Tere päevast, kõikidele kuulajatele kutse kaja loodemisele on vastu võtnud kunstiteadlane, kogu elu Eesti kunstimuuseumis töötanud ja meie kõige mõjukama ja kirglikuma kuraatori tiitlit kandev Eha Komissarov, tere tulemast saatesse. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Alustame sellest, et te räägite kuraatori elukutsest, see kujunes Euroopas vist 1900 kuuekümnendatel aastatel, nii et ei ole väga pika ajalooga ja ja Eestisse ta jõudis loomulikult üheksakümnendatel enne seda ilmselt siis kuskil aastast 1919 ja eksisteeris selline näitleja korraldaja või teda hüüti mingisuguseks, kas korraldajaks või peakorraldajaks ja ja tegelikult kuraatorisüsteem hõlmab ka varasemaid vorme. Kuraatorit tuntakse alati kui kohutavalt suure võimu esindajana, kes siis kõrvale lükates kunstnike kehtesta oma niisugust egoistlikku nägemust, milline peab olema kunstama eelistusi oma lemmik kunstnikke, siis ta neid väsimatult näitab, see on nüüd see kõige levinum arusaam ja Facebookis, ma arvan, minu aadressil väga palju. Sellel teemal räägitakse. Tegelikult tänapäeval ikkagi kui isegi muuseumi kuraator toetab kaasaegse kunstiga, ta muidugi teeb mingi valiku, keda siis hakatakse muuseumis näitama, aga kindlasti see valik ei ole suvaline. Ja vaat see väga palju oleneb nii labasest asjast nagu ruutmeetreid, eks ole. Kumus on kaasaegse kunstikorrus 1000 ruutmeetrit. Mida see tähendab, see tähendab seda, et kui mul on 50 ruutmeetrit, siis põhiliselt iga enam-vähem kaela kandev eesti kunstnik suudab seal huvitavalt ära täita või vähemalt ta ei astu ämbrisse, ei teki skandaali, et kuulge noh, kus, mis, eks ole, aga 1000 ruutmeetrit on erakordselt halastamatu selline mõõtühik. Ja isegi kui sa sinna hulka hulga kunstnikke kokku tood nad peavad ju siis terviku moodustama tervik tähendab, et nad peavad olema üksmeelele. Nii, võtke Eestis nüüd tohutu hulga kunstnikku, kes oleksid kõikides asjades üksmeeles ja keda võiks siis nagu koos näidata. See põhiliselt ei tööta selle niisugune murelaps või käis tädi parim juht, ongi ju vanad kevad, aastanäitused ja mida kunstihoone korraldab ja seal hakkavad hoopis teised tegurid mängima. Nii. Ja nüüd kuraator vastutaja pritsis 1000 ruutmeetrit, saab täidetud huvitavalt. Et ka kunstimaailm jääks sellega rahule, et sellega jääks rahule kehas mo kuraator, kes tingimata käib niimoodi üle vaatamas nagu meie neid, eks ole. Ja siis need tuhanded turistid, näete, praegu tuleb erakordselt suur laev ja Meie turistide külastatavus on ikka väga suur kummus kumus eelmisel aastal, kui ma ei eksi, nüüd oli kuskil 120000 külastajat. Noh, see on ikka Eesti muuseumide jaoks väga suur arv ja sellest üle poole kindlasti on väga rahvusvaheline seltskond. Niisiis muuseumi kuraator peab kõnetama kohalikku publikut, kohaliku kunstnik kanda rahvusvahelist seltskonda ja iga näitus peab vähemalt ennast tasa teenima, kui andku jumal isegi mingit tulu sisse tooma. Ja nüüd selles tingimuses rääkida mingist kuraatorivabadusest on väga lihtsalt enne väga lihtsameelne asi ja seda enam, et kõikides institutsioonides ikkagi näituste kamba võtmise üle arutletakse peaaegu pool aastat, esitades nii poolt kui vastuväited. Nii et see Eestit ratsionaalsus või selle surve ja kodukord on, on ikkagi väga kehtiva. Ja muidugi muuseum jagab vastet, eks alannini. Nii et tänu sellele muuseumid alati on natuke eemal, ütleme kohalikust kunstielust nad vaatavad, seda, nad on mingi distantsiga. Kindlasti ei võta muuseumid endale väga suuri riske. Te olete Eha Komissarov olnud väga pikka aega ka Eesti kunstimuuseumis, ekspositsiooniosakonnajuhatajad, kui suur on see kuraatori roll muuseumi kogude täiendamisel? Se kogude lugu on väga huvitav, meil on nüüd aega, mina näiteks alustaksin 1919. aastaga, sest vaadake, 1918 loodi Tallinnasse ERMi Eesti osakond ja Eesti Tallinna muusa. Ja eelkõige see muuseum siis keskendus või võin entusiast Nendest koosnesid grupp ja kes siis selle brändi nimel tegutsesid? Väga professionaalselt ja kiirelt hakkasid korjama kõike, seda dokumenti tuleks 19, eks ole, jumal hoidku, kõiksuguseid plaane, afisse, käskkirju, ajalehti, noh, kogu see eelkõige kajastada, jäädvustada siis toimuvat poliitilist elu ja seda tohutut murrangut, teen, korjati vanavara ja see kunst langes kaela siis nagu mingi ajaloolise paratamatusega. Sest ühelt poolt mõisad hakkasid tühjenema varade järele, siis hakati neid koguma, koguti kokku nii-öelda päästetud vara. Maalid põhiliselt, eks ole, mööbel, mingid esemed, kuhu sa need paned ja Tallinnas tõesti puudus selline muuseume organisatsioon, kisendavalt ülakoht. Aga ei olnud, Tallinnas oli tohutud tehased, aga muuseumit sellist ei olnud. Ja nüüdse ERMi Tallinna osakond on nüüd see koht, kui hakatakse tooma maaler maale maale. Nüüd edasi algab Eesti Vabariik, Tallinn põhilisi kohti, mille kaudu siis uus Vene valitsus realiseerib oma kõikvõimalikku varasid, et raha saada, eks see kodusõda käib. Siitkaudu müüakse, siin on kunstioksjonid, tuleb