Head kuulajad, nõusoleku tulla Tartu stuudiosse intervjuud andma on andnud luuletaja, prosaist abikaasa, emaõpet, taia, riigitegelane Lehte Hainsalu, sööd tere tulemast saatesse. Tere kõigile. Kuidas teil õnnestus siia Tartu stuudiosse läbi linna tulla, kas oli palju inimesi, kes tundsid teid tänaval ära ja peatasite tahtsid teiega juttu rääkida? Ei see oli kunagi 60 aastat tagasi, aga nüüd ei tunta mind isegi raamatukaupluses. Kas see on kergendus või see teeb pisut kurvaks? Ei, see on tore. Aga kui luuletuskogusid nii minu omi, kui teiste omi ei lähe müügiks, siis see teeb kurvaks. Sest minu meelest on luule on ikkagi kultuuriessents. Mis meiega on juhtunud selle 60 aasta jooksul? Miks me ei loe enam luuletusi, aga kõike nii palju? Ja kõike muud on nii palju. Sest et vanasti õige vanasti ju räägiti, juttusid õhtul videviku pidades, aga nüüd niisugust asja ju ei ole enam üldse, et teatakse vana-vanaemade mälestusi vaid see nagu hoovi Ta võis, see kõik on nii kauge ja luule on ju ka niisugune kultuuriliik, millel on juured väga sügaval eesti keele kaudu tulevad need sajandite tagant need juured ja võib-olla ei ole seda kerge tajuda. Nüüd võetakse pealispinda pidi, kõik muutub väga kiiresti. Sips on kaader läinud, ei süvene ju inimene ja elutempo on kiire, noored inimesed on väga kiired nobedad. Aga minu meelest peaks olema kõigil koolist kaasa antud või kodund, peatud hulk luuletusi, mis on pähe õpitud, mis saadavad inimest. Mina näiteks, kui ma mööda metsa kõnnin ja iga asja pärast noh, seeni otsin ja pohli ja vaarikaid siis ma loen luulet, tõsi, vahel ka päris kõva häälega ruttu ringi, kas keegi läheb, kuuleb? Mingid luulekatked tulevad ja, ja saadavad mind. See on minu varandus. Mis on esimene luule, stroo või sall, mis teile meelde tuleb, praegu juba kaseladvast lehti langeb, kõle tuul käib üle Cesama koidule. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad ja tuul mängib lillelõhnaga. Ja see samuti, aga seda ma olen paar korda matustel peiedel lugenud ja, ja siis tulevad need pildid mulle ka meelde. Aga Ennot ma väga armastan. Te olete oma elu tähtsamad ja mitte ainult pöördelised, vaid südame külge kasvanud ajad kirja pannud raamatusse olla üheksavägine. Te olete seal kirjeldanud oma sünnikodu Tartumaal? Lapsepõlvekodusid Tartu linnas oma ülikooliõpinguid, oma noor luuletaja, põlve abieluaastaid, laste Sindi Kirjanike Liidu, Tartu osakonda, telesaateid, ülemnõukogu ja riigikogu, te olete kõik kirja pannud? Kas oli raske? Mina olen niisugune kirjanik, kes endast ei kirjuta oma eluloost, kuigi muidugi kõik need elamused ja kogemused raamatutes loomulikult on. Ja ma ei oleks kunagi arvanud, et ma hakkan oma eluloost raamatut kirjutama, aga Petrone print? Ta tellis selle sarja ja ma kohe ütlesin, oh ei, et ei, mina oska ja, aga siis ma hakkasin mõtlema ja millegipärast tuli see kujund, üheksavägine, see taim ja, ja sealt hakkas siis hargnema, kuidas meil kõigil on palju väge, mida me võib-olla ei kasuta. Ja kuna see sari oli ajalugu, siis ma hakkasingi kirjutama oma elupaikadest. Ise ma mõtlesin, see on kohutavalt igav lugeda, aga vastukajad on sellised olnud, et just senti põnev. Ja siis ma panin selle kirja. Üldiselt arvan, et minule elulugu ei, ei ole. Sellepärast et elulugu on ikka kui vahetad mehi. Ja need kärgpered ja vikerkaare värvid ja kõik, vot niisugused asjad on huvitavat, mis huvi pakuvad. Aga mina olen elanud tavalist, väikse inimese vaikset elu ja tuleb öelda, et ma olen sellega tegelikult rahul. Teil on olnud niisugune sünniaasta, et see on lubanud näha teil paremaid ja hirmsamaid aegu. On olnud niisugust vaest ja Halli elu sõja ajal pärast sõda varemetes Tartut. Te olete näinud, kuidas Tartu on üles ehitatud sedamoodi, kuidas teie enese elu on üles ehitanud. Kindlasti on teie elus väga palju seda, mis on verd pidi tulnud Teie esivanematest. Kas te võiksite palun kirjeldada, mis on need asjad, inimesed, olukorrad, mis on teid vorminud selleks, kes te praegu olete? Kui ma nüüd tagasi mõtlen ja natuke olen uurinud oma esivanemaid siis tundub, et vanaema, ma olen mingil määral nagu oma ema, ema koopia, juuksed ja välimus ja võib-olla ka võib-olla ka iseloom, aga vanaemaga ma suhtlesin väga vähe. Ja ma ei mäletagi lapsepõlves eriti oleks sülle võetud või midagi sellist sest et elu oli väga kiire, elu oli väga vaene, vahetustega tööl käis ema. Aga seda öelda, et see oli õnnetu aeg, ei saa sellepärast, et kõik olid vaesed. Ja nähtavasti ongi see oluline, mismoodi ühiskond