Head kuulajad täna on meil külas erakordse saatusega naine, kes on oma elust väga palju pühendanud ka sellele, et Eesti riik saaks taasiseseisvaks ja kes alati julgelt ja sirge seljaga astub, selle eest välja, mida ta õigeks peab. Tere tulemast saatesse pedagoog, tõlkija, toimetaja proua Heli Susi. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Te olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et kõik hea, mis teie elus on, on pärit teie vanematelt, siis isa Arnold teilt ja ema Ellalt ja et kui teil kunagi oleks võimalik olnud omale vanemaid valida, siis te oleksite just need kaks inimest valinud oma vanemateks, kes kinkisid telelapsepõlvekodu kuste oma suuremate vendade Heino ja Arnuga üles kasvasite ja et see oli üks õige eestiaegne kodu. Ega see ei ole liialdus, sest minu vanemad oli tõesti mõlemad erakordsed inimesed. Isa oli ju vandeadvokaat ja üldiselt advokaat peetakse ju kavalat eks ja, ja manipuleerivateks inimesteks ja aga minu isa ajas oma tsiviilasju jätta, tõepoolest mul on tunne, et ta tegi asju südamega väga õiglaselt. Aga tal oli ka võrratu huumorimeel. Talmima nimedeta jutustas mõningaid oma lugusid. Siis me naersime südamest inimeste rumaluse ja ahnuse ja väikluse vile. Aga tegelikult kriisis elu ise mind igasugustesse oludesse viis. Nägin, et niisugused inimesed on ja tore, et isa sai nii paljusid aidata oma ääretu objektiivsuse ja aususega oli tema ju isegi selles kuulsas 129 protsessis kaiks kommuniste, sest et tema kui advokaadiasi oli välja tuua ei, oli kuidagi vedav kördinud, aga maitses, aga minu asi on nii välja tuua kaitsvaid ja Neid osi, mida tuleb ka arvestada, et ei saa ainult süüdistaja olla, peab olema kaitse, kes seletab selle teise poole ära. Ja vot selline selline ta oli ja no ema oli Lenderi koolis sisse tainspektrissi ametit ei olnud, aga tema oli pro Lenderi parem käsi. Ja omamoodi oli tema puhverõpilaste ja väga range ja printsipiaalselt rouallenteri, vahepeal oli siuke soe süda. Ta oli väga õiglane, õpilased väga hoidsid teda. Aga ta ütles, et prolenteroni liiga põhimõtteline, liiga range, et lapsed on ju lapsed, nad on noored tüdrukud, ta tuli inimesed. Ja siis ta väga sageli satustandi puhvrid ja nii mõnegi lapse, kes oleks võib olla saanud päris ränga karistuse ranguse raames tema sai leebema variandi osaliseks siis kaks iseloomu, nad sobisid väga hästi ja eksis nende paistelme kasvasimegi üles, need esimesed minule esimesed 10 aastat kuni kuni 40. aastani. Ka siis jätkus muidugi seesama perekonnaelu, aga see oli ikka selline katastroof meile kes olid mõlemad isa ja ema mõlemad seda Eesti vabariiki ehitanud ja vaimustusega ehitanud. Mis pärast seda oli muidugi elu hoopis hoopis teine. Aga räägime veel sellest, et teie lapsepõlvekodus peeti alati suure pidulikkusega Eesti iseseisvuspäeva. Jah, üldiselt peeti küll, me käisime tavaliselt mingi laktusel koolis ja siis oli, oli õhtul niisugune väike kohvijoomine, aga mingit sellist väga demonstreeriti tiivsed patriotismi ja, ja poliitilist täispuhumist, seda kumbki jäi mu isa ega ema ei tahtnud kuidagi demonstratsioone või midagi sellist. Nendel olite siis Eesti vabariik ja selle vabadus oli vist küll kõige tähtsam asi üldse nende jaoks. Aga see oli südames ja, ja tegudes vist tõesti selle riigi hea. Aga mitte suurte pidustuste või pühitsuse või mis hellisse välispidiste asjadega välja arvatud muidugi 20. vabariigi aastapäev. Mis oli üldrahvalik joovastus päev, mina veel mäletan seda, sest ma olin üheteistaastane. Ja vaat see päev 38. aasta, kus me olime, Eesti vabariik, oli lõpuks jõutud euroop papa tasemele, olid majanduslik tõus, oli kõik need raskused vapside ja ja esimese detsembriga oli juba minevik ja majanduslik tõus oli suur ja rahvas oli, oli rõõmus, oli kahtlemata neid, kes jorisesid Yahoidi irisesi, Tian Tian, see pidi niimoodi olema vapsid ja punased ja aga üldiselt rahva meeleolu. Noh, võiks minna 10 11 kahtlaselt. Mäletan oli ikka, oli ikka väga bossid tiivne, eriti just selle 20. aastapäeva pidustuste ja pühitsemise ajal kus öö läbi õieti rahvas käis, tänaval ei laulnud ega lehvitanud, nii aga