Head kuulajad alanud saatetund üritab meile meelde tuletada, et meie kaunis emakeel tähistab täna oma iga-aastast tähtpäeva emakeelepäeva. Ja kuigi vikerraadiosse esinema kutsutud saatekülalised teavad õigest eesti keelest väga lugu siis täna oleme palunud stuudiosse inimese, kelle kõige peamised igapäevatöövahendid on keel hääl ja kaunis emakeel. Tere tulemast saatesse professionaalne jutuvestja, Piret Päär. Tervist. Piret, missuguseid lugusid te räägite lastele ja missuguseid lugusid, mitte täiskasvanutele? Kuidas nüüd öelda, ega seal mõnikord ei olegi suurt vahet. Needsamad lood, mis ma räägin täiskasvanutele on kohased ka lastel ja isegi mõnikord vastupidi. Ma olin vast seitse aastat jutustanud täiskasvanutele, põhiliselt sealt, ma alustasin täiskasvanute koolituses ja sealt edasi siis tehes jutuõhtuid ja nii edasi. Aga ühel koolitusel üks õpetaja ohkas. Jah, need teie lood on toredad küll, aga ega nad vist lastele küll ei sobi. Ja selles küsimuses oli minule nii palju inspireerivat, et ma otsustasin siis ka lastele hakata jutustama, et vaadata, kas tõepoolest need lood ei kõneta lapsi, mis minul jagada on. Mis ma siin ütlen, me peame mõtlema ka nii, et need muinasjutud rahvajutud veel 200 aastat tagasi olidki mõeldud täiskasvanutele omavahel jagamiseks, kuulamiseks, jutustamiseks, sellist lastele jutustamist ekstra ei eksisteerinud, pigem lapsed aeti selleks ajaks magama ja täiskasvanud said ise kokku ja jutustasid, needsamad klassikalised muinasjutud on kunagi olnud täiskasvanute pärisosa. Sealt on otsitud vastuseid küsimustele. Milleks elada, kuidas elada, kuidas hakkama saada. Ajapikku on need lood muutunud siis laste unejuturepertuaari ks ja täiskasvanud ei oska seda enam niimodi väärtustada. Sellepärast ma alustasingi 30 aastat kogu seda lugude jutustamise alast tegevust, mis algul oli nimetatud muinasjutukooliks, hiljem jutukooliks et anda luud täiskasvanutele tagasi, et nad väärtustaksid neid, et nad teadvustaksid. Mis väärtus on lugude jutustamised lugudel endil, lugudel endil tõenäoliselt. Ta on elukogemuse ja traditsiooni edasiandmise ülesanne. Ja kui te ütlete, et 200 aastat tagasi see oli täiesti loomulik ja iseenesest mõistetav, siis ma saan aru. See komme hakkas hääbuma kirjasõna levikuga. Kui tekkis Eestis oma trükikunst, hakkasid ilmuma meie matsid, kui kirjaoskus, lugemis oskus sai külakoolidest Eesti üleüldiseks ja see võib täiesti nii olla ja, ja ma tooksin näiteks niisuguse näite. Võtame kas või loo Rebane hanekarjas. Ei, tekene on jäidekene, on vana juba, tahab endale hanekarjast otsida, läheb ja läheb ja tulevad talle erinevad loomad vastu ja tema küsib kõigi käest, kui nood ennast pakuvad hane karjuseks. Kuidas sa laulad ja vastavalt sellele siis koer laulab-d ja kas laulab nii ja lehm laulab naa ja ja miski ei ole hea, kõik laulud võivad ära ehmatada, idekese haned. Ja lõpuks, kes tuleb, on rebane, küsib, kus sa lähed, heidekene, lähen hanekarjust otsima, olen juba vanaks jäänud. Rebane ütleb, kas sa mind ei tahaks endale hane karjuseks võtta? Ei tekk, ütleb, kuidas sina laulad ja rebane hakkab laulma tille talle esiistu mäed hääldil Talle karisid mere veeren kyll talle jäidet ütleb ai kui ilus laul. Ja võtabki rebase endale hane karjuseks. Ja me teame, mis nüüd edasi läheb, ju kõik teavad seda. Eideke jäi hanedest ilma väga ruttu. Viie päevaga oli juba puhas töö. Ja nüüd ühest küljest laste lugu, justkui saame kõik loomad läbi laulda, missugust häält keegi teeb. Teisest küljest, nüüd kui me täiskasvanute keskel seda lugu räägiksime, kõik saavad ju aru, millest me räägime, teed õhtul kaamera lahti ja vaatad jälle, võtavad rebase jälle võtavad rebase hane karjuseks, kas nad teevad viie päeva pärast on kõik ära söödud, aga laulab ilusti? Eks ole ju, selles ongi see, see lugude kavalus, et nad võivad olla nii täiskasvanute lood kui ka lastelood. Aga täiskasvanu ei tohi ära unustada, et, et eelkõige on nad just neile mõeldud oskama tõlgendada. Jah, ja mõnikord see tõlgendus võib-olla ka alateadlik. Et kuskil sügavas saan aru, et selles loos on midagi, ei pruugigi seda niivõrd meeleliselt teada saada ja ära põhjendada. Kui me tunneksime ära selle oma südamega, et selles on, selles on midagi selles loos. Te olete seda rahvajuttude muistendite jutustamise traditsiooni Eestis peaaegu et ainsana viljelenud, nüüd ligi 30 aastat ja selle tipuks on siis käesoleva aasta kui rahvajuttude 2020 aasta. Mis selle sisu täpsemalt on, sest seda pealkirja terminit olin ma varem ka kuulnud, aga ma ei teadnud täpselt, mis selle sisu on. Sellega on nii, et kuna ma tähistan oma 30. aasta elutööjuubelit selle aastaga, siis mulle tunduski, et tuleb minna tagasi jälle eesti rahvajuttude juurde. Sealt ma alustasin kunagi. Sest ma ise avastasin rahvajutud oma ilus ja selles võimsuses tohutus võimsuses alles täiskasvanuna, kuigi minu kodus oli palju lugude jutustamist ja minu ema, kes oli sündinud 1922 rääkis lugusid, mis pärinesid 19. sajandi algusest. Sest et ema elas vanaema juures, kes oli sündinud kuskil 1880, kes omakorda oli elanud oma vanaemaga koos ja nad elasid Venemaal eesti külas, see oli suletud ühiskond. Nii et kui minu ema tuli 44. aastal Eestimaale tagasi asi siis tegelikult ta tõi tagasi ka selle vana eesti pärimuse, mis kunagi sinna esivanemad olid viinud. Nii et tema rääkis ikka väga-väga vanu lugusid. Muinasjutt teda ei osanud rääkida, aga ma arvan, et see oli kõik selline muistendiline pärimus ja tõestisündinud lood, nagu