Kell Vikerhommiku stuudios on 36 minutit seitse läbi Rain kooli ja Kadri Põlendik ikka teiega ja stuudiosse on jõudnud meie tänane siis veel teine külaline, juba psühholoogia tööõnne, uurija Tiina Saar. Tere hommikust. Tere hommikust. Ja Tiina oleme kutsunud täna stuudiosse selleks, et rääkida siis sellisel teemal, mille Tiina ta ise tõstatasid ta tegelikult ka oma Facebooki lehel, et et meil on siin olnud viimasel ajal mitu sellist juhtumit, kus on inimesed kas päevapealt vallandatud või, või kuidagi ebaõiglaselt vallandatud, mis on siis jõudnud avalikkuse ette. Ja teie ütlete, et tegelikult on palju ju neid juhtumeid, mis avalikkuse ette ei jõua ja inimesed ikkagi kannatavad selliste halba juhtimist. Miks te sellele sellele teemale üldse tähelepanu juhiti? No esiteks sellepärast, et minule väga läheb korda see, mis inimestega toimub, nende eneseteostus ja seda tööelus, sest ma näen, et sellele meeletu mõju me veedame tööl maru palju aega. Ja kui seal on siis sellised noh, halvast juhtimisest tingitud pinged, pidev selline kas siis hirmufoon või, või tunne, et ma ei saa ennast siin realiseerida, sest et mind surutakse kuhugi või või ma ei saa vabalt mõelda või ma ei saa vabalt ennast teostada, et sellel on väga rängad tagajärjed mitte ainult nendele inimestele endale, aga laiemalt siis tervele ühiskonnale. Ja teisalt, et miks see teema mulle korda läheb, sest et juhtimine on teinud ka läbi ju täiesti selliseid pööraseid arenguid ja ma olen vahel isegi võib-olla imestuses rohkem kui, kui, kui, kui suudan vihastada. Et ometi on ju välja töötatud meeletult ägedaid mudeleid ja näiteks siin kas või selline viimane on Club 20 20, kus on siis uuritud 60. kahes riigis. Et milline see kaasaegne juhtimine peaks olema ja seal on kuus erinevat sellist nagu stiili. Ja inimesed on saanud siis otsustada, et millise, milline juhtimine nagu neile sobiks ja noh, sinna toppis on ikkagi tiimikeskne see, et meeskond on arvesse võetud, osalev, et juht ise on pundis samamoodi inimkeskne, et küsitakse inimese käest, mida sina tahad. Autonoomne, sa annad täieliku usalduse ja, ja siis alles noh, lõpuotsas on sellised enesekesksemad ja ütleme, autokraatsemade stiilid. Aga miks see juhtimise küsimus, inimeste juhtimise küsimus on üldse probleem, et kui sellele lahendus on ju tegelikult lihtne, nagu mulle ei meeldi see juht mulle meelse töökeskkond, ma lähen lihtsalt mujale tööle. No oleks see vaid nii, et väga tihti see töö, kuhu see inimene satub, see on ikkagi üsna hoolega läbi mõeldud, eks. Et nad ju kandideerivad, mõtlevad enamus inimesi ikkagi tahavad teha sellest neile sobivat ja tööd, mida, milleks nad on õppinud, mis on nende kutsumus. Ja, ja siis nad tavaliselt noh, kui see juhtimine on juba nii hull, et see pöördub selliseks töö kiusamiseks, siis esimene mida inimene teeb, hakkab endalt küsima, et äkki äkki mina olen imelik see, et ma ei tea, hommiku süda puperdab, ma ei taha minna või et ma alati pelgan seda kohtumist juba selle juhiga. Et, et inimesed kuidagi jah võtavad selle, et see on minu töö, see on minu kutsumus ja, ja selle tõttu on nagu nõus justkui alanduma ja, ja siis laskma endaga niimoodi käituda. No Eestis me kuuleme ju päris tihti, kui inimesed nõuavad oma õigusi. Et ah, mis asja nõrgukesed lumehelbekesed tugevad jäävadki ellu, ainult mõelge kõik, mida me nõukogude lapsepõlve ajal läbi tegime ja läbi elasime. Kuidas tundub, kas Eestis kuidagi nii töövõtjad ise lasevad endaga karmimalt käituda ja juhtimiskultuuris on sellist karmimat kätt ikkagi rohkem tunda kui nii-öelda? Vanas-Läänes Ma olen nii ja naa, et praegu me oleme sellisesse justkui revolutsiooni ajal, et on, on väga sellist kaasavat holokraatilist juhtimist juba tekkinud siis just meie sellise noor ettevõtluse ja igasuguse idu idufirmaandusse niimoodi tuules. Aga tõepoolest, et sinna kõrvale on ikkagi jäänud selline noh, selline, mida me peame silmas, konservatiivseks vaatakse, et käsud ikkagi tulevad ülevalt alla. Nii nagu juht ütleb, nii asjad on, need ei kuulu vaidlustamisele. Näiteks ma näen väga paljudes organisatsioonides, inimeste info ei liigu, ma ei tea, kus see otsus tuli, muudatusi juhitakse hästi jõhkrad, lihtsalt, nii on ju alati nõus või ei ole. Ja, ja päeva lõpuks, mis siis juhtub, inimestega on see, et kui see on nii jõuline siis noh, ütleme nii, et see kahju võib olla ka see, et tippspetsialist ei saa kasutada oma parimaid teadmisi, antakse, et maailmas vist praegu üks tuntumaid