Head kuulajad, tänane saatekülaline, Erkki-Sven Tüür on jõudnud hiljutises Postimehe intervjuus juba kurta selle üle, et 10 aastat ei tunne keegi ta vastu mingit huvi ja siis, kui tuleb ümmargune sünnipäev, siis on intervjuu soovijaid järjekord ukse taga. Aga seda enam on meil hea meel. Erkki-Sven Tüür on vastu võtnud kutse tulla vikerraadiokaja loodimisele, nii et tere tulemast saatesse. Tere, mina olen Kaja Kärner. Kui laenata nüüd Voldemar Panso raamatult ja suhtumiselt pealkirja, et portreed minus ja minu ümber siis me palume lühikesi eetrikirjeldusi nendest dirigentidest, kellest te tunnete, et teil on nendega sarnane vereringe sarnane maailma ja muusikanägemine ja kelle hoolde te võite südame mureta usaldada oma teose, kas näiteks maailma esiette kanda. See küsimus pani mind mõnevõrra nagu järele mõtlema, ühest küljest õigemini esitama enesele ühe küsimuse, et kui ma mõtlen interpretatsioonikunstist kui niisugusest siis kas alati ongi hea, et kui mind liiga hästi võetakse või kui see vereringe on väga sarnane? Võib-olla et jah, et see, ma jätan selle küsimuse esialgu õhku, aga, aga õnneks on muidugi. Mul neid armsaid kaastöölisi päris hea hulk. Ja siin ma võin nimetada, kas või ma hakkan peale oma heast sõbrast Olari Jeltsist, kes siis nüüd hiljaaegu ma autorikontserti juhatas Herzoga ja õige pea juhatab kahest Šveitsi ülikooliorkestrist kokku pandud suuremat orkestrit, tööd Zürichis, kus on ka üks minu teos kavas ja veel septembri lõpus olime koos Minskis, kus ta Valgevene akadeemilise orkestriga juhatas mu autorikontserti. Tema tõesti tajub muu muusikalisi mõtteid ja eesmärk ja mis ma olen nagu seadnud väga selgelt ja väga reljeefselt. Teine. Väga lähedane sõber ja mõttekaaslane, aga hoopis erineva karakteriga ja hoopis erineva käekirjaga on Paavo Järvi, kellega me oleme ka tohutult palju koostööd teinud. Ja kellest ma veel võiksin rääkida, kellega mul on olnud ka väga suurepärased loomingulised kontaktid, tänu kellele tegelikult väga palju hakkas üldse juhtuma. Rahvusvahelisel tasandil on Tõnu Kaljuste, kelle ettevõtmisel 90.-te keskel ühele unikaalsele plaadifirmale ECM sai, salvestatud minu esimene autoriplaat, kus on peal nii reekviem kui mõned instrumentaalpalad. Ja palju olen ma temaga Tallinna kammerorkestri, Eesti filharmoonia kammerkooriga käinud koos ringreisidel. Nii et jah, need need kolm pluss lisaks ma võin lugeda üles tegelikult kõik eesti dirigendid siin, kes tegutsevad, on, on siin suur rõõm, kuidas on Risto Joost tõlgendanud või Mihhail kärts või Anu Tali ja, ja nii edasi, et võin kokkuvõttes öelda, et ma olen väga tänulik, et siin on sihuke plejaadikene juba lausa neid dirigente kelle kätte ma tõesti võin südamerahus usaldada oma partituurid ja ma olen kindel, et nad teavad täpselt, mida nad nendega peale hakkavad. Kas märgime veel ära Kristiina Poska nime? Muidugi muidugi, no vot seda ma arvasin, et kui ma siin loetlema hakkan midagi, et siis jääb keegi täiesti teenimatult välja ja näiteks tema juhatatud neljas sümfoonia magma Riias Läti rahvusorkestriga oli see nüüd, noh, see on ka aastapäevad tagasi umbes-ist. Siiamaani mäletan seda väga-väga energeetilist ja suurepärast ettekannet. Nii et neid neid inimesi on ja on ka muidugi on ka muidugi väljaspool Eestit, aga, aga meil on jah, võib öelda, et meil on vedanud oma dirigentidega. Meil kõigil on rahvusvaheline haare. Nad kõik on olnud külalisdirigendid mõne välisorkestri juures, mõnigi neist on peadirigent, praegu on olnud varasematel aegadel ja enamasti kõik nad on kasutanud seda võimalust, et tutvustada oma orkestriga eesti heliloomingut ja mõnel puhul on nad võtnud kaasa ka nõndanimetatud resideeriva helilooja, kelleks mõnigi kord olete olnud teie, Erkki-Sven Tüür ja praegu on olemas niisugune kombinatsioone, et teie, Paavo Järvi ja Zürichi toon Halle orkester. Mida tähendab heliloojale olla võõra orkestri juures resideeruv helilooja. See on pikaajaline traditsioon juba tegelikult niisugustel orkestritele kes peavad oma kohuseks uut muusikat mängida ja seda ka tellida. Ja tegelikult teisalt jällegi iga niisugune orkester annab sellele mõnevõrra erineva sisu, mõnikord kaasneb sellega uue teose tellimus mõnikord Zürichi Donale orkestriga on meil niisugune koostöö vorm siin praegu, kus nad lihtsalt, et esitavad selle hooaja jooksul minu orkestriteoseid ja samas ka nende, ütleme niisugune resideeruv artist, kes on siis nagu külalissolist, seal mängib minu kammermuusikat sinna juurde kuulub veel siis kohtumine seal see muusikaülikooli kompositsiooni tudengitega ja veel üht-teist niisuguseid tegevusi on, on planeeritud sinna. Aga, aga jah, peaasjalikult see tähendab seda, et, et siis helilooja on, sel hooajal on, on esil Ta on välja toodud orkestri nii igasugusel, siis reklaam