Head kuulajad. Me oleme alustamas saadet, mille esimese osa jaoks oleme palunud stuudiosse mehi, kes ei ole praegu mitte ühegi meediaväljaande teenistuses. Aga ometi on oma elu jooksul töötanud peaaegu kõikides suuremates Eesti päeva ja nädalalehtedes, kellel on olnud oma iganädalane saade televisioonis vikerraadios, raadio kahes ja kes praegu on olnud saatekülaline ka Kuku raadiosaadetes, nii et tere tulemast saatesse. Vabakutseline ajakirjanik Hannes Rumm. Tõnurist päeva kõigile kuulajatele. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Esimest korda mõtlesin siin saatesse kutsuda umbes kuu aega tagasi. See oli siis, kui oli 30. märtsil Postimehes kokkuvõte vilja Kiisleri intervjuust Raul Rebasega, mille Raul oli siis pealkirjastanud. Ajakirjandusvabadus püsib meediajuhtide selgrool ja ajendiks oli siis ühe rahvusringhäälingu nõukogu liikme soov arutada nõukogu koosolekul kallutatud ajakirjanike eetrist mahavõtmist. Ja Mulle tundub, et Raul Rebase seisukoht meediajuhtide selgroost on osutunud kuidagi prohvetlikuks. Teame kaks tippajakirjanik on siis pärast vestlust oma oma konkreetsete peatoimetajate ka ametist lahkunud. Ja terve nädal aega me oleme arutanud seda, et kas ajakirjanikud on rünnakute all või ei ole ja kas see viib enesetsensuuri või ei vii. Kuidas sina näed seda, mis on viimase kuu jooksul toimunud, millesse sull kõneleb? Ma olen ka väga mures eesti kirjanduse olukorra pärast, sellepärast et kui me mõtleme tagasi kogu taasiseseisvunud ajale, siis nii tõsise surve all või lausa rünnaku all ei ole Eesti ajakirjandus kunagi varem olnud. See ei ole mingisugune ajakirjanike enesekesksus, mille tõttu räägitakse praegu hästi palju sellest, et kas ajakirjandus on vaba, kas ajakirjandus on surve all. Minu meelest on olukord päris tõsine. Toon siin paralleeli, sellised. Eks poliitikud on püüdnud tõstatada ka teisi teemasid ühiskonnas, mis ei ole kõlapinda leidnud näiteks eurovastasus, et kas meile sellist Euroopa liitu on vaja. Inimesed ei ole selle teemaga kaasa läinud ja teiste selliste teemadega, sest Euroopa liidule toetus püsib. Kui siin räägitakse sellest, et Eestis on vaja oluliselt tugevdada piirivalvet, siis jällegi inimesed sellest teemast tuld ei võta, sellepärast et kui vaadata avaliku arvamuse küsitluses politsei ja piirivalveamet, on pikki-pikki aastaid olnud üks kõige usaldusväärsemaid Eesti riigi institutsioone. Aga see, et ajakirjanduse teemat nii tõsiselt võetakse mitte ainult ajakirjanike endi hulgas, vaid ühiskonnas laiemalt, see näitab, et olukord on tõsine ja murelik. Et kui me võtame selle selle ajakirjandus, noh, ma söandaksin nimetada kriisi või niisuguse põletikulise olukorra ette selle anatoomia, et kuidas seda oleks võinud lahendada, kas seda oleks saanud kuidagi teistmoodi lahendada, alustame siis näiteks kahest väga heast ajakirjanikust endast, et kas nad oleksid pidanud etteheited jätma tähelepanuta, aknad oleksid pidanud jätkama oma põhimõtete järgi oma tööd nii kaua, kui see olnuks võimalik. No viimasel ajal on väga palju räägitud Ahto lobjakas ja vilja Kiisler ist olen nõus, et nad on mõlemad silmapaistvad ajakirjanikud. Aga ma arvan, et probleem on laiem. Et küsimus ei ole lihtsalt kahe ajakirjaniku ühe siis Postimehe ajakirjaniku ja teine raadio kahe saatejuhi isikus, et et miks see ajakirjanik ta, see olukord on nii tõsine. Olukord on minu meelest laiem. Sa mainisid alguses meediajuht, et minu meelest siin üks probleemi allikas on meediajuhtide käitumine, seda nii rahvuslikus rahvuslik eesti rahvuslikus ringhäälingus kui ka erameedia selge Postimees Grupis. Teine asi on see, et väga tugevasti on asunud mõningad poliitikud siia, üks erakond eelkõige ehk siis EKRE ründama ajakirjandust. Ja kolmas on ka selline enneolematult tugev surve isiklikult ajakirjanik ajakirjanikele, mis väljendub näiteks rünnakutes sotsiaalmeedias ja mille kohta üks noor andekas Postimehe 26 aastane ajakirjanik hiljuti ütles, et ta poleks kunagi uskunud, et ajakirjanikuna toimetuse uksest välja astudes peab ta üle õla selja taha vaatama, sest ta kardab, et teda füüsiliselt rünnatakse. Sellised olukorrad tõesti Eestis ei ole kunagi varem olnud, vähemalt viimase 25 aasta jooksul. Alustame siis nende kolme punkti, mida sa esile tõid, lähemat vaatlust kõigepealt meediajuhid, kuidas mina näen seda praegu ju oma meediaorganisatsiooni sees, aga kuidas kõrvalt paistab? No ta kõrvalt paistab usu, et suhteliselt samamoodi kui meie organisatsiooni sees, et iseenesest rahvusringhäälingu tugevast tervisest räägib see, et, et mind on kutsutud täna siia rääkima ja räägime ka nendest probleemidest, mida rahvusringhäälingus on ja ma ütlen ka kuulajatele taustaks, et ma võtsin tänast saadet, aga tõsiselt enne siia saatesse tulekut rääkisin päris mitme tuntud ajakirjanik toimetajaga, nii rahvusringhäälingust kui ka siis Postimees Grupist ja tuginen nende teadmistele, mitte ainult oma isiklikule arvamusele, aga kui nüüd rääkida meediajuhtidest, siis alustan sellise provokatiivse näitega, et siin viimasel nädalal on meedia aasinud peaminister Jüri Ratas, sellepärast et Jüri ratas ei ole leidnud aega tulla Aktuaalse kaamera otsesaatesse. Võrdluseks toon siin välja rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose käitumise. Kui teda kutsusid tema oma töötajad Aktuaalse kaamera otsesaatesse eelmise nädala lõpus, siis ta ei leidnud selleks aega või väidetavalt aega. Kui eelmisel reedel tekitas ühiskonnas tohutuselise plahvatusliku reaktsiooni teada selle kohta, et Ahto lobjakas väidetavalt sunnitakse saatejuhi kohalt raadio kahes lahkuma siis minu meelest esimene poliitikasse jõudis sellele reageerida, oli peaminister Jüri Ratas, kes oma avalduses asus kaitsma ajakirjandusvabadust ja rahvusringhäälingu sõltumatust. Kui vaadata, Ta kui palju aega läks rahvusringhäälingujuhtidel sealhulgas juhatuse esimehel, et selles küsimuses, mis otseselt puudutas neid ja nende usaldusväärsust, seisukoht võtta siis minu meelest peaaegu 24 tundi, enne kui avalikkuse ette jõudsid üsna