Head kuulajad täna. Me kuulame meest, kes väsimatult ja kildhaaval kogub kokku inimeste mälestusi otsib mälestuste vahel seoseid, otsib neid seoseid vanadest ajalehtedest, arhiividest lähemal ja kaugemal. Ja mis peatähtis, kes oskab Nende sündmuste ja mälestuste vahel luua seoseid ja esita dada terviklikku pilti, nii et meile tundub, justkui me ise oleksime nende sündmuste keskel, näeksime neid ammu juhtunud sündmusi oma silmaga pealt. Tere tulemast saatesse dokumentalist, publitsist, heli ja mälu, talletaja Ensele. Tere, tegelikult olen ma töötu, vabakutseline pensionär. Aga sellest hoolimata olen siin praegu Mina olen saatejuht Kaja Kärner tilt Enn Säde on ilmunud kaks raamatut, esimene on hästi mahukas, jutustab Tallinnfilmiajaloost selle eelkäija Tallinna kinostuudio ajaloost. Ja teine raamat Kadri Katariina, see ilmus eelmisel aastal, jutustab teie kodutänavast Pärnus läbi terve sajandi. Ja kui ma neid raamatuid loen, siis mind tõtt-öelda hämmastab see, kuidas te neid sündmusi nii täpselt mäletate. Te mäletate, mis juhtus, millal, kus juhtus, mis olid värvid, helid, mis ilm oli, mis lõhnad olid kes kellele mida ütles ja missuguse tooniga. Kas teil on mingid või mingi algoritm, millega ta need asjad endale mällu panete ja pärast sealt jälle üles noppida? Ei, tegelikult ei ole Denid natuke kiidate mind üle. Aga et mälu imeelukas on, see on õige küll. Ja ma olen oma inimeste seltskonnas alati tundnud ennast ebamugavalt, kui ma poole õhtu jooksul tajun, et ainult üksi mina räägin. Ja mul on siis tasapisi hakatud, ütleme, et oota, las teised inimesed ka räägivad, see on minu viga, ma tunnistan. Aga selles vanuses enam ei paranda. Aga mis puutub sellesse minu mäluehitusse, siis ma olen ise ka hämmeldunud ja ma räägin kummalise asja, mis kuidagimoodi seda sissejuhatust pehmendaks pärast raamatu ilmumist. No ütleme jaanuarikuus nüüd praegu helistas mulle inimene, keda ma elus näinud ja keda mõelnud, kuulnud 70 aastat. See on Hardi Volmeri ema Omar Volmeri esimene naine, laine. Ja ta tahtis rääkida ühest tõsisest asjast, aga mina hüppasin poole ree peale, ütlesin kuule, laine. Mina olin laadaplatsi koolis esimeses klassis, sina olid seitsmendas klassis. Sul oli kaksikõde ja te tantsisite karaktertantsu ja teil olid mummulised seelikud, aga nüüd ma ei mäleta, kas sõid valged seelikud punaste mummudega või punased seelikud valgete mummudega. Ja sealt tuli tükk kogutavat vaikust ja mul jõle sant tunne. Ja mina ei tea, kust see tuli. Mis tähendab seda, et inimese aju on imeloom? Me võime unustada kõige tähtsamad asjad ära ja siis. Aga antud juhul selle raamatu kirjutamisel, seda ma hakkasin ju tegelikult kokku panema oma lõbuks ma paningi algul selle patakale pealkirja kodukirjand. Sest mul ei olnud lootustki, et ma hakkan mingit Pärnu ja tänavaajalugu, kui sellist kirjutaja mulje oli ettevalmistust lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi maalt ja hobusega. Ja ma tean ju täpselt või enam-vähem, usun teadvat ajaloolaste ettekirjutusi, kuidas selliseid asju tehakse ja viiteaparatuur on taga suurem kui raamat ise ja ja ma olen ju puhas, ise tegevuslane. Aga ma siis. Ma hakkasin komistama järjest põnevate asjade peale, tähendab, minu suur pluss on see. Me hakkasime vennaga Wen tantsuga väga varakult pildistama. Ja nüüd, kes ma nüüd 10 12 viimast aastat olen digiteerimis skaneerinud, restaureerinud ja nii edasi, nii enda, oma kui filmi fotosid ei ole paremat ajaloo allikad kui foto. See on tõesti tõsi ja edasine mõttekäiku nii väga lihtne, kui sa oled saanud foto pealt ühe sündmuse visualiseerib selle siis sinna, jo hargnevad kohe teised niidid või nagu Rein Veidemann mulle kirjutab, olles natuke lugenud mu raamatut, et su lugu on nagu risoomid, mis poevad igale poole, mina nii pidulikult ütle. Ma olen öelnud, et mälukett, et sa hakkad ühtegi mälu get tõmbama, siis tuleb teine, siis tuleb kolmas ja nii nad ilmuvad siis tasapisi lagedale ja kuivõrd mul oli teatav kogemus oma dokumentaalfilmide tegijana, ma olin õppinud mingil moel intervjuusid tegema, eriti filminduses, kus 35-ni film, mitte videofilm, tänapäevane jookseb ju üks meeter on kaks sekundit, see tähendab seda, et iga sõna lause, mis sa räägid või küsitleja räägib, on kohutavalt kokku litsutud. Nüüd noored poisid ütlevad, annavad intervjuusid, dokfilmitegijaid, oi, meil on 1000 tundi materjali, noh, väga kena, aga ole hea, pane nüüd kokku 50-ks minutiks. Ja selles mõttes oli mul natukene lihtsam, et mul oli mingisugune elementaarne enesekindlus olemas hakata inimesi tülitama. Ja arhiivitööd ma olin juba natukene teinud ka tänu filmidele. Nii siin kui Soome riiklikus arhiiviski sain istuda. Nii et KGB arhiivid olid mingil moel mulle tuttavad aga siis muidugi mitte suuri arhiivi, jumal hoidku ajalooarhiiv ja nüüd kõik ja see ka mu eesmärk. Nii et kui te ütlete, et ajalooraamat, see ei ole üldse raamat, see on pigem mingisugune kollaaž. Ja ma tükk aega kompasin vormi, et teda tõepoolest kui, kui Valentin Kuik Tuumalu hea toimetaja ütlesid, et pane tingimata raamatuks siiski kokku, siis ma hakkasin alles õudusega mõtlema selle nõndanimetatud kompositsiooni peale, et kuidas ta nüüd ikkagi tuleb minu eraasjad, minu tänava asjad, minu võõraste inimeste intervjuud, siis jälle puhas ajalugu kusagilt. Nii et see hakkas tasapisi alles kujunema ja ma ei