üle maa Angeldajaid kokku, siia tuleb igasugust kraami, meil on täitsa palju, vanasti oli mingeid Hermitasidempliga ja tareaegseid ja ja ühesõnaga pinget uskumatult intensiivne ja elav kunstikaubandus. Vot nii. Sellesse sekkub ka haridusministeerium, kes kaasab aru, et on midagi vaja teha ja ohkab ostma. Ja nüüd tänu sellele poliitilisele Segadusele uuele valitsusele, Niukest sotsiaalsete väärtuste täielikule muutumisele tuleb siis niisugune koht nagu Eesti Kunstimuuseum seal seal lõpuks on kunsti rohkem kui seda Eesti Rahva Muuseumi kraami ja 21 otsustataksegi. Et jah, kõik, mis on etnograafilise kallakuga, läheb tagasi ERMi ja siis tulebki kunstimuuseum ja 20 juba tehti esimene näitus, Tallinna kunstnikud, noored laitma õpilased, seal tegid Kadrioru lossis juba oma näituse, seal takustatiga töid, nüüdse kunstielu lihtsalt tuli ja murdis sisse ja need varad, kõik need varad, eks ole, mis siis liikust murdsid sisse lihtsalt ja tekkis niisugune kummaline situatsioon, et rahvuskultuur või see Eesti Rahva muuseum oli ju kogu selle eestluse ideoloogia üks vedajaid, kultuuri, niisuguseid aluspanijaid ja Kristjan raud, eks ole, kes töötab, haridusministeeriumis kureerib kunstijaan sajandi algul surema ERMi tekke initsiaatoreid, anda kahestunud hingega, ta peab tegema otsuse. Ja siis ta teeb otsuseid Tallinnasse tuleb kunstimuuseum aga kogusid olid juba üksjagu olemas, eks ole, selline situatsioon, kus Muuseum ise oma kogu teist ei vastuta. Kestab nüüd edasi, lähme nüüd, kuni nõukogudekorrani tuleb kultuurkapital ja Kultuurkapital siis kujutava kunsti sihtkapital hakkab ise ostma muuseumile töid. No muidugi võrratult peenem ja huvitavam seltskond kui Nõukogude Liidu aastakomisjonid, aga põhimõtteliselt muuseum on nii väike, primitiivne, algeline, väheste töötajatega puudub oma hääl või ta polegi veel kõiki väljal orienteerunud, kapital on eksale kapitalis käik, kuulsad kunstnikud on koos, seal valitakse neid iga kord ümber ja ja nemad ostavad. Ja tegelikult siis nemad naeravad selle, mis on Eesti kunsti, eks ole, see on paratamatult nii, sest kui mingi asi läheb muuseumisse, siis ta peab seal säilima ja kõik muu kaob ära, kuhugile ära kogudes põle, päevib, no mida iganes, kunstnik ise lõhub ära, maalib uue pildi peale. Whatever, muuseum on ainuke koht, mis garanteerib, et vot see tõrjepalle muidugi midagi muuseumi garanteerinud 1944 muuseumid alal, peaone vaara tasusid kesklinnas otsa pommitabamuse ja väga palju, kõik sellest, mida siis 19. järgnevatel aastatel kokku koguti, põles lihtsalt maha. Kas lihtsalt ma, sa üldse Eesti puhul huvitav, kui keegi satub aega veetma kuskil vanas Euroopas, eks ole, Holland ja ärriti Prantsusmaa, mis teises maailmasõjas ei kannatanud, ta ei toonud ohvreid? Ei pommitatud, ei purustata. Ta andis puhtalt alla, palun võtke ainult ärge ärge ärge tapke, ärge põletage. Niisiis te näete kihistust viisi keskajast saadik, kuidas kõik on alles kõlal. Ja ma kujutan ette, et Eestis noh, Tallinn oli väga rikas, vägev linn ja keskajal oleks ka pilt hoopis teine. Kui nüüd meile oleks seda kahte maailmasõda ja rinde oleks kaks korda üle Eestile, eks teises maailmasõjas kaks korda läheb sust rinna ülano, see on ju kohutav. Nii et seal on väga palju sisse toodud. Aga siis on väga palju välja viidud ja see kõik on hävinud, sest baltisakslased lõpuks ju eriti suurkogu ajad ju, realiseerisid kõik oma varad euroopa oksjonitel. Seal läks rikki, ülesid meist, eks ole, me võimegi öelda, et vabandust, need on kõik meie esivanemate higi ja verega kokku ostetud, aga põhimõtteliselt nii ta oli. Ja, ja nüüd nõukogude aeg sisuliselt jätkab sedasama süsteemi, et siis ta kultuurkapitali seltskonna ostupoliitikat asendaks siis riiklik ja rikk jagas oma osturahad mitmele institutsioonile, ministeerium tellis Kunstnike liit, vahendas siis neid makse ja tehinguid. Sisuliselt oli ikkagi pilt see ta peale iga suuremat näitust sõitis suured veoautod Kadrioru lossi sealt hakati siis neid oste maha laadima ja siis muuseumi peavarahoidja sain nimestiku ja direktor ka siis saime nagu tutvuda, mida meile siis nüüd ongi ostetud? Nüüd tänapäeval seisukohalt, mida see tähendab? Muusa, omades nüüd sellisel teel saanud kogusid, eks ole, ei vastuta nende eest tonnini. Riigi ja rahva vara, riigi rahva võla, eks ole, ja see on jah, väga huvitav probleem. Meil ongi, meil on kohutavalt suured kogud. Suurimad, kui nii võtta. Aga nendest hetke praeguses kunstisituatsioonis funktsionaalsed on noh, mille järgi on huvimis haakuvad mingite praeguste vaatlusviiside õilsa, sel keeltega, mis kunstis liiguvad, neil on väga pähe, ülejäänud ootavad oma aega ja mina muidugi ei välista, et 200 aasta pärast võib-olla kõik see, mida me tänapäeval üldse kunstiks ei kvalifitseeru, omad täiesti teist väärtust, nii et kujutage, muuseum on vaat selline koht, kus iga valitsuse ajal mingitajad ühelt riiulilt tõstetakse, teise asukohad muutuvad, et see on väga-väga huvitav. Teie elus oli 15 aastat