naerdi ja räägiti, suured kambad käisid, ajasid omavahel rõõmsad, too need siis meie muidugi ka kogu perega ja siis ma mäletan, kuidas keegi hõikas, et lähme presidenti tervitama. Lähme Kadriorgu ja sisse suur rahvamass, olime siis parajasti draamateatri ees mul kuidagi väga selgelt meelde jäänud. Olime jõudnud draamateatri ette ja sisse, mass, kes seal oli, voolas niimoodi Narva maanteed pidi rõõmsalt meeles Kadriorgu. Ja ma näen oma silmade ees, kuidas ta näha. Hallipäine president Konstantin Päts tuli rõdule. Jah, ega pimedas ei näinud muidugi, kes seal olid, pisarad silmas, aga ta paistis olema väga liigutatud ja ta lehvib tas. Ja rahvas seisis seal rõdu all, ega tol ajal hurraa ei karjutud vaid lihtsat, hüüti midagi tervitus ja. Ja hallo ja vanni täpselt seda ei mäleta. Ta on väga, see rahvas oli rõõmus, reibas, lehvitas vanahärra rehvitas vilja vastu, see on üks sihukesi ilusamaid ja pidulikumat päevi, mis minule on meelde jäänud üldse, sest siis oli jõukus, oli saavutatud, ohud tundusid olema veel väga kaugel, me ei arvanud, et aasta pärast tulevad juba baasid. Keegi ei, ei oletanudki. Ja see armastus, mida võib nimetada armastuseks, oma vabariigi vastu, see oli ikka täiesti olemas, ei räägi nendest, kes olid põhimõtteliselt vastu kõige leiab või kes olid saksameelsed või venemeelsed. Ma räägin sellest rahvast, keda mina nägin, kellega ma lastega, kellega ma koolis käisin, ilma et oleks tehtud mingit suurt propagandat, lihtsalt teadsime, et see vabariik on meie oma kodu ja Me peame teda hoidma ja armastama. Ja kõiki, kes tema ees seisavad, on samuti väärt lugupidamist, austust, armastust. See oli ikka väga loomulik, sest et Eesti oli 20 aastat kogu oma pikast-pikast eksistentsist sajandeid pikast eksistentsist 20 aastat olnud vabarahvaga. Ja see oli ikkagi midagi, mis tõeliselt joovastas ja mida tänapäeval ei ole. Ma tean, et ma räägin, aga midagi vist on raske mõista seda, millest ma praegu räägin. Sest ajad on muutunud ja, ja elu on olnud nii kirev ja pillutanud siia-sinna ja teiseks on tulnud palju palju valet juurde. Peaaegu igaüks, kes midagi välja mõtleks, kuulutab selle välja ja siis on väga raske vahet teha, mis on päriselt olnud, mis on tõsi ja mis on väljamõeldis. Ja võib-olla pahatahtlik. Nii et see aeg on lihtsalt muutunud. Aga ma ei ütle muidugi, et praegu oleks halb aeg, meil on ikka väga-väga hea aeg praegu ja me peame olema tänulikud, et meil on meie väike vabariik olemas sellisena, nagu ta on. Sellepärast palusingi teid Heli Susi saatesse, et oma silmadega nähtut kirjeldate meile ja räägite sellest, mis oli tõsi. Läheme veel hetkeks 1940. aasta juunipöörde juurde. Te ütlesite, et te olite laps sel ajal ja nutsid, sest see oli nii suur õnnetus. Jah, eks see oli üks kõige kohutavamaid elamusi ja päevi, me olime väänas oma suvilas. Isa tuli linnast. Me olime siiski kuulnud seal meie ümbruskonnas, väänas oli inimesi, kes palju käisid meie juures ja keda me hästi tundsime. Meie seda mina ei täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et kui isa tuli linnast ja rääkis, et nüüd on teine võim ja et meie vabariik on nii-öelda kukutatud, siis siis lõi niisukuse Voobi südamesse, et ma läksin ülakorrusele. Ja ma mäletan Bloviskusi voodi peal ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja isa ei surutud, pidi kuidagipidi lohutada. Nika ütles, et vaatame veel, et võib-olla see asi ei ole nii hull. Aga ma mäletan oma Sõruvad issand, Isakkele isakenekas kuragi. Erav ei ole Eesti vabariik. Sest ilma suur ja propagandat, vaid lihtsalt sümpaatia ja armastusega ja selle tõusu aja meeleoludega oli, oli see riik kuidagi nagu ja perekond ja ja su oma elu olid niivõrd tihedalt seotud, et kui see vöör vägi sisse tuli siis oli katastroof, tot taalne. Ja ma tõesti nutsin ja nutsin ja isa ei suutnud mind kuidagi lohutada. Vend käis toas ringi, tõmbus poolteist aastat vanem, ta oli üheteistaastane juba ja tema oli valmis minema ise võtma püssi või nuia ja, ja peksma venelasi välja. Tema oli sõjakas. Mul oli kummaline lugeda nüüd mõne aasta eest Ira Lember minuvanune hiire Lemberi mälestusi. Ta