Kuulajad saadee kajalood on täna tulnud turvaliste stuudioseinte vahelt välja. Me oleme tulnud sagi vale Koidula tänavale Tallinnas Kadriorus, põhjusel et täna on 14. september ja on Kadrioru kirjandusfestivalipäev. Ma mõtlesin õige pikalt, keda kutsuda kajaloodi saatesse külla siia kirjandus tänavale. Ma leidsin, et tegemist peab olema inimesega, kelle looming on publiku poolt tuntud. On armastatud, neid kirjanikke ei ole Eestis mitte vähe. Valikus oli Andrus Kivirähk muidugi tema sinine sarvedega loom, uus, täiesti uus. Jutukogu tuli alles hiljaaegu välja priske paks, üle 300 lehekülje. Tema kõige viimane näidend Isamaa pääsukesed on praegu veel draamateatri laval. Siis oli valikus Tõnu Õnnepalu. Tal on just värskelt tulnud välja raamatud, Pariis 25 aastat hiljem ja Acer. Me võiksime võtta ka Paabamat sinipõhjusel, et ta on kevadel võitnud romaanivõistluse saanud esimese koha. Aga me kutsusime saatesse ühe väga tuntud stsenaristi. Saame ka öelda draamakirjaniku, tõlkija ja lõpuks või kõige esimeseks näitleja Martin alguse. Tere tulemast saatesse. Tere aitäh kutsumast. See debüütromaan, midagi tõelist, ilmus alles tänavu. Teil oli julgust võtta vastu ettepanek kirjutada Neljas osa Oskar Lutsu paunvere lugudele kevade, suve ja sügise järel, siis osad talv. Ja oktoobrist hakkab Eesti televisioon näitama teie täiesti uut seriaali ekstra Eesti televisiooni jaoks kirjutatud lahutus Eesti moodi. Martin algus, teie algust tuleb otsida Vooremaalt, jutustage meile, palun oma lapsepõlvekodus tema vanematest. Ja sündisin Jõgeval. Aga üsna pea kolisime suurest Jõgeva linnast väiksesse Siimustesse mis seal umbes viie kilomeetri kaugusel Jõgevast ja ja seal ma siis jaam põldude ja metsade vahel kasvama hakkasin, meil oli isegi lasteaed, kutsuti siis metsad arekeseks, metsatareke oli lasteaia nimi või on siiamaani. Ja tõepoolest aia taga hüppasid jänesed ja käisid kitsaid masimas ja see oli selline tõeline idüll tegelikult, ja ma olen väga tänulik praegu tagasi, vaadates sellele lapsepõlvele ja sellele looduslähedusele mida Siimusti pakkus mulle. Et jah, kõik need voored, avarus, metsasopid, järvekeses, see kõik on kuidagi hästi nüüd nagu hinge sisse kasvanud, nüüdseks sellepärast et lapsena ma seda noh, päris niimoodi ei tajunud tegelikult, et siis oli ikkagi no eriti teismelise eas oli ikkagi soov kuskile kaugele ja suuremasse kohta minna avastama, aga aga nüüd ma käin järjest sagedamini nii enda sees kui ka füüsiliselt tagasi sinna lapsepõlve maailma ja avastan seal sedasama tunnet. Mille eest oma vanematele tänulik? Te olete, ma arvan, et eelkõige ikkagi armastuse eest et seda mulle jagatud ja ma olen seda kõrvalt näinud ja noh, see on ülioluline ja see annab see annab, annabki mingisuguse mingisuguse selgrooolemisele ilmselt et noh, loomulikult ma olen kõige muu eest ka tänulik ja igasuguste õppetundide eest. Aga ma ise arvan, et seesama armastus ja hoolimine ja, ja see on nagu ikkagi peamine. Aliti, ainus laps perekonnas. Ei, mul on õde Maarika kolm aastat noorem kandja, selles mõttes selline väike tubli Eesti pere poiss ja tüdruk ja eks oli, igasugust kraaklemist ka seal muidugi ja ja igasuguseid igasuguseid vahejuhtumeid seal lapsepõlves, aga põhiliselt me Ma sain ka õega väga hästi läbi. Et meil oli üldse seal oli palju lapsi ja sel ajal oli, oli võib-olla vähemalt Siimusti, see oligi rohkem rahvast ja oli, oli ka lapsi rohkem ja ja esimesed mängud, esimesed näitemängud, võib-olla isegi esimesed rollid sai ju kõik seal paneelmajade ja põldude ja metsade vahel läbi mängitud, et oli väga huvitav. Kas te olite juba lapsena liidritüüp liidri? Ei oska küll öelda, Ma arvan, ma olen kogu aeg olnud natukene selline unistaja, pigem selline. Meil oli seal igasuguseid liidritüüpe, külmul tuleb praegu meelde, et mina, ma võisin tegelikult päris tunde ja tunde ka täiesti üksi mängida, kodus ma tegin ise mänguasju endale ka looduses võtsin mingisuguse asja ja mängisin seal mingi oja või porilombi juures ja sain täitsa hästi üksi hakkama, ilma mingisuguse karja või liidrid petta, aga aga muidugi neid ühismängija oli ka palju ja mul tuleb lihtsalt meelde, et mulle kui me mängisime näiteks Robin Huudia metsas. Täiesti ohtlik oli tegelikult see, sest et meil olid täiesti töökorras vibud ja naelte asemel siis nagu olid sinna otsa keeratud traadi selliseid traadipuntra nool lendaks täpselt. Siis siis minule meeldis alati valida mingi pahareti roll hoopis, pigem mitte olla õilis Robin Huud vaid Hizborniga, keegi, ma ei tea, võib-olla need liidritüübid hüppasid ette, krabasid selle rolli ära ja siis ma mõtlesin, et kes nagu oleks huvitav, võib-olla isegi veel huvitavam karakter. No seda ma mõtlen praegu tagantjärgi rohkem, aga, aga ma jah, tihtipeale võtsin hea meelega sellise pahareti rolli ja nautisin seda siis. Ja kirjutama hakkasite juba lapsena või teismelisi? Tegelikult ma ja mul on isegi praegu veel alles mingisugused vihikud kodus, kus on, on kus ma olen üritanud mingisuguseid Värni stiilis õhupalli seiklusi järgi välja