ütleks, et ta nii kergesti kujunes. Aga edasi? Edasi oli lihtsam, sest siis hakkasid tulema lood. Ja Terry Pratchett, minu suur arm ütlebki, et igas asjas on lugu ka see, et päike tõuseb ja õhtul loojub, on lugu ja tal on jumala õigus. Ja nii ma hakkasin kummitama. Esiteks oma tänava inimesi siis järjest. Ma lähen seal näiteks üle tänavatüdruk. Nüüd on ta 95, sai kaks päeva tagasi. Ilkka, tema ütleb mulle järgmise nime, ütleb, et temaga oleme intervjuud mitu korda teinud. Siis oi, aga mul siin oli üks teine tüdruk, teine õli. Õie Topher. Tohver elab Lasnamäe, minu vastas. Nüüd kahjuks juba teise kalda inimene. Ülimalt usaldav vanatädi viskab mulle viiendalt korruselt võtme alla, mina ronisin üles, ma käisin ta just kolm, neli korda uskumatult adekvaatse mõistusega. Hea jutuga andis mulle palju hindamatuid fotosid. Jah, nagu selles vanus ikka, mõnikord tuleb monteerida lõike, sest ma küsisin, mina küsin, kas sa räägid saksa ajast vene ajast sest tema jaoks on see kõik üks üks värv asi, kõik sisse ja siis selgub, et noh, tuleb lihtsalt õigeks tõsta, kõik läheb oma kohale. Uskumatult põnevaid asju on temalt. Ja nii see läheb. Ja siis tulevad juba mingid kummalised, natuke kõhedaks tekitavad. Ma ei taha kasutada sõnavõrgustik. Sest no mis, mis, mina tean võrgust, aga siis helistab mulle vana sõber ja kolleeg, operaator Ago Ruus, et ma tean, et sa midagi seal kirjutad Pärnust ja saadab mulle ühe poisi Heino Tamm nimeks päevaraamat aastast 1944 sest pass juhtumisi põgeneb oma isaga kusagilt lelle juurest läbi põleva pärnu ja maandub lõppu, kas Saksamaal, hiljem vist Kanadas, kui ma ei eksi, nüüd ka juba surnud mees näiteks. Aga rusikaõhtu? Mul oli ammu juba filmituna temaga kaheks üks lugu, mis ka raamatusse läks ja nii need lõhed tulevad nimetatakse moodsas ajaloolaste keeles Vastseliina sõda, Juta 41. aasta sündmustest Vastseliinas. Tema vilksamisi räägin sellest raamatust ja seal raamatu tegemise ajal kus mul ei olnud konsultante ega juhendajad täis isetegevus, kelle käest küsida, siis ma lasksin kõhutundel ennast juhtida lihtsalt asja eest teist Takama tassin sellesse eelmisse loosse sisse järgmise loo ja kontrollime lugejate pealt, et kas nii tohib. Sest mul ei ole reegleid, mina ei tunne mingit ril, mul on hea olla või nagu ma ütlesin, ma olen vabakutseline. Kõik ametlikud ajaloolased on ju reeglitega seotud. Ja siis ma teengi niisugust põimin niisugust kummalist ütleme, seesama Vastseliina sõda, millest ma rääkisin. See on iseenesest huvitav, et filmime ühte vanameest, nüüd ka muidugi teise kaldemees. Ago Kruusi sugulane. Rossi oli ta nimi insuldi läbi teinud mees räägib aeglaselt. Kuidas tema oli noormees Haanja poe juhataja või vähemasti müüa, kui see peab olema seitsmes või kaheksas juuli 1941, kui sakslased tulevad mürinal peale. Ja Pärnus tulevad sakslased kaheksandal juulil ja Vastseliinas selle Läti piiri tulevad umbes samal ajal, nii et päevad on peaaegu sama sad tulid kole kiiresti ja siis tullakse tema Haanja poodi, kohalikud mehed ütlevad kaitseliit laiali saadetud ja täiesti Mantaalselt tekib niisugune vastupanu liikumine, sillim saab nimeks oma kaitse esialgu väikse tähega. Tõsi, oma kaitse oli ka vabariigi algusaastail, Ta oli nii, et see mõiste võis sealt tulla üle. Noh, omakaitse, tule jalamaid. Vastseliinas. Vastseliina vallamajas on kommud koos ja üldse nii ja naa, teeme neile lõpu peale, tema on kaheksateistaastane, poiss pole elus pauku lasknud ja läheb siis Haanjas tasse. Pinnas on mis tähendas kaheksa või 12 kilomeetrit ilmselt jalgrattaga. Ja nii edasi vallamaja on ümber piiratud, temal öeldakse nii. Ja nüüd mine too see kommu arreteerida, tema saab mingi püssiloksu, meeste läheb oma klassivenna isa arreteerima ja arreteeribki. Ma nimesid praegu ei ütle ja see lastakse maha see klassivenna isa ja nii edasi. Seal me olime Agoga kummi, teda filmisime. See kusagil filmi läinud, see ongi nüüd tõesti tõesti filmisime täitsa eino video, tegelikult. Ma käisin enne vaikselt KGB arhiivis, sest ime küll, aga selle Rossi toimik oli olemas. Ja nüüd, kui ma tegin soomepoistest filmi nüüd Pärnu materjali puhul seda mul ei tekkinud kordagi, seda ahvatlust mainin laisaks saanud, aga ma käisin KGB arhiivis, tellisin toimikut, väljast, olid seal head suhted nende näidistega. Ja ma vaatasin Rossi KGB-poolse stoori üle. Et need puutepunktid olid absoluutselt õiged, nii et vanamees rääkis mulle täiesti õiget asja. Ainult päris lõpus, kui ta ehmatas ära, mõtlesin, et kas sa käisid mahlaskuselgaasse. Ei, mina ei võtma laskmist, osa ta on juba istunud 12 aastat Siberis ära. Aga see 40 aastat hiljem on ikka see trump on sees. Ja tõesti, ta ei võtnud seal mahalaskmisest osa maha, lasksid sisse tulnud Saksa väed ja Rossi, noh, oli küll kinni, aga tema osale, vaat niisugune stoori tuleb äkki mul Pärnu raamatusse sisse, mina tükk aega mõtlen, et no täiesti teine asi, ainult kuupäevad lähevad kokku, eks ole. Raekülas Pärnus tulevad sakslased, Vassiljev tuledki. Ja raekojas on seesama minu naabritüdruk, kes on siis seitsmest aastane plika, sama ilka, kellest raamat algab, läheb oma vennaga kraave kaevama. Kaitsekraave Ma nüüd käies Pärnus. Ei, vabandust. See oli nõmmel Pääskülas hoopiski. Avastasin Pääsküla juures metsas kaitsekraavid selgelt veel näha ja mind väga hämmastas see, et nad on ikka veel säilunud