tagasi niisugune aeg, mille kohta te ise olete öelnud, et olite kõige vihatu kunstikuraator terves Eestis, mis tähendas seda, et kunstnikud said aru, et nende töid enam ei osteta. Kunsti tööd on ju lõppude lõpuks kuraatori leib ja see konflikt tegi haiget, ma arvan, nii kunstnikele kui tõenäoliselt ka teile end. No loomulikult, see on see erakordselt dramaatiline situatsioon terves Ida-Euroopas. Ühelt poolt on meil kõigil suur huvitav kogemus näha, kuidas mingi ühiskondliku korra muutusega absoluutselt kõik väärtused muutuvad ja mingid asjad lihtsalt pannakse kõrvale. See oli, see oli väga šokeeriv kogemus, sest nõukogude ajal eriti ütleme seal seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli kunstnik, eriti kui ta oli moes erakordselt prestiižne persoon ja tema ikkagi tema niisugune fookus või, või see, kuidas teda käsitleti. Taligagi geenius, selles kultuuris geeniuse mõistet, kui siis kasutas, seal olid varjatult aga põhimõtteliselt tohutu lugupidamine, respekt, kriitika absoluutselt ainult kiita ja mitte kunagi ei teki küsimust. Kuulsa kunstniku puhul öeldakse. Kuule, mis sa teed, mis siin toimub, sellist kriitikat üldse ei olnud meie ühiskonnas ja kas siis vaikiti maha või nii. Ja nüüd kujutage ette, muutub sotsiaalne olukord, raha võetakse ära, eks ole, raha võetakse ära. Kultuurkapital hakkab tegutsema ja kultuurkapitalil on niukene rahvusvaheline orientatsioon ja ongi sõnastatud, et ta toetab uue kunsti arendamist Eestis uue kunsti ost. Vot nii. Loomulikult teab keegi süüdi olema ja mulle siinkohal väga meeldib meie direktori arvamused. Jah, mind kirutakse, aga mulle makstakse selle eest, et ma selle kõik välja kannatanud. Noh, mina kuraatorina nii ei ütle, aga ma lihtsalt saan kohutavalt aru, kui ebaõiglased on kõik sellised suured paradigma nihked kultuuris ja nad muidugi jätkuvad ja, ja kui sa saad juba märgi külge, siis sa oled, aga nüüd ma olen teise märgi külge saanud, nüüd ma olen lihtsalt juba natuke vana ja natukene stagneerunud ja ma nagu juba ei mängiga päriselt selles kaasaegse kunsti kõige noorema grupi liivakastis, eks ole, see on täiesti endastmõistetav. Meil on väga tublid noored kuraatorid, kes siis nüüd juba seda hetke loodava kunsti niisugust perspektiivset vaatlust ja esitust juhivad. Nii et kuraatorid ongi jah, väga probleemsed isikud terves maailmas ja ja neist kirjutatakse absoluutselt kõigega. Skaala on niivõrd tohutult lai, mitte meil nii vähem, aga kõik saavad ikkagi lõpuks ka aru, et muuseumi kuraator on väga suured piirid, eks ju. Kuraatorid siis juba kuskil kunstihoones on hoopis teistsuguse orientatsiooniga ja Frylantserid on päris vabad ja noh, kuraatorid on väga palju. Kõige konservatiivsem nišš on kahtlemata muuseumi kuraator. Tuleb L1 teie lause juurde ühest varasemast intervjuust, et te puutute iga päev oma töös kokku sellega, et edukas Eesti on pärast Euroopa Liiduga liitumist ja üleilmastumise ka lähemalt kokkupuutumist kandnud sele tekkinud šoki ja kultuuri, niisugused üleelamised kunstivaldkonda ja ehitab seal niisugust väikest nostalgilist, konservatiivset ja minevikku suunatud rahvuskunst ja no vaadake, mina nüüd ei oska, kindlasti ei ütle nüüd valitsus, sellega tegeleb tal kenasti Culture jaoks aega, nagu ei ole eriti isal kultuuriministeeriumis ka, ega siis kunstirahastamine on väga väike, võrreldes teatrit ja, ja muusikaga, eks ole, kunst tekkis nii hilja ja kõigi oma majadega, et see on nagu enam-vähem kõik delegeerida ja pool meie probleemidest on ikkagi Kultuurkapitali kaela aetud. Aga ilmselt ikkagi erinevate niisuguste kultuurivaldkondades on väga palju hääli kellele oleks lähedane palju inertsem areng, kui siin toimus ja inertsamand protsessid. Et inimesed, terved põlvkonnad ei peaks kogema seda, et sinu silmade all kõik sinu väärtused pannakse kõrvale, kui suht mõttetud ja ja mingisugune uus mood tuleb, kehtestab ja ja kaasaegne kunst, no majaka muusikast rääkima, siin on olnud nagu mingi teine nivooga kaasaegses kunstis ikkagi kui tulevad täiesti uued meediad, eks ju, videopada installatsioon nüüd juba digitaalselt kõikvõimalikud protsessid, ühelgi nendel ei ole ühist keelt klassikaliste kunsti meediatega ja esteetika on täiesti erinev, täiesti erinev, umbes need klassikalised meediad tegelevad niisukese ilu, mõtiskluse, kontemplatsiooni mingisuguste täiesti teiste asjadega ja kõik uued meediad hästi jõuliselt integreeritud toimuvasse ümbritsevas elus ja neil on kõigil teatud niisugune reporteri reportaaž. Stiil, Nad, fikseerivad, fikseerivad kõik, eks ole, ta võib minna tänavale, meil on Eestis üheksakümnendatel võimsaid projekte asotsiaalidel kerjustest, nii see ole kunst mingis klassikalises tähenduses eksimise fotod inimestest, kes tänaval niimoodi elavad ja on ja kuidas nad välja näevad. Ja uue kunstiväärtus ongi väga palju selles, et ta fikseerib selle, mis toimub ja läbi selle ta paratamatult hakkab ajalugu konstrueerima, eks ole, vaidlustama ümber rääkima. Nüüd selle kõrval on