Kui nüüd kõik kenasti on, siis meie Tartu stuudio, siis istub hetkel Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Mai kalu. Tere hommikust, Karmen. Tere hommikust, Märt. No eile sai vaadatud ilmselt ka vähemalt ühe silmaga neid sündmusi, mis hargnes siin Tallinnas Kristiine gümnaasiumi juures küll ise olite ju veidi mujal, aga kui professionaalne kõik see tundus, mis ajakirjanduse vahendusel silma jäi? No ajakirjanduse järgi tundub, tundub ikka päris hirmus olevat, aga ma olen aru saanud, et et siit tuleb, siit tuleb ka kõvasti kõvasti emotsiooni maha ja, ja pigem võib-olla sellist adekvaatset pilti saab ikka sealt kohapealsete inimeste käest. Ta siis on, küll on fakt see, et Eesti koolid on ju harjutanud selleks, et kui midagi hakkab juhtuma, siis tõepoolest me teame, mida teha ja kuidas. Kui nüüd selle pilguga uuesti vaadata, siis mis silma jäi? No ma saan aru, et, et kui, kui tuleb kriisiolukord, siis tegelikult see on ootamatu, et meie koolid on harjutanud ootamatuteks olukordadeks, iseküsimus on see, mis saab siis, kui, kui see, kui see kriis on käes et mulle tundub, et, et võib-olla selleks selleks ei olda ikkagi päris ette valmistunud. Ja eks seal hästi inimlik ka, et sellepärast ka Eesti koolipsühholoogide ühing eile dist siis koolidele ka siis sellise nii-öelda märgukirja või teada andnud, et et võiks ikkagi kooli kriisimeeskonnad üle vaadata. Ta need juhised, mida siis sellises olukorras teha, kui ootamatult selgub, et tuleb lapsed koolist nii-öelda ära saata. Et see ei tohiks olla selline kaos ja see peaks siis toimuma ikkagi ka teatud eeskirjade järgi. Karmen, kas teile ei tundu, et meil on natukene liiga formaalsed need kriisiks valmisoleku juhised me kuuleme ka üks teine asutusele ütleb, kui valmis nüüd on, aga tõesti jääb selline mulje, nagu pioneer tõstab kätte, kogu aeg on valmis. Aga milleks ta valmis amat, seda täpselt ei tea. No just tegelikult seaduse järgi onju kõikides koolides need kriisijuhised olemas, iseküsimus on, kus, kas keegi teab, kus need on ja millal keegi neid viimati luges. Ma arvan, et õpetajad ja koolipersonal on päris hästi ette valmistunud selleks, mida teha siis, kui tuleb tulekahju, sest tulekahju evakuatsiooniõppus toimub kõikides koolides igal aastal. Aga mida teha muudes olukordades, see mulle tundub, on küll üsna kaootiline. Mis oleks nüüd see, millest võiks esimese õppetunni luua, mis on see kõige tähtsam sellises olukorras, mida teha või siis tegemata jätta? Kõige tähtsam on see, et kogu see kriisisituatsioon peab olema väga süsteemselt juhitud. Ehk siis peab olema inimene, kes võtab endale selle vastutuse ja ütleb, mis nüüd saama hakkab. Teine asi on see, et tuleb säilitada rahu, see võib-olla on kõige keerulisem. Jaa jaa, see meie üleskutse oli, oli ka see, et, et tegelikult võiks ikkagi uue nädala alguses, kuna suure tõenäosusega Kristiine gümnaasiumi ei jää viimaseks, kus, kus koroonaviirusega laps leitakse, otsustatakse kool kinni panna. Et siis võiks tegelikult uue nädala alguses kõik koolid ikkagi oma kriisimeeskonnad kokku võtta ja teha ikkagi selged ettevalmistused ja anda selged juhised, mis siis konkreetses olukorras keegi tegema peab. On teil Carmen, endal selline hea pilt kohe vanadega raadiokuulajate silme ette, kuidas see asi siis välja peaks nägema, kas sellest vist ei piisa, kui direktor ütleb, et minge nüüd kõik koju, siis järgneb kaks tundi siblimist, kõik küsivad, kus on ema, kuhu ma täpselt lähen, kes jättis midagi klassi, kellel on jope siin, kellel on pliiats, seal? No otsa praegu ise kenasti kirjeldad seda olukorda, mida ei tohiks olla, ehk siis ehk siis see olukord peaks olema vastupidine. Ma arvan, et siin sõltub, sõltub väga palju konkreetsest koolist ja iga kooli kriisimeeskond peab tegema oma käitumisjuhised. Selge on see, et ei tohi olla kaost. Kui me mõtleme selle peale, et, et me tahame, et need lapsed oleksid