ümmargused ja väheütlevad seisukohad, mille põhjal siis ka lõppeval nädalal paarkümmend rahvusringhäälingu juhtivat toimetajat ja ajakirjanik kuhu tulid kokku tõdesid, et sellise olukorraga tekkida ei saa, kutsusid iseennast kohtumisele rahvusringhäälingu juhatus, aga et noh, see näitab, et olukorras on vabandust, organisatsioonis on tõsised sisepinged ja, ja olulised probleemid. Ja tippajakirjanikud tajuvad, et juhatus ei ole nende eest piisavalt avalikkuse ees seisnud, neid piisavalt kaitsnud. Ja mulle tundub, et selline olukord ei ole rahvusringhäälingu tervisele, vaimsele tervisele ja viljakusele eriti hea. Pean ütlema, et lõppenud nädalal ka vikerraadio toimetus on kohtunud ühe juhatuse liikmega ja see sisaldas endas siis ikkagi väga selget juhatuse sõnumit, et hoolimata sellest, et rünnakuid, etteheiteid kaebekirju saab rahvusringhääling nii paremalt kui vasakult, et juhatus ütleb oma ajakirjanikele üheselt, et kõik on oma sõnakasutuses vabad ja, ja niisama sõltumatut kui enda selle kriisi puhkemist. Mis on aga tõsi, on see, et selle seisukoha vormistamine võttis rohkem aega, kui see oleks võinud võtta. Ja kui algselt tekkis juhatuse poolt ma nüüd mälu järgi tsiteerin, oli niisugune lähenemine, et Ahto lobjakas lõppude lõpuks lahkus saatejuhi kohalt või teatas oma lahkumisest vabatahtlikult, ilma konkreetse ettepanekud ettepanekuga Ta lahkuda või, või, või mingi koondamise või vallandamise teateta siis ja juhatus niisugust asja ei kommenteeri. Siis nüüd on juhatus võtnud väga selge seisukoha ja selle üle. Mul saab olla hea meel. Jah, loomulikult, et usun, et kõik vikerraadio kuulajad saavad aru, et et väga raske on ette kujutada rahvusringhäälingut, et ilma Marko Reikopi või Anu Välba või Johannes Trallata väga lihtne teda ette kujutada ilma juhatuse liikmeta, mida, mida rahvusringhäälingukliendid või tarbijad ei taju ja nende rolli nad ei oska hinnata. Aga ma ei taha olla väga kriitiline rahvusringhäälingu vastu, vaid tahaksin siin seda teemat veidi laiendada ja öelda, et Eestis siiski asjad on rahvusringhäälingukoha pealt päris hästi. Aga ajakirjandus on sattunud rünnaku alla mitte ainult Eestis, vaid ka mitmel pool mujal. Tihti arvatakse, et see on Ida-Euroopa probleem, et ajakirjandus On suugorbistatud päris tugevasti Poolas ja Ungaris aga see ei ole ainult Ida-Euroopa riikide probleem. Toon näiteks Austria, kus hiljuti oli siis selline juhtum, kus Austria rahvusringhäälingu üks tippajakirjanik intervjueeris ka teravate küsimustega siis Austria paremäärmusliku partei ühte liidrit ja pärast seda satustusele partei rünnaku alla. Teda siis talle tehti umbes samasuguseid etteheiteid, nagu on tehtud kallutatuses rahvusringhäälingu ajakirjanikele. Mõni tipp-poliitik nõudis otsesõnu selle ajakirjaniku vallandamist, mõni soovitas tal aasta aega palgata puhata ja, ja elu üle järele mõelda. Nii et, et võib öelda, et meil tõesti Eestis asjad mõne teise Euroopa liidu liikmesriigiga võrreldes on veel täitsa hästi. Kas oleks olnud võimalus, et meediajuhid, olgu rahvusringhäälingus või või Postimees Grupis oleksid jätnud etteheited tulgu nad paremalt või vasakult lihtsalt enda teada ja tähele paneb panuta edastamata neid konkreetsel ajakirjanikule. Siin peab tegema selge vahe sisse rahvusringhäälingu ja Postimees Grupi vahel, et üks on ju meil avalik-õiguslik meediaorganisatsioon ja teine on eraettevõte. Kui rahvusringhäälingust alustada, siis tõesti ma usun, et, Vesteldes teie kolleegidega, siis on ka selge, et rahvusringhäälingu ajakirjanikud, toimetused, toimetajad, oleksid oodanud seda, et et juhatus oleks võib-olla vähem vaadanud arglik arglikult Stenbocki ja Toompea poole ja, ja olnud olevat rohkem näoga oma ajakirjanike poole ja neid selgelt ja ühemõtteliselt kaitsnud. Mitte selle mitte mitte väga pikalt mõelnud selle üle, kas kaitsta või mitte ja kui seda teha, siis siis teha juba ka väga tugevas toonis ja ühemõttelist avaldustena. Teine pool sellest probleemist on muidugi see, et kui nüüd oluline osa poliitilisest eliidist on otsustanud sõltumatut ajakirjandust tuleb rünnata, siis siin ka meediajuhtide käitumine ei lahenda seda probleemi, et ajakirjandus, sealhulgas rahvusringhääling jääb väga tugeva surve alla. Küsimuse teine pool on siis Eesti üks suurimaid meedia erameediakontsern Postimees Grupp millest väga hea ülevaatliku artikli avaldas nädal tagasi laupäeval õhtuleht, nende konkurendid, aga ka endised ja praegused kolleegid, kus nad siis kirjeldasid seda. Postimees Grupi uue omaniku Margus Linnamäe juhtimisel on toimunud Eesti erameedias midagi sarnast, mida varem ei ole, on olnud, on tekkinud väga jõuline omanik kelle puhul võib ühelt poolt öelda, et jah, see on tema eraomand, ise ta teab, mis ta oma ajalehtede või telekanali või raadiokanalitega teeb. Teiselt poolt on see olukord uus, kus üks meediaomanik sekkub väga jõuliselt oma meediakanali, eelkõige siis Postimees töösse, mille tulemuseks on see, et, et väga paljud ajakirjanikud on sealt lahkunud, väga paljud ajakirjanikud soovivad sealt lahkuda, neil pole motivatsiooni, sest neile kirjutatakse enneolematul kombel ette, millest rääkida või millest mitte rääkida. Millised arvamusliidrid on ajalehest teretulnud, millised mitte. Ja see loomulikult takistab ajakirjanike loomevabadust ja veel kord võrdluseks, et eks ju ka Postimehe eelmine omanik oli üle maailma tuntud, et meediakontsern Schibsted Norrast. Nende puhul oli oluline see, et ettevõte toimiks äriliselt korralikult. Toimetusel oleks toimetada sõltumatus, seda sõltumatuse põhimõtet, paraku viimasel ajal pole enam jälgitud ja üks näide siis on see, mis toimus vilja Kiisleriga kelle arusaamad ajakirjandusvabadusest ja ajakirjanduse vahend ajakirjanduse vahendatavate arvamuste paljususest läksid omanikuga otseselt konflikti ja mille tulemusena siis siis vilja Kiisler otsustas ise, et ta ei soovi sellises organisatsioonis sellises keskkonnas jätkata ja lahkus omal soovil töölt. Kuidas kõrvalt vaadates paistab, mis siis nüüd õieti vilja Kiisleri ja Ahto