ema ütles. Ja üks kord elus mul oli võimalus kohtuda rahvusvaheliselt väga tuntud rahvajutuuurijatega. Ja siis ma ütlesingi neile sellel kohtumisel, et teile on võib-olla see muistend number 782, A aga minu kodus ema rääkis nii, et minu vanaisa oli seda ise näinud pealt varjusurmalood näiteks ja nii et kodus oli jah, palju niisuguseid lugusid ja üks vend hoolitses, et ma veel muinasjutte kuuleksin ja üks jutustas raamatuid ümber. Ja isa oli küla pillimees, tema siis rääkis seda kõike, mis juhtus kohe sealsamas ja praegu. Aga muinasjutud ja Eesti rahvajutt tõesti laiemalt selleni ma jõudsin ühel raskel ajal elus ja ma sattusin lugema marjakobara, muinasjuturaamatut, marjakobar ja teisi setu muinasjutte. Üks meie Eesti rahvajuttude parimaid näiteid, leidsin sealt ühe luu, mida minu vend oli rääkinud siis koma viie aastane olin. Ja sellest loost ma sain vastuse sellel hetkel väga olulisele küsimusele minu elus, mis oli juhtunud, see ei olnud üldse hea asi, mis juhtus. Ja tihtipeale inimene komistab ja ta jääb sinna tükiks ajaks sinna pikali haletsema ennast ja süüdistama maailma, et vat mis nüüd juhtus minuga ja mina olin ju nii tore ja, ja maailm ei olnud. Aga see lugu aitas mind hästi ruttu püsti, sest ma sain aru, mis ma ise valesti tegin, kus minu valikud olid. Ja tollest hetkest alates ma hakkasingi lugema muinasjutte teadlikult täitsa suures mahus. Kuigi ma räägiksin veel ühe huvitava näite. Minu elus on siis olnud ka lavakunstikooliaeg. Ja mul oli niisugune probleem, et mina rääkisin vaikse häälega väga vaikse häälega ja esimesel kursusel oli minuga ikkagi päris mure õpetajatel. Niipea kui mina luuletust lugema hakkasin ja mida ilusam luuletus minu jaoks oli, seda vaiksemaks ma jäin. Ja mul on nii meeles, lugupeetud Karl Ader, ta kohe pani mõlemad käed sinna kõrvade juurde, ütles ei kuule, ei kuule. Ja ei kuulnud ja tõesti vaata et kogu koolist laps välja. Aga juhtus nii, et meie esimese kursuse lavakõne eksamil pidime valmistama ette ühe eesti rahvajutu. Kalju Oro oli meie õppejõud tollel ajal ja ma mäletan, ma lugesin kõik, mis vähegi lugeda oli Eesti rahva muinasjuttudest läbi ja mulle ei meeldinud ükski lugu. Ükski lugu ei meeldinud. Ja lõpuks siis hädaga ühe leidsin Tartumaalt ja see oli murdekeeles. See oli sellises keeles, mida minu kodus räägiti. Meil oli Võru Tartu keskmurre. Ja siis ma läksin Kalju Oro juurde, ütlesin, ma ei tea, et ma suure vaevaga ühe loo leidsin, aga ma ei tea, kas see sobib. Ja siis rääkisin seal oma kodumurdes ja Kalju ütles, et see on ju väga tore lugu, räägi ja tuligi eksam. Ja ma rääkisin seda lugu täpselt sama vaikselt nagu olime lugenud luulet. Täpselt sama vaikselt. Ja usute või ei usu, kõik kuulsid. Kõik kuulsid, naersid kaasa ja ütlesid, oi kui tore lugu, oi kui tore lugu. Ja mina ei saanud aru, kuidas see saab olla. Alles hiljem, aastakümneid hiljem, mõistsid maha, missugune vägi muinasjuttudes ja missugune vägi on tegelikult selles samas kõige kõige sügavamas emakeeles. Minu jaoks oli see see murdekeel, mida nimetame murdekeeleks, aga minu jaoks oli tõesti emakeel, mu ema rääkis seda vat niisugune huvitav lugu on muinasjuttude ja emakeelega seoses veel seal lavakooli ajast. Aga kui ma siis jah lugema hakkasin juba nii seda muinasjuttu teadlikumalt mõned aastad hiljem. Siis ma avastasin, kui ilusad see oli, võib-olla kuskil kuus, seitse aastat võis vahe ollagi ainult. Ja nüüd üks lugu teise järgi. Armusin igal õhtul armusin jälle mitmesse, kohe korraga. Ja õnneks olingi kodus, mul oli üks vaba aasta elus võetud, ma sain kohe neid lugusid emale ette jutustada. Ja siis tuli juba Eesti rahvaluule arhiiv. Läksin sinna. Kui ma sealt mõne loo leidsin, kohe jooksin jälle koju tagasi, ema vaata kui hea lugu. Ja siis ema oli minu rahvajuttude tester. Mina rääkisin talle loo ette ja kui siis ema ütles, et ahi siis oli hea lugu. Aga kui ema kuulas ära, ütles jah, jah, ei tea, mis õhtuks süüa teeme, siis võisid unustada ja nii oligi. Rahvajutu aasta 2020. Ja selle juurde tagasi tulles nüüd läks nii pikalt selgitamiseks jah, ja nüüd tulingi, siis mõtlesin, kust ikka oleks hea alustada, alustame jälle eesti rahvajuttudest. Sest palju tööd on küll ära tehtud, aga ikkagi see on selline töö, et sa ei saagi kunagi valmis. Näiteks 30 aastat tagasi veel inimesed väga hästi oskasid nimetada, vähemalt kolm eesti rahvajuturaamatut, Kreutzwaldi nimetati ja Kunderit ja tark mees taskus tuli seal ja niisugused küll kirjanikud, töötlejad aga, aga neid teati. Aga nüüd, pärast seda suurt ja mahukat pikka tööd ütlevad inimesed mulle, et see roheliste kaantega raamat oli üks niisugune ja üks oli see, kus olid hästi ilusad illustratsioonid. Ja siis mulle tundus eiei, Piret, sa pead hakkama jälle midagi tegema. Ja seekord siis saigi, niiet. On palju erinevaid projekte, aga üks suuremaid on väljakutse 11 11. See tähendab seda, et igal kuul 11. kuupäeval pakun ma ühe või kaks eesti rahvajuturaamatut selleks kuuks lugemiseks. Soovitan lugeda aeglaselt, olen öelnud ampsude kaupa, et loed siis mõtled, mis sa lugesid või elad natuke aega sellega koos ja siis loed edasi või loed, mõtled natukene, elavad sellega koos ja proovid edasi jutustada oma lastele. Või kellelegi sõbrale või lähedasele inimesele. Ei ole kohe vaja minna tuhandetele jutustama. Minu käest on küsitud palju aastaid, et kas ma ei tahaks endale õpilasi võtta lugude jutustamist õppima. Ja ma ei ole veel olnud valmis, selleks mõtlen siin veel paarkümmend aastat läheb