Olen kuus, Vikerhommik läheb edasi. Mul on väga hea meel, et vikerraadio stuudios on jälle külaline oma sünnipäeva hommikul. Jaan Kirsipuu, tere hommikust. Palju õnne. Tere hommikust ja aitäh. Jaan, tegelikult sel aastal möödus ju 20 aastat ka sellest, kui sa Prantsusmaa velotuuril võtsid esimest korda etapi. Nii oli. Sa käisid Tour de France'i tänavu ka algusest vaatamas. No kui sa oled seal melu keskel, kas tuleb mingisugune nostalgia ka peale või, sa oled nii karastunud teras, et. Nostalgiat ei tule nii väga peale, muidugi tore on näha vanu kamraade, kes need vanad, minu tiimikaaslased, võidusõitjad, kes on täna paljud neist Tour de France'i organisatsioonis ühel või teisel ametipostil. Et neil on väga tore näha ja kohata, aga kas ta võidusõitja kihku või kerge küll peale ei tule? Ei tule kui sa meenutudki neid tegelasi, kellega koos on sõidetud klubidesse kuulutud, kes on olnud tipus, et kui suur osa neist on jäänud rattaspordi juurde. No ma arvan, et päris suur osa tegelikult, et ühel või teisel moel, et osad on seal päris nähtaval ehk kuskil suurte tiimide juures või siis on sellest võidusõiduorganisatsioonides nagu Tour de France'i organisatsioonis osad neist on nagu täispalgalised, et aasta ringi. Ja, ja mõned on sellistes väiksemate klubide juures või siis mingite rattatootjate esindajad, et tegelikult päris suur hulk jääb ühel või teisel moel rattaspordi juurde. Sina ise, milliste, milliste ametite kaudu, et hetkel rattaspordiga seotud. Täna olen Eesti koondise treener. See on kõik? Jah? Mida see sulle pakub, kas see on kuidagi ikka armastus rattaspordi vastu või on või on siis mingisugune missioon, et Eesti rattasporti arendada või miks sa seda teed? See on jah, umbes täpselt nii seda kui teist, et esiteks on, mul mulle meeldib, mulle meeldib võistlustel ikkagi käia. Tõsi küll, natuke teises ole teises olukorras kui võidusõitjana. Ja noh, natuke missioonitunne ka, et tahaks midagi tagasi anda, mis kunagi saadud. Mille poolest see treeneri pinge võistluste ajal erineb? Sportlase pingest? Nojah, sa närveerida natuke teistmoodi ja kuidas öelda et jah, sai see närveeri niimoodi, et mis nüüd saab võidusõidul kui võidusõitja, aga noh, eriti ma tegelen eelkõige just palju juunioritega. Nemad on palju nagu sellised, nad on peata, peata natuke, ei tea, kuidas täpselt sõita, mida teha võidu võidusõiduolukorras siis sa pead lähtuma ka võistlustaktikat tehes või mis iganes natuke teistmoodi. Ja noh, nii ongi. Mida ja kui palju võistluse ajal tegelikult treener saab oma õpilase heaks ära teha? Et ikka väga palju, ma arvan, et eriti kui puudub, mis puudutab noori poisse, et siis neid nagu üles kihutada ja motiveerida ja anda neile julgustust, et et saavad hakkama selle võidusõiduga ja noh, mõnikord sa muidugi teadete läheb väga raskeks, aga ikkagi üritad neid innustada nii, nii, nii palju kui võimalik, et nad annaks endast maksimumi. Kuidas meil hetkel järelkasvuga lood on? Hästi pikalt nagu sellise distantsilt spordi eelkäija jaoks on Eesti rattasport võrdunud Tanel Kangert ja Rein Taaramäe. Jah, nemad on oma karjääri, ütleme seal küpses pooles, ütleme niimoodi neil on kindlasti mõlemil veel mõned head aastad jäänud. Aga nende järel, ütleme seal, 20 viie-kuue aastaseid poiss on Martin Laas, Mihkel Räim kes noh, hakkavad ennast avanema ennast avama alles. Norman Vahtra, kes on koputab väga, vägagi kõvasti profi profitiimide uksele. Karl Patrick Lauk juba on väikses profitiimis. Aga sealt edasi on meil väga head juuniorid ehk 817, kaheksateistaastased poisid praegu. Seal on päris mitu lootustandvat poissi. Mis