oli täpselt samuti 21. juulil 40. aastal olnud, kumb oli voodis ja nutud ja ahastanud sellepärast ei ole, tahab Eesti vabariiki. Kui ma seda lugesin, siis peab ütlesid, et kui palju meid oli kõik need meie koolilapsed, kes olid ikkagi pidanud vabariigi aastapäeva jai jõul ei pannud välja neid lippe ja olnud kodutütred ja, ja poisid, noorkotkad ja see oli ikka kohutav valu ja katastroof täiesti. Ma ütlen, kirjeldamatu, kolleks kõige lähedasem olend sul hukka saanud. Meenutame Heli Susi kahte lugu teie vennast Hiinast ja teist endast, kus üks võhivõõras inimene on muutnud nii teie kui teie venna Heino käekäiku. Teie vend Heino Susi läks Soome poisiks ja ta tuli 44. aastal Eestisse tagasi. Kui neile anti võimalus Soomest tagasi tulla tähendab, mis anti võimalus, anti võimalus minna, kuhu sa tahad ja väga paljud soomepoisid ei tulnud siia tagasi kindlasse surmast. Oli teada, et kui sa nüüd Eestisse lähed, ei olnud ju. Ja mingid lood Dust võidelda nõukogude võimuga täis terve selle hiigelarmeega. Vait, nemad tulid sõna otseses mõttes siia sureva Eesti eest. 22. septembril, 44. aastal, kui Vene väed hakkasid juba Sea sissemarss, istusid nemad koos oma sõbra Gunnar hiis nunnarhiisiga jest nime, istusid kindralite majad teed Saksa mundris sest nad olid lootnud minu ristiisa ja, ja minu tädi elasid kindralgi. Meil on majas ja nad lootsid, et nad saavad sealt mingisugusedki tsiviilriided, no kasvõi tunked mingid jalga, et saaks saksa sõjamäel mundrist lahti, aga uksed olid kinni ja niimoodi tulid nad siis alla tagasi, istusid seal trepil ja nii-öelda ootasid, et tuleb nõukogude tanke laseb nad maha. Sest nad on nyyd Saksa mundris. Ja siis tuli üks tütarlaps, kes elas seal samas trepikojas, kus elast minu ristiisa ja minu tegin ütles Toisid, hullud, venelased on juba siin Tallinna piiril ja, ja te istute siin Saksa mundris. Ksid jah, aga mis me peame tegema, kuhu me läheme, me tulime siia, et meil on siin tuttavad, aga need ei ole, tulge kaasa, ütles küttel. Võttis, et poisid kaasa viis nad oma korterisse, andis kummalegi ülikonna ja kummalegi jalgratta, ilmselt enda oma venna oma ja ajas sabast, et Saksa mundrid vannitoa ahju põletas ära ja ütles, poisid, kaduge nüüd nii ruttu kui saate siit linnast. Mu vend on seda ka väga dramaatiliselt kirjeldanud oma mälestustes. Ja nad sõitsid läbi venelaste kolonni, oma jalgrataste. Kas neil oli Töömehe tunked jalas ja mingisugused kohta üle, mida seal kapis leidus võimalikult lihtsad riided. Ja neid ei peetud kinni, Nad jõudsid randa ja nad said imekombel paatidesse ja pääsesid ära Soome. Nii et see oli täiesti tuse käsi, mis neid niimoodi niimoodi viis, nii nagu mindki on nüüd krust, nii vana olen, ma tean, et saatusel käsil, kab sind sinna, kuhu parajasti vaja on tarvis, siis ta tõmbab su jälle ühest hullust olukorrast välja. Aga ta katsub sind väga põhjalikult, läks. Räägime selle loo ära, kui teie isa Arnold Susi oli 10. oktoobril 44. aastal arreteeritud kui Otto Tiefi valitsuse haridusminister siis tulid teie koju läbiotsijad, see oli siis vene võim. Ja üks nendest läbiotsijatest leidis teie. Publiku ja mina korjasin rahvaluulet, nagu mina seda nimetasin, rahvalaulud välja olid saksaaegsed saksa laulud. Üks oli see tuli Vares nokkis terad Tuije, Adolf tühkist, pärad tuli, mäe tõstis käeleiba enam ei näe. Vaat niisuguseid pilalaulud käisid rahva hulgas. Ja mina kirjutasin need üles, mul oli terve kaustiku täis neid igasuguseid. Kõrgel taevas lendab lennukite rivi, mõni alla sajab Ness kui Telliskivi. Need on uljad, Tula kotkad, kellel taskus pudel vodkat ilma viljata tahad, elada ei saa. Vot selliseid pilalaule käis meil rahva hulgas isla palju, need kaks on mulle pähe jäänud, aga rohkem neid oli ikka palju rohkem ja väga vaimukad ise, kes ma muidugi panin kirja ja oli see kaustik ja, ja tuli läbiotsimine ja mees rääkis ainult vene keelt, aga see naine rääkis Eesti keelt, ta oli Venemaa eestlane ja kõige veidram oli see, et tema nimi oli sussis. Minu vanavanaisal oli kuus venda. Ja osa neist jäi Venemaale. Ja ilmselt oli tema ühe selle vanavanaisa järeltulijad, sest Gustav