võib-olla aega, siis ma äkki oskan midagi sellist ütelda, mis aitab teist jutustajad, kes väga tahab jutustajaks saada. Aga mulle tundub, et nad võiksid nüüd selle Eesti rahvajutu aastaajal väga palju. Minult, kui ma nii ütlen, lugege ühte raamatut terve kuu aega mõnusalt ja aeglaselt ja rahulikult siis alles näed, missugused lood sind puudutavad, mis kõnetavad. Kõige parem ongi kodus jutustada oma laste pealt näedki ära, kes sa oled jutustajana. Ja kui see lugu sulle korda läheb, siis läheb see tõenäoliselt sinu kuulajale ka niimoodi, need asjad on omavahel seotud. Kuidas siiamaani läinud on see rahvajutu aasta. Nii põnev on. Täitsa algul ehmatasin ära, et nii suur huvi inimesed kirjutavad, et nad oleks nagu oodanud midagi niisugust. Ma küll kartsin, et samal ajal on kultuuriministeerium välja kuulutanud digikultuuri aasta. Et kuidas me küll seal seal hakkama saame koos, ja minule tundub, et väga hästi saame, on ühte ja on teist ja tegelikult need on ju päris vastandlikud oma olemuselt need kaks kultuurilugude jutustamine ja, ja digikultuur. Aga teisest küljest nad võivad ka 11 abistada. Kunagi mõtlesin isegi niisuguse kujundi, et see on selline nagu kiige, et üks on ühel pool ja teine teisel pool ja proovivadki koos kiikuda. Aga huvi oli rahvajutu aasta vastava tõesti väga suur. Ja väljakutse praegu on kusagil 300 inimest kirjutab võib-olla aktiivselt vähem. Aga kirjad on ääretult huvitavad ja inspireerivad. Ja sellest saabki teada, mis inimesed kirjutavad, kuidas tänapäeval see vanarahva jutt meid kõnetab ja kas üldse kõnetab. On äärmusest äärmusesse keegi ütleb marjakobar ja teisi setu muinasjutte, maailma kõige ilusam, muinasjuturaamat ja giid ütleb. Üldse ei kõnetanud mind need lood, keegi ütleb puujalaga katk, missugune kolekollijuttude raamat, seda küll enam kunagi loe. Teine ütleb küll on hea, et ma teada sain, et midagi nii ilusat on meil olemas. Vaat, võta kinni, kuidas see on. Võrumaal öeldakse, et on seal näen seid inimesi, et nüüd tuleb see eriti välja, et see, kuidas üks rahvajutt võib tänapäeval mõjuda inimesele. Ma saan siis aru, et Teie eesmärk ei ole mitte see, et inimesi tutvustavad üksteisele populaarseid ja armastatud muinasjutt, nagu on šarberroo saabastega kass või vendade Grimmide punamütsike. Vaid, et räägitakse eesti rahvajutte muistendeid, lugusid, kuidas Porkuni järv kohta vahetas või kuidas Võhandu jõeveel on imettegev ja tervendav jõud jõudis Võhandu jões. Elapi Teil on ikkagi see mõte, et see eesti muistendite ja ja lugude rada rohtuks just et rada ei rohtuks. Jah, see on minu minul juba päris mitu aastat, olen selle pärast muret tundnud, et rajad ei rohtuks. Aga tõepoolest, eesti rahvajutul on tähelepanu, sellepärast ma ütlen, et see ei ole rahvajutu aasta vaid Eesti rahvajutu aasta ja nende klassikaliste muinasjuttude pärast, nende pärast minul süda üldse ei valuta. Need tulevad igal juhul, kas nad tulevad kuidagi filmide, võidiaatri või kirjanduse kaudu. Aga need teised, kes on jäänud kuskile äärealadele, kes ootavad, räägi mind, jutusta mind. Nende pärast valutab minu süda. Ma arvan, et selle aastaga muutub väga palju, väga palju. Eriti ma loodan just perede peale eriti loodan just nende peale, kuigi raamatukogud, koolid, lasteaiad teevad väga palju tööd. Praegu kirjutavad mulle õpetajad, raamatukogu töötajad, mis on juhtunud juba. Aga ma arvan, et see kõige olulisem koht on perekond, sealt algab kõik. Ma ei väsi kordamast, et lugusid jutustades luuakse väga erilised salasidemed omavahel. Ükskõik, mis elu viib või ükskõik, mis elu toob. Siis on kergem vastu pidada, kui need lugude jutustamise salajased juured on loodud. Need hoiavad, need ei lase murduda, ükskõik mis pärast tuleb. See on üks selline asi, mida, mida võiks teada ja ja usaldada. Ja praegu ongi küll mulle need meeldivad need kirjad, kus keegi julgeb öelda, et lugesin oma kallimale algul jäi magama, aga hommikul küsis. Kuule, aga kuidas see lugu lõppes, räägi nüüd ümber. Või keegi ütleb kahed, lugesin oma pruudile jäi ilusti magama, millest võib järeldada, et lood mõjuvad rahustavalt. Niisugune näide näiteks või ekskiri kirjutab mulle raamatukogu inimene, nii et lapsi need lood üldse ei huvitanud. Ei tahtnud seda raamatut keegi lugeda, aga tulid pensionärid, keegi võttis raamatu ja pärast laulukooriproovi jutustas teistele. Järeldus oli vanematelt nõuadelt, et muinasjutud on väga head närvilisuse vastu rahustada. Näiteks niisuguseid näiteid võib ka selline, kui ema kirjutab, et jutustan nüüd lapsele autos lugusid, pole ennem selle peale tulnud. Noh, see on ju ilus, et me lõpuks jõuame selleni Tallinnas, ma saan aru, siin on suured ummikud teil Viljandis, meil võib-olla viis minutit korraks seal kuskil valgusfoori all see ummik kestab, seal ei jõuaks. Aga et me otsiksime neid kohti, kus kohas siis lugude jutustamine võiks veel tulla kõne alla, et me seda teeksime. Aga õhtul televiisori asemel mõnikord võiks olla see, et lihtsalt aetakse juttu kui on kamin, kui on pliidisuu või ahjusuu, et seal siis jutustada neid lugusid, mis päeval on keegi saanud kuskilt lugeda. Ja üks kiri oli selline, kus üks ema kirjutab, et tema tahab omale kolleegid isegi kord kuus külla kutsuda, et arutleda siis selle võidule raamatulugude üle. Missugused lood meeldisid, missugused üldse ei meeldinud, miks sellele Seeweemiks tollele too lugu meeldis. Ja siis tema üks lastest oli öelnud. No muidugi nüüd läheb lahti koolis õpetaja jutustab, sina kodus jutustad, nüüd veel