mõelda, et see kõik algas umbes siis, kui ma olin lugema hakanud ja ja oskasin juba kirjutada, et siis ma üsna kiiresti hakkasin tegelikult joonistamise kõrval, sest mulle kõige rohkem meeldis joonistada ja voolida. Lapsena ja selle kõrvalt hakkasin siis nagu lugusi, üritasin kirjutada lugusid ja see saatis mind terve teismelise põlve kuni kooliteatrini välja ja siis kooliteatris, järsku tuli selline intensiivne, hoopis teistsugune elu peale ja ma sain, ma tegelesin ainult näitlemisega ja, ja, ja kuidagi see kirjutamine jäi nagu tahaplaanile. Kuni ma siis ühel hetkel avastasin tõlkimise ja siis andis uuesti hoogum. Muudele katsetele. See oli see kuulus Jõgeva kooliteatri liblika. Kadri ja, ja, ja seal ma olen juba korduvalt öelnud ja ma olen, ma olen ikkagi väga tänulik selle eest, et et ma sinna sattusin, et Leanne, saage Vahur on siis tähendab siiamaani tema juhib seda seal. Jaa. Jaa, kui ta tuli meile kirjanduse õpetajaks, siis muidugi algul poisid tegid virilad nägu ja, ja võib-olla naersid isegi natuke selle peale, et mis kooliteater või mis aga niipea, kui me seal neid esimesi näitemänge lappama hakkasime lugema, ma sain kohe aru, et see on midagi mulle. Et tänu sellele ma ilmselt pääsesin päris mitmest pahandusest, selle asemel, et mingit lollust teha, ma käisin proovides ja ainult ainult veel üks põhjust tänulik olla selle eest. Ja muidugi see andis mulle lõpuks ka eriala ja läksin sealt kooliteatrist edasi teatrikooli. Ja see on noh, paljudele mõjunud väga innustavalt Jõgeval, nii et see on üks suur asi väikses linnas. Enne, kui me läheme teie näitlejaõpingute juurde, tuletame meelde, et laulva revolutsiooni ajal 1988 89 tulite. Et noh, ütleme 15 16 aastat vana, kui lähedale kõik see teile üldse läks, mis ühiskonnas toimus? Ja see ikkagi puudutas ja Balti ketis sai juba käidud bussikesega sõitsime välja ja käisin seal laulupeol, kuigi see oli kõige suurem laulupidu, mis siis toimub, selles oli vist 300000 inimest umbes koos. Et Jõgevalt siia kohale tulla ei olnudki siis nii lihtne nagu praegu, aga, aga ega see ei olnud ka mingisugune kangelastegu. Aga tõepoolest, see puudutas kõiki siis lastest kuni vanainimesteni välja, kõik olite selles suures hoovuses ja, ja kuulasime neid laule ja ma mäletan seda hetke, kui kui, siis kuulutati välja iseseisev, kus siis kõik kõiki, noh, inimesed olid õues lihtsalt ja ja tõesti, lapsed viskasid rattad maha ja kõik rääkisid ainult sellest, et see oli nagu väga oluline. Muidugi. Martin te saate aru, et tänapäeval ei juhtuks mitte midagi niisugust, ükskõik, mida välja kuulutada. No tänapäeval ilmselt tullakse Facebookis kokku siis ja ja Ligitakse 11 ja miks see kõik elu ongi muutunud? Elu on nagunii üsnagi sürreaalne, et siis praegusel ajal on, on elu tänu sellele virtuaalsuse pealetungile ilmselt nagu veel, topelt sürreaalne, et selles mõttes pole midagi teha. Jah. Siis, kui Martin algus viis oma paberid Viljandi kultuurikolledži näitekunsti erialale võttis kursuse vastu Andres Noormets, ma vaatasin, sellest on üsna ilus saade Eesti televisiooni arhiivis. Ja kõik on muidugi natuke nooremad, kui nad praegu on, aga ma saan aru, et sealt ei jäänud teatrisse. Eri tee on Meelis Rämmeld, on Aarne Soro ja on Tarvo Frido linna ja need kol aga tüdrukutest ma ei tundnud kedagi praegustest näitlejatest ära. Tegelikult. Meil vedas väga kursusena, sest et sel hetkel, kui me lõpetasime, meid küll hoiatati algul, et võib-olla me ei saa üldse teatrisse tööle, sest me olime ju esimene kursus, kes siis nagu päris justkui sellel tasemel siis nagu näitlejaõpet hakkas saama ja ja siis hoiatati, aga tegelikult sel hetkel, kui me lõpetasime kooli oli just Ugalas tekkinud selline tore vaakum, et oli just vaja värsket verd ja, ja Pärnusse samamoodi, nii et me jaotasime kuidagi ära kahe teatri vahel enam-vähem tegelikult enamus, kes ikkagi väga üldse tahtsid, et me saime, saime tööle, aga alati teeb elu mingid oma korrektuurid, eks ole. Ja on ka lavaka kursustel, kui praegu tagasi vaadata, siis protsent. Ma ei tea, mis see protsent on, aga alati on see noh, kõik inimesed ei jää siis see lihtsalt, et leitakse midagi muud ja, ja tegelikult kui näiteks mina teatrikooli astusin, ega ma ei teadnudki elust eriti palju midagi ja, ja, ja, ja peale noh, tähendab, teatris oleku ajal alles hakkasin avastama, kes ma tegelikult olen, mis mind tegelikult võib-olla kõige rohkem huvitab. Ilmselt nii on ka paljude teistega. Et nad avastavad selle teekonna jooksul ennast ja, ja väga loomulik, kui mingil hetkel keegi liigub kuhugile mujale, et selles mõttes pole midagi parata. Aga te siiski läksite Ugala teatrisse näitlejaks? Teil on üsna pikk rollide loetelu. Kuidas teile meeldis olla laval igal õhtul oma näo, oma nime, oma kehavõõrad, teksti ka ja olla pidevalt arvustatav. Ja selles mõttes, et see oli üsna stressirohke aeg tegelikult. Ja kui praegu tagasi mõelda ka, et noor näitleja on ju, Ta on nagunii habras, kui üks asi olla saab, et ja siis just nimelt olla selle selle tähelepanu ja, ja igasuguste erinevate