pabermaterjalil või nende vepsaidil ja, ja ta on kuidagi siis fookuses. Mõnel, mõnel teisel, teisel puhul on jällegi see seotud just eeskätt niisuguse ütleme, uue teose kirjutamisega spetsiaalselt siis antud antud orkestrile ja selle esiettekandele toomisega, et see on just, et kus ja, ja kuidas kunagi ütleme nii. Aga see, kuidas orkestrid teilt tellivad, et minu meelest see on küll tähelepanuväärne, et et kui me siin võime nimetada mõnda väga pikast nimekirjast, siis näiteks see, et Belgia rahvusorkester hotellis teilt kui sai täis aastata esimese maailmasõja alguses tellis orkestriteose elamata elu pained või amsterdami kontsert Keb auorkester koos ühe Londoni ja ühe USA orkestriga tellisteilt siis Piccolo flöödikontserdi või siis selle teose külva tuul. Ta tellis Pariisi orkester koos ühe Viini sümfooniaorkestriga sümfoonikutega. Kuidas niisugune koostöö alguse saab, kuidas nemad teid leiavad, kas, kas just niisuguste resideeruv iste ja, ja plaadi materjali kaudu. Või on dirigendid need, kes teid oma teie teoste esitamist oma kontsertidel esile toovad? Eks nende asjadega on nii ja naa. No näiteks ütleme, see kontsert läheb au ja Londoni Saint Louisi orkestri ühistellimus tuli puhtalt amsterdami kontserdiorkestri initsiatiivil, et seal ei olnud nüüd ühtegi nii-öelda minu oma sõprade seltsimees mängus. Mis mind muidugi jälle teistpidi väga meeldivalt rõõmustas. Et seal juhtus konkreetselt sedaviisi, et nende Piccolo solist saanud kord Frint juba mõnda aega orkestri mänedžer momendile, avaldas soovi, et me võiksime tellida ühe sellise uue teose, kus oleks Piccolo flöödil kandev roll. Ja siis. Huvitaval kombel andis orkester talle ühe niisuguse nimekirja kuuest siis rahvusvaheliselt tuntud heliloojast. Ja, ja siis selgus, et mina olin olnud tema esimene valik. Et sellest ta mulle ise rääkis pärast ta teagam, teie ta teadis, ta teadis, ta oli kuulanud mu klarnetikontserti ja ta oli kuulanud muid asju. Nii need asjad tavaliselt käivadki, et nagu mu sõber, Soome helilooja armastab öelda selle kohta, et need džunglitrummid on ikkagi see kõige parem vahend, mis siis tähendab seda, et et küll muusikute seas kõlakad liiguvad. Aga aga jah, tegelikult on ikkagi see kõik see koosmõju ja koostöö, sul peab olema üks asjast väga huvitatud solist näiteks või dirigent ja orkester, need peavad nagu kokku sattuma. Ja siis peab leiduma niisugune ütleme ja hooaeg, kuhu saab seda planeerida kavade koostamise seisukohast, et ta nagu kontseptuaalselt sobiks. Siin on nii palju parameetreid, mis kõrgub kaasa, mängivad et aga, aga jah, mul on tulnud tõesti väga kauneid üllatusi, kes väga paljude asjade taga tõesti on nüüd olnud just need kaks, nii Olari Elts kui Paavo Järvi. See külva tuult teos sündis tema initsiatiivil ja, ja kuna ta siis oli Pariisi orkestri peadirigent, siis nemad selle teosega tõid esiettekandele selles väga suurepärases Žannuveli projekteeritud uues Pariisi filharmoonias imelise akustikaga saal. Eriliseks tegi see minu jaoks veel see, et sellel ajal oligi just nad planeerinud niisuguse Arvo Pärdi nädalalõpu, et see oligi puhtalt Pärdi kavadega kontserdid selles suures filharmoonia saalis ja, ja selle raames siis oli ka minu uue teose esiettekanne ühtlasi, et meil oli hästi tore, me sõime koos seal olla, istusime seal koosnedes, proovides ja kontsertidel hästi meeldejääv kogemus. Ja, ja hiljem hiljem mängisid siis muidugi seda ka Viini sümfoonikud suures viini kontsertkausis, kus see kõlas mõnevõrra teistmoodi, sest noh, orkester on teine jagu, akustika on teine, aga, aga need on jällegi selline puhas rõõm ja, ja ma ütleks ikkagi suur luksusheliloojale, kui on sul võimalik kuulda oma ühte sedasama teost mitmete väga suurepäraste orkestrite poolt mängituna Euroopa parimates saalides. Et kuidas see kõik juhtub, see? Ma siiamaani imestan seda ma iga kord, kui midagi taolist jälle sünnib. Ma olen siiralt ja südamest, olen tänulik. Sest see on ikkagi ka minu jaoks puhas ime. Aga, aga kuidagi kuidagi jah, nii need käivad, need asjad siin kõige värskem teos, mis ka oli siis sellel Eursa autorikontserdil ehk fantasma oli jällegi puhtalt Olari Eltsi ja tema mänedžer momendi, nagu kokku pandud, see niisugune tellima, see on üks Soome orkester, siis meie, ERSO, Tokio orkester, jomiori nipp on Symphony Orchestra kes ühiselt tellisid mu käest selle töö. Ja, ja lõpuks see kuidagi see kõik nagu on, on nüüd juhtunud juba ikkagi väga mitukümmend aastat. Sagedasti on need esiettekanded kas kusagil mujal Euroopas või, või hoopis Austraalias või, või Ameerika Ühendriikides. Ja siis mingi hooaeg või paar hiljem nad jõuavad eesti Publikuni tuleme hetkeks veel tagasi selle Piccolo flöödikontserdi juurde, mille te l on siis tellinud see hollandi Fletist. Kui palju te seda kontserti kirjutades