liiva sees täiesti selgelt näha. See on seal selle tähesaju või selles Kadaka puiestee juures iseenesest täiesti klaasidel kaevatud ilmselt 41 41 ilmselt ja aga et nad ei ole kokku varisenud ja see oli huvitav ja vaata niimoodi need need asjad tulevad. Ja mul kusagilt siin tuli meelde. Ilmar Talve on kuidagi toredasti öelnud, et kõige tähtsam on siiski, et see, mis sünnib, saaks kirja pandud. Kas enese või maailma tarvis, on vähem tähtis. Iseenesest, see ju vabandabki mu raamatu eks ole siis ja ülejäänud on nagu rahvaluule. Sest mis see rahvaluule, rahva luureonju, kirjutamata kirjandus, ütleb Lennart ühes oma hantide karu peede filmis, kui mu mälu ei tee, ma tegin seda tema kaasrežissöörina. Ja niimoodi ma vennast nüüd küll kuidagi rahva laulikuks ei saa pidada, hoidku jumal, see oleks siis eriti suuremeelne neid vist, aga nii see tuleb. Ja iseenesest kusagil poole pealt tuleb hasart siis lõpuks kui sinu kätte hakkavad jooksma. Nii põnevad asjad ja ja nad ristuvad ja nad sõlmuvad ja ja siis ma tõmbun eemal iseendast ja hakkan jälgima seda asja, mis minuga toimub. Ma ei tea, kuidas teil on unenägudega, mind hakkab painama see teistel inimestel normaalseid unenäod. Et inimene võtab ise unenäos tegevusest osa, mina ei võta kunagi, mina jälgin alat. Mina ei saa aru, kas mu filmi inimese sündroom või haruharva, kus ma sekkun. Ja siis ütlen ka, raisad, tead, ma täna öösel rääkisin selges vene keeles ise järves ja vot selle raamatu kirjutas minu jaoks tekkis küll, ma ei tea, mis päriskirjanikud, kuidas nemad, noh, ma olen kuulnud neid ilusaid fraasid ja et noh, romaanikirjanikud tegi otsa lahti, siis enam pidama ei saanud siis tegevus ja tegelased ise hakkasid ennast kirjutama. Midagi niisugust nähtust ja jumal hoidku, kirjanik, eks ole, ma olen niisama kirjutaja. Näiteks mul tuleb meelde lugu. Me rääkisime mälust ja aastaid tagasi, kui ma Jüri müüri asju ajasin, Jüri müüri filmi tegin pikka filmi temast. Ja ma sain tuttavaks tema poolõega made, kaugel aga Tartu noorik ja ajamisel muid asju taga, Jüri müüri ema hauda ei õnnestu leida. Aga see jäi vist Tartu pommitamise ajal ja nii edasi ja siis äkki made ulatab mulle kaks veneaegset koolikladet. Tähendab, need on mu isa mälestused, ta kirjutas need, kui ta oli 88 või umbes nii. Mehe nimi on Peeter Erli. Mina võtsin oma käte mode õnnistusel dešifreerida ära, trükkisin lahti ja käisin isegi loomingus näitamas. Ja nad olid nõus kohe avaldama, kui, kuid see oli meie profiil ja siis mul jätku soovid, võta sealt tagasi see. Ja viisin Tunasse. Ja see on 2014. aasta Tunas ilmunud kahjuks teine puur, aga miks ma sellest räägime, räägime mälust, mälu, täpsust, mees räägib sündmustest. Ta on 88 89 sündmustest, kui ta on kaheksateistaastane, see on siis 70 aastat tagasi. Ta läheb Vene tsaari sõjaväkke, kui muusikamees 1896. aastal. Seal see aastaga mine, aia, papa sündis. Ja ta kirjutab mulle sentimeetri täpsusega sündmustest Varssavis. Nendel aastatel, see on, see on uskumatu, võtke see vana tuna, tõsi, esimest otsa seal ei ole. Ma võin teile saata. Ja ma ei usu oma silmi. Ja ainus probleem tekkis selle avaldamisega suhteliselt hea eesti keel kergesti. Tšifreeritud, mõnda nimisõna ei saanud aru. Ikkagi vanaisa käekiri, ta nagu tavaline inimene ikka otsest kõnet kasutada, siis ta ütles, et lähme nüüd ja nii edasi, kui terve lehekülg on neid ütles, et mina võtsin siis voli, panin sinna siis jutumärgid, tegin otseseks kõneks, kuna saatsin Rutt Hinrikuse läheb kõik selle originaali kirjandusmuuseumis, siis ta natuke turtsus, et noh, ikka see päris teaduslik ei ole, aga see on ikka avaldamiseks ja andis mulle andeks. Ja vaata selle mehe mälu, see on seal müstile. Ta räägib sildadest sildadel, nimedest. Sel ajal umbes oli Poola noorte aristokraatide ülestõus Tsaari-Vene vastu ja tema sõjaväeosast üksi vann kutsuta ühte vanasse kindlusse ja läbikindluse laskeavade vaatavad, kuidas neid poola ars kraatidest ülestõusnuid puuakse üles kümnete kaupa, nad vahivad pealt noored tatikad siis kuidas Nikolai tuleb sinna Varssavisse tema orkestris 27 orkestrit mängivad, ta istub ühe laua taga söögilaua taga, Nikolai pärast ja ja siis tuleb armulugu ja see on niimoodi, et ausõna, maks nutma. Ta saab tuttavaks ühe juuditari. Veera nimeks. Ja selle sõnade kirjutab jumalat õiest, ta kirjutab. Lond juuditar nõrga B-ga, kõik on õige. Ja see on ka nii, et kuidas ta tuttavaks saab ja nii edasi, et need muusikamehed olid päeval vabad ja siis saad, tegid musti otsi, et natuke raha teenida. Ja siis seal üks kohalik juuditööstur vaatab poisid sõdurit muidugi tolgendavates tulge aidake mul limonaadi kaste vedada või midagi niisugust, tema siis aitab seal ja siis tuleb see selle juuditöösturi tüdruk tuleb, ütleb pärast seda joon, mis Memiimis on kehv manusel, tõelist libun. Selline detaik, seal nad saavad tuttavaks, nad nii arvavad, et tal abiellus kohe ja ta hakkab seal perekonnas käima, need on ristitud juudid, ta on sirge poiss, Tartust tulnud, haridusega mängib ja nii edasi, mis haridusliku tavalise algharidusega, noh normaalne inimene. Ja siis Veera ütleb, et abiellume, et isal on minu nimel. Ma ei tea, Riia pangas ütleme, 5000 rubla miljon, umbes. Et mu vennal Ameerika Ühendriikides on mingisugune tööstus, Me läheme Ameerikasse elama ja nii edasi ja nii edasi. Ja poiss Peeter jobu tüüpiline eestlane