niukene tagala ja ma pean paratamatult nihukest militaarset keelt kasutama või võrdlus läinud on siis tagala, mis siis ja tegeleb ajaloolise mälu üle mütologiseerimisest ega ütle, kas see on täpsustame, palun, kas see kunstipublik ei suuda päris hästi omaks Ta neid uusi meediaid ja uusi kunsti ja elu fikseerimise põhimõtteid, kas see on põhjus, miks tundub, et isegi see nõukogude aegne sotsrealism kuidagi turvaline ja loomulikult ja teate, see on väga huvitav teema ja palun kutsuge inimesi hästi erinevaid, kutsuge neid, kes täiesti teatavad, et tema, vot kunst algab, seal lõpeb seal 19. sajandil mujal kuskil seal aastal 1990 ja lähevad räägivad siis seal tegelikult et need arvamused on kõik meedias, aga neid niimoodi koondat ja kontsert oliseeritud on, on küllaltki vähe, sest et kunstimaailm koosneb ka väga erinevatest poliitikatest ja poliitilistest kihistustest ja nad on sageli tõesti niisugustel vaenulike positsioonidel. Naga ülemitoloogiseerimine siiski on, absoluutselt kasvaks trendi mina kui Eesti Raadio väga usin kuulema kodus, televiisorit eriti vaata aga ma kuulan raadiot ja ma lihtsalt juba ammu-ammu fikseerinud kuidas, vot noh, muidugi Eesti 100 on ka üks selline juba, mis võttis pikalt hoogu ja mida praegu hetkel enam kuidagi pidama ei saa panna, eks ole. Sest kõik suured institutsioonid nagu meie hakkavad tähistama jälle oma 100 jälle oma 100. Nüüd ongi nagu selline olukord. Tsaariajal oli hea elada, ütleme Eesti ajal oli väga hea elada nõukogude poole, ehtne võistlus oli väga halb, aga siis mingid tegelased ujuvad ikka välja, et näed asju, ostsime auto ja, ja ehitasime seda teistelt. Praktikud nõukogude aegsed praktikud esitavad niisugust positiivset külge ja teised on siis nagu siis ohvri diskursuse rohkem. Nii. Ja siis muidugi väga hull on ikkagi üheksakümnendatel aastatel elamine ja siis ta nagu läheb ja ta läheb. Ja, ja siis jääbki nii, et, et see aeg, kus elu oli täiesti tõeline, jääb väga kaugele ja, ja sinna mütoloogiseerimine toimub. Meie majandusliku ja poliitilise olukorra järgi enam-vähem. Eksju, ma ei näe mingit põhjust, et see peaks olema pidev, konstantne rahvuse vajadus, aga loomulikult, kui sul on suured majanduskriisid ja on väga suured poliitilised, sellised probleemid ja mida kõike siis palun väga. Nii et põhimõtteliselt mina olen väga suur Brexiti fänn ja mittefänn, aga protsessi jälgija ja ma jälgin seda protsessi nagu, nagu paljud inimesed üldse aru saamata. Mis siis toimub ja ma püüan nendele selgeks teha ja mingil moel minu meelest Brexit on geist tädi võimalus näide, kuidas lõhestada ühiskonda ja teada ebafunktsionaalseks. Ja nüüd Brexit, Euroopa Liidu lähme välja, eks ole. No kohe ühiskond on pooleks, pool tahab, pool ei taha, nad ei lepi iialgi auku. Ma olen rahvusvahelises kunstielus näinud terve inglise kunstnikud, kui ta on ikka Brexiti vastu, võitleb Talon kogu rind täis neid märke ja slõugan neid ja, ja peaaegu ta on nagu mingisugune poliitiline afiš, eks ole, kõnnib lihtsalt ringi ja teised muidugi on siis hoopis teises suunas, nii et ühiskond on lõhestatud erimeelsuseks ja seda on ilmselt vaja teha kellelegi, kes tahab võimu haarata, kes muidu ei saa võimule, siin on palju, seletasin mina, küll see poliittehnoloogiate jääma, aga jõuab kahtlemata kultuuri ja kunsti, eks ju. Nüüd ma ei oska öelda, kas siin on hea termin a'la surm mälu üle mütologiseerimisest, ega ma ei oska nüüd öelda, kuidas kultuuris, mis rollida täidab, aga igal juhul me näeme, kuidas kunstiskeene koguse aat kunstimaailm on jagunenudki ka praegu pisike rühm kaasaegse kunstiinimesi, kes tegeleb selliste teemadega nagu feminism, erisooliste abielu, kes võtab siinjuures ka täiesti poliitilisi positsioone, eks ole. Kes võtab poliitilisi hoiakuid, kes nõuab sõnavabadust ja, ja nii edasi. Selline väikene ja siis on ka täiesti selline grupp, kes ongi ainult mingite minevikku püsiväärtuste kordamisele väljatestileerimisel keskendun. Ja palun see lõhe võib süveneda, eks. See võib ju tohutult süveneda ja mina brittidele eriti kaasa ei tunne, see on väga suur riik, koloniaalriik, noh, mingi anud, neil on nii palju mängumaad, aga me oleme väga väike ühiskond ja kui me nüüd niimoodi läheme. Ja me ei taha mõista seda uut põlvkonda. Ja uus ei ole üldse suuteline vana mõistma, sest vana põlvkonna retoorika on just selline, mille vastu neid on õpetatud vastanduma. Siis kui me jõuamegi, ma ei tea, need on nüüd praegu ka paratamatult teemad, millest ükski kunstimuuseum ei, ei möödu ja ta peab ikkagi ka nüüd võtma neid hoiakuid ja ennast, nii teisiti positsioneerib. Räägime veel ühest tahust teie väga laialdaseks töös, lisaks näitustele siin Eestis kuus Rotermanni soolalaos, mitmetel teistel näitusepindadel. Te olete korraldanud Eesti ülevaatenäitusi Venemaal, Skandinaavias, Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias, Poolas, millest te lähete? No ma tahaks öelda kõigepealt, et ma ei ole niukene staar, kuraator, kes täiesti ise oma nägemuse