut, see ongi see, miks me täna neid õnneks julgeme kuulata ja me võime nad vabalt samasse ritta panna kõikide Nende, kuulsate heliloojate ja kes seal lääne pool on ja olla väga uhked, et sellised iseõppijad, mis veel nagu erakordne on, ega siis loomulikult täna ongi väga tark kõigile öelda, et ega kedagi õpetada ju ei saa, et saabki ainult nagu ise õppida ja täna, kus kooliharidus ja õppimine on nii lihtsaks teinud, inimesed kipuvad seda ära unustama ja täna hommikul Rohke Debelakk, nali oli selles, et 90 prossa Eestis õpetajaid on näiteks tema koondama hakata, kõik õpetavad kõiki ja keegi enam nagu ei taha õppida ja kuulata. Aga tema suudab selliseid võnkeid nagu hästi noh, kuidas öelda reljeefselt välja joonistada. Aga veel kord õppimisoskus, inimesed, kes ilma millegita suutsid, et sellisele tasemele tõusta, see on, see on hämmastav. Ja muidugi see sõnumi siirus, keelevoolavus, kõik muu. Ja, ja siin on küll nüüd selline koht, mida ka tasub vahel öelda, et nii lihtne on tänapäeval olla helilooja, ehk siis kõik saavad ükskõik millise kruvi välja mõeldes seda endale kirjutada oma veebileheküljel, et olen helilooja või mis iganes. Aga mulle meenub vestlus Veljo tormisega veel, kui me tulime tagasi Peterburis tema autorikontserdilt ja seitsme Euroopa Liidu piiri peal ja kuna oli aega rääkida, siis lihtsalt küsisin, et millised olid need tunded seal Moskva konservatooriumis, kui, kui noh, ütleme väga andekad noored inimesed kokku tulid ja, ja kõik, ma ei tea, ilmselt omasid mingeid ideid ja tahet kirjutama hakata ja üks selline tema peegeldus oli see, et et nad kõik kogunesid kokku, siis nad pidid veenma oma professorit ja keda veel selles, et et see, mida nad kirjutavad, kuidas nad kirjutavad ja millest nad kirjutavad on läbimõeldud, väärib üleskirjutamist ja enne kui see ei ole nagu lõpuni kindel, enne ei lubatud neil hakata nagu selle protsessiga peale. Ja paraku täna tahaks seda päris paljudele veel meelde tuletada, et enne kui ei tea, mida te kirjutate, miks kirjutate, ja ta ei ole väga seda läbimõeldult siis peaks mõtlema veel. Eneseotsingud on ju nii oluline osa isiksuse küpsemisest. Absoluutselt ainult, et nüüd ongi see, et sa mainisid neid 1870 inimesi, et kuidas nad seda tegid ja ennast otsides. Tohutult hea on ju see, et meil on nii palju kultuuritoetus ja me tõesti saame endale sellist luksust lubada, mida mõned meist rikkamad maad ju ei saa ka. Aga ei ole valem meelde tuletada, et nood mehed tegid seda kõike, on nii-öelda oma kulu ja kirjadega. Lugu pidi kellelegi ikkagi minema korda piisavalt suurele hulgale inimestele mitte süstaks poplaul siis ilmtingimata olema ka ikkagi tal pidi olema mingi referents. Ja nii see käis. Euroopa on suures muutumises Euroopa kultuur täpselt samamoodi, mis on praegu Euroopa kõrgkultuur, kuidas sa seda tajuda, kirjeldad millest 150 aastat tagasi Eesti mehed eeskuju võtsid? See on tänapäeval samamoodi, kas olemas, kas eeskuju vääriv, kas kärisev taanduv? Sellele jälle väga ühest ja lihtsat vastust ei ole, sellepärast et et neid helide, kas seonduvaid ütleme, tasandeid on nii palju ja alates väga elitaarsusest ja ja seda mõlemalt poolt ei saa ju rääkida lihtsalt nii-öelda, ma ei tea kaasaegsest pop või klassikast või, või rokist või kellest iganes, et igas žanris on olemas väga selliseid noh, kuidas öelda julgeid katsetusi millest mõned on ju võib-olla väga teedrajavad mingit hetke pärast ja ei leia ka täna alati oma publikut üles, ega me nii kaugele nagu elut ei näe. Aga. Üks on küll, et, et kuna kättesaadavuse klik noh, mõjutab nagu nii palju inimesi, siis. Ülemäärase nagu sellise populaarsuse ja sellega siis müüginumbrite saavutamine kindlasti on noh, see manipulatsioon on tohutult ebamõistlikult suur ja mina isiklikult pean ütlema, et ma ei poolda ei laste laulusaadetes raha eest hääletamist kellegi poolt või mida iganes, sellepärast et see annab selge võimaluse saada publiku hindeid turu olukorda moonutades, lihtsalt raha abil toimub ääretult veidraid asju. Ja inimestel on kombeks, kui neil ei ole iseseisvat mõtlemist, liiga palju uskuda. Seda, mis siis on ma tea olla võitjate poolel näiteks see on ka ju inimesele väga omane, aga kui see võit on saavutatud mingisuguse noh, ütleme mitte ausal moel või kedagi mõjutades, siis sa mõjutad sellega suuri inimmasse, aga me teamegi, et seda teeb meedia ja, ja terved suured kogukonnad, et me oleme lihtsalt kogu selle manipulatsiooni osa. Seetõttu ma ei tea, võib-olla kuulajatele, et ma tahakski öelda, et mida iseseisvam iga