Kell on üheksa, 19, nüüd ma olen löönud loonud ühenduse rahvusringhäälingu Tartu stuudioga. Kus on külaline, suusatreener Mati Alaver, tere hommikust. Tervist. Põhjuseid rääkida on päris palju matti, teil on homme selline ilus kandiline ümmargune sünnipäev, 65 20 aastat tagasi toimus Ramzov MM, kus Eesti suusatamine võitis esimesed medalid ja täna algab Seefeldis põhja suusaalade MM. No alustatakse sellest viimasest, mis on see positsioon, millega teie lähete sellele suusa MM-ile vastu? Millega te tegelete hetkel? Tegelen rohkem eneseanalüüsiga. Mul mitmed sõbrad on viimasel ajal soovitanud järjest jõulisemalt, et võib-olla natukene hoogu maha tõmbama ja vaatama asju distantsilt. Ja see NM ongi nüüd esimest korda alates aastast 92, kui ma käisin tiitlivõistlustel kuni aastani 2018, sinna vahele on jäänud. Kaheksad olümpiamängud ja 13 MM-i kokku 21 suurvõistlustel. Hirmud hirmuäratav number ja, ja siin kõrval ka isiklikud põhjused, et esmakordselt nüüd pika aja tagant MM-i ma vaatan distantsilt, vaatan Tartust. Mis tunne see on, ma kujutan ette, aga see on päris hirmutav tunne, et väga oluline rutiin aastas jääb, jääb olemata. Ei, siin ma pean küll ütlema, et see ei ole hirmutav ja kole, see on päris meeldiv tunne vaadata asja eemalt ja, ja pean ütlema, et see on väga huvitav uus olukord. Analüüsida Aleksei Poltoranini viimaste esituste viimaselt maailmakarikaetapilt koonias kus ta jäi õnnetult küll neljandaks analüüsi, mille ma kirjutasin, Andrus arvas, et seal Sid distantsilt kirjutatud paremaid analüüse, mis ma viimase 30 aasta jooksul olen teinud. No ma pean selle peale ikkagi küsima, kuidas teil tervis, tervis, korras. Arvestades elu ja, ja suht õnnelikku elu, mis on tihti läinud küll kui Ameerika mägedel siis patt oleks tervishoiule kurta, et tervis on suurepärane. No tegelikult, kui ka sügisesi intervjuusid lugeda, mida te olete andnud ja erinevaid artikleid, siis no siis oli plaan ikkagi olla küllaltki tihedalt seotud ühe profitiimiga, mis, mis pidi tegutsema hakkama Kasahstanist praegusel hetkel see tegutseb või? Prahvi tiimiga nii et sellega on nagu tiim Estonia, aga ta on käivitamise faasis ja selle käivitamine sõltub nüüd suuresti Aleksei Poltoranini edust või ebaedust. Loodame edust. Seefeldi maailmameistrivõistlustel statiiv tehtaski tema ja teiselt poolt olümpiamängudel pronksi võitnud. Freestyle-suusataja Klaadesse ümber, aga see plaan on endiselt oblasti kuberneri. Töölaual ja me siiralt usume, et see profitiim profitiim Altai, et see käivitub. Kui mitu eestlast ja kes eestlastest oleks selle profitiimiga seotud? No kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis seotud oleksid jätkuvalt Andrus Veerpalu ja Jaan Alvela, kes on ka viimased kolm nädalat olnud 24, seitse Aleksei Poltoranini käsutuses ja on ka, on ka praegusel hetkel tema kõige lähemate abilistena Andrus siis treenerina ja Jaan Alvela nool rühmapealikuna, nad on mõlemad Seefeldis ja juhul kui tiim käivitub, siis kuberneri üks tingimus on see, et mina peaks hakkama seal spordidirektoriks. Te juba tõite jutus välja ka selle viimase maailmakarikaetapi enne Seefeldi, kus Aleksei Poltoranin näitas, et kõik liigub ülesmäge, ta sai neljanda koha. Rääkige natukene Poltoranini hooaja dünaamikast, mida ta on teinud ja miks ta on nii vähe pildis olnud. Selleks hooajaks valmistumisel me pidime kasutama diametraalselt teist strateegiat, võrreldes eelmise hooajale eelmisel hooajal mäletatavasti Aleksei võitis neli maailmakarikaetapi klassikalises tehnikas aga olümpiamängudel ta jäi paraku