Tänane saade, head kuulajad läheb eetrisse Hiiumaa pealinnast Kärdlast selle puhul, et kajalood on iseennast Hiiumaa muuseumile külla kutsunud. Ja meie omakorda kutsusime külla rahvatantsujuhi laulupidude korraldustoimkonna liit, ütleme ja tule teekonna korraldaja Hiiumaal ja pärandkultuuri, uurija ja vanade rahvatantsude taastaja Helle-Mare kõmuse. Tere. Tere. Sa oled üks üks äge Hiiumaa naine. Sa jõuad absoluutselt kõike teha, no kellel on antud, see peab seda ka jõudma. Räägime sellest, et eks olnud meile üks tore suur rahvatantsupidu tänavu suvel. Oli oli ja taevas oli meiega, lubas teha kõik ära mõni üksik vihmapiisk, aga me isekeskis ütlesime, et see tuli Maido Saare lavastuse ja Maido Saare tantsu pihlapuuajal, kus tekstis ongi see, et vihmad pesevad mu marju. Ja kui me meenutasime seda pidu, kus esimest korda oli siis seal tuli ka kogu aeg vihma selle tantsu ajal. Nii et kõik oli täpselt nii, nagu peab. Kas on niisugune tunne, et mida pidu edasi, seda paremaks peoks? Lähevad nad lähevad kindlasti oma ülesehituselt ehk etenduse poole pealt selliseks väga läbimõeldud, eks. Ja see sõnum Mistantsijateni viiakse, see reeglina kajab sealt ka vastu. See tähendab, et see jutustus, mida räägitakse, see kindlasti puudutab, see on antud hetkes. Ja isegi kui ta vaatab ajalukku, siis see on ju ka antud hetkel tehtud valik tantsudest, mida siis ajalooplokis näidata. Nii et igal juhul ta kõnetab. Ta läheb kogu aeg täpsemaks, läbi mõeldumaks, ega ta taeva pärast stabiilsemaks ei lähe. See oht tegelikult ju natukene ka on. Et ta võib muutuda ühel hetkel liiga täppisteaduseks. Aga ma siiski loodan, et seesama tantsija, kes sinna sisse tuleb selle bioprotsessi sisse, et tema toob endaga kaasa selle, mis täppisteaduse pauhti lõhki lööb. Kas sa mäletad oma kõige esimest tantsupidu, kus rahvatantsijana olid kaasas ja ma osalesin 1972. aasta peol? Ja ma olin hästi väikest kasvu tüdruk? Tantsida mulle meeldis, aga tantsupidu jättis mulle selliseid huvitavaid mälestusi, emotsioone. Üks nendest oli see, et kui me maratoniväravast oma rühmaga sisse marssisime siis need tribüünid, mis olid kaldu, Need ajasid segi minu tasakaalukeskuse ja mul hakkas pea ringi käima nendes tribüünidest. Ma ei olnud kunagi Hiiumaal sellist asja näinud, et midagi on kalduv. Meil ei ole õieti mägesidki. Ja siis ma pidin maha vaatama, aga seal maas põrnitses vastu veelomp, sest oli sadanud ja meil olid need õhukese tallaga sussid jalas ja siis me pidime proovima seal ümber ja üle lombi käia. Nii et need olid niuksed, esimesed niuksed, mälestused, mis kohe meelde tulevad, siis ma mäletan, et ma natukene haigestusin ja ma pidin jääma koolimajja üheks päevaks. Olime mustamäel, ööbisime koolimajas ja ma olin seal koolimajas siis suures ootuses, millal teised staadionid tulevad. Ja siis minu ema tõi mulle kingituseks ühe punase hakklihamasina. Selle lohutuseks, et ma ei saanud olla staadionil, sest ma oleksin seal tahtnud olla. Nii et see on ka mulle meelde jäänud, punane hakklihamasin niisugune nuku oma, eks ma siis seda vältasin, juhatasin teisi. Mulle tundub, et need mälestused kõige esimesest suurest peost ei olnud just nii köitvad, aga aga ometi, kas siis kaotasid oma südamerahvatantsule? Ei, ikka varem. Mul oli ema ka tantsuõpetaja ja tants on mulle teadaolevalt kogu aeg meeldinud. Ja see esimene pidu sugugi mind ei hirmutanud, vaid need on sellised äärmuslikud seigad, mis on meelde jäänud. Aga pidu ise, see vilistajate marss või mis iganes proloogi muusika oli see täna, kui ta kuskilt kostab. See toob meile kõigile sellise toreda hetke meelde, et me oleme olnud osalised ja selle järgi marssinud. Nii et tegelikult tantsida on mulle kogu aeg meeldinud ja ma arvan, et see pidu ise oli ka tore, aga need hetked lihtsalt tulevad esile, kui, kui mõtled, et tõe sõnaned kaldus tribüünid see ei heidutanud mind täna olla Kalevi staadionil ise kas platsi peal joosta või seal tribüünil olla. Nii et ma olen saanud üle oma merehaigusest. Ja sa tulid Tallinna õppimagi rahvatantsujuhiks. Jah, tegelikult oli see minu eesmärk, aga tol ajal oli ta veel kultuurharidus töö nime all. Ja lisaeriala oli siis tantsujuhtimine. Nii et tõesti ma tulin, ega seda ütleme niimoodi, et võib-olla kõik ümbritsevad väga heaks ei kiitnudki. Emast ma ei räägi, ema oli see ka kultuuritöötaja. Aga noh, kes ootas, et minust oleks eesti keele õpetaja ja kellel millised ootused olid. Aga mina otsustasin minna just nimelt kultuurharidustööd õppima ja lisaerialaga tantsujuht ja just sellepärast, et seal saab hästi palju tantsutreeninguid, erinevaid stiile. Tol ajal oli ju kuuepäevane nädal ja me saime kõik need päevad tantsida. Ja kuues päev ehk laupäev oli veel selline, kus kõik kursused olid koos Mait Agu õppeklassis. Nii et see oli, see oli väga vahva aeg. Sa oled välja teeninud Kristjan Toropi nimelise preemia just nimelt maid tagutantsude lavastamise eest ja Mait Agu oligi sinu õpetaja ja hilisemal ajal, kui solid juba koolid lõpetanud, te olete koos teinud tantsupidusid. Mille poolest Mait Agu oli nii eriline inimene, nagu enamasti teda mäletatakse. Ma praegu just mõtlen sellele, et ta otseselt mind tegelikult üldse ei õpetanud, tal oli tantsuseade tund aga inimene kui selline, kui ta ilmus laiale tänavale, siis oli ju maja teda täis, need asjad, mis ta tol ajal ette võttis, need olid natukene nagu ettepoole vaatavad või uuenduslikud ka meie tantsunendes