Kuulajad vabariigi aastapäeval lähedus annab põhjuse paluda saatesse tänavu riikliku elutöö preemia saanud laureaat. Ja täpsemalt öeldes, spordi vallas said preemia endine iluvõimleja ja treener ning treenerite koolitaja Kadri Liivak ning endine sõudja plane kohtunik, spordi aususe eestkõneleja aga eelkõige arst ja arstkonna eestkõneleja doktor Peeter Mardna. Tere tulemast meie saatesse. Loomulikult mina olen saatejuht Kaja Kärner. Kui rääkida teie elukäigust doktor Mardna siis me peame alustama Teie vanematest omas ajas väga kuulsatest arstidest doktor Ada ja doktor Leonhard Mardnast. Ja mitte ainult sellepärast, et nad andsid teile eeskuju oma eluteed käia vaid sellepärast nende elukäik. Väga olulised mõjutas ka teie elukäiku doktor Leonhard Mardna vabadussõjast osa võtnud Eesti kaitseväe vanemarst ja president Konstantin Pätsi ihuarst. Mõni aasta enne sõja puhkemist käis Prantsusmaal kogumas materjali oma doktoritöö jaoks. Aga ajalugu keeras sinna, et 1941. aasta küüditamine viis ta Norilski vangilaagrisse. Sellele järgnes aasta-poolteist lühikest aega kodumaal ja siis uuesti väga pikka aega asumisel Krasnojarski krais. Teie ema pidi samal ajal kolme väikest poega üksinda kasvatama. Te olete rääkinud oma poisipõlvest Vääna-Jõesuumetsades vikerraadio saates. Käbi ei kuku ja, ja me ei hakka siinkohal seda kordama. Aga rääkige meile, palun sellest, kui palju teie isa pärast seda, kui ta oli asumiselt Eestisse tagasi jõudnud nendest väga rasketest aastatest oma poegadele, rääkis. Nõustus kurvastama, sest isa eino realski ega pärast Krasnojarski krai Uluis rajoon sellest asjadest praktiliselt ei rääkinud. Ta rääkis sellest, kuidas ta seal asumisel olles suure jõe ääres elades kala püüdis. Ja kui palju seal kala oli ja kuidas ta seal jahil käis. Asumisele olnud inimesel oli selle korra järgi, mina ei tea, kuidas, aga oli lubatud pidada püssi. Ja kuidas meie siis sellel ajal temale siit eestimaalt saatsime, laskemoona jahil saaks käia. Aga tööstia raskustest ta ei rääkinud kunagi. Uralski vangilaagrisituatsioonist, mina ei mäleta, et meil oleks kodus isa poolt seda küsimust käsitletud, kui raske seal oli, kui paljud seal surma said ja mis seal edasi oli, kõike sellest ei rääkinud. Sellest on kirjutanud Moldaavia või õigemini rumeenia päritoluga provogresnovskaja oma raamatus pikalt ja seal on need asjad sees. Need, mida isa jäi rääkimata, me saime sealt lugeda. Jüri uluotsa valitsuse haridusminister Arnold Susi on kirjutanud oma mälestustes talle samamoodi asumisel Krasnojarski krais, kuidas doktor Leonhard Mardna töötas sealsetes, kuidas öelda raviasutustes ja päästis väga paljude saatusekaaslaste ja väga paljude eestlaste elu. Sellest ka ei olnud. Ei sellest jätta kedagi, ta oleks päästnud, ei olnud kunagi juttu, aga seda ta küll mainis, et see tema ellu jäi ja sealt eluga välja tuli, oli tänu tema elukutsele, ta pandi vangla haiglas arstina tööle. Ja sellest piirkonnast on või sellest ajast on veel kirjutatud üks ingliskeelne raamat. Mis huvitav oli see, kuidas ma selle raamatu sain. See oli Moskva olümpiamängudel, kui ma Inglismaa sõudekoondise peatreeneriga rääkisin seal ja tuli jutuks, et isa on seal olnud ja ta ütles, et ma olen lugenud mingisugust raamatut sellest. Ja läks üks aasta mööda või pool aastat mööda mulle postiga tuli Inglismaalt raamat. See oli endise Iisraeli kommunistliku partei esimese sekretäri poolt kirjutatud kübwercyoff Generation. Ja seal oli terve peatükk minu isast. Aga see tser inglane pidas meeles, otsis üles kusagilt minu aadressi ja saatis mulle selle raamatu, see on ikkagi fantastika ja see on niisugune inimestevaheliste suhete niukene positiivne näide. See siberi nii jookseb teie elust läbi selles mõttes, et te olite oma nooruses tippsõudja ja tulite NSV Liidu koondise liige, üheksakordne Eesti meister. Aga teid ei lubatud olümpiamängudele. Ja sinna läks 10 12 aastat kõige paremat sportlase aega, sinna jäid siis Rooma olümpiamängud, Mexico olümpiamängud. No põhiliselt ja esimene Tokyo olümpiamänge. Siis ma olin sel ajal paremas vormis, aga te ütlesite, et see takistas mind. Aga minu keskmine vend Toomas, kes üle 60 aasta tegeles mudellennuspordiga, tõsteti maailmameistrivõistlustele sõitmise juures Moskvas lennukist välja. Ta pidi koondisega minema sinna ja tema tõsteti lennukist välja. Minuga nii drastilisi asju ei olnud. Mina olin lihtsalt nagu vene keeles, öeldi, puies noi ja mulle ei vormistatud välisviisat enne kui mul sündis poeg, kes siis nagu pandiks oleks Eestimaal jäänud kuma. Väljamaale sain, see oli 67. aastal. Kui raske teil on olnud elus loobuda sellest, millest te ise arvate, et see kuulub teile. Ma ei tea, sellel ajal nagu selle peale ei mõelnud, sest ega mina ei olnud ju ainukene minust palju andekamaid ja tulemusrikkamaid sportlasi on suurtest võistlustest ilma jäänud kas või Heino lipp on seal kõige selgem näide sellest, aga neid on ju veel palju teisi sealjuures, kes olid sellel ajal nii, et see oli nagu üks tavaline elunähtused, nii