esindab pilti Eesti kunstist. Ma olen ikkagi alati muuseumi esindaja, need on alati muuseumiprojektid ja kui mind on sinna kutsutud vastaspoole poolt esinema, siis noh, lihtsalt kaasaja kunsti kuraatorit tükk aega. Mina täitsin seda ametikohta, sest noored alles õppisid kõik need on need kõik ära õppinud ja meil seda probleemi ei ole ja mina enam midagi esindama ei pea. Ja need on ikkagi olnud suurelt osalt Muuseumi esindaks näide. Muuseum tutvustab oma kogusid ja kohe, kui muuseumaati kumu avati, siis pakkus suurt huvi meie sotsrealismi kollektsioon, mida Eesti rahvas ei tundnud ega mujal hoopiski mitte. Ja Lääne kuraatorid loevad sotsrealismi täiesti teistmoodi, täiesti teistmoodi. Ja see on väga huvitav, eks ole, kogu lääne kaasaegne kunstiajalugu ikkagi oma suured kangelased, leiab vene revolutsiooni aja aastate konstruktivistlikest kunstnikest, kes siis väga põhjalikult ju murdsid, muutsid kogu seda kunstiparadigmat taangarnit, eks ole. Nii et Nõukogude kunstile Lääne jaoks küljes avangardi märk ja teiseks sotsrealismi meie olime siin sees, kus seda toodeti, eks ole, kus kutsuti välja kolmneli kunstnik hallide moodustajate brigaadi ja te teete ots sel teemal. Vot sellised maalid ja teil puudub õigus ära ütelda, seal pannakse nagu pärisori tööle, eks ole, sellisel teel luuakse võimast diskursus kogu nõukogude liidus. Ja Nõukogude Liit kogu aeg ja sedagi esitas ja läänes ja samal ajal oli ka oma sotsiaalse realismi suundkunstis, mis kujutas vaeseid. No nagu neorealism kunstis, eks ole, vaeseid ja igas asendis niisuguseid kangelased, mis on siis vastanduvad, jub oma päritolult seal Ale kodanlikul ajal kunstimaailmale maailmale üldse nii, nii et kogu see kogude kultuur leidis ikkagi üsna soodsad vastu. Muidugi kõik räägiti inimõigust, mida kõike, aga kuidas see täpselt käib ja mis siin toimus, see huvitanud kedagi või seda lihtsalt ei olnud võimalik teha. Ja huvi sotsrealismi vastu oli väga suur ja, ja siis paluti, kutsuti põhjamaadele seda kogu näitama. Ja meil oli just Molmas oli, näitas ja ja siis on niukene autist tookida. Huvitav, seal publik läks kaheks. Rootsi sotsialistid astusid teravas vaidlusesse siis nende väliseestlaste järeltulijatega või kes siis esindasid seda nii-öelda meie Eestis kehtivat vaadet, et see, mis see kõik on ja ja see läkski Saartistok nahkade eest, nad ei leppinud kokku omavahel, see oli erakordselt terav niisugune ja, ja ka mulle tehti märkus, et ma ei ole objektiivne ja toodi kohe, aga palju teile maksti, kuidas teie, kunstnikud elasid? Rootsis isegi Rootsis ei saa ükski kunstnik kaks korda aastas sellist kustu raha. Tema on käinud kõik siin ja teab ja et miks me ei ole suutnud mingit objektiivset tilkuma Ajalust luuaednik. Nii et nüüd aga huvitavalt kogemuselt. Kui ma vaatan teie kureeritud näitusi ja vaatan ka teie teadustööde loetelu, siis ma rõõmustavat leian sealt ühe nime, mis kordub ja see on Ülo Soosteri nimi. Ballaslane pärast garadandaal vangilaagri aastaid jäi ta elama ja tööle Moskvasse. Abstraktsionism, kelle juurde tookordne noorte kunstnike rühmitus ankuuskümmend Legib, tegi nagu palvereise tema näitusi on olnud, Tartu kunstimuuseumis on siin Tallinnas olnud. Mis on teie hinnang, kui raske või kerge oleks tema isikunäitust välismaal korraldada? Oleneb valikust. Ma arvan, et see on täiesti võimalik, aga ma võin ka öelda, miks mulle Sooster kasutanud huvi pakkus. Vaadake, Sooster on täiesti fantastiline fenomen selles mõttes, et ta tuli laagrist Eestist, talle öeldi, et kunstnike liitu ei võta ja tal polnud üldse õigust Tallinnas elada ja keegi ei teadnud, kaua niuke seadus kestab, et sa laagriinimene, et kus sa pead elama, see kõik väga keeruline ja tal õnnestus siis ennast oma abikaasa kaudu smugeldada Moskvasse. Ja nüüd kohe peale seda muutub Sooster meie jaoks täiesti mütoloogiliseks isiksuseks täielikuks teda lähedalt tunnevad tema sõbrad mingi aeg, ütleme, 50.-te lõpp, kuuendate algus on tal oma nisugune fänn, klapp Tartus, keda ta siis õhutab abstraktset kunsti tegema ja kogus jälle Pallase üldse kuradile saatma, täiesti uuesti pihta hakkama ja kutsub nad kõik Moskvasse nendesse prantsuse-ameerika näitustele, nad hakkavadki tegema kõik, et selliseid asju, mis muidugi näitusel jõuab tunduvalt hiljem, sest näituse kultuur tal seda vastu ei võtnud. Aga erinevalt oma fännklubi start, Sooster liigub kogu aeg edasi. Nemad ei liigu. Jaa. Sooster võtab ikkagi täiesti uue suuna ja nüüd tegelikult kaob igasugune kontakt või noh, võime hinnata teda, sest ta ei kuule Eesti kunsti konteksti, ta kuulub Moskva põrandaaluse kunsti konteksti, eks ju. Ja peale Soosteri surma Tartu muuseumis Mari Pill tegi väga suure töö ära, ta käis ja korjas kabakovidelt ja kogu sellelt atraažilt, mis seal ta on, Moskvas omal ajal olid andmeid ja ja mida kõike. Aga nüüd, kui mina hakkasin tundma huvi Soosteri vastu Soosteri teema nagu kerkis esile oli järjekordne suur muutus toimunud kirjutati vene vene kunstiajalugu, mis siis ehitusüles