tundides, eks ole. Ja paratamatult sa ahmisid sealt kõrvalt kõike, meie ajal hakkas ta tegema, aga ma põhjamaa tantsu- ja see, kuidas tantsuseadetes me pidime ikkagi otsima muusika ja selle peale liikumise tegema. Ja kui talle see ikkagi üldse ei meeldinud, siis ta ütles selle kohe välja, et see ei lähe nagu kus selle teemaga või et tõenäoliselt siukene suhteliselt otsekohene, aga oma tegemistes ikka pisut eespool oma mõtlemistesse tegemistes. Hiljem, kui ma olin juba kooli ära lõpetanud ja siis läks ju natukene aega, kuni helises telefon ja kutsus ta mind lavastama 1994. aasta tantsupidu ehk ühte osa sellest Lääne-Eesti plokki. Siis ma mõtlesin ja ma olen hiljem ka selle välja öelnud, et õppimise ajal me kordagi ei mõelnud. Kalevi staadionile me sellest ei rääkinud. Mitte iialgi ei vaadanud näiteks kas või platsi joonist, kuidas siis käib see tantsupeo tegemine ja see oli jutumärkides minu kõige suurem etteheide, et õppeprotsessis meid selle sisse üldse ei pisteta, kes nüüd oli tantsupeol käinud, minul oli ka juba ju selja taga Angela harraste assistendi roll. Ja ma olin saanud ikkagi platsi peal juba joosta ja teadsin sellest midagi, aga see oli see nõutuse hetked. Nüüd siis õpetaja pöördub minu poole ja soovib sellist asja. Aga meile kunagi neid instrumente kätte ei antud. Teisalt olen ma väga tänulik, see tähendas, et ma pidin hakkama matemaatikas sobrama, ehk siin on see, et ära iial ütle iial, et matemaatikat vaja ei lähe. Tegin endale kõik need platsi skeemid, ühe tantsurühmapaiknemised, kõik tegin praktiliselt järgi, ühesõnaga joonistasin paberile, kui mitu meetrit see on, kui mitu meetrit see on, kuhu keegi peab jõudma. Ja siis oma tantsijad, need muidugi tuli siis ära kasutada kui malenupud. Kuidas me ikka jõuame ja kuhu me jõuame, nii et ma pidin kõik selle ise läbi käima ja tegelikult tuleb selle eest ka tänulik olla, see on ju nii suur kogemus, kui mul oleks nüüd olnud see vale mees. Noh, mis nii viga? Kas sa neid valemeid ja jooniseid ja sentimeetreid ja meetreid, mida kunagi varem oli välja vaja arvutada, saad ka tänapäeval kasutada, kui sa oled liigijuht? Ma olen hilisematel pidudel kasutanud küll, et kui on klappinud see, et kasti suurus on ühe rihma paiknemise ruum on nii mitu ja nii mitu meetrit, näiteks 10 korda 10 või 10 korda kaheksa, et siis ma olen kasutanud ja ma olen ikkagi iga iga kord teinud endale selle väikese matemaatika läbi lihtsalt, et ergutada seda mõtlemist ja mälu. Kuidas see ikkagi nüüd on see paiknemine seal platsi peal, aga olen ka välja sikutanud selle kasti joonise, kus mul oli siis tehtud 10 korda 12 meetrit kastike ja siis diagonaal sinna ja kõik välja mõõdetud juba, nii et see on mul käinud nagu omamoodi talisman. Ma ei ütle, et ta päris lõpuni on tulnud, sest et ühel hetkel ta nüüd on kuskil. Kas midagi veel õppida ka Mait Agu oskusest tantsijat ka suurel prooviväljakul peaproovides suhelda, et ta ei öelnud, et kuhu sa ronid ja kas sa ei näe, kus on märki, et kuidas tema suhtles tantsijatega proovis? Ma jään praegu lausa mõtlema, sellepärast et ma ei oskagi kohe niimoodi konkreetselt öelda, kindlasti ta püüdis olla täpne. Kindlasti olid hästi entusiastlik proovi tehes, sellepärast et see ju innustab. See innustab kõike ikkagi kaasa tulema, loomulikult nõudlik ja mulle tundub siiski, et temas oli sellist sellist lendu nende jooniste seadmisel ja terve peo kontseptsiooni nägemisel. Et teinekord võib-olla mõni pisiasi jäi kuskile nurga taha või tuli see minul kui liigijuhil ära lahendada. Olen kogenud seda, et lähen oma paberilehega, kus on minu esimene visioon selle tantsujoonisest. Ja ta ütleb niimoodi, et ma tahaks siiski, et siin selle kahe väikese asemel oleks üks suur ja see ongi kõik, mis ta ütleb. Mina siis lähen koju tirides selle paberilehega ja mõtisklen, et see oli konkreetselt kassikanga joonistamine platsile. Et mis see siis nüüd tähendab, mis ta ütles, teen siis joonise kahe väikese asemel ühe suure valmis. Ja siis ta on rahul, aga kõige rohkem alati pani mind mõtlema see, et kui töö oli tehtud ehk lavastas, oli valmis pidu oli toimunud. Siis. Ma iga kord tundsin, et ta patsutab õlale ja noogutab, aga ta ei ütle sõnades. Tegelikult ta oli rahul, töö oli tehtud, aga siis ma mõtlesin, et huvitav, mis see küll tähendab. Aga hiljem ma olen aru saanud, et see oligi see tunnustus. Me saime hakkama. Sest just tema ajal on olnud kas selline seik peos, et muusika alustas mängimist, tantsi, alustas tantsimist ja siis toimus tohutu elektrikatkestus, võis olla ainult sekundi murdosa. Ja tolleaegne tehnika oli küll paralleeltehnika, aga see hüppas kõik algusesse tagasi. Kogu muusika hakkas algusest terve, lavastusgrupp oli nagu soolasammas, kõik vaatasid ainiti väljakut. Väljakul olid neidude rühmad, need on noored inimesed. Kui nüüd üks sealt oleks sellest juba tehtud, joonisest jooksma pistnud algusesse oleks väljakul olnud tohutu kaos. Aga väljak oli hiirvaikne, kõik ootasid hinge kinni pidades selle momendi ära ja jätkasid sealt tantsu. Ja siis ma võisin küll ise ka öelda, et see proovides tehtud töö oli tantsija poolt nii hästi tehtud, et ta teadis, kus ta on ja mis ta teeb ühel või teisel ajahetkel. Võtame järgmise tahu, sinu tööst, Helle-Mare kõmmus ja see on see vanade tantsude arhiividest kirjelduste järgi välja otsimine. Sa oled saanud Ullo Toomi preemia ja stipendiumi selle eest, et sa oled arhiividest välja otsinud