arvestasite konkreetse instrumentalistina, Virtoossete mänguliste oskuste ja tema isiksuse ja isikuomadustega? Ütleme nii, et sel puhul ma ei osanud väga tema erilist nagu isikupära väga spetsiifiliselt silmas pidada, aga ma lihtsalt teadsin, et ma võin talle ka, ütleme nii, et kirjutada, mis pähe tuleb. Sest tegemist on väga hea, väga hea muusikuga. Aga me konsulteerisime läbi Skype'i aeg-ajalt, nii et ta mängis mulle mingeid lõike ette ja küsis, kas ta peaks fraseerima nii või teisiti seal väikeste nüansside osas koguni, et. Ja siis need päevad enne seda esiettekannet Amsterdamis tegime ka koos temaga ja dirigent Stefan nööriga nagu kolmekeisi nii-öelda mängisime, mängisime läbi, siis juhatas nagu virtuaalselt seda orkestrit lihtsalt ja siis ka vaatasime veel seal, et kuidas teatud ülemheli drillereid, teatud kõlalisi efekte nagu paremini teha. Sest pakkus mulle nagu erinevaid võimalusi, et kas ma mängin nüüd nii või kas ma lähen nüüd kõige kõrgemasse välja või kus me paneme mingid fikseerime siin-seal mingid punktid? No ühesõnaga, see on niisugune köögipoole jutt praegu. Aga et selliseid asju ikka tuleb ette. Kuid näiteks ma võin öelda, et kui ma kirjutasin ühele ühele suurepärasele klarnet distile Christopher sund Kristile klarnetikontserti kes on siis meil selline üle lahe mees ja Soome raadio orkestri, mis on minu arust üldse üks Põhjamaade parimates orkestrites selle klarnetikontsertmeister siis me küll tegime enne tublisti tegime koostööd niimoodi, et ma saatsin talle selliseid ettepanekuid kui kirjeldusi erivõtete kohta, et kuidas ma tahan, siin toimub mul üks selline passaaži ja siin on mul üks pikk noot ja nüüd ma tahan selle noodi kõlavärv muutuks. Ma tahan, et sa läheksid siin ühe sujuvalt, kas sa saad minna sujuvalt multifooni peale multiFuna niisugune erivõte, kus klarnet, mis muidu nagu ühehäälne pill suudab mängida nagu kahe või koguni kolmehäälselt seal tekivad väga huvitavad vibratsioonid, meenutab, ütleme, kogenematu kõrvale nagu mingit elektroonilist heli võib-olla, või midagi, mis ei assotšeeruiga, no nagu ilmtingimata klarneti kõlada. Et kuidas meil selle peale läheksime, kas me seal ja siis ma tahaks seal mingit drillerit sinna juurde saada ja vot need on sellised asjad, mida omapead ei mõtle välja, sa võid käia neid tabeleid läbi, sa võid kuulata interneti kaudu, on olemas sellised saidid, kus erinevad mängijad mängivad sulle need nii-öelda kaasaegseid, laiendatud mänguvõtteid ja nii edasi. Aga see ei ole päris see. Ja vot sellist tööd me tegime temaga ja, ja see on väga inspireeriv, eks ole. Et siis ta pakkus mulle välja siis omad nagu variandid ja siis mina fikseeris ära, et jääme selle juurde hiljem veel isegi pärast seda esiettekannet veel midagi muutsime plaadistuse jaoks veel. Veel kohendasime neid asju, et tegelikult on niisugune koostöö tippsolistide ka ikkagi väga stimuleeriv ja, ja see on võrdlemisi niisugune normaalne ja tavapärane lähenemine heliloojatele, et sa tahad ju sellest instrumendist rohkem teada saada. Sa tahad ju rohkem õppida, eriti kui sa ise seda ei mängi. Siis on ilmtingimata vajalik, et sa ühe hea muusikuga tõesti selle pilli juures laset kõik ette mängida, palutseda proovid, seda üritad nii ja naa. Ja, ja siis on sul selge pilt, kuidas üks või teine niisugune eriline mänguvõte kõlab. Mitte ei kirjuta seda lihtsalt mingist teoreetilisest teadmisest, sest mind eelkõige ikkagi huvitab väga see kõlaline akustiline tulemus, mis jõuab lõpuks saali ja, ja mis siis nagu sulandub kas orkestrivärvidesse või kas ta mängib seal üksinda? Vahet ei ole, aga tähtis on see reaalne külaline tuleb. Minu jaoks, mis ei tähenda seda, et põlvkondi hiljem ei võiks teistsuguste külaliste võimalustega teie teoseid mängida. Arvata võib, et ja loota võib, et kui see traditsioon kestab ja ma väga usun ja loodan, et see kestab, et, et siis nii ka juhtub. Et kui on antud, ütleme näiteks helilooja poolne mingisugune verbaalselt kirjeldatud vihje, mida, mida ta nagu soovid ja ei ole väga täpselt, ütleme seal sõrmestuse midagi ära märgitud, et ja need on aru saada, et tegemist on just niisuguse kõlalise efektiga, siis kindlasti keegi pakub oma niisuguse versiooni välja, et mina teeks seda hoopis nii ja siis ta teeb ja kui ta on piisavalt enesekindel ja kui see on tõesti akustiliselt veener selles kontekstis siis miks mitte. Niisiis on orkestrid, dirigendid väga head instrumentalistina, kes inspireerivad ja tellivad heliloojalt teoseid. Teilt on tellinud ka suured meediakorporatsioonid. Saksamaa Ringhäälingute ühendus on teilt ühe muusikakonkursi jaoks tellinud keelpillikvartetti. Soome Yleisradio on tellinud. Mis on see eripära helilooja jaoks, kui tellija on niisugune ametlik organisatsioon? No tegelikult kui nüüd tulla nagu selle