Head kuulajad pühade-eelsel nädalal me vaatame korraks nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku lootuses, et On kuulajaid, kellel on aega ja tahtmist meiega nendel rännakutel kaasas käia. Teejuhiks on palutud ajaloo radadel eriti hästi navigeerimis või siis lootsina meid kõiki juhtiv ja samas ka taga tugeva tulevikuvisiooniga tartlane Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja Krista Aru. Tere tulemast saatesse. Tere tulemast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner ja ma loodan, et kuulaja ei pahanda, et jutuajamine kulgeb sina-vormis. Kuu aega tagasi oli Tartus Tartus Eesti üliõpilasseltsimajas üks väga pidulik sündmus ja see kroonis sinu väga kauaaegse ja samas väga mahukat tööd. Sa esitlesid kaheköitelist Jaan Tõnissoni monograafiat kokku ligi 1000 lehekülge. See monograafia on nii uus, et see ei ole veel Tallinna raamatukogudesse jõudnud, Tartus küll juba on. Ja raamatupoodidesse see tavakombel vist ei jõuagi. Mida me sellest kaheköitelise monograafiast 1000-lt leheküljelt Jaan Tõnissoni kohta niisugust asja teada saame, mida me varem ei teadnud? Jaan Tõnissoni monograafia kirjutamine oli üldse üks ülesanne, mille puhul ma olen mõelnud, et ühest küljest olen ma sellest unistanud aastaid, aga võib-olla olin leppinud sellega, nagu Juhan peegel meile vahel ütles. Et mõned asjad peavadki jääma unistuseks, et siis kogu aeg püüdle sinna poole. Aga siis oli üks selline väga õnnelik juhus kui riigivanema, et selliste eluloo kirjutamise konkurss kuulutati välja. Ja ma kuidagi sundisin ennast kandideerima. Et ma alustasin kirjutamist ikkagi konkursid, olles võitnud selle Jaan Tõnissoni kirjutamisega, samas oli mul endal nagu selline Tõnissoni mõte nii kaua minus olnud. Et ma ei olnud ka kindel, kas ma suudan selle üldse ära kirjutada. Ei suuda. Mis selles kahe köite sellises monograafias on, on kõigepealt muidugi ülevaade kogu Jaan Tõnissoni elust uut võib-olla neile, kes Jaan Tõnissoni ja tema tegevusteni jälginud on seal võib-olla isegi vähem kui siis eelkõige tema kui riigikogu kõikide koosseisude saadiku sõnavõtud ja seisukohad, aga võib-olla kõige rohkem. Siiski tuleb sealt välja selline Jaan Tõnissoni kui rahvajuhi, kui poliit ikka tegelase loomus, see, mida ta inimesena tahtis ja kuidas ta neid oma veendumusi just läbi oma ühiskondliku ja poliitilise rahvajuhi idee. Kuidas ta neid ellu viis. Ühelt poolt see soov vaadata kogu aeg nähagi tulevikku, olla sellise suurte visioonide ja aadet inimene ja teiselt poolt ikkagi ka väga jõuline tegutsemine nende aadet elluviimise nimel. Mitte ainult sõnad ei andnud Tõnissoni puhul need, mis meile võib-olla tänagi on kõnekad, olulised vaid ka see viis, kuidas ta need oma soovid ja usu ja, ja vaated ja ideed suutis ellu viia. Et võib-olla võib-olla kõige tähtsam ongi see, ühelt poolt peab olema endal inimeses need veendumused ja arusaamised ja hinnangud ja üle nende siis selline suur kaugem siht. Aga teiselt poolt ei tohi seda kõike jätta ainult sõnade hooleks. Tõnissoni puhul oligi need kaks poolt minu meelest väga hästi ühendatud soov, tahtmine, agaga tegutsemine, ta ei jätnud ka seda tegutsemist mitte kunagi unarusse, ta tegi ise väga palju tööd ja tee igas mõttes oli see füüsiline tee, oli seal siis tõesti selline veenmise tee see oli talle see, mida ta tegi kõigest hingest ja mida ta tegi terve oma elu. Kas nüüd on kõikvõimalikud arhiivid läbi otsitud ja kõik Jaan Tõnissoni puudutavat dokumendid leht-lehelt läbi uuritud? Ei kindlasti mitte, ma arvan, et tegelikult see minu raamat on nagu omamoodi sissejuhatus sest Jaan Tõnissoni tegevus oli niivõrd mitmepalgeline ja mitmeharuline üks lõik, puudutame me siin karskust või puudutame ühistegevust või ka hariduskorraldust või siis tõesti kogu sellist tema lähenemist üldse ühiskondlikule liikumisele, tegevusele, siis seda kõike on niivõrd palju, et kui ma ka oleksin püüdnud näiteks kõiki tema poolt kirjutatud artikleid üles leida ajalehtedest ja ajakirjadest, siis ma arvan, et sellist täielikku bibliograafiat tema poolt kirjutatustki ei ole ikkagi võimalik esitada. Ja kui ma oleksin tahtnud näiteks seda raamatusse panna, siis kindlasti see raamatute hulk, kui oleks olnud umbes, ma olen teinud mingi arvestus, et umbes 13 köidet oleks võinud välja anda Jaan Tõnissoni ja mis on muidugi selle tõttu, et ta töö ja tegevus ja elu oli nii kirev ja nii palju erinevaid valdkondi oli seal siis kõikide nende valdkondadega võiks minna ju veel süvitsi ja vaadata ta veel ka tõesti lisaks, et kuidas näiteks oli Jaan Tõnissoni vastuvõtmine, ta käis ju ka küllalt palju, eks ole, Lääne-Euroopas reisidel ja Skandinaavias ja Inglismaal ja kuidas seal näiteks teda vastu võeti, see pool on läbi uurimata. Ta kas sealt midagi veel päri suud, et nüüd võiks leida, seda ma ei julge ka öelda, sest endiselt oli ta ju väga avatud inimene, kes tuli reisilt ja siis andis ka ajalehes kõigile teada, mida ta siis kuulis, mida ta nägi ja mida ta tegi, ja pluss ikkagi selline tema vahetu suhtlemine, mis tuli siis ka kõnede ja igasuguste esinemiste kaudu välja. Need, ta oli ikkagi väga avatud