erinevate tulede risttules või kuidas seda paremini väljendada. Et tegelikult näitleja elukutse ongi üsna, ta pakub muidugi tohutut rõõmu ja tohutut kaifi, mida ei saa. Ma mõtlen just laval olemine, et seda ei saa asendada näiteks telekaameraga, et seal seal ei ole see üldse seesama, kui sa lähed lavale, sa oled siin hetkel praegu kohal ja, ja praegu oled selles rollis, eks ole. Et siis see, mis sealt tuleb vastu on, on igal juhul palju suurem kui see, kui lihtsalt kaameras üritada mitmeid kordi midagi paremini teha. Aga samas on see ikkagi ka üsna. Ta võtab üsna palju inimeselt ikkagi, sest et igal õhtul lavale minna on, on suur vastutus ja, ja sa pead sellega tegelema, et ma mäletan ikkagi mõnikord oli eriti eriti algul oli ikka närv väga suur sees, nii et tõesti käed värisesid ja siis kui sa läksid lavale, siis järsku tuli selline nagu rahu sa said toimetada. Aga mõnikord ei tulnud, et see hirm ei alati, et äkki ma jäängi rabedaks selleks õhtuks. Eks kogemused muidugi aitavad, aga, aga noh, ma ütlen, et seal on, see ei ole ainult selline olukord, et sa tuled lavale ja naudid ja, ja näitad ennast seal, et seal on ka teine pool, mis on, mis võtab üsna palju inimeselt. Kui te mõtlete oma näitlejaperioodi peale, kas te suutsite mõista ja armastada kõiki neid tegelasi, keda teil tuli mängida? Ja ma üritasin vähemalt kuigi noh, eks ikka oli rolle, mis tulid paremini välja ja mõned, millele ma nii hästi pihta ei saanud, et siis need jäid nagu kripeldama kuskile, aga ma üritasin küll vähemalt jah, selles mõttes, et see tuli koolist juba kaasa, et sa pead nagu ikkagi analüüsima ja sa pead, pead üritama sinna sisse minna, vähemalt. See on selles mõttes huvitav kursus, Viljandi kultuurikolledži näite eriala esimene kursus, et see on andnud meile kaks stsenaristi näitlejate asemel kaks sõnad risti Martin alguse kõrvale ka Gert Kiileriga. Miks te otsustasite lavalt minna nii-öelda lava taha? See kõik kuidagi ise kujunes niimoodi, vähemalt minu puhul oli niimoodi, et ma nagu ma ütlen, ma hakkasin tõlkima, see oli suur juhus, et mulle lihtsalt Peeter Tammearu palus abi, et tal oli inglisekeelseid näidendeid palju lugeda, repertuaari otsida, siis aitasin lugeda neid ja ja siis ma lugesin ja kirjutasin väikseid kokkuvõtteid ja siis Ingomar Vihmar hea sõber siis ütles, et aga mida sa niisama loed neist tõlgi siis juba üks ära ka, et siis innustas mind tõlkima hakkama ja ja siis see kohe haaras mind tohutult see töö, et see tõlkimine ongi väga põnev ja väga huvitav. Ja selle kõrval ma hakkasin otsima materjali ka enda sees, justkui ma sain aru, et mul on ka midagi öelda, et mingid lood, mis olid mul keerelnud juba tükk aega kusagil minu sisekosmoses, et, et ma, ma tahtsin need tahtsin need üles leida ja ma hakkasin kirjutama oma esimest näidendit, janu. Tegelikult paralleelselt minu teise näidendiga või nad tegelikult enam-vähem said korraga valmis, ise oled, on selle nimi ja see on selline noortekas. Ja ja ma ei saanud kuidagi teatris, ma ei saanud valmis neid tekste. Ma läksin igal õhtul lavale, ma laadisin ennast seal maha, närvitsesin, lõbutsesime, rõõmustasin ja, ja kui ma tulin ühikatuppa õhtul, et kirjutama hakata, siis tuli seal võib-olla mõni Lausakene ja siis asi jälle pooleli. Aga, aga mul sündis laps ja siis ma pidin tegema sellise päris järsu otsuse elus, et ma pidin elukohta vahetama lausa ja, ja, ja ma ise mõtlesin salamisi, et võib-olla see ongi hea tegelikult, et kuna ma tundsin selleks hetkeks juba, et et kirjutamise soov on on suurem minust kui näitlemise soov, ütleme niimoodi, et et lihtsalt ma tahtsin väga jõuda sinna, see tõesti, see painas mind. Et ma ei suuda lõpetada neid oma esimesi näitemänge ja, ja siis ma siis ma läksin teatrist ära. See oli väga jällegi, see oli õudne kogemus. Et see oli nagu see oli, nagu ma olen kuskil öelnud, et umbes, et sa jätad oma ordu maha ja üksiku Muuganastid kuhugile külma metsa poole, et sa ei tea missugustes ka. Et et selles mõttes tõesti pisarad olid silmis, kui me rääkisime Peeter Tammearuga ja ma olin selleks hetkeks teatris juba justkui nagu kanna maha saanud ka, et ma sain juba näitlejana paremini hakkama ja tegin omast arust huvitavaid rolle ja tõlkisin teatri jaoks, otsisin materjali ja meil oli väga-väga tore aeg, oli seal see. Ja siis ma pidin ära minema sellest toredast kohast, aga aga see tegelikult see minu nagu noh, see tunne pidas paika, et, et see keskkonnavahetus ja see täiesti tundmatusse hüppamine, see justkui annab mulle tõuke tegeleda oma tekstidega. Ja siis noore isana ja, ja töötades elus esimest korda väljaspool mingisugust sellist nagu mängulist ruumi olles kopi Raitar reklaamiagentuuris, siis see oli nii suur šokk minu jaoks küll, et ma ma hea meelega sukeldusin oma pooleliolevatesse töödesse, kui ma olin seal erinevatele erinevatele reklaamidele siis lõuga neid päeva jooksul välja mõelnud, siis nii-öelda käsu peale, mida tuli teha, siis ma läksin koju ja, ja kõigepealt tuli veel perega tegeleda ja siis õhtul õhtul hilja, siis võtsin