üldiselt on. Ja nähtavasti on ka iga lapsepõlv omamoodi õnnelik. Näiteks mina olin väga õnnelik koolis. Mulle väga meeldis koolis käia ja suvel olin ma natuke õnnetu sellepärast, et üksi olin ja mängisin seal konnade ja lilledega. Või siis olin tädi juures maal Võnnus, kus siis oli ka tädipojad. Ja tegelikult tegelikult oli see väga rikas aeg. Ma näiteks olen väga tänulik selle üle, et ema läks tööle keeras ukse lukku. Oh, ma olin siis niisugune viie-kuue aastane. Mul oli mõni raamat lugeda, raadiot ei olnud, telekat muidugi ei olnud, mitte midagi ei olnud, mänguasju ka ei olnud, mitte midagi ei olnud, ma mängisin sõnadega. Ma siis kujutasin igast asju ette ja kuidas ma näiteks selle Touch mahhaali juurde lähen ja missugune see on. Jaa, aga kus ma need asjad kõik võtsin, ma isegi ei oska, ei oska öelda ju ikka endast kuidagi. Ja sõnadega ma mängisin niimoodi, et ma vahetasin seal häälikuid, esimese häälikud ja teist häälikut ja pani juurde ja võtsin maha ja siis sõnad sõnad olid nagu elusolendid ja et niisugused mängud, istusin siis seal põrandal ja tegelesin sellega igav, ei olnud. Ilus eesti keel, mulle tundub, et see on üks tähtsamaid asju olnud teie elus. Kas see saigi alguse sellest lapsepõlvesilt pidevahetusest ja häälikute vahetusest keelega mängimisest? No küllap küllap ja ma kasvasin ikkagi murdekeskkonnas selles tartu murdes minu meelest vaata ilus ilus keel, aga seda tuli häbeneda. Ja veel ülikoolis ülikoolis ma olin väga hädas selle oma tartu murdepõhjaga, sest ma käänasin mõnd sõna valesti. Ja siis või siin Gerda Laugaste isegi halva hinde sellepärast saada siis häbeneti seda. Aga nüüd on see voorus inimesel, kui ta mõnda murret natuke oskab, nüüd otsitakse seda tikutulega jälle taga ja just nimelt see, kuidas te oma luuletustes sõna olete valinud, tõesti võib tunduda, et kümned ja sadade hulgast samamoodi proosateostes, kuidas teil on kompositsioon ja kuidas eelmise peatüki lõpulausest saab järgmise peatüki alguslause ja, ja te olete tõesti mulle tundub, te olete seda sõna lihvinud. See on teil siis ikka väga loomuses endas olemas. See on teile tähtis. Te teostate iseennast selle kaudu sõnavaliku kaudu au, mida te olete tähele pannud ja osa nad märgata. Ja, aga see lihvimine ei ole, see tuleb ikkagi ikkagi nagu ise. Nähtavasti peavad antennid lahti olema ja inimene peab olema valmis avali vastu võtma seda, mis tuleb. Kuid tõsi see on, et ma olen kõiki oma lauseid, no ma ei tea, 15 korda või rohkem lugenud. Ja ma ei kirjuta Ta peatükke ümber. Arva kuiva mõne lause vahele panen, minu peamine lihvimine on, ma vahetan sõnade järjekorda, missugune sõna missuguse juurdikati kuulub ja siis keeletoimetajate kan tihti vaidlusi olnud peaks nagu teistpidi olema. Aga siis mul on õnnestunud ikkagi tõestada, see on väga suur vahe, missuguses järjekorras sõnad on ja ma ka mõnikord ka häälega ka, enamasti vaimus loen looma teksti, vaatan, kuidas selle rütmiga lood on. Ja ma valin ka häälikuid sõnadesse, sest igal häälikul on oma värv. Ma arvan, et lugejad enamasti jälgivad muidugi sisu, kuid see ilmselt ikkagi tuleb kaasa kõik see muu ka. Ikkagi kuidagimoodi see eesti keele muusika mõjutab lugejat. Ja mõnikord otsin mõnda sõna. No ma mäletan, ma olin nii hädas, et ma tean, et see sõna neljasilbiline, teine häälik, õ, ma tean selle sõna värvi, mul ei tule see meelde. Lõpuks Metcati selle leian. Ja vägada siis on ka silpide arv, eks väga tähtis on välde, eesti keeles hakkab kolmas välde kaduma. Aga kolmandavältelisem sõnal on palju jõudu, eriti luuletuses tihtipeale nooruk, autor ei saa aru, mis tema värsilviga on, näiteks seal on niisugune sõna, nagu habemeajaja on sees, on, ma toon näiteks seal on need lühikesed lahtised silbid sellele kuskil jõudu ja see värss ei saa ju energiat. Ja kui on midagi viga lausel, siis tuleb sinna kolmandal Ja isegi kui avaldus kirjutada on kaseoluline, et seal kolmandalt sõnu sees oleks. Sellele on energiat, jõudu ja, ja see mõjub. Kuhu need kolmandavältelised sõnad on hakanud kaduma, miks ma ei tea seda, kuhu see on kadunud, võib-olla see on see üldine energiakadu, et rohkem nagu võetakse vastu ja ei taheta, Ta seda oma energiat jõudu väljendada, keel muuta tuleb väga-väga kiiresti. Ja mis mind on väga häirinud, on see, et eesti keel armastab ainsust näiteks Prillitoos ja riidehoidja, aga nüüd hakkavad juba sildid juba vene ajal olnud riietehoid. Ja nüüd ma kuulen niisuguseid lauseid raadiost ja loen lehest, et eesti rahva tervised on halvad. Ja järjest järjest