lobjaka puhul kriitika või ründe alla sattus, kas see oli küsitlemise stiil, toon sõna kasutada tus, kehakeel, mis puudutab näiteks televisioonis saatejuhte või need on ajakirjaniku põhimõtet teed argumentide ja tema arvamusvabadus või kõik. Ma usun jah, et siin oli küsimus ikkagi sellest, et, et et rünnaku alla sattusid siis ajakirjaniku nii seisukohad kui ka väljendusviis, et rahvusringhäälingu väga paljud toimetajad ja saatejuhid on kogenud seda, et ka sellest tagasisidest, mida sa saavad näiteks sotsiaalmeedia vahendusel heidetakse neile ette seda, et kuidas nad käituvad, miks nad neid teravaid küsimusi esitavad, miks nad eelistavad, miks nad erinevate küsitletavatega väidetavalt käituvad erinevalt. Aga samas on, on selge ka siis see, et seisukohtade avaldamise vabadus Või õigus oma seisukohti sõnastada, neid oma meediakanalis vabalt avaldada, et see on ka rünnakul, eriti siis vilja Kiisleri puhul, mille, kelle puhul siis kondlik diviisi töölt lahkumise ajendiks sai üks arvamusartikkel arvamusartikkel juba iseenesest ütleb, et see on selline formaat, milles ajakirjanik avaldab oma arvamust. Kui vilja Kiisler tegi intervjuusid või avaldas avaldas uudislugusid, siis ta selgelt hoidis oma arvamuse faktidest lahus. Arvamusartiklis oli loomulikult tema õigus avaldada suhtes täpselt sellist arvamust, nagu ta seda õigeks pidas. Ja kui see ei meeldinud, et ajalehe peatoimetajale või ka väidetavalt ajale omanik ajale omanikule siis ma täiesti austan vilja Kiisler otsustada sellises olukorras mitte hakata tegelema enese piiramisega või enesetsensuuri kavaid töölt lahkuda. Kui sa vaatad üldiselt ilminguid praegu Eesti ajakirjanduses ja võrdled olukorda ütleme valimispäeva eelse ajaga, siis märtsi algusega või veebruari lõpuga, kas sa näed mingeid muutusi päeva, kommentaaride või kirjade teemavalikus sõnakasutuses, ma ei tea uudiste valikus, kas on muutusi? Jah. Jällegi tugines võltsvestluste vestlustele, ajakirjanikega, siis siis ilmselgelt on üks osa ajakirjanikke, kes kes on otsustanud, et kui mul on valida, kas mu näiteks kirjutan mingist konfliktist poliitilisest teemast või ma teen mingi sellise pingevaba olemusloo mingist toredast skulptuuri, sündmusest või vaba aja veetmise sündmusest, siis palju turvalisem ja lihtsam on tegeleda nende teemadega, mis poliitilisi konflikte ei tekita. Ja, ja see on üks näide enesetsensuurist ehk siis sellisest enesekaitse reflektist refleksist, kus, kas ajakirjanik lihtsalt ei taha minna vastuollu oma põhimõtetega, ei taha vastu minna oma tööandjaga, ei taha pälvida ülikriitilist tagasisidet sotsiaalmeedias ja ta hakkab lihtsalt liikuma nende teemade poole, mis on turvalised ja ohutumad. Ühe ajakirjaniku tasemel võid sellisest valikust aru saada, aga kui, kui selline liikumine või selline ebamugavate teemade vältimine muutub valdavaks siis see tähendab ka seda, et ajakirjandus kaotab ühe olulise rolli, mis tal, mis tal Eesti või mis tahes muus ühiskonnas on, et nad oleksid ühiskonna siis sellise arvamusplatsi loojad, kus tõesti olulistest asjadest räägitakse avalikult, tihti ei pruugita nendes olulistes asjades üksmeelt leida, aga need asjad arutatakse avalikult läbi. Ja siin võib ka tuua näiteks sellise riigi näite nagu Ungari, kus on siis ühe erakonna võim väga pikka aega, kus seal väga autoritaarne valitsusjuht Viktor Orban ja tema hakkas ajakirjandust suukorvistama juba selle kümnendi alguses erinevate seaduste abil maksuseaduste abil siis sel moel, et kui mõni meedia Grupp oli, oli kriitiline valitsuse suhtes, siis hakati neid karistama erinevat tüüpi maksudega vähendati nende kasumlikkust. Tasalülitati rahvusringhääling ja ajakirjanikud, kui nad alguses proovisid ka, siis nagu selles olukorras olukorraga leppima pida ja, ja, ja noh, mitte mitte selle vastu astuda siis siis olukord läks ainult järjest hullemaks. Lõpuks Ungari Ungari valitsus hakkas välja suruma ka riigist välismaised meediakontserne ja, ja siis alles näiteks selline suur Saksa telekanal, nagu Ertell sai aru, et olukord on tõsine hakkas, muutus avalikult võimu kriitiliseks ja kaitses ennast niimoodi valitsuse surve eest. Aga kuna mu suur osa muust ajakirjandusest oli tasalülitatud, siis kartelli vaadatavus Ungaris tõusis järsult. Sellepärast tavalistel ungarlastel oli vaja saada ühiskonnas toimuva kohta tõest informatsiooni, mitte siis mingit ilustatud valitsuse soovi järgi ilustatud tegelikust või siis oluliste teemade vältimist ja nende asemel mingite meelelahutuslike teemade käsitlemist. Kuidas ennustate, mis Eestis hakkab juhtuma, kas me hakkame rääkima ajakirjanduses ümber nurga juttu ja lugeja hakkab jälle ridade vahelt lugema? Ma olen ikkagi optimist ja usume, et nii ei lähe. Ma loodan, et ka viimase viimane nädal on olnud õpetlik rahvusringhäälingu ja rahvusringhäälingujuhtide jaoks. Aga ma arvan, et siin on oluline koht analüüsiks ka poliitikutele. Nii nendel, kes, kes praegu ründavad vaba ajakirjandust, kui ka nendele, kes seda kaitsevad, et et kindlasti ajakirjandus vajab poliitikute suuremat kaitset. Kui seni. Ma olen ka sellel seisukohal, et, et praegu peaks olema Eestis üks inimene, kes ütleks, sur, katkestame selle mängu, alustame puhtalt lehelt. Kas sa näed, kes inimene on ja kas teda kuulataks? Ma kardan, et sellist ühte inimest johtuvalt juba Eesti riigi ülesehitusest on väga raske raske leida, et näiteks skulptuuri inimene läks Ja aitama kahtlen, ma usun, et siin on vaja ikkagi sellist kokkulepet vähemalt poliitikute erakondade enamuse vahel, et ajakirjandusega suhtlemisest, nüüd võtame omaks sellise käitumismalli, et tagada neile töörahu. Et nad ei peaks vähemalt kartma poliitilise surve pärast. Et näiteks Aktuaalse kaamera hommik, kuulsad toimetajad, kui nad hakkavad kavandama õhtust saadet, ei, ei kavanda seda saadet niimoodi. Noh, meil on siin juba üks konfliktiohtlik poliitiline teema, et räägime nüüd rohkem, ma ei tea purjetamisest, kalastamisest, jahindusest. Võtame poliitikast mõne sellise teema, mis, mis tipp-poliitikuid, et ei, ei muuda emotsionaalset ärrituvaks. Räägime näiteks mingisugusest kolmandajärgulise seaduseelnõust, ma väga loodan, et sellist asja juhtub. 