selles riigis ongi, et ühed lähevad ja teised ei lähe. Muidugi mulle, 61. aastal tehti ettepanek, et kui ma lähen Moskvasse ja astun armee spordiklubisse siis mulle vormistatakse välisviisa ja, ja ma saan kõike seda teha. Aga tänu kahele inimesele üks oli minu ema, kes tuli spetsiaalselt Lätis, kus treeninglaagris olime kohale ja ja ütles, et seda rumalust ei tee ja teine oli siis professor Valve Saarma ja kes mind ülikooli tagasi võttis läbi oma mehe, kes siis oli dekaan? Teid oli vahepeal eksmatrikuleerima, jah, see oli niisugune arusaamatused, selleaegne õpe, rektor, selg märg, kevadel sai minut avaldused. Osaeksamid lükkan edasi sügiseks, sest ma pidin mai lõpus nagu koondise laagrisse minema ta viseeris, selle jättis oma laua peale ja mina arvasin, et kõik on rahulik, sellega jaguma, siis septembri alguses tagasi tulin, õieti tulin ütelda, viisat vormistama üritama siis oli dekanaadi seina peal, et üliõpilane Mardna, eks maatikuleeritud tegemata jäänud eksamite pärast. Ja selgus, et sild oli prorektori koha pealt siis ära läinud, sellel ajal oli teine projektor ja neid pabereid põldude üles andnud, et ta niisuguse asjaajamisaps oli seal jah. Ja siis ilmus ka noorte hääles artikkel minu koolivenna poolt kirjutatud Palma piri kus oli kirjutatud, et ma ei viitsi õppida ja tegeleb tantsupidudel käimises ja lokaalide külastamisega selle peale isegi pärast minu kallis abikaasa ütles, et siin on kaks põhilist viga. Et tema pole mind näinud vindis olemiseks alkoholi liigtarbimise juures ja teiseks, et tema suur mure on see, et oma abikaasa ei oska ega taha tantsida. Need andmed ja andis arstiteaduskonna partorg polkovnik Grigori msnis. Putin oli andnud ajakirjaniku need andmed, kellega meil oli väike hõõrumine sest minu jalanumber oli 46 ja kirsad, mida sõjalise tunnis alga, pidid panema. Kõige suurem number oli 44, nii et mina olin oma kingadega ja teised olid siis kirsadega. See temale ei meeldinud. Aga olümpiamängudele te siiski ju pääsesite hiljem kui sõudevõistluste kohtunik, millal te tegite ära rahvusvahelise kategooria kohtunik, politsei? Kuulge, ma ei mäletagi seda, sööki oli 74. aastal kusagil sellel kandis, aga ma käisin, mitte ainult kohtunik, aga ma olin sellel ajal ka sõudeliidu eesotsas ja olin nagu selle väikese delegatsiooni juht kahtedel olümpiamängudel, nii Barcelonas kui Sydneys, aga kohtunikuna ma käisin nii Moskvas kui soulis. Eks need asjad on kõik, nagu öeldakse, korruptiivsed, kes tegi ettepaneku mind sinna kohtunikuks võtta, oli üks minu hea sõber, eks ole, kes oli vastavas positsioonis rahvusvahelises olümpiakomitees ja keegi peab mu kellelegi Ta lükkama, eks ole. Mille ees, seda seda ei tea, eks ole nüüd vastavaid organeid ja uuriks seda asja, et kuidas see asi juhtus ikka, kes ei ole. Aga jah, siis ma olin veel 95. aastal olin vanemkohtunik Tampere maailmameistrivõistlustel ja siis 92. aastal lõppesse kohtuniku asi ära. Sest siis kohtuniku statuudis on, et sa tohid olla kohtunik kuni 60 aastani. Mul sai see aeg täis. Jälle üks piirang. Jälle üks aeg, muuseas, teie kohta räägitakse seda, et kui te olite Eesti sõudeliidu president, asepresident, juhatuse liige ette, panustasid sinna spurdi alasse oma isikliku raha. See ei ole väga tavaline. Miks te seda tegite? Sest ma tahtsin seda, et mõned nendest sõudjates, kes sel ajal tipub prügiksid, saavutaksid seda, mida minul ei õnnestunud saavutada ja nad olid selleks võimelised. Õnneks on see täide läinud. Tahate nimetada mõnda nime? Jaanson Endrekson. Meie kena naissõudja, kes tuli pronksmedalile Euroopa meistrivõistlustel. Eks need ole teisigi ja, ja mul on hea meel ka sellest, et kõikidest nendest inimestest on ka edaspidises elus saanud inimesed, kes jalgadega maali on oma eluga hästi hakkama saanud. Te peate olema väga hea inimestetundja, et aru saada, kellele on mõtet panustada, kelles on see sisemine virgus võistluse selgroog olemas ja kellel ei ole. Noh, ma ei oska nüüd öelda, eks ole, selle ametiga koos olles suure haigla eesotsas ja tundes neid inimesi ja. Ma ei ütleks, et seal väga raske saada aru inimesest, kes on pühendanud ja kes alati oma isiklikke hüvesid ei sea esikohale, vaid natukene ühiskonna probleemidesse püüab lahendust leida. See ei ole väga raske, minu meelest. Aga eriti hea meel on mul muidugi Tõnu Endrekson, sest tema on ka nagu ajalooga seotud palju Kristjanit, Palusalu järglane Christian fana jahti ahaneks sportlane, kelles on kõik head omadused kokku pandud sihipärane, tagasihoidlik. Ja üks asi, mis on. Ta on vist ainukene meie tippsportlastest kellel kõigil eestimaistel võistlustel osalevad tema vanemad publikus. Jah, see on juba üle 20 aasta, kui on, kui Pärnu jões kusagil majas, kas või siinses alfavõistlustel on alati isa ema koha. See annab ka selle toe, mis tegelikult inimesel vaja. Ja viimasel alfa võistlus sõime, vaatasime, Tõnu on jälle oma endise headusele tasemel ja ka tema paadikaaslased on sama head kui siin aastaid tagasi. Mina küll loodan, et nad saavad. Tuleme