üksteisest võimalikult eemal siis ei ole mõeldav, et me saadame nad kõik korraga koos garderoobi oma riideid võtma. Et kuidas seda korraldada, see peab siis selgelt välja mõtlema, sõltub siis ka sellest, kus asuvad garderoobid, kus asuvad klassid, kes nende klassidega parasjagu on, aga selge on see, et lapsi ei tohi jätta omapead. Lapsed peale teadma, mis toimub. Lastele, peab jagama konkreetset informatsiooni. Vanematele peab jagama konkreetset informatsiooni, et sellist asja ei tohi olla, et et laps seisab kooli õue peal ja ütleb, et nutab. Ma ei tea, mis saab, ma ei tea, kus ma minema pean. Ma ei tea, kes minuga kaasa tuleb, ma ei tea, kus mu ema on. Terve mõistus ütleb, et kui ise ei tea, siis küsi sellelt, kes teab, kas teie telefon neile helises või oli päris vait. Sina helistasid, paar ajakirjanikku, helistas veel mõned mõned mõned õpetajad ja mõned lapsevanemad helistasid, aga ei olnud telefon punane. Et inimesed suudavad ikka kainet mõistust säilitada. Siin vaadatakse nüüd kõigi otsa, igaühe selja taga nähakse juba võimalikku kurjategijat. Kuidas teie hinnangul praegu noh, ütleme siis nii, kelle poole kõige nõudlikuma näoga võiks vaadata, mõnedki on ju meelde tuletanud, et lapsevanemast ikkagi algab see otsustamine lapse üle ja kui tema jätab nüüd selle teate tähelepanuta, kui sa kaugelt tuled ja laps saadab ikkagi kooli, siis no see on ikka rumal lugu küll. No on lapsevanema otsustada, jah. Ja mulle tundub, et siin seda infot on piisavalt jagatud, et et siin siin ka eile mõndade inimestega sai arutatud, et mis, mis siis saab, kui kui, kui on teada, et pere tuleb kaugelt reisilt, et siin Ühes koolis oli eile juhtum, kus siis lapsed nutsid koolis, lapsed olid paanikas, Nad teadsid, et nende klassiõde tuleb homme reisi pealt Itaaliast, et mis siis nüüd edasi saab ja nemad ei julge kooli tulla ja kuidas neid, kuidas neid lapsi siis rahustada. Ma arvan, et lapsevanemad ja meie inimesed on saanud piisavalt infot, aga eks see on ka isikliku suhtlemise küsimus, et et kui keegi koolis teab, et keegi reisi pealt tulemas, siis, siis ma arvan, et, et see on siis klassijuhataja asi selle perega läbi rääkida, et, et mis siis kõige targem oleks sedasi teha. See jälle tegelikult nõuab ühte väga konkreetse skeemi klassijuhataja teab, mida teha, direktor teab, mida teha ja nii edasi. Just ja need juhised tuleb siis koolikriisimeeskonna poolt anda, et ka iga õpetaja ei peaks hakkama jalgratast leiutama, et mis ma nüüd teen, et need juhised peavad olema olemas. Karmen, sina oled Põltsamaa ühisgümnaasiumis peatset ametnikes, teie koolid, siis on olemas. Meie koolil juhis on olemas, aga me oleme uuel nädalal seda üle vaatamas. On päris paras hetk seda praegu teha. Üks asi on kool, seal on lapsed, kes suudavad mõelda, rääkida, aga kui me räägime nüüd ikka lasteaialastest ja nende vanematest, siis seal lastest nüüd ikka üldse nüüd tolku ei ole, seal peab ainult olema nüüd vastutus vanemate ja, ja koolipere või siis lasteaia pere tarkuse käes, see on ju veel eraldi peatükk. Absoluutselt, ja, ja, ja mida, mida väiksemad lapsed loomulikult, et, et siis seda rohkem see vastutus on täiskasvanute peal, mida ma eriti tahaks täiskasvanutele südamele panna, on see et mitte tekitada lastes lisahirmu ja lisapaanikat. Et ka meil on kodus uudistesaated, laht ja täiskasvanud omavahel räägivad sellest ja ütlevad, oi, sa pead käsi pesema, sa pead käsi ja saime. Aga, aga me peame mõtlema, kuidas me seda teistele seletama, seletama, et, et mitte tekitada lastes veel ilmaasjata hirmu või paanikat, et siin on mõned lapsed, kes ei suuda õhtul magama jääda, sellepärast et nad kardavad, et etapi, ma unustasin täna vahepeal käsi pesemata, et kas ma nüüd saan koroona, kas ma nüüd suren ära, et et lastes seda hirmu ja paanikat, mulle tundub, on liiga palju, et see on meie vastutus, et, et nende maailma ikkagi turvalisema