Vikerhommikul on nüüd väga hea meel tervitada siin stuudios korraga koguni kahte intervjueeritavat Juta Saarevet õiguskantsleri juurest. Tere hommikust. Tere hommikust. Jakob Rosin, meie kuulajatele tegelikult hästi tuttav, aga täna siis mõnes mõttes esindamas Eesti puuetega inimeste koda, tere hommikust. Tere hommikust. Ja loomulikult teile mõlemale ka head aastapäeva, aitäh. Milline tegelikult on selle päeva tähendus teie mõlema jaoks, Juta, võib-olla alustame teist. Tegemist on pidupäevaga kõigile, meie oma riik saab jälle aasta võrra vanemaks ja minu jaoks just on see, et see on pidu kõigile, kõik saavad sellest osa. Igaüks peab oma pidu erinevalt, kes sööb kiluvõileibu õhtul teleka ees, kes läheb seekord siis Ugala teatrisse, kes teeb midagi muud, aga see on kõigi jaoks pidulik päev. Jakob, milline on sinu suhe kiluvõileibadega, kas juba teki sisu? Ma pean selles mõttes siin nüüd rahvast eristuma ja piinlikkusega ütlema, et kilu mulle ei maitse. Nii et minu suhe kiluvõileibadega kuigi sõbralik ei ole, aga samas selline pidupäev on, on tänane, minu arust küll, mõtlesin selle peale, see natukene meenutab sellist täiskasvanute jõule, et kui lapsepõlves jõulud oli tõesti selline ärev ja põnev aeg, siis nüüd on see nagu täiskasvanuikka jõudnud ja on 24. veebruaril. Tegelikult meie tänase vestluse keskne teema on kultuuri ligipääsetavus ja seda siis eelkõige puuetega inimestele ja hea näide siinkohal võib-olla on suvine tantsupidu suvine tantsu ja laulupidu, mida siis vähemasti üritati väga kenasti tantsupeo puhul näiteks teha kättesaadavaks ka pimedatele ja enne kui me jutu jätkame siin kohal ka väike helinäide sellest, mida kujutab endast selline asi nagu kirjeldustõlge Naised hoiavad käsi rinna kõrgusel, peod rusikas, kerivad kätega justkui lõnga koonduvad nelja rombikujulisse motiivi väljakul. Üks jalg on asetatud ette kannale. Päkk hakkab kiirete liigutustega vastu maad käima, justkui tallaks vokki. Üks käsi on puusas, teine tõmbab enda ees kaarja liigutuse ülevalt alla, nagu tõmbaks lõnga juurde. Pilk jälgib kogu aeg käte tegevust. Rühmad on koondunud nelja staadioni nurka. Lille motiividesse. Rühmade soolopaarid on väljaku keskel üks paar seisab kõige keskmes. Tantsib. Noormees, tõstab neiu õhku. Teised soolopaarid on nende ümber kiirteks koondunud. Tantsivad koos, keerutavad. Neil on silmi vaid teineteise jaoks. Jakob palun sinu kommentaari nüüd või sellist väikest seletust, kui tähtis või, või milline roll on, on sellisel asjal nagu kirjeldustõlge. Hea kirjeldustõlge on silmad nägemispuudega inimesele, olgu ta siis etenduse jooksul filmi jooksul või näituse jooksul või maalil pildil või lihtsalt ümbritsevas, sellepärast et nägemispuudega inimesel jääb see visuaalne pilt väga sageli saamata ja antud tantsupeo näite puhul siis oleks lihtsalt nägemispuudega inimestele ja tegelikult on aastaid olnud ka kontsert küll tore kontsert, aga pool suurem osa tegelikult jääb saamata siis otsustasimegi läheneda tantsu ja laulupeol eelmisel aastal sellise terviklikuna ja püüda see kõigile ligipääsetavaks teha. Nagu Juta ennist ütles, siis pidu kõigile oleks, oleks see hea märksõna, ehk siis me püüame pakkuda võrdset elamust. Nii nägemispuudega kuulmis puudega liikumispuudega inimestele. Ja kirjeldustõlge on jah üks üks selline osa sellest. Juta, tegelikult mul on nüüd kaks küsimust, mõnes mõttes teile korraga, et kuidas on lood tänaõhtuse, piduliku sündmuse ligipääsetavusega ja kuidas üldse on Eestis lood selle kultuuri ligipääs ligipääsetavusega? No täna õhtul kirjeldustõlge saab olema, saab olema, viipekeel, saab olema subtiitrid, ehk siis tänane õhtu