nüüd jälle teie juurde tagasi, doktor Peeter Mardna, teie olete olnud väga mitme asja algataja. Teie asutasite Tallinna arstide Liidu, millest hiljem kujunes välja Eesti arstide liit Teie asutasite haiglajuhtide klubi, millest hiljem kujunes välja Eesti Haiglate Liit. Radioloogina te olete viinud kiirabihaiglas töötades röntgendiagnostika osakonna nii kõrgele tasemele, et seda peeti parimaks terves Nõukogude liidus omal ajal. See loetelu ei ole täielik. Mis see on, mis on teid sundinud uusi asju algatama ja looma? Noh, siin on kaks asja, tõenäoliselt ega neid asju ei saa kunagi üksinda teha, seal ümber peavad olema inimesed, kes sedasama asja tahavad, mille sa välja mõtled ja eks siin ole teatud edevuse komponent ka juures, et seda teha ja väljapaist. Ei tundu nagu päris tõepärane, aga ma lepin selle vastusega. No eks ta on niimoodi ole, ega paljud ei taha seda tunnustada, kõik tahavad väga tagasihoidlikud olla, aga etteotsa peab ikkagi ise Türgima ja selleks peab mingisugune ajend olema, miks sa tahad seda teha, tõenäoselt? Tahad esineda ja välja paista? On veel üks asi, mida just nimelt teie, doktor Mardna pidite Eestis algatama ja see viib meid tagasi 1992. aasta Barcelona olümpiamängude juurde. See oli esimene olümpiamängude ajal, kui Eesti vabariik sai taas sinimustvalge lipu all esineda. Ja kui Eesti olümpiakomitee tegi just teile ülesandeks kas esitada Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele paberid, et Eestis ei ole sportlastel dopinguga probleeme või kuidas see lugu oli? Oi, see oli väga igapäevane küsimus, kuna eelduseks, et riik osaleb olümpiamängudel, peab olema see ausus, sporditegemist, tagatis ja selleks on, eks ole, dopingusüsteemi kontrolli olemasolu ja selleaegne. Olümpiakomitee president Arnold Green ütles, et Peeter, et kuna sina oled meil siin täitevkomitees ainukene arstipaberitega inimene ja see kuulub nagu meditsiini valdkonda, osaliselt siis võtage ja katsu see asi korda ajada, no eks ju siis katsusime seda teha, võtsin soomlastega ühenduse, sealt saime nagu algõpetust ja siis otsisin eestimaalt inimesi, kes selle asjaga tegelikult füüsilised tegeleksid, proove võtta ja siis kullerteenistusega laboratooriumisse viia, sest need mängureeglid, kuidas neid võtta, Ta ja kuidas neid viia on väga ranged. Ja siis me tegutsesime ja tuli väga korruptiivne ühing sellel ajal sesse ühik koosneb minust, minu pojast, minu poja naisest, minu tütresse tütre mehest, kes kõik olite ohtralt. Esimene viisik oli selline, pärast tulid inimesed juurde veel. Aga me saime nagu hakkama ja meil oli selles suhtes kerge, sest Eestimaal selliseid laialdasi dopinguprobleeme ei olnud sportlase juures mõned üksikud juhud on üldsegi olnud, eks ole. Nii et meil üldiselt on ausus, spordi tegemine ja tõenäoliselt sellepärast, et meie sportlased on ausad ja korralikud ja ei tarvita dopingut, andis rahvusvaheline olümpiakomitee muljega selle ausa võitluse auraha. Minu teele. See oli sportlase teele, ta ei tarvitanud seda. Aga ega sellest keelatud ainete kasutamisest soorituse parandamiseks ega sellest väga palju, tookord siis üheksakümnendatel aastatel avalikkuses ei räägitud ka, et see ei olnud nagu üldse teema. Ei olnud teema jah, ja eks see dopingureeglid on ju väga palju muutunud, praegu on, põhimõtteliselt on ju anaboolsed, hormoonid on põhiline, millega vahele jäädakse ja mis soodustavad lihasmassi kasvu ja sooritusvõimet. Ja nüüd viimasel ajal on tulnud vereloomet soodustavad preparaadid. Poolsed hormoonid olid dopinguainete nimekirja alles peale Müncheni olümpiamänge üheksa või 72. aastal ennem seda ju, see oli legaalne, seda võis tarvitada ja tarvitati väga palju. Küsimus on see, et mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, näiteks Me hommiku joome kohvi, eks ole. Kolm rassi, kohvi on lubatud, neljaks läheb juba paragrahvi allasesse, kofeiini hulk võib mõjutada tulemust. Nii et minu meelest natukene ülepingutatud selle küsimusega ja lugupeetud ajakirjanik Priit Pullerits sellest ka üks kuu aega tagasi väga avalikult ka kirjutas. Kui mina alustasin, siis küsimus oli kvantitatiivse analüüs, nagu ma ütlesin selle Kofiiniga, eks ole, kolm tassi ei ole, aga neljast asja on kogus, mis põhjustab, eks, aga nüüd on kvalitatiivne. Kui sa leiad kofeiini molekuli, siis oled juba piltlikult öeldes olid juba tarvitanud ja see muudab asja väga keeruliseks, sest mida see vaene sportlane teeb, kui ta sööb rooma liha streigi, siis on absoluutselt kindel, et tal on mingi molekul sees. Need nuumloomad on ju suurem osa kõik hormoonide peal üles kasvatatud. Hispaania kuusel jalgratturil concadooril, kes võeti nagu öeldi vahele ja ta viis oma siis selle streigitüki sinna, ütles palun ja aga noh, siis on jälle teine, profisportlane vastutab selle eest ise, ta pidi teadma, aga mida ta siis sööb, kana ei tohi süüa, loomaliha ei tohi süüa, ma ei tea veel, mida ei tohi igal pool võib-olla ja kõige suurem. Ta on ju praegu nendes niinimetatud toidulisanditest kirjade järgi, seal ei ole