Head kuulajad täna kell kolm tuleb Vanemuise kontserdimajas esmaettekandele muusikaline suurvorm kooridele ja sümfooniaorkestrile mille on tatart Tartu Ülikool tellinud oma 100.-ks sünnipäevaks. Ja selle tellimuse täitis meie noorema põlve heliloojaga koorijuhina väga tundlik tud Pärt Uusberg. Mul on hea meel, et Uusberg teid tervitada kaja loosimisel. Tere rist. Kas terve see nädal on läinud proovide kuulamisele proovidele esinemisele ja kas võbelusi on juba hinges? Tegelikult ei ole läinud nädal üldsegi selle teosega seonduvalt, kuna peaproov selle teosega toimus juba eelmise nädala lõpus, pühapäeval, 24. novembril ja ilmselt just seetõttu, et kuna on nii palju kollektiive seotud selle teosega, et neid muul ajal on raske kõiki kokku saada siis otsustati peaproov teha eelmisel nädalavahetusel. Nii et see nädal on kulgenud hoopiski igasugustes veel eri värvides, et nädala alguses kuulasin hoopis eesti noort pianistide konkurssi, kuhu oli võimalus kirjutada kohustuslik pala ja veetsin täitsa terve esmaspäeva ja teisipäeva kuulates ära pianistide konkursi teise vooru täies mahus, mis tähendas siis seda, et 13 pianisti kõik mängisid umbes tund aega mille sees siis oli ka üks minu pala ja, ja siis mõtlesin oma peas, et kellele siis anda see oma lemmik sellest just kohustusliku pala mängimisest ja ühtlasi olen jõudnud ka kirjutada uut teost, nii et selles mõttes on see helilooja elu selline? Jah, kuidas öelda, mitu tegevust võib paralleelselt toimuda, kuna tihtilugu need, mida sa oled varem loonud, saavad oma esiettekande võib-olla vahepeal alles aasta hiljem, näiteks nagu on ka selle Tartu ülikooli kirjutatud teosega, et see tegelikult valmis mul ütleme 2018 jõululaupäeva kandis ja siis oli peaaegu et terve aasta ootamist ja, ja nüüd siis saab ta alles avalikuks ja kuuldavaks, aga need proovid, kus ma viibinud olen, on loomulikult seda värelust tekitanud ja ootan suure põnevusega esiettekannet. Te olete öelnud, et oma teose esiettekandepäev on niisugune tunne, nagu oleks sünnipäev. Ja eks ta tihtilugu on küll nii jah, et eriti kui on selline suurem eneseületust nõudnud teos ja selle esiettekanne, ütleme tihtilugu ma olen ka ise juhatanud neid autoriõhtuid, kus on mõni kas suurem vorm või ka mitu väiksemat vormi. Siis on tulnud, et seekord on selles mõttes teistpidi, et ma ise lähen lihtsalt saali kuulama juhatab teine inimene, nii et on natukene teistlaadi kogemus võib olla, aga loomulikult on, on iga esiettekandepäev väga eriline ja, ja eriti kui on selline suurem teosed minu jaoks, ütleme just selle konkreetse teose, mille siis pealkiri ja tuulelaeval valgusest on aerud. Kirjutamine oli ikkagi selline, kuidas öelda helilooja elukutse sellisel teljel ühe väikse sammu edasi astumine nii-öelda, mis nõudis sellist ekstra pinguta jutust, et alguses, kui ma selle teosega alustasin või ma mäletan, kui ma need testid sain üldse kokku pandud, see võttis juba mingi kuu aega aega ja, ja siis, kui teadsin, et nüüd homme asun kirjutama, et siis jalutades õhtul oma sellist jalutuskäiku tundsin kohe sellist nagu mingisugust Telliskivi enda kohal, et see teekond ei saa lihtne olema, aga samas et noh, et on selgelt tahe seda teha ka, ma arvan, et see on noh, selles mõttes helilooja elus selline pigem positiivne tunne, et eks tuleb balansseerida neid kirjutamise nii, et et oleks seda nii-öelda Telliskivitunne ehk siis midagi, mis oleks sulle väljakutse ja kus sa pead nagu ekstra vaeva nägema ja siis võib-olla selle tasakaalustamiseks on hea pärast seda just kirjutada. Sul on midagi, mis ei nõua nii palju energiat. Aga jah, et kahtlemata suurvormi kirjutamine nõuab just nimelt väga palju energiat ja sellist järjepidevust ja noh, minu senises noores elus on see olnud vast kõige suurem kirjutamine, mis mul on olnud, on see teos? Tegelikult Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, Tartu akadeemiline meeskoor ja Tartu Ülikooli kammerkoor esitavad selle teose just nimelt. Kui oleks solistid ka sisse kirjutatud, siis oleks oratooriumi mõõdu välja. Jah, et eks see tellimuse sisu mõneti siis selline võib-olla oratoorium oligi, aga kuidagi ma ei leidnud endas vähemalt tänasel päeval sellist tunnet. Et ma sooviksin oma sellist sisemaailma väljendada läbi läbi selliste solisti värvide, et mulle tundus antud juhul loomulikum väljendada ennast just taolises koosseisus nagu siis suur segadus, koor ja, ja sümfooniaorkester. Ja eks noh, mõõtmetelt suurvorm on selline lai mõiste, et on ju tegelikult selliseid ikka väga suuri vorme kirjutatud muusika ajaloost, mis kestavad mitu tundi. Minu suurvorm, ütleme, suurvormi mõõtkavas on pigem selline ökonoomne, teoseta kestvus peaks olema selline tsirka 40 minutit, sõltub ettekande tempodest, aga ütleme ta ikkagi nähtusena, ma arvan, võib nimetada seda suurvormiks. Pealkiri ja tuulelaeval valgusest on aerud. Kui me mõtleme sellele, et lisaks Tartule tuleb see ettekandele detsembri esimesel nädalavahetusel ka Pärnus ja Tallinnas, siis milleks kuulaja peaks pealkirjast lähtudes enda mõtted ja meeled valmis panema, kas Tartu ülikoolile, ajaloole, kultuurile, laiemalt minevikule, tulevikule, igavikule, millele? Räägiksingi võib-olla lähemalt selle teose sünniloost, et ütleme nii, et kohe alguses sai tehtud selline plaan, et see teos ei pea olema üleliia seotud konkreetse sündmusega just seetõttu, et tal jääks võimalus seda ette kanda väga paljudes muudes kontekstides, aga samas oli muidugi soov, et sild selle kontekstiga oleks ka olemas, mistõttu siis tegelikult algne plaan oli luua taoline teos kus oleksin kasutanud paljude erinevate eesti luuletajate