hiiuvalsi tantsimise kirjelduse ja vist ka muusika noodid. Igal juhul. Hiiu valts on see, mida väidetavalt hiidlased tänapäeval enam tantsida ei oska, sest vahepealsed ajad on selle ära viinud. Nüüd oled sina selle välja otsinud. Seal on mitu varianti. Mis lugu selle Hiiuvalsiga on? Hiiu Vaisson mind intrigeerinud ja inspireerinud juba, ma arvan, et tegelikult võime ju täna on möödunud sajandi lõpust ehk 20. sajandi lõpust kogu oma teadliku tantsutee, ma olen moel või teisel seda tantsu näinud ja see on alati väga vägev olnud. Hiiumaa tantsurepertuaaris tantsurühmade repertuaaris on ta olnud läbi aja. Et ühesõnaga teda päris nagu, ütleme, unustatud pole, aga seltskonnatantsuna või sellise lihtsa biotantsuna teda tõesti täna enam ei ole. Ja Ullo Toomi oli suur hiiu valsi fänn, võiks täna öelda. Ta kohtus hiiu valsiga siin 1927. aastal ja see, mis ta nägi, see igal juhul jättis talle kustumatu mulje, sest kõikuma järgnevad reisid Hiiumaale on ta ikka ja alati selle hiiuvalsi poole pöördunud. Ta on kohe pärast seda esimest reisi koostanud hiiuvalsi kirjelduse. Ta on selle avaldanud Eesti nooruses on andnud koolide õppeprogrammi, selle hiiuvalsi natukene erinevates seadetes. Ta on raadiosaadetes artiklites just nimelt sellest hiiu valsist kirjutanud ja isegi nende kirjelduste kaaskirjeldas, et see on üks huvitavamaid, kuid raskemaid tantse. Eesti rahvatantsus. See kõik oli väga tore, ka meie tantsupiibel ehk Ullo Toomi suur rahvatantsukogumik sisaldab kolme hiiu tantsuhiiu, valss, patsi, Justi ja Hiiupolka. Varasem Ullo Toomi pisike raamatuke rahvatantsust kirjeldab neid samu tantse. Mind aga hakkas huvitama ühel hetkel see, et mis ta siis päriselt siin saarel nägi. Ja selle aluseks oli 1961. aasta Nõukogude Hiiumaa Gustants ja Marta Kalju ütles, et jah, me kohtusime Ullo Toomiga. Õpetasime talle muuhulgas ka Hiiupassi. Ta võttis selle tantsu küll omaks, aga tegi ümber nalja, tantsuks, et see nagu ei ole päris see, mida tegelikult hiidlane tantsis. Ja vaat siit hakkabki see minu teema, mida siis Ullo Toomi nägi. Ja see panigi mind vudima teatri- ja muusikamuuseumi, kus on Ullo Toomi suure piibli käsikirjalised materjalid. Ma ei leidnud sealt midagi sellist, mis oleks üleskirjutus. Siit isegi helistasin Eino Germikule tol ajal see kaerajaanist tantsupeoni. Et kust on võetud need Ullo Toomi käsikirjad või väljavõtted, mis seal kirjeldatud on. Selle peale saan sellise muigelise vastused. Noh, eks me siin hullu nagu rääkisime ja siis noh, eks siin ole natukene noh, paberileht siin ja seal ei tea, kus on materjalid, aga järjekindlus viib sihile. Teatri- ja muusikamuuseumis sobrades sattusin ma hoopis teisele rajale, see on Hiiumaa rahvamuusika peale ja nende kogude peale, mis seal olemas on. Ja sealt ma hakkasin järjekindlalt otsima, mõnede selliste muusikakirjelduste juurde oli lisatud ka natukene olu, tantsu ja nii edasi. Tükkhaaval hakkab kokku panema siis Eesti rahvaluule arhiivis kõik, mis oli Hiiumaaga seotud või Hiiumaa korjed, sobrasin läbi kõik, kus oli sõna Hiiutants kohe tõmbasin välja, vaatasin ära, mida teha saab, mida mitte. Ja nii olen ma järjekindlalt tulnud selle ajalooga lähemale, aga ikkagi ma ei saanud teada seda, mida ma otsisin, päriselt, missugused variandid selle Alsindantsimisel olid, kiidetakse kogu aeg seda tantsu, et oi, on ikka huvitav egorakteerne ja ja siis Hullodovi juubelil oli juubelil oli pühendatud suur konverents ja seal laua pealiks imeline raamat, mida ma ei olnud enne näinud Stockholmis välja antud 1952 eesti rahvatantsuraamat. Ja hakkan lappama ja mul pidi nagu süda seisma jääma, kui ma jõuan Hiiumaaosani. Seal on viis erinevat hiiuvalsi kirjeldust, neli hiiuvalsi nime all, üks krossa mehe nime all. Ma mõtlesin, et see ei ole võimalik käkkimas, siit jõuan mingisuguse astmeni lähemale sellele, mida siin päriselt nähti. Ma pean ütlema, et sealt ma natukene sain juba ühteteist vastuseks, mis lubab mul täna oletada, et Ullo Toomi oma rahvatantsupiiblis seda natuke ju nagunii seades need tantsud, nii et ta läks kerget tantsida tantsurühmal. Ja ta juba sinna piiblis oligi selle hiiuvalsi karakter oli seal hästi tabatud, aga ta oli selle veel karakteersemaks teinud. Ja see võib-olla oligi nüüd, mis hakkas hiiglasele nagu tekitas küsimuse, et see ei ole ju see valss. Aga mina arvan, et Ullo Toomi nägisin mitut varianti. Ja ta võttis kokku Ühe variandina selle asja, miks ta nägi, kuidas tantsija tantsis, kõik selle pani kokku, aga natuke juba täpsemalt natuke juba võib-olla karakteersemalt sellest annavad tunnistust, et mõned tema tantsijakirjed, kus nad ütlevad, et noh ja siis naljatants, kus meie mängisime koogutajaid, Hiiumaa nalja tantskus, meie mängisime kogutajad. Aga mina arvan, et see ongi see hetk, kus hiiuvalsi võtte ei ole enam püstine vaid läheb hästi madalaks ja karakteeriseks taguotsad, aetakse taha, jalad, on pulksirged ja siis üksteise õla najal niimoodi ollakse. Ühesõnaga, see joonis läks lava jaoks natuke karakteersemaks, sest millal anti see rahvatantsupiibel välja, see anti siis välja ja kui lavatants oli oma tõusuteel ja kus oli kõigil tähtis parema või vasaku jalaga korrektselt alustada ja kus juba kirjeldati ära kõik vaated ja varsti need autoritantsud, mis hakkasid juurde tulema, need kõik nõudsid. Gene sellist etendust. Ja nüüd tänu sinule on siis hiiuvalsi kõige algsem variant taastatud. Ma ei kasutaks sõna taastama, mina pigem ütlen