Tere kõikidele kuulajatele, me saame täna lähemalt tuttavaks inimesega, kes on suutnud teoks teha oma lapsepõlve unistuse ja mitte ühe, vaid tervelt kolm. Niisugune teokas inimene on meil täna Kaja loodimisel. Tere tulemast saatesse kolme tütre ema. Kolme tütrepoja, vanaema aasta ema, 2019 Mare Tupits. Tere ka minu poolt. Mina olen Kaja Kärner. Kui te võtsite vastu aasta ema tiitel oli umbes kaks nädalat tagasi paides muusika- ja teatrimajas, siis te ütlesite, et selle uudisega harjumine võtab teil veel natuke aega, et kas nüüd olete juba harjunud selle tiitliga. No ma olen ta omaks võtnud kindlasti harjumine võtab veel aega, aga omaks olen võtnud ja olen hakanud nagu rohkem mõtlema iseenda peale oma elu peale. Et seda kindlasti on, on see tiitel nagu rohkem kaasa toonud ja, ja kindlasti olen ka hakanud mõtlema selle peale, et ka need inimesed, ka see ühing, kes esitas minu minu sinna aasta ema kandidaadiks. Et need inimesed tegelikult on minu jaoks väga tähtsad inimesed. See oli siis Eesti Õdede ühing, kes teid oli Eesti õdede liit. Nii kuidas uudistöö juures vastu võeti? Väga hästi. See oli pühapäevane päev, kui see uudis avalikuks tuli. Ja esmaspäeval, kui ma läksin tööle, siis olid kolleegid, kes tõid mulle lilli, olid, et õpilased, kes tõid mulle lilli ja, ja oli ka juhtkond, kes tuli ja õnnitles mind väga-väga suure lille sülemiga. Aga no ma pean ütlema, et juba püha päeval, kui see see tiitel oli avalikuks tehtud, siis tulid ka õnnesoovid sõnumitena ka töökaaslaste poolt ka meie kooli rektori poolt, et meie õppetooli juhataja poolt ja no nii palju oli neid, neid armsaid inimesi, kes nagu kohe õnnitlesid, nii et mul oli telefon oli, oli küll hääletu peal, aga ma tundsin, kuidas telefon värises. Et sõnumeid muudkui tuli ja tuli, tuli ja tuli ja tuli. Te töötate nüüd juba 23 aastat tervishoiu kõrgkoolis õppejõuna, aga enne seda te töötasite haiglas küll lastehaiglas. Ega kunagiste patsientide hulgast ei olnud kedagi õnnitlejaid, sest nad olid siis ju lapsed. Nad olid siis lapsed, nad olid väikesed lapsed ja Eno ei kohe kindlasti selles mõttes, et kui ma seal töötasin 20 aastat, aga, aga nüüd on sellest möödas juba juba palju rohkem kui 20 aastat. Ei, ma arvan, et, et kui keegi mäletab, siis võib olla mingi seos, võis tekkida. Aga keegi ei teagi ju, tol ajal ei olnud ju ei telefoni ega meili ega, ega niuksed asjad puudusid. Aga alustame siis päris algusest alustama teie lapsepõlvekodust Viljandimaal, mida te sellest mäletate? No lapsepõlv on tegelikult ju üks, üks imekaunis aeg ja mälestused on ju alati need, mis jäävad nagu päiks selliselt meelde. Ja kui te praegu küsiti, et mida te mäletate siis siis minul on alati selline üldse nagu ütleme, kui ma oma lapsepõlvekodu hakkan mäletama ja sellega seoses mul tekib niisugune pilt. Et minu kodu on sellises kohas, kus, kus on hästi suurt põld ja kus põllu taga on suur mets jäset põld, kui nüüd on praegu kevad, siis see on õitemeres täis, et need võililled, need kollased võililled, see valgus, mis käib kaasas minu lapsepõlvega. Mul tuleb esimene pilt, kohese võilillede põld ja, ja mets selle põllu taga. Selles on nii palju soojust ja valgust, mis tegelikult valgustab ja on valgustanud väga sageli minu elu olulisi hetki. Aga mida ma mäletan, nüüd, kui ma lapsepõlve tagasi lähen, siis loomulikult ma ei mäleta seda hetke, kui mina sündisin, aga ma mäletan seda, et minu kodu on olnud alati väga turvaline. Ja lapsepõlvest oli minu kodus minu ema, minu isa ja siis oli minu vanavanaema Anu. Temaga koos sain ma kasvada oma viienda eluaastani. Ja vanavanaema oli äärmiselt turvaline. Et ma mäletan, et kui ma tegin niisuguseid vingerpusse mis nagu võib-olla minu emale ei meeldinud siis alati vanavanaema selja taga läksin minema viltu ja tema alati kaitses mind ka siis, kui vingerpuss ei olnud kõige õigem. Ja siinjuures on üks oluline moment on kindlasti ka sellele, et et minu vanavanaema kodus tegelikult selles talus olen mina üles kasvanud ja see on nagu nüüd minu vanavanaema Anu ja tema abikaasa poolt rajatud talu ja see talu sai rajatud kusagil 1000 800 seal