selline jutt, õhtu ka siin. Aga lõpuks oli poiss päris olnud üllatunud, et väga põnev. Kuidas inimesed erinevalt vaatavad lugudele, kuidas üks jutustab ühte lugu ja kuidas sedasama lugu, jutustab teine inimene. Sama varieeruvus tuleb niisugustest jutuõhtutest välja ju ka. Tõepoolest, me väärtustame igaüks lugudest midagi erinevat. Lugude jutustamise üks saladusi ongi see. Ma kunagi ei tea, mida keegi sellest loost kuuleb, mis teda toetab, et ellu jääda. Piret Päär, kui palju te neid lugusid tutvustamas käies puutute kokku sellega, et te räägite loo, mis mitte kuidagi ei haaku tänapäeva maailmaga, et kui te räägite loo vaeslapse käsikivist, siis te peate jutustama, kes on vaeslaps, Misson käsikivi ja miks peab laps tegema üle jõu käivalt rasket tööd? See oli näide. See on küll hea küsimus. Sellega on niimoodi, et ma ei räägi ühtegi lugu, milles ma ei oleks kindel, et see ei kõneta tänapäeva inimest. Mina ei räägi. Kui ta on mind juba kuidagi puudutanud ja ma olen väga Kuidas ütelda, väga elus isegi isegi liiga elus inimene see teeb mu elu üsna raskeks ja probleemseks. Mul on hästi palju lugusid vaja, et ellu jääda, elus püsida. See tähendab, et mul on väga palju selliseid lugusid, mis just antud hetke ja tänapäeval peaksid sobima, sest et ma ei ela ju kuskil metsas, ma elan koos inimestega. Esiteks see asi, et ma juba kuidagi kodeerin selle olulisuse sisse sellesse loosse ja seda ei pea selgitama midagit. Oi, lapsed, nägite seda lugu, ma rääkisin teile nüüd, sellepärast ma mitte kunagi seda ei tee. Mõnikord küll mõni lugu on lihtsalt nii hea, et sinna justkui sobiks veel midagi niisugust lisaloona juurde. Et vaadake, poisid, mis teie kätes on. Teie võite imesid teha, aga tüdrukud, kuulge, endasse peab kaika uskuma, mõnikord harva ma teen niisuguse lõpetuse sinna. Aga nojah, kunagi selgita, mis nüüd puudutab niisuguseid sõna- selgitusi, väljendeid ja elustiili, elustiili, jah, aegadest, kus elektrit ei olnud. Ja siis mõnikord me arutleme küll lastega selle üle. Jah, aga mõnikord, kui neil küsimusi mul ei ole, siis ma jätangi nii, või ma olengi öelnud, et kuulge, kui teil neid mõni küsimus oli, siis see ongi teie kodutöö. Lähete koju ja küsiti ema-isa käest. Mõnikord näiteks ühes loos on, on üks hästi armas koht, kus poisid arvavad, mis nahast võiksid olla need kingad seal kuninga kuldse kapi peal. Kuningas on lasnud, teha kingad täinahast ja kirbunahast ja kõik siis kuningapojad peavad arvama. Mõnikord ma küsin inimeste käest ka, et mis te arvate, mis nahast võivad kingad olla, siis pakutakse seanahast loomanahast, krokodillinahast, kananahast, ussinahast ja ükskord oli üks vahva mees, kes pakkusid sindrinahast äkki. Ja iga jutustamine on omakorda lugu. Nüüd ma juba kasutan seda sindrinahka teinekord ise ka välja pakkudes, et üks võõrama prints oli, kes ütles, et sindrinahast inimesed, kas te teate, mis nahkse sindrinahk on? Tavaliselt lapsed ei tea ja siis ma ütlengi. Nüüd lähete koju ja kohe uurite järgi, kes või mis on sindrinahk. Aga no läks ikka päris mitu aastat mööda, kui sattusin ühte maakooli ja küsisin jälle, arvates, et ka lapsed ei tea, palun väga, kohe vastasid. Üks poiss ütles see, kui keegi on pekk poisina siis üks väike tüdruk lohkasitles, mul on kodus üks sindrinahk, minu vend. Nii et mõnikord saab arutletud, mõnikord ei ole vaja arutleda, väga palju õpetajad kirjutavad, et nii palju on olnud Nendes kahes raamatus, mis praegu välja on pakutud võõrsõnu ja väljendeid. Et ise peab tegema isegi tööd, et osata lastele selgitada, mis üks või teine asi tähendab, aga see ei ole ju halb töö, ma arvan, see niux hariduse osa, miks mitte. Teine asi on ka see, et mida mõni mängib ka seda mängud, mida siis lapsed arvavad, mis see sõna võiks tähendada. Ja siis on nii ühte kui teist ja ma arvan, et need arutelud on väga mõnusad. Ka nendest on tulnud väga toredaid tagasisidekirju õpetajatelt emakeelepäeval, 14. märtsil jagatakse välja ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid ja tänavuste nominentide hulgas on Hasso Krull ja tema on intervjuus rahvusringhäälingule väljendanud niisugust mõtet, et näiteks August Kitzbergi ajalooliste jutustuste juures noh, me võime Ta kas libahundi või maimu või see, kuidas seda kirjutada, kas 19. sajandi teisel poolel siis kirjanik Kitzberg pidas eriti aktuaalseks seda kogukondlikku probleemi ehk see, kuidas inimesed omavahel ja 11 arvestades suudavad koos elada. Aga Hasso Krulli meelest on just see meie aja see 21. sajandi esimeste kümnendite, et põhiprobleem, et me peame õppima elama koos teiste inimestega, aga ka koos kõigi teiste olenditega maapealsest, et inimese kui liigi eksistents hakkab jõudma mingi piiri peale. Et see on nüüd minu lühikene kokkuvõte Hasso Krulli intervjuu ühest mõttekäigust. Piret äärse tähendab seda, et kõik ehk on siin elus varem olnud läbi käidud eesti rahvajuttudes, seal see on jõudnud eesti ilukirjandusse tänase päevani ju tuletatakse meelde. Andrus Kivirähu Rehepapp ei ole ju õieti midagi muud kui peaaegu niisugune ilukirjanduslik vaste Karl August Hindrey kolu Matzile või, või midagi sarnast, et nad on justkui omavahel natuke nagu sugulased. Olenevalt ajastust me saame sellest eesti rahvapärimusest esile tõsta ühe kord teise aga meie mitte kunagi tühjade kätega, et seal on alati midagi olemas ka siis, kui see ei puuduta oma külakogukonda oma Eestit, vaid kui see puudutab tervet, et ilma ja inimesi. Kas te nõustute selle mõttekäiguga ja millest need lood räägivad? Kui