need seitsmeteistkümne kaheksateistkümneaastased poisid nüüd edasi peaks tegema, et, et ühel hetkel saavutada midagi sellist, mida saavutasid sina või, või on siin Kangert, Taaramäe teinud? Noh, esiteks säilitama külma pead, isegi kui tulevad esimesed head tulemused, siis säilitada ikkagi külma pead ja jätkata tööd samas vaimus treenimist kuulata oma treenerit praegu Pean silmas oma klubi treenereid, mitte miks mind ennast. Aga jah, et jätkata samas vaimus, olla püüdlik ja küll siis tuleb ka tulemus. Praegu meie kaks tuntumat profi on sõitmas Prantsusmaa velotuuril. Kui palju sa jälgid igapäevaselt, mis seal Prantsusmaa velotuuril toimub, kus meie mehed on, kes seal eesotsas on? Noh, kui on aega, siis jälgin, et aga nüüd just siin samal ajal kui see Tour de France algas Brüsselis, oli meil juuniorite võidusõit, et mitte kaugel sealtsamast Brüsselist. Siis olin nagu ametis seal, et ega ma seal mitut päris mitu etappi ei mul nagu vaatamata lihtsalt vaatasin nagu lõpp lühikokkuvõtet õhtul. Aga mõnda etappi on saanud ka peaaegu et algust lõpuni vaadata, et seni on päris põnev tuur olnud. Mis sa eestlastest arvad, ise nad on üpris noh, Rein Taaramäe, natuke optimistlikum, aga Tanel üpris pessimistlik. Ma isegi mul õnnestus mõlemal ka eile rääkida, eile oli struktuuri puhkepäev, siis ma puhkepäevadel tavaliselt üritan neile helistada. Rein jah, on tõesti optimistlik, kuigi võib-olla see koht, kus ta praegu asub, ei peegelda seda nii väga, aga Ta ütles, et tunneb ennast hästi ja noh, teada on ja seda ta on välja kuulutanud ka, et ta ei sõida sel tuuril kokkuvõtet. Et ta ei ole iga etapp võib-olla proovinudki seal nii väga ilmtingimata koos esimestega tulla. Aga kindlasti ta läheb ühte rasket etappi ründama, et etapivõitu saada ja tegelikult samad sõnad ka Tanelile, kuigi Tanel ütles ka, et Tširost mida ta sõitis, ehk Itaalia velotuur, et ta ei ole sellest nagu päris puhtalt välja tulnud, et natuke nagu et tuuril ei ole see taastumine nii hea, et eile oli puhkepäev ja ta lootis, et seevastu tuli talle kindlasti kasuks, et nüüd nüüd tuleb üks, üks selline plokk kuni järgmisi puhkepäevani, kus ei ole väga palju raskeid etappe ja ta saab ennast käima või vähemalt tuuri viimaseks nädalaks, kui mitte varem. Tanel ja Rein on olnud pildis sisuliselt sinu karjääri lõpetamisest saati tosin aastat. Kuidas sulle tundub, kuivõrd on nad oma potentsiaali suutnud seni välja mängida selle ikkagi küllaltki pika karjääri jooksul? Jah, nad on nagu kaks kuigi tüpaažilt ja väga sarnased võidusõitjad, siis neil see käekäik on olnud väga erinev. Et Rein alustas väga hästi, aga ta on, tema karjäär on kogu aeg käinud niimoodi üles-alla ja siis Tanel algus läks keeruliselt. Siis ta sai lõpuks 2011 aastat, sai sinna omale sobivasse tiimi, kus tal läks väga hästi, aga tal ei ole, ta ei ole nagu nii hästi särand, kui ta mõni mõned üksikud korrad Rein näiteks on säranud. Et on niisugune stabiilsem, aga ta ei ole suutnud niimoodi särada nagu Rein, mõnikord on seda suutnud. Tanel Kangerti puhul on päris palju räägitud ka sellest, et, et tal võib-olla jääb seda liidriks olemise soovi väheks. Kuivõrd sellise spekulatsiooniga nõustud. Jah, eks tal on selline iseloom, tagasihoidlik, et ta ei tiku väga esile. Seal on võib-olla üks põhjus, võib olla teile seda nahaalsust ja seda iseloomu, et nagu nuga hammaste vahel ükskõik kust läbi, et tal seda iseloomu tõesti ei ole. Et on selline jah, tagasihoidlik, et Rein on natuke rohkem selline, aga jah, nagu ma ütlesin, et temal on see tervis natuke vingerpussi mänginud ja sellest tulenevalt ka