2012. aasta novembris kogus ühe eelmise poliitilise kriisi ajal harta 12. Kas niisugune kodanikualgatus ja pöördumine rohkem kui 18000 inimese allkirja ja jutt oli siis sellest, et riigi juhtimine peaks olema jälle demokraatlikke läbipaistev? Harta 12 mustandi autor, väidetavalt Don oli Ahto Lobjakas. Kas sa näed, et praegu kirjutaks Eestis keegi harta taolise teksti, kes võiks olla? Toona oli see keegi paratamatud pidisele teksti kirjutama ja nii palju, kui mina tean, oli see täiesti Ahto Lobjakas, kes seal autor oli, aga selle harta taga oli siiski rühm mitteametlikult kokku tulnud või mitte kellegi poolt kokku pannud vaid oma sisemisest sunnist kokku tulnud rühm. Ma kardan, et Ma praegu küll ei näe sellist sellist seltskonda, kes kes suudaks sellise rühma kokku panna, kuigi teiselt poolt, kui vaadata seda, mis pärast valimisi on toimunud reeglina on ju see nii mujal maailmas kui ka Eesti, siis siis see, mis on toimunud ühiskonnas, tekivad pinged valimiskampaania ajal, kui valimistulemused on selgunud, uus valitsus on moodustatud, siis vähemalt mõneks ajaks need pinged lahtunud. Eestis on need 2019 selles mõttes küll ülisuur erand, et pinged ei ole mitte valimiskampaania järel raugenud, vaid mitu korda veel veel tugevnenud. Ja mis mulle meeldib, on see, et, et on too liikumist, mis on, mis on toimuva suhtes oma selge seisukoha avaldamata. Üks on siis kõigi Eesti, mis korraldas suure inimesi sõbralikkusele üksmeelele kutsuma kontserdilauluväljakul. Ja teine on siis need inimesed, kes on korraldanud meeleavaldusi nii Vabaduse väljakul kui Stenbocki maja ees. Miks see mulle meeldib, see on põhjus on väga lihtne, et tänapäeva inimestel on selline meelsus. Näiliseks meelsuse avaldamise vormiks on sotsiaalmeedia, kus siis kas säutsutakse midagi, kirjutatakse midagi Facebooki seinale. Elatakse ennast seal välja ja, ja arvatakse, et nüüd on kuidagi oma arvamus välja elatud ja selle võrra ühiskonda paremaks muudetud, et tegelikult see sotsiaalmeedia, kus inimesed elavad, suhtlevad oma mullides, see on ikka suuresti tegelikkus ja näilisus. Suuresti näilisus. Tegelikult ma usun ja see, mida ka poliitikud tagasisidena oluliselt rohkem arvestavad, on see, kui inimesed tulevad välja tänavatele. Kui nad väljuvad oma moodsa sõnaga mugavustsoonist ja teevad midagi päriselt, näitavad, et nad on päriselt olemas. Peaminister Jüri Ratas eile Kuku raadio saates nädala tegija ütles, et praegune turbulentne olukord on vaja maha rahustada ja peaministril on siin suur roll ja vastutus. Kolleegid palusid sinu arvamust küsida, et mis võimalused peaministril praegu olukorra nii-öelda rahustamiseks üldse on ja kas, kas on vaja rahustada ja, ja konflikt vaiba alla pühkida või mida õieti oleks praegu vaja? Jüri Ratas on praegu peaministrina tunduvalt nõrgem tegija, kui ta oli eelmise valitsuse peaministrina. Üks paralleel, mida Eesti ajakirjandus on kasutatud, on see, et mitte keegi Ida-Euroopas, kes on Itaalia peaminister, kõik teavad, et Itaalia valitsust juhib siseminister Salvini, kes seal äärmusparempoolne kes on tuntud kogu Euroopas, kes teeb kogu aeg väga selliseid jõulisi, ajakirjanduse jõulisi avaldusi, mis pälvivad tähelepanu kogu maailma ajakirjanduses. Ja Jüri Ratas kahjuks on sattunud samasugusesse rolli, et et ta on peaminister valitsusega, mille nägu näo on kujundanud EKRE. Kui vaadata ka Eesti kajastusi välismeedias pärast valimisi on nüüd järsult muutunud väga palju kriitilisemaks Eesti suhtes. See uus lugu või uus narratiiv, mida Eesti kohta kirjutas, tehakse, on see, et, et Eestis tulid võimule paremäärmuslased. Ja kui vaadata ka välisajakirjanike huvi Eesti vastu, siis ega need ei huvita see mida Eesti peaminister ütleb. Nad tsiteerivad ja intervjueerivad eelkõige EKRE juhte, mis näitab Jüri Ratase roll. Minu meelest on selles valitsuses oluliselt marginaliseerunud. Igatahes selles valitsuses ei olegi väga palju midagi muud teha, et ta ise otsustas selle valitsuse sellistest parteidest kokku panna. Ja see, mida ta on siiamaani suutnud teha, on siis see, et kui mõni tema valitsuspartneritest ütleb kellegi või millegi kohta väga halvasti ületab siis suur osa avalikkuse jaoks punase joone, siis peaminister tuleb ja vabandab. Aga seda jõudu või võistlika isegi soovi olukorda oluliselt muuta. Mina küll praegu näha ja ei, ei oska. Ma loodan, kui ma eksin, siis ma olen väga rõõmus ja olen esimene inimene, kes peamiselt sellest ühel või teisel moel avalikult tunnustab. Ajakirjanduse juurde tagasi raadio kahe saade olukorrast riigis otsib praegu uut saatejuhti Ahto lobjaka asemele. Kui sulle tehakse Hannes pakkumine, kas sa võtad vastu? Siis ma oleksin väga üllatunud, kui mulle see ettepanek tehti, tehtaks ma lihtsalt vikerraadiokuulajatele, kes võib-olla raadio kahte ei ole kuulanud või väga ammu kuulanud, meenutan, et mul oli au olla selle saate esimene üks esimene saatejuht koos Anvar Samostiga juba 1995. aastal. Ja selle saate tegemine on olnud minu elus mitte ainult ajakirjanikuna, vaid üldse üks selliseid, kõige huvitavamaid meeldivamaid ja ja toredamaid kogemusi, nii et ma olen tohutu tohutu raadio arvamussaadete fänn ja ma väga loodan, et raadio kaks suudab olukorrast riigis saada, et hoida veel vähemalt sama palju, kui ta praegu on eetris olnud. Stuudios on täna vähemalt pool elu ajakirjanikuna töötanud, aga. Ka Euroopa Liidu struktuurides Eesti huve esindanud Hannes Rumm, tuletame siis meelde, et Hannes on juhtinud Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja samuti Euroopa Liidu info sekretäriaat Eestis. Kolm-neli päeva tagasi sai täis 15 aastat sellest päevast, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Eesti on muutunud, Euroopa Liit on muutunud. Sa oled sure terve hulga aastaid töötanud selle nimel, et Eesti leiaks oma koha Euroopa liidus, et me saaksime samad standardid. Et, et Eesti läheks edasi. Euroopa Liit on muutunud hoopis teistsuguseks, kui ta 15 aastat tagasi oli pettunud, et nii mitu aastat sinu elutööd on nagu tuulde läinud. Ma kindlasti ei ole nõus sellega, et mitu aastat nii mitu aastat tööd on tuulde läinud, et minu esimene tõsine kokkupuude Euroopa Liiduga oligi selle sajandi alguses töötasin siis ajakirjanikuna ja toonane peaminister Mart Laar võttis minuga ühendust ja kutsus mind riigikantseleisse tööle. Põhjus, miks ta mind tööle kutsus, oli väga lihtne. Tol ajal kõikides Ida-Euroopa riikides olid suures ülekaalus need inimesed, kes arvasid, et minu riigi liitumine Euroopa Liiduga on loomulik ja hädavajalik ja loomulikult, kui tuleb rahvahääletus, ma hääletan selle liitumise poolt Eestile, kelle riik Ida-Euroopas, kus inimeste enamus 2001. 