arvuti lahti ja see valu Oluja segadus sundisid sundisid siis selle tööga tegelema. Ja noh, muidugi siis ühel hetkel, kui ma hakkasin sarjade jaoks stsenaariume kirjutama, siis siis tuligi seda kirjutamise tööd järsku nagu väga-väga palju peale ja siis mul lihtsalt jäi uneaega väheks, nii et ma läksin kell neli magama ja hommikul kell üheksa läksin tööle ja ja õnneks oli väga mõistev kollektiiv, nii et mul lubati isegi töö juures magada natuke, kui ma väga väsinud. Mul tuleb meelde, et August Kitzberg oli samuti päeval, oli kohtukirjutaja ja siis õhtuti kirjutas klassikaks kujunenud draamasid. Kui me siin vikerraadio välisstuudios vaatame ekraanile, mis ei ole ammendav loetelu Martin alguse kirjutatud seriaalidest, siis on siin ühikarotid, kalevipojad, padjaklubiment doktor Silva, keskea rõõmud, naabriplika, siis tulevad filmid, asi kirjad, väävelmagnooliate soovide puu, siis on siin puudu näidendi janu. Väävelmagnooliate on ka näidend tegelikult. Jah, vabandust, kui ta sattus mul siin üsna üsna sümboolses järjekorras, aga tahan öelda, et siin on ka klassikokkutulek kõik kolm osa filmi, käsikirjad ja soovide puu, et ma katsusin eile õhtul uuesti järelvaadata neid filme ja mõningaid seriaale. See, mismoodi teie filmides juhtub lakkamatult niisuguse tempoga, et sa ei suuda eelmisest actionist veel sisse hingata, kui tuleb uus peale, et ma saan aru, et kõik see eelnev elu, õppimine, näitlejaks näidendite tõlkimine et see viis teid kokku näidendi või seriaali formaadi ja seal toimuva pöörase sündmuste kiirusega, et, et te saite selle maatriksi kätte. Ja tähendab noh, nii palju sellest, et tegelikult näidend ja stsenaarium on, on väga-väga erinevad asjad, et mida ma sain tõlkides ma sain mingi enesekindluse või mingit aju sellest, milline võiks üks näitemäng välja näha ja ja tegelikult kõige noh, suurem tarkus selle juures oli see, et näitemäng võib olla milline iganes. Et kui võib-olla algaja näitekirjanik üritab mingisugust koodi leida, et milline võiks olla näitemäng, siis tegelikult lugedes sadu näitemäng ja lõpuks saad aru, et seda koodi ei ole olemas, et see kood ongi sinu sees, et see, mida sa öelda tahad, see ongi see näidend ja sa pead selle lihtsalt noh, võimalikult hästi endast välja välja saama. Aga, aga näiteks stsenaariumite jaoks on ikkagi selliseid universaalsemad struktuurid olemas ja neid peaks tegelikult õppima, kui sa, kui sa hakkad kirjutama kas filmi või telestsenaariumid, siis on väga kasulik teada, mismoodi seda tööd tegelikult tehakse. Mina olen käinud erinevatel koolitustel ja ka internetis on väga palju materjali, mis aitavad sellele struktuurile pihta saada ja seepärast su enda valida, kas sa kasutad seda struktuuri või sa eirad seda meelega, aga kui sa seda ei tea? Siis on väga suur võimalus, et sa juhusliku lasu tühjus kuskile. Et no lihtsalt see, see lugu ei pruugi nii hästi koos seista, nagu ta võiks, et seal on sellised täitsa omamoodi nipid, kuidas kirjutada stsenaariumit, et ma olen ka nagu noh, siin, ütleme, noortega mõnikord rääkides ma innustan neid, enne, kui nad hakkavad katsetama, natukene lihtsalt lugeda, vaadata, et mis maailm tegelikult on, et seal on materjalid, on kõik tänapäeval kättesaadavad. Et selles mõttes natuke on need asjad erinevad. Aga loomulikult selline näidendites töökarakteritega koos elamine. See kõik aitab loomulikult kaasa stsenaariumide kirjutamisel, et sa, sa ei alahinda oma tegelasi ja sa ei kasuta neid lihtsalt mööblina või tegevuse edasiviimiseks vajaliku atribuudina, vaid ta on ikkagi tegelikult inimene, kellel on omad tunded, omad mõtted ja, ja kui sa oskad tegelast kuulata, siis ta annab sulle väga palju vastu, et selles mõttes mina tähendab töö näidenditega on mind õpetanud tegelasi kuulama, just et see on nagu väga-väga oluline, et et selles mõttes küll on see maailm mingit pidi omavahel seotud, aga seal on ka palju selliseid oma omak nihke, ütleme nii. Ma haaran kinni sellest fraasist, et ma elan oma karakteritega ühist elu sel ajal, kui ma kirjutan. Kas te mõistate kõiki oma karakterit, kas te armastate kõiki tegelasi, kes teie sule alt tulevad? Ja tähendab, see ongi minu arust ka ülioluline, et et stsenarist või siis näitekirjanik ta just nimelt üritaks mõista tegelast ja kui on väga halb tegelane, keda on ka huvitav kujutada, siis sa peaksid üritama teda mõista ka mõista, sest väga lihtne oleks teha tast muidu selline kahedimensiooniline paharet, kellele pärast noh lihtsalt see tegelane on igav pärast, eks ole, ettearvatav. Aga kui sa üritad teda mõista, siis ta hakkab sulle rääkima, kes ta on, mida ta tegelikult tahab ja, ja siis sa valid sealt neid, neid asju, sul on palju suurem nii-öelda siis selline suurem ruum avaneb selle tegelase sees sinu jaoks, kui sa üritad talle lähemale minna, mõista see ei tähenda seda, et kui sa kirjeldad mõrvarid, et sa pead siis kuidagi ise mõrvarlikke mõtteid mõtlema, Kamaga, lihtsalt sa üritad mõista, et mis teda tegelikult sunnib tagant lükkab, mis ta tegelikult tahab, mis tal tegelikult puudu on, et