Head kuulajad, Ugala teater Viljandis tähistas sel nädalal oma sajandat tegevusaastat. No 100 ei ole muidugi 150, millega Vanemuine võib uhkeldada. Aga Viljandi Ugala teater on Eesti kogu teatripildi jaoks väga oluline nähtus ja sellest me räägime saate esimeses pooles tänase külalisega, kes on näitleja, lavastaja, teatripedagoog, Garmen Tabor, tere tulemast. Tere. Olge nüüd palun kuulaja jaoks silmad ja kõrvad ja jutustage, kuidas kulges Ugala 100. sünnipäeva tähistamine? Oi, see oli ilus pikk päev. Kaunis alustasime me Viljandi linna keskelt mitte sugugi oma suurepärasest majast vaid hoopiski raamatukogust. Ja miks me seda tegime, on see, et Ugala on ikkagi oma maja oodanud enne seda, kui 81. aastal suur ilus kõrguv hoone valmis sai väga pikka aega oma oma kohta ja oma maja ja seasaare kõrts, kus alustati teisel korrusel on praegune Sakala keskus ja seal asuv Viljandi linnaraamatukogu kõrval üsna üsna lähedal. Sealt on ka Koidu seltsimaja kus oli Ugala väga pikka aega pärast sõda. Natukene teisele poole oli ajutine UVB. Nii et selles mõttes need kohad võtsime sinna keskele ja teine on ka see, kui Ugala loodi siis üks, mida ta võib teha peale kõrgetasemeliste kunstiliste lavastuste etenduste on ka see, et ta võib avada raamatukogusid. Nii et väga hariduslikke valgustuslik ja kui me mõtleme, et aasta on 1919 millal sa tehti, muide, ERR-is peaks olema see lõik, mida me ka lasime kuulda sel päeval. Jaan Alt, Leis ja vennad hundid. Kes selle ma saan siis, Ernst, Vladimir ja Armin, Aleksander hunt Nemad 1919 alustasid selle mõttega ja siis tõepoolest, kuuendal jaanuaril 1920 kirjutati sellele niimoodi alla ja, ja võis alustada etendustegevust ja muud hariduslikku valgustusliku toimetamist Viljandi linnas, kama linnas. Suur koguteos ja sajandist on pikem päev. Näitus, kolleegipreemiad, küünalde süütamine, alustajate haudade kanide paremine. Ja panime nendele alustajatele tegijatele Viljandi vanale kalmistule, mis teatavasti asub meie maja kõrval. Leidsime üles tänu Viljandi kalmistute haldurile Racalebulmanile kes oli leidnud ja uurinud ja kus need kõik on ja nüüdsest on, et need hauad saavad ka Ugala teatri poolt hoitud ja silmas peetud ja Me panime kivid alustajatele tegijatele joon alt reisile. Ja siis ka vendadele huntidele. Ei ole küll teada, Ernst Vladimiri ava kohta. Nii et siis nagu öeldakse, genotav sai sinna, aga nad on need siis ühiselt vennad seal niimoodi ära märgitud. Mis tähendab seda, et, et see on juba väga vana traditsioon, et kuuendal jaanuaril käiakse kalmistutel. Tavaliselt alustatakse uueveski kalmistult, kus on, see on, see on väga omapärane, minu teada ei ole ühelgi teisel teatril oma metsakalmistut. Ugala teatril on, me ise hoiame, hooldame ka seda. Ja kõigepealt käiakse tavaliselt seal ja siis tullakse teatri juures vana kalmistule, kus on alati neli hauaplatsi, mida siis austatakse. Need on Hilda kleezer, Toomas tondu, Iida Urbel, kellel sel aastal mune tuleb 120. sünniaasta, juubel. Ja Kaarin Raid ja nüüd on siis ka Ugala alustajad tegijad, keda me hakkame igal kuuendal jaanuaril austama. Ja siis oli muidugi suur teatriball. Kas palliks saame seda nimetada, ta oli ikkagi selline rohkem selline kodune, täiesti oma teatri sünnipäev, aga väga rõõmus, väga südamlik, väga vaimukas isegi ütleksin, viktoriinid ja muud toimetamised, mis seal olid. Aga enne seda muidugi veel lisaks peaks rääkima ikkagi sellest, see on raamat, ott Karolin nägi aasta otsa vaeva. Me sõlmisime ka šefluslepingu tagantjärgi. Ta kindlasti on seal pimedates, arhiivides, leiab kõik need materjalid ja tõesti, raamat jõudis meieni ja sai ka jagatud ja allkirjastatud ja nii edasi. Ja teine väga oluline sündmus on muidugi see, et. On ilmunud Ugala 100 postmark? O selle esitlus oli ka samal päeval sealsamas raamatukogus. Ja see on väga suur, väärikas sündmus ja väga imeline, et see sai teoks. Ja kolmandaks plakatinäitus mis on ka praegu Viljandi linnaraamatukogust, siis nähtav läbi mitme korruse. Et kõik, mis meil varud on, nad on ikkagi pärastsõjaaegsed, sest neid vanemaid seal ei ole teatavasti sõja ajal Ugala põles ja, ja palju sellest läks kaduma, aga, aga üht-teist ikkagi on ja noh, mille üle me saame tegelikult uhked olla, kui rääkida veel sellisest materjalist, üldse on ikkagi sama Ugala 100-le tõepoolest pühendatud lavastus. Sellel sügisel, kui me nüüd ei sure, ei sure kunagi. Ja see imepärane raamat, mis siis leiti Ugala kolimise ajal nüüd viimati. Ja see on Juhan Seco Kangilaski eksis kunagise Ugala teatri dekoraatori tugeva eestvedaja, selline logiraamat päevaraamat, mida pidas Ugala trupp aastatel 36 oktoober kuni 37 mai. Ja seal on algatuseks sisse kirjutatud palve. Pange oma mõtted kirja, võib joonistada, võib luuletada, võib lugulaule kirjutada, ainus palve, palun ropendage. Ja selline materjal on kõik olemas ja kui meil esietendus oli, siis oli väga tore, et Jaak Kangilaski oma armsa kaasaga said osaleda meie esietendusel ja olid väga liigutatud, et nägid laval oma isa ja ema. Et see raamat on väga võimas, nüüd me katsume teda ka digitaliseerida, sellepärast et need pliiatsijoonistused ja see on selline väärtused, et