võidusele susi nimi oleks saanud. Aga see tundus, ta oli ikka ikka väga vene patriootlik ja kui ema nägi, et ta selle sinna konfiskeeritavate asjade juurde panin, kus oli isa vabadusrist ja ja veel mõningad isa dokumendid, noh, ma päriselt ei mäletagi, mis tähendab kõik korjad, aga kuidas selle kaustiku sinna hunniku kõrvale pani. Siis ema ütles talle vaikselt, et kas te annate endale aru, mis sellest noorest inimesest saag, mis sellest saab, kui NKVD selle kaustiku kätte saab? No ta oli täielikus ahastuses, aga, aga ta enesevalitsemine oli täiuslik, ta ainult istus tugitoolis ja nägi ilmselt juba, kuidas ta laps käeraudades ära viiakse. Sest läbiotsija nimetas seda nõukogudevastaseks propagandaks ja ta pani sinna kõrval. Seal olid mõned isa käsikirjad ja mõned raamatud, mis talle see läbiotsimine kestis õhtul kella seitsmest hommikul kella neljani. Kõik raamatut ema küsis, mida te siit otsite ja võib-olla on mingisugune riigivastane kirjandus nende lehekülgede vahel. Ja meie siis siis vaatasime seda kõike pealt. Üht-teist ikka võttis, isa vabadusristi võttis ära siis mingid isa kirjutised, mis tal kirjutis lauasahtlis olid. Vaat sinna kõrvale pani ta siis ka minu laul. Kui ema ei olnud rohkem mitte midagi, siis nad leidsid vastu hommikut. Kella nelja paiku leidsid nad ühe vana eestiaegse portveinipudeli, mille isa oli ostnud selleks puhuks, kui venelased välja lähvad. Ja oli tema seal riidekapist põhjas kaua aega juba olnud. Ja seeläbiotsija, kes oli väga põhjalik mees, leidis selle pudeli ahhaa. Mõtle ometi, see on tolleaegne, mingi 38. aasta port, veid selle joome ära. Meie vennaga Meie ei joo. Mitte mingil juhul. Meie isa on vangis ja, ja meie peame Singage pistidega jooma ei joo. Ja ema ütles, et lapsed, olge nüüd mõistlikud. Et kui me nüüd ei joo, siis läheb asi veel ainult hullemaks. Et peame nendega selle ära. Ja mõtle, see mees ütles, tooge klaasi tahtreime, klaasid appude nägudega, muidugi vennaga hirmus tigedad. Valasid klaasid täis ja ütles joone, ta jäi isa õnneliku ja terve tagasituleku terviseks. Siis oli võimatu keelduda. Tundus täiesti absurdse, näed, kuidas saab üks niisugune KGB, kes tuleb, sul notsib ja konfiskeeriti seda vähegi saata, tuleb, ja ja tahab juua meiega isa terviseks, kes on andnud. Siis me ikka jõime. Ja minule tuli meelde. Ma olen kunagi tõlkinud ühe Ida-Saksa väga hea autori raamatu Vaiznsandis, sind, kus oli juttu juutidest, juutide transportidestia. Seal oli üks stseen, kus juutide kolonnis variseb üks tütarlaps maha ei jaksa minna. Oli ette nähtud, et see tõstetakse tee kõrvale ja lastakse maha. Aga see konvoi, kes tema taga oli, võttis selle tüdruku sülle ja tõstis ta tee kõrvale mingi kivi või kännu peale istuma ja ei lasknud teda maha. Ja tema õde, kes seal kolonnis lõpuni käis ja arvas, et nüüd on tema õde hukatud. Kui nad siis laiali läksid oma mingisugustesse Barakidesse siis ta leidis, et seal istub tema. Õde küsib, et jumal, ma juba leinasin sind, et kuidas sa siia said. Ta ütleb jah, aga see pikk konvoi tõstis mu tihe kõrvale ja ja ütles, et ole tubli. Siis ilmselt ta puhkas kõne ja jõudis siis kolonnile järele oma õe juurde ja mõlemad jäid ellu, mõlemad põgenesid Tšehhimaale, kus meil muidugi kerge ka ei olnud, aga ta jäi ellu ja vaat selline Esseslane oli olemas. Ja Sagati oli ka GPS-ide hulgas inimesi kes ei olnud süda ära jäetud. Talveks olid teatud hetkeni talli särkas inimlik, kus. Ja see naine, kes ilmselt taipas, mõtles nende minu ema sõnade peale mis minust saab. Ja ta ei tahtnud selles süüdi olla ja pistis pinu kaustiku puukasti, kus midagi ma leidsin ja isa. Vot niiviisi võib täiesti võhivõõras inimene muuta kellegi teise käekäiku. Ja ja ega see ei ole juhus, üldiselt on ju peaaegu igas inimeses, ma usun, et ka kaagibistides ja SS lastest rääkimata. Meil ei olnud kokkupuudet sakslaste ajal suguseid päris tigedad, natsidega niuksed vihkavate natsidega ei olnud kokkupuudet. Aga peaaegu igas inimeses ja ka kurjategijas võib ärgata see väike inimlik säde. Et mina olen väga ettevaatlik sellest ajast peale inimese totaalse hukkamõistu. Täna on meil saates