tekste, kes on siis olnud seotud Tartu ülikooliga. Ja kui ma siis asusin uurima, kes kõik on Tartu ülikooliga seotud siis loomulikult neid inimesi tuli väga palju ja see plaan tunduski, et see võiks toimida, et umbes selline kümneosaline teos, kus iga osa teksti autor on erinev ja sellel teosel oli veel ka oma tegelikult selline töö pealkiri juba olemas, emakeeleruumid. Aga siis, kui ma asusin siis täpsustama nende luuletajate puhul, mis oleks siis igaühes üks luuletus, mis seal teoses võiks kõlada siis millegipärast ma alustasin Uku Masingust. Ja siis, kui ma, ma olin välja valinud temalt mõned luuletused, siis ma järsku avastasin, et Ma ei suuda sealt valida ühte. Et ma olen tänaseks päevaks jõudnud iseendas kuhugi sinnamaale, et Uku Masingu luule puudutad mind ja inspireerib mind kuidagi nii intensiivselt, et mul tekkis tunne, et aga et äkki see teos võikski olla ainult Uku Masingu tekstidele. Alguses muidugi see tunne mind natuke ehmatas, kuna see ei olnud plaanis. Siis ma asusin otsima veel juurde just Masingu tekste ja üha enam tajusin sellist kirgastumist nendest tekstidest, et kahtlemata on, need ei ole lihtsalt tekstid ja mina nooremana ausalt öeldes nii palju, kui ma Masingut üldse üritasin lugeda, olin ikka väga suurtes raskustes. Aga samas, mis on huvitav, et just need tekstid, enamik neist, mis ma lähen sinna oma teosesse valinud on ta kirjutanud umbes sama vanalt, mis mina olen nüüd nii et järelikult mul oligi vaja kasvada nendeni ja mis on siis ühtlasi tema puhul nagu tema noorpõlve luule. Ja, ja siis sai Tartu ülikoolile välja pakutud Masingu idee ja peab tunnistama, et nemad ka natuke ehmusid sellest, kuna on vist üldteada selline nagu asjaolu, et Masingu luule on üpris segane, nii-öelda ja raskesti mõistetav ja ja, ja siis oli selline huvitav vestlus sel teemal ja mulle soovitati lisada teosesse veel Kristian Jaak Peterson, kes siis mõneti nagu oleks selline vahendaja. Selles olukorras, aga samas seda soovitas väga põnev inimene Arne Merilai, kes ütles mulle niimoodi, et teda heas mõttes intrigeerib idee ühendada Petersoni Masing omavahel, kuna tema meelest on üldsegi Maasing Reinud karneerunud Peterson. Ja ta ütles, et tihtilugu pole nagu seda aspekti Petersoni luules tähele pandud, nii väga, võib-olla et seal on väga tugev selline vaimulik kontekst sees ja tõesti, kui hakata lugema, siis need kaks hinge läksid omavahel väga hästi kokku. Kuigi tõsi, ma võitsin Petersonist vaid vaid fragmendid, et Masingu luule on seal tervikuna esindatud Petersonist ainult fragmendid ja minu meelest on need üleminekud nende kahe luuletaja tekstide vahel tulnud vist isegi üpris sujuvad, sest mul on tunne, et isegi lauljad ei ole täpselt aru saanud, kust üksteiseks üle läheb, mis on minu meelest igati positiivne. Aga mis on hästi tore, minu meelest on see, mis ei olnud ka kuidagi plaanis nii-öelda, aga tuleb välja, et just sel aastal lisaks sellele, et Tartu ülikool tähistab oma rahvusülikoolina sajandat aastapäeva, tähistatakse ka Uku Masing 110 ja Uku Masing oli Tartu ülikooliga tihedalt seotud. Nii et selles mõttes on kõik ka igati põhjendatud. Aga jah, et mida kuulaja, mis häälestusega või eelhäälestusega ta peaks seda kuulama tulema? Ma arvan, et siin oluline sõna ongi just Uku Masing või märksõna, et ta peaks ennast juba häälestama selleks, et need testid, mis on kasutatud ja võib-olla kes tunneb võib-olla minu muusikat varasemalt. Ma arvan, et need tekstid, mis selles teoses on kasutatud, nõuavad võib-olla rohkem sellist pingutamist kui ka kavalehelt neid kaasa lugeda, et neid neid mõista. Ja võib-olla ka mina oma helikeelt, ma ei oska niimoodi objektiivselt kõrvalt näha, et mulle endale tundus, et selle teosega ja üldse viimase aja teostega olen astunud sammu kuidagi täiskasvanu likuma eneseväljenduse poole või et võib-olla on see teos mõnevõrra ka tumedam kui mõned varasemad väga helged teosed. Aga samas on seal ka siiski omajagu helgust. Aga kokkuvõttes, eks see jääb kuulaja kõrvade otsustada, kuidas teos kellelegi mõjub. Mina tean lihtsalt seda, et minul oli seda möödunud aastal väga-väga inspireeriv kirjutada ja kuidagi peab tunnistama, et mõneti see kirjutamine läks päris hästi, kohati kokku selle ilmaga, mis ka praegu ütleme meil siin viimastel päevadel olnud on, on ju, et mis ei ole just kõige helgem ilm, aga ometi see on meie maha osa, selline pimedus ja teatav noh, selles on samas teatav müstiline energia, ütleks sellises novembripimeduses ja täpselt taoline müstiline energia on ka Masingu luules. Te olete kusagil intervjuus öelnud, et hingedeaeg on teile meeleolude poolest kuidagi hästi hingelähedane ja olnud. Ja siis mul seda vastust kuulates tuli mõte teha kiire kõrvalhüppe teie käesoleva aasta Arvo Pärdi sünnipäevaks kontserdiks kirjutatud teose juurde, Gildi palve kuste samuti tekstidesse väga nõudlikult suhtute, et te võtsite mittu Jaan Tammsalu tõlgitud keldi palved ja tegite nendest oma meelelaadile sobiva niisuguse kokkuvõtte. Te suhtute tekstidesse väga nõudlikult. Kuidas te tunnete ära, mis on teie tekst, mis teid inspireerib muusikat looma? Väga põnev küsimus iseenesest ja olen selles mõttes väga nõus, et, et minu jaoks, kui ma tekstile kirjutan, siis testima seda teksti tihtilugu otsin päris kaua ja ütleme nüüd, tänasel päeval, kus nagu olen rohkem ka selliseid suuremaid vorme kirjutanud, siis on tõesti saanud selliseks omaseks nähtuseks tekstide selline ühendamine või otsimine selliste mitmetekstiga kokkupanemise maailma, et, et keldi palve ütleme, oli küll selline üsna väiketeos ja seal oli lihtsalt mulle oluline. See oli nagu teistmoodi