inimene veel oleks ja kui ta vaikust kuulates leiab midagi, mis ta hinge puudutab, see oleks isegi täitsa piisav. Teeme siin väikese käiguvahetuse ja räägime nendest inimestest ja nähtustest, kes on sind kujundanud selliseks, nagu sa praegu oled. Võtame näiteks segakoori noorus ja dirigent Ene Üleoja, missugune roll sinu kujunemisest nendel on olnud? No meie nooruses olid meil terve hulk selliseid eakaaslasi, kes olid kasvanud üles sellest tolleaegses festival, mis siis sellise oma kambavaimu ja vaimsusega olid siis nagu nähtavat mõjusid inspireerisid ja, ja nende õpetajana ja liitjana ja vaimse kujundajana on ilmselt väga suur roll. Samavõrd mitte küll väga tihedas kokkupuutes Muusikaakadeemia ajal, aga ka järel, miks mitte nendes aegades, kus veel üsna noorena seal taga vaadates muusikaõpetajat liidu algpäevadel ju ka tegelikult ju tahtsime päris palju kaasajastada ja muuta ja ja noh muutused peavad olema, kannatavad ju suutma olla sellised, et nad säilitavad vana ja väärtusliku, et et alati sellise, ütleme, otsekohese suhteliselt ausa ja, ja selge välja ütlen, on ta kindlasti üks silmapaistvamaid inimesi selles valdkonnas. Kas sealt tuli sinu sügavam tähelepanu koorimuusika vast tegelikult. Kus on küll koorimuusikaga selline huvitav olukord, et akadeemia ajal me oleme tegelikult ikkagi ju sügavalt tõmmatud ka nendesse igatsugu rokimaailmadesse sisse, sellel oli väga kõva jõud, et ma olin, ütleme gümnaasiumiõpilane ja ja meie esimene bänd mängis sellel legendaarsel 1976. aasta Viljandi rokifestivali, noh kui kõik olid kohal, ma, mis siin siis öelda nimetatakse ikka jälle Mülleri sassi haaki teravikku Ruja kadunud Grapsi, mida iganes ja bändi teha oli ikka väga põnev sel hetkel. Seal me olime natuke sellises hipilainetuses ja nii me tulime Tallinnasse, otsisime samamoodi eneseväljendust ja mängisime läbi noh, vist kõik Tartu muusikapäevad, kus aga sai, et kui Marco kõla kirjutas seal mingisugusele sündi, koosseisule mingi teose, siis me arutasime seda ja kui keegi tegi Sancho Riga regesid Price bändi, siis me katsetasime seal mingite inimestega. Aga selle kõrval oli alati huviga kooride vastu ja ütleme, mina laulsin mõnda aega tolleaegses Tallinna üliõpilassegakooris, mis oli täiesti silmapaistvalt kõrgetasemeline koor. Aga siis olid tookord kammerkoor, Ellerheina, sellised tõusuajad ja kujunemisperiood ja ja ma tean, et Aivar Mäe vist natuke enne mind ja siis mina sinna tagatsa tegime sellise natuke ülejooksu võib selle kohta siis vist öelda. Aga see aeg oli nii põnev, tuli ju see esimene uskumatu võimalus minna Debretseni konkursile. Ja selleks valmistudes ma arvan, me laulsime seda partabki kohustuslikke teoseid tagantpoolt ettepoole eestpoolt taha poole ja siis seal laval olles juba grand prill rauaneetmist sellisel moel, et eks Ma olen seda ju ikka siin ja seal veel kuulnud ja nüüd hiljutigi. Aga minul on küll tunne, et meil ikka sel hetkel lendas katus täiesti nagu minema, et šamaanitrumm tegi selle ära, et mida ta tegema peab ja siis mäletan seda tormis oli vist saalis mingit rukkililledega ja kõikide oli pisarailmast väljas. Et need impulsid ja taju, mida siis koor võib, saab ja peab tegema ja kõik need head kolleegid, kellest mõni tänagi veel on seal selles rivistuses on kindlasti andnud nagu sellise koorimuusika esimese, sellise kanderaketti kõige tugevam. Ja hiljem oli natuke aega, oli tühja maad või selles mõttes me olimegi ka puhtpraktilistel kaalutlustel ju erinevates ka meelelahutus koosseisudes ja siis äkitselt juhtus, kui see hakkasime endajatele lastega tööle ja selgus, et nende vanusevõimekus võimaldas skoori teha, et seal oli ka üks suur tegelikult ikkagi ju iseõppimise periood, millest ma olen kõigile neile lauljatele väga tänulik. See oli siis see aeg, kui Eesti Televisioonis oli lepatriinu lauluvõistlus, oli laulukarussell, mille juurde tuli sul luua stuudiokoor ja see oli Eve Viilupi aeg ja sellest nüüd on sündinud tütarlastekoor oma väiksemate või nooremana Ta astmete või ettevalmistuskooridega. Ja sa dirigeeritud seda ju praegugi, et missugune roll on olnud nende kooride loomisel Eesti televisiooni ja, ja missugune olnud Eve Viilupi roll. No tagantjärgi ikka targem tänulikum selles mõttes, et noorena ju tormad ja saad sellest aru, mida ise oled teinud, vahest ei saa aru, kui palju teised on teinud. Eks seal oli tehtud ja eeltöö ära juba 70.