Head kuulajad täna on vastu võtnud kutse tulla Eesti rahvusringhäälingu Tartu stuudiosse. Bioloogiadoktor, taimeökoloog, pärandkoosluste uurija, nelja lapse ema, Aveliina Helm, tere tulemast saatesse. Aitäh kutsumast. Tere, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Pärandkooslused on olnud ühtviisi nii teie magistri kui doktoritöö teema, aga ma arvan, et need huvitasid teid juba ammu enne, kui asjale akadeemiliselt hakkasite lähenema. Mis on pärandkooslused, mida me kõik peaksime nendest teadma? Pärandkooslused on sellised meie kaugest ajaloost pärit ökosüsteemid, mis meieni on jõudnud ja kandunud seal natuke sellistes selles suhtes pikem lugu, et mis on pärandkooslused, et meie oleme pikalt teadnud juba aastakümneid kooliski õppinud seda, et pärandkooslused on just need kooslused, mida meie esivanemad on loonud ja hooldanud ja meieni kandnud, ehk siis erinevad niidukooslused, puisniidud, loopealsed, päris aruniidud, luhaniidud ja tänu sellele pikaajalisele hooldusele meie selliste esivanemate tuhandeid aastaid kestnud tööle, kus nad neid iga-aastaselt karjatasid, niitsid, nendega seal toimetasid on nad muutunud ka hästi liigirikkaks, nendel on kujunenud tohutu liigiline mitmekesisus. Aga ökoloogia on samal ajal alati pannud hämmastama just seesama suur liigirikkus, et on siis püstitatud hüpoteese, kuidas kõik need niiduliigid, et keda tõepoolest on väga palju taimedest loomadeni, mullaelustik kuni vaata, kuhu tahad, igal pool on väga kõrge liigirikkus. Et on just pannud hämmastama, et kuidas kõik need liigid koos inimesega siis just kaasa tulite. Täpselt ja kuidas see ökosüsteemi kujunemine on toimunud. Ja nüüd, viimasel ajal on meil aina rohkem infot selle kohta, et kõik need pärandkoosluste liigid on tegelikult meieni kandunud veelgi kaugemast ajast sellest ajast, kui Euroopas pas liikusid ringi suured herbivoolid, kes hoidsid meie maastikke just peaaegu samasugustena, nagu meie esivanemad neid maastikke hoidsid. Ja need keegid ehk pärinevadki siis sellest ajast viimase jääajaeelsest ajast, kus neid suuri Herbi voore, ehk siis rohusööjaid, loomi ja neid oli tõepoolest maastikus väga palju siin teadlaste hinnangutel isegi nii palju, et rohkem kui 100 kilogrammi hektari kohta oli selliseid suuri noomi, kellest suur osa on tänaseks välja surnud piisonid, metshobused Euroopas oli kaks liiki, elevante ja jõehobu. Kõik rämpsutasid maastikas ringi ja hoidsid meie maastikke selliste pool avatutena. Ma mõtlen selle peale, millised need maastikud välja nägid, et seal olid suured suured puud nii suured. Ja need olid need puud, kes olid hammaste vahelt pääsenud roosa hammaste vahelt. Meie puud kasvavad tõesti väga vanaks. Tammeka saavad 1200 aastaseks, see pole neile mingi küsimus. Kuused saavad olla 600 aastased, seal nende täiesti normaalne vanus ja puu kasvab, kuni elab, nii et meie maastikel olid suured puuhiiglased nende vahel palju lilli, palju niidutaimi, liblikaid, putukaid ja siis need suured herbi voorid, suured rohusööjad ja siis tuli inimene ja kiires kõik untsu. No niivõrd-kuivõrd, et, et tõepoolest. On üsna tõenäoline on see, et miks me neid suuri Roosejaid enam ei ole, et see on seotud sellega, et inimene tuli, asus Euroopas oma oma toimetusi tegema. Nüüd juba siis 50 60000 aastat tagasi päri sammud. Need suured rohusööjad on kadunud ära kogu maailmast järgi jäänud vaid ütleme Aafrikas, kus nad koos inimesega niimoodi evolutsioneerusid ja oskasid teda karta. Aga igalt poolt mujalt on neid kõvasti vähemaks jäänud ja, ja paljud liigid üldse välja surnud. Aga, aga need on selline inimesega selline huvitav lugu, et siis inimene võttis justkui nende rolli ökosüsteemides natuke üle just nende samade pärandkoosluste hooldamisega oma algelise põllumajandusega. Ja minu jaoks on selline lugu, kus tõepoolest, et inimene ühest küljest muutis väga palju ökosüsteemi, nii nagu ta looduslikult toimis aga siis võttis üle samas sellise nagu muidugi teadmatult tahtmatult, otse loomulikult. Aga rolli rolli maastikest nendesamade kunagiste suurte suurte loomade rolli oma karja pidamisega oma niitmisega. Ja nii ongi, et need pärandkooslused on, on ühest küljest tõepoolest meie endi esivanemate poolt loodud ja hoitud aga see funktsioon looduses, mis neil on, see pärineb veel kaugemast ajast ja see on Euroopa päris põline loodus, mida meie pärandkooslused kannavad. Missugune pärandkoosluse enese taastumisvõime, kui ma mõtlen suurte sõdade peale, mida siin Baltimaadeni vahe pole olnud katkude Liivi sõja põhjasõja-aja peale, kui ei kuulnud kukelaulu Tallinna ja Narva vahel, aga kooslusid, taastusid. Ja loodus on, loodus on erakordselt. Ma ütleks, et erakordselt vastupidav, ühest küljest taastumisvõimeline, kui vaid võimalus antakse. Hästi toimivate ökosüsteemides on palju palju liike ja nende sellised erinevad funktsioonid on mitmekordselt puhverdatud, et seal on Ühe liigi kadumine paari liigi mõne keskkonnatingimuse muutumine ei muuda nii väga seda ökosüsteemi toimimist. Loomulikult on meie maastikes olnud tohutult suuri muutusi läbi aegade, see on, see on täiesti loomulik, et loodus on kogu aeg muutumises ja seesama loodus ongi ka