käib, närib küüsi ja kirjutab laus, aga juudid tapsid kristuse kaudselt ja demobiliseerub ja sinnapaika. Ja, ja ütleb, et ma oleks olnud rikas mees ja nii edasi. Vot sellised ja see, et tal on see kahesklades ja saates tahab, et vahepeal tuleb Tartusse, ehitab mitu maja ja saab Tartu keskklassi. Tähendab Tartu maja omanik, ühistu või midagi niisugust, selle luu peetud liikmeks käib kõva kraega ja nii edasi. Ja siis, kui tuleb esimene maailmasõda, siis ta saab uuesti. Kutsed on 38 aastane. Abielust seisvalt lapsed surevad varakult ja ta läheb uuesti ja läheb uuesti Poolasse. Tõsi, mitte muusikuna, vaid nüüd hobusemehena ja näiteks lood, kuidas seal, tema läheb sõjaväkke, kõva kraega musta ülikonnaga. Jõuab Varssavisse, ütled mu kuskile panna musta ülikonda, on juba need vene robot selga saanud, läheb turule, et müüb oma maha, keegi ei taha osta ja siis tuleb üks poolatar ütleb. Kuule, peet, Beatra, kas sina oled sew ja mina olen vot minu vann see, kes nad sinna poomisele viis, vandekastid Ivan surnud juba. Et kuule, võta ometi ma ülikond ja et ma ei taha üldse raha ja, ja nii edasi ja sealt läheb edasi ikka, kuidas Saksamaal lähevad ja kuidas ta lõpuks Rumeeniasse satub. Noh, maailmasõjatandritel ja ostab sealt ära rumeenia, sakslaste käest, seal on nagu Volga, sakslased olid seal Saksa suured kogukonnad ja Pjotr Peeter, tõelise eesti talumehe nähtan talust pärit, rakendab, et siin on nii sor, kliimad, siin saab kaks saaki nii ja naamoodi, et ma töötaksin, et oleks must muld, kolm meetrit musta mulda, päikest, kõik on olemas ja paneb raha juba lauale. Et tuleb seal saks, tulge elama. Sõjaloksumine tagasi. Vot niisugune lugu. Ja no detailid, vaata, kui sa vaatad müüte, siis jälgi alati detaili. Temal on ühes külas, nad on kuskil Valgevenes esimese maailmasõja ajal, jah. Seal on üks tervendaja, üks üks, no ma ei tea, kahe ja poole meetrini mees, ütleme üks kohutavalt pikk mees ja tema saab mingi siis meie Peeter, saab mingi õudselt ägeda käe Soone haigus või midagi, mis need peaaegu tuleks amputeeritud. Ja siis ta läheb selle tervendaja juurde, räägib seda protseduuri. Ja siis saab kahe päevaga terveks ja siis tuleb polgu arst ütleb, et Beatratma käsk sul hospidali joosta, et sa et kuidas üldse elus veel oled, seda aitab mul käsi täiesti korras. Et see tervendaja ja edasi juhtub, pik tervendaja sureb ära. Külas on nii pikakirstuga. Ja mis teevad külaelanikud, saevad kirstu sisse jalgadele augu. Ja siis see pikk tervendaja pannakse kirstu, jalad on väljas ja viiakse matusele. Nüüd tuleb üks sõber vene poiss sealtsamast väeosast rääkides, et tema ei lähedase surnu liigutes. Muidugi leiutati jalad, torgitud. Niuksed lood. Ja te räägite minu mälust, mina loen seda meest, ma ütlen, ei ole võimalik lihtsalt. Ja mul ei tule praegu ähmiga mõjuli, ta ju neli-viis aastat ise lugeda. Et detailid, mis seal sees veel võivad kõik olla ja nii edasi, nii edasi. Elu nagu film. Ta on isegi rohkem kui film. Ja minugi lugude puhul ma tajusin mõnikord raamatus lausa panen sellise lause, et et kui mu onu Rootsi põgenemist kellelgi edasi räägin. Ma hakkan tajuma, et ma juba lavastan seda. Seal oli kõik muu tavaline, tähendab, andsid oma kuldsõrmuseid ja kuldkettide leeri, ma ei tea, mis asjad issid, pärnus sadamasse, isa käis neid viimas. See on siis ema vennast on jutt ja isa käis oma käsivankriga neid kolu vedamas. Ja nad istuvad mootorpaati, isa tuleb tagasi, me olime pakitud. Me pidime minema. Ei saa, ütleb, et nad muudist Pärnu uulist kogun lõhed, see on nii ülekoormatud paat, et nad ei jõua mitte kuskile. Ja ei sõida. Ja siis onu räägib mul Rootsis aastakümneid hiljem, et nad sõitsid muuli vahelt välja. See oli erakordselt ilus sügis, erakordselt vaikne Merin ja ei ühtegi Vene lennukit, mis oli täiesti erakordne, selge taevas. Kõik need lood, mida Mälk hiljem kirjutab põgenemisel ja selle tõttu natuke usaldest põgenemispäevad, olid erakordsed ilusad päevad. Dramaatika huvides on muidugi, Paet oli tormis ja kõik nii edasi, aga sel korral ei olnud. Ja selles mõttes sõita nüüd üle Liivi lahe ja läbi väina sinna Gotlandi pool keerab Pärnu mootor Paet hoopis kusagil Häädemeeste puhul, see tähendab hoopis olla vasakule, meie mõistes. Põgenikud on peal paanikast, mõnedel on lapsed juba kaasas. Kuhu me lähme, mis me sinna lähme, sealt tulevad venelased? Ei, et see paat kuulub ühele vanale kaptenile, kapteni käsk, õlite peame tema peale võtta sealt kuskilt Häädemeeste juurest ja edasi on tõeline mängufilm, siis popsutavad sinna randa. Kahjuks suutnud viitsinud tahtnud klaarida, sealt surmkindlalt keegi mäletab seda kaptenit peab mäletama, sest kohe tuleb seik, mille peale ei tule ja mille peale mängufilmi stsenaristi sureks. Nad sõidavad randa, rannas seisab tõesti üks, millegipärast ma kirjutan sinna turd. Kapten, ma ei ole üldse kindel, et me seda välja ei mõelnud. Ühesõnaga seisab seal kaptenile, Tarkis vaatab vihase näoga seda äbarik seltskonda, kes on nüüd neli, viis, kuus tundi paadi peal lõõtsunud. Ütleb nii. Visake kohvrid välja, klaver tuleb peale ja nüüd nad näevad, et tõesti rannaliiva peal on klaver. Tõsi, ma ei taibanud onu käest üle küsida, kui ta rääkis, sest ma suu lahti kuulasin, seda lugu, et juuda ikka pianiino oli, ma ei usu, et tiibklaver aga kõik võib olla. Ja siis edasi tuleb täismängufilmireeglite