ta kindlasti kaduma ei läheks, nii et nii et üldiselt me tegeleme raamatutega edasi, nagu algatuseks kirja pandi. Ma väga loodan, et Ugala teatris nüüd juurutatud komme niisugust raamatut nüüd pidada, et oleks volüüm kaks. Ja isegi selle, see tropp Ta püüdis seda alustada. Aga selleks peab olema ilmselt see vaim natukene kogunud veel ja selle mõttega harjutud. Ja, ja ma ei tea, mida kõike veel peaks olema, sest selline külalisteraamat, pidulikum ja selline igapäevasem on tegelikult praegu avatud. Sinna said inimesed, kes olid meile külla tulnud kuuendal panna oma ilusad soovid kirja. Ja igapäevaselt on etendustel praegu meil avatud fuajees raamat, kuhu saab siis kirjutada, enamasti muidugi lapsed joonistavad. Aga see on ka väga armas ja tore näha, kuidas, kuidas see, mil moel meie noorsugu Ja ühel päeval on see ajalugu. Teie Garmen Tabor, olete Viljandi Ugala ka seotud õieti juba 30 aastat, et kui te olite lavakunstikooli teise kursuse tudeng, siis kogu teie kursus saadeti Viljandi Ugalas, kas lavapraktikale? Ma ei teagi, kas tänapäeval nimetatakse küll lavapraktika ja kõik meie diplomitööd on tegelikult ju nagu lavapraktikad ja nii edasi? Noh mis ongi, sest see on üsnagi praktiline eksamiga elukutse. Ja Kalju Komissarov tõepoolest viis meid sinna teisel kursusel ja alustasime tööd ei rohkem ega vähem. Ühel eesti suuremal laval William Shakespeare'i suveöö unenäoga ja ja see oli jah selline ütleme siis näitlejahakatised esimest korda, sest me tõepoolest ka elasime selles majas. Need olud olid sellised, alguses pandi meid poisid ühele poole suurte numbrini, tüdrukud teisele poole suurde ruumi seal oli, sel hetkel polnud kaugel raamatukogu ja natukene hiljem lubatud eriti niinimetatud termiidid. Meid oli ikka oma 20, natuke rohkem inimest, kes siis sinna majja vajusid. Ja, ja kohalikud näitlejad ja trupp hakkasid eesotsas Kaarin Raidi kutsuma meikar miitideks. Sest noh, see tähendas seda, et hommikul ikkagi sellest sööklast üle käisime ka siis. Ja see oli päris karm ja igal pool natukene aega hiljem pandi meid ju garderoobides elama. Aga üldiselt jah, saime hakkama. Päris välja meid ei visatud. Te olete hiljem ka olnud, Viljandi, siis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias osakonna juhataja, lavakõne õppejõud, kõike muud ühesõnaga kuidagi nagu läbi elu. Te olete Viljandiga seotud, kuigi ametlikult töölepinguga, olete te nüüd Viljandi Ugalas? Esimest korda? Siis, kui me olime, siis oli ilmselt kokkuleppe küsimus lihtsalt lavakunstikateedri ja, ja Ugala teatri vahel. Et otseselt mingit lepingut, kuigi me, ma mäletan, et meil maksta isegi mingisugust raha, mis oli sel ajal päris teretulnud. Liiatigi meile niisugusele noorele perele. Et see oli väga-väga hästi, aga ametlik leping on nüüd jah. Sest vahepeal on mind küll kutsutud Ugala teatrisse. Pean tunnistama, et või sa kahel korral. Aga kuidagi ei ole elu nõnda juhtunud, aga ma olen mõelnud selle peale kuni selle sügiseni, et mis ometi on, miks ma siia Viljandisse kogu aeg otsapidi tagasi jõuan. Ja seoses nende alustajate tegijatega muutumisega viljandi kalmistuhalduriga härra Kalle pulma, niikaua kui me vaatasime kõiki neid alustajate tegijate haudu siis ta hakkas rääkima, et aga kas te teate, kus sa saad päri mõis? Ma ütlesin, et ma arvan, et peaks olema kuhugi pärnu poole väljasõit. Ja siis ta hakkas kõnelema kellestki Mihkel Miksonist, mis algatuseks mulle nagu ei öelnud esialgu nagu midagi, aga kui ta ütles, et ühel hetkel see härra, kes oli vallakirjutaja mida iganes, Pauluse koguduse liige ja on maetud sinna kalmistule ja ühel hetkel on võtnud endale nimeks Mihkel Michelson siis mu kõrv teravdus. Ja siis ma sain ühel hetkel aru, miks ma ikka ja jälle tagasi pöördunud, sest otse minu kabinetist vaadates suhteliselt sealt suunas on maetud minu vanaisa vanaisa tuli välja ja ma ei teadnud seda enne. Juured kutsuvad tagasi. No ilmselt on selles midagi, midagi sellist. Ometigi, kui viimati valiti Ugala teatrile juhti, siis ta ei osalenud konkursil. Jah, seda, seda nii-ütelda, jutu, et ma võiksin selle peale mõelda, see oli tõesti juba juba natuke pool aastat varem. Kui seal hakkas selguma, et juhid tahavad minna teistele teistele maadele teistesse teatritesse toimetama, et uus juhtum tarvis siis seda tõepoolest nagu hakati mulle siit ja sealt nagu kõnelema, aga ma ei pööranud sellele tõesti suuremat tähelepanu. Kuigi noh, ma saan aru, võib-olla kusagil kaudselt, miks inimesed seda üldse mütsid pähe või üldse selle peale tulid, et et võib-olla tõesti selle ülikooli ja akadeemiaga seonduvalt, et et juhtimiskogemused siin ja seal mingisugused tööd Kultuurkapitali juures ja nii edasi, et võib-olla siis midagi oli hästi tehtud või inimestele tundus, et võiks usaldada midagi sellist. Aga esialgu ma tõepoolest ei, ei osalenud konkursil. Mul oli väga suur lootus ikkagi, et üks noor ja tubli mees, kes võiks olla, olla juhtimas seal. Aga seda ei juhtunud ja siis pöörduti juba pärast seda konkursi otse minu poole. Ja kuidagi see side, sest tegemist on väga armsa kollektiiviga väga toreda teatriga. Mulle tundub, et praegu väga-väga hea sellise vaimse