-test minu arvates see, et kunagi kirjutasid, et noh, nii-öelda päris heliloojad tegelikult lastelaule oma oma nii-öelda lähedastele inimestele ja neid raadios lindistati ja, ja tehti see tegelikult on ju nii-öelda mõlemas meediaorganisatsioonis olnud ju sellise traditsiooni ja, ja õnneks pole suutnud seda keegi nagu ära lõpetada, et. Ja meiega oli tõesti see lugu, et et ega me ei teadnud ja polnud väga kuulanud, mida tohib teha, et noh, ütleme metoodikate ikka öeldakse, et on, nüüd võib seda laulda ja mitmehäälse teate, et me läksime nendega suhteliselt kiiresti mitme häälseks ja ja kuna seal oli tohutu tempo peale, siis ma tean, et ühel nädalavahetusel laulsime selle, mis ta siis oli mudilaskoori vanuses inimestega vist 120 laulukarusselli lugu nii-öelda kolme päevaga läbi 40 lugu päevas, iga lugu umbes kolm korda siit-sealt parandasime kolmehäälselt mingid Päkid asjad ja miks ma neid aegade tagasi igatsen, on see, et igasugune interpreet ja aga ka laulja või, või kes iganes peab tundma vahel seda tuleb nii kiiresti joosta, et jalad maas enam ei käi. Et sealt saab nagu repertuaari, saad sa seda tunnet, et sa pead vahel asja väga kiiresti tegema, siis tuleb võtta aega, kus sinna süveneda. Aga hiljem see seltskond ei andnud mitte kuskil päriks, kus, kus vähegi selline lugu oli ja eks me oleme koos päris mõned head hetked üle elanud ja, ja tänase koosseisukohta saab öelda, et me oleme aegade üks kõige nooremaid jälle. Sest et meil ei ole sellist väga selget nagu vanusepiirangut, millal tuleb minna, kui me olime selle lõõtsa Piipelsingi finaalis, kus me siis tookord saime ka? Ma alati ütlen, et saksa raadio stuudios saksa koori võita on ju ka hea. Hannoveri tütarlastekoor on väga hea kooria. Iial poleks uskunud, et seal tookord seal noortekoori tiitli saime. Aga nii see läks, et siis oli koor vanem ja vahepeal olid seal täitsa üliõpilasi, kuni 25 aastane noorte koer olla, aga täna meil on noorimad, on seitsmes klass gümnasistid. Aga siis tuleb lihtsalt nii kannatlikult minna ja vaadata, kuhu me nendega jõuame, et eks paistab. See oli see konkurss, kus koor laulis kuus minutit tornist. Ei, see oli see, mis toimus. Kuidas ta siis oli tõstoshruntfungi Kölni kontserdisaalis ja sellest on meil õnneks väga head salvestused, üldse on väga hea salvestada teistes loomulikult kodustuudiotes, siin, Eesti raadios või televisioonis, aga ka teistes tele- ja raadiokanalites, eks kuulata, kuidas helirežissöörid töötavad, mida nad su kollektiivist kätte saavad, mida sa ise sel hetkel saadet. Ma isegi hindan neid. Live salvestus oli selles mõttes väga, et stuudios kokku lõigata võib ju kõike, aga seal sa näed nagu ja kuulad seda päris tegelikkust. Aga nüüd, kus me kuus minutit tormist laulsime, see oli nüüd siis Eurovisiooni selline soov, et otsitakse ju, kuidas öelda uusi pealtvaatajaid ja koorilauljad on need, kes võiksid kuulata, järelikult tuleb teha kooriement ja koostöös siis nende interkultuuriga Lätis eelmine aasta välja kuulutati ja meie saime sinna nii-öelda kutsa ja olukorras, kus me olime tõesti üsna noored ja olukorras, aga just tuli tormis meie hulgast lahkunud, mõtlesin, et Meie põhiline funktsioon saaks olla ainult viia sellesse tohutu suure vaatajaskonnaga avalikkuse ette tegelikult teda ja tema muusikat, nii hästi-halvasti kui me suudame. Ja noh muidugi küsida, et mida sa teed tormisega kuue minutiga. See papp, eurovisioon on ju kolm minutit, kooridega oldi isegi lahke kuus minutit, kui teada, mis selle meedia hindan. Aga siis sündis selline natukene päris äkiline idee leida siis need mõned hetked tema teostest ja kui ma praegu vaatan siis tagasisidet, mis ma sellele saime ja need esitusi siis tundub, et aga ongi twitteri ajastu, et mine tea, et võib-olla peabki vahel selleks, et kellelegi üldse huvi isu äratada, et keegi su ära kuulaks, tegema selliseid asju. Ja küllap nad võib-olla siis jõuavad tasahilju ka nii-öelda terlikversioonideni. Kuidas Eesti televisiooni tütarlastekooril praegu läheb, sest ma saan aru, et siin pärast Eve Viilupi ülekohtuselt varast lahkumist toimusid ka muud muutused, et varasemad või senised toimetused lagunesid. Raha lõppes Eesti televisioonile otsa. Kuidas te praegu hakkama saatekooriga? Suur osa Eestist ju ja nendest koori stuudiatest mõnedel on nagu ma sellised katused, et meie saame öelda küll, et me oleme nagu täielikult siis nagu ise finantseerinud, aga me oleme tänulikud oma prooviruumide ja ja tingimuste eest, mis on ka tegelikult oluline, et sul on selline nagu kindel koht ja kodu ja ja õnneks on väikelaste selline lauluhuvi püsivalt, tead Need, kes ta hakkab jälle kursus, rõõm muusikast kolme nelja aastastele ja kui nad