muutustele väga noh, mõneti väga vastupidav, et ta ongi tegelikult kogu liikide geneetiline mitmekesisus, kõik see plastilisus, mis väga paljudel riikidel on keskkonnatingimustele vastamiseks. Et see, see on suur osa sellest looduse varieeruvusele ja muutlikkusele vastupidavusest. Kui me vaatame, et kuna meil oli pärandkooslusi kõige rohkem, ehk siis neid niidukooslusi siis tõenäoliselt meil oligi näinud nüüd kõige rohkem just eelmise sajandi alguses, mil ikka inimesi oli kõige arvukamalt põllumajandus oli võib-olla kõige laialdasemalt levinud kõige ekstensiivsem. Ehk siis siin 100 aastat tagasi oli Eesti maastikest tervelt 1,8 miljonit hektarit kaetud erinevate niidukooslustega. Palju oli karjamaad, metsa oli oluliselt vähem kui, kui täna, aga metsade ütleme sellist tänases mõttes. Nooremat metsa oli oluliselt vähem, aga palju oli näiteks puisniite, kus oli oli siis need, mis on mõneti niidu ja metsavahepealne kooslus, mida oli umbes 800000 hektarit. Teie doktoritöö, kui ma olen sellest nüüd suutnud õigesti järeldusi teha, ütleb, et kui pärandkooslused kaovad ja nad kaovad eeskätt, et selle intensiivse põllumajanduse tagajärjel. Kui need pärandkooslused kaovad, siis laguneb terve ökosüsteem. Kuidas saab olla pärand kooslustel tervele ökosüsteemile? Nii suur mõju ja siin tuleb minna natukene sellisesse maastiku ökoloogiasse. Kui ma siin alguses juba rääkisime seda, millist olulist rolli need täna need kooslused, mida me täna pärandkooslusteks kutsume või niidukooslus on, millist olulist rolli nad mängivad meie looduse elurikkuse hoidmisel, et me peame sellest kõigepealt arusaam, et suur osa Euroopa loodusest on seotud selliste niidukooslustega pärandkooslustega. Ja just ongi tõenäoliselt seetõttu, et need on tõeliselt iidsed kooslused, mis Euroopal on olnud väga pikka aega iseloomulikud kümneid tuhandeid aastaid, miljoneid aastaid isegi võib-olla, aga millist rolli mängivad needsamad niidukooslused Eesti looduse säilimisel, et seda ei saa kuidagi alahinnata. Et kui me vaatame, kus elavad needsamad tolmendajad, kelle kelle kadumist me ju tegelikult pelgame, kus elab suur osa mullaelustikust, kus elavad liblikad, kus elavad linnud, siis need on seotud pärandkooslustega, need on seotud nendesamade niidukooslustega. Ja kui me kaotame oma maastikest niidukooslused, siis me kaotame ka nende nii-öelda need päriselupaigad. Ja siinkohal tuleb meeles pidada, et väga oluline tegur on ökosüsteemide järjepidevus ja ajaloolises ehk siis mida, mida vähem on ökosüsteeme nii-öelda ümber muudetud transformeeritud näiteks muudetud niitu põlluks või metsa metsapõlluks ja siis uuesti metsaks tagasi, näiteks. Mida vähem toimub, selliseid muutusi, mida pikaajalisemalt saavad kooslused kujuneda, seda liigirikkamaks nad kujunevad. Ja meie tänaseni säilinud ajaloolised niidukooslused pärandkooslused on tõesti väga vanad. Nad võivad olla tuhandeid aastaid olla kujunenud, kogunud liigirikkust, elurikkust endasse, et täna me näeme oma uurimustes seda, et just need ökosüsteemid, mis on olnud niimoodi järjepidevalt pikki aastaid või aastasadasid olnud üks ja sama ökosüsteem näiteks ka metsade puhul me näeme seda, siis need on oluliselt liigirohkemad, nad on niimoodi akumuleerunud nagu väikesed käsnad kogu seda elu enda sisse. Ja sellepärast me peame olema hoolikad, oma maastik, kes sellega, et kuidas me käime ökosüsteemidega ringi, kuidas me oma maastikke kujundame. Täna, mida vähem meil on säilinud, selliseid ajaloolisi elupaikasid, seda suuremat väärtust nad omavad. Sest liigid ei koli ühest kohast teise. Kui sa künnad niidu üles, et siis nad võtavad kõik jalad selga ja lähevad kõrvale kas püsirohumaale või muru sisse, et nad ei tee seda. Nad lihtsalt hävivad sealt needsamad liigid, mis on sinna tuhandete aastate jooksul vaikselt kogunenud. Selles osas ongi oluline tähele panna, et esiteks, sellised ajaloolised elupaigad on ülimalt väärtuslikud meie elurikkuse hoidmisel. Ja teiseks, kui me kaotame Needsamad, ajaloolised niidukooslused siis meil puuduka, võimekus taastada, niidualasid taastada, elupaikasid tolmandajatele, taastuda elupaikasid niiduliikidele. Kaotame tõenäoliselt suure osa Mulla elurikkusest, et me oleme näiteks näidanud, et leidnud, et Eesti niidukooslused on erakordselt liigirikkad. Nii-öelda kasulikke mükoriisa seente poolest, mis on üks uus teadmine üleüldse ka sellel tasandil mulla elurikkuse koha pealt on, on need ajaloolised niidukooslused väga olulised. Kuidas viimase 100 aasta jooksul ajaloolised pärandkooslused, niidukooslused, loopealsed, kuidas nad on kahanenud, võivasustanud, kas te seda ka uurisite oma teadustöödes? Just et ökosüsteemide puhul on väga oluline nende, nagu ma ütlesin, nende järjepidevus, kui kaua nad on saanud olla ühe koha peal ja areneda ja kujuneda. Ja teiseks, mida uuris minu doktoritöö, on see, et väga oluline on nende maastikaline paigutus ja see, kui suured nad on, näiteks me leidsime, et mida suurem on, ütleme, mingisugune niidulaik, seda liigirikkam ta on. Ja mis me tuvastasime, on see, kui see niit nüüd näiteks kasvab kinni vaid osaliselt küntakse ülesse ja ta jääb väga väikeseks siis need niidualad, mis