2002. aasta alguses oli Euroopa Liiduga liitumise vastu. See vastasseis ei johtunud niivõrd palju Euroopa Liidust, kuivõrd sellest, et toonane valitsus oli hästi ebapopulaarne ja, ja kuna valitsuse lemmikteema oli jutt sellest, kui hästi me edukalt me läheneme Euroopa liidule, kui edukalt. Me sulgeme järjest liitumisläbirääkimistel üksteise peatükke, siis häälestas ka tegelikult, et eba ebapopulaarne valitsus häälestas inimesi ka Euroopa liidu vastu. Ja teine põhjus, miks inimesed olid Euroopa liidu suhtes umbusklikud, oli see, et eestlased, eestlaste hoiak rahvahääletuse eel ja järel oli väga promotud pragmaatiline, et kas Euroopa Liidust on Eestile kasu või kahju, kas sellest Ta ühinemisest on kahju või kasu minu perekonnale, minu perekonna rahakotile või vastupidi. Ja toona õnnestus inimesi veenda selles, et Euroopa Liit on Eestile kasulik puhtpragmaatilistel põhjustel. Ja see on kasulik ka Eesti inimestele ja ma just mõtlesin mõned päevad tagasi, et kui oli 115. aastapäev, et et kas siis need inimesed, kes, kes veensid eestlasi hääletama Euroopa Liidu poolt 2003. aasta septembris, et kas nad siis petsid inimesi ja minu meelest ei petnud, olen selles täiesti veendunud. Et kui eestlased enne liitumist oli Euroopa liidu suhtes päris umbusklikud, siis Eesti on olnud üks haruldasi ja erandlikke riik Euroopa Liidus, kus pärast liitumist 2003. aastal rahva valdav enamus. No väga suur elamus usaldab Euroopa liitu ja peab Eesti Eesti kuulumist Euroopa liitu Eestile kasulikuks. Ja kui nüüd ka esimese mai paiku siin ajakirjandus hindas seda ju analüüsis seda, mida see Eesti liikmelisus Euroopa liidus on meile andnud, siis jah, võib-olla tavatasemel on väga palju juttu olnud, et 2003. aastal tõusid suhkru hinnad, on tõusnud siin bensiini hinnad. Päris majandusstatistika näitab siiski, et meie elatustase ja meie inimeste sissetulekud on kasvanud tunduvalt kiiremini kui, kui hinnatase, mida ka 2003. aastal väga paljukardetud me läheme Euroopa Liitu, hinnad hakkavad tõusma, ka palgad ja pensionid ei tõuse, et läinud on vastupidi. Euroopa Liit on muutunud. Mis juhtus, kas liiga palju võeti erineva tasemega riike liikmeks või on või on põhjuseks migratsioonilaine või kriis mis Euroopa Liiduga juhtunud? See on muidugi tõsi, et Euroopa liit elab viimastel aastatel üle oma ajaloo kõige raskemat perioodi, et korraga on käimas mitu kriisi. Esimesena kümmekond aastat tagasi käivitu käivitus siis nii-öelda euroala kriis, kus väga paljud riigid olid elanud üle oma võimete, eelkõige siis kreeklased olid ennast kõrvuni võlgadesse laenanud. Ja, ja oli oht, et siis sellise ebamugava kombinatsiooni tulemusel võib terve euroala laiali pudeneda, sealt edasi on tulnud järjepanu kriisid põgenikekriis, mis algas 2015. aastal Brexit ja, ja ükski neist ei ole tegelikult võib-olla euroala kriis kõrvale jätta, pole nagu lõpuni sellist veenvat T1 mõttelist lahendust saanud. Aga ühe olulise asjana ma tooksin siia veel sisse ka selle, et Euroopa Liidu tugevus või nõrkus sõltub sellest, milline on olukord liikmesriikides. Ja viimase 10 aasta Ta on suur probleem. Väga paljud Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks on ida pool, kui lääne pool on olnud see, et senine sotsiaalpoliitiline mudel ei ole osutunud jätkusuutlikuks. Inimesed, kes on harjunud, et nende elatustase pidevalt kasvab, on kogenud, et minu isa või minu vanaema elasid paremini kui minu põlvkond. See tekitab väga suurt rahulolematust. Ja siin ei ole ka poliitikud erinevates riikides suutnud pakkuda veenvaid vastuseid, kuidas sellest olukorrast välja tulla mille tulemusena on väga paljudes riikides esile kerkinud uued erakonnad, populistlikud vasak või paremäärmuslikud. Ja see on, see on tekitanud segadust nendes riikides ja see on nõrgestanud ka Euroopa Liitu tervikuna. Nii et selles mõttes tänavune aasta 2019. aasta on kindlasti hästi oluline Euroopa Liidu tuleviku mõttes. Kuna toimuvad toimuvad juhtide vahetus, vahetub välja suur osa Euroopa Parlamendi koosseisust, Euroopa Komisjoni koosseis. Põhimõtteliselt kogu Euroopa Liit saab endale uue juhtkonna ja nüüd on hästi oluline, kes need juhid on, millised on nende seatud eesmärgid ja kas neid eesmärke õnnestub täita. Kui rääkida veel sellest, et, et see rahapuudus ja, ja sotsiaalabi on jäänud maha sellest, mida inimesed on oodanud ja lootnud, siis kas Euroopa Liidu laienemine oleks võinud piirduda 2004. aastaga? Oi, see küll ei ole, sul on mingi probleem või mingi mingi lahendus probleemidele need riigid, kes seal hiljem liitusid Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia ja et nemad ei ole nüüd küll praeguste probleemide põhjustajad, et kõike vaadata neid riike, kus on suured probleemid siis nende hulgas esikohal muidugi oli Ühendkuningriik, kes on otsustanud Euroopa Liidust lahkuda. Itaalias on olukord nii riigi rahanduse mõttes kui ka poliitilise juhtimise mõttes väga ebastabiilne. Hispaanias olid just valimised riik kui suur Euroopa Liidu liikmesriik, selle juhtimine on enneolematult killustunud. Erinevaid poliitilisi probleeme näeme samaaegselt väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, ühelt poolt on see seotud siis jah, sellise majandusliku arenguga sotsiaalpoliitilise arenguga aga teiselt poolt ka siis sellise uue identiteedipoliitikaga, et