siis sealt mudilaskoori nooremasse vanemasse jõuavad, siis lastekoori ees püüame nad juba nii-öelda panna oma tulemusest natuke vastutama ja, ja loodame, et siis neil osadel jätkub seda huvi nii-öelda järjest edasi liikuda, sellepärast et noh, tõsi on, et inim tahavad kogeda erinevaid asju ja kui sa juba oled kolmeaastast saadik laulnud, see ei tähenda ilmtingimata kolmeteistkümneselt, näiteks tahad seda veel teha, murde-eas tekkida hoopis teisi huvisid öelda. Ma olen 10 aastat seda teinud ka, isegi kui sa teed väga hästi. Aga konkreetselt rääkides on meil selline ääretult põnev võimalus sellel suvel Austraalias koos kas on siis kuue või seitsme sellise tippnoortegooriga olla kutsutud kond. Vala festivalile, mis on väga tähtis, et ega meie lauljadki sel nädalavahetusel oli Tallinna koorikonkurss, mis on omaette kindlasti väga suurepärane ja kiiduväärt asi, kus, kus need, keda huvitab, näevad ja kuulevad teisega väga-väga väikeses mahus. Sellistel festivalidel, kus on valitud esinejad, seal kuuleb ja näeb palju rohkem seda, mis siis nii-öelda väga hästi maailmas toimub. Meie võtame sinna Eestile loota kava kaasa, esineme veel mitmes Austraalia sellises olulises kontserdisaalis teeme ettekanded ja loodame, et see reis meid kuidas öelda, heas mõttes harib ja viib järgmiste tegemisteni. Eesti televisiooni tütarlastekooril on ju väga palju edukaid kontserdireise konkursside võitmise kõrval jaapania. No võib-olla selles koorimuusikamaailmas oli maailma koorimuusika Föderatsiooni selline sümpoosion, mis tookord oli Tiinas viidud, mis siis meie suhtes oli ka üsna kauge ja ootamatu koht ja järjekordselt seal me lihtsalt mitte ei esinenud, vaid me olime tookord õppe kooriksis tervele hulgale noortele dirigentidele ja mille üle on hea meel, oli see, et noh, me tegime endale nii palju kui võimalik siis neile nagu lood valmis. Et paljud nendest dirigentidest, kes täna seal meiega töötasid, on täiesti selgelt tõusnud erinevate maailma Heade kooride etteotsa ja tänu sellele saanud rohkem eesti muusikat teada, seda lavale viinud, nii et kindlasti selline asi tuleb meelde. Me olime Singapuri haridusministeeriumi palvel üheks selliseks koolitaja kooriks, kus siis neil on kombeks võtta oma parimad kokku ja luua ühendkoor meie nende vahel. Ma pean ütlema, et Aasias ja seal on need dirigendid ka muidugi, aga ka lapsed nii tohutult töökad, et see on lihtsalt uskumatu, kui palju seal jõutakse tööd teha ilma mingit kurtmata ja, ja citys moraal, et ma arvan, et meilgi on, on väga vaja sellega arvestada, et teised õpivad väga palju avatud silmadega ja, ja me ei ole kuidas öelda ainult selles oma vaasis, et noh, õnneks on ka meil noori dirigente ja, ja ambitsioonikaid inimesi ja, ja töökaid noori, aga ka selleks, et seda meie tänast pärandit tas viieldakse, ergutan majad, tööd, tööd, tööd, tööd. Kui me räägime tütarlaste kooridest, siis Eestis on umbes kaks kolm niisugust stuudio, koori ellerhein, Eesti televisiooni tütarlastekoor ja ma pakun siis ka näiteks, et Kadri hundi raadio laululastestuudio. Kas niisugust rivaliteedi vaba olemist kindlustab see, et te kunagi ei konkureeri ega käi ühtedel ja samadel koorikonkurssidel? Need on natuke. Kõne osaliselt kattuvad, aga mitte alati ja mitte igal pool, me oleme olnud Ellerheinaga küll naiskooride, just nimelt Veljo Tormise nii-öelda võistulaulmisel. Ja tookord oli veel veidram olukord, ehk siis žürii tookord, kes siis esindas ka natukene erinevaid selliseid kunstilisi vaateid. Väga hea žürii, loomulikult ta tookord ei suutnud jagada ära Tartu ülikooli naiskoori, Heleri heina ja meie nii-öelda plusse ja miinuseid ja kõigil läks tookord väga hästi, nii et, et jah, me käime vahel. Mitte kogu aeg ei, ei ole ilmtingimata tähtis konkurssidel käia, vahel on selleks, et siis osa lauljaid saab nagu oma vajaliku motivatsiooni asjaga konkurssidel käimisel on oma oht. Et seal on selline repertuaari nahtleme, kokku pane, mis asi, et tekivad mingid sellised, noh, see valik ei ole ka eesti muusikast liiga suur, et sa hakkad ühtesid asju kogu aeg siis järjest käima ja neid medaleid nii-öelda nagu jahtimata kaadrikoosseis raadios on äärmiselt hea ja uus ja noor. Nemad käisid Kaletsa Piipilsingile ennast nagu näitamas me võime sattuda, ma tean, et siin kas kolm või neli koori tegelikult neidudekoori sattusid hiljuti just Poolas kokku ja minu arust oli seal vanalinna muusikamaja ellerhein ja kas siis üks Toomas Volli kooridest, aga kindlasti tuleks nimetada muusikakeskkooli siine juurde, siis on tartus