Vikerraadio. Head kuulajad täna on teie ees noorema põlvkonna dirigent ja helilooja Rasmus puur kelle kõne esimesel veebruaril Eesti Rahva Muuseumis tänuõhtul rahuga edasi Eestis. Jäi meelde tema isiklikku laadi tõdemusega, et. Ma proovin iga päev elada nii hästi, kui ma vähegi suudan oma ainust ja parimat elu. Et ma pärast ei tunneks kahetsust. Selle järgimist väärt sihielamiseks andis Rasmus puur, kellega me veedame alanud saatetunni. Tere, Rasmus. Tere. Mina olen Kaja Kärner päevad, Rasmus ei ole vennad. Täna õhtul etendub rahvusooperis Estonia TO Peri ooperit pilvede värvid, viimast 20 kaheksandat korda. Te olite napilt kas 23 või 24 aastane, kui te võitsite rahvusooperi korraldatud ideekavandivõistluse, et saada Eesti vabariigi 100.-ks aastapäevaks üks uus algupärane ooper ja te võitsite 11 ideekavandi hulgast. Esietendus oli septembris 2017, kuidas te sellele teele tagasi vaatate? No see tee on väga pikk olnud ja selles mõttes langenud olulisse kujunemisaega, et tõepoolest, et see konkurss kuulutati välja täpselt siis, kui ma olin just lõpetanud muusika ja teatriakadeemia ja, ja see tundus mulle väga intrigeeriv või et kui selline võimalus pakutaks, noor inimene ei oska ju midagi karta ja, ja jumal tänatud, sest kui ta oskaks, siis ta võib-olla ei osaleks sellistel konkurssidel teinekord, aga, aga see mõte ja see idee mind tõesti paelus, et kui on võimalus lihtsalt kasvõi sellise Te mõlgutusi korras siis mõelda, et kui ma kirjutaksin ooperit, mis oleks ja kuivõrd see on ooperikonkurss oli seotud siis Eesti vabariigi 100. sünnipäevaga, et, et mis need teemad oleksid just vahetult enne, kui see selle ooperikonkursi tähtaeg oli, siis ma sattusin lihtsalt nägema tõesti seda 83. aasta pilvede värvide, draamateatri lavastuse teleülesvõtted ja see testi mind puudutas. Ja seal on, seal on mingid hetked siiamaani nendesse Rein arenia ja Ita Everi mängus, mis mul on meeles sellised emotsionaalsed sõlmpunktid või, või kõrgpunktid, et, et see tundus selline ooperiaines ja kui sealt edasi minna, siis siis seesama, et kas need küsimused, mis selles lavastuses olid, et need küsimused ka aastakümneid hiljem tegelikult ei olnud kuskile kadunud ja, ja siis nõnda see ideekavand seal teele läks ja, ja sealt see kõik edasi rullus. Ja ma tegelikult siiamaani ei tea, kes, kes need teised 11 heliloojad seal olid ja, ja kuidas see nii läks, et, et see, et see meie töö välja valiti, aga ma arvan, et siin on mängus Aivar Mäe õnnelik käsi minu jaoks, kes kelle jaoks Eesti rida siis oli väga tähtis ja kes tegelikult kogu selle protsessi jooksul mind väga toetas. Jah, aga muusikalises mõttes, kas te tahtsite kirjutada ooperit, mis oleks solistile koorile hea ja huvitav laulda või et te tahtsite kirjutada modernset ooperit kaasaegne 21. sajandi helikeel või et see oleks publikule mõistetav, mis oli tähtsaim? Ma väga sel hetkel tegelikult siiamaani ei tea, mis Moderna kaasaegne ooper selles mõttes on, et ega teda defineerida ongi väga raske või piiritleda, et sinna seda tööd tegema hakates oli siis lähtepunkt või see mõte see, et kuivõrd ma polnud selleks hetkeks midagi nii suurt kunagi kirjutanud. Ja minu kõrval oli Libretis Laur lomper, kellel on väga tugev sõnateatri Sis taust ja, ja ma ei olnud kuigivõrd suur ooperis käia selleks hetkeks olnud, et siis mis on need minu tugevused või, või mis on need minu eelised, mida ma siis selle ooperi kirjutamisel kasutada saan. Ja see tegelikult oligi lihtsalt sõnateatris käimise kogemus väga suur, et siiamaani ma väga väga armastan ja hindan Eesti sõnateatrist või üldse sõnateatrit. Ja me kasutasime väga palju sõnateatri dramaturgiliselt loogikat, lähtusime sellest, et kuidas üks hea hea tükk Draamateatris välja näeb või kuidas seda üles ehitatakse ja kuidas kuidas seda võiks siis ooperilavale üle kanda ja, ja mulle tundub, et ta tegelikult ka Roman Baskini lavastuses siis ongi väga suuresti sellise hea sõnateatri vaimus selles mõttes kirjutatud, et seal saab nutta, seal saab naerda, ta on inimesele arusaadav, aga samas seal on olemas ka üldistused, et see, mis puudutab helikeelt, seda ma ei oska öelda. Aga ega see väga palju noh, muusikaringkonnas ju ei ole nagu hellitatud, seda ooperit seal saanud päris palju vastu pead. Aga, aga mul on hea meel, et tõesti, seda on nii palju mängitud ühe algupärase ooperi kohta ja et publikul on läinud see siiamaani korda. Nii palju kui ma olen kuulnud nii-öelda lihtvaatajalt Ooperi publik on selle ju väga hästi vastu võtnud. Ilmselt kardeti, et on väga moderne helikeel, millega tuleb siis ooperisaalis kokku puutuda ka ei, oli nii meloodiat, harmooniat kui. Kui süžeed ja kriitika tõepoolest on olnud. Nuriseb, kas see aeg õpetas teid kriitikat taluma? Ei õpeta selles mõttes, ma arvan, iga looja puhul, ega see, see kriitika on alati väga hell teema, sellepärast et see, mida sa sinna noodipaberile kirja paned, on väga isiklik ja sa oled teinud seda oma parimas usus, lootuses ja armastuses, et see kellelegi veel korda läheb ja see on see, mis siis sinu sees toimub ja kui keegi selle pihta tuld annab selle nii-öelda sinu isiku, sinu sisemaailma ja, ja kõige suuremas mõttes sinu kohta, et siis see tegelikult läheb korda, kui see läheks korda, siis oleks midagi võib-olla vaimse tervisega korrast ära, aga see on lihtsalt väga isiklik protsess ja, ja see selle ooperi puhul lihtsalt, et noh, langesid kokku mitu asja tõesti, esiteks see, et siis kui ma seda ooperit kirjutasin, ma olin 24 aastane olingi selleks hetkeks kirjutanud muusikat ja ainult neli aastat, et esimene esimese teose ma kirjutasingi selleks puhuks, et astuda üldse muusikaakadeemiasse sisse mis ei juhtu siis 20. eluaastal umbes ja, ja seal see teekond oligi olnud, et väga lühike ja mis on siis selle ooperi nagu võlu ja valu. Aga samas, kuna see ooper räägib sellest väga murranguliselt ja väga noore riigi ja noorte inimeste loost, ehk siis et ajast, kus kõik teed olid lahti, kus kõik oli võimalik, nii nagu noore inimese elus, nii