sellised üle all üles-alla hooajad. No kui alguses ma ütlesin, et tõesti 20 aastat möödus sinu esimesest võidust Prantsusmaa velotuuril, siis see tähendab, et et päris 30. eluaasta või siis viimaseid päevi said 29, kui see võit tuli natukene varem, tuli esimene võit Vueltal. Mis see põhjus on, et, et just siis hakkasid need suured võidud tulema, kas? Kas oled seda analüüsinud tagant jälle, kas see on normaalne või oleks võinud see juba varem tulla? Ikka oleme analüüsinud, jah, ma olin, esiteks ma ei olnud nagu. Sünnist peale jube andekas või jube võimekas, mul oli hea kiirus, aga mul töövõime jättis soovida. See arenes tasapisi vaikselt järgi sinna, kuhu noh, nii nii kaugele, et oli võimalik juba võita selliseid asju. Aga osad, kes on väga andekad, need tõesti tulevad ja 22 aastaselt võidavad järjest etappe, pole probleemi, lihtsalt super andekad. Või teevad kokkuvõtet lausa. Aga noh, mina ei olnud nii andekas, lihtsalt olin osav ja kiire, aga mitte nii füüsiliselt nii võimekas ja sellepärast pidin oma arengut nii-öelda vaikselt järgi aitama, kuni lõpuks arenesin nii kaugele, et mis võimaldas juba need noh, selliseid võite võtta. 98 oli see aasta, kui tuuril oli see suur festiina dopinguskandaal ka, eks kas selle tagajärjel võis juba 99. aastal ka natukene tuur olla puhtam ja puhasta ratasratturitel lihtsam või, või siis mingisugust suurt muutust? Toimunud no tegelikult oli küll, muutus ikka, sest et eriti just Tour de France'il seda oli juba noh, puhtalt ratta seljas tunda, et oli natuke lihtsam. Et see puhastas õhku küll, aga pärast on mingisugused aastad edasi läks jälle leiti nagu mingeid uusi nippe, et nagu oleks natuke jälle käest ära. Kuni ma ütleks, ütleme aastani 2009, kui minu arust läks, tuli sihuke päris nagu nagu päris puhtalt periood algas, aga noh, ma muidugi ei saa kunagi pead anda, et see ongi päris puhas. No kuivõrd selle kõige sees olemine ja ja selliste tuuleveskitega võitlemine frustreeris sind karjääri jooksul või sa ei olnud sellest kõigest teadliki toona. Ei, ikka olin teadlik, võib-olla päris karjääri algul ma olin naiivne, et ma ei saanud täpselt aru, mis toimub. Aga eks ma sain, noh, juttude põhjal ja tiimis mehed poisid ikka rääkisid ja et noh, lõpuks ma sain aimu, aimu enam-vähem kõigest, mis toimus. Aga ma kuidagi ei lasknud endale sellest sellest ennast üldse kõigutada ja noh, ma võitsin ikkagi võidusõitja küll mitte nii suuri, et me mitte Tour de France'i etape ja muid, aga ma ikkagi mul õnnestus aeg-ajalt võidusõite võtta, võita. Ja seetõttu mind see väga ei häirinud. Ja siis, kui tuli sinuga esimene murrang, mis oli 97, kui hakati verd nii-öelda vere koostist kontrollima, et veri liiga paks ei oleks. See oli nagu esimene murrang, siis 2000, et see oli 1907 vabandust ja siis 1999, siis kui oli pärast seda festiinatleks natuke jälle natuke olukord puhtamaks. Et see kõik ja mina samal ajal arenesin niimoodi, et see nagu aitas kaasa sellele, et hakasin tulemust tegema. No väga pikalt oli sel perioodil rattaspordinägu Lans Armstrong, kelle kelle dopinguskandaal jõudis noh, spordist tunduvalt kaugemale ja ma usun, et väga paljud raadiokuulajad, kes ratsasporti jälgi on, on sellega kursis. Kui lõpuks see asi lahti rullus, kui palju sellest oli sinu jaoks üllatus, et, et see nii mastaapne ja nahaalne oli? Ega väga ei olnud, ausalt öeldes lihtsalt noh, ma ei ole seda raamatut lugenud, mis ta on kirjutanud või seda dokumentaalfilmi ei ole ka vaadanud. Aga midagi üllatavat seal väga ei olnud, et lihtsalt tuleb tõdeda, et ta oli nagu väga tugev logistik peale kõige muu, ta oli muidugi