on ajalooliselt olnud suured, on ka selle pisikese jäänukina endised liigirikkamad kui need, mis olid ajalooliselt väikesed. Ja, ja seda nähtust, kus liikidel ja elurikkusele, et nii kaua aega, et nad reageeriksid toimunud maastikumuutustele. Ehk siis, et kui see suur nyyd muutub väikeseks, siis tegelikult on pikas perspektiivis üsna paratamatu, et väikese niidumann seotud vähe liike, suurenidega teatud palju liike. Kui surnid muutub väikeseks, siis lõpuks lahkub sealt ka suur osa liikidest ja jääb järgi ainult nii-öelda väikesele niidule sobilikult liike. Need seda nähtust, kus, kus need liigid veel mõnda aega sellel väikesel niidul püsivalt nende jäänukitena, sellest suurest niidust seda kutsutakse väljasuremisvõlaks. Ehk siis see on selline nähtus, kus kus meie maastikes meie niitudel on veel sellised liigid ja populatsioonid, keda seal justkui nii-öelda ökoloogia reeglite järgi enam olla ei tohiks. Nende vastus lihtsalt muutustele nii aeglane, et et me võime mõelda niimoodi, et Nende populatsioonid asurkonna, ta on muutunud küll väga väikeseks, nad ei ole nii elujõulised, ent annaks enam järglasi, aga ütleme nendele indiviididele, kes sinna alles jäi, nendel kulub ikkagi tükk aega aastakümneid. Et lõplikult lahkuda. See väljasuremisvõlg on, on üks suur nii-öelda oht loodusele, sellepärast et meile jääb petlik mulje, et kõik on justkui hästi. Kuigi tegelikult ei ole. Ja nüüd just Eesti niidukooslused olid maailmas ühed esimesed ökosüsteemid, kus selline nähtus tuvastati nagu väljasuremisvõlg. Ja hiljem on seda leitud üle kogu maailma kõikides ökosüsteemides, mis on viimastel aastakümnetel väga kõvasti kahanenud, vibragmenteerunud. Et see on iseloomulik väga paljudele ökosüsteemidele väga paljudele liigirühmadele. Ja selline aeglane vastus nendele maastikumuutustele. Ja ühest küljest on see ohtlik, seitse uinutab meid pannes arvama, et kuna ütleme siin näiteks laenata puisniidul, meil ikka need liigid on kõigel alles siis järelikult meil ei ole mingit muret ega põhjust muretseda. Aga tegelikkuses on võib-olla need isendite populatsioonid, keda me seal näeme nende väljasuremisele määratud ei ole lihtsalt veel juhtunud. Teisest küljest on, siis pakub seesama väljasuremisvõlg meile suurepärase võimaluse ökosüsteeme taastada ja luua tagasi sellised maastikulise struktuurid kus nad on hoitud ja kus nad ei oleks ohustatud. Selleks ei ole kahtlemata vaja naasta päris nii-öelda traditsiooniliste aegade juurde, et kus siin kolmandik Eestist oli kaetud näiteks niidukooslustega, see ei ole kindlasti vajalik. Aga mis on vajalik, on natukene targem maastiku planeerimine selles mõttes, et tõepoolest Neid ökosüsteeme, mis meie elustikku hoiavad ja mis me suurt liigirikkust tagavad teisi liike hoiavad meie ümber, et neid oleks piisavalt. Et keegi ei sureks välja, et liigirikkus ei häviks. Ja see, kui palju on piisavalt, see on just see, millega ökoloogid tegelevadki. See on üsna lai mõiste, tõenäoliselt, aga mida ma tahtsin veel küsida, et kas maailmas hakati seda väljasuremisvõlga ehk et kui osaliselt mõned liigid veel püsivad elus, kuigi enam samas mahus järglasi ei anna. Kas seda nähtust hakati maailmas märkama pärast seda, kui teie oma doktoritööga olite sellele tähelepanu juhtinud? See oli selline huvitav olukord tõesti, et see oli niimoodi õhus, et teda teoreetiliselt oli juba seda nähtust seda väljasuremisvõlga, teoreetiliselt oli seda välja pakutud juba juba kümmekond aastat enne seda arutletud selle üle, et see on väga kuidas see võrdlus tuua, et nagu nagu füüsikas võib-olla nagu astronoomias, et arvutused näitavad, et nii võiks olla. Ja keegi veel oma silmaga pole näinud, et siis tõepoolest Eesti niidukooslused olid koos Rootsi niitudega esimeseks selliseks empiiriliseks tõestatakse, et jah, nii see tõesti on, et meie töötasime välja mõneti ka silla metoodika, et kuidas seda tuvastada. Ja sellesama metoodika alusel siis katsetati, uuriti ka mujal ja nii-öelda läks uurimistöö rohkem lahti. See on võib-olla üks selline väike panus ökoloogia teadusesse, mis Eesti niidukooslused on andnud. Kes teie mõtlesite välja sõna väljasuremisvõlg eesti keeles eesti keeles küll, jah. Inglise keeles on selle nimi, eks. Ja, ja see oli pakutud välja siis nendest teoreetilistest töödest. Mida me võime nüüd selle teadmisega peale hakata? Pärandkooslused, et tuleb hoida, et nad peavad olema järjepidevad, et nad peavad olema nii suured kui võimalik, aga samal ajal ju toitu on vaja. Piinlik öelda, toota teravilja, kasvatada kariloomi, pidada, On jah, sooja toota toitu ja on vaja, on absoluutselt hädavajalik, et me asetame selle kõik ikkagi tänapäevasesse konteksti. Aga ma tahangi siin tuua välja ühe ühe aspekti. Kui me ütleme sõna pärandkooslus, siis kõlab kuidagi nagu romantiliselt, et see on miski, mida me peaksime Juskoi hoidma, sellepärast, või vaatama teda kui sellist ajaloolist lähed nagu mingisuguseid või labakinnast, et näed meile pärandatud kooslused. Ja see kõik ongi õige, see nii ongi, et need on meie esivanemate töö ja mili nii-öelda. Aga see vast lükkab tähelepanu mõnedes nende põhirollilt niidu ökosüsteemid ja üleüldse looduslikud ökosüsteemid