nii et mina läbi hiiu nende leitud vanade tantsude jutustan oma fantaasialoom. Sellepärast et ma ei saa päriselt rekonstrueerida seda, mida ma ei ole näinud. Mida minu ümberkaudsed pole näinud. Ma ei saa ju päris täpselt, sest filmi ei tehtud ja nüüd mina, Loen neid kirjeldusi, lähen tantsijate juurde. Proovin kõigepealt seda kirjeldust tantsija peal, siis ma juba näen, mis ta tegema hakkab. Ahah, mis koht see on, kuidas see kirjelduses neid täpselt on, ühesõnaga, me hakkame tegelikult tantsuliselt fantaseerima. Sest ega see tantsukirjelduste koostamine omaaegsetel korjajatel rahvaluule ja rahva kombe korjajatel ei olnud ju nii lihtne. Meil süsteem ja kujunes välja alles möödunud sajandi alguse esimestel kümnenditel, ütleks isegi niimoodi, et üles märkida, tants oli väga keeruline, aga mulle meeldivadki Need kirjeldused, kus inimene ise on püüdnud siis kirjeldada, kuidas tema koos naabrinaisega tantsivad, näiteks, eks ole, et kes kuidas on ja mismoodi siis see samm on, nad ei ole osanud mõnda sammu kirjeldada, siis on teinud siksak joonise ja öelnud sinna juurde, et noh ja siis tuleb jalgu tõmmata üksteise juurde listlistlislistliklis. Ja siis ma fantaseerin Ki, kuidas see võiks välja näha. Nii et mina pigem ütlen, et minu, need tantsuõpetused nii rühmale kui täiesti võõrastele inimestele on alati üks jutustus. Ma alustan Kure kõnnist ehk aastast 1857, millal on üles märgitud Hiiumaalt, et kaks meest ümber lõkke suure linnu kombel kõndisid. Ja suur lind minu jaoks Hiiumaa mõistes on sookurg. Ja siis kõigepealt inimesed kõnnivad Kimul sookure kombel. Ja sellel aastal jõudsin ma läbi pikkade aastate hoopis huvitavale tulemusele, et seesama sookurekõnd nad tõstavad tavaliselt siis põlve ette ja tõusevad üles ja saputavad tiibu ja seesama sookurega hindan tegelikult hiiuvalsi, hüppaks sammus sees seesama asi, nii et ma taandasin juba oma fantaasialoos oma jutustuses algelise nähtud variandi ja panin selle juba hiiu tantsu tänase kirjelduse sisse. Nii et ma tegelikult jutustan lugu ja see lugu on alati erinev ja ma kasutan alati erinevaid variante. Ja mul endal on huvitav ja siis selle lõppuril on huvitav. Ma jään selle raamidesse, mida ma olen lugenud, aga ma ju päriselt tõesti ei tea, kuidas tantsiti. Ma olen proovinud ka tantsuõpetajate peal nii vabariigi kui siin Hiiumaa õpetajate peal, et loen kirjelduse ette või võte kirjeldas ette, et kuidas nad siis seda teevad. Ja sealt tuleb ka aeg-ajalt väga huvitavaid tulemusi või küsimusi, kas see on see või see, sest meil on ju täna kasutada eesti tantsuoskussõnastik ja siis me tahaksime juba kõik panna ju selle sõnastiku järgi ritta. Aga Need kirjeldused, millega mina tegelen, annavad fantaasiale voli. Kui nad ei ole läbi käinud nüüd juba siis sellise tantsuõpetaja nagu Ullo Toomi käe alt, et siis tema on juba proovinud need panna sellisesse loetavasse tantsuraamistikku. No, ega need ei ole ainult tantsukirjeldused, mida sa uurid ja proovite elustada tantsuõpetajate peal, kõigepealt sa otsid ju ka nende tantsude viise ehk meloodiaid, mille järgi tantsitakse ja, ja nootide järgi sa pead kõigepealt iseendale selgeks tegema ja laulma, et uuesti taastuda 105 ja vaadata, kuidas ta tantsukirjelduse tantsusammude tempodega Kui läheb, see on õige, see teatri- ja muusikamuuseumis ringi vaatamine tõigi minu ellu selle rahvamuusika poole. Natukene oli mul seda tarvis ka Hiiumaa koguteose jaoks, kuhu ma kirjutasin rahvatantsu rahvamuusikast loo. Ja ma algul mõtlesin, et tõesti minu teadmised on väga piiratud, ma tean ikka väga vähe. Aga seal teatri- ja muusikamuuseumis avanesid mul laekad, mida ma tõesti ei oleks osanud arvata, et need mu teele satuvad ja sealt järjest kobades ringi ja vaadates ka Eesti rahvaluule arhiivi poole sain ma varsti juba üle 1000 teksti ja siis hakkas tulema ka neid noote erinevatelt pillimängijatelt Hiiumaalt üles tähendatud, sest nagu ma aru saan, siis möödunud sajandi alguses oli Hiiumaa ikkagi täis muusikat. Igas külas oli oma pillimees või mitu, ükski pulme möödunud pillimeheta igasugused talgud, kõik olid ju pillimehega, isegi töö tegemine oli pillimehega. Nii et see pillioskus või mängimise oskus oli täiesti levinud ja siis mulle hakkasidki teele sattuma erinevad viisid erinevad meloodiad, võib-olla mõni ka ainult selline väike reake kuskil. Ja kuna ma tahtsin oma tantsijatele pakkuda kõrvale natukene teistmoodi neid hiiuvalsiviise, et kõrv harjuks ära kuulama ka ja mitte ainult seda, mis meil üldiselt teada on, vaid natukene võõramat ja ta oskaks siis oma tantsu sinna peale panna. See oligi nagu see ajend, miks ma neid rahvaviise väga hoolega otsisin ja laulutekstid sinna juurde tihti olidki, olid olemas, need annavad alati võimalusega pillimest parasjagu põõsast võtta pole siis ma laulan need ise maha ja me saame ikkagi tantsitud. Aga kurbus oli see, et kui ma seda Sereni raamatut sirvisin, kus need viis Hiiu tantsukirjeldus sees olid, siis kahjuks kirjutati ka noodid muidugi ülesse, aga need sõjas põlesid ära. Nii et nooti seal ei ole, oli traditsiooniline hiiuvalsiviis, mille järgi siis kõik tantsud lubati ära tantsida. Täna ma tõesti otsin ja vaatan ja olen ka meie hiiukalabändile, meil on Hiiumaal üks niisugune ansambel, hiiukalabänd, olen ka neile toonud neid tekste ja viise, et nad hakkaksid neid kasutama ja tarbima ja mina jälle siis tantsijatega, saan neid ju pruukida. Täna annab juba hiiukalabänd