paljud asjad ei ole enam eurooplaste jaoks piisavalt põhjendatud, enesestmõistetavad, et ta on võib-olla ühe näite, et kui ka siin Eestis 2005. aastal kadunud 15. aastal migratsioonikriisi puhkemise järel oli vähemalt selline avalik arutelu teemal, et äkki aitaks meid siis see, et paneme uuesti piirid kinni ja noh, mis siis ikka, kui piirid on kinni, siis piirid on kinni ja et me saame ju ilma selleta hakkama. Siis oli huvitav vaadata, kuidas sellele reageerisid erinevate Eesti ettevõtlussektorite juhid, et näiteks Tallink tõi näiteks, et kui nüüd reede õhtul tuleb Helsingist Tallinnasse laev, mille pardal on 2000 või isegi enam inimest, praegu need inimesed tulevad enamus neist Soomest pika väsitava töönädala järel tahavad ruttu koju jõuda, siis siis laev maabub, uksed tehakse lahti, inimesed valguvad sadamast välja ja on peagi oma kodudes. Või vähemalt koduteel. Et kui taastekitada piirikontrolli ja iga inimese passi kontrollimiseks kulub kasvõi näiteks 30 sekundit, siis see tähendaks seda, et viimased inimesed saavad laevast välja kusagil kell kolm öösel. See piirikontrolli sulgemine, mis tundus, et noh, mis ta siis ikka nagu väga ära ei ole ja see piiride avatus see näitas, et seal on tõsised tagajärjed sellele piiride Euroopa Liidu riikidevahelisele piirde avatusel on tegelikult suur suur mõju inimeste heaolule. Veel suurem mõju on see ettevõtlusele, et kui siis logistikaettevõtjad näiteks hindasid, et kui, kui hakata rekkaga sõitma Tallinnast Berliini, aga vahepeal tuleb teha peatusi nii Läti, Leedu, Poola kui Saksamaa piiril siis see muudab teekonna tunduvalt aeglasemaks, muudab veostaja või kauba toimetamise Eestist mujale Euroopasse tunduvalt kallimaks. Ja see selgelt pärsib Eesti majanduse arengut, et on palju asju Euroopa liidu puhul, mida inimesed võtavad, enesestmõistetavalt tajuvad neid kriitilisi asju, mis on praegu päevakorral ja ei oska piisavalt hinnata neid, neid suuri olulisi väärtusi, mida Euroopa liit meile igapäevaselt pakub. Et eriti veel seda hästi tajuda. Nooremate inimeste puhul. Käisin kahes eesti suures Ametikoolis rääkimas Euroopa Liidu teemadel. Tänu sellele, et 15 aastat möödus Eesti liitumisest Euroopa Liiduga ja 18 aastastel inimestel on tõesti raske aru saada, milline väärtus on see, et Eestis saab vabalt sõita. Soome. See, mis, mis meie põlvkonna jaoks on väga hästi meeles veel, kui alandav oli see, kuidas tuli taotleda Soome viisata ja läbida, läbida passikontroll teil, Soomel. Vabadus on muidugi hea asi, aga meile on väidetavalt vabalt levinud ka Araabia kevade, tähendab see mässumeelsus, see lõhkumine see, et, et kui ma ei saa seda, mida ma eeldan, et mul oleks õigus saada siis oma meelsuse näitamine, tundub, et on see kõige lihtsam ja, ja nagu hingelt äraandmise probleem, et kas sa näed siin niisugust mõjujõudu või, või mingit tegurit, mis Euroopat ei hoia koos? Ma arvan, see mässumeelsus on ikkagi pigem teatud Euroopa Liidu liikmesriikide vana traditsiooniline poliitilise kultuuri osa ja sellele need araabia kevadega olulist seost ei ole, et üks koht, kus on siis tajuda selliste mõtete levikut ja hoiakute levikut Euroopa liidus, on kindlasti see, et on suurenenud nende riikide ja nende erakondade arv, kes suhtuvad Euroopa Liitu kriitiliselt jällegi väga paljudes erinevates riikides, alates Prantsusmaast ja Saksamaast. Ta lõpetas Soome ja Eestiga näiteks või ka või ka Rootsiga. Aga ma usun, et Eestisse siiski selline mässumeelsus probleeme ei ole, et pigem ikkagi eestlased. Eestlasi on väga raske tänavale välja saada ja rääkimata siis sellest, et millegi lõhkus kukkumine oleks kuidagi meile omane või tunduks, et aitaks meil probleeme lahendada. Et ma usun ka, et 2007. aasta aprillimässu kogemus on, on see, mis on kõigil Eesti elanikel väga hästi meeles ja, ja tõesti väga hästi, et et laamendada seal õhkudes ei ole võimalik ennast ühiskonnas kehtestada. Räägime Euroopa tulevikust veel kes on praegu Euroopa liidu sisu sisuline liider, et kui me mõtleme selle peale, kui kuidas Suurbritannia ja Prantsusmaa on oma sisekriisis ja ei suuda oma omaenesegi probleeme lahendada, et kuidas Saksamaal vahetub kantsler, et kes siis on see Euroopa liidus, kes suuna määrab? No nüüd on tulemus Euroopa Parlamendi valimised ja traditsiooniliselt on siis Euroopat juhtinud kaks suuremat erakonda, üks on siis konservatiivid ja teine sotsiaaldemokraadid. Vaadates avaliku arvamuse küsitlusi, võib öelda, et järgmises Euroopa Parlamendis nende roll väheneb, aga nende selline juhtiv roll tõenäoliselt siiski jääb. Suureneb tõenäoliselt roheliste mõju, et Eestis roheliselt valimistel said küll väga kehva tulemuse, aga mujal Euroopa riikides kui tuua näiteks meie lähinaaber Soome või Saksamaa rohelised võtavad üle päris palju sotsiaaldemokraatide hääli mitmetes riikides võib eeldada, et nende mõju kasvab, kasvab kindlasti selliste äärmus erakondade mõjuga suhtub iseenesest väga kriitiliselt, et Euroopa liitu. Aga kokkuvõttes ma arvan, et Euroopa parlament jääb enam-vähem sarnastele seisukohtadele nagu praegu, et järgmine oluline küsimus on see, et kes siis saavad päris päris Euroopa Liidu siis juhtideks selles mõttes, et juhivad Euroopa Komisjoni ja Euroopa ülemkogu. Mulle tundub, et praegune Euroopa Komisjoni president, et seal Claude Juncker võib-olla ei ole päris seda rolli välja kandnud, et ta ei ole olnud piisavalt karismaatiline ja, ja veenev liider Euroopa liidu jaoks ja üllatusena paljude inimeste jaoks on minu jaoks väga meeldiva üllatusena võib-olla Euroopa ülemkogu president Donald Tusk on olnud palju rohkem see Euroopa ühist seisukohta väljendav inimene näiteks ega tihti ka nendes olukordades, kus, kus on tekkinud konflikte oma kauaaegsete liitlaste liitlastega näiteks Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpiga siis et usk on olnud see, kes kes on julgenud Trumpi rünnakutele vastu astuda ja sõnastada selle Euroopa inimeste ühise seisukohad. Nüüd, kui mõelda, et kes need järgmised liidrid võiksid olla siis siis see on muidugi