seitsmeteistkümnendaks. Seal oli põhjus muidugi ka see, et ta haigestus vahetult enne MM-i. Aga see oli jälle tagajärg, põhjus see, et eks need treeningut polidki aetud liialt pingeliselt liialt intensiivseks. Võistluskoormus oli suur, maksimaalne ka psüühiline koormus oli suur, see viisa haigestumisel. Aga Kasahstan on selline spordiliikus. Vahetult peale distantsi lõpu öeldi, et neid ei huvita maailmakarikaetapivõidud absoluutselt Pole mingit vahet, kas kohta on esimene, kuues või 65.. Meid huvitavad eranditult ainult tiitlivõistluste medalit. Ja sellest on ka selle hooaja ettevalmistuse strateegia lähtunud. Tippvorm on planeeritud nii-öelda ühe tipuga, oli maailmameistrivõistlusteks ja kogu hooaja senine ettevalmistusstardid kannavad juurde viivat iseloomu. Milline on hetkel teie isiklik seos Eesti suusatamisega, kui jätame välja selle, et Anti Saarepuu Eesti koondise treenerina on teie õpilane? No ma natukene aitan kaasa meie suusatajatele tingimuste loomisel, ütleme, et aitan jõudumööda kaasa selleks, et Tiimaaljon ja eelarve saaks kaetud. Et selle kaudu me olemegi saanud Anti Saarepuu palgata tööle. Et timaania saaks palgata hooldemehed, kes täna teevad tööd Eesti koondisele Seefeldis, et saaks palgata füsio, kes teeb täna meil väga head tööd, Hanno Tikerber ja et oleks kaetud kõik sportlaste ettevalmistuse ja, ja tihti ka võistlustel käimise kulud. Päris mahukas töö ja seda jõudumööda olen püüdnud teha. No sügisel te olite erakordselt kriitiline Eesti Suusaliidu tegevuse peale olete varemgi olnud, aga, aga sügisel kohe tulite välja ühe ühe pöördumisega, kas praegu, kui hooaja kulminatsioon on algamas, on olukord paranenud? No minu ettepanek oleks see, et kuna eesti tänasest suusaliidust ei ole midagi head rääkida, aga halba rääkida ei taha, siis jätame selle teema kõrvale. Ehk siis põhimõtteliselt on vastus, et ei ole midagi paranenud. See tähendabki, et et tiim Haanja justkui siis praegusel hetkel tegutseb sõltumatult või, või mis see tiim Haanja kontseptsioon on. Täpselt, kui te selgitate natuke raadiokuulajale. See on väga lihtne luua tingimused, et et Eesti suusatajad saaksid edukalt esineda rahvusvahelisel areenil. Kui me räägime Eesti koondislastest, siis millega teie rahul oleksite, millise, milliseid tulemusi nad võiksid teha, millised sõitnud võiksid teha, et, et teie arvates, et nad on hästi esinenud. No siin on nüüd kaks võimalust läheneda hästi klassikaliselt üks on see, et iga sportlane, kes teeks selle hooaja parima tulemuse, on juba hästi esinenud, aga meedia kasutab tiitliga seda väljendit, et ta teeks oma karjääri parima tiitlivõistluste tulemuse. Need mõlemad oleksid minu jaoks aktsepteeritavad. Eesti suusatamine on sel aastal juba ühe MM-tiitli võitnud freestyle-suusataja Kelly sildaru. Kuidas teile tundub, kas see, et meil on väga suur edu praegu sellel alal murdmaasuusatamisele tervikuna kahjuks või kasuks? Ma arvan, et Kelly edu ja selle peremudeli edu tuleb kasuks kogu Eesti spordile ja sealhulgas ka Eesti murdmaasuusatamisele. Eesti on nii väike, et sa oled keegi arvab, et need edu ja õnnehetked, mida Toyota Jaapani autotootja ja ja Tommi Mäkinen ja Oleg Gross pakuvad läbi läbi Ott Tänaku edumaailmas on suur võit kogu Eesti spordile kogu eesti rahvale. Jah, ma pidasin äärmisel juhul silmas seda, et ressurss on paraku nii värske, väikese riigi puhul piiratud ja kui edu najal ressurssi läheb ühele rohkem, siis keegi peab jääma ilma. No see on laiem küsimus. Vaata siin on nii, et et Eesti spordis täna levibki sportlaste ettevalmistuse