mulle vastu oma loomingut väga toredat, nii et me saame jälle üheskoos midagi teha ehk tantsida. Miks sinu hinnangul on nii tähtis otsida arhiividest vanadest käsikirjadest, pärimuskultuuri hulgast, seda, mis on seal kõige vanem kättesaadav osa, sest et nagu sa ütled, kalamehe bänd toob igasuguseid uusi variante, lauluga on ka uudis, loomingulised rahvatantsud, et maailm muutub, elu läheb edasi. Miks see vana on nii oluline? See on meie olemise viis tegelikult viis, täiesti kahes mõttes. Üks asi, see olemine täna siin ja praegu mis saab tegelikult tuge ju sellest eelnevast ja teine võtame selle viisi kui meloodia. See, et oma piirkonna lugu otsida, see annab sulle sellise identiteedi ja ta annab sulle selle toe, mille najal olla hiidlane näiteks. Käisin just ignomaal, noh, olen läbi aegade neid vaadanud ja imetlenud see olla kihlane, et sinna juurde käib kindlasti muusika, sinna juurde käib kindlasti see lauluoskuse tants. Nad on kadena natukene mures, sest et lendavad laiali kõik mööda, ilma on mandril toimetamas ja töös. Aga seda rohkem nad peavad oluliseks seda, et koolis oleks tantsuõpe sees muusikaõpe sees, kasvõi natukenegi saaksid midagi sellest teada. Et mina olen kihlane, seal on ju veel see identiteet veel väga tugev. Just nimelt see etniline identiteet. Ja see on selle pärast väga oluline, et, et me tunneksime ise ennast hästi. Sa oled inimene, kes teab rahvakunstist ja selle elushoidmisest Hiiumaal kõikese rahvakultuuri spetsialisti töö tähendab seda, et sa ei tegele mitte ainult rahvatantsurühmadega, vaid ka kooride, orkestrite naisvõimlemisega. Kõik, mis käib laulu ja tantsupeo sihtasutuse alla. Ja rahvakultuurispetsialistina ma töötan rahvakultuuri keskuses ja keskuse eesmärk ongi olla kompetentsikeskus, koolitaja, nõuandja ja andmebaasipidaja. Mis kõik puudutab rahvakultuuri valdkonda. Siis kui hakkab laulu või tantsupidu lähenema, siis ilmub välja veel üks amet ja see on maakonna kuraator, laulu ja tantsupeo maakonna kuraator. Ja mina näen küll, et rahvakultuurispetsialistina, ma olen valdkonna teadja. Ma ikkagi pean teadma seda, et mitu tantsurühma veel parasjagu tegevuses on mitu laulukoori, kus pilli mängitakse, kus näitemängu tehakse, see käib ju minu kompetentsi juurde. Ja nüüd on hea üle kanda oma teadmised selle kuraatori töösse. Kuraator, see on tegelikult ju kureerimine, ehk sa peadki teadma, mitu sul tahab laulu ja tantsupeole minna, neid kollektiive, mitu inimest sealt läheb, Hiiumaalt minnes on ju meil veel meri vahel? Me üsna täpselt sätime paika praamid, millega meie peolised lähevad. Ma pean teadma, kus nad elavad ja ööbivad, kuidas teha nende olemine seal mugavaks. Nii et kõik see käib veel selle kuraatori ameti juurde ja see on mõnes mõttes lisandväärtus, et selle rahvakultuuri spetsialisti tööülesannetele. Sest ma näen ühe suure rahvakultuuri valdkonna festivali võime nii-öelda moodsas sõnas ühes suure rahvakultuuri valdkonna festivali toimimist. Kui palju logistikat või logistilisi skeeme tuleb läbi töötada? Kui palju tuleb arvestada selle inimesega, kes peole tuleb? Noh, selle peo eel oli ju väga palju kurje artikleid teemal, et ei mahu kõik sinna tantsuplatsile ja ja teie olete süüdi ja mis te siis nii teete ja ühesõnaga süüdistuste sadu oli ka ja nagunii see, kes peolt välja, Ta on kurb ja siis ta on õnnetu ja siis varsti on ta vihane ja kuhugi ta peab oma viha ju suunama, eks ole siis ikkagi liigijuhid ja järgmised korrused. Aga tegelikkuses olen mina alati siis oma maakonnas ja ka suurema üldsuse ees, kui me käime ka eelproove tegemas. Olen öelnud seda, et niipea kui inimene agrediteeritakse peole siis tal peab olema oma koht sellel peol. Kui tantsustaadioni mahuta meil täna rohkem kui 10 11000 siis me ei saa sinna lubada rohkem, siis sa ei saa ju tantsida. Ja kui laulukaar on niigi juba meil täiesti pilgeni täis ja tuleb kurb kogemus mudilas koorilt ühelt eelnevalt peolt, et kuidas me läksime sinna suurele peole, me saime sinna ühendkoori ja siis oli see väike mudilane, kellel õpetaja oli eelnevalt rääkinud, kuidas tantsupeo tulisid teeb ja kuidas dirigent tõstab käe siis ta on litsutud sinna dirigendipuldi vastu. Ta vaevalt saab seal hingata ja midagi üldse näha. Dirigentide ammuine ja tuli on puldi taga. Ta ei näinud mitte midagi peale selle hirmus, palju rahvast oli. Vaat siin on see konks, et niipea, kui peole on pealinna akrediteeritud, peavad olema talle tagatud nii peol osalemise tingimused ehk selle etenduse või kontserdi osas kui ka söömine, transport, magamine, kes kaugemalt tulevad. Ühesõnaga, midagi ei ole teha isegi Tallinn. Kummist milles oleks siis lahendus, kasseed, mudilaskoorid ja tantsurühmad ikka ainult lasteaia noortepidudele? Iga peol lavastaja võtab endale või saab õigemini endale selle rolli, et kui ta ise kirjutab stsenaariumi või ta saab selle stsenaariumi, siis seal on juba kavandatud sisse, millised liigid hakkavad osalema meil suurtel tantsupidudel ei ole nii, et kõik koolivanusegrupid saavad tingimata peole sel aastal isegi noh, üle Eesti ei saanud näiteks kõige väiksemad, need tulid ainult Harjumaalt ja Tallinnast. Nii et sealt tuleb juba see liikide valik. Teine liikide valik on see, kuidas me tagame järjepidevuse, meil juhtus vahepeal seoses Tallinna kultuuripealinnaga see, et ühe peo vahe jäi väga pikaks, ta ei olnud enam iga viiendal, vaid ta tuli kuuendal aastal. Aga kui me mõtleme nüüd kooliõpilase