Est-stuudio, kes teeb väga head tööd. Et see eesti paljususes. Ma saame käia teiste kooride kontserditel ja neid kuulata. See on üks tohutu suur väärtus ja lätlased muidugi vestlevad omavahel ju. Eestlased on selles mõttes rahulikumad olnud, lätlased peavad jooma nii-öelda koorivõistlust välja, kuni selleni regioonide kaupa prii antakse lauluväljakul üle ja seal selgub nii-öelda kõikide kõikide parem ja, ja mõnes mõttes paneb sena Ta ikkagi kõik nii pingutama ja võib-olla on ka osaliselt nende sellise suure edu aluseks, et nad ikka omavahel väga võistlevad. Kajaloodi, mis meil on täna koorijuht, mitmete üldlaulupidude üldjuht, kunstiline juht, muusik Aarne Saluveer. Räägime palun, kuidas koorijuhi töö on sinu iseloomu kujundanud. Kui palju see nõuab dirigendile kannatlikkust, et koorilt soovitud tulemusteta, et saada ja kui kergelt tuleb sinul nisugune priov Brow kuri sõna lauljate suunas? Inimestel on erinevad iseloomud ja, ja isegi erinev iseloom võib ju erineval ajal noh, kuidas öelda, erinevalt avalduda ja kunagi on oldud kindlasti üsna. Ma mäletan küll, et ma olen olnud üsna äkiline selles mõttes, et mingit hetkel noh, on ikka noodid lennanud ka siis ma hiljem olen nagu aru saanud või vabandanud iseenda teiste ees, et et ega seal pole midagi, see ülesanded, mis antakse ja koos lahendatakse, tuleb püüda nii ellu viia, et sellest see tegutsemisrõõm veel alles jääb. Aga tõsi see on, et vahel suurte ja pingsat projekti ta hetkel on ikka noh, kõike selle eriala peal töötavad, et see on, see on suur ja raske töö nii dirigendile, vahel kui ka kui ka lauljatele otse loomulikult. Aga ma arvan, et see on tänaseks mind päris hästi maha rahustanud ja aidanud mõista inimesi, lapsi ka, muuseas, need, kes täna käivad koolis ja kellel on väga pikad koolipäevad ja kellelt nõutakse tegelikult palju nii-öelda selle standardhariduse elluviimise, kes tahavad olla tublid, tõusevad hommikul kell kuus, üles lähevad, teevad oma neli kontrolltööd veerandi lõpus, õpetajad on kõik pannud nii-öelda viimasesse nädalasse, siis peaksid jõudma meie juurde proovi ja kuidagi öelda värskena oma hingest veel midagi väljendama, mis vahel võib-olla selline, et noh, ütleme alati tuleb küsida, mis on hea kohana, repertuaar, aga tuleb lugeda natuke keerulisemaid raamatuid ja teha ka asju võib-olla mis algselt ei olegi selged ja oma arusaadavad, aga kui sa selle läbi oled teinud, siis sa hakkad sellest aru saama, niiet et ma, ma loodan, et, et ma saan neist täna aru ja ma loodan, et nad saavad minust täna aru, aga. Ooperilaulja Aile assoni on selles samas saatesarjas intervjuud andes tunnistanud, et alustas kõigepealt koorijuhtimise õpinguid ja kui ta sai aru, et ta on laulu nii-öelda kinni löönud ega ole saavutanud seda tulemust, mida ta lootis ja mida ta oli kooriproovides väga palju treeninud, siis kui ta keeras ennast ringi, et publikule kummardada siis ta sai aru, et ta peab üksinda vastutama terve koori Eestis ei sobinud talle ja ta valis soololauljakarjääri. Kas mul ei ole sellist häält nagu kõik ju praegu kuulevad, et ma tahan küsida, et kas sa vastutad kogu koori eest iga laulja eest, kas sa võtad selle vastutuse oma õlgadele? Vastutust tuleb ikka võtta, see on vist selline sõna, mida öelda on kerge teostada, raskem, aga aga kindlasti. See puudutab ka neid olukord, et ega sa alati vahel ei, ei tea täpselt, kus need jõuvarud on rasketel, kas konkursite või matkadel, et täna ilmselt juba saad aru, et, et kuskil tuleb anda lauljatele pigem nagu järgi ja puhkamisaega, et energiat jätkuks mis iganes, aga ja mõni päev on halb, see võib olla dirigendi, mitte kõige säravam, pääseb olla lauljate, mitte kõige päev, et vaadake, mida teevad sportlased, sportlased ju iga nädal panevad ennast nagu proovile, saavad sealt kohe tulemuse mõõdetava tulemuse ja siis kuidas öelda lähvate nagu veel järgmisele katsele. Enamus ütleme kas siis amatöör või poolamatöörkoore ju nii tihedalt üldse ei, ei esine. Need on natuke teistmoodi reeglistiku taga. Aga ikka loomulikult see, kes on nii-öelda asja väljamõtlemisega vastutama. Ma olen eksinud oma korraldatud konkursil ka näiteks reeglite vastu, kus pidi olema, hakkab välja laulja ja žürii ei pannud seda ausalt öelda tähele ja ma oleks vist esikoha saanud ja siis ma olin sunnitud tunnistama, et, et me peaksime saama disklahvi. Aga aga me jäime ellu ja see esitus iseenesest oli hea, nii et mõni aasta tagasi heitsid Georg Otsa muusikakooli töötajad sulle kui direktorile ette autoritaarsust ilma et me selle tüli põhjustesse