ja nende eludega, kus ei ole mitte looduskaitseline vajadus. Nende hoidmine ei ole looduskaitseline vajadus. Nende hoidmine on meie absoluutselt eluline vajadus just nimelt selleks, et me saaksime seda toitu jätkusuutlikult toota. Ka järgmised 100 ja 200 aastat on meil vaja, et meie erodeeriks enda ümbritsevat meid ümbritsevat keskkonda. Et me ei kaotaks mulla elurikkust, et me ei kaotaks tolmeldajaid, et me ei kaotaks põllumajanduskahjurite looduslikke vaenlasi, et me oleks valmis selleks, et kliimamuutustega tulevad meile erinevad võõrliigid, erinevad kahjurid. Ainus taga ja et me selleks valmis oleme, on meid ümbritsev elurikkus kelle abiga on meil mingi lootus kohaneda kõigi nende muutustega, seista vastu erinevatele ootamatustele, bioloogilistele, ootamatustele. Meid ümbritsev elurikkus ei ole looduskaitseline majandus. See on meie eluline vajadus. Meie keskkond, kogu meie ümbritsev keskkond sõltub sellest, milliseks on kujundanud selle meid ümbritsevad liigid, ökosüsteemid. Noh, aga me võime ju mõelda ka nii, et tänapäeva teadus on ju kõikvõimas. Me võime kloonida liike, mis hakkavad välja surema. Me võime kolm teie printimisega luua mida iganes. Kas või klammerduda selle mõtteviisi külge, et teadus suudab ju kõike, kõike seda, mida inimene on oma rumaluses teadmatuses või kasuahnuses. Hävitanud tundub sulle, et suudab. Minu usk teadusesse on fliritun piiritu ja. Me kahjuks ei ole nii võimekad meile võib-olla tundub, et just sellistest populaarteaduslikust noh, eks seegi on selline omamoodi ajakirjandus, et toome dinosaurused tagasi selleks ei olegi, muudkui võtan aga muna ja muudame paari geeni ja saamegi tagasi dinosaurused. Samamoodi tahetakse Ta kloonime mõne mammuti ja toome ta tagasi. Loodus on niivõrd palju keerulisem kui mõni suur imetaja, kelle nii-öelda kloonimisest on unistatud ja võib-olla isegi Sid, õieti teoreetiliselt ja praktiliselt Ki on võimalik. Aga loodus on tõepoolest erakordselt Erakordselt keeruline me tegelikult ainult kraabime seda pinda selles, et mismoodi ökosüsteemid toimivad ja kui olulist rolli nad mängivad selles et meil oleks elamiskõlblik, kliima ja keskkond. Teadvuse võimekusest me siin räägime, kui me ei ole suutnud isegi piiri panna näiteks kasvuhoonegaaside heitmete ele, mis on väga selgelt meid otseselt ohustav tegur, kui me ei ole suutnud piiri panna ökosüsteemide deklodeerumisele, kui me oleme lükanud väljasuremist ja iga kaheksanda liigi täna, kui me oleme kaotanud alates 80.-test aastatest pool kogu elustikust. Me ei ole eriti võimekad isegi hoidma seda, mis meil on. Rääkimata sellest, et me oleksime võimelised looma neid keerulisi struktuure, aine ringeid, kliimaregulatsiooni, kõiki neid hüvesid, mida ökosüsteemid meile pakuvad. Me lihtsalt ei ole võimelised neid taaslooma. Nii nagu me ei ole praegu võimelised neid hoidma. Me ei ole võimelised oma harjumusi muuta. Ma muutma harjumust paremini ja rohkem süüa rohkem, kui me kaloreid kulutame. Me tahame sõita ikka lennukiga teise maailma otsa ja sealt kiiresti tagasi, sest see hoiab aega kokku. Aga saastat tohutult keskkonda, et me tahame ju elada. Elu on üks kordumatu ja ainuke kas on hoobasid ja kas see hoob on raha, mis sunniks inimest tema harjumusi muutma, magusamaks kallimat lennukipiletit. Kuidas nüüd öelda, mina kipun arvama seda, et kõik see, mida me arvame ennast tahtvat, ei ole päris see, mida me tegelikult tahame. Kui meie peas on tunne, et vaid igal aastal vahetatav telefon on see, mis meid õnnelikuks teeb siis tegelikult see ikkagi nii ei ole. Ja. Ma arvan, et asi ei ole mitte selles, et me kangesti tahaksime oma keskkonda oma heaolu nii-öelda oma heaolu suurendamiseks, oma keskkonda aina kurnata vaid pigem on see meile selline natukene nagu sisse süstitud sisse süstitud tunne või sisse süstitud tahtmine, mis ei pruugi vastata päris reaalsusele. Kuidas seda nüüd seletada? Ma usun, et inimese sees on vist mingisugune tühimik, mingisugune soov kuhugi kuuluda, mingisugune soov tunda ennast kuidagi turvalisena. Kunagi täitis selle religioon näiteks sellesama tühimiku, pakkudes inimesele sellist meelekindlust. Ja nüüd ma arvan, et täna sedasama tühimikku kasutatakse väga osavasti ära tarbimise lõhutamiseks, et just see on see, mis sind õnnelikuks teeb. Ja nii me olemegi, võib-olla just oma väärtushinnangud olles natukene küsinud, mis on see, mida me tegelikult oluliseks pean, on ju see, et meil oleks hea elu, lapsed oleks terved, meisi oleks terved, meil, me saaksime teostada ennast nii, nagu me soovime. Et keegi ei kannataks. Et oleks kõik need positiivsed küljed, mis meie tänastes ühiskondades ju ka on. Aga need ei ole paratamatult seotud sellega, et me ilmtingimata oma keskkonda lõpuni kurname. Et pigem vastupidi, et. Sätime täna ohtu oma väga mõtlematu keskkonnakasutusega ka needsamad teised positiivsed asjad, mida me ju tahame väga hoida. Rahu ja turvalisus, hea tervis, võrdsus. Et kui me nüüd natukene seda neid üksteisest lahutada ei suuda ta suurt tarbimisiha ja neid tegelikke väärtusi siis me natuke oleme eksiteel, ma arvan. Ja muidugi väga raske on siinkohal kuidagi süsteemist välja murda. No ei taha siin kuidagi