kõigepealt sõltumatule kunstile üheksakümnendatel, kõikjal Ida-Euroopas algas siis oma kontsetalistliku vastanduva avangard, istliku nõukogude vastase kunsti diskursuse heroiseerimine ja see oli väga oluline. See oli igas Ida-Euroopa riigis põhivahendiks, millega neutraliseerite ametlik kunst ta tehti elutuks, sellega ta korjati. Nii et tegelikult ei tulnud see initsiatiiv mitte kuraatoritena, vaid ikkagi kunstnikke ja agenti, häroliseerima siis seda kitsast diskursust ja, ja seal kirjutas Soosteri nimi välja, on ka pakkovka Pakov on kirjutanud, kuidas saartel teda mõjutas ja kõik. Aga Boris kraiss näiteks ei tunne mitte mingit huvi, kes on üks põhilisi autoreid Vene sõltumatu kunstiautoreid ja nüüd on väga huvitav lugu. Ka Tretjakovi galeriist on ära korjatud, Nõukogude kunstiarv on minimaliseeritud ja väga vähe. Seal on näiteid stalinismi sots realismist, väga hägune. Brežnevi ajastu. Nad ei tulnud toime sellega, et ta oli ikka niuke tavaline sotsrealismi on see kõik ära korjatud ja ma ei tea, mitu kilomeetreid seal on, need on kõik üles pandud siis see põrandaalune kunst, tissidentliku kunsti, Venemaalt kõik võimalik ja ja ta lööb oma massiga tohutul hulgal seal. Aga Soosterit ei ole nende hulga, nende kogus on ainult üks Sooster Väike-Sooster seina peal, aga teiselt poolt jälle Sooster on välja lülitatud nende autorite kanooniliste autorite nimestikust figureerib seal kui kabakovi õpetaja ja Soboli sõber, aga Sobolev on ka sealt välja lülitatud ja see on niisugune suur riiklik hoiak, eks ole. Meie, meie, meie, Moskva kunstnikud? Ei muidugi, meil oli väga palju ümber igasuguseid tegelasi, aga põhimõtteliselt on ta välja lülitatud. Üks põhjus on ka see koik Soosteri tööd asuvad Eestis ja Tartusse saaksime neid välismaale viia? Muidugi saaks, lisasime jah, jah, aga see on nüüd väga suur projekt, Moskvas oli mitu muuseumit, kes soovisid teha Soosteri näitust ja kui mina tegin oma Moskva viimaste Tretjakovi, seda näitust oligi. Minul olid need andmed, et nüüd tuleb ka varsti Sooster. Aga ikkagi meie riik ja Vene riik nagu ei leppinud kokku, sest see, see kultuur on väga erinev tollid ja kogu see piiridelt ülevedu ja see on hirmus asi ja eriti Baltimaade suunas siin ei tea kunagi, mis, kes oli seal ükski suur muuseum lõpuks ei taha võtta seda vastutust enda, me peame ise selle näitas tegelikult aga teine võimalus on lihtsalt Sooster erinevate etappidega pakkuda neid lääne kuraatorite, kes tegelevad Teaduse ajalooga kogu selle väga põneva probleemiga, kuidas tuleb kvantfüüsika maailma, kuidas kogu maailmavaade muutub ja kuidas vot siis kvantfüüsikat tõlgendavad. Moodsad kunstnikud suudavad nüüd selle probleemile läheneda ja seda ambivalentsus kuidagi väljendada. Nii et tegelikult on võimalusi palju, aga ma ütlen veelkord, Soste kuulub Tartu muuseumi, mitte meil ja seal on muidugi väga kurb selles mõttes, et ärtu muuseumil oleks palju suuremaid vahendeid vaja, et alustada oma Soosteri projektiga. Aga vähemalt on nüüd nende rohkete näituste põhjal selgeks tehtud kus Sooster elas, kellega ta käis, millised meeleolud tal olid, kes millistes vaimset arengut ta läbi tegi ja kuhu ta lõpuks välja jõudis. Kaja loodimisel on täna kunstiteadlane Eha Komissarov. Te olete öelnud, et teil on elus olnud ridamisi mitmesuguseid vedamisi ja samal ajal teist sai esimene institutsionaalne kuraator juhuse tõttu, rääkige meile sellest juhusest, bar noh, see on see tuntud lugu, et kõigepealt, et tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja minul siis nagu Sa ei saa osaks ju seetõttu sellepärast et teatavasti kunstimuuseum 1993. aastal 92. aastal kolis. Kadriorg oli niivõrd amortiseerunud, ta jäi seisma varsti, teda hakati remontima, ta ei mahutanud enam midagi ja siis meie kogud paiknesid üle linna ja mingisugune kontor ja väike näitusepind oli sisu rüütelkonna hoones ja seda kohta õnnestus meil sisse töödata alles siis, kui me hakkasime sealt ära tulema. Nii. Ja olukord oli hästi meeleheitlik ja valitsusel ei olnud raha, Tiit Vähi valitsuse ajal tollal olnud kraad nüüd hakata meid hellitama mingite uute hoonete lubadustega ja siis anti Kultuuriministeeriumi kasutusse Rotermanni soolaladu, et siis muuseumid, kes on koduta, saaksid seal pinna ja kõige kodutuma muidugi vastloodud hiljuti loodud arhitektuurimuuseum. Ja meid pandi siis Sola arhitektuurimuuseum esimesele korrusele, kui kaasürilised tähtajatuks ajaks, kui me saame oma hoonetega korda, et siis me muidugi peame selle vabastama ja me olime siis seal hakkas kuskil pihta 96 ja me tulime 2005 sealt ära ja käidud soolalaos teab, et see on laohooned, kus on väga palju aknaid, hästi palju aknaid ja meie muuseumi tollane suund oli ikkagi klassikaline kunst, mida näidatakse seintel. Ja siis oleks muuseumis seisukohalt nagu tulnud põhjalikult ümber ehitada täiesti pimedaks ruumiks, aga mingit suurt mänguruumi ka seal sambaid, seal on hästi palju sambaid, järelikult kogu maalikunsti näitamine sellises hoones nagu