külas pedagoog ja tõlkija ja oma elust väga palju kaarepresseerituna pidanud olema proua helisusi. Teie isa Arnold Susi ja vene üks tuntuim teisitimõtleja Aleksander Solženiitsen tutvusid 1945. aastal Moskvas lubjanka vangla arestikambris. Ja see ei olnud mitte ainult tutvus või sõprusvai. Arnold Susi tutvustas solvuse niitsenile klassikalist Lääne humanitaarset elunägemist põhimõtteid, nii et solvusin it's. Rist sai justkui Arnold Susi vaimne õpilane. Jah, seda ta tunnistas ise ka kõigile hiljem pööras jälle natuke teistsuguseks. Vene hing, keda ma nüüd Anenica, õigemini Neid tundma õppinud on heitlik Netlane sylavne vintske kadakas, ega teda naljalt ümber ei istuta ja ega teda naljalt ümber ei veena. Sa ikka ühest kadakast sinalepapõõsast ei tee. Aga venelane võib tänu ümbrusele ja kõnelustele, mida ta kuuleb ja inimestele, kellega ta kohtub väga muutuda ja võtta omaks seda kuuldut, kui see on tema meelest tõepärane ja usutav. Nii et teda on kergem. Ma arvan, painutada nii häälehe kui ka kui ka kurjal ja kui ta jälle kuuleb midagi vihkamisväärset ja kas või valed, siis võib tema ka sellega kaasa minna. Ja nüüd siin oli ju Mark Sist, kui tema kohtus isaga, siis kohtusid veendunud marksist, kes ei sallinud Stalinit ja meelsus, demokraat, lääne demokraat, kaks äärt püst. Ja isa ütles, et muidugi ei tulnud mulle pähegi, ta ei olnud üldse selline inimene, kes hakkaks vaidlema või kuidagi nii liiga innukalt teise inimese mõtteid pöörama. Aita kuulab ära. Ja ütleb, aga vot minu arvates oli asi siiski niimoodi, et minu kogemus, vot sel ja sel puhul oli niisugune ja ma olen seda ja seda kuulnud ja lugenud aga mitte nii, et ah, ära räägi lollusi ja sa ei tea mitte midagi Lääne-Euroopast. Äärmiselt osav diplomaat. Ta oli minu isa ja väga diskreetne ja, ja taktitundeline inimene tema jaoks inimene oli oma vaadetega, kui ta ei olnud just mõrtsuka like vaadetega, siis oli tema aktsepteeritav olend. Ja kui nemad seal lubjanka katusel käisid kisse mõned väikesed katkendid onud isaga lihtsalt vestlustes kirja pandud. Et kuidas siis ajevitši arvas, et noh, nüüd läheb kõige lähemal ajal Inglismaa ja Ameerika vahel sõjaks. Ja siis hakkab kogu Euroopa ja Ameerika omavahel sõdima. Niisugune oli nimelt tolleaegse nõukogude liidu poliitiline platvorm, mida tuli kõigile kida. Isa kuulas ja ütles, et huvitav, et mis sul on ka mingi informatsioon hääle maha imav kohta ei anna. Mitte kuidagi ei saa ette kujutada, et Ameerika ja Inglismaa lähevad omavahel. Väikese huumori tellikatsusega ta ei vihastanud seda kirglikku venelast mitte välja, vaid vaid ainult nagu kratsisid natuke tema tarbide kallal ja ja vahetevahel läks nende jutuajamine nii kaugele, et seal nissan, ütles, saab, siin on need piir, siit meil rohkem edasi ei räägi. Et siin on meie arvamused liiga erinevad. Ihalczyke, olgu või kas siis mina ei hakanudki val midagi pähe määrima. Aga järgmisel päeval, kui jalutuskäik oli, lub jätkakatused ikkagi tuli seal kõrvale ja urgitse sedasi see oli ilmselt isa lähenemine asjadele Kõdaks sõjaks, kas hullu arvatavasti ei oleks rohkem kokku puutunud, aga just nihke asjalik, rahulik? Minu arvates on asjad siiski natuke teist noort. Vaat see oli nii, ETA tahtis aga ikka rohkem ja rohkem rääkida. Ja niimoodi üks, kolm nädalat sellub, jätka katuseid, käisid ja siis tulile. Muidugi viidi nad üks ühte kohta ja teineteise kohta ja aeg läks, isa sai vabaks ja tuli meie juurde Siberisse. Me olime Krasnojarski krais välja saadetud. Ja isa oli pärast laagrit saadetud Jenissei äärde ühte asulasse. See oli umbes kaks-kolmsada kilomeetrit põhja pool, väga karm kliima taigas jõe ääres Jenissei jõe ääres ja souli saeraami peal tööl ja juhtus niimoodi, et nagu ta ise ütles, advokaadihärra ei osanud balti hinnata. Ja kukkus ja temast veeres palk üle. Niimoodi, et murdis tall, roide ja õlavarreluu. Ta oli langenud niimoodi maha, et tema kõrval oli ütles selle õue ainukene suur Tšiilis. Ja kui ta hetke, kui ta mõtles, et ütlesin, paik purustab mu pea tõusis palk üles ja läks ots üle tema pea ära. Ja siis ta vaatas, nägi, et see kiri oli selle palgi kinni