teekonda, siis mõni laps jäigi välja, sellest, teda polnud süsteemis kuidagi nähtav. Siit tuleb oma valik. Ja Meil näiteks tantsupeo puhul etendus eeldab teatud rolle. Jutumärkides ehk oleneb, kuidas pidu on üles ehitatud ja siis selle rolli täitja on siis teatud vanusegrupp või teatud rihmaliik. Nii et ka see juba tingib, kes peole saavad. Eks siin mõttekoht muidugi ole, sest nüüd oli see juubelipidu ja tõesti tohutu suur tahtmine. Mõttekoht on, aga need tulenevad kõik sellest tegelikult sellest. Stsenaariumist mõttekoht on, ma lisaksin siia veel ühe mõttekoha, mis tuleb neljanda oktoobri Hiiu lehest, see on just see kuupäev, kui me saadet Kärdlas Hiiumaa muuseumis salvestame ja kirjutab meie noor tõusev talent Rasmus puur, nii dirigent kui helilooja et väga paljud koorijuhid, tantsujuhid, orkestrijuhid teevad oma tööd olude sunnil, nii et nad juhivad mitut kollektiivi ja seda tehakse enamasti nii-öelda hobi korras. Kuigi on üsna tõenäoline, et inimene, kes seda tööd teeb, on kõrgharitud ja kui see nii jätkub, siis ei arene meie muusikakultuur, vaid ta katsub vaevu praegusel tasemel püsida. Samuti laulu ja tantsupeo liikumine. See on siis Helle-Mare kõmmus, nüüd see tasustamise küsimus, mis on olnud pikka aega aktuaalne, aga mulle tundub, et nüüd siis on jõudnud sellele tasemele, et igast kandist käriseb, kuidas see Hiiumaal ennast tunda annab. Hiiumaal on mõnes mõttes täna kõik hästi. Selles mõttes on hästi, et enamus ringijuhte on ikkagi tasustatud. Kui suur see tasu on, on iseküsimus. Aga nad on, vähemalt nad saavad, nagu öeldakse, võib-olla selle poollõiku vorsti ka leiva peale osta. Ise olen samamoodi hobi korras, see on õhtune töö, juhendada kahte tantsurühma ehk naisrühma kohvilähkrid ja segarühma taideleid. Ja see on õhtune töö ja lisatöö ja loomulikult ma olen ennast selleks koolitanud. Ja ma mäletan, et kui ma kuraatori ametit pidama hakkasin, ma arvan, et see oli selle sajandi alguses siis ma kohtasin ka ringijuhtidelt nagu aeg-ajalt sellist lauset. No ei, ei, mul ei ole nii, et ega see tasu ei ole neid üldse tähtis. Et noh, ma tahan teha. Ja see kõik on väga ilus, aga ühel päeval millegipärast saab see sulle väga oluliseks, et sul oleks ka töö eest tasu saadud ja sind oleks märgatud selle pärast, et me ei tea ja kuidas meie isiklikud elud kulgevad ja lähevad ja kõik tööd tahavad ju ikkagi tasu. Selles mõttes selles ma ei ole, ma ei ole lubanud kollektiivi juhtidel sellist mõtet nagu pähe võttagi, et mis nüüd mina mul ei ole nagu tarvis, peaasi et ma teha saan. Sest seal töö ja nüüd on see, et see töö on ju meie enda saare, sellel samal rahvakultuurimaastikul. Ja kuidas me siis saame tagada, et see maastik toimiks. See on ikkagi läbi omavalitsuse läbi täna siis ühtse Hiiumaa valla. Et oleksid lihtsad tingimused, et juhendaja oleks tasustatud. Selle eeldus on, et juhendaja ennast ka koolitab ja on valmis neid tunde ilusasti tegema. Aga minu meelest see hoiab seda maastikku nagu korras, aga ma ütlen veel kord, et need tasud on väga erinevad. Täna on meil õnneks ka see veel Hiiumaal, et enamus ruumid on meil tasuta kasutada pealinnas Tallinnas või Pärnus või Tartus. Seal on see konkurentsi väga kõva ruumidele. Need ruumid on kallid. Ma ütleks isegi natuke juhendajatele, keda sa enda ette saad, eks ole, see kõik maksab. Nii et me ei saa võrrelda Hiiumaa ja mandriõpetajat ja ka seda ringis osalejat. Meie kulud on täiesti erinevad. Meil tuleb kulu siis, kui me tahame hakata välja minema aeg ja raha, praamiliikluse ja bensiinikilomeetri peale. Aga kõigerohkem aeg, sest päev ette ja päev taha see tähendabki seda, et kui sündmus hakkab kell üheksa pean mina eelmisel õhtul ära minema, kui sündmus lõppeb. Kell kaheksa ma koju enam ei saa. Ma pean järgmisel hommikul koju tulema, meile tuleb see ajakoefitsient ja see mõõde, mis tähendab siis lisaööbimised ja kõik sellised asjad. Ma olen teadlik sellest, et tegelikkuses see roosiline pilt on ikkagi väga, mitte roosiline seal mandril. Et kuidas tasustatakse kollektiivijuhte ja kuidas ei saada aru, et ta ta teeb ka tööd. Kaja loodimisel on täna rahvatantsujuht ja üldpidude liigijuht. Helle-Mare kõmmus. Lapsepõlv on siin Hiiumaal kõik olnud. Ja lapsepõlv on Hiiumaal, olen siia sündinud ja siin üles kasvanud, ütleme nii, et Tallinnasse läksingi juba õppima seda tantsuõpetajaametit. Ja pärast tulin Hiiumaale tagasi ka valikuid, natuke teisi olid, aga hiidlane on suhteliselt kitsi teisi valikuid tegema. Põhjusel Hiiumaa on see põhjus. Ja eks ta ole natukene turvaline ka ikka. Nii et mina pöördusin ka Hiiumaale tagasi. Olen tõesti siin koolis käinud, lasteaias käinud, aga kui ma räägin oma lapsepõlves, siis alati ma viin oma mõtted hoopis Emmaste kanti tärkma külla. Seal, kus elas minu vanaema ja vanavanaema. Sest seal möödus minu kõik see vaba aeg, mis vähegi oli väikese lapsena. Ja sinna me alati läksime ja olime ja kõik lapsepõlve mälestused tulevad küll sealt. Nii et ühtepidi nagu Kärdlas kogu aeg tõesti kollektiivides käinud, aga mälestused on tärkmalt. Tere, Ma saan sadam nüüd korda tehtud ja see on üks väga vana küla, lugesin tänasest Hiiu lehest umbes 450 aastat esmamainimisest. On minu jaoks oli päris huvitav, kui see tärkma sadamakoht taastati, sest minu lapse mälu ei mäleta, et seal oleksid olnud paadid, järelikult see kadus ära ikkagi päris ammu. Lapsepõlve mängumaa oli just nimelt see rand, kus see sadam asub, see on väga