minekuga trupis ja kogu kollektiivis tervikuna, et ma julgen küll öelda ja kiita neid inimesi, kes seal on, sest tehakse väga seal sees olles, on, on kõikides kohtades on tunda, et kõik mõtlevad ja teevad sky teatrit. Seda imelist hetke kunsti. Ja nüüd töötavad selle nimel, see on väga võimas tunne. Vot need inimesed, kes ei ole Ugalas ise eluga aastate viisi olnud hästi kursis, neile jääb mulje, et seal vahetuvad juhid hästi tihti, et kui me siin viimati ütleme siis Kristiina Alliksaar, Ott Aardam enne seda, Margus Kasterpalu, enne seda oli seal Hillar Sein, Heiti pakk on jäänud niisugune mulje väljapoole, et kes on läinud sinna mingit ammust unistust realiseerima, aga ei ole välja tulnud, kes on läinud kätt proovima, ei ole välja tulnud. Kelle jaoks see on nagu hüppelaud kuskile kõrgemale, kaugemale. Mida teie, Garmen, Tabor, läksite Ugalas tegema? Teatritele oma, ega ma teist vastust ei oska öelda? Jaa jaa, ikkagi see, et kui ma vähegi suudan oskan ja saan midagi selle teatri heaks teha, siis ma seda ka teen. Vist juba julgen küll öelda, et tõesti armastan teatrit kõlab nii naljakalt, aga ma mõtlesin ikkagi mitmeid kordi selle eelmise aasta jooksul selle peale, et et aga mis seal siis lõpuks ikkagi on. Kui võetakse ette millegi nimel hakatakse tööle ja teatakse, et see kõik on. Ühes hetkes tegelikult see hetk, kui publik tuleb saali, kui inimesed on selles majas, nad on ennast sättinud, nad on tahtnud, on, neil on mingid soovid, mingid tahtmised ja kui nad seal siis ennast hästi tunnevad. Ja kui nad leiavad mingisuguse toe või mingi mõtte, algatuse või mingi lusti või rõõmu või vabanemise selles hetkes, kui nad istuvad saalis siis see on väga suur asi. Väga suur asi. Mul on tunne, et eriti tänapäevasel niisugusel suhteliselt ikkagi ebakindlal ebakindlus maailmas kuidagi on, on äkki see, see hetk hetk väga-väga tarvilik, mulle meeldib väga see, kuidas oli, oli nad hukka Triinu lasteetenduse esietendus. Õigupoolest oli see kontrolletendus, kus siis Viljandi teatrikooli tudengid olid vaatamas ja pärast oli väike tagasiside ja siis nad ütlesid, et küll on tore, et on selline tükk noored näitlejad selline tükk, kus on see, noh, see see riie. Mille peale nende õppejõud Peeter Konovalov ütles ja armsad inimesed, see riie, see on eesriie. Et ikka on eesriidega, et avaneb mingi saladus, sellel on oma võlu. Ja see oli just väga tore mõelda, et ilmselt siin vahepealsed ajad eesriidega tükke ei ole väga levinud. Et on kõik esiplaanil kõik, kõik muud vormide lähenemised, kuidas üks üks lugu. Energiavahetus publiku ja, ja näitlejate loojate vahel algab, et see on. Ma nõustun, et teater on hetkekunst, aga ma siiski eeldan, et teil on olemas mingi kaugem plaan, kuhu Ugala tahab teie juhtimisel välja jõuda. Selle plaaniga on nõnda, et, et see on sündimisel seal loomisel. Võiks ju, võiks ju nimetada mitmeid selliseid nagu tänapäeval öeldakse, eesmärke ja kõik, esialgu on praegu ikkagi selline kohanemise aeg. Mul on väga hea meel, et ma leidsin endale väga hääd loomingulise partneri. Ehk siis loomingulise juhi Tanel Jonase kes, kes tuli majja ja mulle tundub praegu, et selle poole aasta jooksul on teda väga hästi majas vastu võetud. Ja kõik see töö, mida me, mida me siin püüame teha. Et seal on potentsiaali. Ja lihtsalt siin peab natukene vaatama seal kummaline asi, et Tallinnas võib-olla sellised sihid ja nende nende ülespanemine on võib-olla natukene. Kuidas ma ütlen, riskivabam, sest teate, et me teeme ikkagi publiku jaoks ja see tähendab seda, et me peame ikkagi mõnes mõttes arvestama, kuidas publikut kasvatame, millega me neid rõõmustame. Milliseid mõtteaineid ja suund ja andsime neile edastada millega me neid valgustame ja rõõmustame põhimõtteliselt, et et seda on väikelinnas natukene keerulisem teha. Aga praegu on siiski, tundub, et meil on see suund väga hästi õnnestunud üle Eesti mõningatki tükid ja meie vastu tuntakse väga suurt huvi. See on jälle teisipidi keerulisem, et kuidas seda kõike hoida. Sest sellist publiku hulka vist ei ole Ugala teater vähemasti juba ammu näinud ligi 90000 inimest, kes meil nüüd eelmine aasta külastas, see on ja ainult teatriga seda teha. Et see, see on päris päris võimas number. Nüüd on küsimus, et kuidas seda hoida ja kuidas sealt edasi minna. Aga see on meil, ütleme töös. Ma ei hakka siin ette mingisuguseid ei lubadusi ega muid asju, aga sellega me Taneliga väga hoolega tegelema. Ja 90000 on siis koos külalisetendustega, väljaspool Viljandit. Kas Tallinnas külalisetendusi anda on? Ainus probleem on see, et meil kuna meil on väga suur lava ja tehniliselt suhteliselt võimas, siis on keeruline leida mujal vastet ehme oma lavakujundustega ära, no see kehtib suure lavatükkidega määra mahuksime. Me juba eelkavanditest, kui me hakkame midagi, loome mõtteid mõlgutama, et me mõtleme selle peale. Et, et kuidas, kuidas ikkagi mingite tükkidega jõuda ka teistele lavadele. Et see on teatrite omavaheline suur koostöö. Ja samas samas ka see, et, et meil on, praegu oleme ühed eestvedajad Pärnu teatriga, et kaardistada kõik meie rahvamajad. Mis on põhiliselt ütleme, ongi Pärnu ja Viljandi ja Rakvereteema. Et