pidanud. No mille muuga sa seda seletad, kuid saatuses oli vaja, et ta ellu jää, kas ja kuidas siis kaks kuud oli haiglas olnud ja need kondid paranesid? Tal oli ka verevalum peas, nii et tal oli halvatus nähtused. Siis leiti, et mis me teda siin peame. Et las ta läheb perekonna juures surema, nagunii temast elulooma enam ei tule ja anti talle luba sõita meie juurde siis 300 kilomeetrit üksipäini tuli, pea oli veel haige, käsi valutas, kohver käe otsas tuli tema rongiga Krasnojarski kaudu ja Tsenski kaudu ja veoautodega. Ja tuli tema Meil uksest sisse kui me ei osanud, ta kirjutas, et ma katsun kunagi tulla ja nii aga meie ei teadnud täpselt, millal ta tuleb, sest ma oleks talle vastu läinud. Järsku läheb baraki uks lahti ja minu isa tuleb, kui minu pojake oli pooleaastane 54. aasta. Jaanuarikuus tuleb isa uksest sisse ja ütleb, kui tore. Et ma jõudsin teie juurde. Kehvakene peaaegu tundmatuseni muutunud, väga ütles, et ma tulin teie juurde ja rahuga suurt. Ma olen teid ära näinud ja meie ütlesime, et ei sure, sobida ei lase. Ja no mis toit teil seal oli, isa käis diagonaalis, tal oli tõepoolest ikka väga ränk trauma olnud. Nii et ta käis diagonaalis, tahtis otse minna, aga, aga kiskus teda paremale ja nii hirmus köhiacene ja kehvakene. Aga no meie olime muidugi pööraselt õnnelikud, et saime oma isa tagasi, sest ta on ikka ikka võrratu isa meile olnud. Ja vitasimedkümnes hüljes poputame. Mis meil seal oli, oli oma kartul, olid oma paar Ghana, kes munesid, kaagutasid meil toas toredasti. Oli oma kapsas. Poest sai heeringat. Liha muidugi peaaegu ei olnud, aga Meile saadeti pakiga vahetevahel mingeid purgitäis rasva või võid. Piima saime, sest et eestlased ju olid hakkajad, kellel oli juba põrsas, kellel oli juba lehm muretsetud ja siis muidugi kogu Eestis seltskond sai selle eesti lehma piima, kelle kohta venelased ütlesid, et olete meie lehmade piinava lehvlassisse nõidunud, olete kõik lüüdiaatrid ja eestlased on nõiad. Võtsime no kuidas niimoodi noaga, miks teie lehm lüpsab kaheksa liitrit ja meie oma neli liitrit? Metsime, ärge ajage oma lehma talvel jääauku kui jooma vaid tehke talle sooja. Soojaks, ja, ja pudistame sinna leiba, leib on ju olemas, puldistamis sinna leiba sisse, pidev lehmale raka. Et tehke ka ja teil jaak, lehm hakkab ka lüps last ega siis Alarite lehm ei olnud, teistmoodi, oli ka väike ja karvane. Aga ta kosus ruttu ja andis tõesti korralikult. Proua susi ma tahaksin minna ajas natukene edasi sinnamaale, kui Aleksandril suruse Miidsem, keda me siis nüüd tunneme Gulagi arhipelaagist ja paljude teiste kirjandusteoste autorina, mis kirjeldasid just seda totalitaarse režiimi tulla sellesse aega, kui Solsriitsin tuli Eestisse. Et siin KGB Est ennast varjates seda käsikirja kirjutada ja kui teist Heli Susi sai käsikirjade peatükkide edasi toimetaja ja peitja Öelge, mis teiega oleks juhtunud, kui teid oleks tabatud niisuguse kirjandusega? Ma ei tea, arvatavasti oleks läinud nagu veerand Jans Kaiaga. Moskvas läks, kelle juures leiti ka üks ženitseni käsikiri. Tema leiti. Versioon oli, et ta poos end ise üles, aga, aga see ei ole tõenäoline. Sor sünnitsen ei uskunud, ta arvas, et ta Picagage pistid leidsid selle käsikirja tema juurest ja poosid ta ise üles. Mis jääb igaveseks saladuseks. Me ei tea, mis sellega juhtus. Arvatavasti oleks haprasti läinud. Aga see ei, ei olnud teema tol ajal tol ajal oli tähtis, et käsikiri säiliks. See käsikiri saaks kunagi trükki ja ette, et maailm saaks teada, mis siin tegelikult toimub. See oli niivõrd oluline meile, ilma igasuguse dramaatikat ja ilma igasuguste suurte sõnadega. Ta oli selge, kui inimene meid usaldab. Kui on koht, siis tuleb võimaldada temal seda siin kirjutada. See oli ju tänu rauamart Apordil ja see oli omamoodi tänu sellele, et minu isa ja ema, kui nemad Siberist tulid, ei saanud luba elada, tartus. Edu kimbud pidid minema Tartust välja ja siis ema hea tuttava proua Marta part. Aga tulge minu poole sinna jõe äärde Vasulasse, et mul on kaks ilusat vaba tuba ja seal on köök ja ja tulge elage seal, mina olen kahes toas, teie saate kaks tuba ja 17 