süsteemi niisuse funktsioneerimise juurde siis ongi alati seal selline ametlik organisatsioon taga nii ehk teisiti iga solist või, või dirigent või kes tahes, eks ole, peab tegelikult oma huvi ühildama siis selle vastava katusorganisatsiooni või mingi festivali kava, kelle käes tegelikult on siis ütleme need mehhanismid mis võimaldavad heliloojal see aeg, kui ta töötab selle partituuri kallal ja see on sageli võib-olla aasta muretult ära elada. Et siin ei näe mina mingit vahet, sest lõppude lõpuks on ikkagi tegemist Konkreetse kontserdiga ühel hetkel ühes teatud saalis tuleb üks kindel dirigent, orkestrite tõstab käed ja see lugu hakkab kõlama ja minu asi on see, et see lugu peab olema erakordne ja parim, mida mina teha suudan. Selles mõttes ei ole mul nagu vahet. Aga te nimetasite ühte kaunikesti spetsiifilist tellimust, mis on see aer, tee konkursi tellimus Münchenist? Seal oli üks väike nüanss asja juures. Kuna see oli siis nagu finalistidele või ei ma vabandust semi finalistidele nende nende kontsertidel siis selles voorus ette mängimiseks kohustuslik kaasaegne pala keelpillikvartetile siis see tähendas seda, et mina ei tohtinud nende inimestega enne kokku saada. Nemad pidid valmistama oma töö siis ette selle partituuri põhjal lihtsalt mängima seda nii nagu mina olen selle kirjutanud, lugema seda nooti ja, ja valmistama selle ette oma parima äranägemise ja arusaamise Türgi. Ja mängima siis selle selles üldises konkursikavas ette. Ja kuna neid oli seal kui ma nüüd, kui ma ei eksi, kui mu mälu ei peta kas kuus vist siis ma istusin Münchenis seal printsregent teatris ja ma kuulasin oma uut teost kuut järjestikust esiettekannet muidugi koos muude teostega, mida nad seal oma kavas pidid esitama, aga see oli fantastiline kogemus. Mida see õpetas teile? See õpetas mind taaskord nägema seda, kui tähelepanu väärne on ikkagi see interpretatsiooni kunst kui asi iseeneses, ses mõttes, et millise erineva energiaga, milliste erinevate rõhuasetusega, milliste erinevate nüanssidega, milliste erinevate toonikult tuuridega kõik need maailma eri kohtadest pärit keelpillikvarteti, seda ühte ja sedasama lugu mängisid. Ja, ja see oli mul äärmiselt põnev kogemus, nii et sellest ma olen väga tänulik, see oli nüüd üks niisugune tõesti kõigest muust nagu erinev, erinev tellimus. Ja, ja tegelikult on neid siin Eestis olnud ka, et ma olen ka siin kirjutanud paar lugu meie vabariikliku konkursi kavade tarvis kus siis on tingimused samasugused, et, et see ei ole aus, ma ei tohi kellelegi ka ma ei tohi kellelegi eelist anda, eks ole. Et selles mõttes ma ei ole saanud Ühegi, siis konkursandiga eelnevalt kokku ja siis ma lähen ja kuulan, et kuidas, kuidas siis igaüks siis nüüd tõlgendab seda minu kirjapandut. Te juba nimetasite sõnafestival ja me teame, et teid on kutsutud mitmesugustele festivalidele samamoodi resideerivaks heliloojaks või, või kuraatoriks, nii nagu te olite ka tänavu suvel Pärnu Järvi festivali no selgroo või, või selle kava teatud mõjutaja või kujundaja pida see heliloojale pakub, kas te peate leidma selle selgroo, mis kogu festivali läbi või, või te peate otsima niisuguseid teoseid, mida publik nüüd igal festivalil ei kuule ja mis avardaks tema silmaringi või, või mis on see ülesanne? Konkreetselt selle tänavuse Pärnu muusikafestivali, üks ka üks nende solistide siis nagu nad on seal kutsunud skaala kava mis on olnud enam-vähem võrdlemisi juhuslikult valitud, siiamaani nad tegid nagu seda proovi Ta võiks olla nii, et festivali helilooja kureerib seda või valib, valib sinna teosed. Ja Ma võin öelda, et arvestades seda tagasisidet, mis ma sain muusikutelt kui ka kui ka publikul, kui kriitikutelt siis see tundus olevat täppi läinud. Aga minu mõte oli ka jah, et ma koostan selle ühe nagu sellise teose ja ühe teatud nagu ajastu ümber, ma mõtlesin sellest möödunud sajandi alguse Viinist ja sellest õhustikust seal ja ühest heliloojast keda meil võrdlemisi vähe teatakse. Ja kuna ma olin ise just kuulanud ka ühel sarnasel festivalil mõned aastad tagasi Saksamaal selle helilooja ehk siis Korn Koldi sexteti ja siis ma mõtlesin, et võiks selle sinna kavasse panna. Aga noh, kõik see on juba ajalugu ja seda, seda lugu on juba juba räägitud. Aga et, et jah, seekord oli see niimoodi, aga üldiselt muidu selliste suvefestivalide juures, kuhu mind on kutsutud resideeruvaks heliloojaks, siis näeb välja tegelikult nii et selle festivali programmis on siis enamasti ikkagi muusika. Kas siis. Valdavalt 19.-st 18.