ka meie riigi elus, kus ei ole tehtud valikuid, olulisi valikuid ja kus ei olnud ka kus tõesti oli väga palju lootust, unistust naiivsust, et selles mõttes helikeeleliselt läheb nagu minust väga hästi kokku. Kas Eesti vabariik 100 aegu oli teil ka üks balletikirjutamise mõte? Ei tule meelde, et oleks. Nii, aga see oli. Ei, mul ei tule küll meelde, et aga võib-olla te mäletate paremini. Kuskilt intervjuust nagu jäi meelde, et teil oli kava, et tal oli see plaan, aga ooper võttis kogu aja hästi, aga läheme laulupeo juurde. Me läheme selle 2000 seitsmeteistkümnenda aasta noorte laulupeo juurde, kus te võitsite koos Veiko Tubin, aga jällegi ideekavandi selle pealkiri, ori, noored juured ja selle mõte oli tuua laulupeole väga paljud debütant, nii palju kui võimalik heliloojaid, noori dirigente ja see on andnud väga hea tulemuse. Ja see tõi teile endale Eesti kooriühingu noore dirigendi tiitli aastal 2017 ja siis segakooride repertuaari laulu, et me ei taha olla vaikiv lehekülgaegade raamatust. See periood tegi teist Eesti laulupeotraditsiooni eestkõneleja. Te hakkasite kirjutama sellest, et ükski koorijuht ei ela ära sellest, kui talle kingitakse lillekimp ja, ja kommikarp. Ja kui maakonna koolivõrgu ref surm viib selleni, et, et paljud koolid jäävadki põhikooliks maakonnas on üks kaks riigigümnaasiumi, siis põhikoolide kooride jätkusuutlikkus on ikka väga suure küsimärgi all. Kui kui akuutne või põletikuline see asi praegu on, midagi pole muutunud või on? No sellest artiklist ja sellest murest on tegelikult üsna vähe aega möödas, et nii palju on muutunud, et, et see koorijuhtide palgateema on ministeeriumi laua peal Kultuuriministeeriumi laua peal, seda võetakse tõsiselt, loodetavasti see liigub edasi valitsusse, et sealt tuleks siis selline raha süstimist peaks siis koorijuhtide palgasüsteemi vormima selliseks, nagu on treenerite oma, eks, et mingi osa paneb riik ja mingi osa siis paneb see kollektiiv ise, et, et nii palju on tõesti muutunud. Aga see, seda, mis puudutab seda haldusreformi, koolide reformi, et siis see ikkagi on jäänud ja ega see ei ole kerge. Ja mida väiksem koht, seda, seda raskem see on hoida seda oma mingisugust oma asja seal, nii nagu ta on olnud, seal on seda niigi raske olnud hoida ja nüüd tuleb kellelegi kauge käsi kuskilt Tallinnast ja, ja teeb sellega ka, mis ta tahab, tundmata seda kohalikku olu, et ega see, see ei ole kerge ja ja. Seda rohkem tuleb olla meil tänulik kõikidele nendele koorijuhtidele, kes koolikoore elus hoiavad ja suudavad neid laulupeole tuua. Loomulikult, sest koolist algab tegelikult see laulupeokultuur ja, ja need inimesed, kes oma elu seovad siis harrastustegevusega muusika tantsu vallas, et see hakkab ju kõik sealt koolist. Te olete oma intervjuudes ja artiklites nõudlik ühiskonna suhtes. Ma pakun teile lühikeseid, tsitaadi nädalalehes sirp, see on kolme aasta tagune artikkel ja paigutub just nimelt vabariigi iseseisvuspäevaeelsesse aega seitsmeteistkümnendast veebruarist 2017 ja te kirjutate. Mind kurvastab, et näitajad ja arvud domineerivad inimlikkuse üle. Mind häirib, et me keskendume läänele järele jõudmisele, selle asemel, et otsida ja säilitada oma, sest ainult nii on meie iseseisvat riiki ja kultuuri tarvis. Ma imestan, et ikka veel arvatakse, et kogu aeg on oht millestki ilma jääda ja kusagil mujal on parem kui siin. Mind üllatab, et meie väikeses riigis on üha rohkem täiesti arulagedat bürokraatiat. Mind teeb ärevaks, et nutitelefon on ahvatlevam kui sõbrad, rääkimata õues mängimisest. Mind hirmutab meie sõltuvusnähtustest, mida meil tegelikult ei ole, aga mis mind vaevab, et betoon või raudtee on väärtuslikumad kui inimesed. Mind heidutab, et rahvuse mõiste võib kaduda. Ma kardan, et meil ei pruugi varsti olla oma nägu. Et see ei tule tuttav ette, ma tõesti ei mäleta seda, seda, neid neid lauseid ja seda intervjuud või kirjutist tervisega ma siiamaani võinud tõesti alla kirjutada ja miski ei ole muutunud. No nii palju on muutunud nende sõltuvusest erinevatest nähtustest, mida meil vaja ei ole, et ma ise olen sotsiaalmeediast lahkunud mõnda aega tagasi, et, et lihtsalt see kuidagi küllastumust sellest kõigest, et see, mis seal toimub, ma arvan, et see ei ole tegelikult inimeste huvides. Tee Ligiga žeerimida. Jah, juba jupp aega ma seda ei tee, ma katsun seda teha elus sedavõrd rohkem. Suhtlete näost näkku inimestega, muusikutega, teatri tegetegijatega. Ma proovin ja, ja kui ma seda ei tee, siis ma proovin ka sellest kõigest samavõrra puhata, mitte et oled natuke siin ja natuke seal, et muidu siis lõpuks ei olegi nagu kuskil. Tuleme selle laulupeo juurde veel tagasi, see on selles mõttes väga huvitav nähtus. Minu meelest viimased 15 20 aastat, et on kolm päeva iga viie aasta tagant, kui laulu peolised tulevad kokku tantsurahvas tuleb kokku, me oleme kolm päeva koos tantsuetendustel laulupeokontsert teedel rongkäigul ja me oleme peaaegu kõiges ühes meel ühel meelel, et, et me oleme, tunneme, et me oleme seotud, et me oleme üks ja kui laulupidu saab läbi, siis me läheme jälle kuidagi vaatame üksteise otsa kõõrdi ja, ja me ei suuda milleski kokku leppida, kuidas teie seda näete mõtestate või millest see tuleb või või, või mis on see okas iga inimese hinges. See on minu meelest tegelikult väga loogiline, et see nii on, sellepärast et, et see laulu ja tantsupeo nädalal vallandub lõpuks rõõm ja see, see nagu nauding sellest, et, et ühiskond ei või väga suur osa ühiskonnast on olnud mingisuguse ajaperioodi ühe eesmärgi nimel teel, et noh, nagu riigi kontekstis, et neil puudub visioon, sellest on väga palju räägitud, aga vot selleks hetkeks tekib teatud osal ühiskonnast visioon või oma fookus oma selge siht, kuhu poole püüeldakse ja seda tehakse väga lihtsate väga selgete vahenditega, siin ei ole midagi abstraktset, inimesed tulevad iga nädal kuskile koori või tantsuproovi ja teevad mingi eesmärgi nimel tööd. Ja selle tööga kaasneb pingutus ja kui seda pingutust näiteks ei oleks, et