ka seal oleksid inimesed, et teadlikud. Et kuidas seda maja ette valmistada või siis, kui ka võetaks kogukonna poolt asju renoveerida. Et siis on küll tõesti suur palve, et kui te tõesti ootate ja me teame ju, et oodatakse meid, et ennega konsulteeritakse, kuidas seda lava ja kõike, seda osa ja küsimus ei ole ju ainult lavas. Küsimusi on ka tehnilises pooles, küsimus on ka lavataguses elus, küsimus on ka selles, kuidas dekoratsioonid ja mismoodi nad sinna majja jõuavad. Et noh, see on natukene suurem komplekssem läbimõtlemine. Et see teadmine on teatritel olemas, et lihtsalt on täiesti suur palve, et jagatagu ja mõtleme koos läbi ja, ja siis on kõigile rõõmu palju rohkem sellest ühest hetkest ka seal koha peal, kus inimesed elavad, kuhu teater külla tuleb. Ja kui lugeda vanade näitlejate mälestusi, siis mida rohkem kütmata on saalia, mida pinnulisem on lavalauad, et seda paremad mälestused, mis on jäänud. No aga see ongi see, et tegelikult raske, kus need liidavad, seesama lugu, kui me tuleme jälle selle juurde, et kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi seal. Kaarel sõduril öeldud kuldsed sõnad ja mis on sinna raamatusse kirja pandud, kus nad olid jaanuarikuus väljasõidus vagunis, sest siis sõideti lagunitega ringi ja oli miinus kaks vagunis, kus nad ööbisid. Ja selle peale Karl sõdur ütles, et kui me nüüd ei sure, siis ei sureme kunagi iial. Nõnda on nii, et suur suur austus läbi selliste raskuste on, on tuldud läbi. Kui me vaatame praegu üldist teatripilti Eestis, siis oleks huvitav kuulda kuhude Ugala paigutate selles mõttes, et no teater 99, see läks kinni nende kohta samas mahus, samal kombel ei täida keegi. Ja samal ajal on tulnud hästi positiivse stardina teatripilti Tartu uus teater juba mitu aastat tagasi Paide teater. Kuidas ja kuhu Ugala ennast paigutab või kus ta endale selle koha leiab või, või nagu vanasti öeldi, oma näo vormistab? Ugala on väga uimas nägu juba aastast 1931 on meil logo siiani sellesama Johan Seco Kangilaski loodud. Et selles mõttes, et nägu on olemas. Mina isiklikult mäletan lapsepõlvest seda, et kui teatrilavastuste teatriõhtut tavaliselt, eks ole, mis oli reedeti ja kui sinna tuli see logo ette, siis oli kaunis hirmutav täpselt samamoodi nagu Jüri Arraku Suur Tõll. Filmina, et ühesõnaga nägu on olemas. Ma usun. Aga mul on selline mõte, et me oleme väga rikkad üldse sellise hariduse, kunsti ka teatrikunsti poolest tegelikult praegusel hetkel selline väike võimas riik. Tõesti selline väike võimas riik nagu Eesti vabariik. Need suured teatrid, eriti Ugala, Endla, kes vanad teatrid Rakvere, et need on sellised majakad, rääkimata Tallinna teatritest. Tänu nende tegevusele, mina olen selles veendunud, on see võimalik, et kõik muud saaksid sinna kõrvale tekkida, toimida, kas siis vastukoeraks, kas toeks kas mingite uute mõtete elluviimiseks mingiks protestiks, mis iganes, aga kui ühte sellist kihti või sellist pidevust järjepidevust ja sellist ei ole siis oleks meil väga raske. Sest väga hästi on, on sellised kooslused, mis seal Viljandis, et on kool sealsamas kõrval, eks. Kui me mõtleme Lõuna-Eesti, eks ole, siis on see tegelikult optimaalne ja ma räägin üle vabariigi. Tihtipeale meil jääb mulje, et kui teatrist räägitakse, siis räägitakse ainult Tallinnast seal muudeski eluvaldkondades, just nõnda, et ja unustatakse ära, et tegelikult tervikpilt, et on palju laiem ja palju suurem. Ja mina ei ole sugugi selles selles parteis, et et tohutult vihata. Ta lihata neid suuri teatreid ja, ja rääkida, et nad elavad mugavalt. Need inimesed teevad väga palju tööd selle nimel. Ja on kogu aeg seesama, see, see mõte kuklas. Et me ei sumbuks, et me ei jääks kinni, et meil oleks pidevalt mingisuguseid loomingulisi väljakutseid. See vastutus on väga suur. Ja mina ei näe, et inimesed oleksid kuidagi mugavad või nende mõte oleks kinni jooksnud. Sellist etteheidet, et ei ole minu arust praegu eesti teatril mitte ühelegi kusagile ette heita. Aga pigem on seal küsimus ikkagi selles raha küsimuses, et kõik tahavad teha, kuidas siis kõik, kuhu nad mahuvad ja loomulik see on loomulik, öeldakse, et kunagi pole nii palju teateid olnud, tegelikult on küll me mõtleme ka selle mitte nüüd 100, aga ütleme, 80 aastate taha. Kahekümnendad kolmekümnendad olid ju ka samamoodi hommik, teatrit, kõik igasugused väiksemad kooslused töölisteater, kõik, kuhu ja millal, mistõttu noh, see on erinev asi, eks ole. Sõda tuli vahele, kui neid koondati ja mismoodi pandi kokku, aga ka pärast seda, kui me räägime näiteks Võru teatrist ja Valgas, Narvas see ei ole. See ei ole nagu selline tavapärane, mingid asjad käivad lainetena. Ja mina pean seda, et see on minu arust väga võimas see, kuidas, kuidas nagu leida need lahendused. Selleks on inimesed olemas, selleks on meil ministeeriumid ja kõik muud. Neid lahendusi tuleb lihtsalt otsida ja leida. Aga seda, et öelda, et keegi on priviligeeritud, kellelgi on kuidagi parem või? Ma ei tea, see on ikkagi vana nali, et aga niipea, kui, kui, siis on need rahad ja asjad, et noh, kui kaua nad kestavad. Teater algab siiski ikkagi lõppkokkuvõttes ideest. Kui on hea idee, on