me vaatame muinasjuttugi imemuinasjuttu siis ikka sellest, et kuidas hakkama saada, kuidas hakkama saada. Ja küsimus ongi näiteks selles kolmandas vennaski muinasjutus, mis on see kvaliteet, miks tema pärib kuningriigi. Teised vennad, ütlevad küla võib ka ütelda, et lollikene tuhka pusija. Aga kui me lähemalt vaatame, siis minu meelest tema kvaliteet on seesama sõbralikkus ja avatus maailma suhtes. Millegipärast inimene ütleb sellise kohta loits peale Ta veel loov inimene ka kindlasti loovisik, sest et ta läheb mööda teed, läheb näiteks kuningatütart naerutama ja ta võtab selt, korjab igasugust sodi korjab, puhastab teeääred ära kõik, kuidas on, see koristustalguid teeb ka veel möödaminnes, aga kõik see kulub talle ära sellel hetkel, kui ta sinna kuningalossi läheb ja ta oskab sellega ringi käia, väga loo. Eriti imemuinasjutud räägivad sellest, kuidas hakkama saada. Ja muuseas mulle väga meeldis ühe inimese kiri, kes ütles, et mis teda pani imestama Nende rahvajuttude puhul, mis ta luges marjakobar ja teisi setu muinasjutte raamatust. Teda pani imestama see kangelase ääretu heatahtlikkus, kui kogu maailm ja sugulased ja kes seal kõik on, on tema vastu olnud, halva kõik talt ära võtnud saatmata mitte millegita maailma, mine niidiotsi oma õnne. Vanem sai maa ja keskmine vend sai veel maja ja temal ei jäänud midagi. Siis ta pärast ikka on võimeline andestama, andeks andma. Ja tahab veel, et neil ka hästi läheb. See on jälle minu meelest, mida tasub õppida. Vähemalt mul endal on sellega väga vaja tegeleda, õppida, andestama, mul on meeles, kui ma tegin seda näitust lugude jutustamise traditsioonist 20. sajandil siis ma sattusin ühe vana naise juurde lugusid koguma, et mida tema mäletab oma lapsepõlvest kui oma elust seoses lugude jutustamise ka, kus räägiti, mida räägiti, mis oli tähtis lugude jutustamise juures. Ta oli sündinud 1922 ja ta oli täiesti pime, aga ta oli nii elus ja nii elurõõmus. Väga terve inimene, ta ütles, et tal ei ole mitte midagi tervisel viga. Ainult vot ei näe muidu täitsa terve kõike. Ma imetlesin temaga kohtumist seal kuskil kaks tundi, lõpuks ma küsisin, mis on teie pikaealisuse saladus. Siis ta ehmatas ära, ütles oi. Aga võib-olla tuuet, vaata vihata ei tohi, kedagi vihata ei tohi, isegi vihastada ei tohi. Minule ikka mõnikord, mees ütles ka kurjasti. Aga siis ma läksin sauna taha ja nutsin ja nutsin ära. Ja siis elasime jälle hästi. On väga, vabandan praegu, et tema loo kõigi ees ära räägin, aga aga selles on, selles on nii palju. Mulle tundub, et see on üks saladus, mida me võiksime tolle aja inimestest kaasa ellu võtta. Ma ei tea, kas peab just nutma käima sauna taha, aga selles on midagi. Ma imetlen oma ema juures ka seda, et ta oskas vaatamata sellele, mis alandusi ta kõik pidi elus läbi elama, ka need olid siis teised inimesed, kes seda korraldasid, ei olnud kunagi ütelda, et see oli aeg, selline võim oli selline. Võimu taga on inimesed, aja sees on ka inimesed. Aga kuidas sealt niimoodi läbi tulla, et sa andestad ja kandestadki ja lähed eluga edasi? Ma arvan, et seda, seda tasub lugudest õppida. Teine asi on tõesti seesama kogukonna küsimus. Mingil ajal on maailm muutunud niisuguseks, et me justkui saaksime üksinda hakkama. Vanasti, kes kogukonnast välja arvati. See pidi olema väga eriline inimene. Seda kutsutigi juba nõiaks ta pidi, ta pidigi tõesti hakkama saama. Tal pidi midagi erilist olema. Aga ma arvan, et me ei ole kõik nii erilised ja tõesti ka õppida teiste inimestega koos elama. See on suur saladus. Ja ma arvan, seda, õpetavad ka lood. Ma jäin mõtlema selle lõplikkuse ja andeksandmise suutlikkuse üle eriti just praegusel, sellel vihakõnede ajastul, et kas teie olete aru saanud, millest see sõltub. Et kui inimese elus on palju kannatusi, siis mõni väljub neist tugevamana, tasakaaluka mana plikumana ja teine jälle väga kibestunud. Millest see oleneb? Aga äkki on seal saladus selles, missugused on need väärtused, mida see inimene või teine inimene kannab? Ja kuskohast väärtused tulevad, väärtused tulevad eelnevatest lugudest, mida ta on kuulnud, mida talle on jagatud. Ja ma arvan, et kui tema on kuulnud selliseid lugusid. Ja kui ta on näinud, kes neid lugusid räägivad kus on oluline see, et mine oma eluga edasi, anna andeks. Lepi asjadega, mida sa muuta ei saa. Kui tal on rohkem neid lugusid, siis ta ise ka kannab seda edasi. Aga kui on jälle teistmoodi lugusid, siis on kibestumus ka kerge tulema. Ma ise arvan nii, et on lugudes saladus. Kuidas seda ütelda, eesti keeles on väga ilusa sõna ju lugu pidama. Kas lugupidamine ei tulegi läbi lugude? Kui me teame ühte või teisi lugusid, sealt kasvab meie väärtuseline maailm ja sellest ka siis meie kvaliteet, elukvaliteet mis ma veel räägiksin, ma olen seda kindlasti ennem ka juba rääkinud, andeks kui ma ennast kordan, aga aga näiteks oma ema puhulgi noh, tema oli minu, minu mõõdupuu on siiamaani jäänud, on ka muidugi teisi inimesi kes aitavad mul olla natukene parem sellest, mida võib-olla päriselu võib olla võimaldaks. Aga temaga oli just nii, et ma nägin, kuidas ta lugusid, kes ja see, kuidas ta seda tegi, ühte või teist lugu. Selles oli veel rohkem väärtust kui selles loos endas. See ema ja isa armastuse lugugi. Isa tuleb pilli mängimast, ema võtab kartult. Ja tihtipeale see nii oligi, et ükskõik, mis tähtis töö oli, kui keegi sealt kaskede vahelt juba tuli ja näitas, et tulepilli mängima, siis isa läks, ta pidi minema. Mängis enda ja teiste rõõmuks