sealt ütleme. Lõpupoole, siis hakati talusid päriseks ostma. Ja, ja tegelikult on sellega veel ka selline lugu, et, et see oli selline küla, oli kõlu, küla nimetati ja selles kõlu külas olid talud. Meie talu oli esimene, seda nimetati kamara talu, edasi tuli rasva talu, siis edasi tuli veel kõlu ja veel olid trei. Ja see kõlutalu oli tegelikult, sest süda ja seal oli sündinud. Anu oli seal sündinud, nii et siis tema ema ja isa olid esimesed, kui kõlu rajati, see, see kõige tähtsam talu ja selles elasid siis kaks tütart ja poeg ja see maa jagatigi siis nende laste vahel ära. Nii et sellest südamiku sai poeg edasi, rasva sai järgmine tütar ja siis selle kamara sai Anu ja Anu siis koos oma abikaasaga hakkaski rajama, nii et seal olid siis nagu need olid sugulased, kõik, kes seal siis omavahel elasid. Ja no ja siis Anu, tema südamesoojus ja tema, ma imestasin alati tema südamesoojust vaatama vaata sellele, et ta oli väga raske elu elanud. Sest Anul oli nüüd kaks tütart ja üks poeg. Ja ta oli ise suhteliselt noor naine, kui tal talu peremees ära suri, et ta jäi nagu lastega üksi ja ta ise koolitas kõik oma lapsed välja. Nii et minu emapoolne vanaema sai õpetajahariduse siis teine tütar Elizabeth, tema sai ülikoolihariduse ja poeg sai ka õpetajahariduse. Nii et ta suutis nagu need kolm, kolm oma last üksinda tegelikult oma talus hariduse anda, töökas inimene, äärmiselt töökas, äärmiselt äärmiselt töökas ja, ja ta kasvatas need ilusasti üles, andis neile hariduse. Ja, ja siis tuli sõda. Kui nüüd see sõda algas, siis mis siis juhtus, siis juhtus tegelikult see, et, et 41. aastal oli küüditamine. Ja nüüd minu ema minu vanaema ja minu vanaisa ja kaks onu, need küüditati kõik ära Siberisse ja miks nad siis küüditati, mis siis leiti, nendel süüks oli tegelikult see, et minu vanaisa, see tähendab siis Anu tütremees oli Mustla algkoolis koolijuhataja. Nii et Jüri Antsmaa oli tema nimi ja ta oli koolijuhataja ja ta oli väga selline lugupeetud, et mees. Kuna lisaks sellele kooli juhatamisele ta oli ka kaitseliidus, oli kaitseliidu juht, oli siis oli ta olnud ka vabadussõjas diviisi komandör ja no ju siis leiti, et ühesõnaga, et on ohtlik ohtlik mees. Ja, ja kui nad ära küüdi tati siis vanaisa 41. aastal tema saadetigi Sverdlovski oblastisse ja Sosva vangilaagrisse. Ja lasti maha 42. aastal. Nii, aga minu ema ja vanaema ja kaks venda, nemad siis viidi Tomski oblastisse. Ja noh, minu ema veetis seal 11 aastat, et, et ta sai tagasi 47. aastal 49 selles märtsiküüditamisest viidi uuesti tagasi ja 54. aastal ema siis tuli tuli sealt Siberist uuesti ühe oma vennaga tagasi. Peaaegu 15 aastat pea lapse east kunide, Jaaneliseni. Ja, ja seda ma pean ütlema, et et siis noh, 54. aastal tuli ema tagasi, mina sündisin 55. aastal ja terve see noh, ütleme see eluaeg tegelikult ema, see oli talle jätnud väga sügava jälje see Siberi elu. Et hing oli nagu teatud mõttes katki. Ja kui praegu nagu mõelda, siis ema jutustas tegelikult Siberist mulle väga palju. Ja neil oli ka see mõte, et käiks koos ära, sest noh, maetud oli sinna üks minu onudest ja minu vanaema et läheks koos ja, ja vaataks selle uuel pilgul üle, aga kahjuks jäi see meil käimata, sellepärast et ema 80. aastal suri 52. eluaastal. Aga vaatamata sellele, et ema elu oli tegelikult ju väga, väga raske oli, ta oli ta rõõmsameelne ka. Et meil oli ikka temaga väga palju neid hetki, kus me, kus me naersime, kus meil oli, oli väga lõbus, nii et ega siis vaatamata sellele, et hing oli katki, elu tuli edasi elada ja ja isaga koos nad ikka väga-väga hoidsid mind, ma olin ainukene laps peres. Aga minust ei kasvanud tõenäoliselt egohisti, et öeldakse, et üksikud lapsed on sageli egoistid. Aga ma arvan, et selleks pida kasvanud ei ole. Ja kindlasti on väga suur osa ka selles, et nagu ma alguses juba ka nagu ütlesin, et, et küla küla oli rahvast täis ja minu naabruses olid minu sugulased, kes tegelikult seal oli kolm last. Nii et me sotsiaalselt sotsialiseerusime väga tihedalt. Teinekord võis olla nii, et hommikul oli kell kuus, ma olin, millegipärast läks uni ära ja juba ma läksin