hea mõte, on hea kooslus ja tekib mingi energia, inimesed lähevad siis ta saab sellise pinnase alla, et hakkab kasvama, hakkab kasvama ja siis ei ole enam küsimus nagu sellest, et et kas on teine raskusi on alati igal ajal. Ainult, kuidas neid lahendada, kuidas, kuidas leida seda hingejõudu ja tahet, et seda teatrit teha? Minu meelest see on nagu kõige olulisem. Kus suunas peaks liikuma iga-aastane draamafestival Tartus? No see on suur küsimus, on praegu üks, üks suurimaid küsimusi. Aga ma loodan, et Hedi-Liis, Toome, kes nüüd Eesti teatri festivali juhtida võttis, kes on teatriteadlane, kes on samas Tartu teatriteadusest ja sealt välja kasvanud, et ja tunneb olles ka endas pikka aega, eks ole, et tunneb seda teatrimaastikku üsna hästi? Ma loodan küll, et sealt ehk saab Eesti teatri festival oma hingamise sesse draamafestival, kui ta kunagi loodi. Tuleb tunnistada, et see mõtteline kriis praegu seal natukene on. Aga kriisid on alati selleks hea et leida lahendusi, et mina loodan küll kõige paremat, sest ka siiski on vajalik. Aga, aga ma ei usu päriselt, kas tänapäevases ja praeguses hetkes kas me jõuame või mismoodi me mõtestame seda, et mis see Eesti teater on. Sest see draamafestival olidki algselt, nagu ma aru sain loodud selleks, et, et et kõik teatrid tuleksid kokku, leiaksid oma ühise mingisugused teemad kokkuhoidmise, teadmise. Mingi ühise energia, see oli nii uudne ja see oli kuidagi nii põnev ja enneolematu, et tuldi kokku lihtsalt sellepärast koos olla ja 11 vaadata ja võrrelda ja seal oli vist ka nagu väike võistlusmoment, et jagati vist, võin eksida. Algselt oli jah, et ma ei mäleta üsna pika traditsiooniga nendest võistlustest, teatri küsimused. Üldse see niuke keeruline teema. Tuleme veel selle lavakõne juurde, mida te olete õpetanud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kelle juures te ise õppisite lavakunstikoolis. Kas selle Martin linn ei olnud sel ajal esimest korda ei olnud? Ma läksin õppima 88 kuni 92, kas see oli 15. lend? Meie kursuse juhendaja oli Kalju Komissarov, lavakõne õppejõuna alustas siis tegelikult Tõnu Tepandi Kalju ma sain aru, et olin kutsunud ta 13. lennu juurde. Ja siis ta oli ikkagi üsna alguses omadega seal oli Kalju Oro, seal oli Peeter Tooma Toomas Lõhmuste kes konkreetsemalt nagu tegelesid selliste tekstide ja mõtteandmisega samasse kuulus eriala juurde, sellega tegeles ka loomulikult kalju ise. Aga 2011, õigemini siis 2008 kuni 2011 oli selline aeg, kus ma läksin kooli tagasi. Ja, ja sel hetkel oli Ingo Normet kokku pannud just sellise õppekava magistris mis keskendus lavakõnele. Ja see oli päris võimas selle tõttu, et ma kõigile soovitan pärast mingit aega olles juba teatris olnud tööd teinud mingid kogemused, omandanud mingid teadmised mingite mingid, võib-olla ka arusaamised endast ja oma niinimetatud häälest kui instrumendist ja kõigest muust kogu tervikust oma füüsilisest ja mõttelaadist ja kõigest muust. Et on väga kasulik minna pärast mõnda aega teatris töötamist uuesti õppima. Ja see oli erakordne, teiseks ka aeg oli muutunud uued õppejõud. Ja seal oli väga tore, et oli võimalus kohtuda ja õppida. Anu Lambiga kes oli meil õpetajaks, seal oli meil Martin Veinmann uuesti taaskohtumine, Tõnu Tepandi oli hoopiski teine tera, kuhu tema oma otsingutes ja töödes ja kogemustes ja selle mängumootoriga seonduvalt oli jõudnud, et erakordselt põnev, Anne Türnpu ja veel mitmed-mitmed-mitmed, teised, et mina pean seda küll väga-väga suureks. Sellel tänuväärne, et ma ühel hetkel ikkagi suutsin selle ette võtta, sest Ingo Normet oli päris mitu aega juba mind kutsunud, aga küll olid mul lapsed väiksed, küll oli teatris tööd palju edasi aga siis kuidagi õnnestus ja, ja see oli väga tänu sellele, et kuna magistri lisanduvad ka kõik ju need nii-ütelda teadustöö pool ja kuidas seal vormistamine kõik tänu sellele tegelikult oli mul julgust minna ka Tartu Ülikooli nii-ütelda Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus kõik need muud asjad, mis noh, ütleme ka sellised instrumendid, mille kaudu lõpuks võib nimetada, et oled saanud Tartu ülikooli diplomi või siis kõrghariduse. Et sa mõistad analüüsida seda kirja, panna, vormistada, rääkida, mõtet kanda, et need seminaritööd ja kõik muud sellised asjad ja kuidas neid hinnata. Sest tegelikult lõpetades 92. aastal, siis mingil ajal ju meil seal võrdsustati sattusime just sellesse aega minu põlvkond. Nii et me olime nagu lõpetanud 92. aastal magistrikraadiga. Ja see mingisugune omapärane asi, aga seal tegelikult ikkagi võrreldamatu. Et need nõudmised, mis on ülikoolis praegu, no see on erakordne vahe ja rääkimata veel, et tegemist on Tartu Ülikooliga. Mida te oma üliõpilastele Viljandi kultuuriakadeemias õpetasite, kui me räägime lavakõnest peale selle peab kostma viimasesse ritta saalis hingamist. Põhiline oli see, et kõige tähtsam on, on saada oma hingamine korda sest see on üks üks kõige suuremaid aluseid. Ja sealt, kui kui hingad ja hingad õiges rütmis siis tuleb kaasaga kogu tervik, kogu su kehakoguse mõtlemine. Mul on tunne kui kõige lihtsustatult öelda loomulikult see, seda mis on üks selline praktilisem