kohaselt. Sellist meie paadist hüppab välja üks mees lööb vihmamantli või tõenäoliselt saksa maskeerimismantlihõlmad laiali, võtab Śaksa kone ja laseb kaptenile jalge, et viiru ütleb, kas lasen järgmine kord kõrgemalt, kas tuleb peale või jääd kokutama? Siis vihast võistlev kapten ronib paati ja klaver jääb sinna. On mängufilm. Kaja loodimisel on täna dokumentalisti publitsist Enn Säde on üks asi, mida ma Teid kuulates mitmes saates juba panen tähele. Üks asi, mida ma kunagi kellegi teise intervjueeritava puhul ei ole täheldanud. Teil on mingi oma suhtumine oleviku ja mineviku. Kui te rääkisite seda lugu Peetrist, kes läheb Vene sõjaväkke. Te toote minevikusündmused oleviku ja te teete justkui meist selle sündmuse kohalolijad või pealtnägijad. See on väga huvitav, kuidas te selle peale tulite? Kui tema raamatut lehitseda, mu raamat on ka olevikus kirjutatud mõnesid minevikusündmustest ja mõnes kohas toimete muidugi tiit, liha, inimene, aga mõnda kohta ta pidi muidugi parandama, sest minusugune anarhist? No mis ma teile nüüd räägin, kui keeletoimetajad tulevad? Mina kirjutan vene auto, tema paneb Vene suure tähega, sest Eesti uued kirju. Ja, ja siis lõppu kirjutab mulle irvitades aga venekirves rootsi kardin või väikse Tähkaks. Vena laiutas käsi, karjun appi ennast, et kuulge, et see on elus, keel. Palun elu seest on siis Tiit, kes on hirmus hea inimene, Tiit Tuumalu Postimehe ajakirjanik ja nüüd Pöffis ta kiristava hambaid ja teeb need parandused, teksti, mida mina eales poleks teinud. Need kurikuulsad nurksulud tsitaatide lühendamisel. Ma ütlen, et Tiit, need on mu isa kirjad ju. Et mina panin punkteeri sinna vahele nagu vanasti ikka. Kolm punkti, võtsin tüki. Ei, ei. Mõtlesin teistest graafiliselt, segab mind õudselt, segavad need kantsulud, pealegi kui ma nats isa kirja neljas kohas lühendan hospidalis raskesti haige, kirjutab koju rasket kirju, et see mind kohutavalt segab, las ma võtan vastutuse oma peale. Lõppes sellega, et ma mõtlesin punktiivid ära, lihtsalt ütlesin, et nii ongi ja võtsin vastu Tsee autoriõigused isa eest enda peale. Nii et muidugi minusugune kirjaoskamatu kukub kirjandust tegema, siis ma panen siiamaale jutumärgid, panen noor kirjanik säde, see kõlab nii toredasti. Ei, aga ikkagi see, et kui mina räägiksin juhtumist, et ma tõusin tol hommikul üles, keerasin raadio mängima, siis teie räägiksite sellest nii, et ta tõuseb hommikul üles ja keerab raadio lahti. Nii ilus, onju esiteks minakesksus ja teiseks sammas, noh, peatu hetk efektoni uudselt, tore. Et näed foto all vene sõjavangid Kalevi tänaval. Rihmad on ära antud, valvurite ei ole, nad otsivad söögikohta ja vaatad, kiivrid peas, et vastaspool teeäärsel saksa sõjaväemootorratas, naised, suvi kleitides ei mingit hämmingut ega ärevust. Lennuväljal käib lahing alles fantastiline fotopoed sisse ja kui ma enne rääkisin tõest fotodest, siis uskuge mind ei ole. Vaata minu häda on see, et kes ma nüüd olen kuskil 15 20000 fotot tsiteerinud restaureerinud ja sul hull töö, silmad, masinad ja nii edasi ja teen praegugi. Ja ma panin raamat siis ma olen selle üle uhke. Seal on üks tsaariaegne postkaart, pikk lugu, kuidas mõned sain aadressid, värgid, asjad ja siis kui sa digiteerid postkaardi ja suur ekraan on siis postkaardid kuskil 40 sentimeetrit läheb postkaardiks, eriti tsaariaegsed plaadiaparaadil andsid väga teravaid fotosid. Mingi vihmane ilm, Kalevi noor Hitlers trasse siis veel lipud lehvivad, vihmavarjud no ma hakkan teda puhastama, kriipsud, krõpsud ja nii edasi ja siis ma näen äkki, et et seal üks lipp, ülejäänud on Tsaari-Vene, lippude üks lipp, on kummaline, et ma näen seal lüürat. Tot lüüras tähendab midagi pistmist laulupeoga. Saates tahab, et ma suht kergesti leian üles pärnulehed tsaariaegsed ja teen kuupäeva ja kella täpselt kindlaks, on 1911 Pärnumaa maakonna laulupidu. Ütleme niimoodi laupäeval. Ja see pole veel midagi. Kõik see kompositsioon, majade kompositsioon on tänaseni Pärnus olemas, minu jaoks Kalevi tänaval nüid uus seltskond tegi sellist rüütli, miks mitte Ritter trasse? Küsin mina sealt tagant puude vahelt paistavad tellingud. Ja siis ma väidan, et see on Endla teatrihoone ehituse tellingud ühes Photos kõik. Kui te mäletate sellist filmi nagu blow-up, kus üks detektiiv uuris, vot mina tegin nüüdsama trikki, olin kole uhke selle üle, kui ei usu, vaadake raamatusse piltidel olles, see paneb aja eriti täpselt paik, kas Põluvitas. Räägime veel mälust, kui te tegite filmi jätkusõja viimased sõdureid, mis räägib Eestist pärit soomepoistest, keda Soome oli sunnitud NSV liidule pärast sõda välja andma. Sistik kohtasite sealt üht soomepoissi, kes ei mäletanud isegi oma pulmapäeva täpselt, ehk siis umbes aastaga. Aga seal filmis ei paranda teda. Ütlete, et te olete uurinud enne filmi tegemist KGB arhiive ja te teate nende soomepoiste ilukäigust rohkem, kui nad ise praegu vanana mäletavad. Kas te parandate, kui te näete, et intervjueeritav või filmi jaoks salvestatav inimene ei mäleta täpselt või mäletab valesti, kas te hakkate ajaloolist tõde jalule seadma? Vestluse käigus ei saa, ei tohi seda teha, enamasti läheb inimene siis aga minu karistamise psüühikat arvestades. Ma jään teile vastuse võlgu. Ma arvan, et vastavalt situatsioonile ma siiski parandada. Sest noh, näiteks kui ikka mingi saksa ülikuulus ajaloolane Kirta, Pärnut