inimene, nii et päris uut materjali ma arvan, et enam ei tulekski juurde, sest ma olen ju ka püüdsin Rootsist ja, ja mitmelt poolt mujaltki leida veel mingeid mälestuskildusid ja ja mingeid uusi asju, kuid neid uusi asju muidugi enam ei ole. Ja teine punkt muidugi on see Jaan Tõnissoni lõpp. Seal ei ole ikkagi dokumenti, mis nüüd üheselt ütleks, et ta oli nüüd seda või teist ja et see tõesti tema elutee pääs, mida ma ka ise usun ja mida ma olen ka Eestit kaitsepolitseiga rääkinud ja arutanud, neil on teatavasti üks selline uurimine lahti või avatud või kas tema mahalaskmine oli kolmanda juuli öösel vastu, siis neljandat juulit Tallinnas Patarei vanglas dokumenti ei ole, aga ilmselt ikkagi võib öelda, et see tõesti nii oli. Nii et Jaan Tõnissoni uurimine võiks nüüd alles avatav ja siit võiks lõputult edasi minna, sest noh, teate tema ilukirjandus näiteks Ta ju avaldas seda ilukirjandust nii luuletuste kui ka jutustuste ja sellise proosalaastude mõttel aastudena ütleme, kõige tuntum koht on võib-olla lasteajakiri lasteleht, mida Postimees ise välja andis, aga noh, ta avaldas väga palju ka ajakirjast Linda ja isegi käsitöölehes. Seda materjali on nii palju. Aga Ma siiski arvan, et päris uut, et enam ei leidu, et pigem on see nagu süvitsi minemine ja mis võiks anda võib-olla seal selgust, et tõesti eel, kõigel, kas ja kuivõrd näiteks teistes riikides teda siis ikkagi vastu võeti just sellel tasemel, mida tema positsioon võib-olla eeldas. Noh, me teame väga hästi Rootsi kuningriigis toimunud visiiti aastal 1928, kui sõbralik ja soe ja, ja tõesti, inimlikult väga kõrgel tasemel see riigiviisi toimus, teame väga hästi, kuidas ta Lätis käised, kui ta ringi vanemana Riias käis, siis ta käis alati reisija käis muuseumis jo kohtus inimestega. Aga võib-olla natuke vähe teame seda, kuidas ta käis näiteks Itaalias või või mida ta tegi seal Berliinis nii mitu korda. Ma tean küll, et ta oli väga-väga uudishimulik ja vaatas aga innustunult näiteks Berliinis ühte esimest nõudepesumasinat. Aga veel vaatas seda võib-olla nii väga täpselt ei tea. Kas uurijatel on kasutada Jaan Tõnissoni isik kliku kirjavahetust ja päevikuid ja kas nende põhjal võib aru saada, et ta tajus, mismoodi maailma käekäik läheb ja Eesti riigi käekäik, sealhulgas ta oli vilets päevikupidaja, alustas oma päevikut, esimene kord tõesti, juba 1895. aastal, kui ta oli seal Venemaal alustas oma kohtuniku ja advokaadikarjääri ja sellest ajast on natukene selliseid ka väga isikliku, ütleme, elu-olu kirjeldusselt, oreli kubermangus teoga, isiklikke tundeid ja iseenda püüdeid, siis ta jättis muidugi pooleli. Siis ta alustas jälle korra 1900. aastal, 1901. aastal jättis jälle pooleli ja kõige põhjalikumalt on ta niimoodi igapäevaselt kohe teinud ettekandeid oma päevikusse aastal 1908, kuid oli Tartu vanglas, see oli üldse tema kõige rahulikum ja kõige rohkem, kust lubava aeg oli 1908. aastal maist kuni augustini Tartu vanglas. Tegeles eneseharimisega, õppis juurde majandust, püüdis prantsuse keelt õppida ja tuletas meelde ladina keelt, tõesti, haris ennast, ütleme eelkõige sellises ka finantsmajanduslikus olukorras, ta tunnistab, et tal väga halvasti oskab majandusega ümber käia ja ja rohkem nagu ei olegi. Jaan Tõnissoni nooremad sõbrad, eriti ajalehe Postimees toimetuses, tema ristipoeg, August Kitzbergi poeg Jaan Kitzberg tuletas talle mitu korda meelde. Tegelikult oleks õige, ei oleks vastutusrikas ja õige ja vajalik, et Jaan Tõnisson kirjutaks päevikut ta isegi korraks nagu Paap, see on aastal 1938, noh ta saab 70. Et võib-olla oleks õige, sest varem, kui talle tehti ettepanekut päevikut peoks, siis ta ütles, et tal ei ole selleks aega. Elu on ikka selleks, et elada ja tegutseda, aga mitte sellest kirjutada. Ja need 38. aastal ta sellise pooliku lubaduse isegi annab, aga muidugi päevikute ise rohkem ei peaks. Küll on kirjavahetusi kirjavahetusi muidugi teatud mõttes poolikult. On säilinud Jaan Tõnissoni kirjad oma abikaasale ka sellest ajast, kui nad alles kurameerisid sind Tudulinnas ja pidid salaja kohtuma ja Jaan Tõnisson pidi Hilde kard lõhmusele sõitma, Bernijad Zürichisse ja Berliini järele ja see on üks selline väga ilus ja romantiline lugu. Ja siis on ka mõned tema kirja mustandit sõpradele, aga kõige rohkem on ikkagi alles neid testi kirju Jaan Tõnissonile Jaan Tõnissoni enda arhiivi, mis oli ju kodus ja tema vahistamise ööl, tegelikult ju võeti kõik ära. Nii et selles mõttes tal oli korralik orhiiv olnud ja see materjal läks kõige kaduva teed. Aga kui nii vaadata täiesti meie rahvusarhiivis on rikkolid Jaan Tõnissoni fond, tõesti, seal on palju erinevat materjali. Võib-olla kõige rohkem ja kõige paremini ongi kirju sellest päris esimesest perioodist kuni 1090. aastani algusest seal 1893 kuni 1910 ja sealt on palju, sealt on tõesti Villem Reimanni kirju Oskar Kallasega mitmete teistega. Ja tõesti, nagu ma ütlesin, et siis ka oma tulevase abikaasaga, mis on muide väga ilusad armastuskirjad, Niiluvused, armastuskirjad ja soojad, aga armastuskirjad, kus räägitakse ka eesti tollasest elust ning karskusest, kus Jaan Tõnissoni esitab ka oma