pool, kuidas kõiki harjutusi, diktsiooni, hingamisharjutusi füüsiliste ette valmistada, olla valmis mänguks. Põhimõtteliselt see, aga ka kõik see, kuidas töötada erinevate tekstidega. See on ikka filosoofia ja teksti mõtestamine ja elunägemine ja afgaane kõrval ja aga selle õpetamisega. Sest kokkuvõttes nägin üheksa 10 11 12 lend jah. Et neljalendu, see on ikkagi enda õppimise koht. Sest ega õpetamine ja küll seal olid ühed ja teised ja kolmandad asjad ära öelda. Aga see on väga tihedalt seotud selle inimese ja selle isiksusega tema mõttelaadiga, et kuidas sealt, kuidas ta ise leiab mismoodi ta tööle hakkab, mis teda käivitab mis talle rõõmu pakub, mis teda kurvastab, kuidas ta seda väljendab? Väljendusrida, ja kuidas ta selle seob kogu tervikusse, kuidas ta seob vastava ülesandega, kuidas ta seob olev partneriga. Nüüd on kõik nagu sellised erinevad asjad, et kas see tähendab seda, et minul oli palju õppimist ja ma võib-olla sain olla toeks ja peegeldada seda, et mis, mis, mis ja kuidasmoodi, see kõlab välja tuleb või, või teine kolmas, aga nii-ütelda nõuda või õpetada, et tehke nii nagu mina. Mis on ikkagi, ma saan aru, et on endiselt õpetamise pedagoogika juures teema? Suhteliselt uudis. Et mõningad nõudmised, mõningaid normid on meil ikkagi nagu justkui aastast 1951, noh, laias laastus hariduses. Et nagu natukene huvitav, aga ikkagi ikkagi jah, selline, mis tähendas seda, et iga uue lennuga kaasnes midagi väga uut avastusliku mulle endale. Sellepärast on see õpetamine väga niinimetatud õpetamine või suhtlemine, peegeldamine, toe pakkumine, mingite kogemuste jagamine sealt koos edasi minema, nii et see on erakordselt põnev. Mistõttu maga pisut, jätkan mitte küll näitlejatega, aga ka Tartu Ülikoolis, ma teen niinimetatud piduliku nimega eneseväljenduskunsti aluseid, annan edasi, ehk siis pakun inimestele tuge, võib-olla mingisuguseid läbiproovitud kogemusi, millega inimesed saavad rahustada, et nad julgeksid enda nimel kõneleda avalikkuse ees kas või suuremas auditooriumis ka õppejõududele. Ja veel ma loenguid, et nad peaksid vastu. Et nende mõte jooksis kinni, et kui on ikka 10 aastat ühte asja loetud suurtes auditooriumites, kus pole see side, ei ole enam üliõpilasega nii suur. Või peaaegu et olematu. Et kuidas, kuidas sealt edasi saada, leida neid lahendusi. Ja mulle pakub see huvi, see on väga põnev. Kuidas ma lähen oma doktoritööd kaitsma. Mul vastas istub selline karm seinud oponent ja et ma ei lööks verest välja, et ma suudaks mõtet jälgida, olla siin ja praegu vastata küsimustele selges, ilusas eesti keeles. Kõik sellised teemad. Et see on mulle südamelähedane, mulle mulle meeldib, see pakub huvi, nii et ma natukene püüan selle töö kõrvalt, mille ma praegu ette olen võtnud selle vastutuse kõrvalt ikkagi natukene jätkata, seda ka Tartu Ülikoolis. Ja see on hea. Sest Tartu Viljandil suhteliselt lähedal Kaja loodimisel on Ugala teatri uus juht Garmen Tabor. Aga sellele praegusele ametile eelneb nii pikk rida muid ameteid, et näitleja, lavastaja, muusikaline kujundaja, lavastaja, assistent, näitejuht ja sinna liitub terve rida teatreid loeme need siis ka üles, et pärast lavakunstikooli lõpetamist 10 aastat Eesti draamateatrit siis võib-olla mitte päris täpses järjekorras töö vanalinnastuudios Kuressaare linnateatris, Rakvere teatris, see oli kõige esimene tegelikult siis rahvusooperis Estonia ja nüüd Ugala Teil on tohutu pagas teatritöös. Kas me oleme praegu olukorras, kus näitleja Garmen Tabor on sunnitud taanduma administraator Garmen Tabori ees? Õnneks ei ole, Ta pigem on hoopis vastupidine käik, mis teeb mulle rõõmu. Tegelikult taaskohtumine Ugalaga sündis enne seda veel, kui tuli, see juhtimine ja natukene toetas hoopiski seda, et ma selle vastutusrikka ülesande siiski enda kanda võtsid. Ja sündis natukene üle aasta tagasi, ehk siis jõulude ajal 2018, kui minu väga hea kolleeg kellel täitub 60. juubel, kahe Terje Pennie Goldberg. Tal juhtus väike õnnetus möödunud üle möödunud, siis jõulude ajal ja aga samal ajal oli Ugalas ettevalmistamisel suur Iiri muusikal Taago Tubina ja Peeter Konovalov ja Andra makra juhtimisel muusikal vants mida nad olid harjutanud, seal oli tingimuseks see, et tuleb mängida Pille nendel samal trupiliikmetel, kes tükis mängivad. Ja see tähendab seda, et nad olid väga pikalt juba harjutanud, aga tere lõuga, muusikakooli taust, akordion teil ka just nimelt. Ja see nüüd oligi, et kui Terje väikse väikse tühistusega oma luid natukene murdis Estonia laval vahetult enne jõule, siis oli teatris paanika suur, sellepärast pikalt ettevalmistatud muusikal mitte üldsegi lihtne protsess. Ja tema esietendus oli saabumus 26. jaanuaril. Nii et aeg oli selline ja siis asuti otsima üle Eestimaa inimest, kes kõigepealt mängiks akordionit. Teiseks laga natuke oskaks näidelda, saaks ühe tšehhikeelse monoloogiga hakkama. Vanus oli ka natukene oluline selles mõttes, et ta peab olema tükis peategelase ema. Niiet Nende oli ja kui Taago Tubin mulle helistas seal enne jõulusiis ma esimese hooga ikkagi päris ehmatasin, sellepärast et et ma ikkagi oma kaks aastat ei öelnud akordionit kätte võtnud. Ja kui ma