noh, sellised küsimused. Ja püüdes delikaatselt teda jälgida ja kirjeldada tulebki lihtsalt huvitavam jah, see tegelane tegelikult jah, et peab armastama tegelasi küll selles mõttes. Võtame siis teie debüütromaanist midagi tõelist niisuguse tegelase nagu Karl, kes on romaani alguses äsja vanglast vabanenud ja seal on ka üks üsna jõhker peksmises seen. Kas te ainese kogumiseks käite kinnipidamiskohas, käite kuulamas? Krimm, asjade kohtuistungeid? Päris seda ma ei ole teinud, kuigi selle raamatutõuge tuli ka elust enesest, et see väljapressimisskeem, mis seal raamatus selle käivitab, justkui selle sündmustiku, siis see on tegelikult tõestisündinud loo põhjal minu ma küll arendasin seda edasi seal, aga see, see alge on tulnud päris elust, et kus siis inimene püüti internetist lõksu ja mitte ainult üks, et seal oli neid inimesi palju kes sattusid sinna lõksu ja, ja mina lihtsalt valisin välja ühe tegelase, kellega siis see asi võimalikult hästi läbi mängida, siis aga mai külastanud küll selliseid asutusi lihtsalt uurimistööd ikka ma teen selles mõttes, et ma noh, internet on jällegi hea asi selles suhtes, et saab lugeda igasuguseid igasuguseid noh, varem toimunud mis iganes analüüse, eks ole, ja ma olen lugenud eraldi raamatuid psühhopaatidest ja kurjategijatest, et seda küll, see on lihtsalt huvitav tegelikult aga selle karakteri puhul ma Mul tuli see, see tegelane ise kuidagi silme ette ja, ja võib-olla seal on jällegi see elu jooksul nähtud inimeste galerii ja, ja, ja kuuldud häälte kogumist, siis sünteesis sealt välja sellise sellise inimesi nagu ka Leo puhul, nagu ka teisel tegelase puhul. Et selles mõttes. Ja et Carli puhul ongi see, et ja üldse selle raamatu puhul midagi tõelist ta tegelikult noh, seda võib päris mitut moodi vaadata, et ta võib-olla lihtsalt põnevuslugude, võib-olla lugu ärakasutamisest võib-olla lugu sõltuvustest ihadest, aga minu jaoks on ta eelkõige ikkagi lugu reaalsusest, sellest reaalsusest, milles me elame, ehk siis reaalsuse ebareaalsusest. Või siis sürr reaalsusest lausa, et et seesama, millest me korra juba rääkisime, et see on tegelikult selle raamatu kandev motiiv minu jaoks jõutsejaid, kui kui ebarealistlik see maailm tegelikult on ja kui selle peale natukene veel sügavamalt mõelda, siis võibki lihtsalt lihtsalt lõpuks aru kaotanud. Kui sa mõtled, et me elame lihtsalt enda välja mõeldud struktuurides ja kõige kohal on mingi tohutu suur küsimärk tegelikult kosmoses, eks ole, et me ei tea mitte midagi ja ja selle lihtsalt selle tegelase väga raske teekond siis leo teekond, see väga täbar, olukord, millesse ta satub, see siis paneb teda seda maailma lahti riietama nii-öelda ja kiht kihi haaval kõiges kahtlema. Ja, ja lõpuks Ta saab ta aru, et et elus võib-olla ei ole mitte midagi tegelikult muud peale hea tahte, et kui sa tõesti tahad, siis võib midagi olla, aga kui ei ole, siis ei olegi. Ei olegi midagi tõelist. Martin algus, ma saan aru, et teie teoste tegelased on nii-öelda väikesed inimesed, need, kes rabelevad selleks, et elus hakkama saada. Ma kuulen näiteks väike koer ka rabeleb praegu, et siin elus hakkama saada, aga ma loodan, et tal läheb kõik hästi, saba saba käib ilusti. Niisiis, kes rabelevad selle nimel, et elus hakkama saada ega jõuagi aru saada, miks nad siin elus on ja mis mõte sellel tabelemisel kõigel on? Kas teie olete aru saanud, mis mõte teie elule? On ja selle, sa peadki nagu endale ise elu välja mõtlema, et ega siin muud muud teha ei ole siin maailmas, et keegi sulle ei ütle seda ja kui ütleb, siis see on tõenäoliselt midagi, mis sulle ei pruugi sobidagi. Et selles mõttes minu elu praegu minu elu mõte. Pere ja ja arvuti, millega kirjutab, et see ta on aga, aga need tegelased ja et nad, nad on sellisel teekonnal mul küll seal tavaliselt, et ja, ja ma ei taha kunagi anda mingisuguseid vastuseid, et neid vastuseid ju see kuidagi kitsendaks kogu seda olukorda, seda maailma, kui, kui, kui tegelased järsku avastasid midagi väga kindlat, milles mingi tohutu vastuse millelegi, et see ei ole nagu see, ma ei usu sellesse hästi ka, et et aga ma usun küsimisse ja et küsimused on need, mis on, mis peavad olema ja neid küsimusi ma üritan küsida nendele mõelda läbi tegelaste läbi nende lugude ja jah, nii ta on, et selles mõttes, et minu jaoks noh, ütleme kui muusikaga võrrelda, siis on kirjutamine ikkagi pigem nagu džäss, mitte, mitte selline noh, olenevalt žanrist jällegi, et kui siin mõnda nime vaadata siit tagasi, siis tõesti on vaja ka vahepeal poplugusid teha, kus on kõik natuke selgemalt. Aga aga mulle endale kohutavalt meeldib džäss ja just see, et seesama, see, see küsimus on seal džässis ju ka kogu aeg sees, et ta, ta ei anna ennast kätte nii-öelda, ta ei ütle sulle, millega tegu on. Et see on kulgemine tegelikult, et see on selline võrdluse. Head kuulajad raadio kaudu ja siin Kadrioru Koidula kirjandus tänaval. Meie külaline on täna draamakirjanik, stsenarist, tõlkija, näitleja, Martin algus ja et oleks. Nonii, kohe lendavad kõik paberid ja kirjanikule