kui olekski iga viie aasta tagant, et selline laulupidu, et lauldaksegi laule, mida me niikuinii teame enne mingisugust prooviprotsessi mingisugust kadalippu ei ole, siis tegelikult ma väidan, et seda tunnet seal ei tekiks. Et just see, et inimesed on näinud vaeva, nad on toonud oma vaba aja oma energia, oma jõu, mis teil pärast ööpäev on proovisaali, et valmistada ette need mõned päevad ja, ja nad saavad seda teha teadmises, et kogu Eestis toimub seesama tegevus. Me töötame ühe eesmärgi nimel ja lõpuks tulema. Ja me teeme seda ühes füüsilises ruumis ja me teeme seda selles muusika tantsukeeles, aga just eriti mehi valdkonnas siis muusikas, kus, kus sa tood oma hääle hääle kaudu siis oma hinge. Et sellega sellise harmoonia teiste inimeste vahel inimeste vahel, keda sa tegelikult ei tunne, kes sinu kõrval on ja see liidab meid liidab meid selle ühiskonnana. Ja siis, kui see pingutus, see nauding sellest saab läbi, siis on jälle selline nõutusetaga, et nüüd ma enam seda ühistunnet ei taju, et me ei tee enam ju midagi koos sina seal proovisaalis, mina siin või mine oma töökohas, et, et me ei taju seda ühe eesmärgi nimel tegutsemist ja meil kaob ära see pingutusest. Tõstise pingutuse mõiste on väga tähtis, eriti noorte puhul, et, et me selles maailmas, kus me saame väga kiiresti väga lihtsaid naudinguid kätte, tegelikult õpiksime väärtustama seda, et mida rohkem mingi eesmärgi nimel pingutame, seda suurem on ka pärast nauding. Mida rohkem sa ühte asja sisse paned, seda rohkem sa saad ka sealt tagasi. Kui see kuskile midagi sisse ei pane, siis ei saa ka loota, et sa saad sealt mingisuguse suure emotsiooni tagasi. Mitte kunagi ei ole, et sa pead sinna panema sisse ja see on juba antiigist peale olnud vaimse naudingu küsimus. Et see on kõige suurem siis, kui seal pingutad mingi asja nimel ja, ja see laulupeo puhul siis realiseerida. Nii et eesmärk on tähtis mitte üksikul kooril tantsurühmal, vaid tervel riigil. Loomulikult, ja see, see, et me tajuksime, et me teeme midagi, mida meil lõpuks siis kuidagi kuskil realiseerub ja et seesama kokku tule, mis asi on seal ka väga oluline, et me tajuksime füüsiliselt ennast tervikuna üheskoos olevana ja et ühes aegruumis praegu siin toimub see asi et see lõppresultaat samamoodi, aga, aga see eesmärk mingi asja suunas võib-olla vahel vaheldus olulisem, vahel suurem, sest ka tegelikult ju kirjanduses või kunstis üldse on, on olnud või ma olen seda lugenud kuskilt, et enamasti tegelikult see ootus millelegi on palju olulisem kui see lõppresultaat. Ja siis, kui ma esimest korda selles laulupeo protsessis olin 2000 seitsmeteistkümnenda aasta noortepeoga seoses siis ma mäletan, et oli üks viimaseid proove sel kevadel ja meil tulime kuskilt lastekooriproovist seal Ingrid Roose, Janne Frida olin, olime autos, sõitsime Tallinnasse ja siis ma kuidagi neile ütlesin, et vot kui nüüd oleks niimoodi, et seda laulupidu ennast ei toimuks või kui ma seal ei juhataks, siis tegelikult ma oleksin juba õnnelik, et see, need viimased päevad seal lauluväljakul enam ei oleks minu jaoks tähtsad, sest see protsess on olnud niivõrd liitev niivõrd vägev, et see ootus oli minu jaoks too hetk niivõrd palju olulisem, kui see lõppresultaat tegelikult jaga, aga paradoksaalsel kombel see lõppresultaat, see ajalooline rahvusringhäälingu videodokument on see, mis lõpuks, eks ole, jääb ajalukku. Et kuigi tegelikult, et me unustame ära, et see protsess ise on ka väga suur väärtus. Jah, aga riigina me, miks me ei suuda kokku leppida ühes konkreetses paaris paaris kolmes konkreetses eesmärgis ja sinna liikumised ees? Me takerduma erimeelsustesse lõputult. Aga minu meelest see näitab seda, et meil on tegelikult riigis ju väga hästi, kui meil on need takerdumist tekkinud, tegelevad või tekivad sellest, et et need on nagu pisiasjad, kui meil oleks midagi mingi baasväärtus puudu, siis me lepiksime sellised väga lihtsalt kokku ja ja me tõesti võib-olla peaksime rohkem prioritiseerima, aga siis mingisuguseid huvigrupid tunnevad, et oh, et ma ei tea, me jääme kõrvale. Aga, aga vaheliselt tegelikult väikses riigis võibki nii olla, et me ei saa samamoodi näiteks kõrghariduses ei saa lihtsalt õpetada kõiki asju võrdsel tasemel võrdselt hästi maailmaga, sest me oleme nii väikesed ja me peamegi tegema oma prioriteedid, mida me siin õpetame, kuhu me saadame siis oma inimesed väljapoole seda kogemust saama. Et aga, aga see on hästi valulik, valulik protsess, sellest ma saan, saan täiesti aru, aga minu meelest see näitabki seda, et meil on juba asjad nagu liiga hästi, et me ei suuda kokku leppida ja midagi ei ole teha, et inimene on ka omal kombel egoistlik ja isekas, et. Teid, Rasmus, puur kutsutakse kõige erinevamad auditooriumide ette kõnet pidama, olen ise ka kuulnud. Mitte ainult kultuuriinimeste ees teid kõnelemas. Teil on alati midagi öelda. Midagi niisugust, mis paneb publiku tähelepanelikult kuulama. Toetute, sageli näitele eesti kirjandusklassikast, toetute, meie tüvitekstidele mida kõik tunnevad. Kuidas te ära tabate seda, mida publik ühel või teisel korral teilt ootab, et kas et tahavad teada midagi uut, midagi, mida meile veel ei ole öeldud või tahavad kinnitust omaenese mõtetele või, või kuidas te tajute seda, kellele te räägite. Ja mida räägite? Üleüldse, see on, ma tajun seda alati hästi kuidagi veidrana. Et minu eriala ei ole üldse inimestele rääkimine või, või nendega sel viisil suhtlemine, et mind kutsutakse, et mulle tundub, et see on selline asi, et meie ühiskond on nii väike, et siis kuskil midagi tekib, siis kõik tahavad teda kohe endale krabada ja pigistada temas nii palju välja, kui tal vähegi on väänata tühjaks nagu käsna. Ja siis noh, eks ta vaadaku ise, kuidas edasi saab. Et see on nagu loomulik ja täiesti arusaadav protsess ja, ja selle tõttu. Ma tegelikult üritan väga valida, kus ja, ja mida ma siis räägin või kuhu ma lähen. Just selsamal põhjusel, et et oleks ka nagu anda, et, et sa igal pool ei räägiks sedasama juttu ja, ja