keelatud aineid. Aga meile teadaolevatel juhtudel või situatsioonides on ligi 20-l protsendil nendes aineid sees, mida sildi peal ei ole. Meil oli paar aastat tagasi oli see dopingukomisjon koos, millega me tegime siis valitsusele ettepaneku, et nende ainete maaletoojad peaksid ennem kui nad neid tohivad müüki lasta peaksid tegema oma kulu ja kirjadega selle analüüsi, kus need on puhtad või ei ole. Aga seda ei võetud isegi päevakorda. Sportlane, kes ostab siis toidulisandi järgmisel päeval läheb analüüsi andma, saab minimaalselt kaheaastase võistluskeelu. Sõnaga te olete selle antidopingu juures siin Eestis olnud algusest peale. Ei algusest peale, aga mitte lõpuni viimased 10 aastat, ma ei ole seal lähedal ka olnud. Aga te väga hoolikalt siiski jälgite, et kuidas nüüd tagantjärgi tarkusega kõiki võtta, et dopingutarvitamise juhtumid, mis on nüüd avalikuks tulnud, mida on sportlased kas omaks võtnud või milles mõnda sportlast ikka veel kahtlustatakse, aga tõendeid ei ole. Kas oleks midagi olnud võimalik teisiti teha? Avalikkus poleks pidanud oma kangelaste speks. Ma ei oska öelda, ei oska kedagi süüdistada, sest mina oma sisemuses olen täiesti veendunud või kindel, et Andrus Veerpalu teadlikult ei ole tarvitanud dopinguaineid. Sest situatsioon, kus ta oli kaugel metsas, treeningul teda kutsuti dopinguproovi. Kui sportlane oleks teadnud, et tal on, nagu öeldakse, pauk sees. Ta ei oleks pruukinud minna, see tähendab mitteilmumist ja alles kolmandal mitteilmumisel tuleb karistus. Ta läks ju heatahtlikult ja andis selle proovi. Siin on teised asjad, millest ma ei tahaks nagu rääkida, aga on olemas teatud uurimisgrupid ja tõenäoliselt oli ta ka uurimisgrupi all katsejänesed need, nii et ma ei usu seda asja. Ja teine küsimus on muidugi see, et millegipärast me väga meeldib inimesi ühiskonna ees enne süüdi mõista, kui kus asi, selge. Tahetakse mingisugust päeva tippsündmus, saadan suured pealkirjad. Ma mäletan, ministeeriumis oli seal tööl, siis see oli vist 95. aastal. Päevalehes ilmus esimesel leheküljel suur pealkiri. Kuressaare haiglas suri arstide süü läbi neli vastsündinut. Mina olin sel ajal nagu tervishoiu juhtima, pidin seda asja uurima. Tuli välja, et kaks nendest tulid haiglasse üsasiseselt juba surnud lastega. Nad ei olnud käinud raseduse kontrollis. Kaks järgmist suri tegelikult Tallinna lastehaiglas kellel oli arenguliselt väga suured häired seal Torstides ühel oli arengule häired ja teisel oli tekkinud hingamise või asüks ja tal oli nabanöör kolm korda või kaks korda ümber kaela, eks ka seal ei olnud arstide süü, eks oli, Narva maantee seitse konverentsisaalis suur günekoloogia arstide koosolek kuhu oli kutsutud siis ka see ajakirjanik. Ja me palusime tal siis selgitada, et miks tema ütles selle peale, et aga ma sain seda teada reedel ja mul ei olnud kellegi käest küsida, selle peale me ütlesime, et sünnitusosakond töötab 24 tundi ööpäevas 365 päeva aastas. Et oleks võinud ju helistada ja küsida. Ta ütles, et ma vastan sellele küsimusele peale vaheaega. Aga peale vaheaega, keda ei olnud, ei olnud seda ajakirjanik. See vastus on meil tänase päevani saamata. Ja vot sellised pom uudised hävitavad kodanikke usalduse, tervishoiuasutuse ja selle abi üles, mida antakse, mida tahetakse alati anta paremal tasemel tänase päevani. Saarlastel kripeldab Ikaze, Kuressaare haigla küsimus, et kas siin on ikka turvaline sünnitada. Miks me seda teeme, me siin peab väga tasakaalustatult mõtlema, mida ja kuidas tervishoiuküsimustest kirjutada. Ja hea näide muidugi sellest, mis tänast lehte lahti võttes oli kahe Kadri artiklit Postimehes mis väga tõetruult ja väga õigelt hakkasid käsitlema probleemi, mida senini ei ole mitte keegi julgenud käsitled. Tuletame meelde, palun, Kadri Kuulpakk. Küsimus on muidugi väga valus. Kas on mõtet kunstlikult elus hoida eluks sobimatud organismid? Me oleme teiega sellest varem rääkinud varasemates raadiosaadetes. Kas teie seisukoht on sama, mis oli 10 15 aastat? Tagasi jah, mu seisukoht on sama ja ma arvan, et paljud ajaga tohtrid ja mitte tohtrid ütlevad, et meie eas on üks soov, põhiline soov, kui see aeg tuleb siit ilmast lahkuda, et see tuleks äkki kiirelt valuta. Aga see ei ole inimese enda valida, see ongi ja see on üks looduse poolt nagu öeldakse, ebaõiglane käitumine selle inimsooga, et see siia ilma tulemine on suhteliselt lühiaegne, on ta valus, aga ta tuleb ja on, eks ole. Aga tihtipeale siit ilmast lahkumine on aastaid kestev, vaevarikas ja kõiki koormav. Ja küsimus muidugi väga raskete arenguhäiretega lastel ja siin ei ole meil küsimus selles, et kui ta on sündinud juba, et siis me midagi ei teeks, vaid küsimus on selles, et meie teadus peab jõudma nii kaugele, et me varases üsasiseses perioodis suudame diagnoosida neid võimalikke häireid, mis sellel tulevasel inimesel võivad tekkida ja vältida tema lõpuni väljaarenemist. Selle probleemiga on ju tegelenud praegu ju Iisraeli riik? Usun seadusega, minu meelest oli üks riik veel, aga ma ei mäleta, mis