pommitati neljas laines 90 lennukiga 41. aastal siis ma kirjutan raamatus, et kulla inimesed, kas te kujutate ette, mis Pärnust oleks saanud. Kust ta selle võtab, ma ei tea. Või teises kohas, üks inglane kirjutab mööda minnes pärast Pärnu sadam õhkulaskmist, sakslased läksid 44. Pärnu sadam seisis ja seisab tänaseni, mingit õhkulaskmist ei olnud. Või kolmas näide? See mulle eriti meeldib, Mart Laar on suur kirjutaja. Ta kirjutab liiga palju ja ei kontrolli lõpuni, julgen ma väita, kes ma ei ole vaja, Loone jumala pärast, ma tean, et see-eest maha lastaks, mis ma praegu räägin? Mart Laar tsiteerib anonüümsust stangede anonüümsust palunud Rootsi eestlast, kes ütleb põgenemisel 44. aasta septembris Pärnu sadamast. Need ei olnud inimesed, need olid loomad. Nad olid üksteise kallal, ronisid üle üle nende ja nii edasi. Seal mul on neli inimest, kes on samal päeval sadamas, ka ei saa mitte keegi sellest räägi. Vähe sellest, kui ma Tiina Mägi käest seesama kodulinna Tiina Mägi käest sain, ta isa Karl Erme mälestusteraamatud päevad, päevad ja ööd, tööd mis on erilugudesse kirja pandud, tema põgeneb selsamal päeval oma väeüksusega. Ta on üksuses noh küll kirjasaatjaga siis, kes selles mundris ohvitser leitnant. Ja tema ütleb niimoodi, et meie laev läks pooltühjalt ära. Ja pärast seda anonüümsust ja mina kirjutan sinna nüüd juba ilkudes avalikult. Et anonüümsust palunud rootsieestlane, miks anonüümsust palunud eestlane on ilmselt vaadanud Nõukogude revolutsiooni aegseid filme, kus selliseid košmaar seid, sündmusi lavastati, nii et süle ja seljaga, kuidas valged põgenevad ja nii edasi, nii edasi. Ja siis ma ütlen, et Mart Laar oleks võinud küsida pärnakate käest, enne kui selle tõi, paned siis nii, et neid kohti parandan küll. Ja kust mina tean, mis asi on ajalooline tõde? Mina tean seda. Te olete käinud ja uurinud väga palju mööda arhiive, kõik need Eestis olevad arhiivid, KGB arhiivid, Smerschi ülekuulamisprotokollid, Soome riigiarhiiv, Soome sõjaarhiiv, Soome Yleisradio arhiiv, Saksa, Bundestagi arhiiv. Ei ole, see teeks seediks minust ajaloolase. Ma olen käinud küll palju arhiivides. Aga muidugi need võtmearhiividest ei ole minu. Minu peale hakkavad tsiteering, ülema tõrvas elavat sõpra, Paul mõttes küla, literaat, tõlkija ja nii edasi, seltsiks kummalise elukäiguga poiss kes 64. 60 kuulutan just parteist välja visatud anti, parteilise tegevuse pärast. Tööd ei ole ja siis ta läheb Võrru ajakirjanikuks ja oskab sealt saada mingid paberid, et ta pääseb Podolski, Nõukogude armee keskarhiivi. Mina küsisin Paulikest, kuule, ütle, mis KGB pagunid sul peal on, ta tuli rusikatega kallale. Ja ta tõesti saab seal põnevaid asju ajas oma talu süütamise vanaema tapmise asju saab ka need teod aga satub asjade peale, mida ma siin siis nüüd täiesti jultunud tsiteerin, ja põnevusega ootan, millal tulevad minu koju ukse taha õelust koputama, et tõesta sest ajalooliste käibefraas on suhtutel allikakriitiliselt, kui sa ikka kolmest kohast ei, tõesti seda asja ja nii edasi, nii edasi, nüüd sorima ajaloolane, mina võin, Teie peate tõestama ja tõestab ära, kes tegelikult Pärnut pommitasid septembris 44. Ta toob isegi nimede lennukinumbrid ja nii edasi edasi ilgahed ja sest ma kirjutan pikalt. Nii et võib-olla oli see mõnele päris ajaloolase, tõsi küll, Pärnu muuseumi direktor ajaloodoktor punk ütlebki mulle nende sündmuste kohta, et seda ei ole mitte keegi uurinud, mis panin, minul küll kõrvad liikuma, aga teisest küljest natukene. Ma mõtlesin hämminguga, et aga miks ei ole uurinud? Me teame Egiptusest rohkem kui Pärnu linna ajalugu, kas pole naljakas? Pärnu ajaloost on kirjutanud ainult Jürjo keskajast sedagi üksikute alles jäänud dokumentide alusel. Värskemast Pärnust on, on niisuguseid kuurortdialoog ja nii edasi ja fakte kubiseb, seesama ajasin taga. Käisin Eliisabeti kirikus on Pärnus, minagi olen ristitud seal küsimas, et kas neil on surnute registreerimise raamat. Loomulikult on ja ma käisin uurimas seda, et kui palju näiteks selle 44. aasta terroripommitamise tähendab, sakslased on kesklinna põlema pannud ja siis tulevad vene lennukiakt põlevat linna pommitama. Täiesti ajuvaba asi, mida mina juba mäletan, eks ole, sest ma olin juba suur inimene. Ja seal on sealsamas. Eliisabeti kiriku kodulehel on niisugune lohakas fraas, et Nikolai kirik, see on siis teine kirik, saksa kirik, tol ajal öeldi Nikolai kirik läks põlema vene kahuritulistamisest. Mingit kahurituld ei olnud. Pärnu Muuseumis Geon foto olemas, kus on peale kirjutatud Nikolai kirik, sakslased panid fosforiidiga põlema päeval ja fotograafi nimi ka, kes siis ma kirjutasin sinna, Enn Auksmann olid seal õpetajad, et seal väike viga, et ei, sellist asja oleks hea, kui ta oma kodulehel selle veaks ära parandasid. Mingil moel püüan maailma parandada, samal ajal täitsid mind mõrvasid vastu ja ma sain seal kõhedust tekitavaid neid registreid vaadata. Ja tõesti seda, mida ma tõesti tahtsin, et nelja neljanda aasta pommitamise põletamisel Pärnus praktiliselt hukkus neli-viis-kuus inimest, ainult täiesti uskumatu, kui te võtate kõik need leidsigid ja Hamburgis ja muud teha, küll suurlinnud. Aga inimesed olid nähtavasti noh, ikkagi see päevane, sakslaste põletamine, inimeste põgenesid ja meie jäime küll linna. Sest isa oli oma kaitsemeestega, käis kaitses seal linavabriku