-st seitsmeteistkümnendast sajandist erinevaid kammerkoosseisud ja siis üks kaasaegne helilooja kelle sulest on siis valitud sinna ütleme siis noh, mingi viis, kuus või või neli teost. Aga minu jaoks on sellistel puhkudel alati ekstra boonus see, et, et vaadake, selliste festivalide üks tunnusjooni on see, et enamasti Neid veavad või nende mootoriks on üks siis selline väga silmapaistev solist või, või tandem. Kes siis kutsuvad sinna oma sõpruskonnast, kes koosnevad samamoodi maailma tippklassi muusikutest. Ja kuulata siis nende esituses võrdlemisi muidu harva kontsertidel kõlavaid suuri kammeransambleid? On täiesti erakordne kogemus, see on see, mida ma siis nimetan selliseks ekstra boonuseks heliloojale, et üks loomulikult see on tore, et nad mängivad minu teoseid ka. Aga ma kuulen muusikat elavas esituses ja super muusikute esituses, mida ma muidu võib-olla olen varasemalt ainult salvestustel saanud kuulda, eks ole. Et, et sellised on olnud jah, ütleme nii, kui need vennad fenooja, kautšerr, Kapusoon, Prantsusmaal neile ma kirjutasin ühe tuua kunagi, siis seal olid põhiliselt see kõik see prantsuse kremdel akrem oli seal koos ja mängisid seal mitu õhtut ja päeva järjest. Saksamaal oleme olnud niimoodi. Nüüd ma pean natukene mõtlema, sest, sest mul tekib see nimeblokk. Oliver, ma mõtlen, ma mõtlen seda pianisti Lars Vogt, Lars Vogt, kes Haimbachis korraldab festivalis panugen ühes vanas muuseumiks muudetud sellises elektrijaamas. Ja, ja tema sõbrad on sellised suurepärased viiuldajad nagu Christian tätslav Florian Tonderer, Florian nii abikaasa ja Kristjani õde Tanja tätslaff. Jällegi üks selline sõpruskond mängib, mängib fantastilist muusikat tohutu pühendumuse ja veendumusega. Jan Voogler, tšellist, kelle poolt juhatatud festivalil Moritz purgis olin ma kolm aastat tagasi kaunis lossis, keset väikest järve toimus see kõik jälle seesama, kõik, jälle seesama lugu, et tema sõbrad omasoodu seal ma kohtusin paljude. Kuna ta ise läheb pooleks New Yorgis ja pool aega Saksamaal siis tema oli sinna seekord kutsunud selliseid noori Ameerika staare, keelpilli mängijaid, kellest ma varem olin ainult kuulnud mõne nime, aga jällegi tekkisid sellised toredad uued kontaktid ja oli oli võimalus kuulda tipptasemel musitseerimist, et vot sellised on need nüüd niisugused kammermuusikafestivalid, kus siis selle resideeruv kompolisti elu on tõesti nagu pidu sest parimad muusikud mängivad siis sinu teoseid ja, ja siis ka kõike muud. Esimest korda oli see kunagi, mis tuli 94. aastal, kui Gidon Kremer kutsus mind Lockenhausi. Siiamaani mäletan seda kurat ujumas. Ma mõtlesin, et kas te nimetate ka viiuldaja hoogodid, seati nime, kes on teile ka mõju avaldanud. Aga tegelikult küsimus oleks, et kas on maailmas keegi tõeliselt Virtoosnev veel, kellele te tahaksite kirja? No eks, neid on ju palju, aga ma leian nii, et ma isegi mängi nende mõtetega, kelle, kellele ma tahan, sest ma olen vaadanud, et kuidagi need üllatused juhtuvad ja ja inimeste teed ristuvad kuidagi. Et kui mulle keegi oleks öelnud võib-olla veel kolm aastat tagasi, et. Ma pean kirjutama teos ühele maailma fantastilise maleflöödimängijale Emmanuel pajudile ja Berliini Filharmoonikute-le, siis ma oleks öelda, et noh, et tulge nüüd mõistusele ometigi, aga, aga ometigi see juhtub. Ja, ja see esiettekanne saab toimuma 2022 maikuus Berliinis. Et. Kuidagi iga asi juhtub omal ajal ise, et ma ei ole endale teinud selles mõttes selliseid plaane, ma tahan saavutada seda, ma tahan seda, ma. Ma lasen ennast pigem üllatada elul ja, ja ma arvan, et nii on, nagu püsib vaim ka tervemana. Mul ei ole olnud väga suuri ootusi, ma olen püüdnud lihtsalt teha seda, mida ma teen. Nii et ma sellega järjest rohkem rahule jääksin ja et see muusika suudaks mind ennast haarata ja vaimustada. See on, see on nagu ühe teemandi lihvimine. Kõik muud asjad tulevad, see kõik muu on tähtis, see on väga ilus, on väga suursugune ja suurejooneline kõik. Kui ma hakkan mõtlema, millistest saalidest mu muusika on kõlanud ja, ja kus ta veel kõlab, see ma ei oleks kunagi seda uskunud, ma ei oleks iial selle peale tulnud, aga ma ja ma ei osanud seda tahta. Ei mõelnud sellest. Mõtlen sellest siis, kui see käes on. Pereme kiire galopiga ära nimetanud teie kõige lemmikumad, dirigendid, instrumentalistina orkestrid, kas teil on ka lemmiksaalid? Kus te armastate, kas kuulamas käia? Või lihtsalt on niisugune saal mille ees on teatavat aukartust? No eks seesama kuninglik kontserdisaal Amsterdamis, kus mul on õnn õige mitmel korral olla nii oma teoste kuulajana kui ka, kui ka mitte ainult ja kindlasti viinimuciferain ja Viini kontsert Haus, samuti Berliini filharmoonia Väga hea meel on, et Pariis sai endale sellise saali Londonis kahjuks sellist saali ei ole. Ei ole neil korralikku niisugust niisugust saali Inglismaa üks parimaid uusi saal on hoopis Birminghamis Birminghami Symphony hool. Fantastilise akustikaga. Kaarnegi oli laval, on mul olnud ka kummardamas käia. Tokios Santo Rihol näiteks. Neid ikka on, aga ma ei, ma ei oska niimoodi ühti üht