hoida. Karmen nüüd sa saad tulla jälle psühholoogina appi, mida sa räägiksid lapsele, kui palju näitaksid talle uudiseid, kui ta üldse millestki Teamis teist pidiootlikel. Jah noh, muidugi, et, et see nüüd ongi see koht, et et kust, kust see piir läheb, aga aga eile just kümneaastaste lastega olin, olin koos lastegrupiga ja ja seal tuli ka loomulikult, et see teema üles ja, ja, ja rääkisime just just sellest, et et me ei pea kartma, aga me peame olema hoolikad. Jaa. Jaa. Ja nad ütlesid taga, et Eestis on juba seal lastel olid erinevad erinevad infod, et Eestis on juba 100 koroonahaiget ja keegi ütles, ei ole 120 on siis me arutasime, et mida, see, mida see siis tähendab ja jääte, et aga nad on kõik haiglas, siis me rääkisime sellest, et ei ole haiglas. Et nad on kodus, et nii nagu sina oled kodus, kui sul on köha ja nohu, ravib ennast, et nemad on ka kodus ja ravivad ennast ja see tundus, et võttis ka lastel päris palju pinget maha, et ei olegi. Et kui sa selle haiguse saadet sind kohe haiglasse viiakse ja sa kohe surema hakanud. Annaks ainult neid tarku ja tasakaalukaid rääkijaid lastele, aga kõigil on kiire ja kõigil on väike paanika silma kirjutatud. Kui nüüd vaadata veel kommentaare, mis internetis on, siis tundub, et seal tahaksid kõik 11 maha lasta. Mida teha nüüd nende närviliste täiskasvanutega, kes nõuavad, kus on nimi kes tuleb isoleerida sinna, mis on see direktori telefoninumber, kus aadressid elab, kuidas see paanika maha võtta? No eks see kõik saabki alguse muidugi täiskasvanute paanikast. See lastelaste paanika ka täiskasvanutega on alati keeruline. Kui kellelgi oleks hea lahendus selle selle kohta, siis, siis ma ei tea, helistage mulle ja öelge, et. Ma arvan, et see sõltub, sõltub ka täiskasvanud inimese enda enda küpsusest, aga mulle tundub, et, et ka neid nii-öelda isehakanud eksperte on hirmus palju, et et toetume ikkagi spetsialistide arvamusele ja, ja ei ole vaja võib-olla lugeda nii palju mingeid kommentaare v või pigem pigem siis vaadata seda, mida, mida meditsiinitöötajad ütlevad järgida nende juhiseid, mitte seda, mida mida keegi Facebooki sõber kuskil kommentaaris vihasena kirjutas. Meediamaailmas öeldakse, kriis on maailma parim tegelane, saab alati välja selle, mis me siis tegelikult teame või ei tea, kes on kelle sõber või ei ole. Mida praegu on see lugu juba siiamaani öelnud meie ühiskonna kohta, kas me oleme saanud natukene hoolivamaks kui varem või pigem läheme teises suunas? Mina arvan, et see sõltub ikka inimesest, et et inimesed siin on väga, väga erinevad ja selles suhtes sul on õigus jah, et kriis toob välja inimese sellise sisemuse. No annaks jumal tarkust meile kõikidele ja kainet meelt, et ise selles kriisis siis võimalikult targalt toimetada ja just see rahu, rahu, et rahu säilitada, et niipea kui emotsioon üles läheb, siis enam kainet mõtlemist ei ole, nii et. Ma tean, Carmenit, Santana, lähed Elvasse ja seal on koolitusplaanis ja küllap needsamad teemad tulevad esile ka, mis iganes seal keskmise hetkel siis ei ole tunniplaani järgi. Aga kui nüüd helistatakse sulle või sinu kooli psühholoogidest kolleegidele, siis kui valmis te olete nõustama, kooliperesid, käima, kohal, rääkima jutte. Eks me ikka oleme ja muidugi, eks nendel koolidel on lihtsam, kui spetsialistid on, on kohapeal olemas, et kui nüüd kellelgi peaks olema muret või küsimust, siis siis jah, et meie ühingu telefonile koolipsühholoogide ühingu telefonile võib helistada, võib helistada rajaleidja keskustesse ja sealt, et küsida kui on mure mõne lapse pärast, kes on võib-olla väga paanikas või, või kuidagi tundub, et, et ta ei tule endaga toime. Lasteabi telefonile võib, võib helistada, nii et eks neid spetsialiste on vähe, aga, aga loodame siis siis võimalikult jagada oma seda ressurssi. Koolipsühholoog Karmen Maika ma väga tänan selle hommikuse vestluse eest ja asjalikku päeva. Ja aitäh sulle ka.