ja oma olemuselt tuli ta kuskilt hästi katkine ja valuline inimene ja ma arvan, et see pillimäng oli talle see, kus ta sai natukene põgeneda ära oma valu eest. Need mõistan teda väga hästi. Aga emal oli ikkagi raske, aga ema ei rääkinud kunagi isast halvasti mitte kunagi. Pigem seesama lugugi, et isa tuleb ja ema võtab kartult mitu päeva juba üksinda seal. Ja hüüab siis, kui isa näeb, et Harry kas sa ei tule appi kartulit võtma. Ja isa ütleb jah, Ninikene, ma käin toa ära ja mõõtva siis tulen. Ja läkski. Ja tuligi tagasi natukese aja pärast ühes käes oli pill ja teises oli taburet. Ja siis tema istus sinna kartuli mo veerde ja ütel nimlikene hammutilsema, mängi sulle parem pilli. Ja nii nad elasidki ütlen, ma üks mängis pilli ja teine võttis kartult. Et see, kuidas ema seda rääkis, ta oli ilus, ma tean ju, kui raske tal oli, aga ta oli ilus ja hästi elus, kui ta seda lugu rääkis. See, kuidas on tähtis. Me võime ütelda, ma armastan sind ühtemoodi ja teistmoodi, ma võin seda ühtelugu rääkida niimoodi, et selles on, selles võib olla valu, aga selles on ka hästi suur ilu, tohutu ilu. Aga ma võin rääkida ka niimoodi, et selles on ainult valu ja valu ja valu ja valu. Äkki äkki on sellesse saladus, miks ühesse inimesse jääb kibedus ja teise mitte pidama? Kaja loodimisel on lugude vestja Piret Päär, me kuulsime praegu tõesti hingematva loo elust enesest, sellele ei ole eesti rahvajuttude ja muistendite ka küll väga suurt sidet. Ja, aga kui nüüd räägimegi eesti rahvajutuaastast ja praegusest olukorrast, kus me oleme, eks ole, ja siis Ongi lugude jutustamise aeg, et ellu jääda, et vastu pidada. Võib rääkida neid lugusid, mis nüüd on loetud kahe kuuga nüüd juba kolmas, neljas raamat on välja pakutud. Aga tegelikult nende sama rahva juttude kõrval on väga suur väärtus meie oma elulugudel. Kellegi elulugu, kui seda kordi ja kordi ja kordi räägitakse, sellest käib omakorda rahvajutt saada kui mitte kogu rahvale. Kui teil ei ole võib-olla nii suurt üldistusjõudu, aga oma perepärimus seda peaks jääma. Arvan, et see praegu see raske aeg pakub jälle võt seda ilusamat võimalust siia kõrvale, et seda ei tohiks peredest mitte lasta neid kaotsi minna. Kui me oleme kodus ja, ja omadega koos rohkem ka oma elulugudel on väga tähtis osa selles samas valikus, kas olla selline või selline inimene. Kui te 30 aastat tagasi seda professionaalse jutuvestja ametit tõenäoliselt seda võib-olla tol hetkel niiviisi ei mõelnudki, aga aga kuskile sinna algusesse tuleb see stardipunkt meil panna. See traditsioon oli ju peredes olemas, aga Ma arvan, et te kindlasti alguses kohtasite niisugust võõristust nende hulgas, kellele te käisite rääkimas või mitte. Sest meil ei olnud ju seda kommet käia niimoodi koolides või, või täiskasvanutele lugusid jutustamas. Jah, aga lood olid ju väga head. Ei inimene siis mõelnud, et oi-oi-oi, mis see nüüd on. Ja ega tollel ajal, kui ma alustasin ka koolituste ja seminaride ja suvelaagritega ega siis ma ei kutsunud inimesi niimoodi kokku, et tulge, proovime lugusid jutustada, mina kutsusin ikkagi kokku inimesed, et tutvustada Eesti rahvajutupärimust või või ka neid muinasjutte mujalt maailmast, mida me ei ole lihtsalt tähele pannud nende klassikaliste kõrval. Ja tasapisi seda tööd tehes hakkas mind huvitama ka see, et kuidas meelitada inimene ise jutustama. Ja siis sündis juba juttu kool ja ja nüüd on ikka juba sellised otsekutsega koolitused, et proovime lugusid jutustada, vaatame, kus, kus on siis alates, kus on see päästik, mis on see rästik, mis paneb meid jutustama. Ja mis paneb meid lugusid jutustama, siis natuke suuremale publikule ja kuhumaale on see meie, meie igaühe enda piir, kus ta on hea jutustaja? Ei olnud, Kuhkumust üldse ei olnud, inimesed tulid väga hästi kaasa, sest lood neile meeldisid ja need lood olid neile huvitavad, nad ei olnud neid ennem osanud üldse märgata. Teil on väga palju abilisi või inimesi, kes oma oskustega seda lugude rääkimist toetavad. Te olete teinud koostööd fotograaf Maarja Urbiga, käies mööda Eestimaad ringi siis muusik, tuule kann, on olnud teil lugude jutustamisel abiks toe, kas siis te tegite, kas annet Türnpu ka koos selle jutuplaadi Linda kivist lilla daamini, kuidas sellel plaadil läks? See oli Eesti rahvaluule arhiivi eest võtmine, Risto järv, sellisele mõttele tuli ja mulle tundus, et sellel plaadil läks väga hästi. Mulle küll tundub, ma ei teagi, kas seda enam kuskil on saada. Sinna ei saanud küll väga palju lugusid, kogu seda teed ei ole tarvis Tallinna-Tartu maanteed, aga mis mulle väga meeldis tõepoolest, et kui sõidad selle õige kiirusega, siis jõuad alati õige koha peale. Muidugi plaadi tegemine oli väga raske minule. Sest et tuli jutustada ka selliseid lugusid, mida ma võib-olla väga ise ei oleks jutustanud, aga et seda teed ikkagi lugudega täita, tuli võtta ka selliseid lugusid, nii et see plaadi tegemine oli kuskilt. Mitte väga kerge töö. Aga tõesti on, aga me oleme ka jutustanud ühe teise plaadi peale. Nimelt kunagi tegin ma niisuguse raamatu, mille pealkiri on taevane pulm, Eesti rahvajutud. Ja esialgu oli see mõeldud ingliskeelsele lugejale. Sest kui ma käisin maailmas ringi jutustajate poole külla minnes, nemad võtavad kohe raamaturiiulist, raamat ütlevad, oo, meil on siin Eesti rahvajutte Kreutzwald lähen kuskile Rootsis küll, oo, meil on siin Eesti rahvajutte jälle Kreutzwald. Ja siis mulle tundus, et võiks sellist autentset rahva juttu tutvustada. Saigi tehtud ingliskeelne eesti