organisatsiooni kindlustamisel vastutamatuse kultuur ehk mentaliteet ehk Eesti sport, sul on täiesti õigus, Eesti sport on alarahastamise kriisis. Ja, ja ma tooksin kolm fakti, kolm ümberlükkamatud fakti pöördmeie kultuuriministeeriumi asekantsler esines seitsmendal aprillil 2018 olümpiajärgselt teaduses metoodilisel konverentsi Tartus kus ta analüüsis Eesti spordi rahastamise mudelit ja ta tõi seal välja kaks väga olulist järeldust. Esimene on see, Eesti spordijuurprobleem on koondiste ebapiisav süsteemita rahastamine. Teine fakt. Spordis edukate ja suuruselt võrreldavate riikide avaliku sektori toetus tippspordile on kordades suurem kui Eestis. Ja kolmas fakt on veel kõnekam, splissi uuring. Splisson siis, nagu me kõik teame, kuute teist riiki hõlmav teadusvõrgustik keskusega Brüsselis. Selle järeldus on see, et Eesti tippspordi rahastamine on kolm-neli korda väiksem. Kui peaks olema konkurent konkureerida maailmas medalitele. Aga sa puudutasid tippsporti ja, ja edu siis meil tihti meeldib eeskujuks võtta. Ameerika. Kas nüüd tänane Trumpi, Ameerika või Kennedy Ameerika Kennedy omal ajal ütles, et rahvuse eneseväärikuse kasvuks on vaja kahte asja lendu kuule ja olümpiamängude kuldmedaleid lendu kuule, suure tõenäosusega Eesti lähiajal ei korralda. Aga olümpiakuldmedaleid me sportlased on võitnud. Ja, ja kuna praegu käivad väga intensiivsed erakondadel debatid sest ma julgeks väita, et ükski erakond ei vaidle, et 2019. aasta veebruaris vastu vajadusele tõsta eesti rahva eneseväärikust. Küsimus on ainult, kuidas me suudame seda. Asi on tegelikult küsimus õiges asetamises. Ehk parafraseerides Tartu Ülikooli endist professorite endist direktorit professor karist Eesti tippspordialarahastamine ei ole mitte iseküsimus, vaid see on võtmeküsimus. See on vaja ka nendes debattides lauale tõsta. No üks teema, mida on ka sellega seoses tõstatatud ja filosoofiline küsimus, on see, et kas tänapäeva ühiskonnas olümpiasport kui selline ei ole laia publiku jaoks nii nišiks muutunud et olümpiakuld ei oma enam sellist väärtust rahvuse jaoks? See Lenin õpetas omal ajal, et praktika on tõe kriteerium ja ja juhin su tähelepanu sellele, et olümpiamängudel reeglina käivad kohal nii Angela Merkel kui Eesti vabariigi peaminister ja ja ka president. Ja kui eesti sportlane tuleb olümpiamängult medaliga. Liiati kui ta tuleb kuldmedali või kuldmedalitega, siis raekoja platsil korraldatakse meeliülendav vastuvõtt ja nende kuldmedalivõitjate kõrval on seal väga sageli peaaegu alati ka peaminister. President korraldab hiljem vastu võetud. Ma usun, et olümpiamängude kuldmedalivõitja on jätkuvalt ka Eesti ühiskonnas. Rahvale eeskuju, suur eeskuju ja inspiratsiooniallikas. Ma kuulasin eile intervjuud Eesti raadio arhiivist, mille te andsite 92. aasta sügisel Tiit Karuksile ja siis oli ka loomulikult väga raske aeg, aga selles intervjuus ikkagi kõlas sellist positiivsust teie hääles ja teie jutus. Kui me räägime Eesti koondise tasemel murdmaasuusataja, mis te arvate, kas tema elu on parem aastal 2019 või 92? Kuna kogu elu Eestis aastal 2019 on võrratult parem kui aastal 92 siis on kindlasti ka Eesti murdmaasuusataja elu aastal 2019 parem. Aga see kõik on suuteline. Hiljuti tuli ju meil välja uudised. Kõrgushüppeneiu Grete Udras on teinud väga eduka comebacki tippsporti. Eesti kergejõustikuliit taotleb talle wild kaardi. Olen ma õigesti aru saan, just edasi läheb olukord täiesti käest ära. Selle põhjal võiks öelda, et olukord on hullem kui 92. aastal. Siis me kuuleme, et see tippsportlane, ta sõidab