tundub see kooligrammatika mõjub, et kui on lause nagu mitmuses, no kui on seal mitu inimest või tegelast, et see nagu nõuaks mitmust. Ja, ja sellest on, sellest on väga kahju, tervis on ikkagi tervik. Või siis jälle, et lapsed, lapsed läksid kodudesse. Või et inimesed pidid oma kodud maha jätma seal tavaline lause, aga igal on ju tavaliselt üks kodu, kus ta parajasti on, inimesed pidid oma kodu maha jätma ju. Eriti uhke oli üks lause, seda ma lähen küll mitmel pool näiteks toonud et see ei ole vist uus minu suust. Et kooli direktor ütles, et see oli siis emadepäeva aktusel, minge siis kodudesse ja tervitage oma emasid. Igaühel on ju üks ema, olgu siis isadega, kuidas on. Ja miks, miks see siis hakkab niimoodi eesti keeles vohama. Ja siis komade olukord on küllalt küllalt segane sinuga jäike lauseid, mida peaks nagu mõtlema selle üle, kas nende reegleid ei peaks pisut muutma. Ja millest mul on kahju. Lühike mitmus on täielikult kadunud. See on see, mida keele-Aavik meile ja mis Aavik andis meile. Või siis paralleelvormid olla, aga, aga lühike mitmus on kadunud. See nüüd läheb kurtmiseks keele üle, aga ma ei saa mitte vaiki olla, et, et mulle tundub, et käänded, kavad kaduma, endad kirjandussaatest kuulsin, et kirjanik sündis 39 ja esimene novellikogu juba 59 ja täna on meil üks oktoober, eks ole. Jah, näiteks Kristiine keskus avatakse september 2019, käänded kaovad, see on see meie grammatika kõige ilusam osa, 14 haruldast käänet. Jah, siin see võõrkeeltes mõtlemise mõju ja mis siin, mis siin kõik on ja siis lisse kiirus ja lühidus. Aga nüüd me vajusime väga-väga tähenärimise, nagu selle kohta öeldakse. Me rääkisime sellest, et sõnal on vägi mis võimeid ja omadusi sõna veel kannab. Sõnal on värv, sõnal on emotsioon. Sõnal on suhe inimeste teiste sõnadega. Aga mis see sõna vägi on? Aga maailm loodi sõnaga saagu valgus ja valgus sai. Ja sellepärast peaksime väga ettevaatlikud olema oma väljenduste ja sõnadega. Ma olen viimasel ajal väga-väga mures olnud, sellepärast et kõik, mis sinna internetti kirjutatakse, jääb sinna igavesti ja jääb seal ka igavesti toimima. Ja kui palju on klikkides imet, tuid, halbu halbu sõnu. Ja need kõik reostavad. Meil on ainult valguse reostus ja mürareostus, vaid ka sõnareostus. Et me oleme oma toa jätnud väga koristamata. Me ei pööra sellele ilmselt tähelepanu, ma tahtsin küsida, kas sõnal võib olla ka ettenägemise võimet või väge. Mulle tuli meelde, et tänavu septembri lõpus, kui me rääkisime väga palju reisilaeva Estonia hukkumisest siis mitmel pool raadiokanalites mängiti Urmas Alenderi laulude sõnadele teisel pool vett. Mis mõtted teil peast läbi käisid nüüd septembri lõpus, kui sellest kõigest sai 25 aastat, et see oli, oli kohutav. Ma isegi mõtlesin, et kas mind saab süüdistada niisuguse teksti kirjutamises või olin maha? Ta nägi ja tegelikult minu see kirjutamisalus oli hoopis teine. Ma rääkisin vees, mis on inimeste vahel, siis on see horisontaalne vesi. Et me ei saa üksteisest aru, me räägime üksteisest mööda igavesti. Aga nii ongi, et see, mida me võib-olla ka soovime, millest me räägime, see läheb paraku täide, aga selle täide hoopis teisiti, kui meie oleme mõelnud. Ja nüüd tuli ka see vesi inimeste vahel oli hoopis vertikaalne. Ja see oli rabav õppetund minule. Muidugi me omavahel ei olnud üldse tuttavad ja ta ei olnud minu käest ka küsinud, kas võib seda muusikat kirjutada, minu sõnadel tol ajal ei olnud üldse kombeks, eks. Aga ometi ta leidis selle teksti. Ja nüüd oli ka internetist, ma lugesin, need viimased sõnad olidki temal las põhja siis läheks. Me kaks. Tähendab ta laulis seda laulu, see viimane, mis linti tuli, mis pääle seda veel sai, oli kindlasti veel igasuguseid sõit, kui aga see on nüüd lingis viimasena et teisel pool vett Ma olen veel elus tähele pannud, paljud vanainimesed räägivad, et küll oleks tore, kui enam ei peaks tööl käima ja ei pea hommikul tõusma ja ei pea muretsema toidu pärast, et raha ja kõik seal on küllalt. Ühele ma ütlesin, ükskord hakkad, no mis see tulevik selles on, et see on ainuke variant, on vanadekodu seal ei pea mitte millegi pärast muretsema. Oi ei, see on see kõige õudsem asi, ütleb ta mulle. Aga kuidas siis inimene kujutab ette seda, kui teisi sellised soovid? Soovidega peab väga ettevaatlik olema ja seda on ammu öeldud juba lapsepõlves öeldi seal Paad. Olle soovidega ettevaatlik, need lähevad täide. Ma ei saanud sellest aru, aga häda on selles, et nad lähevad täide teisiti. Kui meie arvame, siis Mei