kilomeetrit ainult tartus, buss käib sate lapsi vaatamas käia ja lapsed saavad teie juurde jälle saatuses. Kui nad oleksid saanud Tartul olles, siis ei oleks seal saanud. Tänu sellele, et see koht oli olemas, siis loomulikult, kui ta tuli, jää rääkis meile, et tal nisuke Laan, niukene raamat kirjutada tõtt kogu selle nõukogude liidu kohta siis oli ju selge, et asulasse, siis saab seal vaikselt kirjutada ja lasime kuulujutu lahti, et vereteadlane kes teeb oma dissertatsiooni tööd kallal kõvasti tegutseb. Ja tema ei taha, et teda tülitatakse. Ja tema elab seal vaikselt omaette ja teeb oma magistritööd. Muidugi me ei tahtnud, et ta ennast vägasel näitab, eksponeerib tema jaoks oli Eesti lääs. Me hoiatame teda ära, käin liiga palju ringi, et ka meil võib olla reetureid võimatu. Eestlased on kõik pidu, sõbrad, eestlane iial ei reeda, keda. Ja mul on siin täiesti kindel ja rahulik olla. Ma tunnen eestlasi ja no aga siiski võib-olla natukene see mõjus. Aga poes ta ikkagi käis seal Vasula poest, ta käis, tõi omale vahetevahel midagi, aga et see oleks võimalikult harva. Siis käisin mina talvel suuskadega ja ma ei läinud mitte haavapeatusest, kus oleks lühem maa olnud minna, et jälgi ei oleks väitma, jätsin tasuja keskuses maha, kus väga palju rahvast, mahlale panin suusad alla ja siis panin seljakott seljas, mööda jõe kallast. Tuul puhus jäljed ka ära, sest see Ettevaatus konspiratsioon oli ikka absoluutne, tol ajal öeldakse niimoodi, millest jääb kolm inimest? Sellest jääb küla, millest jääb neli inimest, teab terve maailm. Meie sellest värgist teadis vähemalt viis inimest ja KGB ei saanudki teada, et tema seal kirjutas seda hirmsat Nõukogude Liitu ikkagi hukutavad raamatut. Kõige lõbusam oli see, et meie KG pist Timusk kirjutas mõni aeg tagasi, noh seal ikka hoidla hulk aega tagasi ütles, me teadsime küll, et sul on seal ja aitab idagi kirjutab, aga noh, mis me ikka temast tülitame. No teate, see on tüüpiskaageebist, kes võib sulle niisukust udu vajada, Niukest silma pilgutamata sulle näkku valetada. Kui nemad oleks teada saanud, et elad, seal, istub ja kirjutab, siis oleks asjal olnud, aga vot ei olnud, ei olnud meie eestlaste hulgas mitte kedagi, kes oleks seda viset teinud ja nii ta sai seal siis kaks talvetööd teha, kõvasti tööd teha ja tänu sellele on see raamat tuleb väga palju, ta kuulas isa jutustusi ja ka mu vend harno, ta on isegi eessõnad seda maininud. No ja muidugi minu jutud olid ka just sellest küüditamise ajast Siberi aegadest sai väga-väga palju räägitud. Nii et temast sai kuidagi peaaegu perekonnaliige. See raamat on nüüd tõlgitud 30-sse keelde ja see on pälvinud ka Nobeli kirjandusauhinna juba 1970. aastal. Te pääsesite pärast Siberist tulekut Tartu Ülikooli saksa keelt piima. Ja te olete suure osa oma pedagoogitööst teinud Tallinna konservatooriumis saksa keelt õpetada. Ja te olete oma tööaastate kohta öelnud, et konservatoorium oli mõnes mõttes nagu vaimne oaas, sest ta oli väike kõrb, kool ei olnud suur nagu tehnikaülikool või Tartu ülikool. Nojah, ja ta oli kunstikooli tauni muusikakool ja seal tehti tõesti muusikat ja muusikaajalugu ja ka need iga, et nad ei olnud kõige targemad inimesed, seal oli ikka neid lolle karjerist küllatki palju, kellel õiget ettekujutust ei tohi üldse, nad ei teadnud, mis tegelikult Eestis toimub, võisid ikka sellist pada ajada vahetevahel ja niivõrd ebakompetentsed kasutanud pehmedantsele. Täitsa lausa imestad, aga jumal tänatud, et see niimoodi oli. Konservatoorium, ta oli ikka tõesti muusikaasutus ja oli oma partorg. Ja oli oma marksismi õppejõud. Sarap oli tema nimi, Rudolf arvab või ma ei mäleta ta eesnimi. Väga sümpaatne härra, kes ei viitsinud rääkida marksismi statika, rääkis väga palju ehtsat vene ajalugu ja maailma ajalugu tudengitele, nad on väga rahul. Sara. Me saime särapiga ka väga hästi läbi. Meie hilisem rektor Viktor Gurjev, tema poeg oli väga sümpaatne ja tore poiss, ma ei tea, ta arvatavasti on. Aga vana Gurjev oli muidugi nagu venelane, ütleb purjetmei. Aga tema jõud jäi väikseks konservatooriumist. Ta ei olnud ka mitte võitleja, ta oli ka ikka