raske noh, mõneti nagu isegi selline tellimus või mõte tuli seal nagu kaljustelt, et kuna kontsert on Pärdi sünnipäeval, et äkki võiks olla mõni teos, mis oleks Arvo Pärdi-le pühendatud ja kuna Arvo Pärdi muusika on mulle palju korda läinud, siis oli täitsa siiras soov midagi kirjutada talle, aga ei olnud lihtne otsida teksti, mis sobiks üldsegi taoliseks kontekstiks ja siis tundus, et need keldi palve noh, mingis mõttes väga inimlikud universaalsed mõtted sobisid kõige paremini. Teisalt siis tõesti jah, et ütleme, et kui ma heliloojana tekste loen, siis eks ta on ka selline juba ütleme nagu loominguline tegevus mingis mõttes, et ma ei oska isegi seda päris täpselt võib-olla isegi sõnastada, millal ja miks, missugune tekst, aga minu jaoks jah, tõesti, tekst on ka nagu muusika või noh, ta ongi muusika tegelikult ütleme Ta ju ei ole, ütleme, helikõrguslikud mõttes muusika, aga kõlalises mõttes rütmilises mõttes on ta juba muusika. Nii on ka näiteks sellesama eelpool mainitud Uku Masingu luule aga minu meelest, et võib väga kaua minna aega, et kodeerida lahtiselt kas või ühte lauset, onju, ja võib-olla isegi lõpuni aru, mida ta mõtles. Aga kui lugeda seda lihtsalt järjest, siis on vahel tunne, et sa saad väga täpselt aru, mida ta mõtles, aga samas sa ei saagi seda sõnastada, et see on nagu mingi sõnade ülese taju väljendamine tema puhul kohati ja selle loob just see mingisugune tema isiklik rütm, millega ta selle kirja on pannud tema isiklik valik sõnadest, kuidas ta, need on järjestanud. Nii palju, kui ma on eesti luulet lugenud, siis see on hästi huvitav nähe minul jaoks, et erinevatel luuletajatel tõesti ongi erinev siseilm nii-öelda või et see on peaaegu nagu et kui ma oleks kunstnik, siis ma arvan, ma oskaks värvida erinevate luuletajate nagu oma taju. Ma ei tea, Errstennost Juhan Liivist, Viivi Luigest, Doris Karevast, Artur Alliksaar, Est Indrek kirvest, nad on kõik nagu eraldi maalid mingis mõttes ja siis ma järsku avastasingi, et näiteks Maasing, et see on mingi uus maal Pole veel näinud. Mul tekkis inspiratsioon heliloojana, siis helides värvida seda nii nagu mina seda vähemalt tajun. Ja see, võib-olla ongi see kõige suurem inspiratsioon, kui mõni luuletaja, kui seal tema teksti lugedes sulle avaneb nagu mingites värvidesse maailm. Aga teisalt on siin ka mingisugused täitsa sellised ratsionaalselt seletatavad nähtused ka, et, et mina olen avastanud, et minu jaoks nagu luuletus peab olema selline heas mõttes vana koolilikult, et kaunikõlaline, et kui on näiteks mõni luuletus, kus on mingi väga argine sõna sees, järsku, et võib-olla see mõte on isegi igavikuline ja väga-väga tundlikult mõtestatud ja ilus. Aga kui seal järsku on lihtsalt mingisugune selline kuidagi argine, et siin on see laud midagi, onju, et ma ei oska praegu mingit näidet otseselt tuua, aga siis see kuidagi nagu hüppab sellest poeetilisest ruumist välja niimoodi, et mul on raske seda muusikasse panna. Kuna muusika on ka, ütleme selline nagu kõrgendatud sfäär minu meelest või selline poeetiline ruum, et siis vähemalt minu jaoks muusika vajab ka sellist poeetilist teksti ja sellist natuke sellist tõstetud atmosfääri võib-olla või, või just sellist kauni külalisust. Ega iga inimesega ei saa rääkida niisugusest asjast nagu on igav sest seda üldse sõnad aga väga raske kirjeldada ja see võib-olla ongi see sfäär või, või atmosfäär, millele te just eelmises vastuses viitasite. Igavik on teie loomingus, Pärt Uusberg väga tähtsal kohal. Miks, kuidas te seda tajute? Jah, et see on tõesti selline mõneti sõnastamatu nähe jällegi, et, aga, aga teisalt mulle tundubki, et looming nähtusena mis tahes looming, helilooming või maalikunst või ka teater, kirjandus, ma arvan, et igas loomingus on mingisugune justkui mingisugune püüd kuhugi ära kaduda või ära hajuda või, või kokku kõlada mingisuguse argiruumist väljapool liikuva aegruumiga seda või et tuleb ikka harva väidaksin mina. No jah, aga, aga mulle tundub, et olles suhelnud ka teiste loojanatuuridega, et tihti tuleb välja, et seal on mingi ühisosa, et kui näitleja näiteks leiab endas selle täieliku kokkukõla mingi rolliga, et siis see kogemus on üpris sarnane sellega, kui heliloojal hakkab järsku nagu muusika tulema nii-öelda, et see enda unustamine võib mõjuda hästi vabastavalt. Aga ütleme jah, et miks sellised nagu üle ajab piirides tegelevad teemad on inspireerinud ja tõesti ka näiteks seesama ja tuulelaeval valgusest naerut sisuliselt tegelebki terve teose vältel just nimelt, et noh, ma ütleks isegi nagu surelikkuse teemaga ja samas ka siis sellise jumala otsimise teemaga, et et eks noh, mingis mõttes võib sellest isegi niimoodi konkreetsemalt nagu rääkida ka, et minu jaoks ütleme lapsest peale on olnud noh, see on isegi niisugune sõna, mida nagu ei julge üle huultega öelda, on surm selline sõna, et ja ma arvan, ilmselt kõigi jaoks võib-olla mõni võtab seda rahulikumalt. Aga on ikkagi selline nagu suur hirm on olnud tegelikult selles lapsest peale. Ja, ja samas on ta suur mõistatus või selline ministeerium ja see inimeseks olemise ajalikud piirid. Ilmselt me iga päev sellele ei ei mõtlegi, et igav pesed hambad ära, alustad oma päevaga kõik, tundub ju, et kõik kestabki igavesti või et kuidagi see mõte nagu väga ei mahu pähe. Et varem või hiljem sa ei tõuse enam, ei pese hambaid ja see on ikkagi üks viiv, mis me siin viibime. Ma arvan, see nähtus inimeseks olemise juures on kõige sellisem mõned isegi võib-olla kõige olulisem nähtus või millega tegeleda, kui sa juba inimene oled või et see lihtsalt see on mõneti küsimuste küsimus, see temaatika mingis mõttes