lemmikut nimetada, et kõik on nii erinevad ja, ja, ja ka sõltub ka, et, et noh, mis ajast või millist, millist muusikat, kus just kus just nagu mängida, et ka Estonia kontserdisaal on näiteks on väga hea Beethoveni jaoks ja, ja Mozart heaks. Kui te eelmises vastuses ütlesite, et te kirjutate oma muusikat nii hästi, kui te sel hetkel suudate ja ja olles nii aus iseenda vastu, kui saate siis kas te tunnete, et te heliloojana lähete aastatega paremaks, täpsemaks, mõistetavamaks, kujundlikumaks? Ma usun küll mis selle kõige mõte muidu oleks. Võib-olla on isegi see mõistetavuse aspekt võib-olla vahel ehk segadusse ajav, sest on on mul ka küllalt selliseid lihtsalt esmakuulamisel hästi tabatavaid ja haaratavaid partituuri kirjutatud 80.-te lõpus, 90.-te alguses. Aga sel ajal oli mu helikeel nagu mõnevõrra teistsugune, aga ma usun, et selles mõtteviisis, kuhu ma olen liikunud kuskil aastatuhande vahetusel on need mõned viimaste aastate tööd võib-olla selles mõttes küll jah, nagu selgemad, et see, mida ma olen taodel nuut, tuleb sealt kuidagi kuidagi otsesemalt ja mõjuvamalt välja kui, kui mõnede muude asjade puhul, nii et ma ma loodan, et see on nagu üks katkematu areng ja teekond ja samas on ta ka üks katkematu kurv ühtlasi, et ega me tegelikult ju ei tea, mis seal kurvi taga, mis seal nähtavale tuleb, mis meid nagu ees ootab, et ta ei ole selles mõttes sirge siht, mis on metsa raiutud. Kaja loodimisel on helilooja Erkki-Sven Tüür. Teie kompositsiooni õppejõud Jaan Rääts on ühes saates kuulasin just meie arhiivist üle rääkinud, et omal ajal tehti ei tahetudki konservatooriumisse vastu võtta. Ta esiteks põhjusel, et te olite juba kuulus progerokkmuusik. Teiseks, teil oli religioosne taust ja koolil oli selge teiega koos tuleb ainult pahandusi ja vastu võeti nagu Jaan Rääts ütleb, tema isiklikul vastutusel. Pahandusi ei tulnud ju. Kui nooli ajast rääkida jah, et selles mõttes me ei saanud seal neid pahandusi erilisi tulla, kuna me ma olin selleks ajaks ausalt öeldes ka niisuguse illegaalse kontserttegevuse jõudnud juba ammu seljataha jätta, mille eest mind püüda teeotsa koolist välja visata ja mille eest ma sain KGB juhtivatelt ohvitseri delt kõvahäälse võrdlemisi räige sõimu osaliseks. Aga eks muu huvide fookus oli nihkunud mujale. Olgem ausad, ma konservatooriumis esimestel kursustel maju, mängisin ansamblis inspee, juhatasin seda, aga siis olid meie kavad kõik ikkagi kinnitatud. Ehkki siiamaani ei saa aru sellest, kus olid siis nende valusate kultuuri ideoloogides silmad, kui me esitasime tsüklit Luumenetcantus ansambliga inspee ja Tõnu Kaljuste poolt juhatatud Ellerheina või oli ta juba Eesti filharmoonia kammerkoori meesrühmaga, mis ei olnud tegelikult mitte midagi muud kui missa koos oma kõigi osadega, küürie, kloor ja, ja nii edasi ja nii edasi ja, ja koos ladinakeelse tekstiga, mida nad laulsid, ilmselt kuna selle kava teksti kinnitamisele ei nõutud. Kuidagi jäi see kahe silma vahele ilmselt nii-öelda kergema muusikaga tegelevatel valvuritel ei olnud sellekohast kas siis spetsiifilist haridust või pelgust igal juhul Arvo Pärt midagi taolist selle aja tingimustes oleks kindlasti mitte teha saanud, ütleme koos sümfooniaorkestri ja kas või Eesti Raadio segakooriga näiteks kus oleks siis mustvalgel ära trükitud kõik need, mis osad, et vot selline huvitav lahknevus, nii et nüüd jääb kuule mõtisklused, kas pahandust juhtus või pahandust ei juhtunud? Mõnede meelest kindlasti oleks juhtunud, aga vot näed, nende kontrollorganisatsioonide meelest ei juhtunud. Nii et see on niisugune huvitav paradoks, aga siiamaani ei saa sellest asjast aru. See näitab olukorra absurdsusest mingis mõttes. Elu koosnebki paradoksist. Mis oleks juhtunud, kui konservatooriumi uks oleks esimesel korral jäänud teie ees suletuks, kas oli veel avatud uksi või te oleksite proovinud veel ja veel või oleks teist saanud iseõppija? Muusik? Ma arvan, et see on päris minul praegu viljatu hakata, oletama midagi, ma ei, ma ei tea. Ma ei kujuta ette, ma ei ole enam praegu see, kes ma olin, siis. Ma ei tea, kuidas see oleks mind muserdunud. Mida ma oleksin hakanud tegema. Ma kardan, et minust ei oleks muusikut saanud ikkagi. Et oleks saanud võib-olla niisugune? Jah, tubli bändimees. Aga kas neist oleks saanud professionaalselt väljaõppinud heliloojat? Võib-olla mitte. Praegu, kui Eesti muusika teatriakadeemia tähistab sajandat aastapäeva, siis on palju juttu sellest, kuidas kunagised üliõpilased konsis mäletavad. Mäletavad seda, kuidas käidi professori juures kodus, kuidas ei õpitud mitte ainult erialaseid teadmisi vaid professori isiksusena õpetas, kuidas elus olla hakkama saada, mis on tähtis, mis seal vähem tähtis. Kes on teie elus olnud need inimesed, kes on teie maailmapilti mõjutanud või, või oma