mõeldud kingitus, aga katsume selle kuidagi siia fikseerida. Me fikseerime siin praegu selle, et Martin algus on saanud 2004. aastal Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali, Aleksander Kurtna tõlkija preemia, siis 2007. aastal Eesti näitemängu agentuuri näidendivõistluse esikoha jagamise näidendi ka janu aastal 2016 Oskar Lutsu huumoripreemia ja tänavu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosa kategoorias sellesama romaani eest. Midagi tõelist, millest me rääkisime. Läheme nüüd selle talve juurde ehk. Martin, kas te tunnete mingit mingit hingelist sugulust või, või paiga kaastunnetust, Oskar Lutsuga. Ja kindlasti tähendab just nimelt, et me ju põhimõtteliselt ma olen üles kasvanud ju sealsamas, kus Oscargi kunagi toimetas, jaa jaa, need voored ja Palamuse ja ehk siis paunvere, et see on mul ju lapsest peale väga tuttav olnud kõik ja ja tõesti, et ma, ma nagu tajun seda ja ja seda stsenaariumi kirjutades oligi võib-olla noh, selline helge tunne ja kohati ka noh, muidugi see vastutus andis endast märku, et ikkagi meie eesmärk on tehasefilm samaväärne eelnevatega eelnevate filmidega. Et see saaga saaks sellise ilusa, väärika ja, ja ja ilusa lõpu, ütleme niimoodi, et ja seda ilu seal on palju, seal on armastust palju ja, ja, ja sellist tegevus toimub küll sõja ajal, 1942. aastal saksa okupatsiooni ajal, aga aga inimesed elavad seal, nad elavad täie täie rinnaga seal, sest sa ei tea kunagi, mis homme üldse saab. Sõdurid sõidavad ringi seal oma vooridega aja ja ja kusagil toimub reaalselt ka lahingutegevus ja, ja, ja nõukogude okupatsioon on juba üle käinud juba inimesi küüditatud ja elu on ennast väga karmil ja hapral moel ilmutanud inimeste jaoks ja ja ühesõnaga, see kõik see keskkond ja see kõik see kokku, et seal oli minu jaoks lihtsalt väga palju tundeid, mis aitasid tegelikult kirjutada, et kõik need väiksed hirmud sundisid süvenema rohkem. Ja kogu see tuttav maastik ja ja tõepoolest, et ma ütleme, et kui lugeda seda raamatut, mis ei ole Oskar Lutsu kirjutatud üldsegi talve, on Arnold Karu kes oli siis entusiast, ta kirjutaski palju raamatuid ümber lihtsalt käsitsi ja, ja ta kohtus küll Oscariga aia. Ja ilmselt ta sai sealt päris häid motiive, mida sinna raamatusse sisse punuda ja tõepoolest võib-olla ka mõni lehekülg on seal Oskar Lutsu noh, on ära tunda, et see võib-olla võib-olla Oskar Lutsu kirjutatud. Et on selline nii-öelda siis kokku seganud selliseks oma nägemuseks ja ta kirjutas selle oma lõbuks, temal ei olnud plaanis seda avaldada, kuskile ta. Et Arnold Karu suri 91. aastal ja tema tema poeg vist leidis selle kusagilt lakast selle käsikirja ja viis selle palamuse. Või ma ei tea, tegelikult ma olen segi võib-olla päris muuseas Oskar Lutsu muuseumisse, eks ole, selle ja, ja siis sealt otsustati 193. aastal siis välja anda Oskar Lutsu nime all. Ja nüüd, kes on lugenud, seda, võib algul võib-olla isegi kergelt õlgu kehitada, et kuidas sellest filmi saab teha üldse, aga, aga see on samas, kuna see raamat ei olnud päriselt nagu Oskar Luts ja ja ta ei ole väga põnev tegelikult lugeda. Aga see andiski, võib olla sellise vabaduse stsenaarium, aga teha siis rohkem seda, mida, mida me ise tahame ja, ja, ja minu kuklas tiksus kogu aeg mõtet, mida Oskar Luts tegelikult oleks tahtnud teha, kui ta oleks saanud ise selle valmis kirjutada. Sest kusagilt pärineb isegi selline info, et tegelikult oleks ilmselt selle romaani tegevustik kui ka viinud just nimelt sellesse aega, mis meil on seal, sest raamatus jällegi see aeg on väga ebamäärane, see justkui peaks toimuma peale sõda. Samas on seal nagu justkui näha kõik see eestiaegne olustik, et ühesõnaga meie viisime ta konkreetselt siis sellesse ajastusse, mis tegelikult ongi põnev ja üsna vähe kajastatud Eesti filmis. Ja, ja kui veel Oskar Luts ise ka sellega päri oli, et siis andis järjekordse tõuke sedasama ajastut kasutada ja ja kõik see kokku Andiski mingis mõttes sellise hea loomingulise seisundi, et sa võisid looga teha, mida sa tahtsid kujutades ette, et sa oled Oskar Luts. Natuke skisofreeniline kõlab, aga tegelikult ütleme tajudes seda tema tunnetust ja seda, neid põlde võib-olla seal taga, siis mida, mis olid mulle tuttavad üritades võimalikult hea põnev lugu kokku kirjutada, et see kõik oli tegelikult päris hea töine seisund minu jaoks? Kui ma seda klassikokkutuleku filmi hakkasin vaatama vist kolmandat osa ja mõtlesin, et kui nüüd Martin algus on talve ka nii põnevaks kirjutanud, et siis mul küll filmi vaatama minnes süda väriseb sees, aga aga ma saan aru, et pieteeditundega te olete ikka lähenenud. Absoluutselt see, need on jällegi täiesti erinevad maailmad, et see, mis klassikokkutulek, mis puudutab, siis see ei ole tegelikult minu autorid üldse, see on ju Taanist ostetud stsenaarium, mille ma siis timmisin ära, ühesõnaga, kuna pakuti selline huvitav väljakutse ja ja mina ei, ei alaväärista tegelikult ühtegi žanri komöödia, samamoodi on väga põnev ja tegelikult väga raske žanr, mida, mida, mida üldse kirjutada, et selles