kaasus on seotud Boeing uga kus, kui nüüd uuritakse, siis inimesed toovad välja, et see kultuur ja see oli nii nii halvaks muutunud, et noh, kas meil on siis vaja, et juhtuvad katastroofid? Ilmselt mitte. Aga. Mida inimene, kes tunneb nüüd siis just seda, mida te kirjeldasite natukene aega tagasi, et süda puperdab, hommikuti, ei julge tööle minna, ma kardan esimest koosolekut, sest millega ma nüüd jälle ülemusele hambusse jäänud või mida iganes mida tegema peaks. Eestis ei ole sotsiaaltoetuste ja töötu kindlustushüvitiste süsteem selline, et inimene väga julgelt ju nagu viskuks selle turvavõrgu najale. Töö kaotamine võib tähendada ka nagu reaalselt, et elatise kaotamist. Jah, et neid soovitusi andes peab alati silmas pidama, et me räägime ka inimestega, kelle kodukohas võib-olla see töökoht ongi peaaegu, et ainuvõimalik või või nende valdkonnas või nende valdkonnas ainuvõimalik, et sellisel juhul on muidugi asi karm, aga ikkagi mina soovitan seda, palun istuda iseendaga alguses maha ja, ja panna kirja sai siis kõik need asjad, mis noh, mille pärast see süda valutab või mis tunduvad enam mitte nii terved, et kui me ikkagi õhtul kodus veel juba osal oma lähedastega ma ei tea, ketrama neid asju, kui ma ei saa magama jääda, kui ma hommikul ärkan selle halva tundega ja kui ma kõik need väiksed asjad kirja panen, mis mind häirivad siis tihtipeale, kui neid saab ports, siis vahel mäe nagu müüme endale maha, et noh, pole hulluainet, näed juba homme tänan, äkki parem päev. Aga kui ma näen seda visuaalselt, et see on nii hull, siis see võib viidata ikkagi sellele, et, et seal on selline psühhosotsiaalse ohutegur läinud väga kõrgeks ja sellel on reaalne oht inimese tervisele. Et kui me muul juhul nagu ikkagi mõtlema oma tervise peale, et siis, siis kui ma nüüd näen neid asju, ma mõtlen, et kas ma tahan teadlikult oma tervist kahjustada siis tegelikult meil on ikkagi tööinspektsioon päris hästi hakanud neid asju reguleerima. Ja, ja see on siis esimene koht, noh, kui on organisatsioonis veel selline mõistlik personalitegevus toimib, et see on võib-olla esimene koht, kuhu pöörduda, kui ei julge näiteks otsejuhile rääkida ja kui tundub, et sellist tuge ka ei ole selle firma sees, et või, või ametkonna sees, et siis järgmine koht on ikkagi tööinspektsioon, kas või anonüümse vihje telefoniga lihtsalt uurida küsida, et kas see on veel mõistlik, mis minuga toimub? Tööinspektsioon võib reaalselt tegeleda teemadega, mis puudutavad siis sellist vaimset töötlemist nii-öelda. Absoluutselt, ja tegelikult kõik meie tööandjad on kohustatud tänasel päeval mõõtma siis seda psühhosotsiaalsete ohutegurit kui nad seda reaalselt teeks, kui nad hooliksid, siis need murekohad oleksid juba nagu välja tulnud. Sest ma olen näinud ka seda, et ega nüüd kõik juhid, keda võib-olla töötajad tajuvad ei ole päris sellised nagu mõnusad kaasteelised. Ega nad ei tee seda meelega. Aga suur osa on ka teadmatuste, ma ei tea, ma ei olegi endaga tööd teinud, et noh, see on ka see isiksusliku kasvamise teekonda, et ma pean julgema haavatav olla, ma pean julgema küsida endale tagasisidet. Me näiteks Happy mees, mis on sihuke uue ajastu tarkvara, mille ma olen üksiti loonud, hakkasime küsima juhtide käest, kui me pakkusime tööandjatele, et millal teie viimati nagu arenguvestlus tegite või millega teie, mille teiega viimati räägiti, et millal te mõtlesite oma mõju üle ja siis tuli välja, et nad nagu sügasid ikka lõuga ja ütlesid. No ausalt öeldes ei tegele siin sellise enesearenguga, et mina juhin. Aga noh, see näitab, kes aga see näitabki seda, et kui me ei küsi endale peegeldus, siis väga lihtsalt sattuda sinna elevandiluutorni, kus meil pole õrna aimugi enam, kuidas meie tegevus mõjub lihtsalt üks väike remark, kui see, mis on meedias ka läbi käinud, need skandaalid siin linnamuuseumiga koolides. Kui see juba saanud sellise kajastuse, siis siin ei ole küsimust, midagi on läinud metsa. Et ta on väga häid näiteid ka näiteks koondamistest, kus töötajad tulevad pärast suruvad selle juhi kätte, ütleb aitäh. See oli väärikas, see oli arusaadav, mõistan seda oli mulle vaja ainult või ma saan oma eluga edasi minna. Nii et ka väga raskeid otsuseid. Selline inimlik usalduspõhine juht teeb hästi. No loodame siis, et sellised juhtumid aitavad meil rohkem mõelda selle peale, mismoodi me juhime ja mismoodi me ennast juhtida laseme. Aitäh nendel teemadel rääkimast. Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa. Aitäh.