vaateid naistele ja miks ta naiste haridus on oluline, nii et ka see suhtumine, et Jaan Tõnissoni ei nagu ei pooldanud naiste haridusse, pole õige, satub kirjadest välja. Aga hilisemast perioodist on muidugi vähe, mis on muidugi väga nauditav. Kultuuriloolised mõttes on Jaan Tõnissoni, Oskar Kalda tiria vahel, Jaan Tõnisson, Villem Reimanni kirjavahetus. Sealt ilmneb, kui usaldavad olid ikkagi inimeste suhted. Kui palju aeti ka rahaasju korda, lihtsalt sellega, et ma ütlen oma sõna CD tänasel päeval veidi kadedaks isegi. Läheme selle juurde, mis mulle on ajakirjandusest meelde jäänud, nimelt Jaan Tõnissoni monograafia kirjutamine hoidis sind eemale riigikogulase mugavast elust. Seda peaks võib-olla mõnevõrra selgitama või on mul valesti meelde jäänud? Ei, see oli ajalehest pealkiri peaaegu sõna-sõnalt. Jaan Tõnisson oli inimene, kes tegi tohutult palju tööd ja ma arvan, et üks meie hädasid ongi, et me oleme kohati jäänud natuke mugavaks ja ja eks ma hakkasin ise seal ringi kogus kartma seda, et ma lähen võib-olla väga mugavaks. Et ikkagi see tee hulk, millest räägitakse, et riigikogus on palju teed. No ma püüdsin teha tõesti kõike, mida oli võimalik, ma töötasin Riigikogus, olles nii seaduseelnõud läbi, sellega kaasnevad dokumendid, püüdsin sõna võtta, seisukohti avaldada, aga mulle tundus ikkagi, et seda kõike oli liiga vähe. Ma ei tunnetanud sellist vastutust, nagu näiteks on võimalik tunnetada juhina. Ja ma ootasin kindlasti riigikogus selliseid avatuid ja tuliseid diskussioone ühe või teise küsimuse üle, mis puudutavad Eesti arengut. Ja oli ju haldusreformi aeg, haldusreformi puhul oleks kõiki neid ühe või teise piirkonna edasise arengu küsimusi saanud ja pidanudki tegelikult detailideni arutama. Ja kus siis veel, kui mitte riigikogus seda arutelu tegelikult sellisel kujul, nagu mina eeldasin, olin kindel, et seal on, seda ma ei leidnud. Minu mugavus oleks tulnud, mida ma ise kartsin just nimelt sellise vaimse pinge puudumisest. Seda teed nagu oli, seaduseelnõusid oli, aga inimene vajab ikkagi selleks, et vaim oleks virge ja et tal oleks nagu see järgmine suur ette võtta mine, ta vajab ikkagi mingit suurt ülesanne. Ja sellist suurt ülesannet ma sealt ei leidnud. Ja mul oligi ühelt poolt nagu rõõmuks, teiselt poolt ei lubanud mul mugavaks minna, vaid sündis tööle just nimelt see tegevus Jaan Tõnissoniga, et ma sain tegeleda Jaan Tõnissoniga hommikul vara kella seitsmest kella üheksani, kui ma läksin fraktsiooni koosolekule, siis ma olin täis Tõnissoni. Tüütasin kõiki fraktsioonikaaslasi pikkade jutuajamistega ühest ja teisest asjast. Ja õhtul siis kui istungid ja komisjonide lõppesid. Mina läksin oma kabinetti, seal olid suurepärane kabinet. Väga hea oli seal teed teha, neljandal korrusel Toompeal on ka raamatukogu, raamatukogu oli alati mulle avatud, nad raamatukogu inimesed püüdsid teha kõike, et mind aidata mulle kirjandust muretseda. Nii et see oli mulle täiesti nagu selline vaimne pidepunkt ja teiselt poolt ka kindlustus selles, et tõesti Eesti heaks on võimalik teda ka nii et sa tõesti tunnetad seda vaimsust, tunnetad seda vastutus, tunnetad ka seda suurt ideed, et selle suure idee ja usu olemasolu leidsin ma tegelikult Jaan Tõnissoni läbi töötades. Sarnaselt Jaan Tõnissonile oled ka sina väga töökas, kas see on sul pärit lapsepõlvekodust, pagari külast? Ei, ma arvan, et ma olen ikka palju laisem, palju mugavam. Jaan Tõnissoni suutis kõike teha, aga mina ikka olen viletsam kohe päris kindlalt. Muidugi ma arvan, et meie põlvkond tegelikult on kõik harjunud tööd tegema. Ma ei ütleks, et mina siin üldse kuidagi nagu teistest eriti erinen, sest meie lapsepõlves. Me käisime kolhoosipõllul tööl ja see oli kuidagi normaalne. Isegi kui tagantjärele vaadates siis võib-olla küll muidugi see virisetatud, kaua sa neid kapsaid kõprad ja ja tahaks minna ujuma ja, või midagi muud teha, aga aga see kasvatas kuidagi jah seda kohuse ja vastutustunnet, et sul on oma kohustused, sa pead nende ära tegema. Ei saa ju olla vabadust ilma selleta, et sul on kohustused ja nende eest vastutada. Et ma siin nagu ühelt poolt ei näe seda mina kuidagi eriti töökas oleksin ja et see oleks mingi minu, ma vaidlen sulle julgelt siin vastu, pidas oma lapsepõlvekodust oled kaasa võtnud? Kaks asja esiteks, et kui sa ütled, et sa teed seda, siis sa teed ja, ja vastutajad ei tohi hilineda. Ja teiselt poolt sa pead olema inimeste vastu, tee aus ka siis, kui iseendale on raske ja ja ei tohi hakata neid probleeme kuidagi ära peitma ka sellise väikese vale või ilustuse taha. Ja kolmandalt poolt kindlasti seda, et inimesed on kõik võrdsed ja suhtlema peab kõigiga aitama, peab neid, kes sinust sel hetkel viletsamad. Kas olid liidritüüpi juba lapsepõlves ja, ja ma olin mul kogu aeg pahandustes, sest ma ei olnud just väga sõnakuulekas laps vaid ma olin ettevõtlik ja siis ma suutsin ikkagi ikka panna liikuma selle, ma ei tea, kas alati õige, aga vähemalt midagi kogu aeg tegema, nii et ma olin liidritüüp ja, ja sain selle eest oma vitsad kaalat. Kas me võtame selle Eesti Kirjandusmuuseumiperioodi siis sinu juhtimise all kasvas