süveneksime. Mida sa sellest õppisid või mida see sulle õpetad? Kas. Ma ei saa seda kuskil nagu ütlemata täna jätta, et, et faktiliselt see kõik nii nagu toiminudki. Nüüd kes ja miks ma sealt ka sellisel kombel nagu ära tulin, on selles, et mistahes erimeelsused ka inimeste vahel ei oleks, see on umbes nagu tänases ühiskonnas neid tuleks lahendada, kuidas öelda, argumenteeritult, rahulikult ja inimestele, kellel on nimi, nägu, allkiri ja muu iganes, ehk siis see millestki, mis ka meedias ju tugevalt oli kajastatud, see umbusaldusavaldus ei ole siis jõudnud ei, tollel hetkel ei haridusministeeriumile ka minu kätte ja mis muudab elu selles mõttes põnevaks, et terve hulk inimesi ju ei teadnudki, kellest räägitakse, kas nad on sellele allkirja andnud või ei ole olnud ja ka mina ei tea, et, et kes oli see inimene, välja arvatud paar inimest, kes meedias käis selle asjaga kellel siis olid need arusaamatused, ma tean seda, et ja vaat uskuda, et meil on loomeinimesed või õpetajad või kes iganes, kes selles mõttes ei, mis tahes ettekäändel ei julge esineda sel hetkel oma noh, ütleme töösuhtes oleva juhi vastu, see on mulle täiesti nagu arusaamatut. Kui me oleme tänases Eestis, kelle iga nagu erinevatel seisukohtadel mesinema oma näoallkirja nimega ehk siis inkognito tegutsemist vist saab kanda küll ainult aegadesse riikidesse, mille kodanik ei tahaks olla ja nii sa siis paraku ka läks. Aga asja põhjus on muidugi selles mõttes sügavam, et ehk siis ühtepidi on hea olla mugavustsoonides. Ja teistpidi, eks inimesed ongi ju erinevad, et nii minagi vast ja mõne koha peal nagu sellisesse ooteseisundis see kõik ongi nagu piisavalt hästi ja mingil hetkel tekib ikkagi tahtmine, et me peaksime siit nagu muudatusi tegema ja edasi ka viima. Ja noh, eks riiklikult ei ole seal aeg-ajalt keegi püüdnud siukseid sõnumeid välja anda, sama puudutab paneteks seda õpetate ka toimunud ja palgareform ja tööaega ja kõike muud seda. Ja kui me jätame nagu sellise üldise sildi, mida me ikka peame ju meediale edastama, et küll me oleme tublid, head ja toredat kõrvale ja puurime ennast kuskile sisse, siis me leiame sealt ju tegelikult palju sellist, mida ei taha avalikkusele avada ja, ja kuidas sellega väga tõsiselt tööle hakkad, siis, siis see loomulikult ei tekita kellelegi nagu rõõmu, kui inimestel ei ole tahtmist nagu muute muutuda ja selle reformi käigus ei saanud aru ka tööandja ise, mida ta selle reformiga mõttes ja, ja võib-olla polnud kõige parem nõustamine ja meil ei olnud aega, meil terve hulk inimesi hakkas saama nii-öelda paremat palka ja osad kaotasid ja, ja inimesed said väga haiget selle käigus. Ehk siis õppida tuleb seda kindlasti, et mis asi üheksa korda mõõda või 90 kohta? 90 korda mõõda, üks kord lõika. Kas sa kannad endaga kaasas seda tüli lugu? Ei, mitte nüüd. Sel moel võib-olla mida võiks karta või noh, mis ei laseks nagu elada ta kuskil kindlasti elab ja veel kord sellega, et. Ilma näo ja nimeta inimestega ei saa nagu olla ja, ja kuna sellel tekib tõesti selline tohutu emotsioon taga, mis meiega siis. Meil puudus võimalus aeg ja no kuidas öelda, tahe sellega sinnani minna, et me oleksime kogu seltskonnaga tulnud välja paremasse seisu, kus me oleme, sest meil olid tegelikult ju mitte väga halvasti, ma ikka pean ütlema, et meil olid jõulupreemiad ja, ja kõik muu selline asi toimis ja ja ma tean, et mõni asi toimib, mõni toimivat. Väga hea õppetund. Rohkem rõõmu teeb tegelikult see, et oh jumal, kui me 2006 alustasime, siis sa oled ju kõik katkised nõukogude aegsed klaverid ja pold pille mida iganes, et tegelikult me tõstsime selle kooli sellisesse olukorda, et on täna kindlasti üks parimaid Põhjamaades varustatud koole. Kud, lakk. Kas niisugune pingeline olukord tekib muusika inimeste või koorijuhtide vahel kergesti ehk küsimuse kaugem siht on võib-olla see, et kui, kui kergesti sinule avanesid laulupeo üldjuhi puldi need kaks madalat väravat. Täiesti arusaamatult lihtsalt telefonikõnel, see oli ju, vaat jälle huvitav aeg, et su 92 93, selle esimese noortepeo üldjuht oli Rene eespere. Mina hindan ees peret tema maailmavaate ja üsna sellise igas mõttes nagu selge muudatused ja sirgjoonelisus poolest alati ükskõik millistes, kas siis vestlustes või ka näiteks muusikas. Ja ta vist olid kuulnud ju meil seal mingi lauluvõistluse käigus ühte noh, ma ju ei kirjuta muusikat igapäevaselt, aga, aga meil on seal või mul ka mõned laulud, mida vast tundub, et võib-olla isegi peaks uuesti ümber seadma, oli aasta laulu kuulnud ja ja kutsus