jällegi heliloojana või või kunstnikuna. Ma tunnen. Ma olen alati tajunud mingisugust lohutust läbi muusika, siis sellele paratamatu selle ja samas ma lihtsalt tajun, et see rahustab mu võib-olla muidu natukene ärevat hinge. Selline vastus võib-olla siis ongi, et muusika ongi selline sõnastamata sfäär või, või miks miski inspireerib või mingisugune tekst või või mida sa sel hetkel tunned, kui sa seda viisistad, et ma arvan, et ta ongi selline sõnul sõnulseletamatu sfäär. Aga mingisugune selline hinge igatsus on selles aktis alati sees minu meelest, mis on helilooming ja mis asi on siis hinge igatsus üldsegi ka raske nagu seda sõnastada, kuni selleni välja, et mis on üldse muusika noh, mingis mõttes muidugi mujalt muusikat sõnastada. Tan Arv suhetel toimiv, kokkuvõttes vibratsioon on ja me saame seda arvudes väljendada ja nii edasi. Aga ütleme muusika sellise noh, hinguse näol või kusjuures muusika üha enam mulle tundubki kõige lähedasem ongi hingamisega. Kui mõelda, kuidas, kas üks koor lahti laulab, et üks hääleharjutus, see on alati selline üks hingetõmme nagu ja ütleme, dirigendina või ka muusikakuulajana. Mul tekib selline rahustav tunne, kui muusikaline kollektiiv hingab nii-öelda loomulikult kui muusika fraseeritud energeetiliselt hästi hea ajastusega ja niimoodi on ju, et et. Ma arvan, et see hinge igatsus ongi sugulane selles surematuse taotlusega, mida inimene võib kogeda ainult võib-olla läbi just selle kunstiloomingu. Ja siis ta saab endale ette kujutada, et see on kokkupuude igavikuks. Aga läheme teie kooriloomingu juurde, et ma nägin Eesti televisiooni arhiivist ühte niisugust lõiku, kus te laulupeo eel tutvustate koorijuhtidele oma laulupeo kantaat ja kannate selle ette kammerkoori ja kas lastekooriga see laul kõlas kammerkoori esituses hoopis teistsuguse lauluna kui siis, kui te juhatasite seda 22000 lauljaga ühendkoori ees. Minu küsimus on, kas te kuulete laulu kirjutades kõrvus, kuidas laulab 22000 lauljat? Jah, selles mõttes ma arvan, et tänasel päeval tegelikult kuulen küll, aga iseasi muidugi, et kas, kui ma igaviku tuules kirjutasin, kas ma seda kuulasin ka piisavalt palju oma kõrvus, et võimalik, et juba teost kirjutama asudes ma tegelikult ikkagi väljendasin ennast kuidas öelda lähtuvalt sellest tekstist ja lähtuvalt kõladest, mis mulle on hingelähedased ja ma ütleks tõesti seal seminaril kandis seda, et ega mu oma koor onju. Ja nende esituses läheb väga kargel ja niimoodi kammerlikum kõlama ja tõesti suure massiga see kõlavärv on hoopis teine, aga noh, see on muidugi väga paljude lauludega niimoodi, kasvõi minu oma õpetaja Tõnu Kõrvits, et nii tema puudutus kui ka nüüd sellel laulupeol olnud emakeelelaul minu arvamus on, et need kõlavad kammerkoori esituses palju paremini. Nad on oma olemuselt väga kammerlikud igaviku tuules, ma ei oska öelda, kas ta oma olemuselt kammerlik on, et sinna sai sisse ikkagi kirjutatud selline vägagi laulupeo kulminatsioon ja ka seda ütleme alguse sellist unisoonis algust on võimalik tajuda üsna sellise laia pintsli maa ilmana aga mingis mõttes jällegi minu enda hing üha enam resoleerub selliste kammerlike värvidega ja sellise läbipaistvusega muusikas. Kuigi jah, ega ma ei tea, kumb variant üldse teile rohkem imponeerib, kumba pidi see küsimus oli esitatud. Mulle meeldisid mõlemad, ma lihtsalt tahtsin teada, kui milady oma kõrvas kuulete, kui te seda kirjutate. Ja järgmine küsimus on. Kirjeldage kuulajale, mida te tunnete, kui te seisate selle ühendkoori ees laululaval äärest ääreni täis lastekoorid on teie selja taga. Võtab mitu sekundit aega, enne kui te pilguga laulukaare vasakust poolest hakkate tulema, jõuate paremasse serva välja. Mida te tunnete? Kusjuures jah, et ma olen mõelnud, et võib-olla inimesed isegi mõtlevad, et see tunne on noh, ma ei tea, ebamaine või, või selline kosmiline ja niimoodi kuigi ka seda ma olen korra ma ütleks isegi tulnud 2014 aastal, kui ma kordamisel juhatasin enda teost muusika ja ma ei olnud varem nagu selle selles olukorras olnud ja olin, olin palju noorem ja nii edasi. Aga tänasel päeval mu vastus vähemalt sellele konkreetsele küsimusele on mingis mõttes palju maisem see tunne puht nagu nii-öelda dirigendi professioonist lähtuvalt on kõike muud kui mugav tunne. Et ta on tegelikult selline väga, väga keeruline olukord, kus sa pead lihtsalt nagu mõneti nagu ellu. Ehk siis, et ma arvan, et, et kogu lugupidamise juures Eesti laulupeotraditsiooni suhtes ta ei ole orgaaniline musitseerimise vorm. Et, et, et see, ütleme, mass on ju peaaegu nagu niimoodi noh, nagu püstitaks mingisuguseid rekordeid, on ju, et kui, kui palju üldse mahub laulma korraga inimesi ja, ja kus on see piir, et dirigendist veel aru saadakse, onju et nagu selles mõttes on noh, tõesti puhtalt nagu professionaalses mõttes väga, väga keerukas ülesanne üldsegi pluss siis see aspekt sinna juurde, et noh, kui paljud lauljad konkreetselt sinu käe all on seal üldse laulnud enne kui on see kontserti, sest on ka täiesti teatud osa lauljaid, kes tulevad otse lavale, kellel on tihe töö või elugraafik ja preili jah, et laulupeoproove niikuinii on nii vähe neid Kaarealuseid proove ja, ja siis on ütleme Eestis Eestimaal mina ka igasse maakonda ei jõudnud, onju, et ma tegin küll tegin selle teosega 51 proovi enne laulupidu, mis olid ka, ütleme keskeltläbi 400 500 inimest saalis et, et ja siis, et ja mis on lihtsalt huvitav. Et tegelikult koor on ikka koor. Et selles mõttes isegi kui neid on 22000, siis selles mõttes ei ole mingisugust vahet. Lugu on täpselt nii selge, kui selgeks ta on õpitud või õpetatud ja et isegi sealtsamast