rahvajuttude kogumik, evanglõbeding. Sai see valmis, kõik küsivad, aga miks seda eesti keeles ei ole, kui ma ütlen, et paljud lood on juba seni välja antud väga headest kogumikes, ainult väike osa oli Eesti rahvaluule arhiivist värskeid lugusid võetud siis inimesed ikka ei leppinud, ütlesid, need on nii vanad raamatud, tehke ikka uus küll. Tegimegi taevane pulm, eestikeelne siis? Jaa, et jälle meelitada inimest jutustama, näidata, mis asi on tegelikult lugude jutustamine. Siis sai sinna juurde plaat, lisatud plaadi mõte oligi näidata, kuidas see lugu, mis siin on kirjapildis, kuidas see lugu kohe jutustaja käes muutub kirjutades võib-olla ta elas ükskord kuningas, kellel oli tütar. Aga nüüd jutustaja, no ma võin ju alustada hoopis üks kuningad, Tal oli. Ja vaata, kui õnnelik ta oli, tal oli isa ka. Ema oli ka, ühel päeval juhtus niisugune asi, ma võin alustada hoopis kuningannast rääkimist, ma võin hoopis alustada sellest, et kuningriigis oli suur mure. Tohutu mure oli, kuningatütar ei taha mehele pinda. Selleks sai see plaat sinna tehtud ja sealne kaanega jutustame. Ja muidugi neid abilisi, kes on kuidagi toetanud lugusid jutuõhtutel, jutuhommikutel, lõunatel, isegi öödel. On teisigi. Muusikud, Kätlin Jaago, Kulno Malva, Kristi Kangilaski on jaak kujundanud palju meie jutuõhtute plakateid ja muidugi ka selle põhinäituselugude jutustamise traditsioonist, et rada ei rohtuks. Ja muidugi Eesti rahvajutu aasta kujundus on ka tema poolt, kõik. Te olete valmistamas niisugust Eesti rahvajutukeskust. Tema ikka niisugune täpsem nimetus oleks lugude jutustamise maja. Ma pean rääkima ära, miks mul selline mõte tuli? See küll ei ole kõige lõbusam lugu üldse. Aga vaadake, kuidas võib mõnikord õnnetusest sündida, midagi suuremat. Hiljem. Nimelt ma olen pärit Elva lähedalt tondisoo talust ja see oli väga-väga ilus koht, see oli nii ilus koht, et mõnikord ma mõtlengi, et et kui mu üldse midagi ilusat on, siis kõik see tuleb sellest kohast. See oli selline metsa taga, naabreid ei näinud suurelt teelt, ta ei olnud kaugel. Mäed ja kõik niisugune maastik mängis hästi ilusti, nagu väike Võrumaa. See oli minu, minu niisugune elujõukoht, kuigi, ega siis me ei elanud seal sellist roosilist ja toredat elu kogu aeg, seal olid ka omad mured ja ja kõik see oli, aga ikkagi ma tundsin, kui ma siia Tallinnasse kooli tulin. Lavakooli, kui ma pühapäeva õhtul tulin kolmapäeval ma tahtsin juba koju minna, ma tundsin, et see Tallinn võtab kõik mu jõu ära ja siis ma pidin kohe koju sõitma ja läksin sinna ja siis sain jälle terveks ja tulin tagasi siin, et olla jälle kolm päeva, siis aga selle kohaga juhtus seitse aastat tagasi õnnetus, see hävis tulekahjus, ühe ööga sai kõik otsa. Kõik sai otsa ja õnnetus vis kaasaga minu venna. Ja siis, kui ma istusin seal varemetel, siis ma mõtlesin, et mis ma saaksin selle koha heaks teha, kuidas ma saan selle ära parandada selle koha, mis on nii katki läinud, aga kust mina olen saanud nii palju ja kogu pere. Sest vaatamata rasketele aegadele ja kõigele me siiski hoidsime hästi 11. Ükskord istusin seal, tegin lõket, koha peal tuli mõte, et ma pean siia lugude jutustamise maja ehitama. Las nüüd inimesed tulevad ja jutustavad siin lugusid ja parandame selle koha koos ära. Ja ma hakkasin kohe hästi otsima, kuidas kõik seda teha ja kuidas ehitamine käiks ja mis võiks teha. Aga siiski, emotsionaalselt olin ma väga seotud selle kohaga ja ma ei suutnud kaks aastat ma ikkagi ei suutnud midagi ära teha. Ja siis ühel päeval helistas mulle üks sõber Viljandimaalt, ütleb Piret, vaatasin, Viljandi lähedal on üks nii tore koht, et kas sa ei tahaks hoopis sinna midagi teha, noh, ma olin kõigile tutvustanud, kuidas üks lugude jutustamise maja peab Eestis olema. Ja siis ma vaatasin seda kohta ja läksin kohale ka ja see oli siis seal oli üks vana talupeal, aga see oli ka räämas ja teate, kui mingi koht jääb seisma, siis inimestel nendel omanikel, kes seal ei ela, on kombeks hakata sinna koguma asju. Sothab Ottad oli kõik see koht ja ümberringi täis, aga kuna seal värava peal seisin, sain äkki aru ja keht sa ei saa oma kodu parandada, sest sa oled liiga sellega seotud. Aga sa võid ühe teise koha äkki ära parandada. Ja niimoodi kõik see asi hakkaski minema ja sõbrad aitasid ja ma ei ole kunagi nii usaldusväärne olnud oma osalise koormusega tööelus, et pangad mulle laenu annaks ja siis sõbrad aitasid ostsingi selle kohe ära. Ja nüüd oleme proovinud viis aastat seal seda lugude jutustamise maja üles ehitada, aga siiski ehitustöö minule käib ikka üle jõu, aga üritusi on seal väga palju olnud. Ka maailma jutuvestjad on seal käinud jutupühadefestival, mille ma alustasin ka kuskil kuus seitse aastat tagasi jutu pühadefestival ja see on selline festival, kui kusagilt mujalt maailmast tuleb mõni jutuvestja siia külla, siis ongi kohe jutupühade aeg selline liikuv festival, on see, see ei ole, et kindel kuupäev ja tema liigub sinna, kus on parasjagu vaja, on sellel ajal, kui on parasjagu vaja, seda olemegi tähistanud nüüd aastaid juba mitte igal aastal, küll mõnikord jääb vahele ka, aga mõnikord on isegi kaks korda aastas olnud tehes siis tasa, et näiteks eelmisel aastal ei olnud. Ja see oli vist kas 2016, kui meil oli ikka kuskil üheksalt erinevalt. Valt oli siis jutuvestjaid külas ja kõik nad olid seal maja õue peal lugude jutustamise maja õue peal ja jutustasid, laulsid ja tantsisid ja. Nii et see koht on nüüd saanud küll terveks, aga ma ei ole päris kindel, et ma siiski