et see et see nagu olekski sinu enda jaoks värsked, sa jookseks ennast tühjaks ja samamoodi, et su fookus oma elus ei läheks siis nagu laiali ehk siis et sa ikkagi oma rada suudaksid edasi kõndida, et hoolimata sellest, et sind igaüks tahab sinust midagi saada. Aga mis puudutab seda auditooriumi, siis kuidagi tunne tunnetus, just et siis sageli ma ikkagi üritan teada, saad, mis see kontekst on, kes seal veel räägivad ja, ja esimene kiri alati, mis lähemalt vastu on see, et, et ma hea meelega seda ei teeks nettaga. Et te peate mulle natukene rohkem lahti kirjutama, et mis see on, mis te, mis te minust tahate ja miks just mina. Aga ega enamasti seda, seda vastust sealt ei saa, et neil on lihtsalt, kui sa üritust korraldada, et siis on lihtsalt vaja, et oleksid teatud arv kõnelejaid täis ja siis siis keegi midagi räägiks. Aga aga jah, ütleme, pigem on jah see, et, et mida vähem sa teed, seda tegelikult, et lihtsam sul on seda, seda fookust nagu sättida ja nagu selles eelmise aasta suurepärases dokumentaalfilmis Marju Lepajõest tegelikult Marju Lepajõe ütles et kui teda kutsuti järjekordsele mingisugusele haridusteemalisel konverentsil, et haridusest ei saa rääkida pidevalt, et seda saab teha väga harva ja väga täpselt, et minu meelest see kehtib tegelikult igal pool. Aga aga seda kõnelemist ütleme, see on selles mõttes naljakas, et ma arvan, et väga paljud, et inimesed võib-olla ei olegi meil muusikat nii palju kuulnud, kuivõrd lihtsalt teavad, et ma kuskil midagi öelnud või rääkinud ja see tekitab minus alati sellist hirmu, et lõpuks oledki selline, et et tiitel on küll heliloojaga, keegi sinu muusikat ei tea ja aga teavad, et vahet peab kõnesid, et see on minu meelest ka selline ohtlik tendents, mida ma üritan nagu natukene ikkagi tasandada. Et see nii ei oleks, aga võib-olla nad siiski on huvitatud sellest, et sellest nutipõlvkonnast, kus ju väga palju sotsiaalselt nii-öelda kõne teemal või kõnet kasutades ei suhelda, et siis tuleb üks noor inimene oskab rääkida ja kes avab oma põlvkonna mõtteviisi, et kas seal ei või see olla. No väga loogiline, et see nii on, aga kahju, et, et neid inimesi rohkem ei ole meie põlvkonnast, et tõenäoliselt need on, aga need, need ei ole üles võib-olla leitud, et et jah, ma loodan, et. Ma olen kuulnud niisugust lugu viimase laulupeoeelsest perioodist, kus üks segakoori saanud Hain hõltuse lauluga kannel hästi hakkama ja kui te koos teiste dirigentidega käisid teil proovide ajal üle kuulamas koore, siis seda koori aitasite, selles mõttes seletasid lahti, mis asi on üldse riigilaul, millele see laul toetada ja, ja mis on võib-olla see see Lüganuse kontexcust tekst on võetud ja pärast seda, kui te olite asja ära seletanud ja lahti rääkinud, sai koor sellega tõepoolest ka hakkama. Nii et see äraseletamine ja, ja niisuguse verbaalse baasi andmine on väga oluline. Teate, see oli tegelikult minu enda jaoks selles mõttes olulisem, et kui sattus nii, et, et minule langes Hain hõlpu see laul, et siis ma pidin enda jaoks ära põhjendama, et meil on juubelilaulupidu ja miks see, miks just see teos ja mis need seosed on, et tegelikult mul oli vaja enda jaoks seda konteksti ja seda nii-öelda liha sinna alla, et veenda ennast, et see laulupidu peab seal olema või see laul peab sellel laulupeol kõlama ja et, et miks mina seda juhatan. Ja, ja seetõttu mulle tundus ka, et, et ma peaksin või võiksin seda jagada proovides, lauljatele, et nad saaksid aru, et miks see laul on oluline, miks me just praegu seda siin teeme ja mis on need sellised siirded, mis siin mööda Eesti kultuuri selle lauluga nagu laialivalguvad. Et et seetõttu minu meelest tegelikult iga laulupeo lauluga tegelikult peaks seda tegema või peaks rääkima ja peaks rohkem seletama, sellepärast et, et siis inimestel on palju lihtsam ennast kokku võtta ennast suunata sellele tegevusele, kui nad teavad, miks nad seda teevad, miks see on praegu oluline, miks ma oma aega selles lühikeses elus praegu just selle asja peale kulutan, et, et seetõttu jahmann näen et seda peaks tegelikult tegema palju rohkem. Ja, ja see aitab lauljat tegelikult mõtestamisel ja võib-olla selle sisu edasi toomisel ka. Kaja loodimisel on dirigent ja helilooja Rasmus puur. Mitte üheski intervjuus ei jaksa küsitleja varjata oma imetlust selle üle, et te olite napilt 16 aastane koolipoiss, kuid asutasite orkestri reaalmaa soori, mis tegutses 10 aastat andis välja neli heliplaati. Vis tegelikult kuulsuse, uus, ma arvan, rohkem jah, no nii. Ja nüüd on taas teie terrigeerida õpilasorkester vanalinna hariduskolleegiumi keel. Keelpilliorkester see koosseis ei ole vist väga püsiv. See koosseis on tegelikult üsna püsiv või ma arvasin, et ta ei ole nii püsiv ja, ja võib-olla reaalmaa soori oli vähem püsivam mingitel hetkedel ja seda kollektiivi nagu kandes tegelikult eelmist kollektiivi ka tegelikult on 15, siis kui ma seda alustasin, üheksas klass oli see lõpp ja et et seetõttu ma olen vahel mõelnud, et kuidas see on, nii et ma olen põhimõtteliselt üheksanda klassi lõpust, mul ei ole olnud seda hetke, kus meil vastutaks, mitte kellelegi eest, ehk siis, et kogu aeg on olnud mingi ports inimesi või mingisugune kollektiiv, kelle peale sa mõtled või keda sa vead ja, ja olen unistanud sellest ajast, et mis saab siis, kui ühel hetkel ma saan mõelda ainult seda, et mida ma ise tahan teha või, või et mul ei oleks, et seda vastutuse koormat, aga võib-olla ma vastupidi vajan seda või laguneksin, laguneksin koost. Aga küsimus oli õpilasorkester õpilasorkestri vahelduv jah, et tegelikult ja ta tegelikult ei ole nii vahelduv selles mõttes, et iga aasta tuleb sinna teatud hulk mängijaid ja teatud hulk helt väljub, eksis, et enamasti nad satuvad sellesse minu orkestrisse siis, kui nad on kuskil kaheksas klass. Ja enne seda on siis seal vanalinna hariduskolleegiumis veel kaks sellist ettevalmistavat orkestrit ja lahkuvad siis, kui nad lõpetavad gümnaasiumi, liiguvad siis kuskile ülikoolidesse või, või mujale ära. Ja, ja