nii-öelda seda laulupeo mudilaskooridega tegelema meie kõige suurem ja minu motivatsioon tookord oli see, et me olime teinud ühe sellise mudilaskooride festivali, kus me esimest korda teeme kogu Eesti lapsed kokku võruste mujalt. Panime nad Tallinna laste juurde ööbima. Noh, see oli aeg, kus juba ikka esimene teine Eesti selgelt toimusid ja viisime Linnahalli lõppkontserdile. Ma arvan, et sealt mõned on sõbrad tänaseni. Ja usk oli see, et kõik hakkabki maast madalast. Et kui mudilaskooridega seda laulupeo vundamenti nagu ei kindlustamist, tol hetkel oli ju üsna nii-öelda kindlustamata, ju siis siis pole tulevikku ja nii me siis tõimegi kolm pool 1000 mudilast sellele 93. aasta peole. Ja see oli niisugune olukord, et äiksepilv tuli kohale ja sul on kolm pool 1000 võõrast last, kellel on oht, et saavad märjaks ja mis siis pärast seda öeldakse, eks ju. Ja ma mäletan, et kõik hüppasime seal laulupeo all et sooja saada ja nii-öelda väge täis olla siis kui nad sinna välja läksid, nad panid sellise energiaga nagu ma tean, aatompomm 90 77000 last 99. tuli 10000 ja noh, täna me oleme kahjuks seal seisus, kus. Me jätame mudilasi kõrvale, see on nüüd laulupeoga seonduvalt üks teema, mille juurde keegi kunagi tagasi tuleb, et et kui me selle aasta peole näiteks viite tuhandet mudilast ei võta, kes peaksid seal selle astme tegema, siis järgmisel peol neid lastekoorides ei näe. Ehk siis päris raske ehitada, ega me ju ei teinud seda mingi suure teadlikkusega, kas see oli lihtsalt selline mõistlik tegutsemine nii-öelda. Siis ma arvan, et, et see tänane eduseis võib kahaneda ootamatult selliseks, et et need, kes olid 93 seitsmeaastased, need on tänaseks ju sellised 30 Kesk-Ida ja küll on tore kuulda, et meil on sellised hästi kõlavat koorid, laval jälle. Aga ästikulevad koorid on siis, kui sellega keegi maast madalast 12 aastat järjest tuld annab, et mina ei jätaks ühtegi last, kes selles mõttes on oma aega ja, ja tahet nõus panustama üheltki peolt, mitte kunagi kõrvale. Ma arvan, et on olemas palju inimesi ja on vist võib-olla mingid seadused, mis ütlevad, ma ei tohi võõrast last väidetavalt oma koju laulupeol majutada, ka marmor majutada? Viis kuus last, nagu meid mõjutatakse kontsertreisidel, ma võin talle hommikul süüa anda, meil ei pea selleks riigilt raha võtma. Aga ma tahaksin, et võimalikult palju inimesi sellest laulupeost osa saaks. Kas majutamine on põhjused, mudilaskooride mahtu kärbitakse, et kindlasti? Seal teisi seal on ka see, et noh, igal argumendile alati seda ei tohi võtta nagunii noh, kuidas öelda, väga otseselt, et, et jah, kui sinna veel rohkem tuua, tegelikult ühendkoor täna näiteks on ju juba platsilt väljas ja neil on seal tihe ja, ja kõik iganes. Et see on, see ongi suur ja keeruline küsimus, aga aga veel kord kui vaadata, et mis on nagu ühe või teise tegevuse nagu pikas perspektiivis tegevus, siis minu arvates kuidas öelda ühte me ütleme, et me ei taha null koole koorides ja kui ma siis tegelikult omi sõnu nagu sööme ja täida, et see, see maksab meile kurjalt kätte, ütleme nii. Renee eespere oli siis see, kes avas dirigendipuldi laias ülijuhi uskumatult staatuse ja kui me vaatame nüüd 2000 seitsmeteistkümnenda aasta noorte laulupeo pealkirjaga mina, jään dirigente, üks debütant, teise järel, täiesti uus põlvkond on tulnud, laulupidusid trigeerima. No see on. Mingi fantastiline, aga, aga ma ei tea, noh, tahaks siis öelda, et asi hakkabki sellest, et tuleb lasta väga noortel kogu aeg tegutseda ja loota, et nad järjest kiiremini huvitavalt nii-öelda koguvad informatsiooni, teevad asju, mis neid endid ja teisi pöördesse ajab, ega seal teist varianti kui see, et tekib tunne, et oi, seda tahaks teha, seda tahaks teha. Seda entusiasmi ei tohi nagu ootele panna, toota, kuni sa jõuad, et nad on nii kannatamatult, et kui nad seda siin teha ei saa, siis nad teevad seda kuskil mujal maailma paigas või teisel moel. Ega meil vahepeal ei olnud ju selle järelkasvuga üldse ja tegelikult 2007 ilma puupidu oli see, kus me hästi palju ka noh, nii-öelda andsime võimalusi, me tookord andsime ka üsna palju võimalusi nendele inimestele, kes olid otseselt seotud noortega ja, ja kooridega. Ma möönan, et ma pean õigeks seda, et inimesed, kes tegutsevad noortega noorte kooridega mingil hetkel peaksid olema saanud ka seda kogemust, mida tegelikult seal koolis nendega töötamine tähendab, mina saan nagu enda koha pealt, julgen seda öelda, et ma olen töötanud. Kõige raskem aeg vist oli 2000 kuni 2006 Rocca al Mares kui ilmapuu nii-öelda