sinna jaksa maja ehitada, seda kõike korda teha, aga koht ise on küll väga ära paranenud. Ja nüüd ma olengi siin teelahkmel, et mismoodi edasi ja kuidas ja, ja kas ja kust leida veel siiski selliseid abilisi, kellel oleks nii palju jõudu seda vankrit koos minuga vedada. Ja ühel päeval, õigemini see oli päris õhtul hilja saingi aru, et selle lugude jutustamise majaga on äkki hoopis niimoodi, et seda ei saagi niimoodi tavaliselt ehitada, et noh, hakatigi seal vundamendi ja siis ja niimoodi ja et see peab kuidagi juhtuma, niimoodi. Pun ongi vaja. See peab olema selline imeline asi, see ei saa olla niimoodi, et tavaliselt ehitatakse. Nii et ma ei tea, missugune ime juhtub, aga ma arvan, et mul on veel mõned aastad aega siin elus. Et see peab kuidagi juhtuma nagu muinasjutu, mina arvan ka. No näiteks üks muinasjutt muuseas raamatust marjakobar ja teisi setu muinasjutte, üks mu lemmiklugusid sellest on sellest, et seal on üks väike poiss, kes mida ütleb, seda saab siis sulane võtab tal käest kinni ja ütleb, et soovi siia klass väike poissi oli iial lossi näinud. Ütled sahkussiseks loss. Ühel õhtul, kui ma seda lugu jutustasin ühtedele kuulajatele hakkasin ma mõtlema, et aga äkki läheb lugude jutustamise majaga Khani? No eks näeme, kuidas läheb, aga idee on ju tore, et võiks olla selline keskus, kus tõesti ainult lugusid jutustatakse või kuulatakse, väga hea raamatukogu on seal, mis juba tegelikult on ka reaalselt olemas. Nende aastate jooksul olen ma ikka väga hea raamatukogu kokku kogunud. Et võiks selline olla ja ühel päeval jäädi vanaks, siis oleks hea, kui istud ahju peal ja ja kõik tulevad, ütlevad, räägiks lugu, räägi kaks lugu ja ma teen seda hea meelega. Selline võiks ju olla. Eestis mujal maailmas on, aga nad on teistmoodi. Nad on ikkagi niisugust, nii kodust ja nii õdusat ei olegi ma praegu ise veel kohanud. Aga mis mulle endale meeldib, et mõnikord on ka nii, et isegi kui sa ise ei suuda seda valmis ehitada, siis sa suudad teisi inimesi inspireerida seda tegema. Ja näiteks ma tean minu oma kolleegide seas mujal maailmas. Nende viie aasta jooksul on nii mõnigi oma keskuse juba valmis ehitanud Itaalias ja mujalgi. See on hästi tore, et sai, inspireerib inimesi ka. Ma mõtlesin praegu ka, et et missuguseid lugusid võiks sellel ajal, kui me praegu siin selles ajas oleme otsida ja julgustuseks valida siis eile õhtul just sirvides muinasjuturaamatuid, siis jäi mulle silma üks niisugune lugu, kus räägitakse sellest, et kuningas on väga haige, hästi haige ja täitsa arstid tulevad ja ütlevad, et surmahaigus on ja kuningas järjest haigemaks jääb ju sellise diagnoosi peale, aga siis tuleb kuskilt põhjamaalt keegi kastan lappi, tark või mine tea, kes ta on. See tuleb ja ja ütleb, et on küll üks võimalus, kuidas terveks saada. Kuningas ütleb, noh, sa pead selga panema õnneliku inimese särgi korraks. Õnneliku inimese särgi ja vaat kuidas sellise inimese särgi selga paned, oledki terve, valmis naksti. Kuningas on väga õnnelik, saadab kohe oma saadikud üle maailma laiali, toodaks õnneliku inimese särk. Ja alles nüüd raskeks läheb. Sest ükskõik kelle käest nood ka ei küsiks, ei ole õnnelikku inimest. Justkui keegi ongi rõõmsa näoga, kui hakkad küsima, kas sa oled õnnelik, tuleb välja, et ei ole, näe, tervis jukerdab või, või sellel või teisel lapsed ei taha koolis õppida või istuvad kogu aeg internetis või probleemi ei saa kuidagi hakkama või sellel jälle auto parasjagu katki läinud või sellel ei saa traktoriga põllu peale, kõik. Keegi kaotas, töö, ei olegi õnnelikku inimest ja saadikud ei julge isegi kuninga juurde tagasi tulla. Kuidas ütled, ei ole. Kuningas sureb hetkega kohe. Ja siis näed, tagasiteel kuulevad, et kuskil pill mängib, jooksevad sinna, näevad, karjus, istub torupilli mängibki, lambanahkne kasukas on seljas viis lammast, ainult mängib neile lambad rõõmsa näoga, pillime siserõõmsa näoga. Jooksevad saadikud, sinnad, mees, mees, kas sina oled õnnelik inimene? Hoiatab pillimängu katki, ütleb olen täitsa õnnelik olen. Aga kuidas sa saad olla õnnelik, nii vähe? Kui on üldse maailmas õnnelikke mehi ei leidnud kedagi ja sina oled nagu miks ma ei peaks olema. Vulsin, näed viis lammast, kui tahan, tulen nendega karja. Kui ei taha, ei tule ka. Kui tahan, mängin pilli ja kui ma ei taha, ma ei mängiga. Ja sellel hetkel saadikud näevad, kui karjuse naine tuleb Kar rõõmsa näoga. Üks laps puusa peal, teine jookseb, kõrvalkorv on toiduga, korvis pole palju toitu, leiba, natuke juhustu, väheke veini kõrvale. Saadikud hakkavad paluma toda pillimeest, palun, palun anna oma särk meile korrakski, et kuningas saaks selle selga panna. Palun, palun. Räägivad ära kõik, miks ja kuidas ja ja vaat nüüd jääb, see karjus kurvaks ja ütleb, kullakesed. Armsad inimesed, mina annaks 10 särki, 10 oma särki, kui mul oleks mõni ja siis tema nööbist selle kasuka lahti ja tuli välja, et ta oli nii vaene, et tal ei olnudki särki. Ja nüüd ongi küsimus, mida teha, et kuningas jääks ellu. Mõnikord seda räägingi kuulajatele, eriti lastele, siis ütlen ka selle loo saatus ja selle kuninga saatus on teie keele otsa peal teie võimete määrata, need, kas ta sureb või jääb ellu. Ääretult huvitav, mida kõik kuulajad hakkavad pakkuma, kuidas kuningas ellu jääda. Aga kõik see, mis nad pakuvad, et selles on juba kaar saladus, kuidas siis jääda niisuguses raskes olukorras ellu? Väga õpetlik tund aega oli vestelda teiega, Piret Päär. Aitäh kutsumast ja kuulamast. Ilusat emakeelepäeva kõigile.