kõlada nagu väga sellise vandevandenõuteooriate uskuja näoga. Aga tõepoolest on meie maailm ju ehitatudki tänased majandused ehitatud just nii, et et keskkond on teisejärguline ja tarbimine on esmajärguline. Ja kui me vaatame, vaatame seda, et mis on üksikisikul võimalik üldse teha, siis tema jaoks neid valikuid ju väga palju siiski ei ole, kuidas seda süsteemi muuta või kuidas ise keskkonnateadlikumalt käituda. Et see kindlasti tuleb paljudele võib-olla pettumuseni, aga aga see tõepoolest ei ole tähtis. Tänases olukorras enam, kas me ostame ühekordse topsi või ei osta? See on niivõrd minimaalne efekt kõige selle suure suure süsteemse Väga negatiivse keskkonnakasutuse kõrval. Kui ma nüüd näiteks räägime kliimamuutustest ja keskkonnakriisist üldiselt siis täna me näemegi seda kuidas kogu see nii-öelda see süü või see roll kliimamuutuste tekitamisel tahetaksegi veeretada üksikisikute kaela, et see on justkui inimeste enda süü, et me nüüd nii palju tarbima, et me nii palju lendame. Nii palju, ma ei tea, kohvi, joome sokolaadi, sööme, et teie olete need kes, kes on vastutavad selle eest, mis siin, mis siin toimub. Aga, aga kui nüüd hakata vaatama, lähme näiteks poodi, ostame kohvi, meil on seal kolm riiulitäit erinevaid kohvisid, nendest kahe peal on silt, et nad on õiglaselt toodetud ökoloogiliselt jätkusuutlikud. Need on üks euro kallimad ja siis peab olema tarbijal jõud hingejõud valida. Sest kolmest riiulitäiest need kaks kohvipakki ja osta need tunda ennast paremini. Näed, olen midagi teinud. Kuigi samal ajal on tegelikult moraalselt vale, et meil üldse on võimalik toota ja müüa sellist kohvi, mis ei ole toodetud jätkusuutlikult. Või mis on toodetud näiteks lapstööjõuga või, või ebaõiglaste palkadega. See ei ole enam eraisikute kätes ega tarbija kätes teha nii-öelda läbi turu neid valikuid, osta seda head kohvi ja lõpuks ometi kõik näevad kõik tootjad ka, et inimesed tahavad ikka seda head kohvi et ja teevad selle valiku. Ei, need muutused peavad tulema ikkagi nii-öelda ülevalt poolt, et need peavad tulema läbi suurte rahvusvaheliste regulatsioonide. Et me saaksime olla kindlad, et kõik toit, kõik asjad, mis me tarbime, on maksimaalselt keskkonnasäästlikult tehtud. Ja teine asi on näiteks selle nimi on pilti Nobsulessens sisse ehitatud. Ma ei teagi, mis eesti keeles võib-olla. Et asjad, mis me viimasel ajal ostame, nad lähevad kergesti katki. Sa teed sellise üllatunud näo, et justkui mingi paratamatus ei oska enam tänapäeva niimoodi ehitada. Et näiteks nõudepesumasin kestaks üle kolme aasta. Oskame küll, tegelikult, kui kiiresti kuluvad riided ära ja kui kiiresti kuluvad riided. Et kuidas ma seda tõesti seda eestikeelset terminit ei tea, aga selle inglisekeelne nimi on siis pilti Nobsul Esson sisse ehitatud kulumine ehk siis õutabki järgmise asja ostule. Ja mis on mõnedki väga kuritegelik süsteem, jällegi, et me oleme sunnitud iga kolme aasta tagant uue nõudepesumasina ostma. Või oleme sunnitud uued riided ostma, sest et vanad kuluvad lihtsalt ära, isegi kui me tahaksime neid kauem kanda. Ka siin on asi jälle regulatsioonides. See ei tähenda seda, et tootjatel ei ole võimalik pikaajalisemaid asju toota, on küll, nad lihtsalt ei taha seda. Aga regulatsioonide abil saaks näiteks pikendada oluliselt garantiiaegasid ja olekski tehtud. Ütleme, et suur osa inimesi siiski seostama isiklikku õnnetunnet sellega, kui tihti nad saavad endale uue nõudepesumasina osta, pigem isegi vastupidi. Käeloosimisel on täna taimeökoloog ja pärandkoosluste uurija Aveliina Helm. Te olete oma kodu rajanud soits järve äärsele voorele. Seda peab otsima sealt Elistvere loomapargi kandist ja Saadjärve lähedalt. Kui palju seal on märgata näiteks maaparanduse mõju või niisuguse intensiivsema põllumajanduse mõju. Vooremaa on väga intensiivne põllumajanduspiirkond mida on näha maastikest siin kohe Tartust välja sõites. Iga päev, kui ma koju lähen algab pärast Tartut suur põld mis kestab kuni sinnamaani, kuni ma koju jõuan. Ma ükskord mõõtsin ära. Ta suurus oli 2000 hektarit. Vooremaa on väga jah intensiivne põllumajanduspiirkond ja sellest on mul erakordselt kahju oma kodu ümbruses, sest et mul kõiki neid liike, kui ma sinna kolisin, kellest ma ise väga hoolin, kõiki neid pärandkoosluste liike, lilli ja liblikaid ei olnud. Ja nüüd ma olen seal elanud 15 aastat ja selle aja jooksul püüdnud kõigest väest, siis seda oma koduümbruse liigirikkust aina suurendada igasuguste erinevate võtete abil, mis vähegi võimalik on ja mida ma nii-öelda oma erialases töös olen kohanud neid erinevaid meetmeid rakendada. Küll Vargamäe Andres oleks unistanud 2000 hektarilisest põllust niisugusest kuivast maast, kuhu lehm jalgupidi kinni ei jää. Just et see väike paradoks ongi. Kui me lühiajalises perspektiivis vaatame siis ja toidutootmise seisukohast, siis tänased maa parandatud maastikud on kahtlemata väga sobilikud toidu tootmiseks ja on ka väga hea, kui toidu tootmine koonduks võimalikult väikestele pindaladele. Kokkuvõttes, et kui me suudaksime noh, kuidas seda nüüd öelda. Et tänased põllumajandusmaastikud on. Läinud natuke üle piiri kahtlemata on mugav ja väga vajalik tänastes