väga keeruline küsimus, sest et kui jällegi võidavad konservatiivid Euroopa Parlamendi valimised, siis tõenäoliselt on ka mõni konservatiivne poliitik see, kes juhib järgmist Euroopa Komisjoni. Kahjuks valiku juhtide valiku süsteem on selline, et reeglina välistatakse need inimesed, kes on võib-olla kõige ambitsioonikamad ja kõige võimekamad, aga kes seetõttu tekitavat ka. Kui näiteks juhtum mõnest suurest Euroopa potentsiaalne juhtum mõnest suurest Euroopa Liidu liikmesriigist siis ta tekitab oht ohutunnet või vastasseisu teistes mitmetes teistes riikides ja, ja ta ei osutu valituks, et väga raske on seda, seda tulemust ennustada. Ma loodan, et uued juhid on sellised ambitsioonikad karismaatilised suudavad sõnastada Euroopa Liidu ühised eesmärgid, mis taastavad ka siis kodanike usaldus Euroopa liidu suhtes nendes riikides, kus erinevalt Eestisse usaldus on langenud Ja saate lõpuni polegi rohkem jäänud kui 10 minutit. Hannes, sa oled Rakvere poiss. Kuidas valisite oma suuna elus? Ma nüüd kardan solvata kõiki neid 17 18 üheksateistaastase inimesi, kes meid praegu kuulavad ja kes on veetnud pikki unetuid öötunde juurde selle üle, mida nad tulevikus tegema hakkavad, et koolis läheb kõik hästi, hinded on head. Aga vat ei tea, mida nende teadmistega peale hakata, et minul oli selles mõttes küll väga lihtne. Et ma olin vist seitsmenda klassi poiss, kui ma osalesin Nõukogude Eestis väga populaarne ajakirja huumoriajakirja piker korraldatud koolinoorte huumorivõistlusel sain seal auhinnalise koha pikerakas minul mingeid väiksemaid kirjandeid avaldama. Siis ma hakkasin kirjutama ka Rakvere rajoonilehte, praegusesse Virumaa teatajas. Ja mul oli väga selge, et ma tahan saada ajakirjanikuks ja see, et ma lähen ülikooli ajakirjandust õppima, oli minu jaoks imelihtne valik. Ma üldse ei kõhelnud sellele. Mida on sulle õpetanud elu ajakirjanduses ja elupoliitikas? Sellele küsimusele vastates ma laen on ühe tsitaadi oma häält tuttavalt Raul rebaselt, Raul Rebasega lemmiktsitaate on omakorda siis pärit Soome kirjanikult Marttilarnilt kes on kunagi öelnud, et elus võib ajakirjanduse abil väga palju saavutada, kui ajakirjandus õigel ajal maha jätta. Et nii nagu Raul Rebane räägib seda enda kohta mulle tundub, et see mõttetera peab paika ka minu puhul, et kui ma olin üle 10 aasta ajakirjanikuna töötanud, siis ma ühel hetkel lihtsalt tundsin, et et selle asemel, et rääkida ja arvustada seda, mida teised inimesed teevad, et ma tahaksin ise midagi ära teha ja tahaksin võib-olla sellest ajakirjaniku rollist, et välja tulla juba esimene töö oligi seotud siis Eesti ettevalmistustega Euroopa Liiduga liitumiseks ja selle rahva häälel rahvahääletuse eel, eks inimeste teavitamiseks? Jaa, kui nüüd helistada, et, et mida ma olen elus õppinud, siis olen pidanud erinevaid ameteid mina tõenäoliselt olen siis see inimene, kellele, kellele loomuldasa sobibki iga kolme-nelja-viie aasta tagant teha oma elus mingisugune muutus. Aga kui ma nüüd tagasi vaatan, siis kõik need, et kõik need tegemised on ühel või teisel moel seotud kommunikatsiooniga, inimestega, suhtlemisega ka ajakirjanduse vahendusel inimestega suhtlemisega. Nii et selles mõttes ma olen väga tänulik et ma just ülikoolis ajakirjandust õppisin ja ma tõesti siiamaani naudin väga seda, et kui mul on võimalus esineda mõnes raadio arvamussaates või kirjutada juba pikki aastaid Maalehes male lugejatele kolumn näidata, et ma tõesti naudin seda tegevust ja loodan, et sellised head ajakirjanduslikud, käsitööoskused on mulle mulle jätkuvalt omaseks jäänud. Neli aastat riigikogus oli see 11. koosseis. See oli aastatel 2007 2011, mida see pekkis Kõige lihtsamalt, et võib-olla seda, et et jällegi, kui ma olin olnud ajakirjanik enne seda väga pikalt, siis siis Ma arvan, et see tuleks tegelikult päris paljudel ajakirjanikele kasuks, kui nad oleksid ka vahelduseks või käiksid mingi perioodi oma elust ära. Kas nad just poliitikas, aga, aga ka näiteks kas eraettevõtluses või mõnes avalikus sektoris, et et minu meelest see, see vaatepunktide erinevus rikastab inimest. Ja mul on natuke kahju, et Eesti on väike riik ja üldiselt siin inimesed vahetavad elukutseid suhteliselt nagu lahedasti, et liigutakse ühest elukutsest kusagile mujale, tullakse tagasi. Ajakirjanduse puhul peetakse seda piiri päris rangelt, et võib-olla Salitav on see, et kui ajakirjandust lähed, ära suhtekorraldusse, tuled suhtekorraldusest tagasi ajakirjandusse. Ma arvan, et detaili rikke puhul või tahe revolutsioonide puhul selline suurem suurem vabameelsus tuleks kasuks, et kui leppida näiteks kokku, et ajakirjanik Epp kaheks aastaks tööl kusagil eraettevõttes tuleb tagasi. Et seda võetakse, mitte kui miinust, vaid seda võetakse, võetaks kui plussi, mis on selle ajakirjaniku maailmapilt maailmapilti rikastanud. Ja et selles mõttes, ma arvan, ma nelja elukutselise poliitiku aasta eest tänulik, aga üks asi, mida ta mulle õpetas, on ka see, et vot mulle isiklikult selline riigikogu töörütm, kus kus sa käid koosolekult koosolekule, istungilt istungile ja sinust endast sõltub väga vähe, et sa oled üks osa suurest masinavärgist, et võib-olla päris ei ole see, mis mulle sobib. See on nüüd üks väga palju kõneldud teema, aga, aga kuidas isiklikult suhtud sellesse, kui ajakirjanik läheb poliitikasse ja tuleb sealt jälle tagasi kui ajakirjanikupõlves ollakse poliitika ja erak erakonnapoliitika suhtes väga kriitiline ja siis poliitikas olles ollakse taas ajakirjanduse suhtes erakordselt kriitiline, et need seisukohad vahetuvad ikka kosmilise kiirusega. No ma kardan siin üldistusi teha, aga vaatasin just ühte Eesti siis arvamussaadete, raadio, arvamussaadete kuulatavuse edetabelit ja mul oli väga hea meel et ühe kõige populaarsema autor saatetegijad Anvar Samost ja Toomas Sildam, Anvar, minu hea pikaaegne kolleeg Toomas, hea tuttav, mõlemad nad on mingil määral olnud seotud erakonna poliitikuga küll väga lühikest aega. Aga kui ma, kui ma kuulan nende saateid, siis nad on ühed minu suured lemmikud ja seda just