tavaliselt see on kuskil niimoodi, et paar paar-kolm-neli õpilast tuleb juurde ja paar õpilast siis lahkub. Et siia seal praeguse viiendaks hooajaks, kus ma seal nüüd olen, et ma pakun, jah, kolmandik on neid, kes on olnud seal algusest peale kuskil 10 või natuke rohkem, et seda tegelikult on noorte inimeste kohta ikkagi päris palju, kui see püsivus on päris suur ja seetõttu on seal saanud võimalikuks see, et, et seal on, teatab teatav vaimsus, teatav edasiliikumine ja areng. Et, et on olnud sellised baas, kelle põhjal on saanud Teha aga nad ei harjuta oma instrumenti mitte niisuguse intensiivsusega, nagu näiteks muusikakeskkoolis. Ja sest see on selles mõttes teistsugune kool, et tulevad ju tavakooli ja seal tavakoolis on neil võimalused pida siis instrumenti kõrvale, et noh, nad võivad seal käia kooris paljud käivadki või õppida või kunsti või, või ühel hetkel ka teatrit. Ja, ja kui nad tulevad gümnaasiumisse, siis seal on võimalik nii-öelda spetsialiseeruda mõnel siis muusika eriala peal, ehk siis et neil on tunniplaanis oma eriala tunnid, solfedžo harmoonia, et kõik asjad nagu tegelikult muusikakeskkoolis, aga mitte niivõrd suurel määral ja ka väga mitmed, et igal aastal tegelikult selle muusikakeskkoolist tulevad ka sinna vanalinna hariduskolleegiumis. Just põhjusel, et nad ei ole kindlad, kas nad tahavad saada professionaalseteks muusikuteks, aga et neil jääks see uks ka ikkagi lahti, et ta on selline vahepealne etapp. Aga see ei searepertuaari valikul, teile tundub mitte mingeid piiranguid, Cyrillus Kreek, Mart Saar, Arvo Pärt. Võtad raskeid asju. No see alguses ei olnud, et see on ajapikku lihtsalt läinud, et on tulnud planeerida või seda nii-öelda tippvormi ajastada, et ei saa kohe hakata maratoni jooksma, et kõigepealt tuleb võtta väikesed ampsud ja siis sealt edasiarengut pidi, et, et samas oleks see kont mida pureda, aga et see ei käiks üle jõu, sest kui on üle jõu käiv asi, et siis võtab igasuguse ele uisud igal alal nii sportlastelt kui kui loojatelt ära. Et see on käinud järk-järgult tasapisi ja nüüd seal jah, tõesti on, on üsna nõudlikud teoseid, aga mis kuidagi algusest peale selle kollektiiviga töötades mind nagu köitis, on see, et, et saaks teha Eesti muusikat ja testime praegu esitamegi või oleme viie aasta jooksul esitanud peaaegu ainult Eesti muusikat, eesti heliloojate muusikat ja väga erinevatest aegadest väga erinevate helikeeltega heliloojate muusikat, nii et see on väga põnev avastamine ja, ja kuivõrd on selline noorte kollektiivi haridusasutuse kollektiivid, siis ma usun, et et ka väga hariv nendele noortele Kas on võimalik selle keelpilliorkestri baasil kokku panna keelpillikvarteti topeltkvartett, mis võimalused see kõik annab? Meil on selle orkestri juures siis ka sellised pillirühmade õpetajad, kes on siis nii viiuldajad, ei olegi tšellomängijad ja nemad siis teevad gruppi proove kord nädalas, et valmistada siis oma rühmades aitäh selleks orkestrikavaks tekitada mingit orkestri kõla ja siis poolaastast meil tavaliselt on üks selline kontsert, kus nad saavad mängida kammeransamblites väikestes kartettides kvintetti sides sellist kammermuusikat ja see on siis valdavalt olnud nii-öelda maailmamuusikat riivaltid ja Hayden ide muud Mozartit, et saada natukene seda aimu ja samas sellest mugavast orkestritsoonist siis nad välja kiskuda, et tekiks mingisugune suurem vastutus ja, ja nad õpiksid, et rohkem tõesti jällegi seda iseseisvat mõtlemist ja iseseisvat musitseerimist. Orkester koos teiega tuli üsna hiljaaegu kontsertreisilt Brasiiliast kaugemat kohta ikka annab välja mõelda, kes teid kutsus, kus te kontserte andsite? See niimoodi sattus jah, et, et siin see oli, ma pakun aasta tagasi, kus meie Eesti siis noorteorkestrit harrastusorkestrites heline eestvedaja ja kogu selle liikumise algataja Jüri-Ruut Kangur selle kutse või sellise mõtte välja käisid, et Brasiilias on üks selline festival, et kas te ei võiks minna sealt Eestist teie kollektiivile ammu käinud, ülejäänud Eesti noortekollektiivid on käinud päris palju välismaal. Et läheksite teie sellepärast, et suurt kollektiivi on ka üle üle ookeani raske ja kallis vedada. Et siis oleks selline natukene väiksem kollektiiv ja samas et kuna te praegu on tee selline arengutee selline olnud, et te võiksite seal mängida just seda Eesti muusikat ja tema Jürgen Kangur, siis on praegu Euroopa siis orkestrite föderatsiooni esimees ja, ja sellise orkestrite festivali või selline satelliitfestivali nagu euroorkestris festivali asepresident ja see Brasiilia festival oli siis nii-öelda üks selle festivali osa osadest, kuhu, kuhu ta siis meid suunas. Ja lõpuks siis täisti sattus, nii et me olime siis ainus orkester-Euroopast, kes sinna läks ja siis seal oli veel üks orkester Lõuna-Koreast seal Peruust ja ülejäänud olid siis Lõuna-Ameerikast ja see tase oli väga kõrge ja, ja lõpuks me, see festival toimub sellises väikeses Lõuna-Brasiilia linnas nagu Cramo Ado ja seal me andsime oma kontserte siis kaks tükki erikavadega ja mängijad siis osalesid siis kohalike kohaliku Sis festivaliorkestri või õigemini kahe festivaliorkestri töös, et kõikidest nendest orkestrites pandi kokku siis kaks kollektiivi ja nad andsid diskaavel kaks kontserti ja, ja siis olid veel lisaks meistrikursused üle maailma tulnud siis õppeerialaõpetajatelt ja selline väga tihe programm. Ma arvan, et emotsionaalselt see riis toidab orkestrit veel kaua. Toidab, aga noh, ütleme, tange kurnav või noh, minu jaoks oli ta ikkagi hästi kurnav ja närve sööb igatpidi, aga, aga ma usun, et nendele noortele andis andis see väga suure laengu. Jah. Ma arvan, et see oli Brasiilias esimene kord, kus publik kuulis üldse eesti muusikat, kuidas vastuvõtule. Ei olnud esimene kord sellepärast et enne kui me läksime, me saime natukene konsulteerida Tallinna kammerorkestriga, kes on käinud ka esinemas Brasiilias, küll kuskil kümmekond aastat tagasi Arvo Pärdi kavaga ja aga sellel festivalil ja selles publiku hulgas, kellega