sõnastama soovi ka, mida me täpselt tahame. Nüüd on ju väga moes Tessita, universumil soov ja see täitub, noh, inimene tavaliselt palju raha. Aga see ei täitu, aga miks? Sest ta ei ütle, milleks raha? Kui mul on mingi vajadus terve elu, nii vaene, kui ma olen ka olnud? Mul ei ole millestki puud olnud, kuidagimoodi on olnud, et kolmelapselise perega näpud nii põhjas haritud inimeste palk, väga väike vajadused, suured ema ja ämm ja, ja nooremad vennad tahtsid ka abi. Ja mööbel tuli ju muretseda, lapsed kasvatada lihtsalt ei tule toime. Ükskõik kui, kui ettevaatlikult sa kulutad tahad ja isegi üles kirjutavat, lihtsalt raha ei jätku ja siis ühel hetkel on nii, et palgapäevani kaks päeva ja rahaga. Ta on täiesti tühi. Ja siis läheb lehte, võtab rahakaardi postkastist üks rajoonileht on luule tuse ümber trükkinud ja ma saan selle raha ja mul on kaks päevaraha olemas. Nii et kui on tarvis, siis tuleb. Kuidas te suhtute sellesse mõtteviisi, et kõige hea eest, mis elu ette toob või lükkab, tuleb siiski maksta. Ja see on ühtepidi ja teistpidi. Meie kõige suurem viga inimestel on see, neil ei ole tänulikud. Me unustame tänada, oh, see on ju loomulik, et kõik on hästi. Aga kui on halvasti, siis muidugi hakkame virisema. Aga me peaksime tänama ka elu õppetundide eest ja selle eest, mis on halvasti. Ja ma olen väga rõõmus selle üle. Mu lapsepõlve on nii aineliselt nii vaene olnud, sellepärast et vastupidi oleks halvem kui oleks külluslik lapsepõlv, kõik soovid täidetud, nagu ütleme nüüd praegu noortel enamasti ja siis läheb pahasti ja nad ei, ei tule toime. Nii et sedapidi on vist halvem. Vahetame teemat ja tuleme siiski taas teie värsside juurde. Kas te tänavu suvel suurel laulupeol minu arm ka käisite? Ei. See oli esimene kord, kui ma ei läinud, siis ma mõtlesin, et väga suur rahvasumm kuidagi. Et ma lähen nüüd elan üksi ja ma olen harjunud üksinduse käia, ma naudin seda väga, aga tahtsin muidugi telerist seda kõike ja elasin kaasa ja nutsin ja naersin ja väga hästi korraldatud suurejoonelised rahvuslikkuse peod. Kas teil tuli meelde ka 25 aasta tagune aeg? 1994. aasta laulupidu, kui meeskoorid laulsid teie värssidele kirjutatud Peep Sarapik pikku muusikaga lauru loits loitsust, mis õhutab elu tuld, laulutuld, püha tuld. Niisugune tekst mul tõesti on ja selle kirjutasin tule süütamiseks Peetri kiriku juures Tartus. Ja seda kasutati ka tulesüütamise ajal, aga mitte vist seekord sellel tänavu oli teistmoodi tseremoonia. Vaat, ma ei tea, et niisugune laul Alex tuleb asja uurida. Aga siis te olete kirjutanud Tartu Ülikooli 70.-ks sünnipäevaks, sellest on meil siis nüüd juba 30 aastat tagasi ja 89. aastal ka niisuguse teksti, mida on nimetatud küll palveks, kas ja küll tõotuseks ja emakeelse ülikooli juubeliks teisi ikkagi on olnud nii hapras naises seda väge, et teie poole on pöördutud niisuguste suurte tekstide kirjutaja. Jah, see vägi oli mus olemas tõesti. Ja see on südames kirjutada ja need sõnad sõnad tulid ise. Ja tihtipeale me alles hiljem saan aru, mida üks õlule tus tegelikult sisaldab. Aga ma arvan, et see on üldiselt niimoodi, et kirjanikud ei teagi, mis nende raamatutes peidus tegelikult on. Kui kirjanik mingid vormi, vorminikerdust või mingid noh, niisugust huumorit või mingit jampsi kirjutama tähendab või mida kahju kirjutatakse või lihtsalt seda, kuidas ta mööda tänavat käib ja kuidas ta siis kuskilt trepist läheb ja ühesõnaga ma igapäevaelu kirjeldab siis selles ei pruugi seda jõud olla. Aga kui ta kirjutab tõesti nõnda, et ta ei unustab ära, kus ta on, ta ei kuule, ta ei näe mitte midagi. Siis on selles midagi sellist, mida, mida kirjanik ise ei tea mille ta võib-olla hiljem avastab või hea vastagi. Raamat on alati suurem kui looja. Sellepärast et sealt tuleb mingi teine vägi. Tuleb appi. Kas sõnad muutuvad ajas? Võib-olla omandavad uusi tähendusi, võib-olla nad kaotavad algseid tähendusi. Ma toon siin selle näitajaid üsna pikka aega juba oma, kuulen raadiointervjuudes, kui inimesed. Lause keskel ütlevad sõnad, tegelikult. No ma mõtlesin, et see on niisugune täiend või parasiitsõna nagu vanasti oli sõna nagu Milagoole ja jah, oleme nüüd peaaegu et lahti saanud, siis oli teine sõna, mis kordus. Et see tegelikult on siis niisugune täiendsõna, mille ajal inimene, kes räägib, mõtleb, mida ta edasi ütleb või kuidas ta seda ütle, mida ta öelda tahab. Ja nüüd viimased pool aastat olen ma hakanud kuulma inimeste omavahelises vestluses, aga ka raadiointervjuudes sõna-, päriselt? Jah, aga kuidas sa