Te kuulate Vikerhommikut ja meil on nüüd külas kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem, tere hommikust. Tere hommikust. Kui lubate, siis siia päris intervjuu algusse, üks väike ajas tagasiminek. Kindralleitnant Johannes Kert. Ta on teie kohta iseloomustuseks öelnud. Te olete väga suure töövõimega praktilise meelega ohvitser, kellel on eeskujulik teenistuskäik. Aga samas Vikipeedia artiklis on ära mainitud ka üks asi, mis võib olla tegelikult ei ole kaitseväes nii otseselt lubatud. Nimelt kui üheksa aastat tagasi oli Padaorus lund nii palju, et sinna jäi sadu inimesi sõna otseses mõttes lõksu siis te ei mõelnud kaua, kui saatsite sinna terve rea kaitseväe sõidukeid ja mehi ja väidetavalt te ei küsinud selleks täiendavat luba kaitseväe juhatajalt, kelle heakskiiduta ei tohtinud antud sõiduki, et kaitseväe territooriumilt välja viia. No kui nüüd, üheksa aastat hiljem või pea 10 aastat hiljem sellele kõigele tagasi vaadata, mis teie peas sel ajal liikus? Peas liikus see informatsioon, mis ma Päästeametist sain, et üle 400 inimese on lumevangis olnud juba eelmisest õhtust. Ja noh, ega siis seal muud ei olnudki midagi teha, tuli abi saata ja ega ta nüüd otseselt mul midagi keelatud ei olnud, aga kogu see aga siis ma ütlen, koordinatsiooniprotsess oleks pidanud olema ametlikult veidi pikem, see ei olnud siis nüüd hiljem vaadates liiga riskantne liigutus, ma mõtlen seda, et kaitseväes sõltub ju kõik sellest, kas käsk on antud või andmata jäetud. Oma peaga tuleb ka ikka mõelda, võib-olla mõne jaoks oleks see täna ka riskantne. Minu jaoks oli risk see, et päästeamet ütles, et inimesed võivad seal ära surra, et see oli palju suurem risk. See ei ole mingi ilustamise asi, aga noh, ma ja niimoodi ma sel hetkel tundsin ja ma arvan, et niimoodi peaks iga riigiametnik mõtlema. Kas üheksa aastat hiljem tagasi vaadates oleksite te teinud midagi teistmoodi, siis? Ei oska öelda. Eks mina peamiselt käitusin päästeameti taktikepi järgi ja, ja liigutasin neid ressursse, mis meil lihtsalt oli, et ega ma väga palju ise midagi välja mõelda. Kes teie kõne kirjutas, vabariigi aastapäevaks? 95 protsenti, Martin Herem ja siis natukese inimesed vaatasid üle, et seal oleks keeleliselt ka õige. Sest see kõne on saanud kiita ja mulle tundub põhjendatult, et ilmselt te tajute vastutust ka ja selle sõnumi suurust, mis niisugusel päeval teele läheb. Ja see peab ju tekitama teatud meeleolu ja tunde, eks ole. No ja eks mul on veidi teistmoodi roll kui peaministril või presidendil, kes peab kirjeldama, võib olla olukorda ja kuidagimoodi inimesi üles kutsuma. Mina kutsun ka üles, aga minu asi on nagu enne lahingut selline sütitav kõne pidada ja mitte väga liiga magusaks minna enne missugust lahingut, noh, meil on paraad ka ikkagi selline väike lahing, aga, aga üldiselt väepealik peaks pidama jah, kõnet enne lahingut, et see on natuke teistmoodi sisuga, seal ei saa väga palju manitseda ja noomida inimesi, küsimus on natukene ebaõiglane, aga kas te olete iga sõna taga 100 protsenti oma usus, mis te välja ütlete sellises kõnes? Jah? Kui kõrgelt te hindate Eesti kaitsevõimet praegusel hetkel? Nüüd tuleks küsida, mis skaalaga? Et kas me saame näiteks mõõta valu skaalaga, et kui valus on agressoril Eesti Kaitseväega kokku puutudes, siis ma Mul ei ole head skaalat, aga ma saan öelda, et väga valus. See on teie jaoks kõige mugavam skaala, mida