kogustes toitu toota sellistel headel ja mugavalt majandatavatel põllumajandusmaadel, nagu meil täna on väga suured masinad ja selleks on vaja selliseid ligipääsetav vaid ja heas seisus põlde. Aga me oleme võtnud selle viinud sellel natukene liiga kaugele. Muldade deklodeerumine ja põllumajandusmaastike elurikkuse kadumine on olnud selle maastiku muutuse täiesti sõltumatu kaasnähe. Ja see on üks valdkond, mida me täna peame väga hoolikalt ümber vaatama ja mitte selles mõttes, et me peaksime tagasi tooma selle Vargamäe Andrese laadsed maastikud, kus tõepoolest väga raske toitu on toota vaid vaid selles mõttes, et just rakendades ega ökoloogid ei ole käed rüpes istunud, et seesama, millest ma alustuseks rääkisin, kui palju meil on vaja ja millises konfiguratsioonis maastikus meil on vaja elurikkaid kooslusi, et oleks tagatud, et säilib nii see liigirikkus kui ka on tagatud kõik need hüved, mis on nende liigirikaste kooslustega seotud. Põllumehel sealsamas, Vooremaal tegelikult on tolmeldajaid vaja, tal on tegelikult vaja, et ümbruskonnas oleks kooslused, kus on tagatud näiteks mulla elurikkuse pank kus on tagatud see mulla näiteks looduslikke kahjuri, vaenlaste asurkonnad. Tal on tegelikult neid vajab ja seetõttu on põllumajanduses väga oluline jälgida, et need põllumajandusmaastikud kolleks ikkagi tänasest oluliselt mitmekesisemad. Ja nagu ma ütlesin, ökoloogid ei ole käed rüpes istunud. Me tegelikult teame päris hästi, kus, kui palju, mida oleks vaja meie põllumajandusmaastikest muuta, et nii-öelda söönud oleks nii lambad kui hundid. Kui nii võib öelda või et kõik sellest võidaksid. Ehk siis näiteks niidukoosluste nendest samadest, millest me alustasime niidukoosluste taastamise rajamisega põldude vahele, on võimalik tagada seda, et põldudele on ligipääs nendel samadel kahjurite looduslikel vaenlastel. Nemad kõnnivad põllu sisse kuni 150 meetrit, kaugemale nad ei lähe. Kui on liigirikkad, püsivad liigirikkust aina koguvad ribad, mis on vähemalt kuus meetrit laiad või siis taastatud niidualad põldude kõrval, siis need ongi need kohad, kust need tolmeldajad ja kahjurite vaenlased sinna põllule liiguvad. Ja seda teadustööd on nüüd juba päris palju tehtud. Et kuidas neid ökosüsteeme niimoodi paigutada ja põldudega integreerida, et tõepoolest on põldudel vaja vähem kasutada pestitsiide, on tagatud see, et kahjurid on palju parema kontrolli all kui, kui läbi selle, et sa käid neid kogu aeg mürgitamas. Ja on tagatud see, et meie maastikest säilivad tolmeldajaid ja palju linnud. Te peate oma talus hanesid ja lambaid nägin ma ühest videolõigust. Lambaid pean ma hanesid, ma pidasin ainult ühe aastal ma ei osanud nendega talvel midagi teha, aga lambaid pean ma nüüd juba. Võib-olla kaheksandat aastat ja lambaid pean ma sellepärast, et tegu on erakordselt heade liigirikkuse taastajatega. Et mul oli seal maja lähedal nimelt üks vana hüljatud vana rohumaa, mis oli kunagi olnud põld ja mis oli juba peaaegu kinni kasvamas ja seal olid ainult paar kõrrelise liiki kasvas väga liigivaene. Ja kui ma lambad sinna esimesel aastal nii-öelda peale läksin, siis oli juba mai lõpp võib-olla isegi juuni alguses, kui nad sumpsi kadusid, sinna kõrte vahele, kohe ära seal minu karjamaa peal. Ja nüüd seitse, kaheksa aastat hiljem on toimunud täielik kus kõik need liigid, kellest ma nii-öelda unistasin, kes on niitudel iseloomulikud liigid. Need on hakanud vaikselt tagasi tulema. Kolmandal aastal kolisid pääsukesed tagasi. On sõnnikumardikad, on niidulilled, kellukad, Mailased on härjasilmad. Kõik need, keda mul seal enne ei olnud, ilmselt ajalooliselt olid olnud. Aga nüüd tasapisi tulevad tagasi, et lammas on üks väga karjatamine, üleüldiselt on ökosüsteemidele hästi mõjuv tegevus, kui see on. Kui see on selline mõõdukas, et meil on kindlasti võimalik. Ja see ei ole hea. Maailmas on üldiselt selline ülekarjatamine on, on probleemiks, aga mõõdukas karjatamine on siis niisugune elurikkuse väga suur tagajalist mullale mõjub väga hästi, et just läbi karjatamise õnnestub sageli taastada mulla viljakus näiteks. Ja kui nüüd veel ajalukku tagasi vaadata, siis see tõenäoliselt ongi seetõttu, et meie maastikud on harjunud kujunenud sellise mõõduka rohusööja vaimus läbi läbi aegade läbi aastasadade ja tuhandete. Mida teie lapsed sellest õpivad, et nad elavad talus et nad näevad, kuidas peetakse lambaid, kuidas käib loomade karjatamine, heinategu, vikatiga niitmine? No ma loodan, et nad ikka midagi õpivad sellest, et me ju mõneti maale kolisin, mägi laste pärast tahtsime, et neil oleks selline maalähedane lapsepõlv ja hea arusaam sellest, et kuidas asjad toimivad. Lapsed ma arvan, et midagi ikka külge jääb, kõigest sellest me oleme küll nüüd aru saanud, et eks see on nagu rohkem meie enda kirg kõike seda minu ja minu elukaaslase kirik seda selle elurikkusega toimetada ja lapsed on nagu lapsed ikka teismelisena teismeliste huvid ja aga ma tahaksin võib-olla kuulajale rääkida seda, et kui oluline on on elurikkuse liigrid, kus ja kokkupuude ökosüsteemidega just lapse eas ja see tähendab see terviseinimese nii-öelda organismi ülesehitamisel. Et seda nüüd näidatud palju ja