selle muusikalise materjali kätte saime, Peeter Konovalov mulle selle sahtlis, siis mul natukene ikkagi võttis mul selle kõik hinge kinni sest ma teadsin, et aeg on praktiliselt ainult 20 päeva sellega tegeleda, aga see kuidagi sujuvalt läkski, nõnda et ütleme siis natukene aastavahetusel tudeeris muusikalist materjali, aga püüdsin õppida monoloogi harjutada ka Terje kaasabil pisut tšehhikeelset teksti. Ja, ja kuuendal jaanuaril oli taaskord Ugala sünnipäev. Kuhu ma siis jõudsin kohale, öeldes kodus, et enne ma Tallinnasse tagasi tule, mul need lood selged on, et siis vahepeal. Aga kõik tõesti tänu Peeter Konovalov vile, kes mind väga selle õppimise juures aitas ja Taago Tubin, kes on väga täpne, väga detailitundlik ja selline hääl, lavastaja, ka muusikali lavastaja, kuigi paljud kriitikud nüüd ei arva ja heidavad talle ette, et ärgu ta enam midagi niisugust Peku siis ma ütlen selle kohta, et armsad kriitikud, tehke mõned korrektuurid ja mõelge natukene läbi, millest te räägite. Võib andeks anda, et te ei tea, mida te ütlete. Sest minu meelest on lasteaia jaoks üks, üks muusikali kokkupanemine ja ühe komöödia tegemine üks suuremaid väljakutseid. Et noh, see selleks, aga ühesõnaga see kõik sai siis ikkagi toime ja, ja sealsamas enam-vähem samal ajal oli ka konkurss teatrijuhi kohale ja sellest me siiski täiesti loobusin. Aga, aga kui hiljem tuli see siis kuidagi see, see mõte kuidagi toetas, et aga miks ometi pidi nõnda juhtuma? Mulle tundus, et siin see ei ole mitte niisama. Et ju ju on see siis mingisugune selline ülesanne äkki, mida peaks siis kuidagi edasi aitama v et saaks edasi minna? Sest juhtimise asjad ma näen ikkagi seda, et see on teenimine kohustus, teenimine, rõõm, kõik muud asjad on nagu peale selle. Aga see, et sa suudad inimesi ohjata, neid kuidagi toetada ja vaadata, et see laev kuidagi õiges suunas hoogsalt purjetakse, et see see on kuidagi. Ma tean niimoodi seotud, et mul on tunne, et seal olid mängus mingisugused asjad, et see on niisama lihtne, et nõnda juhtus. Ja ma võtsin selle arvesse ja see julgustas mind seda ülesannet vastu võtma. Aga te mängite edasi seas nii kaua, kui see muusikal repertuaaris on ja, ja kutsun kõiki vaatama. Muidugi eelkõige kõige parem sound ikkagi palju parem väljanägemine, nii nagu tavaliselt on ikkagi koha peal, nii et tere tulemast Viljandisse. Aga Me käime vantsiga ka Vanemuises ja Estonias kahjuks teistesse saalidesse ei mahu. Kui te mõtlete kõikide oma rollide, aga ka muude teatritööde peale, mis on kõige armsamad, et kuid tuleb äkitselt meelde, siis läheb süda kuidagi eriliselt soojaks. Noh, eks ikka mingisugused viimasemad, viimased tööd. Väga ilus oli siiski teha noortega koos saueaugu teatritalus ilma võõrast. Julgen nimetada küll juba sellist tandemit, Ringo Rammul lavastajana ja Priit Põldma dramaturgina. Nemadki ju tegid Ugala teatri avatüki juubelihooaja avatüki, saja-aastane kes hüppas aknast, kadus. Et nendega koos ja Grethe Jürgensoni Elar Vahter. Ja otse loomulikult selline meister Aleksander Eelma seal saueaugul seda tükki mängida kahel aastal järjest, et see oli lihtsalt nimel see protsess. Ütleme, et seal olid sellised alusmaterjalid, millele toetuda. Uku Masing ja mitmed teised, et see lihtsalt toitis. Mulle meeldib, kui on ikkagi see pind või see, millest millest lappida, millest leida mingit tuge, millega siduda. See protsess on nii võimas. Ja ma olen veendunud ka selles, et nii kuidas need asjad algselt kuidagi maha pannakse või et siis sealt kuidagi Nendest hoituna ja palju tööd tehes võib ka head vilja tulla. Mis pikalt kestab. Ma näen juhtumisi näinud seda Teie lavastatud, kas oli luulekava Muhumaal Koguva külast ühes alus, jah, keera temale kirjelemale, see oli kuidagi hästi karge. Minimalistlik, aga puudutas väga sügavalt. Ega ei ole ju kerge panna eestlased luulet kuulama või on kerge? Ma ei oska seda öelda panna kuulma, et kuidas seda, kuidas seda üles ehitada, mismoodi seda teha? Ta kohale jõuaks. Aga teine on ikkagi inimesed, minu meelest janunevad selle järele. Et kuidagi see hetk Sest see luule on ju on ju tohutu mõttemaailm. Ja, ja tema lugemine on mingi vahendamine. Aga üsna delikaatne, sest luule tungib oma kujutluspildi ja mingisuguse tonaalsusega väga lähedale. Kuskil luule ja raadio on minu jaoks üsna üsna lähedased asjad. Et seal on jah küsimus, et kuidas seda, kuidas seda teha, leida need võimalused ja mismoodi seda siduda ja kuidas see hetk tabada ja inimeste lähedale jõuda. Aga mul on tunne, et seda vajatakse. Sest mul on olnud võimalus ka lugeda tekste, prohvetit, tekste koos Meelis vindiga, me tegime sellise sõnaga see seda ilusat eesti keelt. Ja seda mõtet, mis loob mingeid kujutlusi. Puudutab inimesi ja inimesed kuidagi janunevad. Näiteks samasugune hetk on jälle tuleme tagasi, sellesama kui me nüüd ei sure. Seal on üks hetk, kus Martin Milli tegelane loeb, ehk siis sama. Seco Kangilaski loeb ühe pika poeemi. Ja kui kõrvalt lihtsalt tunnetada seda, kuidas inimesed kuulavad kuidas nad ootavad, ma ei tea, võib-olla seevastukaaluks, et see tohutu informatsioon. Ja kui äkki oled siin ja praegu ühes selles hetkes kaasas selle