naabrite juurde. Et, et lasteaiavajadust kui sellist mul ei olnud mitte kunagi. Te olete öelnud, et te olite lapsena tihti haige ja mistõttu te pidite olema ka mõnda aega haiglas ja seal kuidagiviisi elutee juhtis teid õe elukutse juurde, et mis seal haiglas niisugust oli, mis te leidsite, et, et see on üks üllas ja õilis elukutse? Haiglas olin tõesti sageli, kui ma väike olin ja, ja minuga tegelesid seal suures osas õed. Ja mina mäletan, need õed, kes minuga tegelesid, nad olid äärmiselt soojad emalikud ja, ja turvalised. Mitte ühtegi niisugust halba momenti ma ei mäleta. Ja teine asi, mis mind sinna õe kutsele veel nagu suunas meie läheduses elas üks õde kes töötas Mustla haiglas tol ajal. Ja tema oli tema nimi, olisi, kartsilvi. Ja Silvi oli selline, kes ka kirjutas luuletusi. Tema luuletused on olid ka juba tol ajal väga väärtustatud. Ja, ja Me puutusime temaga ka niimoodi perekondlikult kokku. Ja, ja kunagi ma olin ka haiglas kanust la haiglas. Ja siis ma nagu vaatasin ja mõtlesin, et, et mina tahaks ka nagu sellist ametit endale õppida. Ma arvan, et see on üks hästi selline mõjutav faktor olnud, miks ma just õeks tahtsin pida, aga pike arstiks ei tahtnud arstiks? Jah, tahtsin õeks õppida, sest minu meelest on just õendus see ja õde, see, kes seisab patsiendile ikka väga lähedal ja, ja on tema tervise eest ja tema tervisesuunaja suures osas Te tulite õppima tollasesse Tallinna metkooli. Meditsiinikool oli tol ajal üksinda suurde linna, üksinda suurde linna. Kas oli suur elumuutus? Elu muutus, muidugi oli elumuutus, no miks ma just tulin ka Tallinnasse, oli ka ju Tartus oli ka ju meditsiinikool. Aga Tallinnasse ma tulin sellepärast et minu onu oma perega elas Tallinnas ja, ja mul oli võimalus siis nende juures elada ja kogu selle ajama siis seal nende hoole all nagu ka elasin. Et see, ütleme, see, see koolivali ja linnavalik oli seotud just sellega, et onu pere oli, oli mul siin. Kas on meeldejäävaid õppejõude meditsiinikooli päevilt? On ikka, et noh, see oli, see oli tore aeg tegelikult, et mul oli seal väga toredaid kaaslasi ja, ja õppejõududest on mul meelde jäänud oli meie enda rühma juhendaja oli Liisaks. Ja tema oli ka hiljem, kui ma tööle läksin Tallinna tervishoiu kõrgkooli, siis oli tema, minu kolleeg Ta on mul meeles ka praegu siiamaani, et, et ta oli äärmiselt. Ta tundis oma ala väga hästi ja, ja ta oskas selle siduda õendusega. Sest tol ajal, kui mina õppisin, siis õpetasite põhiliselt arstid ja oli üks õde, kes õpetas õendustoiminguid. See õde on ka meelde jäänud, sest tema õpetas, ta oli väga range, aga ta oli ka väga inimlik. Te saite tööle lastehaiglasse ja kas oli teie isiklik soov? See oli minu isiklik soov ja võib-olla seda isiklikku soovi, nagu mõjutas tol ajal ka see, et ma läksin tööle, ma õppisin ja töötasin lastehaiglas. Ja Meile õpetas veel koolis ka lastehaigusi Lea Põldemaa. Ja tegelikult tema nagu ka ütles, et, et tule tööle meie meie haiglasse. Ja no vot see tema oli ka üks mõjutaja kindlasti, kes lastehaiglas töötamist mõjutas. Kas lastehaiglas on rõõmsam töötada, sest lapsed üldjuhul saavad terveks? Muidugi on, lapsed on ju väga elurõõmsad, lapsed on positiivsed ja ja no see on seletamatu rõõm lastega töötada. Et juba enne kui maga õeks läksin õppima, siis olid lapsed minu lemmikteema. Minu onulapsed, kes olid ka sageli meil maal ja kummaga linnas õppisin siis onulastega. Mulle meeldis väga tegeleda ja ma mäletan, et me tegime igasuguseid huvitavaid mänge nendega koos. Sellesse aega jääb ka see, kui te tutvusite oma tulevase abikaasaga, kas tantsisite endasarnast inimest või te otsisite erinevat, kes teid isiksusena täiendaks. Ma arvan, et ma otsisin enda kõrvale inimest, kellega koos kodu rajada, kellega koos lapsed üles kasvatada ja kellega koos areneda. Te olete öelnud ühes intervjuus, et mina olen loov inimene, aga abikaasa Väino on see, kellel on väga tugev reaalsusetaju ja kes mõnikord kutsub tagasi reaalsesse tegelikkuses, et et kas siin on niisugune väike konflikti koht? Ei absoluutselt konflikti kohta siin ei ole, siin on ilmselt see, et ega mind ongi vahel