kasutada praegu, eks mul paremat ei ole, jah. Need, kui valmis, ma arvan, et meie õppekogunemised näitavadki nüüd välkõppekogunemisest kõige paremini. Et kui vabariigi valitsuse otsusest teadmata kodanikele kahe ööpäeva jooksul jõuavad nad kokku tulla üle Eestimaa moodustada sellest 800 inimeseline üksus ja liikuda veel 100 kilomeetri kaugusele koos nagu päris lahingvarustusega. Sest ega seda, see on ikka väga hea tase. Te kasutasite väljendit maailmatasemel kaitsetahe, see ei ole vist päris sama asi kui maailmatasemel kaitsevõime. Ei, kindlasti ei ole, ei ole, aga kodanike kaitsetahe osaleda riigikaitses. No vaadake ümberringi, ega seda ei ole väga palju. Et see ajateenistusse tulek suures pea pooles ulatuses noh, inimesed ikkagi tahavad. Ma saan aru küll, et ega neil ei ole väga palju väljapääsu. Jah, aga ikkagi nad tulevad suures osas ka vabatahtlikult ja noh, 60 protsenti kutsutud inimestest tuleb kohale. Nad võivad karta midagi, mingi seadus neid karistab või, aga siis kõik see mäng, mis ümberringi käib, millest ma seal kõnes rääkisin ka? See ühiskond, kes kõik toetab seda neid õppekogunemise, seda kaitseväega, et see on minu meelest kõik kaitsetahe, väljend või katsekaitsetahte väljendus ja ja ma ei näe seda igal pool mujal, näiteks Euroopas või Ameerikas või kuskile. Ei arva väga sellest seltskonnast midagi, kes nii kui kriisi teema üles tõuseb, kukub kisama, kuidas nad esimesel võimalusel siit uttu tõmbavad, eks nad võivad minna, siis ei ole jalus. Ja mõistlik. Räägime natukene ka Eesti noortest meestest. Näiteks tulevastest ajateenijatest on olnud ju siin selget kriitikat nende aadressil, et punkt üks, nad on harimatud punkt kaks, nad on halvas füüsilises vormis ja punkt kolm, nad on lihtsalt ära hellitatud. Milline on teie arvamus? No eks noorus ongi hukas juba mitu 1000 aastat. Hariduse tase ei ole viimastel aastatel kehvemaks läinud. Oktoobrikuu kutse ja juulikuu kutse põhjal võin öelda, et ka keeleoskus on pigem paranev ja keeleõpe, mida meie kaitseväes pakume või korraldame, ostes sisse siis vastavad õpetajad. See on meie initsiatiiv, mitte sellepärast, et asi oleks puhtalt kehva, vaid sellepärast, et alla viie protsendi ajateenijatest, no nendel on eesti keele rääkimisega probleeme. Palun öelge teieni jõudnud signaalide põhjal, mis on isikuomadus. Millest te nendesamade praeguse aja ajateenijate puhul kõige rohkem puudust tunnete? See on põhimõtteliselt on midagi silmatorkavalt teistmoodi võrreldes aegadega, kui te ise olite. Ajateenija Ma ei tea, kas see hea külg on, ei pea olema, aga siis oli, joosti sellise käsu peale lihtsamalt ja mõeldi oma peaga oma vabaduste ja mingite õiguste peale, palju vähem lihtsalt tehti, mis riik nõuab, siis oli käsk puhas, seal oli puhtam jah, käsk seal Nõukogude ajast tuli veel ka mingi selline mentaliteet, et inimesed lihtsalt läksid ja nad said aru, et nad peavad seda tegema. Mida ma täna tahaksin palju rohkem näha. Ajateenijad, õigemini kodanikud, et nad saaksid ka aru, miks nad ajateenistuses on, et mida, miks ajateenistus üldse on meil ette nähtud, et see ei ole tegelikult mehistumise koht, vaid see on kodaniku ettevalmistus riigi kaitseks, kas meil on võimalik see arusaam nendesse süstida, kui me ei ole päris reaalses kriisiolukorras olnud? On raske, aga sellega me nüüd ajateenistuses tegelema aina rohkem ja rohkem ja väljaspoolajateenistust ka, et