puldist oli tajuda, et kontsertpäeval on mõned uued näod näiteks bassirühmas jõudnud lavale ja see tunne kusjuures ei ole kuigi meeldiv. Ma tean, et mu vastus kõlab väga ebaromantiliselt sellisele romantilisele ülevale hetkele, mis, mis ütleme, oli ja kahtlemata väga väga-väga tänulik selle eest, et mul oli see võimalus üldsegi juhatada ühendkoore ja ütleme aga lihtsalt jah pinge kasvas väga-väga suureks ja selle pinge loob just ikkagi see kohtumine tundmatuga aspekt, et et see muusikaline kommunikatsioon on juba nii hoomamatuteks mõõtkavades, et seda, ütleme, on mingis mõttes väga raske nautida, et võib-olla mõni vana kala juba, ma arvan kindlasti, kes on juba korduvalt seal puldis käinud, et tema suure tõenäosusega, eks tal on ka pinge, aga ma arvan. Ta Se naudingu osa on juba nagu suurem, võib-olla et mina ütleme ikkagi minu kogemus nii suur ei ole, et, et minu jaoks oli see päris suur eneseületus, et selles olukorras üldsegi noh, nii-öelda nagu ellu jääda ja, ja et minu laulupeorõõm tuli päev hiljem ja, või ütleme, sellel samal Ka tegelikult mõned minutid hiljem või pool tundi hiljem, kui laulupidu oli läbi saanud ja, ja paljud inimesed tulid oma siirast tänu avaldama ja see mind väga sügavalt liigutas ja, ja tegi ka ennast tänulikuks ja sõnumeid ja kirju tuli veel terve järgmine nädal, et, et aga samas jah, huvitaval kombel nagu sellel hetkel, kus asi ise aset leidis, ma arvan, rõõm lauljatel oli suurem, kui, kui minul, et minul oli. Oli tegelikult raske jah. Aga te jäite ellu? Jah, seda küll. Te olete ühes intervjuus öelnud ka seda, et midagi jääb minu laulu esituses puudu, kui ma ise ei dirigeeri, mis siis puudu jääb? No vot siin terve tänane intervjuu kulgeb radadel, mida ei ole võimalik sõnastada, et nii nagu oli ka see küsimus, miks miks ma tegelen igaviku teemaga palju ja paljud teemad siin, mis on iseenesest hästi tore, näitab, et need on toredad küsimused kõik minu meelest, aga lihtsalt jah, et partituur on selline nähtus minu meelest, kuhu ei ole võimalik kõike kirja panna, ükskõik kui väga sa ka ei püüaks? Ei ole, ma arvan, mitte ükski helilooja mitte kunagi suutnud panna kõike kirja. Ehk siis partituuri arati väljendab peamist karkassi ja sellist muusikaajalist struktureeritud ja ja kõik ta väljendab muidugi helikõrgused rütmid, isegi tempot sa saad panna metonoomi märgiga. Aga muusikas on nii palju selliseid värve ja meeleolusid, mida ei saa kirja panna. Ja kuna minu jaoks minu enda looming on lihtsalt paratamatult väga isiklik, kuna ta on minu seest tulnud. Ja, ja mina ise ju inimesena me igaüks oleme ju täiesti ainukordne, et ei ole ühtegi rohulibled ka, mis on täiesti identsed, loomulikult mina olen ka kellelegi sarnane ja geneetiliselt ma kuulun mingisugusesse buss ja nii edasi, aga ikkagi täpselt sellisena, nagu ma sündinud olen, olen siin maailmas ainult mina. Nii ta on. Ja siis lihtsalt Need kogemused, kui oled saanud ise juhatada oma muusikat võib-olla just seetõttu ongi olnud emotsionaalselt vähemalt minu enda jaoks intensiivsemalt olen ka samas saanud vahepeal tagasisidet, et ka ikkagi muusikute jaoks. Et siis ideaalis, kui ma saan ise juhatada nii-öelda saangi laulda oma seda hingelaulu ise kuigi laulavad ja teised inimesed või mängivad pilli, aga kuna dirigent elab seda kõike läbi ja kujundab neid või siis noh, mingis mõttes on seal vähemalt dirigendina tunne, et sina ise tänu siis teistele inimestele ja läbi teiste inimeste on ju kas hääletorude või pillitorude või kõlakodade laulad oma laulu ja kui on keegi teine dirigent dirigeerinud, siis vahel on jah, tõesti see tunne, et. Et kõik on justkui õige, tempod on õiged, häälestub ka kõik kenasti, aga justkui justkui midagi on puud, mida ma ei oskagi sõnastada, aga jällegi seesama hinge igatsus või mis on igal inimesel väga personaalne. Mulle tundub, milline on kellelegi kellelegi taju üldse elust ja muusikast, et siis paraku see kuigi peab ütlema ka seda, et kahtlemata lihtsalt isejuhatamine on nii palju emotsionaalsem kogemus, et kui maga, saaks olla korraks kaks inimest, kaks Pärti korraga. Pärdi panen juhatama ja siis lähen istun saali, kuulan kontserti on ja siis suure tõenäosusega mulle tunduks seal saalis istudes, et mis ma juhatada ei saa Eestis, et et isegi kui ma ise seal ees juhataks, siis saalis istudes käed hakkaksid sügelema, et see võib vabalt ka olla. Segu nüüd kahest asjast. Selle teemaga me olemegi jõudnud kolmanda suure teetähiseni, mis märgib 2000 üheksateistkümnendat aastat ei elus laulupeo kantaat igaviku tuules ja Tartu ülikooli 100. sünnipäeva suurvormi kõrval Te suhteliselt äsja olete võitnud seitsmenda noorte koorijuhtide konkursi. See andis teile võimaluse lõppvoorus terrigeerida kahte professionaalselt koori rahvusmeeskoor ja filharmoonia kammerkoori. Mida see kogemus dile andis või mida see teile õpetas? Jah, et ütleme nii, et seal konkursil osalemine tuli endale ka väikeseks üllatuseks. See hooaeg on olnud üldse ütleme hooaeg, mida ma mõtlen niipidi, et 2019 sügisel algab uus hooaeg, et on olnud selline natuke, planeerib võimatu võrreldes mõne varasema hooajaga ja siis kuidagi sattuski, nii et oli septembrikuu ja hooaeg algaski kohe hoopis Pärdi päevade kontserdiga. Need kontserdid said tehtud sealt ma sain vist sellised dirigendi kutse tuule jälle alla endale. Eks sellise kahe paiksena mul käivad need natukene lainetena nii-öelda, et vahel ma tunnen, et võiks dirigeerimise üldse ära lõpetada ja süveneda ainult heliloomingusse. Ja vahel, kui sa oled selle dirigendi elu sellisel laineharjal, siis võib see hakata täitsa nakatavalt mõjuma, kuna noh, väga tore inimesi