vaja nagu loovusest tagasi kutsuda. Et tema on, tema on nagu reaalsuses, kuigi tal on ka väga palju loovaid külgi. Aga, aga ütleme ka kodus kodu. Niisugustes materiaalsetest pooltes on kindlasti tema palju tugevam kui mina. Mis on see salasõna või, või see PIN kood, mis rohkem kui 42 aasta vältel on taganud kodurahu ja, ja sujuva kooselu? Ma arvan, et see on siiski ka suurel määral on tolerantsus, üksteise mõistmine. Need on hästi olulised, et sa mõistad. Ja, ja kui on arusaamatused, siis siis räägi läbi, räägi inimesega ja, ja tavaliselt need läbirääkimised ja need viivad alati õigesse kohta. Kas kooselus on asju, mida ei saa andeks anda? Ma ei mõtle nüüd teie isikliku elu, aga üldisemalt, kas on asju, mida ei saa või mida ei tohi andeks anda? Ma arvan, et vägivalda ei tohi andeks anda. Et ma olen tegelenud ka niisuguste projektidega, mis puudutavad vägivalda, mis puudutavad lähisuhtevägivalda. Ja, ja ma olen seda meelt, et vägivald on see, mida ei tohiks andeks anda. See on see koht, mis, Mida ei tohi sallida? Sellest lähisuhtevägivallast mehh jõuame edaspidi pisut rääkida, aga nüüd teie kolm tütart. Anne Kristi ja Liisa, jutustage nendest, palun. No nemad on meie elu päikesekiired olnud kogu aeg. Ja nad on igaüks see omamoodi kuigi öeldakse tihtipeale ka, et, et noh, et üks kasvatus ja, ja kõik on justkui erinevad. Ma ütleks, et üks kasvatus saab anda kindlasti samad väärtushinnangud. Iseloomu ei saa anda, iseloom on see, mis kaasa tuleb, aga väärtushinnangud ja ma iseloomustaks siin oma lapsi kindlasti sellistena, et nende väärtushinnangud on lugupidamine teise inimese vastu. Mõistmine, toetamine, kui on ikkagi probleemid, ükskõik kui on ühel lapsel mingisugune probleem, siis teine kindlasti läheb ja ja aitab, et see koduring on ka nende sees hästi oluline. Kuidas teil on õnnestunud oma kolme tütart niiviisi kasvatada, et üks ei ole muutunud teise peale kadedaks sellepärast et, et see teine, võib-olla mingil eluhetkel vajab rohkem oma vanemate kas tähelepanu või rahalist toetust või ükskõik mida, et kas te olete kuidagi nagu kaalugrammide järgi jaganud tähelepanu, toetust ja armastust või kuidas teil on õnnestunud? Kaalu ja grammi siin küll ei ole olnud, mitte raasugi. Et ma arvan, et see on, see on lihtsalt õnnestunud, sellepärast et eks me koos abikaasaga oleme seda seda õnnestumist taganud. Aga Ma ei ole ka kunagi mõelnud, et ma nüüd ühte eelistan, rohkem teist eelistan vähem ja kolmandat ei eelista. Ma ei ole kunagi seda nagu mõelnud ja need lapsed on olnud nagu nad on, kõik olulised meie elus. Nad on, nad ongi meie, nad on meiega koos. Keegi ei ole olnud nagu jäetud niimoodi, et nüüd me nüüd sina, sina ei ole meie mitte kunagi ei ole nagu seda, ma arvan, et lapsed ei ole ka seda mitte kunagi tundnud. Et nad raskel hetkel on jäetud kuidagi unarusse. Et kuidas see on õnnestunud. Võib-olla mõnel lapsel on olnud raske hetki, ta lihtsalt vajab vanemate tähelepanu rohkem. Aga siis ta on seda ka saanud siis noh, ikka on ju elus niimoodi, et ega siis kui ütleme, need raskused või sellised hetked ei tule kõigile ühekorraga Nad käivadki mööda inimest erinevatel aegadel ja aga no meie peres ikkagi saadakse aru, et kui on vaja toetada, siis me toetame kõik nagu ühiselt. Ja, ja selles ei ole küll kunagi olnud nagu isegi mõtet ei ole olnud. Et üks on rohkem eelistatud, teine vähem eelistatud. Kas teil on alati koos abikaasaga olnud sõnaõigus, kui teie lapsed on tulnud küsima arvamust, kas elukutse valiku või elukaaslase suhtes? Loomulikult ka see, et, et ei ole meie kunagi nagu ütlenud, et mine, õpi nüüd seda ja mine, õpi nüüd seda lapsed on ikka ise 100 protsenti oma elukutsed valinud, oma valikud on ise teinud, ise on nad valinud omale elukaaslased, ei ole meie seda öelnud, et vali nüüd see või see ei sobi või see on halb? Ei no see on ikka ikka laste privileeg, otsustavad nemad, mis on, kes on sobilik neile. Et mul tuleb sellega seoses alati meelde selline juhus, kui ma olin veel, kui ma veel ei olnud ise abielus ja kui kui tutvusringkonnas oli üks perekond. Ja, ja seal oli üks härrasmees, kes ütles