Eestit esindama. Siin on taevas, tule appi oma rahakoti peal. See on täiesti karjuv ülekohus, ta on iseennast ette valmistanud oma rahakoti peal. Ta on oma taseme viinud tippsportlase arvestatavale rahvusvahelisele tasemele. Ta läheb esitama esindama Eesti riiki. Kui, kui mu hea sõber Erich Teigamägi praegu ei ärka selle peale siis tiim Haanja võtab ise kõik Grete Udrase MM-ile saatmise kulud enda kanda. Lõpetuseks natuke ikkagi tahaksin meenutada aastat 99, see oli Ramzo MMi lõpupäev, kui Andrus Veerpalu võitis 50 kilomeetri distantsil hõbemedali. Mati Alaver, meenutage, millal teie hakkasite päris tõsiselt uskuma, et see medal võib sellel MMil tulla. Sihipärast tööd selle nimel ma alustasin 96. aastal, kui mul tuli teha valik, kas needki on Tartu Ülikoolis poole kohaga õppejõuna ja ja siis spordistruktuurides poole kohaga treenerina. Esimesest septembrist ühest kuus kui ma täiskohaga tulin treenerist, siis ma hakkasin välja töötama ka visiooni ja, ja rääkima seda ka Eesti suusaliidus, kus esialgu arvati küll, et ilmselt on katus ära sõitnud. Ja visioon oli see, et aastat ma ei öelda, aga eesti sportlane tõuseb pjedestaalile ja eesti lipp tõmmatakse. Vardasse ja kodudes sadadel tuhandetel inimestel silmad lähevad niiskeks. Kui nüüd natuke tõsisemalt, siis Andruse talenti. Aga siin ma tõsiselt uskuma juba 91. aastal novembris Me käisime nord Rootsi karikavõistluste etapil kus ta Visu suuskadega ja ilma igasuguse määrdemeistrite, sest mind ei saa määrdemeistriks lugeda. Raskel 15 kilomeetri distantsil kaotas maailma absoluutsele eliidile eesotsas torni muugreni ja Nottosonigaja kaotas 15 kilomeetri distantsil minut 30. Siis sel õhtul ma ei jäänud mitu tundi magama, mõtlesin, et mida see Andrus Veerpalu võib küll teha, kui ta ei peaks ise keetma endale kapsasuppi. Tal on üks paar suuski, neid ei saa korralikult määrida, sest nendega sõidetakse nii klassikat kui uisku. Sest ma olin eelnevast treeninglaagris Põhja-Soomes levil näinud, millise pühendumuse ja mis põhiline, millise kirega? See noormees treenis, et saada paremaks suusatajas. Praegusel hetkel on meil ka Eesti suusatamisest selline tegelane olemas, kelle pärast õhtul ei tule und või. Ma ei julge 100 protsenti öelda, aga ja ma ei taha ta nime välja öelda, aga ma kindlasti ei väida raadiokuulajatele, et meil sellist noormeest ei ole üles kerkimas. Ma tuletas natuke meelde, et et kui Ameerika praegune president Donald Trump väidab, et õnne ei ole olemas, siis ma võin öelda, et mina olen küll väga õnnelik inimene. Et olen, on õnnestunud teha tööd selle nimel ja, ja näha kõrvalt, kuidas aastatel 99 kuni 2010 Eesti suusatajat Kristiina, Andrus ja Jaak võitsid 17 medalit. Ja, ja kuna see ettevalmistuskultuur, need oskused ja traditsioonid on Eestis olemas, siis ma olen täiesti kindel, et see on ainult aja küsimus, kui Eesti suusataja on taas tagasi tiitlivõistluste pjedestaalil. Mida Andrus Veerpalust saab Eesti suusakoondise peatreener? Ma arvan, et see on ainult aja küsimus, et kas tal nüüd on ambitsiooni saada siin peatreeneriks, aga praegu ma võin öelda, et tema koost Treenerina koos Aleksei Poltoranini maailma absoluutse tipuga, kuidas nad eelmisel aastal võitsid selles koostöös neli maailmakarikaetapi. See koostöö on läinud ja Andruse töö sealt treenerina tunduvalt paremini, kui ma julgesin loota. Andruse kirg ja, ja parandamatu perfektsionism, mis tal oli sportlasena selle, ta on võtnud kaasa nüüd kõik ka treeneritöösse. Mati Alaver aitäh selle intervjuu eest põnevat MM-idele ja ilusat sünnipäeva homseks.