näitanud, kaitsesid ära sealt nad leidsid üles need lõhkeseadeldised ja nii edasi ja nii edasi, niimoodi, et noh, niisugune seiklusrikas, kui oli seal sees, mis kanid kildhaaval, sest kõik mehed on läinud. Isa sai mul 30 viieaastase poisina surma, temalt jäi mul kõik üle küsima, et asjad nüüd on ainult need perekonna sees. Rulluvad mõned üksikud fraasid ei mingit kirjatükki tervisele kasulikum neist mitte rääkida. Tema sõbrad on kõik kadunud ja emagi. Inimene läheb ikka siis targaks, tul saab 75 80 katku niuks, ütlen, miks ma ema käest seda üle ei küsinud? No ise tead, ah, aega on ju aega küll aega küll. Õnneks oma äiapapa jõudsin mal lindistada. Erakordselt erakordselt optimistlik oleks minul niisugust meelelaadi nagu mu värdil tall, Mölder. Ta on sündinud 1896, tähendab, ta teab, mäletab hästi 1905. aasta sündmus. Tema kaks venda, vanemat venda lasti maha kard sakslaste poolt matsi talus 16 seitsmeteistaastased poisid tantsupeol, üks provokaator linnast nimetame siis poletaarlane, kes tuli ja küttis üles, et lähme nüüd mõisasid põletama. Sest kui sa seestpoolt seda mõisate põletamise lugu Eesti alalhoidlik talumise läinud mõisa põleta. Ta teadis raudsed, et sellele järgneb, mis asi, karistus, mis tähendab karistust, ta pannakse tema talu põlema, mille ta on just nüüd võib jälle jube välja maksnud. Ja tulid need proletaarlased, kellel ei olnud midagi kaotada peale ahelat kõlab uhkelt, eks ole. Sõbratar oli sinna tantsupeole tulnud, aga külas oli muidugi koputaja mutt, kes käis ja siis karistussalga mehed tulid sinna ja paps või Naia papa siis teab, noh, see tuli sealt seest välja. Et seal sõjaväelaste hulgas oli olnud ka paar eestlast, kes olid siis pimedas püüdnud seal eesti postile hutu välja, ruttu välja, NUT päästke, mis päästa saab. Ja siis oli tulnud ohvitser karistussalga ohvitser, enamasti kohalikud mõisnikud või mõisnik, poisid püstol käes ja sisse meie provokaatorid, planetaarne tulistas selle ohvitseri maha, teiseneb, tulistas gaasilambil ajal puruks. Ja siis need madrused avasid siis lahtise tule akendest huupi sisse, tantsivate lasteni ka seal vist kuus inimest tapeti ära niimoodi, et vennad, üks vend lõiti tädiga läbi suuskatult voodilt ja teenel kuskil kiviaia vahel ära ja minu äiapapa, mis ta on siis üheksaaastane poiss koos onuga on roninud oma talu leinatalu katusele ja vaatab, kuidas põleb, Kehra mõis on kaks kilomeetrit. See on minu suvekodu lähedal peal, niimoodi, et ajalugu roomab mulle sisse otse õnneks mul lindist ja detailid sinna juurde veel ja nii edasi, nii edasi. Te tahate lugusid, üks lugu sellest samast, tõsi küll, see on nüüd ka aitsemil vist viienda aastaraamatus sees, ma ei ole päris kindel, kas ma rääkisin seda, kui Mark Soosaar tegi jõulud Vigalas mainin seal helimees. Aga markese väga ei huvitanud, sest visuaalselt efektne asi, et kõige populaarsem töö talumeestele nüüd juba vabadele talumeestele mõisa alltöövõtjatena oli piiritusetünnide vedu Tallinnasse. Sest noh, suured piiritusetünnid, puuvaadid pandi rägede peale siis 60 kilomeetrit, seda mindi kaks päeva. Ja siis kõigil olid peenikesed oherdid kaasas ja siis lebasklevad sel pree peal purjud augu sisse õlekõrrega imeda, sealt siis puhast piiritust. Kes, kui palju juht Tihutakse seltskond Tallinna jõudis kõigil hea olla ja pilt visuaalne pilt on efekte, kui need tünnid kunagi vanadusest lahti löödi, siis nad olid seestpoolt nagu siilitsed kõrts. Baaskino, eks ole, aga marki tahtnud seda asja saab. Aga paps rääkis tõesti loomist, ta ise nägi pealt. Teadlikumad proletaarlased, kes siis tulid neid põgenesid põletama, teadis, et, et kui see talumeeste kamp meid veel piirituse kallale pääseb, et siis läheb jauramiseks siis ei ole need enam juhitavad. Ja siis nemad keerasid nende piiritusvaatide kraanid lahti. Aga seal on tuhanded liitrid, piiritust, ehtsad piirid just, ja see voolas siis. No see on juba veebruar, märts nimetatut juba lumi sulanud, voolas mööda neid kraave kraavikesi ja paps ütleb, et seal imetegu, mis siis toimus, mehed viskasid kõhuli maha, viskasid käpikud ja sallid sinna piirits roppudes ajades ja need olid naturaalvärvidega värvitud piiritus, võrds värvid maha ja kui need hakas ilmselt lutsima neid käpikuid. Ja samas lugu, eks ole. Teil on raamatus niisugune lause, et mida rohkem ma uurin, seda koledamaid lugusid välja tuleb, õnneks nüüd see viimane lugu oli kuidagi kõike seda pehmendav. Üks küsimus veel, mida ma ühes aastatetaguses intervjuus olen teie käest juba varem küsinud. Kui siiski on sahtlipõhjas alles siidipaelaga kokku seotud kirja vahel oletust või vanu fotosid, mille pealt ei ole enam aru saada, mis ajal nad on võetud, kus kohas nad on võetud või kes need inimesed seal pildi peal on siis mida kõige selle kraamiga teha? Üsna hiljuti kohtusin inimesega, kes ütles, et ta lihtsalt hävitab need kõik ära, sest mis kunagi on olnud, see on olnud enam tagasi ei tule. Ja keda see kõige enam huvitab? Jah, see on tihvt vastus. See on tüüpvastus, ta minu, minu röögatus on loomulikult, et jumala pärast, andke orgi. Ükskõik mis temast tulevikus ei saa, ärge jumala pärast hävitage. Nagu öeldud, me alustasime vennaga hästi varakult pildistamist ja naabrimees, isa vanune mees. Tema oli kogenum fotograaf, esimese filmi ilmutasime tema juures. Sest me alles õppisin seda, kuigi ruttu, õppisime ise tegema seda