oli kus on vastu võetud seadus, et enne, kui inimesed abielluvad seal vist seda kooseluseadust niisugust ei ole, seal reeglina inimesed ise riigis abielluvad peavad mõlemad pooled tegema geneetilise testi, et välja selgitada, kas nende järglastele on oht saada geneetilise haigusesse. Praegu meil on neli geneetilist haigust, mida varases loote heas saame diagnoosida kõige täpsema Downi sündroom, mille varases esimesel semestril on minu teada juba üle 99 protsendi täpsus. Nii et sinnapoole me peame liikuma. See on üsna tugev riigi sekkumine inimese eraellu. Missugune teist. See on riigi sekkumine ja see on inimese enda kaitsmine kude, pruugaja vaatate seda statistikat Nende perekondade suhtes, kellel on sündinud tugeva puudega suure puudega lapsed. Siis vaadake, kui palju. Reeglina jäävad üksikemad oma raske puudega lapsega üksinda. See on ka nende kaitseriik, kaitseb ennast väga suurte materiaalsete ressursside noh, kuidas ütelda vajaduse ka, et neid ei tekiks ja samas ta kaitseb perekonda. Et need perekonnad säiliks võimalikult paljud oleks hea füüsilise vaimse konditsiooniga laps. Seda ei saa minu meelest niimoodi öelda, et riik segab vahele ja eks meie ühiskonnas on ka palju seda, et ei arvestata või ei ole nagu moodne või, või prestiižikas see, mida kunagi ütles Kennedy. Et ma ei pea mõtlema seda, mida mina hoidmata mõtlema, seda, mida ma riigile anda. Meil on väga palju probleeme tekkinud sellest, et me, inimesed ja ka mõned asutused mõtlevad ainult enda heaolu peale. Nad unustavad ära, et nende heaolu on ju tegelikult tagatud. Meie riigi eksisteerimiseks see saab ainult siis olla, kui meil on selline riik, sellele riigile peab ka kõik andma, et ta saaks edasi eksisteerida. Ei tohi seada esikohale oma hüvesid, alat etavad kuidagi tasa kaalusele. Läbi riigi hüvede saavad ka inimesed oma hüved mitte ainult riigikest nõud. Meil on väga populaarne praegu eriti ajakirjandusse, mida kõik riik peab taga ja samuti on see ka tervishoius. Tervishoius on väga raske seda selgeks teha millest tegelikult on meil puudus. Mina isiklikult ei usu, et me kõiki tervishoiu probleeme saame lahendada raha juurde andmisega tervishoiusüsteemile. Sest kui me vaatame tervishoiukulutusi siis ligi 40 protsenti kõikidest visiitidest, mida kaaskodanikud teevad arstide juurde on tingitud nende enda teadlikkust või mitteteadlikkust eluviisi hoidmisest. See küsimus on ju väga raske, sest Mulle täna meeldib gurmeetoidud ja ma söön neid rohkem kui vaja ja liigume vähem. Mulle meeldib diivani peal istuda ja vaadata huvitavaid saateid ja käia kontserdil ja istuda ja süüa magusaid kooke. Ja see on kõik mõnus ja kõik on väga hea ja ma ei tunne mitte midagi halba täna aasta pärast ja 10 aasta pärast, aga 30 aasta pärast on muutused, mis on tagasipöördumatud ja seda inimestele selgeks teha, on ülirask. Et miks ma pean sellest loobuma, mulle ju meeldib kooki, kohvi? Mulle ei meeldi ennast pilgutada, hull ei meeldi, higiseks minna. Aga unustatakse ära, et inimene on ju looduse poolt loodud liikumiseks füüsiliseks koormuseks. Ja see, mida me praegu oma põhitoiduteenime ajutegevusega istudes koju tulnud viimase 100, no ütleme maksimaalselt 150 aastaga. Aga enne seda 50000 aastat me oleme füüsilist koormust talunud ja loodusesse ümber külastamine võtab aega paar 1000 aastat. Aga meil on see 100 aastaga tulnud või võtame kõige lihtsama asja, ma vaatasin kunagi ammu veel noore tohtrina suhkru tarbimist. 1905 olid andmed, et keskmine eurooplane oli ostnud või tarbinud roosuhkrut üks kilo aastas. Aga 1985 oli see arv 70 kilo. Tähendab, 80 aastaga suurenes suhkru tarbimine 70 korda. Samal ajal füüsiline aktiivsus vähenes, ütleme samal ajal vähemalt viis korst. Ja see ei lähe loodusseadustega kokku. See on see kõige raskem probleem, mida meil on vaja teha. Et kõigepealt inimene vastutaks ise oma tervise eest. Ja see tuleb sisendada, seda ei saa karistamisega teha, vaid siin peaks olema mingisugune süsteem. Mina ei oska öelda, mismoodi see välja mõeldakse. Siin peaks olema mingi boonuste süsteem, et inimene, kes ise oma tervise eest hoolitseb, selle eest hoolitseb võid, sedasi riik annab ka mingi boonus. No võtame nüüd niisuguse näite, mis ei ole võib-olla kõige ilusam ja kõige populaarsem, kaks näidet ma tahaks. Üks on hambaravi suhtes. Praktiliselt kogu Euroopa on süsteem, kus, kui lapsed nullist kuni 18 aastani vähemalt üks koor aastas kontaktis hambaraviga nende täiskasvanuna osades riikides võtab riike täielikult hambaravi enda kanda, osades riikides kompenseerib suure osa sellest möödunud aasta mäe kolleegi elama, aga olime ühes riigikogu komisjoni juures arutuses, kus selleaegne sotsiaalminister ka olijad jälle oma vist tegi selle ettepaneku ja sotsiaalminister ütles, et sel asjal vist ei ole mõtet kuna kõik lapsed ei hakka seda jälgima. Ja teiseks ta ütles, et meil on raske välja arvutada, kui palju see asi maksma läheb. Kolleeg ütles selle peale, et maksma läheb. Seda me praegu ei oska öelda, aga seaduse järgi kõigi