sellise lause, et vanemad ei iial tohi laste õnne segada. Et see on vist üks laul, on üks niisugune laul ja tema oli ise ka laulumees. Aga millegipärast ta ütles sellise lause, kas siis tema õnne oli kunagi segatud? Ma ei tea, aga, aga mul on nagu see niimoodi meelde jäänud. No mida te ütlete vanematele, kes näevad, et nende laps pea ees kinnisilmi tormab õnnetusse teie arvates? No siis tuleb rikka lapsega läbirääkimisi pidada, nii et kui ta tormab ikka õnnetusse, siis tuleb ikka seda ennetada. Siis tuleb ennetustegevusega tegelema hakata kohe kindlasti. Mida teie tütred on põhimõtete poolest pärinud teilt ehk oma emalt ja oma isalt? Noh, seda peaks kindlasti nende käest küsima, siis saaks väga täpse vastuse aga, aga noh, kui ma nüüd analüüsin, siis et noh, nende põhimõtted ongi väga sageli need, et pea lugu teisest inimesest ära tee haiget. Et ära ära tee haiget teisele inimesele. Ei sõnaga, sest sõnal on väga suur jõud ja ei ole, ei tohi sõna kasutada halvas mõttes. Et ma arvan, et mu lapsed on sellega nõus. Kaja loodimisel on täna aasta ema 2019, kolme tütre ema ja kolme tütrepoja vanaema Mare Tupits. Siis kui teie lapsed olid just kasvamise eas, ma kujutan ette, oli teil vaja hoolitseda ka oma vanemate, ei oma abikaasa vanemate eest, kui raske see aeg teile oli? Noh, ega ta kerge ei olnud noh, kõigepealt minu ema, ta oli ju 52 aastane, kui ta lahkus siit ilmast ja ta oli üsna haige. Ja enamus suved ma oma lastega nagu olin ka maal oma vanas kodus ja, ja sees suvi, kui ema lahti, kus siis minu esimene tütar oli kaheaastaseks saanud. Niiet et, et me olime siis maal, oli minu tütar, oli minu isa ja oli siis minu ema. See ei olnud kerge aeg. Aga mul on hea meel, et ma olin nagu oma ema juures sellel ajal ja, ja ka oma isale toeks. Siis noh, minu isa oli, oli mehaanikamees ta oli, oli tol ajal kolhoosis, oli ta energeetik, aga ta oli väga lahtiste kätega mehaanika konnas, ta ehitas ise traktori. Siis ta tegi puu raiumise masinapesumasina, mida tol ajal noh nagu eriti ei olnud ja, ja noh, kõik vesi oli kodus sisse tehtud, nii et ta oli nagu nagu äärmiselt lahtise käe ja peaga mehaanika koha pealt. Tal oli muidugi raske ka, temal oli väga raske periood, see, kui ta jäi suhteliselt ju noore mehena üksi ja, ja siis mina oma tol ajal oli üks laps, aga siis sündisid ka teised lapsed. Nii et ma toetasin tol ajal oma isa üsna üsna palju sellega, et me olime ka koolivaheajad, olime nagu tema juures, et ta ei oleks tundnud ennast nagu mahajäetud või, või üksi ja noh, minu abikaasa oli ei olnud siis kaasas, tema siis tegeles ju töötamisega ja ta tegeles ka spordiga. Aga, aga me saime selles kõiges kokkuleppele, et teatud aeg siis mina olin lastega isa juures. Ja kui siis minu isa jäi haigeks See oli, kui ta oli 76, siis ta haigestus, tal oli mitu insulti oli ja siis olid minu lapsed suured muidugi ja minu keskmine tütar, tema oli siis see, kes oli vanaisa juures ja tema on ka siiamaani, tema elabki seal talus oma perega. Aga tema hoolitses hästi palju siis vanaisa eest ja nad said nagu hästi-hästi nagu lähedaseks üksteisega. Jah, see on tore, et, et niimoodi nagu üle põlvkonna põllule abi. Aga kuivõrd te ütlesite, et te olite peres ainuke laps? Teil ei olnud seda raskust mitte kellegagi jagada ka, missuguste abide väljastpoolt oleksite oodanud, mida tol ajal võib-olla ei olnud. Ma ei oskagi seda öelda selles mõttes, et väljastpoolt me saime ise hakkama, tegelikult me saime perega hakkama, sest minu mehel olid ema ja isa. Et me elasime ka tema vanematega linnas koos. See abi oli nagu perekeskne. Ega, ega ei vajanudki tol ajal rohkem abi kui oma pere, kes perekeskselt sai ära jagatud need tööülesanded, mis, nagu ütleme, see see lähedase hooldamine kaasa tõi. Et ma nagu ei tundnud seda, et ma oleksin nagu, kas üksi jäetud või, või, või see oli meie pere ikkagi toetas hästi tugevasti. Ja vaat siis ei olnud ju ka seda muret, et lapsed oleksid reisinud kuskile kaugele välismaale, Ameerikasse või Austraaliasse, vaid pered elasid koos. Üks põlvkond toetas. Ja et see oligi nagu huvitav kogemus, et ka nüüd minu lapsed