me suhtlesime ikkagi põhimõtteliselt kõik kuulsid esimest korda üldse sellist muusikat. See on täiesti erinev sellele temperamendile, mis neil on ja mis muusikat nende enda heliloojad kirjutavad ja nii palju, kui me kuulsime pärast seda tagasisidet, et nad tõesti ei olnud millekski selliseks valmis, nad ei olnud sellist asja kuulnud tõesti. Eks ole, Heino Elleri ja Artur, Lemba ja Tõnu Kõrvits ja kõik sellised Kreeka saari, sellised suured heliloojad. Et, et selline asi nagu toimib ja just, et seda mängivad noored ja kuidagi täiesti liigutas ja ja kuna nemad on natukene mitte kuigi palju, ma arvasin, et nad on palju avatumad, aga nad on natuke avatumad kui meie, siis nad tõesti väljendasid seda rõõmu ja tänu ja liigutust ja pärast siis tõesti nägime, kuidas inimesed pühivad pisaraid ja on väga tänulikud. Ja seal on, selles kultuuris on selles mõttes teistmoodi see, et inimesed on väga vahetud publikus, Nad plaksutavad väga soojalt ja, ja pärast igat lugu on võib-olla terve saal püsti ja võib-olla on üks-kaks inimest ja nad ei häbene seda, kui neile väga meeldis, siis need inimesed tõusevad püsti ja see võib olla ka mingisuguseid tsükli nagu osade vahepeal juba. Ja see testi vahetu emotsioon jõuab seal kohe sinuni ja, ja nad on väga tänulikud ja väga soojad. Et sellise publiku ees, aga tihti siin esineda ei saa, et meie inimesed on reserveeritud, aga nemad just, kuna nad ei ole kuulnud midagi sellist, et see oli, see oli väga suur elamus publiku mõttes juba. Teil on publiku ka ikka väga erinevaid kogemusi, isegi siin, Eestis te käite ju koolis mängimas, et mis, mis kogemust teil siin Eestis võtta on või kõrvale panna? Eestis on ka olnud väga erinevaid kogemusi ja, ja mul sellised eredad kogemused tulevad koheselt hiljutisest ajast meelde. Eelmine eelmise aasta augustis, Me käisime ühes hooldekodus esinemas, mis on alati, me oleme seda teinud mitu korda, mis ei ole üldse kerge, sellepärast et need inimesed, kes seal on, on teatud tüüpi erivajadustega või neil on mingisugused häired ja, ja see, kuidas nad muusikat vastu võtavad või üldse seda kontsert, situatsiooni, kus nad väga palju pidanud elus olema, võib olla täiesti ettearvamatu. Ja siis seal juhtus olema selles kavas üks lugu, mis oma helikeelelt on väga kaasaegne, väga raske mitte kuidagi sinna ikkagi sattusin, mõtlesime, et kuidas nad selle üle elavad, seal oli väga pikk lugu ka ja, ja siis see oli ainuke lugu, kus kogu see hooldekodusaarel täiesti vait. Ja ma sain aru, et nad tajuvad seda muusikat praegu täiesti teistmoodi, kui võib-olla mängisime sinna sekka tuljakut ja mingit sellist hoogsamat, mida on väga lihtne seedida, tavainimesed. Aga see oli tõesti väga selline süvitsi minev teos ja täielik haudvaikus ja mitte midagi sellist, mida ma kartsin, seal ei juhtunud, see oli vastupidine täielik kontsentratsioon. Ja see oli üks Erkki-Sven Tüüri lugu ja, ja see, see, kuidas nad seda vastu võtsid, see oli kuidagi midagi täiesti täiesti erakordset, aga aga siin hiljutine kogemus oli samamoodi ühes koolis siin Kesk-Eesti pool, mängisime Arvo Pärdi kava ja, ja seal jällegi publik oli selline põhikool ja nad ei suutnud üldse kuulata seda, et see, see rahutus ja, ja see mingisugune vaimne ärevus, mis neil oli, oli täiesti selline, noh, ütleme väga-väga suurt pingutust nõudis, et neid lugusid välja mängida ja samamoodi see eriolukord nii-öelda liidab seda kollektiivi. Me peame nüüd, mida rohkem me sellele asjale süvenev, mida rohkem just aega võtame, just süvenema sinna just laseme sellel kõlal olla. Ja mida vähem me läheme liimile selle nende rahutusega, et seda rohkem see kontrast tekib, seda rohkem ta lõpuks mõjub ja alguse ja juhtus nii, et siis tõesti osad inimesed osad lapsed siis jäi täiesti vaguralt protsessi jooksul ja osad ikkagi seda ei suutnud. Ja pärast siis need õpetajad ka siis nagu selgitasid, et ongi väga raske selline mingisugune murranguline põlvkond kes ei talu vaikust, et nad peavad kogu aeg nihelema, Nad teevad kogu aeg üksteisega suhtlema, näppima ja, ja nad ei, ei oska olla nagu üksi ja see on seotud siis sellega, et nende vanemad eriti ei jõua nendega tegeleda, neil ei ole aega, neil läheb kohese nutitelefon, näeb silmade ette ja, ja see testi teadminit on sirgumas põlvkond, kes ei talu vaikust. See oli täiesti, polnud selle peale kunagi mõelnud. Ja mis oli huvitav, et sealt edasi oli umbes tund aega hiljem täpselt seal kõrval asulas kontsert ja täiesti teine publik olid täiesti vait. Ma nägin esimest korda kooli, kus enamuses olid meesõpetajad seal saalis ja, ja see vastavatel täiesti teistsugune, nii et see võib olla täiesti seinast seina, täiesti ettearvamatu, et just sellistes koolides või, või kohtades, kus see publik ei ole nii-öelda vabatahtlikult sinna tulnud või kus me oleme läinud külla. Nii et see on väga erinev. Aga samas see annab väga hea pildi jällegi eri kohtade paikade inimestesse. Siin Tallinnas on väga lihtne seda enamasti ette arvata, kuidas inimesed käituvad, aga just sellistes väikestes kohtades, kus inimesed ei ole harjunud kuulama sellist muusikat, kuidas nad võib-olla näevad orkestrit üldse. Korda käige rohkem väiksemates kohtades see orkester, vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkester on nii teie oma orkester, et kui siin raadioteatris viimasel kontserdil orkestri käest küsiti, et keda nad tahaksid, et neil oleks orkestri juures resideeruv helilooja, siis nad vastasid, et see võiks olla Rasmus puur ja ma arvan, et nad ei öelnud seda viisakust. Nüüd ma ei kujutaks selle orkestri ees mitte ühtegi teist dirigenti peale teie. Aga ma arvan ka, et teil on siiski soov töötada tõeliselt professionaalse orkestriga kas või külalisdirigendi staatuses. Kas Eestis on praegu nii, et meil on liiga palju häid dirigente, mistõttu see noorem põlvkond peab kas ootama oma võimalust või otsima seda mujalt? Ma ei tahaks sellega üldse nõus olla, sest meie, see mis see oleks jabur, kui ma ütleksin, et meie kultuuris on liiga palju liiga