päriselt elad kohe päriselt-päriselt ehk tegelikult on ka nii või päriselt on ka nii või teisiti. Kas see tuleb sellest, et on nii palju niisuguseid libauudiseid ja ma näen linnas suurt silti, tõde on surnud, et kas see tuleb sellest, et kui inimesed midagi tõesti tahavad näiteks teisele öelda või teise käest küsida, siis pannakse sinna see päriselt-päriselt. Võib-olla sellega väljendatakse imestust või et see tundub mulle huvitav, mis sa ütlesid, et kas tõesti on niimoodi? Mul oli üks sugulane, kes kui tema kuulas minu ema, siis kes need tavalise elu asju ja tema ütles alati. No no aga siis võiks selle asemel päriselt. Et niisugune imestus väljend. Mulle siiski tundub, et see päriselt küsimus või lause täiend tuleb viimasel ajal ikkagi sellest, et liiga palju on asju millest räägitakse, kas moe pärast, kas pealiskaudselt või meelega pisut kallutatud, et siis tekib inimestel huvi küsida, et kuidas tegelikult on, kuidas sa tegelikult ja see kindlasti mõjub kaasa, sest et päriselt ja tegelikult on ju trollivabrikud lausa olemas, mis ikka tõesti levitavad vale infi. Et ajada inimesed omavahel tülli, noh siis on kerge ju, sogases vees on ka kerge kala püüda. Teie Lehte Hainsalu, kui te vanasti käisid telesaate jaoks inimeste kodudes, kas oli kerge inimestega jutule saada, neid panna rääkima seda, mida nad päriselt mõtlevad, sest oli ju nõukogude aeg, kas teid võeti kergesti omaks, kas inimesed rääkisid meelsasti oma elust nii nagu see oli? Alguses esimesed olid, mul tahavad inimesed ja need olid väga vastu. Aga kui juba mõned saated olid eetris olnud, siis inimesed nägid, midagi hullu ei juhtu. Kodu filmiti, siis ei näidatud midagi niisugust, noh nagu meil elu on, eks ole, mitte kõik keegi ju ei pea näitama ja usaldus tekib. Mind siis usaldati, et ma siiski üle piiri ei lähe, järgmisel päeval ei vallandada seda inimest, näiteks mida ta on öelnud. Lihtsalt need laused, mahendati või, või no kõik ei läinud eetrisse, memonteerisime ju. Aga et lapsed kõnelema saada, ma käisin ikka mitu kuud nendes peredes ja elasid nagu nendega koos ja vestlesime ja siis oli näha, mis teemad võiks kergitada. Aga sel ajal oli ju tsensuur ikka igas inimeses ja tegelikult see, kui seda tsensuurist nimetada, see peaks praegu Kaalema igas inimeses ta ikkagi vastutab selle eest, mida ta ütleb, et sellega teistele mitte haiget teha. Kõike ei ole ju kõigile vaatamiseks. Ja minu meelest pole ka see väga okei, et inimene teeb 1000 selfie't ja riputab need kõik üles ja noh, see on lihtsalt lihtsalt, et ta näitab seda, kuidas ta elab ja ootab neid klikke. Aga see jääb ju kõik kuhugi. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed peavad selle kõigega tegelema. Kuidas enese eksponeerimise tuhin on meisse tulnud, kust see on tulnud, olete Ameerikast? Me elame Ameerikas? Ei, me ikka elame Eestis. Millal inimesed sellest tüdinevad, siis kui järgmine lollust ole? Meil on täna Kaja loodimisel prosaist luuletaja, aga ka riigitegelane Lehte Hainsalu, sööd, te olete oma proosakirjanduses läbi elu kujutanud eesti naist. Oma noorusest, rääkisite nooremast naisest? Keskeas te rääkisite abielu naisest. Viimased romaanid räägivad üksinda elavast vanast naisest, kes oma üksildust uhkelt kannab. Eesti naise ilu ei ole mitte alati kerge olnud oma raamatus olla üheksavägine. Te ütlete oma ema kohta, et ta nutma dissageli ja tema pilk oli kurb. Aga teie romaanid või kuidas teie naist kujutate, on siiski suunatud leplikkusele ja helgusele? Kas see on niisugune teadlik suundumus? Jah, ma arvan küll. Nõukogude ajal oli väga palju seda kirjanikke kutsuti esinema ja mul oli mõnikord viis esinemist nädalas. Ja ma seal ei rääkinud oma elulugu ja ei lugenud oma luuletusi. Luuletuse Ma lugesin muidugi ka, aga ma tavaliselt rääkisin mõnel teemal. Ja siis minu mõte või soov oli siis ärgitada inimesi vastupanule. Tegelikult ei, tegelikult ei ole mõtet olla nõus kõige sellega, mis toimub ja dolla oma sisemuses nagu testi olla vastu. Tegelikult mina ise olen ka selline, et ma ei vaidle küll. Aga ma ei allu ka. Vene ajal oli täiesti võimalik, kuulad ära, mis kästakse, lihtsalt ei tee. Ja ongi kõik ja mitte midagi ei juhtu. Aga see oli aasta 1988, kui ma Tartu raekoja trepilt juba ütlesid, et ma olen tulnud teile rahu ja rõõmu kuulutama. Ja nüüd on nagu teisipidi, et ma katsun jagada rõõmu ja headust ja kutsuda inimesi üles oma aeda, harima vaimses mõttes ja tegelema oma asjadega ja laskma lihtsalt üle joosta endast kõik see, mis on vale ja mis on halb, mis