sellest välja omaette humanitaarteaduste tippkeskus, kus oli siis ühendatud arhiiv teadustöö, selle põhjal väljaanded, mis põhinesid kirjandusmuuseumi varavutel veel midagi. Ja ma olen öelnud, et ma olen õnnelik inimene, ma olen saanud juhtida kolme Tartu väga tähtsat asutust ja sellist asutust, kus on ühelt poolt tõesti see meie ilus ja rikas minevik ja teised poolt viia neid asutusi siis edasi läbi nende mõtestada seda tänast päeva, tuua nad tänasesse päeva ja kirjandusmuuseum oli tõesti esimene koht, kus ma siis asutuse juhina töötasin. Ja selles kirjandusmuuseumis me suutsime tegelikult tekitada sellise hea vaimuga asutuse, kus oligi ühelt poolt teine juurde ju Eesti elulugude uurimisel teine juurde, selleks et Jakob Hurda väga väärt, et rahvaluulekogu elaks edasi ka tänases päevas, siis tuli meil see tänapäeva kloori uurimine, sest kes siis veel peaks seda tegema, kui mitte kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv. Nii et me suutsime minu meelest seda, mida peabki selline asutus tegema, et ta ei jää kinni nendesse kogudesse, mis on väärtuslikud ja kus on see meie elu ilusasti sees. Aga et me oskame nendest leida selle hea, mis elab, kõlab edasi tänasest päevas. Ja kirjandusmuuseumi puhul oskan ma ka seda kindlasti tänase päevani hea sõnaga öelda. Asutus sain ühtne tüli, sellise ühtse vaimuga arvutus, et ei olnud mitte nii, et minu osakond või see arhiiv või teine arhiiv vaid kõik nagu ikkagi tunnetasid koos seda, rahvaluule on üks osa ja rahvaluulest on kasvanud välja, see kultuurilooline pärand on tulnud, eks ole, Kristian Jaak Peterson on tulnud Kreutzwaldi ja nii edasi. Ja me suutsime sinna tuua veel ka tõesti selle kaasaja igas selles erinevas varjundis. Kõik see kaasajakirjanike fotografeerimine, pildistamine, nende säilitamine meist järgmistele põlvkondadele, et see kõik sai, kohus hakkas teele, et üks osa täiendas, teist ei olnud, üks kuidagi on kom Current, üks osakond teisele, vaid see lihtne asutus ja suutsime säilitada ja edasi viia ka Eesti ajakirjanduse analüütilist retrospektiivsete pideografeerimist ehk bana eestikeelse ajakirjanduse sisu nagu biblio grafeerimist, et uurijatel oleks lihtsam. Nii et see oli igast valdkonnast, kui ma mõtlen ka tagantjärele, et oli isegi kirjandusmuuseumil selline selge õitsengu ja tõusuaeg. See Eesti rahva elulugude sari jätkus ka hiljemate aastatel ja, ja minu meelest need võistlused, et ärgitada inimesi kirjutama oma eluloost kas mingi aspekti läbi või lihtsalt kronoloogiliselt. See andis inimestele julgust mõelda, et ka minu elu on olnud midagi väärt, et ei ole asjatult ja tühjalt elatud, et kui sa ei ole midagi suurt avastanud või midagi suurt ehitanud, et siis nagu oled tavaline väike inimene, vaid et see ärgitas inimesi ka enda Ja ma arvan, et see ongi väga oluline, et me tegelikult igaüks, iga inimene, iga inimese elu on ju seda väärt, see tuleks kirja panna mitte ainult oma järglastele, vaid tegelikult on see ju killuke Eesti elust. Ja just et see elulugude kirjutamise traditsiooni oskus, mida rutiinselt kui su kirjandusmuuseumis on nii suurepäraselt juhtinud tõesti mitte ainult et hoolitsevalt, vaid tegelikult ka väga tulevikku vaatav näiteks õpetajate elulood, no kust me siis üldse teame, kuidas õpetajaamet Ta muutunud õpetaja on olnud ju väga suure tähega koolmeister siis tal on, võib-olla on mingisugune teine roll olnud, et ongi rohkem nagu otsustaja ja suuna ja küsimus sellest, et milline see pedagoog, koolmeister siis täna peab olema, see tuleb välja väga hästi, kui me vaatamegi näiteks õpetajate elulugusid ja ma arvan, et see elulugude kogumine ja kirjutamine sellisel kujul, et iga inimese lugu, väärtus, see kindlasti peaks jätkuma eestlastele on seda vaja. See omaenda olemasolu tunnetamine on ühelt poolt tõesti inimesele tähtis, aga tegelikult on see ka meie kui rahva mälu jaoks väga väärtuslik materjal. Ma olen kindel, et kirjandusmuuseum peaks seda elulugude kogumist edasi viima kirjeldas muuseumis, liikusid sedasi järgmisesse mäluasutusse ehk Eesti Rahva muuseumi juhtima. See oli üks segane ja, ja niisugune mitte eriti õnnestunud periood Eesti Rahva Muuseumi elus. Ega ma ei tahtnud kirjandusmuuseumist ära minna, ma mäletan seda siiamaani. Mina nutsin ja asutus nuttis ja oli kuidagi väga-väga traagiline, kurb, aga esiteks oli seadus selline. Kaks perioodi olime olnud kirjandusmuuseumi juht ja ja teisest küljest, kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, tegelikult oma sisemas tundsin ka siis et see on õige, sest kirjandusmuuseum töötas nii hästi ja ma arvan, et seal ma oleksin ka mugavaks ja laisaks läinud nagu nõukogu riigikogus, et mul oli seal nii hea olla ja, ja ma teadsin kõike, mida üks või teine, teine arhiivi, isegi inimene, kuidas ta töötab, mis on, teadsin, olin kõigi peale kindel. Et ei ole kunagi halba ilma heata, ma pidi mujale kandideerima. Ja kuna juba kirjandusmuuseumipäevil. Meil tuli mõte, et võib-olla oleks siiski kõige õigem, kui kirjandusmuuseum ja tollane etnograafiamuuseum, mis oli juba tagasi võtnud, muidugi Eesti Rahva muuseumi nime taas kokku saaksid. Sest aastal 1909 