nagu saavad kogeda kolme põlvkonna kooskasvamist ja, ja siinjuures kui linnas me olime, siis olid mehe ema ja isa ja, ja ma ütleks, et see on nagu väga huvitav, tav kogemus, kui tavaliselt öeldakse, et on hea, kui elatakse ikkagi eraldi. Et seal on omad plussid ja miinused. Et mõne koha pealt on muidugi hea, kui sa oled ainult üksi oma perega. Aga noh, minu mehe vanemad olid ka äärmiselt tolerantsed. Et meil ei tekkinud niisuguseid probleeme omavahel. Ja hiljem, kui mehe ema jäi haigeks, no siis olin mina see, kes teda ka hooldas. Ja kui tema ära lahkus, siis, siis oli, oli mehe isa, tema oli väga elujõuline ja, ja siinkohal ma praegu meenutan siis ka väga hea sõna, aga ta oli 90, kui ta lahkus, aga temal oli selline huvitav Anne ka selline päikseline ja, ja ta oli väga musikaalne, et meil oli kodus kogu aeg elav muusika, mängis akordioni ja kui vahel ütlesid lapsed, et hakkab pihta, jälle. Mina nautisin ja mõtlesin, et, et see nii harukordne, et las ta mängib, las ta mängib ja siis ta laulis, sest tal oli väga kõva lauluhääl, nii et tal oli oli bassbariton, mida ta laulis, et kõvasti ja õigesti ja sinna ta siis mängis seda akordioni juurde. Et see on harukordne võimalus elavat muusikat kodus kuulata. Ja mu lapsed kindlasti nüüd mõtlevad, et kuuleks veel seda vanaisa mängu. Läheme teie tööelu juurde, sest 23 aastat tagasi te tegite selle suure muutuse, et haigla töö seal lastehaiglas lõppes ära. Lõppes ära ja lõppes ära sellepärast et, et nüüd oligi 90.-te alguses ja leiti, et on, jääb ainult üks haigla, kui ennem oli Nõmme lastehaigla ja Tallinna lastehaigla, siis nõmmelastehaigla kaotati ja, ja jäi ainult lastehaigla ja siis olingi mina selle dialemma ees, et kuhu nüüd edasi või mis edasi teha, et mis ma nüüd teen. Ja siis oli, mul oli osakonna juhataja, oli haiglas seesama liha Põldema ja tema mulle ütles, et koolis vajatakse õendusõpetajat. Ja, ja kuna minu üks unistustest oli ju ka õpetajaks saada, siis ma mõtlesin ja veel Leabildama ütles, et noh, et sul tuleb see hästi välja ja siin ma ütlen ka seda, et tegelikult noh, ega ega siis õenduses saju tegeled ka palju õpetamisega, sest patsiente tuleb õpetada. Ja, ja nüüd oli mul siis see võimalus, et ma siis lähen ja proovin. Ja 95. aastal ma läksin siis Tallinna meditsiinikooli proovima ja ma mäletan, et kui ma sinna kooli sisse läksin siis ma küll mõtlesin ka, et püha jumal, kas ma ikka saan hakkama selle proovimisega ja vot seal oli ka need toetavad inimesed, kes tegelikult nagu proovimisel väga hästi kaasa aitasid. Ja ma mäletan, et tol ajal seal olid nii mitmedki, kes, kes olid hästi nagu hästi toetavad aga millegipärast sellesse aega on jäänud meelde meie praegune rektor kes, kes ütles väga ilusti, et tule, lähme nüüd, tule minu tundi, tule, kuula. Et ta oli äärmiselt aitäh, sõbralik ja, ja üks üks osa kindlasti minust jäi kooli sellepärast et tema ütles. Tule, lähme. Ja aga hiljem kujunesid kujunesid nagu õendus hakkaski arenema selles mõttes, et kui ennem olid õpetajad põhiliselt arstid, siis nüüd hakkasid õpetama õed ja toimus ka õdede välja õppema mäletan, oli ka üks Taani koolitus, kus Taanist tulid õendusõpetajad ja hakkasid meid õpetama tama ja seda tehti ka koos Eesti Õdede ühinguga. Tol ajal oli teisi Remmel, kes oli selle ühingu nagu juht ja nii siis õppi pimine, algas minul Tallinna meditsiinikoolis tol ajal ja, ja see õppimine kestab siiamaani edasi ja mul on väga palju häid mõtte ja hingekaaslasi kolleegide seast äärmisel soe seal nagu ka teatud mõttes oma perekoolis. Et ma ei hakka nagu välja tooma eraldi neid inimesi, aga neid on seal väga palju. Ja samuti võin öelda, et miks ma ikka edasi proovin, on see, et õpilased, et sa ju oled seal õpilaste keskel ja, ja tunned seda arengut, mis toimub siiamaani. Õdede töö ja tähtsus ravimisprotsessis on minule siis aasta-aastalt kasvanud ja, ja ka see haridus, mida tervishoiu kõrgkoolis antakse, on absoluutselt midagi muud kui minu meelest 10 15 aastat tagasi veel. Ja kindlasti on, sest haridusse on kindlasti juurde tulnud see, et õed saavad rakenduskõrghariduse ja nüüd on võimalik