on kõigile kõigile nauditav, kõik saavad võtta sellest peost osa. Kuidas üldiselt on, et Eestis on päris häid näiteid, et et täna soovitan kõigil, kes satuvad Tallinnasse minna veel vaatama. Kunstihoones on näitus viimast päeva, mis räägibki tegelikult sõnast, räägib sellest, kuidas puudega inimestel suhtlemine on mõjutatud või ei ole, kuidas me ühiskonnana ja, ja tasub sinna minna, et uksed on avatud, antud näitus viimast päeva ja tegelikult kõik saavad tasuta sisse ja mina teen, president läheb ka, vaatab näituse üle. Et see oli selline väike reklaam, et ise me koostöös kunstihoonega seda näitust tegime. Veel häid näiteid, näiteks Ugala teater, Vanemuise teater, neil on juba selline tava, et on, on etendused, kus on kirjeldustõlge ja inimesed käivad, saavad osa. Ehk siis järjest-järjest tuleb juurde, filmidel on, Eesti filmi instituudist saab raha selleks, et panna alla eestikeelsed subtiitrid, selleks et teha see kirjeldustõlge ehk siis kultuur järjest ja järjest muutub ligipääsetavaks kõigile kõik saavad nautida, aga noh, see on ikkagi selline, et siit-sealt on vaja timmida seda teadlikkust on vaja tõsta, et selline võimalus on olemas, et see on oluline, et siis kõik saavad kunsti nautida ja ma soovitan kõigile näiteks sinna samma kunstihoonesse minna kas või järgmist näitust vaatama inimestele, kes näevad võtta see võimalus minna selle koos kirjeldustõlkega, see on väga huvitav kogemus. Tajud kunsti hoopis teistmoodi, mina katsetasin ja nägin hoopis rohkem asju, mida ma ei oleks ise tähele pannud, et tänu sellele, et mulle kirjeldati väga väärt kogemus, soovitan kõigile. Jakob, ütle, mida sina näiteks ootad tänase õhtu presidendi vastuvõtu kirjeldustõlkelt, kas see tõlkija peaks nüüd kleidid viimase detailini üritama ära kirjeldada või, või kuidas see reaalsuses peaks olema? No siin võib-olla täpsustuseks, me kirjeldame täna ainult siis kontserti või seda etendust, mis laval toimub, me jätame kätlemise vooru nii-öelda selles mõttes kirjeldamata, kuna kirjeldustõlge siiski vajab ettevalmistust ehk siis meil tegelikult on inimesed kirjeldustõlk ja kirjeldustõlke konsultant. Krista Fatkin ja Kai Kuusk on Ugala teatris vaadanud proove, nad on tutvunud stsenaariumiga ehk siis nad tegelikult on enda ennast põhjalikult ette valmistanud ja kätlemise puhul seda kahjuks teha ei saa. Me ei tea, mis kleit inimesel seljas on, kui ta sinna juurde astub, nii et me, me, me alustame nii-öelda väiksemal skaalal, mine tea, võib-olla tulevikus kirjeldame me hoobilt ka kohe kleidid ära. Aga mida ma ootan, see on tegelikult üks osa presidendi vastuvõtust, mis on alatiseks Nad minule kättesaamatuks, see on taaskord olnud kontsert mida saab küll kuulata, aga, aga mille sügavamast sisust ma sageli aru ei saa, sest et seal on väga suur rõhk visuaalil. Ja me loodame seda tänase tänase kirjeldustõlkega ülekande puhul parandada. Juta lõpetuseks, millised võiksid olla sellised, kas siis tulevikusuunad või arengud, mida te veel ootaksite, kuidas seda valdkonda võiks Eestis veel arendada? No minu selline lootus oleks see, et tavaks saab tavaks, et kultuur tehaksegi kõigile, saab tavaks, et on olemas kusagil selline hea rahakott, kus saabki selleks, et teatrisse saaks teha kirjeldustõlkest. Nagu Jakob ka kirjeldas, et see nõuab aega, see nõuab vaeva ja noh, see kahjuks tähendab, et on vaja raha, et lihtsalt, et see saaks selline süsteemsus, et, et see on meie tava, et praegu me siin oleme ja räägime sellest kui millestki nagu natuke erilisest, et me ei peaks tulema rääkima sellest kui millestki erilisest. Suur aitäh, Jakob Rosin ja Juta Saarevet Vikerhommikusse külla tulemast.