ju tegelikult kõik kogu Eesti Rahva Muuseumi algas arhiivraamatukogust sellest, mis oli kirjandusmuuseum. Ja eks ma selle selle soovi või ettepaneku kui ka ju tegelikult ka kandideerisin Eesti Rahva muuseumi direktoriks ja mul õnnestus saada. Aga siis oli ju täiesti saabus selline väga segane ja ärev aeg. See oli seotud siis uue maja ehitamise jaoks just lõppenud arhitektuurikonkursi selle võidutööga, nii et kui mina läksin tööle, siis ma sain võidude kätte ja andsin siis 16. jaanuaril aastal 2006 sellistele kenadele noortele välismaistele inimestele selle esimese võidutööpreemia tunnustuse üle. Ja siis see kõik raske aeg algas, sest kogu selline küsimus, et kas Eesti Rahva muuseumi uus hoone üldse tuleb või ei tule? See oli üks üks vaidluste rada, aga ma julgen öelda, et vähemalt kõik see, kuidas avalikkus reageeris olid need küsimused klientilised või olid, need toetavad, kõik need olid kokku ikkagi väga head, sest need aitasid meil seda Eesti Rahva Muuseumi mõtet ju ka iseenda jaoks küpsemaks teha. Seal ei olnud ju ikkagi koos mitte ainult et see, et, et see Eesti Rahva muuseum peab olema kogude hoidja, paid, küsimus sellest, mida peab üldse olema, milline peab olema see 21. sajandirahvamuuseum, see oli üldse maailmas ka oma, julgen öelda, väga ainulaadne võimalus, et üks väike riik hakkab ehitama uut rahvamuuseumi ajal, kus, nagu nende muuseumid olid juba muutumas rohkem võib-olla sellisteks kultuurikeskusteks, et mida, mida see rahvamuuseumis üldse nüüd 21. sajandil tähendab kuni selleni välja, et kas seda üldse vaja on? Ka sellele küsimusele tuli vastata, võib-olla tollel hetkel oli see kohati väga raske. Aga samas selle muuseumini küpsemiseks oli see ikkagi väga hea periood, noh, rääkimata sellest, et tõesti need kolm kena noort välismaist inimest ei kujutanud ette, meie ei kliimatingimusi, ei seda, et meil kõik võib kord sulada, kord jäätuda ja ja sõber, no ma suhtlen nende arhitektidega tänase päevani. Joshile ma ikkagi tuletan meelde, kuidas ta siis rääkis mulle, et need maja teeb, tuleks kindlasti külvata neid ilusaid kollaseid lilli, mis õitsevad kevadel väga hästi külma, pakkusin talle ära siis ja kõiki kollaseid lilli, aga siis selgus, et tema tahtis külvata. Ta on mul võilille, nii et neid naljakaid olukordasid sellel raadiväljal alates raadi välja kuivendamisest ja, ja selle puhastamisest oli ikka väga palju ja ma julgen täna küll öelda, et tegelikult on nüüd küsimus selles, kuidas kogused Raadi piirkonda edasi arendada julgelt ja panna see ümbrik, see piirkond nüüd ka elama, nii et seal tõesti võiks kujuneda Tartu jaoks üks uusi keskusi, Tartul peaks kartma, seda tal elu läheb maarjaväljale, seal on, eks ole, ülikooli hooned ja, ja sinna raadile, sest noh, mida rohkem selliseid keskusi tekib, seda parem, tugevam see Tartu ise ka. Nii et Eesti Rahva muuseumi projekteerimise ja ehitamise aeg oli tagantjärele võttes ikkagi väga, väga huvitav aeg, ma õppisin väga palju ja, ja sain väga palju targemaks, mul oli väga palju häid toetajaid ehituse inseneri osade ajal ja ja ikkagi nagu õnnestus selle Eesti Rahva Muuseumi projekt teha, aga ikkagi selline tõstis, maja kerkis. Aga sa ei kanna kibestumist hinges, sellepärast täitsa pidid lakkamatut selgitama, kas Eesti Rahva muuseumi uut hoonet on vaja, ei ole vaja. Kas teda peab tegema tingimata Raadi sõjaväelennuväljal radadele või kuskile mujale, kas arhitektuur sobib Eestile või ei sobi ja lõpuks Q sumbuski mõneks ajaks sellesse, et Euroopa liidule raha ei kõlvanud. Kas sa kannad seda hinges? Ei, ei, mul ei ole vähimatki kibestumist, ma ütlen veel kord, et ma arvan, et kõik need küsimused, et õigustatud ja ega minule endale ju ka algusesse projektiku üldse ei meeldinud, see tundus mulle natuke võõras. Ja täpselt samad küsimused, mida avalikkusest tuli, mida ajakirjandus esitas nüüd õigustatud küsimused, sest nüüd ma võin ju ausad ka öelda, seda esialgu see projekt tõesti kõlvanudki, sest meie arhitektid, kes võidude võitsid, olid ehitanud maja põhiliselt maa alla ja see ei tulnud kõne allagi selleks nii kalliks läinud. Et seda ei olnud võimalik meil mõelda. Aga miks ma ei hakanud kunagi rääkima sellest, et kas mulle see projekt meeldib või ei meeldi? Vaadake meil tehtud suur žürii, kes oli valinud selle projekti, selloid, arhitekt, seal olid spetsialistid, mina ei osanud seda niimoodi hinnata, suur tee oli tehtud, võidutöö oli valitud. Minu ülesanne oli tegelikult sellest võidutöö ideest teha see maja, mis oleks esitatav meie tingimustesse, mis hakkaks tööle. Nii et. Ma arvan, et need kõik need küsimused, kõik need kahtlused, kõik see, see lihtsalt pidigi tulema. See oli meile endale vajalik, nii et ma olen pigem nagu tänulik selle üle, et see Eesti Rahva muuseum nii palju nagu jutuaineks tuli. Kui ei oleks tulnud, siis oleks ikkagi väga naljakas olnud, siis oleks nagu kõik ükskõiksed olnud. Ja kui oleks olnud üks selline väga tavaline maja projekt ja väga tavaline kohv, siis ju poleks seda nii arutatud. Need sai seda arutatud, nüüd sai nagu igaüks teab, et seal raadiväljal sinna sõjaväe sõjaväed halvast minevikust üleminemiseks