ka tervishoiu kõrgkoolides saada magist terviseteaduse magister. Nii et, et õendus on väga palju arenenud ja õed on muutunud iseseisvateks spetsialistideks. Jah, elu seab meile palju rohkem kohustusi, ülesandeid ja vastutust, et kui ma kuulan inimesi, kes kurdavad, et nad ei pääse perearsti vastuvõtule, et et pereõde ongi see kesi nõustab, õpetab ja vaata, paneb diagnoosigi. No diagnoosi noh, ütleme diagnoosi paneb arst, aga õde saab panna õendusdiagnoosi, sest õdedel on oma õendusdiagnoosid olemas, on täiesti niisugused, nimetatakse veel Nanda õendusdiagnoosid, see, need nõnda õendusdiagnoosid on tulnud Ameeri ka õendusdiagnooside assotsiatsiooni-st ja meil on isegi eestikeelne raamat, kus on võimalik õdedel õendusdiagnoose püstitada patsiendile. Arst paneb oma diagnoosi, aga õde püstitab oma diagnoosi patsiendile. Nii et diagnoosivad küll. Väga tubli, võtame nüüd hetkeks veel selle teema, millele te eelnevas intervjuus viitasite, ehk see on see lähisuhtevägivalla probleem, te olete ühes justiitsministeeriumi komisjonis tööl ka. Jah, olen olnud seal juba päris pikka aega, aga lähisuhtevägivalla või vägivalla teema tegelikult kasvas välja ka minu magistritööst, kuna uurisin kooliõdede kogemusi koolivägivallast riskiteguritest ennetamisest oli nagu mul see magistritöö teema ja sealt kasvas siis edasi ka minu järgmised tegevused. Et koolis olid projektid ja oli ka niisugune rahvusvaheline projekt, kus osalesid paljud välisriigid ja selle projekti raames tööd alati välja abimaterjalid ka õpetajatele, lähisuhtevägivalla märkamisel ja sellega tegelemisel. Ja siit edasi on kulgenud siis veel niisugused, et teemad nagu koolis õpet, tamisel meil on õppeaine lähisuhtevägivald ja juhtumi lahendamine, mis on meil koos sisekaitseakadeemiaga. Ja õpilased on siis nii Tallinna tervishoiu kõrgkoolist kui ka sisekaitseakadeemiast ja õpetajad on siis meie koolist, on kaks õpetajat, on üks, olen mina ja teine on Marika Merits ja siis on sisekaitseakadeemiast on kaks õppejõudu ja see on nagu kujunenud Ta niisuguseks väga huvitavaks ja üsna populaarseks vabaaineks õpilastel, kus nad siis saavad nagu koostöös erinevate erialavaldkondadega teada, mida üks teeb, mida teine teeb ja kus on need koostööpunktid. Et edasi toimetada. Me oleme praegu selles olukorras, kus ohvrid, ükskõik, kas nad on koolivägivalla või lähisuhtevägivalla ohvrid, kardavad sellest rääkida ja abi otsida. Ja kui me räägime täiskasvanutest, siis mõnigi neist, kes on teinud näiteks politseile avalduse lähisuhtevägivalla asjus võtab selle hiljem tagasi ja ikka hirmust, kuidas sellest olukorrast üle saada. Valiku teeb muidugi inimene ise, kas ta selle avalduse sisse või ei anna, aga kui nüüd ikkagi ütleme tuvastab kas õde või tuvastaka seal politsei või tuvastavad ka naabrid, siis tegelikult on ju kohustus vägivallaga tegeleda. Ma isiklikult arvan, et inimesed on muutunud julgemaks sellest ka teavitada. Et on ohvriabi, kuhu inimestel on võimalik minna ja, ja, ja seda ka kasutada kataks see et kui siin võtame aastakümneid tagasi oli tõesti rohkem sellist arvamust, et et ütleme, kui on lähisuhtevägivald, et ise ohver on süüdi, siis inimeste teadlikkus on ikkagi natukene kasvanud selles suhtes, et ma arvan, et seda süüdistamist on vähe. Et meil on ka praegu selline rakendusuuring, mida me teeme meie koolis, uurime siis üliõpilaste hoiaku, kuid naistevastase vägivalla suhtes ja sama uurivad ka Türgis koonia linnas sel Chucki ülikoolis. Üliõpilased. Kas me võime tulemustest rääkida? Tulemusi veel ei saa rääkida, sest tulemusi veel ei ole. Aga meil on juba olemas küsimustik ja sellega me hakkame nüüd kohe ja varsti tegelema. Nii tulemusi me saame anda siis, kui meil see projekt on lõppenud. Võtame jälle mõne helgema teema ehk teie kolm tütrepoeg kui vanad, mida nad kõik oskavad. Ja mida nad kõik mulle on õpetanud? Et kui siit hakata vanuse poolest võtma, siis esimene on meil juba kuueaastane ja temale häpp meil kooli häbi esimesse klassi. Ja tema on väga asjalik poiss, meil, tema õpetab minule igasuguseid huvitavaid asju ja mis, mis ala mina kõige rohkem õpin, ma