häid tegijaid. Et me peaksime olema selle üle tänulikud ja väga uhked, sest tõesti nii dirigendid, heliloojad on meil väga-väga-väga kõrge tasemega ja see teeb ainult rõõmu, sellepärast et sul on, kuhu pürgida ja keda endale eeskujuks jääda, sest kui see lagi on kohe käes, siis ei toimuks ka enam edasi mingit arengut. Ja see, et see tase on meil ühtlaselt väga kõrge, see tegelikult Ta viib meid kõiki edasi, tõstab seda kogu kultuuritaset ja see mulle teeb rõõmu. Mis puudutab tööd, et nende noortega siis tegelikult see. Ma arvan igas kollektiivis nii, et, et sa tunned seda väsimust ja küllastumust, tüdimust ja, ja rõõmu. Ja samas ka seda, et, et see seda, sinu panust sinna sisse ei väärtustata piisavalt tegelikult pidevalt seda tunnevad kõik, kõik kollektiivi juhid, ma arvan, üle Eesti ja ma arvan, et ka see võib olla täiesti igas ettevõttes nii või üldse igas inimkoosluses ka perekonnas. Et, et keegi kuidagi toimib, nii et sa pead sinna sisse panema näiteks 200 protsenti iseennast, et saada tagasi sealt ütleme 20 ja, ja, ja see ühel hetkel, kui sa tunneksid, et sa oled väsinud või sul ei ole anda, siis tegelikult sa ei saa sealt enam midagi tagasi, sellepärast et nagu proportsioon selle vahel, kui palju sa sinna sisse panema, kui palju sa saad sealt tagasi, see jääb samaks, aga kui sa sinna natukene vähem paned sisse, siis lõpuks oledki seal nullis ja sa ei saa sealt midagi tagasi. Et see tekitab seda heitumust, kui sa, kui sul on, mida anda ja kui sul on seda jõudu, et siis siis sealt võib saada tagasi palju, võib-olla rohkem seal on palju eriilmelisemaid, selliseid emotsioone kui, kui professionaalse kollektiivi ees, aga professionaalse kollektiivi ette minek nõuab teatavat aega teatavat küpsemist, et et kui see aeg tuleb või kui, kui, kui see peab nii minema, et ma loomulikult tahaksin töötada nendega, aga võib-olla ma ei ole veel valmis, aga, aga õnneks on neid, et olukordi, kui minna rammida Te või Tallinna kammerorkestri ette või või ühe korra on tulnud ka ERSO ees, et see on see võimalus on olnud ja, ja see peabki tegelikult nagu järk-järgult minema ja kui, kuivõrd on meil tegelikult neid väga häid dirigente seal ees, et, et siis tegelikult peavadki neid kollektiive nemad juhatama, et siin ei olegi mitte mingisugust küsimust. Ja, ja kui on mingisugune Tunne kellelgi, et mul on, minul on ka sellele nendele kollektiividele midagi anda, siis see teeb loomulikult rõõmu või au ja nõuab väga suurt pingutust ja ettevalmistust, et et sinna minna. Aga iga asi, ma arvan, omal ajal ja, ja eks näis, mis tuleb. Väike viide veel eelmise aasta vabariigi aastapäeva pidulikule kontserdile Estonias, mida te dirigeerisid, töötades professionaalsete muusikutega, kas andis teile erilise vabaduse või, või tõelised diivad dirigendile? No selliste ürituste tegemine on tegelikult alati väga suurte piirangutega seoses seotud, et, et seal on, ta on selline nii-öelda esindusüritus, selle üle on väga selged ootused publiku mõttes, seal on teatud ootus vabariigi presidendi kantselei poolt ja, ja kõikide nende asjadega või asjaoludega. Õigemini sa pead arvestama see, kus see toimub, kui pikk see formaat. Ta on, kas ja mis sõnum seal on, kui palju seal mingit kriitikat ja kui palju see peaks olema selline pidupäev. Et kõik see annab sellised piirangud, milles alati piirangutes on ka teatud tüüpi vabadus, ehk siis täielikus vabaduses ei juhtu ka midagi. Aga et seal on, et neid osiseid väga palju, millega sa pead arvestama täpselt samamoodi nagu on laulupeoga ja laulupeo laulu kirjutamisel, neid piiranguid on väga palju. Nii et seetõttu võib-olla see loomingulises mõttes ei ole kõige parem formaat, aga loomulikult on suur au ja seda teha oli väga tore ja see väga palju alati selliste ettevõtmiste või, või liikumiste vedamisel sõltub sinu meeskonnast sellepärast et see määrab selle enesetunde, see määrab selle, kui hea seal keegi kõigil on olla, kui kui mõnus seda teha, sellepärast et meeskonnas tegelikult. Ta on alati kergem tähenduses, et kui lõpuks, kas sa saad negatiivse tagasiside või sa ei saa üldse tagasisidet, siis tegelikult sul on need inimesed, kellega sa oled koos selle teekonna läbinud kellele saad toetuda, kellele sa saad helistada, kellega te koos seda jagate. Aga kui sa näiteks teed üksinda seda orkestrit, siis sa oled üksinda, et nii lavastaja kui kui dirigent need on ja kirjanik ja need on väga üksildased ametit ja seal selle kriitikaga toime tulla või vastupidi, kriitika puudumisega on, on palju raskem, seetõttu on selliseid meeskonna ettevõtmisi kergem nagu teha, läbi viia ja kui keegi seal ära väsib, siis teised korjavad üles, et seal on see grupidünaamika, mis, mis toidab ja, ja, ja seetõttu on sellised asjad lihtsamad. Kui kompromissialdis te olete meeskonnatöös või kui, kui jäärapäiselt oma põhimõtetest kinni ei hoia, hoiate. Ma olen, mulle meeldib tegelikult meeskonnas töötada ja teatud küsimustes. Ma võin olla täiesti täiesti noh, vaba, mul mul ei pruugi olla seal sellist oma arvamust küll, kui aga kui ma töötan muusika kirjutamise või oma kollektiivi juhtimisega, siis tegelikult seal ma olen üsna isepäine ja, ja ma ei kannata Ta eriti sellist sellist koostööd või et ma pean seal saama oma visiooni ellu viia. Aga kui on mingi teine situatsioon, siis seal ma võin olla täiesti väga hea, väga hea meeskonnamängija ja ma saan aru, et ma ei ole. Ma ei ole kõige targem inimene maailmas, isegi mitte keegi meist ei ole ja, ja sellest kooslusest tekib palju rohkem väärtuslikumaid mõtteid, kui minu enda peas on, et selles mõttes väga sõltub sellest kontekstist ja, ja olukorrast. Me jõuame saate viimase 10 minuti jooksul ära markeerida veel selle, et kui kaugele on jõutud teie õpingud. Et ega see cum laude lõpetatud kompositsiooni eriala muusikateatriakadeemias Rene eespere ja Tõnu kõrvitsa käe all ja siis veel enesetäiendus Tõnu Kaljuste juures dirigeerimise käe all, see ei ole ju ometi punkti saanud. Ma arvan, et enesetäiendus iga inimese puhul