näha ja palju sellist inspireeritud kogeb sellele eri all. Aga siis vist oligi nii, et ma olin just need Pärdi päevade kontserdid teinud ja siis saabus viimane tärmin registreerida sellele konkursile, kus ma olin tegelikult otsustanud, et ma ei osale. Aga kuna see on selline konkurss, millest ma olen alati väga lugu pidanud see toimub iga viie aasta tagant ja tegelikult esimest korda juba 10 aastat tagasi. Ma mõtlesin, et võiks osaleda, sest siis ma olin just lõpetanud otsa koolis koorijuhtimise eriala ja otsa kooli sees, ma olin konkurssidel osalenud, nii et see ei olnud mulle võõras maa. Aga siis kuna ma olin läinud õppima heliloomingut, siis ma olin juba natuke sellelt rajalt kõrvale läinud ja ausalt öeldes 10 aastat tagasi ma ka neid kutselisi kollektiive, noh, tõesti täitsa kartsin. Brow koor tundus noorele dirigendile väga hirmutava nähtusena, et siis ma vaatasin suure imetlusega oma eakaaslasi, kes seal 10 aastat tagasi finaalis juhatasid. Kaspar Mänd ja muide seesama Taavi Kull, kes juhatab minu teost ja tuulelaeval valgusest on aerud ja siis läks viis aastat veel mööda ja siis ma mõtlesin jälle uuesti peaks osalema, aga noh, ikkagi jälle ei julgenud. Ja siis nüüd pigem juba mõtlesin, et see rong on läinud, aga kuna see statuut võimaldab, et tegelikult on siis kuni 35 aastastele see konkurss siis otsus saigi tehtud väga-väga viimasel hetkel, viimasel päeval veel niimoodi, et ma kirjutasin emaili valmis omaosaluse suhtes, aga ei saatnud ära selle tuli niisugune kõhklus, et kas ikka minna. Ja siis ma läksin laulma õhtul kammerkoori Woodžes musikaales proovi ja kammerkolhoosilmuslik alles harjutab samas ruumis, mis Eesti filharmoonia kammerkoor ja just selle maja ees ma korra avasin mobiilist selle emaili. Sa vaata jah, ja mulle meeldib vahel mängida, noh, selliseid nagu mänge, et kuskilt võiks mingi märk tulla, noh, eks meil paljudel vist meeldib, avab mingi raamatu kuskilt leheküljelt ja loed nüüd, noh, ma ei tea, seitsmendalt realt seitsmest sõnast või ja siis ma otsisin ka kuskilt mingisugust märki, järsku vaatan, selle maja küljes on postkast Essk, Eesti filharmoonia kammerkoor ja siis vajutasin enter ja ma teadsin, et sinna finaali on raske jõuda, kuigi siis ma veel ei teadnud, nii palju osavõtjaid tuleb. Aga noh, igal juhul finaali on raske jõuda. Aga samas ma teadsin, et kui sa finaali jõuad, siis sa saad muu hulgas juhatada kui Eesti filharmoonia kammerkoor ja kuna mina, Ma olen sellest koorist alati väga sügavalt lugu pidanud ja ütleme, Eesti rahvusmeeskoori ma olin juba varem saanud teda isegi nagu kaks korda, siis just antud juhul Eesti filharmoonia kammerkoor oligi tegelik, see põhjus, miks me osalema läksin, et ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas oleks võimalus nende ette pääseda. Ja siis ma muidugi ka vaikselt unistasin sellest, et ma teadsin, et kutselised kollektiivid annavad välja ka oma eripreemia mis tähendab siis, et sa saad nendega kava teha. Mis on minu meelest suurem preemia kui konkursi võit tegelikult. Ja tõesti selles mõttes väga tänulik, et nii ka läks, et tõesti, ma saingi Eesti filharmoonia kammerkoori eripreemia kontsertile, millel aga seda ma veel ei tea, mis juures ma ootan nende kõnet. Ja eks siis ole näha Dirigeerimisest veel üks lisaküsimus, te olete öelnud, et dirigendile on kuklas silmad, mida need silmad näevad ja dirigendile kõnelevad. Kusjuures ma arvan, et ilmselt, et ma selle lausega olen võib-olla üldse kedagi tsiteerinud, sest mulle tundub, et seda on öelnud vist paljud dirigendid, aga samas ma olen ka ise seda tõesti tajunud. Ei, see on lihtsalt jällegi jällegi see nii-öelda sõnulseletamatu sfäär, millest on siin täna palju juttu olnud, et kuigi sa oled seljaga publiku poole ja siis ometi on tajuda, kas publik on väsinud või kas ta on kaasas, kas vaikus kannab ja kas mingisugune energia on üleval või vastupidi, et sul tekib tunne, et see hakkab nagu hajusamaks muutuma? Ma ei ole nagu üleliia aktiivne dirigent selles mõttes, et On dirigente, kellel on see põhielukutse ja kes selles vanuses, kus mina olen, võib-olla töötavad kuskil kutseliste kollektiividega või ooperiteatrites on ja kes põhimõtteliselt võib-olla iga õhtu juhatavad midagi, et ma arvan, nendel kasvab veel see kuklas, silmad aspekt veel eriti välja. Mina ju tegelikult üsna harva juhatan kokkuvõttes, et ma oma kooriga tavaliselt aastas on üldse võib olla maksimaalselt 10 kontserti, et selles suhtes ma ei ole nagu väga sellise aktiivse kontserteluga dirigent, et üldse väga palju sel teemal sõna võtta, aga nii palju kui ma olen tajunud, siis tunne on selline nagu olnud. Muidu unistate, et oleks aktiivne kontserdielu. Pigem on, on see, et ma tänasel päeval olengi jõudnud üha enam selle küsimuseni kuidas öelda selle sellise killustatuse küsimuseni, et kui kunagi tundus, et kõik, mis sulle meeldib või inspireerib, on võimalik teha, siis üha enam tundub, et tegelikult ei ole. Ja et üha enam tuleb hakata raskemaid valikuid tegema elus kuna kõikidel nendel meeldivatele tegevustel mahud suurenevad küpsemisega, et heliloojana mind üha enam huvitabki kirjutada, suurvorme, kuni ma ei tea, ooperi või sümfooniateni välja, tahaks ennast arendada ja see kõik võtab lihtsalt. Ma ei tea, kordades rääkida 100 korda rohkem, aga kui, kui ühe ütleme sellise a cappella koorilaulukirjutamine. Ja teisalt nõuab ka hoopis teistsugust süvenemist, et kui sellise ühe laulu või klaveri palavaid kirjutada. Umbes nii ma kunagi alustasin, et ma ei identifitseerinud ennast heliloojana, vaid kui tuli nii-öelda õige tunne peale, oli vaba hetk, istusin klaveri taha, leidsin