on hall. Ja kasutama siis oma seda sisemist väge, et oma ümbrust vähemalt natuke paremaks muuta, kas või sellega iialgi ei kasuta neid neid vägisõnu, milles on halb Lätti. Et seegi on suur asi, see on väga suur asi. Kas teie olete oma elust kuivade silmadega läbi tulnud, oi ei, kus sellega? Mul üldse silmad väga märja koha peal siis emasse? Küllap küllap siin emasse. Ega ma nutan nüüd ka mõne filmi juures ja kui on ikka väga-väga ilus luuletus mõnelt noorelt luuletajal, siis mul läheb silm märjaks. Te olete kõigest hoolimata olnud väga kange naine oma elus seda protestivaimu ja seda väljakannatamise meelt on täis palju olnud. Te olite üks kaheksast naisest, kes kirjutas alla 40 kirjale. See pidi olema väga suur julgus, sest mitte keegi ei teadnud, kuidas see lugu lõpeb. Läks lõpes kõikide ellujäämisega, aga oli ka kaotusi karjääris, töös võimalustes. Kas te meenutaksite seda aega olnud? See oli minu sünnipäeva eelõhtul, 30. oktoobril, kui Jaan Kaplinski selle tekstiga tuli. Ja ma lugesin selle läbi ja siis ma leidsin, et nii ja nüüd ei julge keegi sellele alla kirjutada toda. Ja õigusega ja siis ma mõtlesin, et minu lapsed on küllalt suured juba. Et võib-olla nad siis saavad aru, kui see asi väga halvasti lõpeb. Ja siis ma siis ma kirjutasin ja siis ma kutsusin ka inimesi, ma olin sel ajal asendasin Kaljo käärid, kes oli infarktiga haiglas. Olin seal Kirjanike Liidus laua taga asjamees ja siis ma kutsusin inimesi inimesi alla kirjutama, lugema seda teksti. Ja siis me väga pidasime seda silmas, et ühest perest kaks ei tuleks, et keegi peab jääma lapsi kasvatama ikkagi. Nii et me olime ikkagi valmis, et see lugu ei lõpe hästi. Me olime selleks küll valmis, aga me siiski lootsime, et see lõpeb hästi, et sellest on kasu. Ja ma sain küllalt palju noomida targemate käest. Miks ma niisugust asja tegin, et selles Võtsid seisukoha arutasid ja tegelikult ju karistati neid palju rohkem, kes seda lugesid ja levitasid, kui need, kes olid alla kirjutanud. Hoiad tajaid oli ju ka kirjanike hulgas ja kas oli alalhoidlikkus, mis sundis neid tulema, teid hoiatama või ennustama, mis kõik hakkab juhtuma, see oli elutarkus. Sest öeldi, et nüüd on siis 40 keisri hullu, kes siis oma nime avalikustasid, et neid siis ära viidaks. Inimesed mõtlesid kogemustele toetudes, et kui nüüd see eesti eliit jälle viiakse, mitte ainult need 40, kes alla kirjutasid, puha, viiakse jälle minema mis siis sellest rahvast saab siis lõppude lõpuks. Aga aeg ei olnud enam see, meie olime nähtavasti nooremad kui see vanem põlvkond. Ja lõppude lõpuks, kui kaua siis võib kannatada. Ja paljud siis jälle ütlesid paljud ka kirjanike hulgast, et see nõrk keri, et see, see nagu susib ainult nagu õrritada, aga see ei muuda midagi, mis sellest kasu on? Igaüks võttis seisukoha. Te olete öelnud, et see oli haritlaskonna dialoog rahvaga mis peaks Eestis juhtuma, et me saavutaksime uuesti nii vahet, päriselt toimiva dialoogi haritlaskonna ja rahva. Jah, see oli ka viimane dialoog. Ja seda siiani ei ole olnud, aga rahvas ei ole valmis selleks dialoogiks. Nüüd kuulatakse hoopis-hoopis midagi muud, nüüd on see delfi ja kõik need, need sõprusringid internetis, see on nüüd see. See tarkuse ja kõige kõige allikas. Ja võib-olla ka võib-olla ka haritlaskond on pisut muutunud tunud. Tegelikult kirjaniku asi on kirjutada raamatuid, aga nõukogude ajal olid kirjanikud siiski justkui rahva südametunnistus selles mõttes, et kirjanik sai välja ütelda seda, mida inimesed klesid. Ta oskas selle sõnastesse panna niimoodi, et päriselt peade raiumiseks läinud selli ridade vahel. Aga nüüd ei osata ridade vahelt midagi lugeda. Ja mis on eriti kurb, et ka artiklitest ei osata Ta midagi arvata, sest kommentaarides on ju näha, et pole üldse aru saadud, millest räägitakse. Siis nõuab süvenemist, aga kellel selleks on aega või tahtmist, tahtmist ei ole. Seal on nagu vastastikune andmine, seal on nähtavasti mingid seltskonnad, siis vastased, kui õiendavad oma asju. Ja kui on arvamusartikkel kirjutatud, siis sellele ei tulegi ju mingid homme Saare kahjuks. Te olete ju ka Edasis kirjutanud pikka aega, kas selle nimi oli lugejaga vestle lugenud, alles see oli üks populaarne ja riik elas lehes, oli. Ma kirjutasin ise selles rubriigis, aga sel ajal, kui mina Edasis töötasin kahel korral, siis ma kirjutasin hoopis teistsuguseid lugusid, aga seda seda rubriiki ei ole kunagi korraldanud, ei ole selle eest vastutanud, aga ma olen kirjutanud sinna palju jah. Sest et minusugune inimene