siiski väga tugev võidusõitja ja väga andekas, aga lihtsalt ta oli natuke teistest parem kui ja tänu sellele ta võitiski. Ja noh, olgem ausad, ega seal ju konkurendid ka ei maganud, et midagi nad tegid ka. Ma mõtlen, et need, kes sõitsid tuuridi kokkuvõtet ja aga lihtsalt oli teistest parem ja osavam Kas ja kui palju sa ise Lans Armstrong kokku puutusid, ma paar sõna vahetusid võistlustel. Ei, väga ei vahetanud, et ma mäletan võib-olla ainult seda aega, kui kui mina olin, võitsin oma esimese etapi ja ja tema võitis samal aastal oma esimese tuuri. Ja siis me olime tol aastal ainult kaks kollast särki, et tema alustas kollase särgiga võit võitis proloogi. Ma võtsin tal teisel etapil selle käest ära. Ja siis seitsmes kaheksas tapma ei mäleta, võttis tema selle ära ja hoids lõpuni. No tegelikult neid Tour de France'i etapi võitja tuli kokku neli. Milline neist tagantjärele sinu enda jaoks kõige magusam on? Oma lastele hindamine raske. Küllap see esimene ikka on üks kõige magusam, sest see oli nagu niisugune läbimurre. Ja siis järgmine aasta mul ei õnnestunud üldse, ma olin Tour de France'il kehvas seisus, natuke aega siis teist etappi, et nagu seda kinnitust, et ma ikkagi suudan võita, seda oli, ootasin kaks aastat. Ja siis läks nagu, nagu, aga väga magus muidugi. Tegelikult on nad kõik magusad või lihtsalt, et kõige vähem mille, mida ma ootasin, oli see viimane, 2004 aasta, siis ma olin ka ei olnud yldse heas vormis, aga mingi imenipiga nagu kogemuse või kogemuse pealt kuidagi see tuli, aga ma ei olnud tegelikult heas vormis. Aga nii ta läks. No kui rääkida nendest grupifinišivõitudest, siis ratturina kui sa oled grupifinišid võitnud, mis hetkel sa ise tead, et sa oled võitja, kas see toimub enne finišijoont või ikkagi siis kui see finishijoone ületatud ja sa näed, et sul kõrval ei ole kedagi? No mõnikord saad sa ennem aru kus sa näed, et sa tuled tagant ja siis sa oled täiesti kindel, et keegi veel kiiremini nagu sinust mööda ei tule. Aga mõnikord ma olin pigem selline kahtlejat, isegi kui ma võitsin 10 sentimeetriga, siis ma ei olnud 100 prossa kindel, et siis ma ikkagi läksin, küsin, kas oli ikka kindel või ei olnud, et mõned mehed on väga enesekindlad, et kaotavad 10 senti ja tõstavad käed püsti, et. Aga ma olin pigem vastupidi. Aga ega vist kohtunik ei anna ära rääkida, kui sa oled ikka 10 sentimeetrit tagapool, siis enda enesekindluse kasu ei ole. Ei ole jah, et seal on fotofiniš ja väga täpne fotofinišit, et võtab millimeetri täpsuselt ikka. Võitja selgitab ära millimeetrise täpsusega. No kui ma saan aru, et, et karjääri tippaegadel sinu kilometraaž oli 30000 pluss kilomeetrit aastaseks. Kui palju sa praegu sõidad? Praegu no hea, väga hea, kui tuleb 5000 aastas, võib-olla ei tule nii paljugi, et talvega tuli seal võib-olla ma ei tea, paar-kolm 1000 nüüd on mitu kuud on täitsa vaikus, et et võib-olla aastaga tuleb heal juhul 5000. Võiks, võiks tegelikult natuke rohkem olla. Aga nagu sa enne intervjuud ütles, et üldiselt selle rattaga sõita ikka meeldib, ikka meeldib jah, aga lihtsalt, et ma ei saa ennast, kui on väga niisugune tihe töine periood, siis ma ei suuda nagu väga välja lülitada, et ma jätan selle oma tegemised, kus see ja teine ja lähen teen trenni. Et ma nagu seda ei oska, et peaks oskama ennast natuke rohkem välja lülitada, kui on niisugune tihe tööperiood. Aga jah, laagrites talvel-kevadel, siis seal õnnestub rohkem. No ma loodan, et sul seda aega ikka tuleb ja saad rahulikult rattaga sõita ka teiste tegemiste kõrval. Loodame Jaan veel kord, palju õnne ja suur aitäh, tulid küll, aitäh.