noh, riigikaitse õpetus seal on väga palju teha, aga üldhariduskoolides üldse tegelikult lõpuks ka kodudes, et kui täna ikkagi isa ütleb, et mine kaitseväkke, sest sa saad seal meheks, see ei ole päris õige, seal ei tehta soovahetusoperatsioone, keegi ei mehistu seal noh, mehistuvad ka, aga peamine on ikkagi on ametiõppe ja see amet on riigikaitse. Kas see ei olegi märk sellest, et kõik meie ümber muutub pehmomaks, kaasa arvatud ajateenistus, kus enam poistelt ei eeldata tohutut füüsilist valmisolekut? Te võtate täiesti rahumeeli enda juurde ka poisid kelle kohta vanasti kasutati väljendit pika patsiga tüübid, kes oskavad lihtsalt klahve klõbistada? Ma saan aru, et tänapäeva maailm on muutumises ja sellised tüübid ehk ongi rohkem hinnas kui vabandust väljenduse eest. Kahuriliha, kes jookseb puude vahel aga seesama, et ei muutu kõik pehmomaks. Füüsilisega ongi kehvad lood. Et kui viis aastat tagasi üle poole noormeestest tegi ära füüsilise testi, see on siis 40 kätekõverdust 45 istessetõusu ja 15 53 vist tuleb joosta 3,2 kilomeetrit siis sellel aastal oli see protsent 15, kes teeb esimese kuu jooksul nüüd kolmanda kuu lõpuks teeb ära, eelmisel aastal tegi ära 50 protsenti, aga need numbrid on kõik kehvemad kui mõned aastad tagasi. Et füüsiline on kehvem, aga pika patsiga see ei ole üldse probleem. Siin istub mees, kellel oli 92. aastal 42 sentimeetrine punutud pats. Enne kui läksin sõjaväkke. Pats ei näita mitmene. Martin Herem lõpetuseks, mis on teie jaoks aasta 2020 väljakutsed? No me peame oma peamiselt oma taset hoidma, õppus Defender 20 20 on tähtis, aga meie oma õppused täpselt samamoodi kevadtorm ja kindla peale ütlen kõigile reservväelastele, et üks lisaõppekogumine ehk siis välkõppekogunemine tuleb ka või kaks. Olen märganud jah, et puhtalt isikliku subjektiivse pilgu läbi, et kuidagi on läinud aktiivseks selles küsimuses, kuidas sellest aru saada, et kas me kas teie või meie valmistume ikkagi päriselt millekski, millega me näiteks kaheksa aastat tagasi ei tegelenud. Ei tegelenud sellega, sest me ei olnud selleks suutelised ja ei osanud ja meil seadused ei võimaldanud ja kõik muu. Ega meil oht ei ole võib-olla hullem, aga me tegeleme sellega täna paremini ja oskuslikumalt. Ehk see tase, mida tegelikult noh, ideaalis oleks võinud näidata juba aegu varem, kui oleks suutelised olnud just nimelt, et edaspidi hakkabki nii olema, nii hakkabki olema päris kurb. Lõpetuseks lihtsalt sportlikust huvist, et kui planeeritakse õppuseid ja need on päris sageli ja palju mulle jääb mulje siis ma eeldata siin avameelselt kukute pihtima, praegu aga, aga kuivõrd te vaatate ringi meie naabrid suunas eriti just ühele poole. Et kas ja kuidas üks või teine meie plaanidest õppustel võib neid pahandada või mõjuda neile justkui väljakutsuvalt. Ja meie ei harjuta ühegi riigi saare või poolsaare okupeerimist või riigikorra muutmist mingis riigi osas, nagu teeb seda, nagu teeb seda meie idanaaber. Meie harjutame oma riigi või oma riikide kaitset. Ja kui see käib temale närvidele, siis me teeme tõenäoliselt õiget asja. Siis talle see ei meeldi, järelikult ta tahaksid midagi korraldada. Ja kui te tahate neid närvi ajada, siis te kutsute ameeriklased kampa. Ameeriklased on üsna hea närviajamise vahend. Selles mõttes küll jah. Suur aitäh. Martin Herem. Martin Herem on meie kaitseväe juhataja ja kindralmajor Te. Kuulate Vikerhommikut. Vaeva.