mõttes seal, see oli mulle väga suureks heaks. Me tunniks kogu see kolme see kolmik nii-öelda siis neid filme just nimelt üritada jällegi seda filmi struktuuri endast läbi lasta ja see annab mulle järgmiseks tööks, mis võib olla tõsisem nagu näiteks talve annab mulle ikkagi midagi väärtuslikku, mida sealt kaasa võtta õppetunnina, kuigi nad on totaalselt erinevad loomulikult, et talve on selline südamlik ja ilus. Just nimelt nagu hästi, noh, ütleme õrnatundeline film siis klassikokkutulek seda mitte ei ole. Pigem vastupidi, et selles mõttes ma, aga ma ütlen veel kord, et minu jaoks komöödia on alati huvitav väljakutse ja ja õpetlik väljakutse. No ühesõnaga teema lõpetuseks Martin algus on kirjanik, kes paneb Oskar Lutsu paunvere lugudele punkti ja lõpetab need lood ära. Millal me tulemust näeme? Veebruaris kinos on veebruaris praegu võtted on lõppenud ja ja monteeritakse ja, ja ma ei julge nüüd päris kuupäeva öelda. Välja, millal see esilinastus on, aga see veebruaris jah? Võtame siis selle töö, mis samuti ei ole veel ekraanidele jõudnud, aga tuleb. Juba oktoobris tuleb oktoobris Eesti televisiooni Martin alguse käsikirja järgi tehtud seriaal, lahutus, tus eesti moodi. Suhtedraamakomöödia tragöödia missioon. Eks seal on ongi natukene kõike, aga tegelikult, et jällegi fookus paigas oleks, siis on tegu komöödiaga, see on pooletunnine kümneosaline pooletunnine telesari lahutus Eesti moodi. Ja see räägib siis Laura Jaksli keerulisest lahutusprotsessist, need tegelased on siis Jan Uuspõld ja Liina Vahtrik, kes on siis vastavalt siis Aksel ja Laura ja, ja see mõte tuli sealt hakkas kusagilt idanema, et, et justkui praegu maailma vaadata nii Eestis kui ka väljaspool, et kuskilt läheb nagu mingi nähtamatu joon läbi ja toimub, toimub tohutu vastandumine, et et see kõik tekitas sellise huvitava intrigeeriva küsimuse, et kui see joon nagu nüüd üritada läbi ühe Eesti elutoa tõmmata, et mis siis saama hakkab. Ja seal ongi nii, et Laura ja Aksel on justkui terve selle iseseisvuse aja, nad on koos elanud noh ütleme peaaegu nad on 25 aastat abielus olnud, neil on lapsed on juba seal, 20.-te alguses, eks ole. Ja ja nad on täiesti lahku kasvanud inimestena, mees on selline veidike viriseb, mitte veidike isegi, aga üsna viriseb konservatiiv viiuliõpetaja, kusjuures ja, ja naine on siis peab väikest tublit pagariäri on täielik sisimas selline avatud liberaal. Ühesõnaga, selline vastandumine, mis ühiskonnas on, me toome selle nagu sinna nende tegelastega siis ühte. Aga muidugi, seal on ka palju muid küsimusi, see nüüd see ideoloogiline vastasseis, aga tegelikult on seal nii palju väikseid, igapäevaseid asju, mis neid on lahku ajama hakanud, eks ole, ja ja, ja need kõik tulevad siis erinevates osades luubi alla ja, ja tegelikult sündmustik algab sellest, et et nad satuvad suhtenõustaja juurde sõprade paanilisel soovitusel, et nad kõik hoiavad, keegi ei taha, et nad lahku lähevad, et noh ja siis suhtenõustaja koostab neile Kümneosalise lahutusprogrammi humaanne lahutus, õnneliku lahutuse 10 sammu. Sest ta näeb, et koos hoida pole mõtet, et proovime siis vähemalt õnnelikult lahku minna. Ühesõnaga siis need keerdkäigud algavad sealt, et igas osas on siis üks teraapia ülesanne, mis tuleb Aksel ja Laura lahendada ja ja siis juhtub, juhtub ootamatuid asju, ütleme niimoodi. Paarinõustamine ja suhteteraapia, kui mul õigesti meeles on ka ühe varasema, mitte küll teie kirjutatud seriaali niisugune käivitav sõlmpunkt ja, ja tegevuskoht, kas need olid kartulid ja apelsinid või midagi sellist, oli küll selline asi ja vaata ka, kelle pealt kõiki neid asju kirjutate. Kas te kuulate nii palju omaealisi tuttavaid või tulevad inimesed tänaval, räägivad oma isikliku elu ilma ette seda kuulata ja meelde jätta jõuaksite, või te käite Te kuskil suhte nõustamisbüroodes või kuidas te seda teete? Noh, tähendab kõik need variandid on mul olemas ja et ma kuulan, mis inimesed räägivad, tullakse ka soovitama ja ma võtan alati hea meelega igasuguseid soovitusi, panen tähele, et tihtipeale need on väga toredad ettepanekuid ja ma saan mõne asja ära kasutada. Ja suhteteraapias ma ise ei ole käinud ja ütleme niimoodi, et seal sarjas septeraapi osa ei olegi nagu ta seob küll kogu seda sarja, aga põhiliselt me näeme ikkagi seda, kuidas kaks inimest järsku näevad teineteist, hakkavad teineteist kõrvalt nägema, tänu sellele naine otsustab lahku minna. Siis nad justkui selle soki sees nii-öelda hakkavad 11 uuesti tegelikult nägema, sest nad on juba aastakümneid elanud koos, nad on üksteisega ära harjunud, et nad on nagu diivan ja tugitool kõrvuti, eks ole, ja ja ühel hetkel nad hakkavad nüüd 11 nägema ja hakkavad 11 noh, teineteise peale rohkem mõtlema läbi selle, et tuleb lahku minna. Ja, ja see on seal rohkem nagu esiplaanil, et see terapeudi osan selline väike kirss tordil seal, et ja et selles mõttes ma. Aga jah, mis puudutab küsimust, et siis tõesti ma mulle meeldib Näiteks trammis ma ei, ma ei pane kõrvaklappe pähe, et ma ikkagi kuulan, mida inimesed räägivad, kuidas