suur lagerand ehk lehmakarjamaa hinna me suvehommikul jalad seadsime. Ja õhtul, kui lehmad koju tulid, tulid ka lapsed rannast koju. Sest ega tol ajal ei olnud kellelgi aega meid passida ja vaadata. Lapsed olid iseseisvad, võtsime küla kamba kokku ja läksime mere äärde, seal me siis mängisime kõikvõimalikke mänge, vette minek on seal mõnes mõttes ohutuse on hästi madala veega meri ja aeg-ajalt tundus, et natukene tuli hirm ka peale, et lähed ja lähed ja juba oled poole Saaremaavahes. Aga ikka ei saa veel nagu ujuda. Aga sinna meie lapsepõlv tõesti kõik, kõik läks. Nii et see on väga hästi meeles selline käimine, vana küla, minu vanaema tegelikult on pärit hoopis naaberkülast lepiku külast. Aga seesama sõjakeeris ja abielu ja sõjakeeris tõi meie suguvõsa siis sinna tärkma külla ära. Vanaema abiellus sinna ja kui sõda võttis ära nii venna kui kui õe pere ehk viis ära. Ja isa siis tuli ka vanavanaema sinna tärkmale elama. Nii et, et teatud mõttes on, on see nagu meie uus kodu. Aga sellegipoolest ärkma küla on selline vahva küla, et ta on nagu rõngasküla ehk tiheasustus, nagu öeldakse, et kui sauna paned, küla läheb, sest nad on nii lähestikku kõik talud ja see tähendab, et sa tunned ju tegelikult kõiki inimesi. Ja keset küla oli lage maa, mida siis heinamaana kasutati ja seal tehti ühiselt heina ja külm. Mulle pakkus lõbu alati lapsena, et kuidas nad said aru, et see kärp tuleb nüüd sellesse peresse heina kärp, see kopp läheb sellesse peresse. Ja siis järgmine aasta nagu vahetama eriti või ühesõnaga, vot selline ütleme, teatud mõttes vana viis heinamaad pidada, küla tuleb kokku, kõik küla lehmapidajad teevad ühiselt heina korraga ja siis pärast jaotatakse kõrred ära. Ma arvan, et see on üks väga iidne tarkus niiviisi teha oma kaasa leidsid sa ka Hiiumaalt. Ja leidsin, kui ma olin siia tööle tulnud, siis hakkasin tähele panema, et ajalehes kirjutab artikleid, keegi ain tähiste ja kuna need artiklid olid sihukesed huvitavad, natuke intrigeerivad, talle meeldib ikka intrigeerida, siis hakkas ju ka see mees seal taga huvitama. Aga see veel meid kokku ei viinud. Kultuurivaldkonna kirjutajad oli siis ma mõnikord kritiseerisid ka, kui ta kirjutas rahvatantsurühmadest, nimetades neid ansamblid, näiteks tol ajal oli hästi selge vahe, mis on tantsurühm, mis tantsuansambel. Ja siis ma mäletan, et siis ma kirjutasin talle selle artikli kõik ümber ja ütlesin, et nimetame asju õigete nimedega. Aga nii ta läks, et üsna pea olime ikkagi koos ja ühised huvid ja ühine ringkond, kus liikuda, nii et see on liitnud meid. Jah. Kaks tütart ja poeg, on teil juba täiskasvanuks kasvatatud? On, on need Hiiumaal? Ei kõik on ära siit, poiss on kõige vanem, tema nimi on Jaan ja temani jõudnud tehnikaülikooli lõpetada tootearenduse ja tootmistehnika alal, aga täna töötab ärisektoris ja on äriteabejuht, nagu mina emana ütlen, et, et jumal ise teab, mis asja see kõik tähendab. Tütar Juulia on, lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja on täna sisehaiguste viienda aasta resident. Ja tütar Kadi-Ell lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Ja tema avas nüüd alles 20. septembril Kai kunstikeskuse. Ja on seal Kai kunstikeskuses projektijuht, nii et tema on hoopis õigusteaduse vallast läinud kunsti valda, aga see elu käis tegelikult tal juba paralleelselt ja siin on natukene ka isa tugi olnud, kellele on kunst ka alati üks elu osa olnud ehk õigemini kunsti vaatamine, kunsti haldamine, ostmine ühesõnaga. Nii et nii nad on. Ja poeg Jaanil on juba oma pere ja lapselapsedki, nii et Robert ja Rasmus on meil kasvamas vapralt. Ja naine Liis on kergejõustikutreener ja õpetaja. Ega neile vist Hiiumaal tööd ei leia, nad on nii spetsiifiliste erialadega. Leiab kahe käega leiab kuulata Hiiumaa haigla personali või perearstikeskuse personali, siis tule ainult siia. Juuli on kaalumas võimalust, et käia siin, kuna noh, me kuulume ju PERHi alla Põhja-Eesti regionaalhaigla alla. Et on kaalumas võimalust siin käia aeg-ajalt tööd tegemas. Aga päriselt ta veel tulla ei taha, sest esiteks on residentuur lõpetada ja teiseks kogemused, kogemused, kogemused täna veel, ta ju korjab meid ja seda saab ikkagi suurest haiglast. Poeg Jaan saaks võib-olla teha kaugtööd, täna on moekas, aga tema abikaasal Liisil oleksin kindlasti tegemist, kergejõustikutreeneri koht on vaba, ootab inimest, tegelikult on need uksed lahti ja nad käivad igal vabal hetkel see nii Hiiumaal kui vähegi võimalik on, nad on Hiiumaa patrioodid ja see kõik on nii, aga tänane elu lihtsalt on sätitud hetkel mujale. Mis ei välista, et ühel hetkel nad selle ukse lahti teevad ja siia tulevad. Aga Hiiumaale nad elavad kaasa igal juhul. Mu keel ei paindu küsima, et mida sa teed oma töö poolest nendel aastatel, kui ei ole tantsupidu, sest kui ma saan aru, et, et sul on kaks täiskasvanute rühma juhendada, tähendab neli õhtut nädalas kindlasti tantsutrenne siis kõik see uurimistöö, mida sa pead tegema tõenäoliselt ju ka hobi korras ja oma töö kõrvalt küsin. Milleks üldse sul veel? Aega jääb, milleks mul jääb aega metsas käia, mere ääres, käia, marju korjata, seeni korjata, aias toimetada, toalilledega sehkendada, neid on mul hästi-hästi palju. Tegelikult see tunnike päevas midagi teha, noh, annab ka ju tulemuse. Ja me elame ju paradiisis selles mõttes, et kui tööpäev lõppeb ja hooaeg ei ole ju veel alanud, näiteks oktoobrist algab tavaliselt tantsurühmade