ei oska kirjutada niisugust majandusteaduslik kui või, või ka lihtsalt uudis uudislugusid, mul kipuvad ikka kujundit tulema. Ja selle tõttu niisugune žanr mulle väga hästi sobis vestlus näiteks mul oli seal üks lugu sellest, kuidas lenin minema viia ammu enne seda, kui ta viidi sealt. Ma tegin ettepaneku ta pidulikult viia muuseumi või mingile suurele väljakule ja panna kõik need kipspuupead sinna. Ta vaadata, palju neid siis kokku on meil üldse. Aga siis hiljem ta viidi nagu väevõimuga või aganapeasid viidi ära. See kõik on olnud teie elus nagu üks niisugune suurvoog, see armastus keele vastu ja luule anud ja ajakirjaniku, töö ja teletöö ja raamatute kirjutamine ja õpetaja töö. Mis siis kõik viisid kokku Toompeale. Ja seal läks kõiki neid oskusi vaja, mida elu oli teile varasemalt õpetanud. Mida see kogemus seal, mida see teile õpetas? Meil ei olnud parteisid. Meil igaüks oma rumala pea järgi otsustas. Aga nälime, valitseja, viimane ülemnõukogu valiti nende hulgast, kes sõnaselgelt valimisplatvormis ütlesid, et nad lähevad taastama Eesti. Ehkki Tartu rahulepingu alusel tähendab seda endist Is riiki taastama, mitte mingit uut trikki looma või kuskilt välja astro, mitte seda nyyd rahvas mandaadi andnud. Ja see oli see ainuke eesmärk ja kogu aeg saigi selle peale, et kuidas, kuidas seda ellu viia. Arvatavasti niisugust parlament enam ei tule kunagi. Ma loodan väga, et ei tule enam sellist aega, kus sellist parlamenti vaja on. Nüüd on hoopis teised asjad, nagu ma selles raamatus ka kirjutan, et meil ei ole enam riigimehi, sest neid ei ole tarvis. Meil on poliitikud ja poliitiku ainuke ülesanne on järgmised valimised. Ja ei ole hullemat asja kui parteid. Aga ei ole ka midagi paremat välja mõeldud. Nii et ma ei oska seda ümber kuidagi korraldada, sest no kujutame ette nüüd, et 101 tublit inimest valitakse sinna ja parteisid ei ole ja igaüks räägib oma arusaamise järgi, siis ei ole võimalik mitte milleski kokku leppida. Nii et nähtavasti tuleb sellega nõus olla. Et parteid on. Aga sellest ma ei saa aru, miks kohalikes omavalitsustes ei valita siis neid inimesi, kes seal asjalikud oleksid, ükskõik missugust parteisse nad siis kuuluvad või ei kuulu, kellel on näpud puhtad ja kellel on ideid. Aga need vist ei taha kandideerida. Kõik on muutunud 30 aastaga. Siis tahtsid kõik kandideerida ja me saime valida ausate inimeste hulgast, aga, aga nüüd tundub mulle, et raha räägib, kui ma vaatan reklaame, mis on linnas väljas enne valimisi või vaatan seda reklaame, mis tuleb postkasti etta. Kõik on kuidagi läinud teistpidi. Ka sellest on kahju või me peaksime sedagi vaatama kuidagiviisi leplikult sest maailma asjad kordi vanni. Et meil see raha nii oluline on, sellest ma saan aru, siis vene aeg oli tõesti niisugune, kus kus oli see kohutav, kohutav viletsus, armetus ja nüüd inimene ometi ükskord ju tahaks kõike seda saada, millest ta on ilma jäänud. Aga tegelikult on kogu maailmas raha tähtis, aga suurtes rikastes vanades riikides. Ja võib-olla ongi ainuke võimalus näha seeläbi näha seeläbi kõik need inimesed, kes kandideerivad, näha seeläbi, kust need rahad tulevad ja mis ta siis kavatseb selle kõigega teha, kui ta on võimu saanud. Me peaksime valima õiged inimesed kuid selleks on vaja ka valimissüsteemi muuta. Et vähemalt, et oleks nii, et rohkem hääli saanud inimesed lähevad selles partei nimestikus siis ettepoole siis oleks õiglasem, kui praegu. Ja eksvõim ju ka muudab inimesi, ma arvan, te olete näinud seda rohkem kui ühel puhul. Ma nägin seda ka enda puhul. See on kaunis õudne tunne, kui sa tunned, et ma nüüd vastutan kõige eest kõikide asja eest, mina just nimelt vastutan. Ja see segab otsustamist. Et ma pean igal juhul õige otsuse tegema, aga missugune on see õige otsus? Õige pikkadeks aastateks ja kirjanik vaatabki ette? Tal on see võime, sest kui ta raamatut kirjutab, siis ta mõtleb ja kuidas see lõpp tuleb ja kuidas sinnapoole liikuda. Ja, ja mina mõtlesin ka kõikide eelnõude puhul seal, et mis saab viie aasta pärast, mis saab 10 aasta pärast, kuidas üks mõte liigub, kogu süsteem ja kõik on omavahel seotud. Kui sa ühe hea idee ellu viid, siis sa liigutad ja kõik muu paigast. Ja ütleme näiteks selle palga tõstmine teatud inimestel, mida tingimata vaja teha, kas liigutab ja kõik keskpaigast. Need ülemised tahavad ju kassis rohkem saada ja jõuda keskmise palgani, see ei ole ju võimalik keskmine läbi kogu aeg eest ära. Kui minu palka on tõstetud, siis keskmine kohe liigovio. Kõik on omavahel seotud, kõik