nad räägivad, et seal on nii palju erinevat. Kuidas seda isegi öelda, et sellised, see kõla kõla erinevat kõla, mida sa kuuled ühes väikses trammivagunis, et see on see väga see on rikas maailm ja mina näiteks ei sulge ennast. No on ka muidugi hetki, kus ma kogu aeg ma ei jälgi, aga ikkagi ma, ma hindan neid hetki, kui ma satun sellisesse kooskõlas nii-öelda ükskõik kas on poes või trammis, ma kuulan, see ei tähenda, et ma kirjutan üles need kõik, mida inimesed rähki või et kui keegi külla tuleb, et siis kui ma samal ajal töötanud, siis kindlasti May konspekteeri seda vestlust või et pärast siis keegi tunneb ennast kuskil ära sarjas, et ma rääkisin sulle sellisest saladus, panid selle kirja, et seda kindlasti mitte, aga, aga ma ikkagi kas või alateadlikult. Ma ju kuulan inimesi ja, ja ilmselt juba lapsest peale, sest mingid hääled tulevadki kusagilt väga sügavalt ja väga kaugelt kusagilt sealt Siimusti kandist, kust me juttu alustasime, et on mingisugune mingisugune vana mees maja ees pingil, eks ole, siis see on päriselt nagu kuulen teda, eks ole, stan päriselt istunud seal pingil ja noh, see oli lihtsalt üks konkreetne tegelane, keda ma olen, olen sealt olen leidnud, aga noh, neid on veel, eks ole, ja seda just nimelt, et see kuulamine käib nagu ilmselt selle selle töö juurde siis minu minu jaoks vähemalt Seda tööprotsessi ma uurin selle mõttes veel natuke lähemalt, et kui te seda sündmuste käiku paberile panete ja kavandate tõika keerate tempole, sündmuste kulgemisele ja karakteri-le mitu vinti peale, sest kui ma mõtlen, mis, mis teie seriaalides filmides juhtub. Mulle tundub, et minul elu jooksul ei juhtu nii palju asju, kui teie tegelastel juhtub ühe päeva jooksul. Nojah, selles mõttes, et eks seda ju vaataja ikkagi ootab, et hoitakse põnevust ja põnevust ja, ja selline tempo ja, ja sündmuste kruvimine käib selle töö juurde. Muidu ikka ju kogu aeg virisetakse, et Eestis Eesti filme on, on selline noh, üsna staatiline, aga mis on tegelikult vale, et tegelikult see on selline eelarvamus, et tegelikult Eestis on kogu aeg osatud väga hästi filme teha, lihtsalt kõik filmid ei ole action filmid, eks ole. Aga see pinge võib hoopis mujal tekkida ja see on, see on omamoodi oma omaette teema, aga aga jah, et selline jällegi olenevalt žanrist, et kui ma komöödiat kirjutanud, siis on ju kuidagi endal ka lõbusam, kui sa juhid tegelase ikkagi võimalikult tobedas olukorda, millest siis võtta ja välja see see naerupahvakas, eks ole, et et selline absurdi ja jällegi natuke kergesse reaalsuse hõng minu jaoks on ka võib-olla seal nendes tegevustes, kuigi ütleme tõesti teles on vähem, et seal on ikkagi üsna konkreetsed suhted, üsna konkreetsed olukorrad, et et seal päris nagu noh, seal ei saagi niimoodi filosofeerima hakata, aga, aga ikkagi mingisugune selline absurditaju juhib seda ka kuskilt ikkagi. Nonii see kirjandusfestivalipäev on nüüd täpselt nii kaugele jõudnud, et me peame jutuajamise Martin Algusega lõpetama, mul küll siia lõpuks on mõeldud niisugune väike meenutus sellest ajast, kui tänavuste kirjanduspäevade peakangelaseks valitud Mati Unt oli ilus. Me tegime temaga intervjuu, nii nagu praegu Martin teiega jäime veel kaks sõna pärast salvestamist rääkima. Ja ta täiesti nagu seosetult ütles niisuguse lause. Kui minu draamatekste lavastatakse Broadwayl niisama palju kui Tallinnas, siis ma oleksin miljonär. See oli mulle mõnevõrra üllatav ja mul jäi täpsustamata, et kas ta unistab rohkem sellest, et tema tekste lavastatakse Broadwayl või sellest, et ta oleks miljonär või mõlemat. Milles teie, Martin algus, unistate? Jah, see on päris päris hea pähkel, küsimus, et. Ma unistan ikkagi sellest, et, Et armastust oleks kogu aeg ja noh, sellised ilusad ilusad asjad, et ja mitte ainult nagu võib-olla minu elus, aga võib-olla rohkem ühiskonnas, et noh, praegune aeg on pannud selle peale lihtsalt rohkem mõtlema, et kuna kuna vahel lihtsalt jahmud nagu mingisugusest jõhkrusest, mis kuskilt välja kostma hakkab, siis siis seesama lihtne asi jah, et tundub, et seesama armastus, millest me juba rääkisime, et seda võiks olla praegu rohkem kõikjal enda suhtes, ma ei oska praegu öelda, et millest ma nüüd täpselt unistan. Loomulikult ma tahaksin, et minu tekste loetakse ja minu millega ma tegelen, et inimestele, see läheks korda ja ja see kõik, et see käib ka sinna juurde. Et. Võib-olla ma unistan ka sellest, et mul oleks oleks rohkem aega kuulata muusikat ja vaadata pilte. Mulle meeldib väga maalikunst, näiteks, et ma, et mul oleks aega aega minna, minna sinna sisse. Aga see on jällegi selline. Millest sa unistad? Et see on selline võib-olla natuke totter unistustest tegelikult, kui ma väga tahaksin, siis ma võtan ennast kokku ja ma teen seda, et. Niisiis, Margane lugu, ühesõnaga Martin Algusele armastust aega ja seda sisu, et ennast kokku võtta nende nende ja enda jagamiseks. Aitäh. Kajalood võõrustes Martin algust 14. septembril Kadrioru kirjandus tänaval ja järgmine külaline ootab meid täpselt nädala pärast kuulmiseni.