õpin ehk seda infotehnoloogiat, kui on ikka minu telefon tema kätte satub, siis ei ole nalja, sest ta valdab teatud operatsioone palju paremini. Kui mina seda valdan siis teine on meil nelja aastane, tema käib veel lasteaias ja tema on meil väga disisik, et ma ütleks, et tema on meil juba niisugune isiksus. Ja ta on ka sellises hea perioodis, kus ta teab, mida ta teeb ja ta teab, mida ta tahab. Nii et suur oskus, see on suur oskus. Ja, ja muidugi, kolmas on meil praegu kolmeaastane ja tema elab meil maal. Ja tema on nüüd selline poiss, kes on väga õrna hingega. Ja kõik need poisid Ma olen nendega koos nii palju mänginud, ma olen koos nendega arenenud, et ma ütlen ikka, et kui oma lapsed kasvasid, siis sa nagu ei märka seda, mida sa oma lapse käest õpid, kui nad väikesed on. Aga nüüd kogu aeg õpin ja vaatan seda arengut. Kui huvitav on tegelikult inimese areng ja kui sa vaatad ja mõtled, et kui targad on need väikesed inimesed, nendes on, vaatad otsa juba vastsündinule, kui sa vaatad otsa, sealt vaatab niisugune tark, kus välja ja mõtled, aga kust ta ikka tegelikult tuleb. Kas keegi teie tütrepoegadest ka unistab, nii nagu teie väikese tüdrukuna unistasid? No need unistused vast veel ei ole nii vägada lapsed sest kui mina olin räim, siis minu unistused olid, mul ei olnud nii palju, ütleme segavaid faktoreid, mis võiksid seda unistust nagu väga laiahaardelise eks viia. Aga tänapäeval on ju ju nii palju informatsiooni, mis annab unistustele väga palju unistamist, et ütleme ka igasugused tehnikat, et robotid et küll neile meeldivad robotid ja, ja nende arendamine, et seda ma olen märganud, et vot see robotite teema on üks, üks äärmiselt tähtis teema nende nende jaoks. Et võib-olla elukutsevalik kool ei, ei ole veel niisugust suurt unistamist, aga unistusi kui selliseid on neil küll igasuguseid, et teinekord ma ei saa väga hästi aru, mis asja ta nüüd just unistab, kui ta mulle seda robotit näitab, seal seal kas siis ait päädis või, või muidu kuskil tänaval, siis ma saan aru, kui ta mulle selle lahti seletab. Aga seletage meile nüüd ikkagi palun lahti oma kolm unistust, millest väikese tüdrukuna unistasin. Esimene unistus oli saada õeks. Sain õeks, teine unistus oli saada õpetajaks, sain õpetajaks ja kolmas unistus oli saada oma pere, oma lapsed, oma mees ja need unistused on ju tänaseks kõik täitunud. Et ma võin olla õnnelik ema ja õnnelik inimene Teil on siin stuudiolaua peal üks luuleraamat. Kas me tohime paluda, et te seda natuke seletate ja siis loetasid ka midagi? See luuleraamat on minu jaoks väga tähtis. Ja nagu siin ma ka ütlesin, et ma ei ole oma emapoolseid esivanemaid peale vanavanaema Anu näinud, aga nad on mõjutanud minu minu loovust kindlasti ja minu Te käike väga sageli. Ja nüüd siin minu käes on minu vanatädi Elizabeth haavaniidi luuleraamat kirjad kodumaale. Ja ma mõtlesin, et ma loen siit ühe luuletuse. Et luuletused mulle ju väga meeldivad. Et neid luuletusi ma loen, tihtipeale ka koolis, õpilastele ja, ja kodus, mulle meeldib ka lugeda, mulle meeldib üksi lugeda, kui ma olen üksi, siis ma vahel loen ja siis mees vahel küsib mu käest, et mida sa ütlesid. Aga tädi Liisi kirjutatud luuletus, mida ta kirjutas 24. aastal, siis kui ta veel oli kodumaal. Aga välja antud, on see luulekogu Kanadas. Ja luuletus ise pärnad. Lõhmused õitsevad, mooninud braske, päikene kallutab hõõguva pea, tuul ripppõõsastes, teine poolkaski ülesõstraveinipunase rea. Õhtu on tagunud hõõguva raua Acente põledes õhetapkee. Kaugusest kumiseb tasa ja kaua. Kirikukellade aeglane löök. Lõhmused õitsevad, heinakuu helge. Laupäeva õhtust lööb, heliseb kell nurmed, nii lokkavad taevas, nii selge. Süda õnnest on valuni hell. See oli õnneliku inimese mälestus ühest õnnelikust ajast oma elus. Nii oli. Täname intervjuu eest Mare Tupits, et olete õnnelik inimene, armastate luuletusi, kus on see õnnetunne sees ja ma arvan, et see tunne ei jäta teid kunagi elus maha. Aitäh. Ma loodan ka seda. Niisugune sai intervjuu aasta emaga 2019, Maret Tupits oli meil külas ja uue külalise ootel jääme veetma järgmist nädalat kuulmiseni.