mingisuguse teksti, nautisin lihtsalt protsessi ja tõesti ühe sihukese pala võib ühe-kahe päevaga kirjutada, aga sellist suurvormi noh näiteks seda tatart mitu teost noh, sisuliselt läks sinna terve poolaasta, septembris ma küll kirjutasin natuke muid asju ka, noh, see siis 2018, aga juba otsisin vaikselt tekste. Detsembri lõpus otsisin ainult tekste, esimesest oktoobrist hakkasin kirjutama ja sisuliselt vahelduva eduga kirjutasin jõuludeni välja. Ja samas On see selline huvitav asi, et, et kui sa no seda on ka teised heliloojad rääkinud, et sa ei saa nagu pausi sisse jätta, suid sellelt lainelt nagu ära minna, et vahel mingi väike paus võib mõjuda just turgutavalt mõni inspireeriv kogemus, sest ka see kirjutamine on üsna väsitav. Noh, on olnud selliseid hetki, kus just seesama dirigeerimise elu on ikkagi seadnud täitsa ohtu, mingi teose kirjutamise kirjutad näiteks mõnda suuremat vormi oled jõudnud seal kuhugi 15. minutini plaanis on kirjutada, on ju vähemalt pool tundi, aga siis tuli näiteks tulid nädalavahetus ja tulid laulupeo proovid. Siis oli muidugi raske üldse lainele saada, isegi nendele proovidesse minekuks, aga noh, see on isegi mingis mõttes lihtsam, lähed juba inimeste ette ja nii-öelda kehastuda ümber mingis mõttes dirigendiks siis sealt Sa saad kuidagi siukse emotsionaalse kogemuse, suhtled inimestega, oled hoopis mingis teises sfääris ja siis lähed tagasi paar päeva hiljem. Ja väga raske on leida seda tunnetust üles, et mis minutil või et kust see teos, mis ma kirjutan praegu nagu on. Et need hetked on sellised rasked hetked ja sellest lähtuvalt. Ma olen tundnud, et ühesõnaga, isegi kui ma tahaksin olla kutseline dirigent näiteks või, ja mingis osas ma väga tahaks, olen mõelnud täiesti minna orkestrijuhtimist õppima ja mingi Pärt minu sees nii-öelda unistaks, ma ei tea olla ERSO peadirigent juhatada Sibeliuse ja Brahmsi, Tšaikovski sümfooniaid, absoluutselt, ma armastan seda muusikat ja sümfooniaorkester nähtusena ülikirgastav maailm minu jaoks ja tunneks ka endas sellist motivatsiooni, kui oleks ainult dirigent ennast igal juhul arendada selles suunas, et oma pädevust kasvatada. Et väga vähesed saavad võimaluse olla kutselise orkestri peadirigent. Et isegi kui ma sinna ei küündiks, aga et mul oleks väga põnev ennast sinna arendada üldse sellisele tasemele. Aga samas ma tunnen, et tänasel päeval üha enam ma pean endalt küsima ikkagi, et kumb siis on nagu olulisem, kas olla taolisel tasemel dirigent või arendada ennast pigem heliloojana maksimaalselt välja, et olla võimeline ise sümfooniaid kirjutama näiteks. Ja mulle üha enam tundub, et raske on neid kahte asja tegelikult ikkagi mõlemat samavõrd kõrgel tasemel teha. Ja vähemalt praegu tundub, et siis peaks nagu võib-olla niipidi võtma, et heliloojana veel rohkem üritama oma elus tekitada aega juurde, et oleks süvenemis aega, heliloomingusse ja dirigeerimine, siis tuleb nagu selle järgi seda elurütmi sättida. Mis ma olen enda puhul muidugi avastanud, et toimib päris hästi. Selline sessiooni põhiline mõtlemine, et näiteks kirjutad mõnda pikemat teost võib olla mitu kuud, aga siis pärast seda oleks ju väga tore teha üks kava näiteks, miks mitte mõne kutselise kollektiiviga, mis just soodustab sessioonipõhist mõtlemist, et kuna kutseline kollektiivi töötab iga päev on ju sa saad iga hommikuselt teha proove. Ja samasse proovitsükkel ei ole nii pikk kui harrastussfääris kollektiiv käib koos kord nädalas, ease proovitsükkel on, on päris pikk. Eks ma siin nii-öelda oma peas nende teemadega kogu aeg tegelen ja mul on selline oma mõtete visik, kuhu ma siis nagu iseennast ja enda elusituatsiooni lahti analüüsin ja otsin seda balanssi ja tasakaalu. Teie kompositsiooni õppejõud muusikaakadeemias Tõnu Kravitz on väga mitmel korral rõhutanud, kui tähtis on iga päev kirjutama muusikat absoluutselt, aga samal ajal kui ma mõtlen, et te peaksite oma kammerkooriharrastuse kas dirigendi või lauljana maha jätma, siis see tundub kuidagi lauljatele reetmisena. Jah, et kammerkoor, head ööd, vend puhul, eks meil ongi olnud niimoodi, et kui me saime 10 aastaseks, me mõneti nagu lõpetasime aktiivse tegevuse, et me tegelikult eelmine hooaeg meil sisuliselt vahele Me osalesime küll laulupeol tegime veel ühe projekti ja siis tuli see Deum, kus me nagu kutsusin koori uuesti kokku ja nüüd ma olen üritanud tegelikult koori uuesti ellu kutsuda, aga võib-olla siis seetõttu, et lasin nagu laiali natuke minna ongi nüüd keeruline. Sügisel me saimegi nüüd oma traditsioonilise hingedeaja kontserdid teha vaid naiskoosseisuga, kuna lihtsalt noh, eks siin on ka, mitu teemat, meil on meeskoorist on päris olulised lauljad läinud sujuvalt üle Eesti rahvusmeeskoori. Pluss teine teema. Mul on pereelu järjest kõik saavad emadeks isadeks, et selles mõttes nagu kõik siin elus kogu aeg muutumises, et nii ka meie koor otsib jälle seda uut balanssi uues kontekstis. Aga ma ei arva, et kui ma näiteks peaks tegema selle otsuse tõesti pühenduda vaid heliloomingule. Ma ei sõnastaks seda. Nii et see reetmine oleks, seda kindlasti mitte. Kõigil ongi oma oma tee siin elus ja, ja nii nagu ma ütlesin, jah, kõik on kogu aeg muutumises. Näiteks mu oma koor, ma arvan, nad mõistaksid seda otsust, et neil võiks olla võib-olla natuke kahju, aga nad kindlasti toetaksid mind selles ja mina omakorda üritaksin siis mõelda, kuidas nemad saaksid jätkata, onju. Aga ma ütlen, tänasel päeval on kõik lahtine, et võimalik, et me laulame koos veel mitmeid aastaid. Tegelikult muusikalisi plaane dirigendina on, on, pigem on jah küsimus, et kuidas seda süsteemi üles ehitada niimoodi