hooaeg siis istuda autosse või ratta selga ja sõita metsa, meil on ju see nii lähedal, me oleme ju kohe seal siis olla seal kaks tundi ringi uidata, marju korjata, kuulata, vaadata. Ma tõesti kuulan seda metsa, sest mõnikord, kui autost välja astud ja see mets on täiesti vaikne, siis on selline tunne, et see on nüüd küll, ükski seen ka ei kasva. Ei ole kuulda seda kriginat, et ta kasvaks. Et ühesõnaga see kõik, kui vähegi võimalik, lähen ka mõnele reisile. Kuigi täna on see maailm meil kõik seal telepurgis juba nii hästi ära näidatud, et mõnes kohas hakkab igav Ki eriti need turistilõksud ja neid ma püüan vältida, et mitte sinna sattuda, sest sa oled juba neid ju näinud. Need on nii põhjalikult ära näidatud et reisida kui võimalik ja siis tänu mehe tööle, mis on suvel purjetamine. Tema on ajalooliste purjelaevade ehitamist ja projektide juures olnud siin ja tänane, nii HiiuIngel kui Lisette sõidavad meredel ja olen õppinud ka tema kõrvalt nüüd ikkagi purjetama selles mõttes, et ma lähen hea meelega laevareisile. Natukene on juba taandunud juba jutuks olnud merehaigus sest laine loksub ja merehaigus on mind ka seal tabanud. Algul ma olen õppinud sellega juba kokku elama ja ma saan juba paremini hakkama ja meri on täiesti võrratu koht. Selles mõttes, et merel igasugune aeg kaotab oma mõõtme, Hiiumaal ta nagunii on kaotanud juba oma mõõtme. Aga kui sa lähed veel merele, siis sa saad aru, et see kellaaeg maa peal ei tähenda seal mitte midagi, kui sa oled purje all ja sõltuda ainult sellest tuulest. Ja siis sa hakkad paremini mõistma ka, vot neid vanu lugusid, kus räägitakse purjetamisest, tuulevaikuses olemisest, kasvõi seesama meie kuulus torupilli juss, tema oli tegelikult ka purjelaeva omanik, ta vedasi, halupuid, küttepuid Tallinnasse ja oma pillimänguga, meest on need kõige kiiremini maha alati. Aga siis sa mõistad, et kui raske see tööga on, kui keeruline on praegu sügisesel ajal külm märgtormid sagedased, kuidas nad ikkagi on liikunud nendel meredel, sa saad aru, mind on eluaeg huvitanud meremeeste laulud ja lood, jutud ka. Ma õppisin väga varakult selle selgeks, et seal sees on nii palju noh, blufi kui, kui vajan. Miks, aga sellepärast, et tegelikult ykski meremees seltskonnas ei hakka rääkima sellest karmist elust sellest kurbusest, õnnetusest või jamast, mis tal mere peal oli olnud. Vaatame nende laule, nad ju kirjeldavad hoopis midagi muud, seal räägivad lugusid, need on lustlikud, need on võetud elust enesest natukene ilustatud. Need on mind alati huvitanud ja ma nyyd ka, kui ma neid rahvalaule ja lugusid olen vaadanud, siis see mereteema kisub vaatama, palju siis või mis on, siis tuleb sealt välja mõni mõni selline teema, et ühest laulust teised on, muudkui kordub, kordub ja kordub. Ja kui sa siis küsib mereajaloolaste kääset, miks sellest asjast lauldakse kogu aeg, niisiis ta ütleb, et sellepärast, et see oli nagu probleem, aga põimiti sinna laulu sisse niimoodi ära. Et ta jättis pigem sellise Maitajat lustliku. Aga sellised, et sa märkad seda teemat ja seda murekohta, aga aga ta ei ütle seda sulle otse välja. Nii et need meremeeste lood, noh, siin on ümberringi palju meremehi ja eks mul endal vend on meremees ja aeg-ajalt ikka tulevad need jutud lagedale ja no sa võid arvata, et seal on nüüd grammike ikka seda ilustust ka sees. Mis sul praegu käsil on, kui me mõtleme seda vanade tantsukirjelduste, vanade laulude tekstide otsimist? Praegu on nii, et ma olen enda jaoks teinud sellise andmekogu nendest tekstidest ja lauludest ja aeg-ajalt tuleb välja mõni teema, mida tuleb nüüd hakata sealt välja otsima ja tuttavaks tegema inimestele. Ükskord oli selleks, eks linnud, rahvalaulus või rahvaluuletekstis nii põnev, ma korjasin kõik siis need sealt kokku, nii palju, kui ma oskasin. Jälle pidin ühe laulu ära õppima selle nimel, et seda ette kanda. Ja siis tuli ettekanne, Marju Kõivupuu oli minu meelest jah, kes kandis ette siis linnud meie folklooris etnograafias ja mina siis rääkisin seda Hiiumaa nüanssi sinna juurde. See oli nii huvitav, et nüüd tuleb pigem hakata välja andma sealt neid, neid lugusid. Üks päev helises telefon ja, ja paluti mul otsida laule või tekste kinnaste kohta. Neid on kindlasti ka lauludes sees, kas või pulmalauludes või mõne tüdruku kaasavara kirjelduses või ühesõnaga jälle põnev, hakkan aga jälle otsas sobrama või tahan ise teada, ikkagi kui ühest laulust on nii mitu varianti, siis, et koondaks nad kokku, et mitu varianti on sellest või teisest või kolmandast mis tuleb sellega tegelema hakata või, või teha mingeid üldistusi või mingeid koondeid. Ja siis põrkad selle vastu, et sa oled teinud mitu kasti, aga mis on selles kastis või teises kastis, kus ma ta täpselt üles leian siis on see põnev maailm jälle ees, nii et kuidas luua siis seda süsteemi, et ma lihtsamalt saaksin kasutada neid materjale, mis on juba kokku kogutud. Aga üks asi on kindlasti nende tutvustamine, sest ega hiidlane ise väga täna neid ei tea, kuna nad ei ela enam niimoodi. Ja siis tuleb tore hetk, kui mõni inimene ütleb, oi, aga seda laulu ma tean, et mul kodus lauldi seda, et see on hästi tore hetk. Et neid toredaid hetki siis hästi palju oleks ja et jõuaks tänavusest suurest tantsupeost välja puhata ja hakata kohe varsti jälle uue peo vastu valmistama seda soovimegi. Aitäh aitäh pika intervjuu eest Helle-Mare kõmmus ja järgmine saatekülaline ootab meid nädala pärast kuulmiseni.