nii hästi või halvasti. Ja nüüd, kui see naabrimees oli juba maha surnud Kui ära surnud, eks ole. Siis ma hakkasin just oma negatiivi korrastama kooli poisiaegsed, Pärnu muuseumis oli väike fotonäitus vendade sädede näitus pisike alltekstidega, ma taastasin need vanad negatiivid ja väga toredad nüüd, kus iga pilt, Ta on juba ajalooline, noh näiteks mis koolipoisid teevad, kui saad fotoaparaadi kätte, käivad pildistad kõik Stalini kujude üles Pärnust ma olen tõesti pilt ja ma olen sellest kusagil rääkinud. Kahjuks ma jõudnud sinna Audru teerist ja nüüd tuleb ebatsensuurne väljend. Seal tehti need tsementkujud, seal olid kaks tennisisti nõukogud, tennisistid, süstes väga huvitavates tennis pükstes naisterahvad kõige juurdekuuluvaga. See sai silm, pilk, see bussipeatus sai keelepruugis hüüdnime kahe litsi kurv. Sorry. Ja nüüd ma lähen siis selle naabritädi juurde, kelle mees on surnud, ütlen kure Linda, et et vot, kaks negatiivi alguses iga negatiivi meeles just, et seal ainult 12 pilti mahub peale iga pilt on väärtus. Et kuuled, kas hetkelist ei jäänud, et mul kodus ma ei leia negatiivi üles. Ja siis ütleb Linda, see, mis te praegu just ütles, et oh kulla n, et Edgar ütles, Edgar oli mehe nimi. Et enne surma ütles, et Ta oli küsinud kuule, et mis ma teen pärast, kui ta pensioneid hakkas niukseks pulma-matuse ja niukseks fotograafiks tuhandeid pilte tuhandeid Edgari lülitanud. Nende sitadega pole teha midagi, et ma kaks kartulikotitäit negatiivi pistsin tulle. Esimest negatiivid põlesid, tõid tselluloosi negatiivid. Nii et neid lugusid ma olen nii palju kuulnud, et noh, röökimisest on vähe kasu. Samal ajal Ago Ruus, see minu sõber on, kes nüüd on pensioni põlvedel, enamasti Vastseliinas, isatalus kirikumäel Vastseliina külje all, küll tema nüüd uus harrastus matustel täiesti. Tema käib mööda Kagu-Eesti külasid, otsib küla, fotograafide materjale. On leidnud uskumatuid klaasnegatiivid kogusid just nimelt niimoodi päästnud näed, kuule. Sest ta hakkas kohalikku ajalehte kirjutama. Panin vana foto juurde, ütles poisid, tooge mulle nii ja naa, et maksta ei suuda. Inimesed tõid õhinal toovatel, ta on teinud mitu näitust ja vist kaks raamatut raamatut mullegi saatis, teades, et ma uurin neid asju, vot seesama Tiina Mägi isa Karl Ermi, kes kirjutab Pärnu Endlasse põlengust ja fantaseerinud natuke liiga palju. Tema oli Võrus ajalehe toimetaja Ago Russak kolm või neli kohaliku külafotograafi Urdson nimeks fotosid, kus Karl Ermi siis veel errmann ja, ja seal on siis teised lõunaeesti kirjamehed. Kõik pealsel püüavad kalu need sealtsamast küla fotograafidest saada. Taga ütleb, et tänu tema sellele kontrapropagandale, et ta kuuleb muidugi neid väljaviskamise lugusid, no sama on ju dokumentidega, eks ole, siis ma käin Pärnus nüüd nädal tagasi. Remonttööd ma uskusin, et ma olen enam-vähem kõik salanurgad oma majas läbi surkimat, tuhkagi. Ronin ema toas kapi otsa, kus ma olen küll ja küll käinud ja avastan sealt mingit ästi, tolmused, koledad kaaned. Võtan alla need täna hommikuid lahti seal sees, peale selle, et igast kirjatööd on kaubanduskoolist onu leian ma 1916. aasta väga hinnalise ajakirjanduse eemat. Jaanuarikuu niisugune esimene maailmasõda ja see on legendaarne ajakiri ja seal on kuulutused, mingid vastikud vaenlased hakanud teist meie matsiga välja andma. Kui te ostate, siis alati vaadake meie matsi, meie ostad siis maailmasõjasündmused. Lahke Ma lugesin kogu aeg. Noh, isa oli tisler tähendab lihtsalt käsitöölist, eks ole. Ma ei mäleta, et meil oleks mingit röögatut, raamatukogu olnud, oli raamatuid, aga mitte liiga palju. Raamat oli kallis ja noh, lasteraamatuid ja nii edasi. Hakkad ka, sellised asjad hakkavad nüüd välja ilmuma mõttes, mis tähendab seda, et ma pean, ma tean, üks koht on meil veel, kus robot läbi ja see annab hoopis teistsuguse perspektiivi, sest isa onul sündinud 1910, see tähendab tema ei saanud seda meie matsi lugeda kuueteistaastasest poisist. Kas see tähendab seda, et tuli vanaisa, luges seda, seal olid sõjasündmused sees kaardid, fotod, sakslast ja nii edasi, nii et ajalugu ronib mulle täna hommikul otse kirjutuslaua peal. Kolmas raamat, tuleb, saan ma aru? Et sellega on nüüd lõpp? Need on ju nishiraamat. Üks tark mees ütles jah, et kui sa hakkad noorusest mälestusi talletama siis oli vanaduses enam ruumi elamiseks on ju ka õige mingil moel. 11. öelge teine väljapääs. Kes ei mäleta, see elab mäluta. Kogu lugu. Mul klassiõde, ma küsisin ta käest. Helju, kullake. Me kirjutasime Koidula kooli. Noh, nagu ikka tehaks kooli mälestusraamat, Peeter Raidla pidid toimetamisel midagi juhtusi venis ja leidma juhtus, et kaks päeva tagasi luges oma lootselt, ülejäänud oleks natuke seal raamatus ka siis jumal tänatud, et ma kirjutasin, sest leht luhtunud seal juba. Pooled mu poistest on kadunud juba. Ja siis ma küsisin selle Helju käest. Mingi konkreetne küsimus, ma ei mäleta mitte, mine tüpasi. Ei, ma ei mäleta mitte midagi. Ma ütlesin, aga kas sa seda tantsuõpetajat kaheksandas klassis mäletad, kes meil tuli, Foxtrot, õpetame, uksed pandi lukku. See oli Stalini aeg, aga juba võis Foxi tantsida ka. Seda mäletan küll. Kõned, mäletad ju elu, kui sa nii ütled. Nii ongi see asi. Peab mõõtma. Mäletamise kohustusest rääkis filmimees helide ja mälu talletaja Enn Säde. Kajalood jälle tuleval laupäeval kuulmiseni.