on omavahel seotud. Ja mis meie kõige olulisem ülesanne, praegu on siin Eestis ikkagi minna säästurežiimile üle lõpetada raiskamine. Ma olen palju mõelnud selle üle. See ei puuduta küll essid nii palju, aga et kuidas need tulevad, need mustades ülikondades härrad ja mõned prouad kui üle maailma arutavad nädalate kaupa. Ja sealt ei tule mitte ühtegi uut lauset. Korrutatakse neid samu lauseid. Ja asjast edasi ei liigu. See on ju meeletu raiskamine, kui mõelda, nad lähevad ju kaaskondadega, lennukid võiks, telli, toitlustame, mis see maksab? Kõik? Meeletult. Ja meie peame paratamatult selles gaasis osavad võtma ja kui vaadata meie kauplusi, no vaadake kastmete letti. Terve kilomeeter on seal kastmeid, aga kuhu see kõik pannakse? Kuhu need rõivad kõik pannakse? Ja need lilleletid, kuhu need lilled saavad? Aga igaüks saab siin noh, vähemalt kustutada enda järel tule, kui ta läheb teise tuppa ja veekraan kinni keerata hambapesu ajal ja kõik niisugused väga pisikesed asjad. Sest noh, me tõesti siin Eestis elame paradiisis, kus on, kus on päris metsad, puupargid ja kus on veel puhas vesi ja puhas õhk ja linnulaul ja naudime siis seda tunnelis rõõmu, katsume seda siis mitte hävitada. Teed praegu, kõige hilisem luulekogu kannab pealkirja Emajõe sinine veri ja te olete öelnud, et Tartu linn on nagu üks aadlik, jää on, mis on teie meelispaik Tartu linnas, kus te armastate käia või see vaade, mida te armastate, ma elasin 55 aastat Tähtvere pargi lõpus ja siis oli see Tähtvere ja Emajõgi ja need vanad puud. Nüüd ma elan ülejõel, sest et mul oli ahiküte ikka siiamaani ja aga nüüd ikkagi Emajõgi ikka Emajõgi ja mul on hea meel, et selle kaldaid natukene ka kohendatakse ja Tartu on ju väga palju muutunud. Ja siis on mul väga hea meel, et omal ajal Tartu südalinna täis ehitatud neid Rošokkasid, et oli nii palju platsi, kuhu nüüd saapad natukene huvitavamat majad tekkida. Aga teisipidi ma mõtlen, meil siin nii palju ehitatakse, et kust need inimesed võetakse, kes siia elama tulevad, et kas mäki tõmbame Lõuna-Eesti päris tühjaks. Ilmselt need korterid ikka müüakse maha, hea küll, sinna kehvemal Tenamis pinnalt kolivad inimesed, aga need jäävad ju ka vabaks ja sinna tuleb ka ju keegi. Te ikka mõtlete iga päev selle üle, mida te enda ümber näete. Aga ikka, kuidas siis muidu. Millega te praegu tegelete? Kirjutan lootuses, et ehk kunagi saab ka trükkida. Kas proosa või värss, igasugust on lastele, ma olen palju kirjutanud. No3 käsikiri on nagu ootab ja kaks on pooleli ja, ja mõtteid tuleb kogu aeg. Aga seda, kas on luule või proosa, seda ei saa valida. Ma saan aru, et luuletusi ei taha keegi trükkida ja neid ka ei osteta. Aga midagi ei ole teha. Kui miski tuleb, siis juba on kas luule või proosa ja kas see on siis nagu rohkem lastekirjandus. Tegelikult olen ma vist kirjutada tänud kogu perele, kõik raamatud minu lastele raamatut on liiga liiga rasked. Et need võib-olla vajavad ikkagi täiskasvanu kommentaari, sealjuures. Te kirjutate iga päev. No kui ei kirjuta, siis mõtlen minu lapsed kunagi natuke kergelt. Mõtlesin, et kui ma olin põrandal selili, siis ütlesid, et olge tasaema, töötab. Eks seegi tähelepanek elust ja, aga see on täiesti tõsi, sellepärast et inimene töötab kogu aeg, kui ta mõtleb, see on ju töö. Aga mida ta mõtleb, mis probleeme ta lahendab? Ja hui nüüd lõpus veel siin üks nõuanne anda siis osake küsida, maailm on vastuseid täis, aga ei ole küsijaid. Ei ole inimesi, kes juurdlevad mingi mingi probleemi kallal, kes küsivad asjade kohta, no mitte seda, kust naabrimees selle auto sai, vaid ikka olulisi asju. Ja need vastused siis tulevad pikkamööda. Ja juba see aitab parandada maailma. Meie saame maailma muuta, Ta ainult oma mõttega. Sõnaga, sõna on ainukene instrument. Ja kõige olulisem on on rahu, sest pole hullemat kui sõda. Ja kuidagi, kui saaks sõja vabricante kuidagi millegagi veenda, aga see vist ei ole võimalik. Siin on jällegi ainult raha, ainult raha on taga. Miks ei saa lõpetada sõdu? See meeletu kasuahnus? Relvaäri on väga kallis äri. Lehte Hainsalu silmad muutuvad kurvaks, kuidas mõned uuesti rõõmsaks saame, saate lõpus. Lihtsalt Me olemegi rõõmsad vaja, et ilma akendeta selles kontorist välja minna, vaadata, kui ilus on eestisügis ja kui armsad on need vihmased ilmad. Palju tänu teile, Lehte Hainsalu, sööd intervjuu eest ja mulle tundub, et stuudio teise seina taga ongi juba päike välja tulnud ja vihmaga väga ei 100, nii et ilusat kuldset sügist teile, aitäh, ilusat sügist kõigile.