mängust välja, seda tollal arvati. Ja, ja siis, aga tõsiselt arutati, et sõltub, ütles tagasi anda, et meil ei ole aga midagi teha. Ja siis ma nagu tegin ettepaneku, aga me võime ilmsi kaasaegset kunsti, naine lihtsalt lülitume kaasaegsesse kunstiellu, sest see oli kõige parem saal dollar tali euroremondi läbi teinud. No absoluutselt äge ja mingi kunstianal hästi halvas seisukorras sel hetkel ja seal tundus olevat jumet ja, ja mina siis vastutasin seal programmi teist ja minu kolleeg Andres Ammas vastutas näituste ülespaneku eest ja umbes kahe-kolme aasta pärast oli meil selge kaks asja, kõik ruumid on Transformeerit tabata ja ei ole ruumi, mida ei saa ümber ehitada, ümber teha, pea peale pöörata ta võib-olla täna galerii maaligaleri, homme ta võib olla videokeskkond, see ei ole tänapäeval probleem. Ja teiseks, et tuleb uue kunstiga tegeleda, tuleb väga palju tehnoloogiat. Taastaja hakati omandama tehnoloogiat juba inimesi, kes seal uue tehnikaga hakkaks ümber käima, nii et läksime KuMusse täiesti küpsetena. KuMul oli väga palju kasu meie teadmistest, eks ole, et kiiresti seal muuseum käima panna, teda transformeerida, nii et see on, et see on selles mõttes niukene. Huvitav kogemus, kuidas säästud vanadest seisukohtadest, kus on väga kindlad teadmised, kuidas peab olema sinna teise kus sa näed, et kõik on võimalik. Väga huvitav. Ja sellest kaasaegse kunsti Eesti keskusest oli juba suhteliselt lühike tee Veneetsia biennaalile ja no Veneetsia biennaalile läks. Eks kultuurkapital, esimene Veneetsia biennaali korraldaja oli Kultuurkapital, Nende initsiatiiv meile olnud eriti raamilialt, Maiami polnud mitte midagi, aga me olime väga eksootilised, sest teisi Baltimaid seal pinnal veel ei olnud. Ja Veneetsia tollane kommunistist linnapea, Itaalia Põhja-Itaaliani väga tugeva traditsioonilised kommunistide mõju all Veneetsia oli just niisugune koht, kus linnapead tavaliselt olid siis kas vasaksotsialistid, kommunistid, no jumal nendega. Ja Tallinn oli Veneetsia sõpruslinn, sellega võis veel tollal nagu midagi välja aeda ja Tamara luuk oli siis kultuuriatasse Brüsselisse kauples need pinnad välja, meile anti kõige magusamad kohad peapaviljonid Chardiini keskuse esistel, väljakutel ja tänavatel. Noh muidugi see võis tunduda, et need tänavalla samas jälle ma tean, et mitmed läänekunstnikud tulidki siis toomikult, et kuule, kuidas sa siia said, kuidas sa said siia eksama kirstud selle üles pani. Muidugi hiljem siis Sorose keskus võttis selle üle ja ta hakkas kandma nime kaasaegse kunstikeskus ja aga meie, Solalad oli hea aastatel siis paik, mis valmistas ette neid kunstnikke, kes olid Veneetsia kõlbulik kuud ja meie kaudu läksid ju meie meie tehtud näituste põhjal mindi siis Veneetsiasse edasi. Marko Laimre, Ene-Liis Semper ka siiski Jon Smeff, Kaido Ole ja, ja mäed on nii, et see oli kohutavalt vajalik, et on kuskil ka suured korralikud pinnad, kus kunstnikud saavad teha suuri projekte ja testiga raha küsida ja, ja midagi niisugust teha, mida võib ka kodunt välja viia. Nii et paratamatult meelt ei maksa oodata, et ma olen mingit isetegevuslike, väikeste provinslike omaalgatuslikke kunstiprojektide sihtgrupp. Ma ma jälgin neid, vahest nad on väga huvitavad, aga see midagi muud, sest vaadake minu meelest kaasaegne võistlevad olnud ühe väga uhke uue mõiste, kunstlikku elulaat. Ja sa eladki tehes kunsti, sad abirahasid, saad toetust ja sinu parimad aastad aastakümned mööduvadki, et sa seal su elule perfomance sõit ja mida iganes. Vot nii, räägime nüüd teie järgmisest suurest tööst, see on suvel KUMUs avad, tav ikkagi ülevaatenäitus, avatud kollektsioonid, sõna saab kunstnik siis nüüd ma saan aru, et kunstnikul enam ei ole etteheiteid kuraatoril, et kuraator on justkui kunstiteose mõtestaja ja manipuleerib meedia ja kunsti avalikkusega ja no sõna ja ei loomulikult ja nii on ka mõeldud ainult. Meil on 20 kunstniku seal ja paratamatult. Peab kuraator kunstnikud valima, eks ole. Et ega see siin siin jah, mingist rahvaalgatusest ja demokraatia suurtes muuseumites, no ei ole mõtet rääkida selle tema edus, ma olen alati öelnud, et palun, palun minge, minge täit moderni, minge Moomasse, mingi vihtus kõiku. No vaadake, kui kaugele te kassast jõuate oma demokraatlik käendituutide hoiakutega, kes teiega üldse rääkima hakkab, kuude üldse jõuate, te peate võib-olla pool aastat varem selle kohtumise kokku leppima, sest need inimesed on väga hõivatud. Aga Eestis on muidugi väga tore täiesti mõeldagi, et meie oma riik ja meie teeme siin teistmoodi ja võib-olla ka kunagi tehakse, ma ei tea, aga Eesti Kunstimuuseum 100 aastaseks ja ja väga raske on nüüd peale eesti 100 üritusi nüüd mõelda välja midagi toredat, aga aga samas ikkagi iga institutsioon peab ennast kuidagi jäädvustama. Tean, et see on tegelikult väga levinud juba aastakümneid maailmas levinud selline käike, muuseumid kutsuvad kunstnikke, et nad valiksid Nende kogudest välja mingeid töid. Ja siis on mitu võimalust, kas siis