looga selle imelise pildiga, mis seal, mis seal juhtub. Inimene tunneb ennast ilmselt turvalisena, et on võitud, taan kuidagi saab olla iseendaga. Mul on tunne, et selle järgi vägagi janunetakse. Kas poleks tore, kui iga Ugala teatri näitleja, kes soovib, saaks võimaluse näiteks Viljandi linnaraamatukogus mõnel õhtul esineda oma kokkupandud luulekavaga? Ja neid mõtteid on mõlgutatud. Aga ma saan aru, et miks, miks see nõuab ka teatavat ettevalmistust, mingit aega. Aga inimesed tahavad väga pingeliselt. Nendes samades tekkides järjest, miks tuleb välja teine, teine algab uuesti väljasõidud, kõik muu. Aga me püüdleme selle poole, et leida neid hetki, leida neid kas raamatukogus, aga leida, aga meie oma majas, sest me oleme alustanud nüüd ka selliste vestlusega, kus kolleegid omavahel räägivad. Esimene oli siis kõige noorem, praegune näitlejanna Ilo-Ann Saarepera ja kõige vanem näitleja meie majas. Peeter Jürgens. Kelle omavaheline vestlus? Seda tuldi meie kohvikusse väga ilusasti kuulama. Seda me nüüd püüame siin jätkata, et sellise sarjana nagu minna edasi, sellised vestlused on, on väga teretulnud. Täpselt samamoodi oli meil ju ka näiteks Tõnu Õnnepalu raamatute esitlus Ugala kohvikus mis oli väga-väga tore, üks see hetk, kus inimesed on omavahel kõnelevad, küsivad ja Tõnu ise oli väga-väga õnnelik, sellepärast ütles, et Viljandis läks nagu kõige paremini, inimesed julgesid küsida kuidagi, õhkkond tekkis, väga usalduslik ja ilus, nii et et noh, selliseid, selliseid sündmusi me katsume toimetada, aga meie põhitegevus on, ma ütlen endiselt vägagi intensiivne. Ja et kõike kvaliteetselt ja, ja vaimuga ja siin ja praegu olles teha, see nõuab teatavat pingutust. Et me püüame seda teha ja leiame neid võimalusi ja ja kõik on nagu selleks avatud. Sest lisaks kõigele on ju on ju ka see, et näitlejad, millega veel tegeletakse, meil on ju teatris, koolitusprogramm meil on suurepärased butafordekoraatorid meie töökoja, seal on näiteks võimalik tellida endale ja meisterdada tehistoit, et leida igasuguseid selliseid asju. Palun tulge teatrisse, vaadake meie koduleheküljel peal on kõik sellised asjad olemas, samuti lastele tehakse selliseid ka kõne ja teksti, kokkupanemise ja lavastuse moodustamise, selliseid töötube noh, on veel mitmeid mitmeid selliseid asju, meie näitlejad näiteks käivad lastele haiglas lugemas. Ei kuule. Et kõiki selliseid lisategevusi me teeme. Aga et noh, kõik võtab aega ja inimestele peab üks hetk jääma ka seda, kus nad saavad olla isekeskis, et koguda ja ammutada uusi mõtteid. Kas ma võin küsida veel Johannese ja Deodori koht, et kuidas nende käsi tänapäeval käib? Johannes Georg Johannes on juba tööinimene juba mõnda aega ja sellest aastast töötab ta Tallinkis müügi ja meedia ja, ja partnerite otsimise oli ajalehepoiss filmis Detsembrikuus. Ei seal idiootor, noorem poeg, teod andeks. Georg Johannes on, tema on see, kes oli, oli meil teatris ja, ja ka tema oli näiteks minuga seal esimesel korral Ugalas kaasas mõnda aega, kus ta oli alles aasta ja natukene peale esimest korda ja võttis neid pikki koridore joosta, kui mina proovis olin. Ja tema ütles umbes seda, et eieiei hiljem ka nukuteatris ja nõnda siis ta ütles, et ei ei see näitleja amet, see ei ole ikka see, mina tahan ikka õhtul kodus olla. See on argument ja see on kõva argument, eks ta nägi, kuidas see kõik käib. Aga noorem poeg Teodor õpib praegu Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias etenduskunstide osakonnas. Ja tema oli detsembrikuumuses ajalehepoiss, kellega oli väga tore lugu, et Margus viis ta Toompeale võttele. Ja siis, kui järgi läksid, küsis, et noh, kuidas siis läks, kuidas sulle tundus, ja filmisikad aega ja seda teiste talvine ja kõik ja ta oli alguses väga vaganalide, siis pärast ütlesin. Meeldis väga, meeldis. Kuidas seal umbes nõnda, jah, eks siis vaatame, see on selline. Kust leiab Garmen Tabori aasta 20 30. Milline imeline küsimus praegu mõjub mulle natukene nii nagu ma kunagi mõtlesin, et ühel hetkel tuleb 2000. saasta milleeniumi vahetab. Oi, see on nii kaugel. Ma olen siis 32 aastane, väga vana inimene. Et ma ei oska praegu täiesti. Ma olen ilmselt harjunud sellega, et kuidas teatas elu käib. Paneme mingid plaanid. Me paneme mingisugused märgid maha. Mõtleme, asume tööle selle nimel. Aga enne ei või midagi öelda, kui esietendus käes. Nii et selles mõttes ma olen üsna tagasihoidlik selles selles kujutluses Ma loodan, et Ugala teater on endiselt alles. Et Ugala teatris on võimsad lavastused, loominguline, elurõõmus, jõuline trupp. Ja Eesti rahvas endiselt armastab eesti teatrit. Ma ei oska muud öelda enda kohta isiklikult, elame-näeme. Aitäh Garmen Tabor, oli väga kosutav kuulata teie mõtteid. Te olete iseloomult optimist, usute alati, et asjad lähevad heas suunas ja et halb jääb maha? Seda alati igast intervjuust ei kuule, aga, aga ma arvan, et kuulajad said sellest tuge. Palju tänu teile ja hästi palju edu kõikide nende plaanide elluviimiseks, mida te võib-olla välja ei öelnud, aga mis teil peas kindlasti olemas olla. Ja uue saatekülalisega. Me kohtume nädala pärast, nii et kuulmiseni. Suur tänu kutsumast.