korduvalt. Kui tähtis on kokkupuude erinevate teiste organismidega mitmekesise loodusega, nii meie mikrofloora kui ka meie vaimse tervise kujunemisel, Need, kusjuures on veel omavahel seotud. Et siin näiteks soomes näidata taimestiku liigirikkus ümbritsevas maastikus seal, kus lapsed kasvasid mõjutas seda, kui rikkalikuks kujunes laste naha mikrofloora ja see omakorda mõjutas seda, kui vastuvõtlikud lapsed olid näiteks atoopilise dermatiidi allergiate kujunemisele taimestiku liigirikkus meie ümber. Ja üleüldse liigirikkus meie ümber on meiega seotud selliste nähtamatute niitidega, mida me ei oska. Me ei oska näha, me ei oska hinnata Ta, aga teadus on siinkohal selge, et me peaksime hindama ja oskama hinnata. Näiteks Prantsusmaa kooliaedadesse on hakatud rajama selliseid liigirikkaid lõigukesi istutama puid, külvama lilli, looduslikke lilli, just et lastel oleks vähemalt siis kooliaias kokkupuude elurikkusega sealt nõuabki, teistsugust mõtlemist kui see, mis me praegu teeme kus me ilmtingimata püüame selle loodus endast võimalikult kaugele suruda ja võimalikult palju asfalteerida enda ümber. Et siin on kindlasti sellist nii-öelda aktsepteerimise ja mõtteviisi muutmise ruumi kõvasti selles vallas, kuidas ümbritsevat loodust enda jaoks mõtestame näiteks linnades. Kas me peame mingisugust umbrohustunud välja, kas me peame seda koledakse linnaruumi mittesobivaks või me vaatame seda hoopis kui kingitust linnalastele nende parema tervise kujunemisel ja võib-olla ka kui linnaruumi rikastav, et väga paljudele täiskasvanutele, kes oskavad seda hinnata või näha ja võib-olla tunnetada selle suuremat väärtust, kui näiteks muruplatsil või asfaltväljakul. Mulle tuleb meelde see kurikuulaja, kes oli pahane, et Eesti Rahva Muuseumi ilusatel haljasaladel kasvavad ohakad ja miks keegi ei ei rohi ja Inida. Just et Roosi tänav Tartus ja Eesti Rahva muuseumiesine on nüüd saanud selliseks väikeseks test testobjektiks ja võib-olla ka siukseid treenimise objektiks, et kus mina pean, ma arvan, suureks väärtuseks juba seda, kui inimene mõtleb korraks, et aga miks siis nii, mis siin on teisiti, mis mind siin häirib või miks selle poole näiteks on üldse püüeldud, et kui meil seal Roosi tänaval on, on teeservad niitmata, et see tegelikult sellel aastal oli erakordselt kaunis, seal seal olid palju lilli ja päris mitmed Roosi tänava elanikud väljendasid oma helist tõelist rahulolu sellega, kuivõrd mitmekesine nende kodude. Et siis kahtlemata on teist teistsuguseid arvamusi ja see on täiesti okei, täiesti normaalne, et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi, aga mis on oluline, on see, et meid ka need, kes arvavad, et võib-olla kõige õigem linnaruum on, on asfalt, muru ja ei midagi muud. Et nad korraks mõtleksid selle peale, aga miks on selline, miks on selline teistsugune variant üldse olemas või miks, miks sa siia tekitatud on juba see korraks mõtlemine? Ma arvan, avab juba uusi uksi päris paljudele inimestele. Kui ma olen siin ise käinud rääkimas mitmes kohas eesti kohas kas linnaloodusest, linnalooduse olulisusest või siis iga looduskaitsest, ehk siis sellest, kuidas, mis me igaüks saame teha, et meie ümber elurikkust hoida, siis vahel kohtan inimesi, kes ütlevad, et teate, ma kuulasin seda teie juttu sellest, et võiks vähem muru niita ja rohkem heina teha. Ja siis need ma vaatasin seda võilille oma aias ja iga aasta ma võitlesin selle võilille vast iga aasta ma kaevasin teda välja ja siis tulin hommikul õue, vaatasin jälle, ta kasvab siin uudne. Ja see aasta vaatasin võilill issand jumal, las ta olla tolmeldajaga peal. Ja siis inimene, räägi mullegi, kohe süda rahul ja nii hea oli, et näed, inimesed nagu mõtlevad, vahel on ainult väikest sellist teistmoodi vaadet vaja ja sa hakkad vaatama, et tõepoolest võib-olla termi esine. Kui sa hakkad nägema selles teisi väärtusi veel lisaks sellele, mis sul visuaalselt tavapärane silmale tundub. Ja siis hakkad äkki hindama seda, et miks ta selline on. Te olete koos oma elukaaslase Mart Meriste loonud firma Nordic botaanikal. Millega see tegeleb? See, need on väga praktiline tegevus selles osas minu ettevõttes, et meie tegeleme looduslike taimeliikide seemnetega ja just sellise niidu, haljastuse nii-öelda propageerimisega ja selle võimaldamisega, et näiteks, et meil oleks võimalik linnades muruplatside asemel rajada kooslused, mis sarnanesid meie kunagistele pärand kooslustele. Ja lõime selle firma just selle ettevõtte just seetõttu, et esiteks ise tahtsime kangesti rikastada oma koduümbrust, aga sellist toodetega sellist teenust ega ühtegi sellist kohta Eestis ei olnud, kust näiteks niiduliikide seemneid võiks saada, ainus võimalus oli osta kuskilt Saksamaalt, mis ei ole sobilik ja hea eestitingimustesse. Et see tekkis sellest nii-öelda vajadusest. Aga ma ei saa nüüd öelda, et see vajadus oli üleüldine, et keegi teine peale meie enda oleks, oleks seda vajadust alguses tunnetanud, ütleks, et niidu haljastuse näol on tegu sellise tootega, mille vajadust ehk keegi ei tunnetanud. Ehk siis meil on võtnud tükk aega aega, et ka üldse teadvustada, et see üldse on midagi mis on väärtuslikem, mis on vajalik. Ja