põhjusel, et, et ma esiteks saan aru, et nad tajuvad, millises olukorras peavad toimetava poliitikajuhid ja majandusjuhid, nad on selle ise läbi elanud. Aga ma tajun ka, et neil on sellest põgusast käigust poliitikute poliitika maailma alles jäänud. Selline hea suhete võrgustik ja nende saadetest ma kuulen sellist informatsiooni, mida ma teistes saadetes sageli ei kuule või ka, mida ma eesti lehtedest ei loe. Et usun, et Samosti ja Sildami näitel. Et, et see nüüd mingi suur patt ei ole, et kui sa, kui sa ära käinud, et see, kui keegi muidugi põhimõttelagedalt seisukohti muudab on, on ajakirjanduses läheb poliitikasse ja hakkab siis ajakirjanike tõrvama, siis siis see minu meelest on ka, et kas mingi isiksuslike probleem igal juhul see ei ole. See ei tekita selle inimese suhtes suhtes lugupidamist ja, ja ma arvan, et ma usun, et mõtlesid siin küsides ühte konkreetset inimest, et. Siis eelmise neljapäeva ehk üleeilse Maalehe suurest Argo Ideon intervjuust eelmise ministri eelmise valitsuse ministri Janek Mäggiga, mille ta on pealkirjastanud, nii et sellel pole mingit tähtsust, mida ajalehed kirjutavad, tsiteerinud jälle mälu järgi. Et on siis poliitikule see ükskõik, mida ajaleht kirjutab või, või see kestab ainult niikaua, kui ta poliitikas on. No ükskõik, kindlasti ei ole, aga kurb, kurb, kurb asi muidugi see on, et Eesti ajakirjandusmaastik con killustunud üha üha rohkem tänu sellele, et tuleb juurde järjest rohkem uusi meediakanaleid, mille lugejaskond, vaatajaskond, kuulajaskond on järjest väiksem. Et selles mõttes paratamatult ajakirjanduse mõju ühiskonnas on vähenenud. Aga mul on väga hea meel, et, et Eestis on siiski sellised noh, mitteametlikud institutsioonid nagu näiteks näiteks aktuaalne kaamera, mida inimesed, eriti segastel aegadel, võib-olla võib-olla inimesed ei tunne vajadust igal õhtul vaadata aktuaalset kaamerat, aga kui on mingid olulised pöördelised segadust ja hirmu tekitavad ajad, siis siis inimestel on alati esimene valik, kui vaadata aktuaalset kaamerat, kuna see on saade, mida usaldatakse tänu tegijate kvaliteedile pikale ajaloole kõige rohkem. Ma usun, et samasuguses rollis on Eesti raadiomaastikul vikerraadio. Aga sa ise oled jäänud sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmeks, miks sa oled tahtnud hoida oma parteilist kuuluvust? Ma olen sinna kuulunud aga kas 16 või 17 aastat, see kuuluvus on tähelepanu minu jaoks erinevaid asju on olnud siis aegu, kus ma olen olnud elukutseline poliitik, viimastel aastatel tal minu suhe sotsiaaldemokraatlik erakond on põhiliselt seisneb selles, et ma olen aeg-ajalt kirjutanud mõne väga kriitilise kolumni sotsiaaldemokraatliku erakonna kohta Maalehes aga sõltumata sellest, kuidas erakonnad läheb, ma lihtsalt, et tunnen, et ma maa lavalt, et olen sotsiaaldemokraat, kui ma nüüd erakonnast välja astuksin, ega ma vaateid ei muudaks. Ja mõnikord on ka see, et inimesed küsivad kui siin oli küsimus, et kas ma kandideerisin olukorrast riigis saatejuhi kohal, et tõenäoliselt rahvusringhääling, eriti praegustes oludes ei saa lubada, et mis tahes erakonna liige hakkaks tegema mingisugust avalikku-õiguslikku saadet. Kui ma ka oleksin, oleksin kaks kuud tagasi erakonnast välja astunud. Ega seda erakondliku saba minu juurest keegi enam ära ei unusta niikuinii. Et olen, olen enda jaoks välja mõelnud selle, et jah, ma olen maailmavaatelt sotsiaaldemokraat ja ma ei häbene seda. Ma kuulun erakonda ja kui see erakondlik kuuluvus mõne inimese jaoks minu suhtes on takistuseks, noh, siis on see tema probleem, mitte minu probleem, et mina saan sellega hakkama. Vaata, kuidas olud muutuvad, sa oled olnud väga pikka aega selle saate ei noh, väljamõtleja väga pikka aega selle saatejuht. Ja nüüd äkitselt on olud nii põletikulised, et, et sinu kandidatuur ei tule kõne alla. Sa tegeled praegu kommunikatsiooni vallas. Mida täpsemalt teed? Koolitan nõustan, aga pean tunnistama, et olen oma väikeettevõtte käimisega käimatõmbamisega alles alguses, nii et proovin erinevaid asju ja, ja vaatan huviga, et mis tuleb paremini välja, mille peale võiks rohkem panustada. Aga selle kõrvalt tõesti on mul hea meel üle mõne ajal olla aktiivsem ajakirjanduses, nii nii kirjutajale rääkida. Mis sind hoiab elus püsti, kui, kui kõik asjad ei suju nii, nagu sa oled arvanud, et need lähevad, kui sa oled neid tõuganud ühes suunas, aga takistused on teel. See võib olla, see võib olla nõuandeks ka kõikidele, näiteks ajakirjanikele, kes, kes tunnevad praegu, et no ei lähe nii libedalt kui, kui võiks või kui varem on läinud. No nüüd ma küll kellelegi ka ühtegi inimest oma vastusega ei üllata, et kui asjad on rasked, et siis ikka iga inimene vajab oma lähedaste tuge ja ja see, ma usun, et on enamuse inimeste jaoks elus kõige olulisem, et vaevalt me, ma arvan, et meie hulgas on vähe neid inimesi, kes seal nii enesekindlad, et alati kõigi oma muredega ise hakkama saavad, et eelkõige eelkõige me vajame ikkagi oma lähedaste tuge. Viimane küsimus peaaegu et samasugune kui algus, mis hinnangu annab praegusele olukorrale Eesti ajakirjanduses? Tänapäeval on tänapäeval on hindeid numbrites raske panna, et kui öelda viie viie palli skaalal, siis nooremad inimesed ei saa sellest aru. Minu noorem tütar saab hindeid kaheksa palli skaalal, näiteks et selle tõttu ma ütleksin, et et olukord tõesti ajakirjandus on selline, et alates 92.-st aastast minu meelest nii tugevat kriisi pole varem olnud. Aga ma usun, et see kriis, nii nagu armastatakse öelda, et see kriis annab ka võimaluse paranemiseks ja edasiminekuks, et loodan, et ajakirjanikud ja kirjandusjuhid kasutavad selle kriisi ära ja ei lase raisku minna. See oli viide ja tsitaat, aga igal juhul Hannes Rumm, tänan sind täna saatesse tulemast, seda olukorda analüüsimast hinnanguid andmast. Ma usun, et meile kõigile oli seda vaja. Ilusat päeva, see oli tänane kajalood. Saatejuht Kaja Kärner ja uus saatekülaline ootab meid juba nädala pärast kuulmiseni. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehelt. Mobiiliäpi kaudu.