on meil Eesti Rahva muuseum, kus saab veel paremat asja olla. Rahvas peab minema üle sellest, mis seal halba olnud ja minema edasi, ikkagi väga sirge seljaga. Jätame vahele lühikese aja sinu elus, kui sa olid Eesti teadusagentuuri juhatuses ja Riigikogus, millest me rääkisime, jõuame sinu praeguse töö juurde. Tuleval aastal tähistab Tartu Ülikooli raamatukogu kõige vanem, kõige suurem ja kõige suurema kasutajaskonnaga teadusraamatukogu Eestis asutaja Karl Morgem Sterni 200 viiekümnendat sünniaastapäeva. Ja nüüd oled sina selle raamatukogu direktor ja sellel raamatukogul on äsja selja taga üks niisugune ehitus- ja remondi saaga. Mis tunnetega sa selle koha vastu võtsid? Natukene selliste vastukäivate tunnetega just, võib-olla sellepärast, et ma olen Tartu ülikooli seal kunagi töötanud või õuna ja läinud sealt õppejõu kohalt ära. Just sellepärast, et mulle tundus, et ma pean töötama ajakirjanikuna vahepeal, siis ma saan uuesti minna tagasi õpetama noori ajakirjanikke, aga nüüd ma enam tagasi läinudki, aga ma olen ülikoolis nüüd nagu tõesti raamatukogus. Ja see raamatukogu on niivõrd austusväärse minevikuga just nimelt karm orkester, nüüd on järgmine aasta meil Morgersterni aasta tuleb suur näitus, meie järgmise aasta kalender on karmorgensternist ja ilmselt tuleb meil veel ka mitmesuguseid piltpostkaarte ja selliseid nurgelisi, Sterni kuju ja tegevust tutvustavaid konverentse. Kõik kõike tuleb. Nii et see minevik, raamatukogu enda minevik on aukartust äratav, teiselt poolt on siis ka kogu selline raamatukoguna fondide suurus. Kui kirjandusmuuseumis arhiivraamatukogu ikkagi eelkõige on eestikeelne rahvusteavik või Eesti kohta mujal ilmunud või Eestis ilmunud võõrkeelne siis need on tegemist raamatukogus. Ühelt poolt väga suure sellise kullafondiga. Meil on neli miljonit teavikut mille hulgas On inkuna Ableid, väga palju selliseid, et väljaanded, mis on tähtsad mitte ainult eesti kultuuri kohal vaid mis on tähtsad tegelikult maailma kultuuris, mis tähendab seda, et ma pean ka võib-olla, ja kindlasti mitte võib-olla vaid kindlasti pean ise need kogud Endale selgeks mõtestama, sest ma ei ole varem tõesti ju tööd Tõnu Tinku naabritega. Lisaks sellele on väga aukartust äratavad käsikirju kogud, kõik see 19. sajandi Tartu ülikool oma suurte nimedega, nende käsikirjade arhiivid, onju ikkagi meil raamatukogus. Ja teiselt poolt siis see tseraamatukogu peab eelkõige olema tänase tudengi jaoks aitama tal õppida targaks, saada elus toimetulevaks ja, ja iseennast võib-olla selles maailmas positsioneerivad inimeseks, seda me peame suutma. Et meil on nagu need tegevusvõimalusi ja ka tegevusülesandeid on meil väga erinevad ja nüüd on see oskus, kuidas me suudame igas igas valdkonnas piiri õigesti ära tunnetada, siin on seal raamatukogutöötaja professionaalsus. Et sa ei muutu ühelt poolt muuseumiks ja teiselt poolt, et sa tegelikult nagu sellele noorele, kes ju eelkõige loeb hoopis elektroonilist kirjasõna, kes eelistab kindlasti sellele paberraamatule hoopis mingit virtuaalset reaalsust, et see ikkagi talle ka selle raamatukogu teeksid omaseks mõnusaks heaks kohaks. Nii et Meie ülesanded on läinud teatud mõttes keerulisemaks. Aga võib-olla ongi see ka raamatukogu jaoks selline täiesti uus aeg, mis nõuabki uusi, uusi küsimusi, uusi vastuseid, et me peame need nagu ise sõnastama, ise leidma. Raamatukogu füüsiline keskkond. On küll praegu päris tena ilus ja valge ja puhas ja võrreldes minu aegse raamatukoguga, kui mina tudengina veel käisin, siis noh, ruumi on palju. Ruumid on tõesti heledad. Meil on palju lilli ja rohelist ja, ja meil on väga mugavad istumiskohad ja sellised diivanid, kus sa saad isegi pikud tõde, kus muidu muned nagu teevad väikese tukastuse rahulikult meie aja neid ülesse, kuna norskama ei hakka. Aga kui norskama hakanud, siis ajame ülesse. Meil on võimalusi Pi tööruumiks, et kui sa tahad näiteks meie läheme kahekesi, tahame omavahel rääkida, siis meil on selliseid gruppide ruumid, kuhu me võime rahulikult, et minna ja arutada, ilma et me teisi segaks. Ja siis on meil kolmas korrus, kus on veel, eks ole, ikkagi sellised erialalised, uurimissaalid, need kõik on nagu füüsiliselt olemas. Me küsimus ongi, et kuidas nüüd siia headesse tingimustesse see tudeng tagasi tuleks, miks ta peaks tulema raamatukokku? Ta istub kodus ja ükskõik või, või kohvikus ja loeb siis läbi selle selle arvuti ja kui ta tuleb, siis mida ta seal kõigepealt vajab? Hästi, on teatud andmebaasid, mida saab kasutada, seda ainult raamatukogus, aga selleks, et nende mõne andmebaasi kaudu seda uut teadmist vaadata. Noh, selleks ei ole vaja nii suurt maja ja nii suurt uhket, ma julgen öelda, väga uhke maja keset Tartu kesklinna, järelikult me peame veel midagi. Me ei ole ju muusi. Me ei saa pakkuda võib-olla sellist kultuurikeskuseks muutumist, mis täna muuseumil on teatud mõttes isegi kergem ja loomulikum, see ei sobi raamatukogule. Meie oskus peab olema tegelikult kujundada kogu see keskkond, kõikuma teenused niimoodi, et see inimene, kes tuleb kõigepealt mööda meelitama, aga ta peab järelikult saama mingit lisaväärtust. Ta