need viimastel aastatel siiski, see teadlikkus on nii palju kasvanud, et tõepoolest inimesed vaatavad, et kui neil on valida, et kas teha muru või rajada näiteks nii-öelda selline lillalisem aas või niidukooslus siis hakkavad juba kaaluma ka seda teist varianti, nii et see on kas see valdkond, millega me tegeleme, et see aasta meil on ütleme, me toodame neid seemneid, meil on selline masin, millega me saame korjata Eesti niidu kooslustelt seemneid. Aga mega kasvatame natukene ise Eesti niidutaimi, aga põhiliselt tegeleb see ettevõte nõustamisega just nimelt sellise nõustamisega, et kui inimesed tahavad rajada natukene loodussõbralikumat ümbrust endale, siis mis on need õiged tegevused, mis on need praktikad, mis just sellesse keskkonda sobivad kuidas kujundada maastik nii, et nad oleks tõeliselt loodussõbralikud, siin me oleme, teeme palju koostööd maastikuarhitektidega, kellele kliendid sageli küsivad, et ma tahaks midagi sellist. Loodusliku maastikuarhitektid sageli jäävad hätta just selle ökoloogilise poolega, et seal siis tuleme meie appi ja anname omapoolset nõu, kuidas oleks hästi. Te loete loenguid ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi üliõpilastele. Kuidas 20 aastaste põlvkond praegu kliimaprobleemi näed, kas nad lepivad või vastupidi, trügivad võitlusse? Noored on erakordselt targad ja on väga teadlikud minu hinnangul keskkonnateadlikkus on kõvasti kasvanud viimaste aastakümnetega ja see, millise teadlikkusega millise mõtteselgusega noored inimesed lähenevad tänastele probleemidele, on, on minule väga julgustav. Noorte inimeste tegutsemis, valmidus ja teadlikkus on need asjad, mis ka minus endas palju optimismi tekitavad. Millest te näete meedia rolli, kas me juba sellest kliimakatastroofist ja ülemaailmsest kuumenemisest ei räägi liiga palju ja kas me ei hakka muutuma juba selle teema vastandiks, kuidas te seda probleemine? No ma näen probleemi selles, et seda kliimamuutus, kliima soojenemist, kliimakriisi keskkonnakriisi tervikuna püütakse müüa kui tavapärast sellist skandaali või tavapärast. Mingisugust sündmust, mida ta ei ole, tegu on eksistentsiaalse küsimusega tegu on nii suure teemaga, mis peaks olema arutluse ajal igas peres, igas töökohas, igas asutuses ja mitte arutuse all selles vallas, et kas see toimub või ei toimu nagu meil täna suur osa aurust läheb sellele tühisele täiesti mõttetule arutelule või et kas see on inimtekkeline või ei ole, mis on täpselt samamoodi tohutu ajaraiskamine ja üks, üks rumal vastandumine selle asemel, et aur sinna sellistesse tühisustesse rumalustesse panna, on meil täna vaja arutada sisuliste asjade üle ja väga-väga kiiresti. Ja meedia roll ja ma arvan, et ongi seesama see sellise konflikti vastuolu välja kangutamine, mis meil on, nii palju segadust on siis Loonudki ja mille tõttu mul on tunne, et ka näiteks täna täna poliitikutel, kellest väga paljud ise ei ole võtnud kätte seda faktilist materjali, võtnud see aeg, et läbi lugeda täna inimkonna kõige tähtsamad dokumendid. Need raportid, mis selle kriisi avavad, faktiliselt nii selgelt ette loovad, nad ei ole seda kätte võtnud. Ja seetõttu ei tunne, et kogu selle probleemi tõelist pakilisust. Kui meie poliitikud ja suur osa meie elanikkonnast jääb nii-öelda just meedia pealkirjade peale, siis kahjuks mulle tundub, et see, mida me täna näeme, selline suur vastandumine on selline suur vaidlus igasuguste detailide üle, mida tegelikult ei ole olemas, mis on juba 40 aastat tagasi nii ümber lükatud kui veel vähegi võimalik. Me täna endiselt vaidleme selliste asjade üle, et meil on poliitikud, kes võtavad nõuks neid samu asju korrata, see on tohutu ajaraiskamine, seal see on kaotatud võimalus praegu väga aktiivselt tegutseda. Ma olen selle pärast väga mures, et mul on tundub, et suur osa meie ühiskonnast ja Eesti avalikkusest ei ole keskkonnakriisi olemuse tõelist sügavust tajunud. See tuleb sellest, et see kriis on nii suur, nagu te ütlesite, just see on hoomamatu. Me ei saa sellest aru. Ta ei ole hoomamatu. Ja ta ei ole nii suur selles osas, et ta ei ole suur ega hoomamatu selles osas, et me justkui ei teaks. Oi, see kõik tuleb meie peale nagu laviin, me ei tea, mida teha. Ei see kriis on tõeliselt massiivne. Aga meil on hoovad, kuidas tegutseda ja me peame nende hoobade arutlema, mitte selle üle, et kas see kriis on või ei ole või kui tõsine ta on, mida ei ole. Ta on väga tõsine, meie kõigi elu muutub. Meie kõigi elu on väga palju muutumas järgneva 30 aasta jooksul me kõik peaksime olema selleks valmis ja informeeritud. Ja me peaksime olema valmis ausalt arutlema kõikide võimaluste üle, mis meil täna on teda võimalikult palju pehmendada. Et võimalikult hästi ja targalt kõige sellega toime tulla. Need viisid võimalused ja variandid ei mahu tänasesse saatesse, see jääb üheks järgmiseks saateks. Aga Aveliina Helm, palju tänu, et tulite saatesse ja, ja sellest kõigest, millel taas kord rääkisite. Äkitselt Me suutsime veenda kedagi kuulajaist, kui oluline on meie eneste igapäevane käitumine, meie valikud. Ja see, et me nende võimaluste üle, mis meid päästa suudavad, ka mõtleksime, nii et palju tänu teile, Aveliina Helm.