kunstnik installeerib erinevaid kogusid mingi kaasaegse kunsti teema järgi või ta on lausa dialoogis ja loob enda poolt siis juurde mingisuguse kommentaari. Ja meie näite seal on siis nii see kui teine vorm, mõlemad on kunstnikke, kes installeerivad, võtavad kogudest asju, näitavad neid täiesti uues fookuse. Ja muidugi ülekaalu on siis need, kus siis kunstnik ongi dialoogis ja loob mingisugused mis kuidagi tsiteerib seda aega, kus kogust võetud pärineb ja nii edasi ja sinna näitusesse on peale tööde veel hõlmatud ka meie arhiivi, sest meil on väga võimsad arhiivid. Nad on küll 44 maha põlenud, aga meil on õnnestunud täiesti uued arhiivid toota, kus on väga palju fotomaterjali, eluloolist, materjali, mida iganes ja hästi kummalisi asju ja, ja väga eba traditsioonilisi autoreid. Ja nüüd me püüamegi neid ebatraditsioonilisi autorid ka tuua ja näidata, kui põhjatu mõistonteet muusa korjab. Ja tal on see kõik olemas, aga muidugi see näitas eeskätt või see idee, me saime seda teostada eeskätt tänu kunsti elektroonilisele andmebaasile muis. Mõis, punkt, eed, palun, minge vaadake, seal on kõik Eesti muuseumid koos, võtke Eesti Kunstimuuseum ja graafika all on vist kuskil, ma ei tea, 20000 näitab seda ühikut. Mis tähendab, et Eesti muuseumide, meie oma näiteks on aastaid neid digitaliseerinud. Me oleme riigilt raha saanud oma kogud digitaliseerinud. Ja põhimõttel, et kõik tuleb digitaliseerida. Ei ole nii, et koguhoidjal on üks kapp, kus on tööd, mis on koledad ropud ja neid ei tohi näidata. Kõik tuleb digitaliseerida, mis paneb üsna uude valgusesse mõned Wiiralt, eriperioodid ja ühesõnaga kunsti vilton tohutult arenenud selle kolme-nelja aasta jooksul nüüd mõison aktiivselt, teda on arendatud. Ja meie tööpõhimõte ongi, et kunstnik läheb muisi, vaatab läbi nii palju, kui ta jaksab, tahab ja siis ta leiab endale dialoogipartner. Väga huvitav. Eha Komissarov, räägime lõpetuseks veel natuke tulevikust, kui me vaatame Euroopat ja maailma, siis tundub, et modernism kunstivooluna on ennast ammendamas. Ei siis liberaalne mõtteviis on justkui pragunema Se kaotamas positsioone. Kultuuriparadigma on muutunud ja justkui mingi ajastu hakkab ümber saama. Mis on kujutava kunsti roll inimese elus? 20 30 aasta pärast? Kindlasti mingi osa jätkab seda tehnoloogia arengut ja see on niivõrd meeli köita, palun minge Veneetsia biennaali, vaadake, mis seal praegu toimub ja see toodab niivõrd teistel põhimõtetel niivõrd õimsai Hillusioone. Et ma arvan, et see suund jätkab. Aga samas ma paratamatult olen sunnitud tunnistama, et see loodud kultuurikogus on nii meeletu maailmas ja infovahendid alli tõhusad, sul on kõik kätte saada. Nii et ma arvan, et võib-olla inimkond võtab aja maha ja mingisugused aastakümme sajandit nüüd kulutab sellele oma aja, veedab oma aega selles, et mõtestada seda, mis siis kõik tehtud. Kas ma lõpuks tohin veel küsida seda, et te vist ei ole väga traditsiooniline vanaema oma kolmele lapselapsele? Ei, muidugi, aga aga ma põhimõtteliselt väga hindan peretraditsioone ja ja minu abikaasa on siis nagu selles intensiivses lapsehoidja rollis, milles mina võimaluse korral siis ka nagu sekkun ja osalen selles, aga põhimõtteliselt olen ma pensionile, siis on mul väga palju aega ja ja maletame. Mul jätkub tarkust oma elu täiesti ümber muuta. Miks te tahate pensionile minna? Sellepärast, et ma arvan, et ma lihtsalt olen end ammendanud, väga kurnav töö ta ikkagi ei kujuta ette, kui kurnud see on. Esiteks teiseks inimesed ju ka väsivad ja kogu see haldussuutlikkuse teema muutub paratamatult kogu aeg taha võimsamaks. Meie noh, kõik need kõik need süsteemid, mis haldavad meil siin rahandust ja arveid ja mida iganes, on niivõrd keerulised ja mul puudub iganenud soo, neid järjekordseid modifikatsioone tundma õppida, nii et ma arvan, et ta aitab. Aitab. Aitab, aeg läheb edasi ja aitab ka. Aga ega Eesti kunstielust ei kao mitte kuhugi, sest te olete sinna vajutanud nii sügava käe. Jah, aga teisalt et ma arvan, et Eesti kunstielu igaveses kunstimaailm ei ole. Kui sa seal osaled mingisuguse ebameeldiva tüübina või mingisuguse väga suure institutsiooni esindajana. Noh, ta ei ole selline sõpruskond, nagu me võiksin või tahaksin ette teda, seal on ikkagi eluvõitlustest erakordselt pingestunud keskkond, kus on ka väga suured konfliktid eri põlvkondade vahel ja nii edasi. Ma ütlen, et see on mingi Eesti eripära seal. Absoluutselt. Ta kunstimaailm on halastamata, ta nagu teaterdan, konkurents siin on, sa pead esil olema ja kõik tahavad esil olla ja kõik arvavad endast väga hästi, eksju. Ja siis on mingid näitusesaalide omanikud mingid muuseumi kuraatorid, kes hakkavad seda kõike selekteerima, niiet Ma arvan jah, et kunstimaailma võrratult toredam kõrvalt vaadata, kui seal sees olla. Palju tänu kõige selle eest, Eha Komissarov, mida te olete aastakümnete jooksul teinud ja täname ka pika interaitäh. Aitäh. Niisuguseks kujunes tänane kajalood ja nädala pärast juba uus saatekülaline kuulmiseni.