toimivalt, et saaks neid plaane teostada ühest küljest just selles osas, et kuidas harrastussfääris võimalikult professionaalselt seda asja teha ja kuidas siis neid näiteks meie koori, pulli trammimehi ikkagi saaks neid kaasata. Ja teisalt siis jah, et kuidas seda dirigenditööd oma heliloojaid rütmi paremini haakida, et eks need sellised küsimused on jah. Mul oli mõeldud kõige viimaseks küsimuseks taas üks teie tsitaat, et te olete öelnud, et kunagi oli mul unistus saada Gustav Ernesaksa, eks, ja kui ma hakkasin muusikat õppima, siis oli mul unistus saada šansi piiliseks. Aga ühest teie vastusest ma juba kuulsin, et nüüd on teil uus unistus saada Professionaalse sümfooniaorkestri peadirigendiks. Kas see on teie järgmine unistus? Ei, ei, ei, kindlasti mitte selles mõttes, et ma selles eelmises vastuses ütlesin, pigem seda, et mingi osa minus kujutakse, et kui ma oleksin ainult dirigent, siis ma arvan, dirigendi maksimum minu jaoks tõesti on kutselise sümfooniaorkestri peadirigent olemine, aga kuna ma ei ole ainult dirigent ja eelkõige arvan, et ma olen helilooja, siis kahtlemata minu unistused ongi eelkõige seotud siiski heliloominguga. Pigem on see nii, et kui oleks nagu kaks paralleeluniversumi elaksin, siis võib-olla ühes ma oleks hea meelega nagu sisse dirigent, kes igapäevaselt arendaks ennast selles vallas, aga kui ma siin ühes elus pean otsustama, siis mina siiski tunnen suuremat hingelähedust, ma arvan, heliloominguga ja selles mõttes muidugi huvitavat tsitaadi olete leidnud ja üldse vaatan, et vaatama mida, mida ütled, kõik jääb ju alles ja see tänane intervjuu samuti. Aga et mingis mõttes tsitaat. Ma ei tea, kust te selle leidsite, aga see on, see on väga tõene ja, ja see iseloomustab mingis mõttes tegelikult väga-väga täpselt Neid teatavaid kõhklusi ja otsimisi minu enda sees ja mingisuguseid teemasid, millega ma niimoodi igapäevaselt tegelen, et kui nende kahe inimese peale mõelda, Gustav Ernesaks, Jean Sibeliuse mõlemad on ju väga vägevad tegelased. Aga ometi kogu lugupidamise juures Ernesaksa suhtes laulupeo liikumise suhtes, laulupeo liikumine puhtmuusikalises mõttes on harrastussfääri nähe nii-öelda muidugi ta ületabki, muusika piire juba ta on, mingis mõttes on ta jällegi võimsam kui ükski professionaalse muusikakultuuri nähe, onju, aga teisalt, kui me räägime puhtmuusikaliselt laulupeo laul nähtusena näiteks ei ole tegelikult teab mis keeruline helitöö ühe helilooja poolt, sest ta peab arvestama harrastaja võimekusega vabaõhukontekstiga mass laulu kontekstiga, onju ja samas jällegi, et ma olen kasvanud maal, kus laulupeod on üks kõige võimsamaid traditsioone üldse. Ja ütleme, olen kasvanud koorijuhi pojana, kus see imetlus selle sfääri suhtes on olnud ka kodus kogu aeg intensiivne. Ja teisalt olen siis läinud sujuvalt professionaalselt muusikat õppima ja minuni on läbi selle protsessi kasvanud juurde üha enam teadmisi muusika ajaloost ja austust üldse professionaalse muusikakultuuri suhtes. Et kui ma olin väike poiss ja kasvasin Raplas, laulsin koorides, mängisin orkestris trompetit, mul ei olnud nagu õrna aimugi nendest professionaalse muusika ka kõikidest nähtudest professionaalsed kutselised kollektiivid ja muusikaajaloo. Sellised hiidheliloojad, kelleks minu jaoks üks on ka Sibeliuse, et see kõik on tulnud hiljem läbi siis sellise muusikahariduse ja peab tunnistama, et tänasel päeval imetlusobjekt pigem on tõesti, saan Siberis ja tema sümfooniad ja üldse professionaalne muusikasfäär tervikuna. Ma üha enam ka austan sügavalt kutselisi muusikuid, sest tegelikult iga kutseline muusik mis tahes ala peal, kas ta on helilooja, dirigent või on ta pillimängija ja laulja on teinud ühe minu jaoks väga olulise valiku oma elus. Lisaks sellele, et ta muusikat armastab, mida teevad ka kõik, ma arvan, inimesed üldse maa peal kellele siis muusika ei meeldiks, on nad teinud ise valiku, teenide muusikat, minu õpetaja on ka seda ilusti öelnud, et muusikat tuleb teenida ja see tähendabki seda, et sa oled teinud mingis mõttes raske valiku igapäevaselt tegeleda sellega. Aga selles valikus on minu meelest just selline armastuse seadus või kuidagi sisse kirjutatud või, või ma ei tea, kuidas seda sõnastada, et see tegelikult, et jah, et ma sügavalt pean lugu inimestest, kes selle valiku on teinud, et nad on tegelikult sellega nagu kinnitanud oma armastust muusika vastu. Et kuigi see võib olla iga päev isegi ei paista nii välja, sest tihti noh, räägitakse, et kutselised kollektiivid Peaks muusika on selline argipäev ja, ja mis on ka muidugi tõsi ja kohati ongi tajuda, et sellist väsimust ja, ja siis ütleme, harrastajatele on sellist siirast just nimelt sellist armastust muusika vastu justkui rohkem. Aga mina leian jälle vastupidi. Kutseline muusik on, on muusikaga justkui abielu sõlminud on ju ja, ja ka abielus või üldse ütleme, püsivas kooselus ei ole ka iga päev ei pruugi olla roosiline, onju, aga selles on tohutu ilu. Et on langetatud valik ainult ühele, et samuti on kutseline muusik langetanud oma elukutse valiku muusikale ja selles on midagi hästi ilusat. Ja selles osas ma jah, nagu selles mõttes tõmbab mind üha enam nagu see Sfäär te olete langetanud tõenäoliselt väga raske valiku põhjusel, et meil kõikidel on siin maailmas üks elu ja me saame elada korraga ainult ühes universumis. Mul ei jää muud üle, kui soovida teile ilusat kulgemist. Pärt Uusberg. Suur tänu ja aitäh teile. Huvitavate küsimuste eest oli väga tore vestelda. Ja tuulelaeval valgusest on aerud täna õhtul Tartus Vanemuise kontserdimajas ja järgmisel nädalavahetusel nii Pärnus kui Tallinnas. Tulgem kuulama.