käitumise ja olekuga avaldanud teile mõju? Kindlasti kadunud Hugo Lepnurm, kes luges meile vanamuusikat, Leo Normet, kelle ülirikkast plaadikogust ta meile mitte midagi ei jätnud, varjatuks, nii palju, kui see vähegi võimalik oli, erinevates distsipliinide küll küll kaasaegne muusika, kui ka ütleme ida rahvaste muusika. Ja, ja kogu tema niisugune eruditsiooni ja, ja maailmapilt ja, ja see kõik oli siis mäletan, see oli väga-väga valgustav, väga huvitav. Vormianalüüsis. Tegi mu mõte väga klaariks selles valdkonnas merika Vaitma näiteks. Aga puht puht erialalistest tundides ka ma võin öelda. Jaan Rääts pööras mu tähelepanu teatud väga olulistele spetsiifilistele aspektidele just harmoonilise niisuguse mõtlemise osas millele mina kui tol ajal peamiselt sellisele lineaarselt polüfoonia le keskendunu eriti tähelepanu ei pööranud. Aga siis veel oli Lepo Sumera, kellega me hiljem sõbrunesime ja olime ikkagi palju-palju-palju aastaid nagu sukk ja saabas koos ja nende pere käis meil Hiiumaal iga suvi külas. Ja kui palju me arutasime kõike muusikaga seonduvat ja kui palju me koos muusikat kuulasime ja teineteise tegemistele siira poolehoiuga kaasa elasime? See on mulle väga oluline, aga jah, ta aitas, aitas mind selliste orkestri käsitluse küsimustes mõnede väga oluliste vihjetega. Kui lugeda teie antud intervjuusid, siis jääb niisugune mulje, et lisaks sellele, et te käite väga palju maailmas ringi, käite oma teoste ettekannete eelproovides, teete märkusi, annate nõuandeid. Et põhilise osa oma elust te siiski olete Hiiumaal hirmustes seal rahus ja vaikuses ja seal saate kirjutada. Ja see, mis maailmas toimub, suuresti korda ei lähe. Siin mõni nädal tagasi linastus Tõnismäest tehtud dokumentaalfilm valgusvaikuses, kus vanameister tunneb väga palju muret selle pärast, mismoodi metsi raiutakse ja maavarasid kasutatakse. Et kui palju niisugused asjad teile korda lähevad. Loomulikult nad lähevad, ega ei oleks ju muidu ka ma pannud sellele Piccolo ja orkestriteosele niisugust pealkirja nagu Solastalgia. Mis siis on selline tuletatud sõna ühe austraalia ökoloogia filosoofi Glenn Albrecht poolt kus ta kõlaliselt nostalgiaga on loonud sarnase sõna, aga siis tüvest solatsium, mis on ladina keeles ja tähendab lohutust ja algia kreeka keeles tähendab valu. Kuid ta on andnud selle tähenduse sellele sõnale, et nagu ütleme, kodust eemale rebitud ja kaugele mujale ära viidud inimene tunneb tunneb teatud nostalgiat oma oma kodu kodukohale, mõeldes siis inimene, kelle kodukoht. On küll jäänud samasse geograafilisse asupunkti täiesti täpselt. Aga kui ta maastik on ümberringi hävitatud, kas sissegi kaevandatud või on metsad maha raiutud või on veel midagi juhtunud siis ta ütleb, tunneb inimene seda tunnet, et et see on Solastalgia. Mida tunneb inimene, kui ta küll olles oma kodus siiski enam ometigi ei ole, omas kodus? See ei ole tühipaljas žest, see niisugune pealkiri, see näitab seda ikkagi, et need asjad lähevad mulle korda. Jah, tõsi, ma elan seal Hiiumaal, aga ma näen ka seda, kuidas juba enam kui kaks aastat seal, kus nad harjumuspäraselt jalutasid, need sookured, üks paar sookurgi seal kumama stuudio aknast vaatan välja, nad tulevad kevadel, nad käivad seal toitu otsimas. Pärast seda, kui tehti üks väga massiivne lageraie, mis hakkas otse maa krundi tagant pärast seda rada seal kadunud seal enam ei käi. Ja pärast seda ei ole seda linnulaulu brikust ka enam, sest see oli üks väga liigirikas, aga vana mets mitte. Niisugune puupõld aga, aga tõesti sadade aastate jooksul selline kooslus oli sinna tekkinud. Ja seal armastas pesitseda väga palju erinevaid laululinde. Ja, ja pärast seda näiteks on kaks kevadet järjest on linnulaulu tunduvalt vähem ja mina kui helidele orienteeritud inimene tajun seda väga selgelt. Loomulikult sellised asjad isiklikult puudutavad mind. Nad joovad ka sinna, kus ma elan, nagu te enne ütlesite vaikuses ja rahus. Nii et see jõuab mulle otse ukse taha kätte. Aga. Ma ju loen ja, ja, ja jälgin arvamusi ja, ja uudiseid. Kõigest sellest, mis maailmas toimub. Ja mis toimub meil siin, nii et, et olles nagu mingis mõttes erak, olen ma ometigi sotsiaalne olend, osa Sootsiumist. Jaa, jaa. Vahel ma isegi leian, et ma liiga palju muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa. Jah, aga ei saa ka muretsemata olla. Kui osa harjumuspäraseid, helisid meid ümbritsevast helipildist kaob ära, mis tuleb asemele, kas vaikus või tehishelid? Esialgu tuleb vaikus sõltuvalt sellest, mis saab edasi. Kuidas sõltub areaalist, kui kuhugi näiteks rajatakse mingi põlismetsa asemele istandus? Noh, mitte võib-olla siin Meie geograafilises regioonis, aga kuskil raiutakse põlismets maha ja pannakse sinna asemele õlipalmiistandus siis on kogu heliline maastik lisaks kõigele muule ka muutunud