ei saa mitte kunagi punkti enne, kui ta mullas ei ole, et liigub edasi, aga mis puudutab akadeemilist haridust, siis kuidagi sattus jah, nii et kui ma 2014. aastal lõpetasin selle muusika ja teatriakadeemia bakalaureuseõpe et siis mul tekkis selline tunne, et, et need bakalaureuse ja magistrikraad on eraldi seatud teatud põhjustel ja tõenäoliselt see võiks olla see, et inimene saab vahepeal teatud kogemuse eta magistris oskaks rohkem küsida või, või oleksid seal juba ollakse mingisugune teine kvaliteet. Ja, aga kuna need ooper ja, ja laulupeo liikumine sattusid sinna vahele, siis õpingute protsess jäi seal pooleli, aga ühel hetkel see magistri triõpe kindlasti tuleb, aga ma ei ole kindel, et et kas see juhtub muusika erialal, et võib-olla see magistrieriala Peaks tulema hoopis mõnel teisel alal, sellepärast et mulle tundub et loojana, et sul oleks midagi öelda, et siis võib-olla see muusika iseenesest ei ole see, mis tegelikult seda loomingulist sisu toidab, et ikka. On see on, see elu on seal mingisugused muud küsimusele, et võib-olla võib-olla need õpingud jätkuvad ka hoopis humanitaarias või filosoofia või semiootika seal kuskil kuskil mujal, et lihtsalt seda mõtlemist ja silmaringi avardada, et oleks, mida sinna loomingusse panna. Käsitööoskused ja see areneb tegelikult töö käigus kõige enam. Ja, ja see pigem mulle tundub, et määrab, see määrab see sisu. Mul oli plaanis küsida, et kas te jätkate kolmes suunas koorijuhtimine, dirigeerimine ja, ja heliloominguga. Aga see ju pigem, mis täiendab seda, et see need lepingud, et selles mõttes küsimus ei ole selles, et see elukutse muutuks. Küsimus on, et. Nii et te siiski muusikat ei, ei jäta, lähete kindlasti selles suunas edasi, ainult et te vaatate vahepeal teiste distsipliinide poole. No seda peab kogu aeg elus tegema, et, et lugema teisi teisi raamatuid ja, ja vaatama teisi kunsti kunstiliike. Et, et seda nii nii Millest te unistate, Rasmus puur? Et iseendaga oleks kergem elada, et veel nii-öelda iseendaga leppida ja oma puuduste ja oma nõrkuste ja kõige sellega hakkama, ma arvan, et see on, see on igal inimesel, nii et õppida sellega, et õppida seda et kui sa ühel hetkel mingites kollektiivides või, või olukordades elus ära väsid, et kuidas siis sellest välja tulla, kui sa, kui sul ei ole enam mitte midagi anda, kui sa, kui seal on sellised punktid, see oleks kätte jõudnud, mis on olnud ja mis ei ole ka kunagi, ma arvan kellelgi tegelikult kerged. Et, et kõik tahavad midagi saada, aga sul ei ole ühel hetkel mitte midagi anda ja, ja samas kuidas siis sealt nii-öelda tõusta, kuidas ennast laadida ja, ja kuidas, kuidas minna edasi ja kuidas siis ma ei tea, et seda ma proovige, seda ma tahakski teada ja õppida, et eks eks see on igalühel omamoodi, ütleme, kui kui mingit teost kirjutades või, või sellist teoste ette valmistades on üsna selgelt juba protsessid, kuidas ennast käivitada, kuidas aktiveerida, et hommikul lähed sinna kirjutuslaua taha ja kuidas see protsess hakkab pihta ja kui hommikul tunned, et ei ole täna see päev, et kuidas siis ikkagi, et on mingisuguseid selliseid mehhanismid, mis aitavad sind sinu vaimu nii-öelda lahti võimelda, kasutada Eino Tambergi sõnu, et siis siis sellise üldise väsimuse puhul on see alati väga erinev ja, ja see sõltub, sõltub vastavast olukorrast. Aga, aga seda tahaks õppida ja samamoodi. Et praegu ma olen üritanud nii, et ei, ei jälgiks järgiks seda praeguse aja eriti noorema põlvkonna tendentsi, et teid siit natuke ja sealt natuke on väga palju seda projektipõhisust ja, ja inimesed ei pühi ühel alal väga kaua, mis selles mõttes ei ole hea, et sa tegelikult ei saavuta seda kvaliteeti, mida sa võiksid saavutada, sellepärast et sa oled nii eklektiline ja, ja seesama teema, millest me enne rääkisime, pingutuse küsimus, et mida rohkem sa ühel alal oled, seda rohkem sa lõpuks saad sealt tagasi, mida rohkem sa sel teemal pingutad, mida rohkem süvitsi lähed, seda rohkem sa saad sealt tagasi, aga see ei ole väga kerge, sellepärast et ahvatlusi on ju palju. Ja sama on ju inimeste eraeludes, et kui palju sa pingutad, et selles kooselus, et sa, mis hetkel sa alla annad ja tegelikult needsamad küsimused käivad seal iga kollektiiviga ja samamoodi, kui me rääkisime siin enne sellest vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkestrist, et seal on kogu aeg see küsimus, et mis hetkel ma lähen ära ja mis hetkel ma jätkan, et kui, kui, kus on see piir ja praegu ma olen üritanud teha nii, et see piir oleks, ei oleks veel käes, aga selle piiri lähedal olema väga mitu korda olnud. Aga, aga ma leian, et see, et igal igal pool on omad raskused ja nendest tuleb üle saada ja kuidagi ma katsun trotsida seda praeguse aja tendentsi, et, et lõhkuda on lihtsam. Väga ilus ja jätame siis Rasmus Puuri intervjuust meelde selle, et vabadus, võib-olla eesmärk, aga igas vabaduses on piirangud. Ma siiski tahaksin korrata veel seda lauset, millega me saadet alustasime. Ja see on siis teie tõdemus. Kõnes tänuõhtul Eesti Rahva Muuseumis. Ma proovin iga päev elada nii hästi, kui ma vähegi suudan oma ainust ja parimat elu, et pärast ei tunneks kahetsust ja häbi. Ma arvan, et selle mõttevõttena tänases saates kaasa Mul oli tuli üks mõte veel endale küsisite, et miks see laulupeotunne kaob selles igapäevaelus ja et miks me näiteks, kui me täna nüüd siin halli kevadpäeva läheme või siis nii-öelda talve läheme, et siis miks see nii on, et et seda ma katsun endale ka siis, kui on keerulised hetked, nagu öelda, et kõik negatiivne, mis siin elus on tegelikult tulenebki ainult ühest asjast. Kõik tegelikult taandub sellele, et inimestel on armastuse puudumine, armastuse defitsiit ja kuidas seda siis teised inimesed, kes nendega inimeste kõrval on, saaksid seda parandada ja need inimesed ise, et seda oleks samamoodi rohkem selles meie ainsas ja parimas Aitäh intervjuu eest, Rasmus puurSuur tänu. Kajalood tänaseks lõpetab, aga me oleme uue külalisega eetrist tuleval laupäeval kuulmiseni.