kunstilise juhina. Ma sain esimese teise klassi, kellest ükski polnud valitud laps ja nad kõik tulid kooriproovi 12 poissi, kaks teist tüdrukut korda neli, see oli siis 48 last. Ja ega me ei teadnud, kuhu me välja jõuame, et väga aeglaselt ja rahulikult ja ei ole nii ka. Ja sellest ajast alates tulid üldse nii-öelda astme nimed ja akordimärgid meie laulikutesse, et eks me muutsime päris palju. Aga me jõudsime kohale ja, ja mitte et me oleks üldse mingit kategooriat taotlenud, aga lõppkokkuvõttes peaaegu kõik olid olid võimelised nagu laulma, mul on alati väga kahju, kui keegi kärbitakse välja, sest tegelikult nii paljud oleks anda repertuaari, saada võimalust, et iga mudilane praktiliselt saaks ennast selle kogemuse võrra rikkamaks. Kes jääb uuest dirigentide põlvkonnast paremini silma, kas pakun Rasmus Puuri ja Pärt Uusbergi nimesid? Oh muidugi, aga noh, need on ääretult põnevat, jälle võimalused ja kogemused, kuidas nad on tulnud, et. Kui meil oli veel kord sinna Rocca al Mare aega, oli tahtmine nendele samad tavakoolilastele tekitada kuskil mingi selline võimalus, et nad saaksid sümfoonilise muusika sees olla, laulda ja nii siis saigi Enzo võetud ja veel kas oli 10 koori, läksime Estoniasse ja tegime nii-öelda esimese muhve. Ja hüvenzo ühte numbrit juhatas 12 aasta minu arvates. Kaspar Mänd, kes läks pulti, Ta võitis mäekuninga koopas ja andis täiega minna. Ja mis siis pärast seda juhtus, loomulikult me tutvustasime, lastele ka ju pillasid, tuli terve rida inimesi sealt teisest klassist teisest pees täpsemalt küsida, aga kust saab fagoti õppida ja siis mina helistasin läbi kõik selleaegsed, tunded, fagotti mängida, küsikus saab ja vastus oli kuskil Isod pill ei ole, seda teist ja kolmandat ei ole ja siis vähehaaval käivitati, hakati ostma neid väikseid õpilaspille ja täna on jälle nagu elu paremad. Et veel kord sellest mudilastega esimesest tegutsema ja selles on kõik need võimalused, kus uksed lahti võivad minna. Jah. Ja Kaspar, Kaspar alustasid seal ja, ja, ja, ja Rasmus sealt kõrvalt ja noh, nad on ju ikkagi tänas selliste kogemuste ja oskustega. Noh, meil ei olnud neid võimalusi, võib olla mida iganes. Aga ei, noh, seal on, vaatame täna nagu sedasama Tallinna koorikonkursi, mis just äsja lõppes, et seal on teisedki Eesti noored dirigendid tegelikult väga ambitsioonikate kavadega väljas, et küsimus on lihtsalt see, et, et kas nende lauljatel on aega, kas neil on võimalust ennast vokaalselt veel parandada ja kuidas nad selle kõik suudaksid ära teostada, mida nad tegelikult teha tahaksid? Mitut koori saa laulupeoks ette valmistad? Ma ei tea, kas ma eksin, kui meil juba saate alguses nimetasid, aga nimetame siis veel täpsemalt konkreetsemalt. ETV tütarlastekoor lastekoor Haabneeme koolist on meil lastekoori ja mudilaskoor täitsa tublid. Äkitselt see on siis nüüd ikkagi kõik täiskasvanud noh, selles mõttes praegu jah, rohkem see pidu, Eli. Nii et õnneks meil on sirgumas uus dirigentide põlvkond, kellele ükskordse pärandad au, kuulsuse, töö ja kohustused. Täna on ta midagi selles mõttes, et meie saame ainult seda öelda, et kui ei ole liiga palju pidurit tõmmatud ja ja noh ei saa öelda, kui pole vigu, kui inimesed ei teeks, siis see oleks täiesti mõttetu eksisteerimine, et tuleb teha vigu, vajadusel tuleb neid parandada, juhul kui on võimalik või vajalik, mis iganes. Kõik ei ole parandatav, aga läbi nende õppida. Ja see uus generatsioon, kes iganes mul on selline tunne, et ma sattusin ka üsna noorena ju endale väga ootamatult 30 sõna vist ikkagi ka juba selle loodava muusikaõpetajal liidule võtta ja seal siis alguses oli ikkagi üsna imelik seal seal olid ju juhatuses kes iganes, Veljo Tormis ja eriklass ja inimesed, kes rääkisid suuri tähtsad ja üsna selliseid vägevaid asju ja päris palju oli seda kuulamise aega. Sealt siis kooriühingusse, et mul on tunne, et marssalikepid tuleb usaldada võimalikult kiiresti sellele toimekale, tegusale seltskonnale ja Ma olen täiesti kindel, et neil on olemas selline vaist, nagu ma tean, noortel indiaanlastel, et mis, kus toimub, otsida kohti, viia meid kõiki edasi ja kui me saame, siis me lähme nendega kaasa, aga et mitte kaotada tempot aega, sest tegelikult kõikide heade asjade kõrval, mis meil on, oleks meil ikkagi jah, tohutult vaja k muutus ja me peaks julgema seda endale tunnistada. Aitäh intervjuu eest, Aarne Saluveer ja ilusat laulupeo suvehaid laulupeo suvesid siis. Tänase saatekülalise valikul jääb saadet lõpetama Eesti televisiooni tütarlastekoor. Lauliku lapsepõli.