laste hambaravi on tasuta, siis on niikuinii seaduses ettenähtud. Ja see, kui palju esimene kord tuleb täiskasvanute hambaravi eest maksta tuleb alles 18 aasta pärast. Ja see, härra minister ei ole enam teie probleem. Ja tõenäoliselt on nii palju terveid hambaid, et see hulk, kellel on vaja oma ravi on hoopis väiksem kui tänapäeval. Ja teine näide on muidugi see, mis oli ka viimastes lehtedes oli nende profülaktiliste skriining läbivaatuste juures. Ma väga vabandan, siin oli meie tugevama poole Naissoo probleem. Rinna kui emakakaelavähi, kui te saate kutse nimelise tulla läbivaatusel siis rinnanäärme puhul jälgib seda kutset natuke üle 50 protsendi, emakakaela puhul natuke üle 30 protsendi iga kord. Ja samal ajal ei taha ju keegi sellel teemal ju nagu ületi rääkida, ma arvan, et neil kaks neiut kadrid võtavad selle küsimuse üles, kui vaatavad, missugused tulemused on emakakaelavähi esimeses staadiumis avastamise puhul, mis see maksab ja missugused tulemused on, kui seda avastakse teises või neljandast staadiumist, mis see maksma? Need kunagi rääkisime, et võiks teha sellise ettepaneku, et boonussüsteem selle asja juures, et innustada, et inimene, kes on käinud läbivaatusel ja kellel avastatakse see halb haigus, sellele riik kompenseerib, kõikus raviga seotud otseselt ka ravimid tasuta see, kes ei ole käinud, sellel jääb seesama süsteem nagu täna saab seda ravi, mis on nagu haigekassa ette nad välja kirjutatakse, ravimeid ostab apteegist need ise välja. Võib-olla midagi aitaks, aga samal ajal üle lahe need kontrollsüsteemid toimivad ja samamoodi ainult et seal on osavõtt tublisti üle 80 protsendi. Ma muidugi tean seda, et või arvan teadvat, miks see nii on. Oma arstitööd alustasin onkoloogia dispanserisse ja seal nägime seda, et miks inimene ei pöördu ja ma arvan, see asi põle tänase päevani muutunud ta Aleksander Kavrillow ütles, et see on nagu imelik, et temaga sellest aru ei saa. Inimene arvab, et ta ei taha teada saada, et see haigus et järsku, kui ta ei lähe, järsku tal siis ei ole. See oli nüüd üle 50 aasta tagasi. Ja minu meelest see situatsioon on tänapäeval ka. Me teame ikkagi teada saama varajases alguses. Kas mul on see haigus, ei ole õigel ajal vahelisegama, sest õigeaegne vahelesegamine varajane vahelesegamine, eriti vähidiagnoosi juures on üks kõige efektiivsemaid meetodeid. Te olete ka öelnud seda, et nii nagu inimene peaks täie tervise juures väljendama oma soovi, kas ta on valmis loovutama oma elundeid ja olema elundidoonor, kui niisugune hetk tema elus kätte jõuab või ta ei ole sellega nõus, et nii täpselt samamoodi peaks inimene täie tervise juures olles väljendama oma soovi, et kui ta on tunud lootusetusesse seisu kui ta on seotud voolikutega aparaatide külge, mis tema eest hingavad või südametöös hoiavad, et kas ta siis soovib niisugust seisundit jätkata. Ta või vastupidi, ta soovib selle olukorra lõpetada, sest see valmistab nii füüsilist kui hingelist Tiina või ta ei tunne üldse mitte midagi. Nii palju, kui ma tean. Teie, doktor Mardna, jaga doktor Andres Ellamaa kollete väljendanud niisugust soovi, mida teha siis, kui te peaksite sellisesse olukorda sattuma. Miks te olete seda soovinud? No kui te küsite otse, miks siis see on seoses meie elukutsega Me mõlemad kolleegelamaga oleme näinud kümneid ja kümneid juhte intensiivravi osakonnas kus teostatakse ravi, kõiki protseduure. Et tulemus ei ole. Aga natukene täpsustaksin meie koos hande kolleeg Ella maga, oleme rääkinud situatsioonist kus teatud parameetritega inimene, kas siin on iga mängus teatud haiguse staadium. Ja meie oleme avaldanud arvamust et siin peaks olema inimese enda tahe, selles oskas teda kliinilisest surmast elustatakse kui elust. Sest meie pikaajaline kogemus näitab, et sellistel juhtudel, kus on see hea ja haiguse parameetreid juures kliinilises surmas elustamise juures. Me elustame külg inimese, aga saame vegetatsioonistaadiumis oleva keha mida ei saa enam nimetada hoomas Apentsiks. Ta ei ole liikumisvõimeline ja tal puudub mõtlemisvõime. Ja sellepärast on ju seaduses öeldud, et ravi tohib inimesele teha tema nõusolekul. Kus on Eesti vabariigi seadused ainult inimese nõusolekul tohib meditsiinilise majandusega minut. Aga küsimus on ju selles, kui ma olen kukkunud kliinilisse surma siis ei saa ju minult enam nõusolekut küsida, kas ma tahan, et mind helistada? Tähendab, selleks peab olema mingisugune märk. Elustaja kohe esmaselt teab missugune, et see on inimese soo, sest meil on ikka praegu, nagu öeldud, e-haiguslugu kummuli haiglas kliinilisse surma suren siis haigusloos. Ravitohtrid teavad ka, kui ma maal või metsas või tänaval kokku kutsun, siis kiirabi ju ei lähe kõigepealt e-haiguslugu vaatama vaid hakkab elustama. Sellepärast peab olema ühiskonnas aktsepteeritud mingisugune märk selle inimese tahte kohta. Meie mõtlesime välja, et selleks võiks olla üks käevõru, mis on, ütleme, paremal käel, kus on peal, kas luban või luba elustad. Et esimene asi, kui inimene leitakse, kiirabibrigaad