peab saama midagi veel. Mitte ainult ei tule ju raamatut ainult laenutama. Nii et praegu on meil küsimusi rohkem laual kui isegi vastuseid, aga ma tean, et raamatukogud ju kõik muudavad praegu oma noh, kas või Helsingi linnaraamatukogu otsivad oma oma muutumist ja otsivad oma rolli, sest Eesti rahvale on raamat, kogu on ikkagi väga tähtis asutus, sest raamatukogu on nagu meie sellise hariduslembuse ja sellise rahva vaimse selgroo yks lini sambaid julgen mõelda ja mõtlen siis mitte ainult meie teadusliku raamatukogu, mis on teatud mõttes võib-olla natuke isegi lihtsam, sest ta on meil ikkagi see tudeng, see esimese kursuse tudeng on täna raamatukokku jõudnud. Võib-olla meil on kadunud see vahepealne põlvkond, nendega me peame tööd tegema, aga siinjuures me ikkagi ju jälgime ja elame väga palju kaasaga Meie maaraamatukogudele mille roll ju ka muutub ja mida ma taanksin, tahaksin just nimelt seda, et see meie ülikooli akadeemiline raamatukogu, mis eelkõige tõesti töötab selle hariduse, teaduse ja, ja vaimse selgroohoidmiseks mitmel tasandil oleks ka neile maaraamatukogudele hea partner, merekoostööpartneri kohus, mõtlemise koht. Ja ma arvan, et see on ka meil täna võib-olla natukene see side nõrgaks jäänud ja ja vajab uuesti ümbermõtestamist ja uuesti ka lihtsalt et koostööasjade algatamist. Nii et meil on väga palju tööd ees ja väga-väga sellised suured võimalused. Kusjuures küsimus läheb just sageli sellest ka, et kui palju me jõuame, kui palju me jaksame kus on see piir, et meid trügiks nüüd ei muuseumide mängumaale ka ja me oskaksime tegelikult kuid selle raamatukogule omase intellektuaalse sisu teha selliseks, et see ole üks huvipakkuv kaasa tõmbab. Aga samas mitte võib-olla ära peletav. Nii et see, see on nii põnev aeg ja nii, nii palju uusi uusi küsimusi on ees. Võtame veel ühe tahu, sinu elust, ühest Tartu Postimehe artiklist lugesin, et sul on pool elu Saksamaal. Ilmselt viidati sellele, et sinu abikaasa on kardiokirurg ja karu, kes töötab seal ja et pojad Jaan ja Juhan on mingil ajal Saksamaal õppinud ja töötanud. Kas sellest annab rääkida ja annab ikka, ega see kõik mu tuttavad teavad seda, et mul on ja Jaak on olnud nüüd 16 aastat töötanudki Saksamaal ja ja arstina väga-väga hea ja talle sobib see Saksa meditsiin, nüüd ma arvan, Ta ikkagi nüüd enam enne pensioni, et Eestis ei jõuagi, ta lõpetab oma doktorikarjääri ilmselt seal. Ja poiste puhul oli tegelikult meil ikkagi, ma mäletan, mõlemad lõpetasid Jaan aasta enne Juhan siis aasta hiljem siin Tartus Treffneri gümnaasiumi. Ja meil oli kodus väga tõsine. Ainult Tartu Ülikooli ja meile tundus, et nad lähevad laisaks. Poisid peavad ikkagi proovima, mida nad ise suudavad. Kas nad suudavad konkureerida maailmas ükskõik mis riigist või neil võiksid Ortus olnud, väga lihtne, et elavad kodus ja ema teeb süüa, isa ema peseb pesu ja see oleks olnud selline lihtsamat teed pidi minek. Nii et mõlemad läksid ülikooli siis kõigepealt Jaan Berliini Humboldti ülikooli ja sai sisse ja õppis psühholoogiat ja Jaan Jaanile sobis väga hästi see kogu Saksamaa Saksamaakorraldus, ka hariduselukorraldus. Oma doktoritöö tegite küll Frankfurdis, on ka tema kogu selline see kõrgharidustee doktorikraadini välja on ikkagi Saksamaal Saksamaal toimunud, aga Juhanile ei sobinud saksa oma Johan aasta oli, siis liikus meile hoopiski Ingrid sisse. Ja Juhan on matemaatik. Jaan on pigem neuroteaduse poolel ja keele pajuga. Ja Juhan on nüüd piss, loos on nii ülikoolis stohhastiline matemaatikaprofessor, meil, mis see on, juhuslikkuse juhuslik struktuuridega tegeleb tema. Aga jaan tuleb kindlasti Eestisse tagasi, ta on praegu lihtsalt Marii Türi stipendiumiga Berliinis uuesti. Nii et mõlemad on hariduse ja, ja teaduse juurde jäänudki ja ma näen, nagu seda suure heameelega. Mõlemad armastavad väga palju kirjandust, kirjutavad hästi, räägivad, väga hästi oma ainest, oskavad oma valdkonnast, oskavad rääkida mõlemad väga huvitavalt matemaatikast ka Juhan räägib nii ilusasti, nii kutsuvad teda aktsiise, saada matemaatikuks ja jaan täpselt samamoodi ajust ja kõigest sellest, mis siis aju toimib. Aga ma olen kindel, et nad jaan juba tõesti tulebki järgmisel aastal tagasi ja asub siin teele ja ja katsub ikkagi siin seda teadlasekarjääri edasi edasi elada, sest tal on kaks väikest last ja Need peavad saama, kui Eesti koolis hariduse ja Juha on, praegu jääb oma matemaatikut ikkagi kaugele ajama, aga Eestis avaldab luulekogust, niiet tema luuletab meil ja kuhu, kas võidab matemaatika lõpuks hoopis selline kirjandus, seda ei oskagi praegu öelda. Äkki on niisama mitmekülgne kui vanemad. Sa ise ei taha minna Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedrisse külalislektor, kas vahel harva? Ikka või hea meelega, mulle meeldib väga rääkida Eesti ajakirjanduse ajaloost, mida oma tõesti pea on võib-olla Eesti ajakirjandust ju tänase päevani väga kindlalt selleks selleks jõuks ja võimuks, mis, mis aitaski eesti rahval ka Eesti riigi nii aastal 1918 jõuda ja ja sellise tollase ajakirjanduse vastutustunnet, et oma riigi ja rahva arengu ees. Ja hea meelega lähen alati alati