muusik ja ja ta ei olnud ka niisugune, kes oleks lausa taga kiusama hakanud. Ilmselt kui inimesel on võimalik elada rahulikult ja oma tööd vaikselt teha ja, ja kuskilt midagi omale kaela provotseerida, siis tema elab ise ja laseb ka teistel elada. Kui Venno Laul sai meil rektoriks, siis oldi Venno Laulule. Ma sain väga palju hiljem seda teada, et kedagi Te siin omal niisugust inimest Otto Tiefi matus oli olnud ja kõik, see oli ju teada, mis inimesed me oleme. Et kuidas sellist inimest Peate siin ja, ja Venno Laul oli öelnud, ühe helisusiga saame meie ikka ise ka hakkama, teil ei ole tarvis mitte kellelegi abi selleks. Küll need aera taltsutab ja künd ei taltsutatud mitte keegi. Ma tegin. Sa ütlesid saksa keelt, ei osanud mitte keegi. Kontrollidest prantsuse ja inglise keeles küll aga ei olnud. Muusikateadlane Helju Tauk küll sunniti õppejõutööst loobuma mõneks ajaks. Ta oli ka ikka vapper, sõjakas naine. Aga ega ta lausa ei provotseerinud. Jõuluajal kuulas ta Bachi jõuluoratooriumi, mis on lõpuks klassikaline muusik, kes ütleb, et Mach kontrrevolutsionäär või, või nõukogude võimu vastane tähtis, siis me olime temaga peaaegu lahutamatud, ikka väga mitu aastat. Äratasime kõiki neid asju ja aga terve kuntsi. Paim oli selline. Et noh, põhiline oligi ikkagi muusik, aga, aga see oli muusikaajaloo. Sisse sai paigutada väga paljud. Ja no mina oma tekstidega, kuna keegi ei kontrolli, tulikvaatasid traavi hinnangut Aqua Jennoatšoomist sees. Räägin, et siin räägitakse, kuidas nõukogudeorkester käis Saksamaal Abu otsin Harrošuos, toetata koja ja ja kuna täiesti keegi ei osanud, siis võisin mina tippisin rööd parteriale väikesel härbese kirjutusmasinal, mis isale kunagi vennast ei. Ja sõitsin neile ikka väga palju sisse. Nad ütlevad, et hariduse sa esitad konservatooriumis suures osas minu käest, seda on minu õpilased mulle öelnud. Et ma püüdsin ilma maak kaelaiust pakul panemata. Püüdsin lihtsalt natuke tõtt rääkida neile ja aspektidest, millest ametlikult ei räägitud, aga mis ei olnud otseselt Cramola ei olnud lausa Nõukogude vastane, vaid vaid seal elulugudes väga huvitavaid detaili välja tuua. Ja ma tuhnisin saksa lehtedes, mis siin vähegi saada olid. Tippisin sealt ümber ja sest paljundusmasin tuli alles suhteliselt hilja. Ja sellel oli Kahekordne terasukse ees, kuhu pääses ainult kolme allkirjaga testiga, kus olid siis Victoria rektori ja veel kellegi allkirja. Siis sa võisid selle tekstiga minna ja paluda, et paljundage see ära. Aga mina tippisikopeeriga oma kirjutus, Pasi nälja, jagasin neile ära, see võttis mul muidugi tohutu aja. Aga nad ütlevad, et sul jääs, et päris rahul kabilt paneeli pakkus. Proua helisusi, millega te praegu tegelete, oodates oma suurt ja ümmargust sünnipäeva? Novembris määrinud põlvi. Valuvaigisti aga muidugi ma loen palju ja ma vaatan telerist huvitavaid saateid, ma kuulan, vahel välisraadiot. Aga ma ikka väga palju ma loen ja teine asi, ma püüan enne surma sorteerida mingil määral oma kuupmeetreid, kantmeetreid, pabereid, mis on kuhjunud ja mida minu vaesed järeltulijad. Lihtsalt nad ei orienteeru selles enam, nad ei ole võimelised, tapab. Nii et mul on meeletult materjali, just, mis ma ise olen paljundanud, on mitmed eksemplarid ja asi on arhiiv korda teha. Siis ma olen muidugi oma isa mälestustega tegelenud. See raamat on ka tänu sellele välja antud, et ma tõesti Arnold Susi võõrsil vastu tahtmist ja see oli ta tipitud käsikirjana. Jää tuli uuesti ümber lüüa ja tänu Annebellistele sai tassist trükitud ja üks asi, millega ma rahul ei ole, nüüd see on välja antud inimese elus on midagi, mis õigustab tema olemasolu siis oli üks asi, oli Sožeegioni märk ja teine on minu isa mälestuste väljaandmine. Ja noh, natuke muidugi ka töö kontsiseks paika neid lapsi kujundasid, kannatab päris ülearu, ei ole Sinimaskisteljand, mälud. Meil oli täna külas helisusi inimene, kes on alati sirge seljaga, kes ilusas eesti keeles ütleb seda, mida mõtleb ja mida õigeks peab. Palju tänu teile selle eestseisuse teile ka. See oli tänane kajalood ja järgmist külalist ootame siia saatesse nädala pärast kuulmiseni.