vaatab paremat kätt, näeb, et seal on see võru ja ei tee seda. Sest seadus ei luba osutada meditsiinilist teenust tahte vastaselt. See tahe peab olema väljendatud ja see tahe peab olema nähtaval. Ja ma veel kord tulen tagasi oma nende kõige õpetlikum aastate juures, mida ma kolleeg Kaurillovi juurešenkoloogias sain on ikkagi see, et need inimesed. Me näeme palju neid inimesi, keda oi, mul on nii paha ja ma ei taha ja ma tahan surra ja aga kui see hetk tuleb, et elu ehmakab ära minema siis tavaliselt needsamad inimesed, kes kogu aeg muidu räägivad, ei taha, tahavad minna, hoiavad 10 küünega elust kinni. See ei ole nii. Ja teine asi on muidugi see, mida me nägime vähihaigete juures. Palatis on kaks vähihaiget haiget, mõlemad on, ütleme, kaugelearenenud vähiga. Ja mõlemad palati haiged. Kui teist patsienti juures ei ole, ütlevad, et jah, temal on see haigus, aga minul ei ole minul tavaline kopsupõletik. Inimene sisendab endale, et ei taha seda haigust, mis on ja üks oli seega nende profilahti lihtsalt. Et kui mulje avastada, seda siis mul nagu ei ole. Ja vot sellest me peame üle saama, et inimene kõigepealt peab aru saama, et kõige kallim asi, mis teil maailmas on, on tervis nagu meie sõbralik rahvas, grusiinid ütlevad, et ta annab taevaisa tervise ülejäänud osta. Ja kui see on tegelikult ka tõsi, selles, et kui mul on tervis, ma saan seda jõukust ja kõike seda kasvatada, ma olen töövõimeline, kõik suudan. Aga KuMul tervist ei ole, siis ma isegi seda elu jooksul saavutatud hüvesid ei saju nautida. Nii et kõige alus on tervis. Üle 50 aasta tagasi, kui lugupeetud Mihkel Kask tuli Siberimaalt tagasi, ta oli minu isa kursusekaaslane, veel hügieeniprofessor tuntud raadiodoktor ja ja tema mehe loengul ütles selles, et juba siis oli küsimus selle ülekaalulise küsimus. Et kallid lapsed, toit peab olema meeldivalt, mitte maitsev, et mitte keegi rohkem jõgiksku vajab. Aga kui me vaatame, kas või eilse nädalalehe vahel, oli terve gurmeelakk paberi peal kirjutatud, kus, keda, mida ja mismoodi saab ennast maitsvaid asju täis süüa, kus odavamalt, kus kallimad, kus veel peenemalt vähem Venemaalt, eks ole. Tähendab, inimene peab sööma seda, mis vaja on ja nii palju, kui vaja on, aga kui me muudame söömise naudingu allikaks, siis järgmine küsimus und Pariaatiline kirurgia, koriaatiline kirurgia on see, et nagu öeldakse, lõigatakse magu maha. Prostalt öeldes me ei pea Pariaatilise kirurgia arendajale andma arsti tiitlit, vaid me peaksime andma arsti tiitli inimestele kes hoiavad ära selle raske ülekaalu. Probleem hakkab siis, kui mul on 10 või 15 kilo ülekaalu, aga mitte siis, kui mul on 100 kilo ülekaalu ja ma õmblen kolmveerand nagu kinni, teadmata, mis pärast sellest organismist üldse saab. Teine küsimus, peame tegema liikumise. Täname hirmsasti propageerime neid elektrimootoriga tõukerattaid võrreldes ütleme nüüd, 70 aasta, kui kui mina lapsena oli siinsamas tänava nurgas ja politseipargis jooksime ringi eriklass Ants Võrk ja mina tegime pahandusi seas siis liikumisaktiivsus 70 aastaga on peaaegu 10 korda langenud. Aga inimeseloom muidu loodud liikumiseks meie praegu kõige suuremad probleemid tervisele tekivad, millest istumine ja suhkur? Kaks asja. 20 protsenti Kanada kodanikust on diabeetikud. Diabeetik olemine vähendab keskeltläbi 10 aastat eluiga. Võib-olla see Sparta eelajalooline eluviis, kus on au sees, eks ole, füüsiline korrektsus, füüsiline võimekus ja, ja samal ajal vaimsed andmed, eks. Meie nagu praegu tõstame üles rohkem vaimseid asju, samale füüsise jätame ära. Lõpuks tulebki välja see, et kui seda füüsis pinda ei ole, ei saa kas vaim areneda. Ja varsti tuleb üldse tehisintellekt. Ma tahaksin esile tuua ka selle, kuidas teie, doktor Peeter Mardna olete hoidnud ülal oma vanemate mälestust. Teie rahadega on rajatud Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde. Tor Aadaja doktor Leonhard Mardna. Allfond, millest teie rahadega makstakse arstidele stipendiumi. Miks te seda teete? See ei olnud mina, meid oli kolm venda ja selle fondi asutamine ei olnud minu rahad. Fond asutati minu vanaisale kuuluva Vana-Posti tänava Maja kompensatsiooniks saadud rahadega, mida meili tagastatud kuna ühe tuntud tegelase poeg humas selles majas Seksari pekki kaupa tari. Ja ta kartis, et kui ma selle maja tagasi saan, siis seal enam olla ei saa ja lasti teha sellel ajal koos mõrvatud aselinnapeaga. Selle maja ümberhindamine, kui 48. aastal maja oli säilunud 60 protsenti pommitabamuse saanud ja hävinenud 40 protsenti järelikult kuulus tagastamisele siis 94. aastal ilma minu teadmata tehti uus hindamine ja öeldi, et oli hävinenud 60 protsenti ja säilinud 40 protsenti ja tagastamisele ei kuulu. Aga ma sain kompensatsiooni selle majaaluse pinna eest. Ja selle kompensatsiooniga vendade otsusega asutasime selle fondi. Ja muidugi selle fondi asutamise juures oli peategelane sobereeris muidugi ütles, et kuule, teised teevad, miks sina ei tee? Fondil läheb hästi, igal aastal on uued stipendiaadid. Jah, aga