külalislektoriks. Aga lihtsalt praegu on see esimene, mul on ars katseaeg. Tartu Ülikooli raamatukogu direktorina oli, et ma praegu ikkagi olen 100 protsenti raamatukogus ja katsun kõigepealt tõesti need kogud ja kõik selle raamatukogu elu endale selgeks saada, et need sihid, mis suunas võib-olla kõige enne tegutseda, oleksid üheselt arusaadavad, et raamatukogu kui on noh, neli miljonit teavikud, siis see oht, et sa hakkad midagi ümber korraldama on liiga kallis. Et selleks, et hakata suuri otsuseid tegema või üldse midagi muutma selleks ikkagi peab väga hästi tundma. Praegu ma ikka veel ei luba ennast kusagile, vaid ma ikkagi teen tööd raamatukogus külma muidugi täidan näiteks selliseid selliseid vanu lubadusi, et ma praegu kirjutan neid artikleid, mis on jäänud pooleli, kui Jaan Tõnisson oli ja, ja püüan ka iseendale vastate küsimusele, kas ma tahan kirjutada Jaan Tõnissonist? See on mul võib-olla praegu selline üks kõige suurem küsimus ja mulle tundub endale, et ma jätkan, Jaan Tõnissoniga. Hurraa. Kui sa hommikul ajalehed lahti lööd, mida sa nendest otsid ja mida sa leiad? Ma hoidsin kõige rohkem ikkagi selliseid, selliseid lugusid, mis näitavad, et jah, et Eestil on see suur suur suund, kuhu liikuda. Mulle tundub, et seesama mida me otsisime võib-olla selle väikese vabaerakonna fraktsiooniga riigikogus. Et ühelt poolt on see Eesti riik nagu ju valmis, meil on kõik seadused ja muudkui täpsustame neid seadusi, paneme ühte teist asja paremini teele aga teiselt poolt, et kuhu see riik siis nüüd, mis on siis järgmine suur püüa, mille suunas me peaksime liikuma? Ma ei näe seda. Vot seda ma, aga seda mõtlesin tänase päevani. Et kas seda on siin nii väga raske meil sõnastada ka see ikkagi saaks olla seotud sellesama meie loodusega, mida me püüdsime kõigest hingest seal vabaerakonna fraktsioonina ju esile tõsta, mitmest kandist tuua, et meil on praegu seda, puhast, puhast loodust ja vett ja meil on seda praegu kas me ei saaks seda Ta ja sõnastada ka ikkagi senise riikliku prioriteedina ja selle jaoks ka midagi teha ja teha ka nii, et needsamad Eesti erinevad piirkonnad, noh, Kagu-Eesti, eks ole, Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, neil kõigil on omad tugevused, neil kõigil on oma oma võimalused, seal on praegu veel igal pool inimesi, kes hoiavad selle paikkonna elu. Meie regionaalpoliitika peaks siis toetama seda suurt eesmärki meie hariduspoliitika peaks toetab. Ei ole võimalik panna ka selle väikese viigipuul ühtseid lahendusi, mis toimivad. Vot ma otsingi tänases lehes, eks ole, mis näitavad, et meil tõesti nagu on see siis aga et me oskame seda sihti kohendada ühelt poolt nende erinevate valdkondadega, teiselt poolt ka erinevate piirkondade vajaduste järgi ja vot seda ma praegu ei näe, et me oleksime suutelised niimoodi edasi minna, aga ma ikka loodan, ma olen selline paadunud optimist. Võib-olla kõige rohkem ma naudin üldse ajalehtedest praegu circa ja maalehte ja postimehest neid pikemaid lugusid, ma kuulun veel sellesse põlvkonda, kes tahab lugeda, et ma neid klikke ja lühikesi säutsusid eriti ei armasta. Ma olen ikka sellise pikema teksti lugeja. Ja sellepärast naudin jah, kõige rohkem ikkagi sirpi oma lehte. Ja Postimehe neid erilehekülgi, et me võime küll öelda, et noh või vähemalt on kostnud Postimehe toimetusest, et miks neid vaja oli, aga need on harivad seisukohtadega, võib mitte nõustuda vabandustega ei peagi ju nõustun, aga need annavad ikkagi igas valdkonnas, on see siis loodus, on siis julgeolek, on see siis haridus, noored poliitika annavad mingi teise teise argumenteerida seisukoha ja seda oleks veel vaja. Sest Eesti ajakirjandus on olnud alati sammukene ühiskonnast ees, sellest, et kui mulle nüüd öeldakse rahvas tahab, et me kirjutame, sellepärast seda mõjus. Seda lähenemist ma õigeks mitte kuidagi ei pea. Ma arvan, et eestikeelne ajakirjandus on olnud Eesti rahva üks kasvatanud Ta ja peaks seda oma sisus olema, kui ta tuleb välja, et ajakirjandusel on täpselt sama roll kui Johann Voldemar Janseni ajale tuleb lugejat harida ja, ja sellepärast peabki olema ajakirjandus natuke oma lugejast ees. Alati peab olema tõesti arusaadav, et mis on see fakt ja mis on see komme, mis on see hinnang ja need võiksid olla mitmekesised. Eesti rahvas on tänasel päeval ikkagi juba ju väga hästi hari. Aga kui me sellest ajalehest või ka raadiosaatest kaotame ära selle uue teadmise, selle ühe kas inimese või mingi rühmituse seisukohad, vaatenurgad, no milleks siis seda ajakirjandust vaja on? Ajakirjanduse roll on ikkagi suurem, kui olla andnud informeerijat, ta peab olema ka rahva ja lugejaharija ja kasvate Jansen juba pani selle paika ja suutsin muuta, ei ole vaja, sellesse, on vaja pigem ikkagi ise ka uskuda ja, ja seda ka sealt oodata. Niisuguseks kujunes intervjuu Krista Aru, ka jääme ootama uusi artikleid Jaan Tõnissonist, aga miks mitte ka ja arvamuslugusid selle kohta, kuidas sa näed tänapäeva Eesti elu homseks päevaks meile kõigile ilusat Jaan Tõnissoni sünniaastapäeva ja ikka seda ilusat pühadeaega, mis meile iga päevaga lähemale tuleb. Aitäh, Krista. Ilusat pühadeaega.