kohe totaalselt. Ja noh, neid näiteid võib tuua milliseid tahes. Kas see, millest me just praegu rääkisime, et see helipilt meie ümber muutub, kas see on ka põhjus, miks te oma viimastes teostes olete lisaks traditsioonilisele sümfooniaorkestri keelpillipuhkpilli lõõtspillide arsenalile kasutanud niisuguseid nagu seal nimetati vihmaveetoru, et, et see tekitab mingit niisugust teistsugust heli kui tavaline muusikainstrument või kui te kasutate keelpillide puhul seda sõrmedega summutatud heli, mida nimetatakse valgeks müraks. Kas uus aeg nõuab uusi helisid? Uus aeg on nagunii uued helid meie ümber igale poole toonud oma mõtleme eli sünteesist ja elektroonilisest heli, protsessoritest või generaatoritest. Noh, mis on nagu Sintesaatorite alus ja kogu elektrooniline muusika, mida kui ikkagi meie nii-öelda ümber kõlav kõla reaalsus on täis siis tegelikult, et need teie nimetatud asjad on, on juba kõik niisugune, kuidas, kuidas ma ütleks, et head vanad asjad, et selles mõttes siin ei ole uut midagi, see on kõik juba pärit möödunud sajandi 50.-test 60.-test aastatest viima toru, kusjuures, või see vihma Rainstik on kui ma ei eksi ka kuskilt sealt Kagu-Aasiast või koguni Austraaliast on niisugune traditsiooniline, pigem üks niisugune? Jah, etnokultuuri otsapidi ulatub ulatuv instrument, selliseid asju on selliseid löökpille selliste lõõtspillidega erinevatest maadest pärit löökpillidega on orkestri löökpillisektsioon juba ammu aega olnud rikastatud. Ja ka kõik need erivõtted sahinad läbi läbi vaskpillide hingamised. Ei, see on lihtsalt see, et mind huvitab Ta väga luua orkestri sisse erinevaid ja avaraid kõla ruume, see, see kõla lihtsalt liiguks seal, ta muundub millekski. See kõla peab olema hästi elus pidevalt teisenema. Noh, nii nagu meie ise, nii nagu maailm meie ümber. Me sageli elame korraga väga mitmes dimensioonis. Ja oluline on see, et, et kuidas me seal balantseerintult liigume ja, ja, ja kuidas, kuidas me Ennast mõttetult rapsides ei killusta, aga, aga samal ajal olles nii siin kui seal nii-öelda jutumärkides ei ole iseenesest veel mitte mingisugune nagu paha asi. Ehkki peab õppima oma veel kord jälle uuesti tulen tagasi selle juurde, et peab õppima seda nagu Eckhart tolle räägib, et, et see kohaloleku siin ja praegu on ikka ka üks väga tähtis asi, üks ääretult tähtis asi. Aga need niisugused kõlad seal jah, tegelikult, et iseloomustavad lihtsalt seda, et sümfooniaorkestriga kõigi nende akustiliste pillide kooslusega on võimalik luua ka muljet, mitu sõpra, kes ei tunne seda orkestri spetsiifikat küsinud, kas oli süntesaator kaasa, kui sul, kas, kas need olid ka sellised nyyd elektroonilise fotod, kuidas, kuidas seda tegid. Et ma mõtlesin, et sul on mingisugune, kas sul on mingi protsessi seda kõla kuidagi mingite digitaalsete aparaatidega, siis ma ütlen, et ei ole. Aga ma olen sellisena sisse kodeerinud, seda saab kõike teha, aga see on üks, üks suur peen töö ja vaeva nägemine, aga kui sa ilusti välja kõik mängitakse, siis on lihtsalt inimene tunneb, et ta kuuleb oma aja muusikat. Et see, see oma aja puudutusse, kõlalise kultuuri puudutus on siin olemas. Sa ei istu mitte saalis ja sa vaata mingit või kuule sai, naudi mingit museaali. Aga sa saad aru, et sellel asjal siin on väga otsene seos sellega, mis iga päev meie ümber heliseb. Me rääkisime nüüd teie kõige uuemast sümfoonilise teosest fantasma, mis oli siis maailma esiettekandel neljandal oktoobril teie sünnipäeva kontserdil need sünnipäeva kontserte lisaks Tallinnale on veel Zürichis ja Londonis kõik täidetud jõue loominguga samm aru. Ei midagi varasemast ühest varasemast Londonis BBC Singers, nemad 18. oktoobril. Väga tore, et laulavad eesti keeles Ernst Enno sõnadele loodud rändaja õhtulaulu. Jaa, Zürichis juhatab juba kusagil oktoobri nüüd teises pooles või keskel seal kolmel kontserdil Olari Elts mu teost Debrofundis kahe Šveitsi kõrgkooli tähendab muusikakõrgkooli ühendorkestrit tega ja Paavo Järvi don Halle orkestriga siis külva tuult nimelist teost täiesti Oktoobri lõpus. Aga Bratislavas ühel suurel rahvusvahelise muusikafestivali avakontserdil meelos Ethos tuleb sealsele siis Slovakkia esiettekandele mu klarnetikontsert pere kriimuseks tahtlikkus ja mängib seda nüüd esimest korda. Sealtkandi mees Martin Adamek, kes aga on Pariisis irkamis tegutseva uue muusika ansambli Ensemble intertemporaalne esimene klarnet. Te olete ennast maailma muusikakultuuri sümfoonikute muusikakultuuri kirjutanud mees ilma ette, võib-olla sellest ise. Sellel teekonnal olete aru saanud, et, et see niiviisi on juhtunud. Ma tänan teid pika intervjuu eest. Suur tänu, oli väga meeldiv. Oleme teie üle uhked, aitäh. Tänane kajalood on sellega lõpule jõudnud, uus saatekülaline ootab meid nädala pärast, niiet kuulmiseni.