see ei ole minu raha, eks ole, ma olen palunud minu tähtpäevade puhul mulle mitte kingitusi teha, vaid sinna fondi teha ja sinna annetanud arstide liit kui haiglate liit kui kolleegid, kui tuttavad ja mõned asutused ja. Ma ei ütleks, et seal nii väga hästi läheb, aga me seisame pinnal ja ja kuna ma nüüd olen saanud selle suure riikliku preemia, siis fondi tulevik on roosiline. Ja teine kuste oma vanemate mälestust jäädvustate on see Vääna jõe kaldal asuv saue söödi talu, mille ümbrusesse te olete hakanud metsa istutama. Kui palju? No ma ei tea, kui palju sind on ikkagi tuhandeid puisonishitud kovita, kümneid tuhandeid, sest esimene juhus oli. Poiss oli 66, sündis vis 70 78 või 79, meil oli ju seal kaks hektarit põllumaad. Ja selleaegne linnapea lumi oli käinud seal vaatamas väga ilusa jõekääru kohal ja tahtsid sinna niux, kaks väikest suvilakooperatiivide nende põldude peale. Ja minu vanema venna koolivend oli selle piirkonna metsnik Toivo Reinsalu, Oxford Toivo tulijad, ega meie teadnud seda, Toivo tuli, ütles kuuletud Silverile, ütles, et siia tahetakse kooperatiivi teha, eks ole, sellega, mis me teha saame. Ja Toivo ütles selle peale. Tule, ma annan sulle 5000 taimekuure, taime ja vene seadused ütlevad, et kultuur metsa ei tohi maha võtta istutatud metsa. Ja siis meie lastega ja vennalastega. Ma mäletan, see Welle'le Eurovisioonipäev ja kui isa kamandas, lapsed need istutama, need kaks päeva meisterdasime seda metsa. Ja Harri lumi ei saanud sinna teha neid suvilakooperatiiv. Aga pärast seda ma olen jah, pikkamööda neid puid sinnagi istutanud, sest tegelikult isa ostis väikse talukoha 37. aastal oomi talu käest. See oli viis hektarit ja siis kus maade tagastamine ja see oli siis tänu sellele ma saingi selle tagasi. Et neid suvilakooperatiiv ei olnud, aga see oli kogu aeg metsamaalide tihemini suur männimets oli seal pea. Ja praegu on mul küll ainukene soov ja mul on hea meel, et poja soov on ka, et me tahaksime natukene sealt metsa juurde osta, mitte selleks, et seda maha raiuda, vaid see, et seda säilitada seal ümber. Sest meie kõige arvas, tõsi, aga meie tuttavate arvates see koht on täielik selle maa paradiis. Sest ühelt poolt piirab seda jõgi. Ja teine poolt, järgmisel naabrini on kolm kilomeetrit vahepeal suur mets. Möödunud aasta kevadel juhtus suur õnnetus, kui isa selle maatüki ostis. Siis oli seal üks hiidsuur tamm ja see jäi sellest krundist välja. Mina ei tea, kas nüüd tõsi või ole tõsi, aga vanaema rääkis, et isa oli ostnud selle tamme eraldi ja maksnud sellele maaomanikul eraldi 100 krooni. Sellel ajal oli väga suur raha. Ja möödunud kevadel see tamm tormiga murdus maha. Aga. Sellest tammest minu poeg lasi teha jämedad plangud. Need on praegu Saaremaal kuivamiseks ja selleks tahab teha suure elutoa laua, mis on kolm lehter tekkija poolteist meetrit lai ja kaalub 500 kilo. Et vanaisa, see mälestus jääb ikkagi püsima. Mardnate arsti suguvõsa mälestus jääb püsima ka selles, et teie tütretütar on otsustanud arsti elukutse kasuks ja teil on selle üle hea meel. Nojah, eks see oli möödunud aasta lõpu kõige meeldivam uudis. Anett teatas, et tema enam Londonis disaini õppida ei taha. Mida ta aasta tagasi väitis, et see on ainukene asi, mida ta elus tahab. Ja et tema tahab seda, mida vanaisa ema ja vanaema soovitasid. Et ta võiks minna arstiteaduskonnaga, siis jätkata ema tööd hambaarstina ja tunnistas üles, et vanavanemate ja vanemate nõuanne oli ikkagi õige, et tema ei taha enam autosid disainima hakata, tema tapnud inimesi. Kas ta nüüd tahab hambaarstiks saada või üldarstiks saada? See otsus veel päris ei ole, mina olen kusagilt kuulnud, et isa on, soovitan, et ära ikkagi hambaarstiks satu. Okei, kuuksiastiks, miks jaoks ei saa seda soovitanud, ma ei tea, sest nii oma kalli kaasa ka nemad minu meelest väga hea hambaarstid. Aga noh, eks siis näeb, kuidas Anetil läheb. Et see oli jah üks kõige meeldivam uudis, mis nagu jõulukingina mina sain, eks ole. Ja ilusaid asju on siin ilmas muidugi veel olnud, et oma poja juurde sõidan nüüd mööda reidi teed mööda liivalaia tänavat reidi teele ja siis maarjamäele. Ja minu meelest ühiskond peaks küll hindama neid inimesi, kes projekteerisid ja ehitasid selle tee. Ja need isikud, kes seal protestisid ja meelekordses kollas peaksid häbi pärast punastama. Tänan, doktor Peeter Mardna, veelkord. Õnnitlen riikliku elutöö preemia pälvimise puhul, eks see oleks võinud juba varemaltki kätte tulla, aga parem hilja kui mitte kunagi. Ja väga ilusat saabuvat kevadet Vääna jõe kallastel. Aga selle elutöö preemia, siis ma pean ütlema, et kõigepealt peab tänama neid, kes esitasid ja miks nad esitasid, siis ei jääks nagu nende teada. Kõige huvitavam on, et selle protsessi juures ei ole jälgitud erakonda kuuluvust esitajate hulgas ei olnud mitte ühtegi keskerakondlast. Kadri Kuulpakk ja Kadri Tammepuu oli doktor Mardna intervjuus tunnustatud kaks kadrit. Nende artikli meditsiin hoiab elus neid, kes kunagi elama ei hakka, leiab eelmise nädala Postimehest.