Nüüd on meil väga suur au ja rõõm tervitada Vikerhommiku stuudios lauljat Els Himmat, tere hommikust. Tere hommikut. Ja põhjusi, miks teid täna külla kutsusime, on tegelikult päris mitu, et siin jaanuari teises pooles oli teil tähtis sünnipäev ja justkui sünnipäeva kingitusena. Mõned päevad hiljem tunnustas siis president teid valgetähe viienda klassi teenetemärgiga. Kõigepealt palju õnne mõlema sündmuse puhul. Käike, ja mul on meeles nii kenasti see, kuidas Tiit kalluste mulle helistas kuskil enne lõunat. Ja kes mind õnnitles lee aumärgi saamise puhul. No esimene emotsioon oli üllatus, siis imestus ja siis nagu hea meel ka. Ja ma ütlesin, et olen ju nii kaua laulnud vastu olen saanud lilli, häid sõnu, naeratusi, aplausi ja neid ka veel aumärgi. Et selle eest olen nagu tänulik oma Eesti inimestele oma kuulajatele ja suur tänu neile Aga kuidas kultuuriinimestel on nende aumärkidega, et ma kujutan ette, et kui inimene on loomeinimene, siis ta ei tee seda nii-öelda präänikute pärast, ta ei tee sellepärast, et preemiaid pälvida, aga kusagil südames või hinges ikkagi natukene soojaks võtab, kui, kui niimoodi. No märgiga, kui sellisega on ka veel üks kokkupuude, mul on kodus nimelt kapis veel üks samasugune, aga natuke kangemaga kraadiga aumärk, see on mu venna Rolf Uusväli aumärk, niiet ja ma mäletan, kui tema selle sai, siis ta on üldse niisugune väliselt vaoshoitud inimene ja kindlasti muheles ta küll. Aga kuidagi jäi vaoshoitud, ma ütleksin. Teie vend on organism, ma nüüd kasutan võimalust ja küsin, et, et milline teie suhe on oreliga, et kas te ise oskate mängida? Kahjuks ei oska aga kuna ma selle pilli kõla ja seda kõikjal on juba lapsest peast hästi palju kuulanud ja Rolfiga kirikutes kaasas käinud, kui ta mängib. Nii et mina imetlen seda pilli täiesti, et see on nagu vill, anness on ise juba terve orkester ja temaga tema mängimine on üsna keeruline. Aga millega te praegu üldse oma päevi sisustate, et te ei ole ju sellisest aktiivsest lauljakarjäärist loobunud, tegelikult? No nüüd on see aeg, kus ma päris vabalt saan valida kõiki oma tegemisi, lõpuks on see aeg käes, alustame kohe sellest, et ma võin magada nii kaua, kuni seda erinevalt ja, ja iga kord, kui ma hommikul teid raadios kuulama, oh vaesekesed kell teie küll tõusete, mina lohistan teinekord isegi edasi, hommikuti kuulan vikerraadiot, siis vahepeal toidu natuks millega ma tegelen. Et praegu, kui ma just siin oma suurest vennast rääkisin et ma tegelen nagu ühe uue asjaga ühe uue projektiga, mis on jäänud veel tegemata, et miks ma vahepeal suhteliselt vähe laulsin, et mu aja võttis ära kõik tema muusika CD-de peale vanaema, siis suure mälestussamba tegemine, siis raamat, too väljaandmine ja nii edasi. Aga üks asi on ikka veel tegemata, kaks asja on veel tegemata ja nüüd ma siis vaikselt tegelen. Kuna see on niisugune süsteemne tegevus, mis nõuab organiseeritud ja kõike muud, mis selle juurde kuulub väga palju kainet mõistust ja arvestamist, siis palju kuluks selle nii-öelda selle asja organiseerimise peale juba üksi. Sellega tegelen siis käin kontserditel siis kohtun oma vanade sõpradega, mis on ääretult tore. Meil on sellised juubaga tervist puudutavat juttu mis mind eriti ei huvita, aga ma kuulan hea meelega ära kannatlikult, kõik, mis teistel öelda on. Aga teid ei huvita, sellepärast et tal on endal tervisega kõik väga hästi, te näete vapustav välja, igal juhul. No tänan, nii on. Aga kui rääkida ikkagi sellest teie praegusest muusikalisest tegevusest, et siin mõned aastad tagasi lõite kaasa Jakob Juhkami plaadil, et kas pärast seda on veel mingisuguseid selliseid põnevaid koostööprojekte teil olnud kellegagi? Tiit Kallustega oleme teinud koos terveid kavasid, kus laulame, peats, olla muusikat et nagu öeldakse, tango peale vaadatakse kuidagi natukene nii nagu ma juba tegin häälega. Et aga selle muusika puhul polegi põhjust nii-öelda ega mõelda, et see on suurepärane muusika. Aa džässiklubis olen ju ka ikka kolm korda vähemalt kui mitte rohkem esinenud, jaa, ikka laulan ikka siis pulmades laulan. Ja see on tore, et seal palutakse teinekord selliseid lugusid, mille peale ma ise ei tuleks ja tänapäeva noorte muusikat omale ja sellega nagunii täiesti kenasti hakkama saama. Aga seda ei ole, et palutakse Els Himmat laulma mõnda ütleme siis surematutelsima hitti nagu milles. Ja ja seda, seda palutakse vahel kaks korda lõult. Kuidas selle laulmisega on, mulle tundub, et muusikud ja lauljad jagunevad natukene kaheksat. Mõned võivad oma surematut hitte lõputult esitada, nad saavad aru, et seda on publikule vaja ja tulevad uued põlvkonnad, kellele neid on ka vaja, sellepärast et nad on endale võib-olla avastanud need lood. Aga siis on ikkagi neid lauljaid, kes ütlevad ausalt, et teate, et tegelikult mind päris ära tüüdanud, et kuidas teiega on? Kui laul on ikka väga hea ja loomulikult ma ei laula neid hitte kogu aeg või igal esinemiskorral aga kui inimesed neid ikka nõuavad ja paluvad, siis ma esitan. Jätkame Vikerhommikusse vestlust armastatud laulja Els Himma ka, kes siis hiljaaegu pälvis ka presidendilt teenetemärgi. Aga loomulikult see on meil siin paljustki muust rääkida ja üks asi, mida me siin nüüd serva pidi puudutasime, on teie hiljutine koostöö Jacob Juhkamiga. Kui tegite siis koos sellise loo nagu õhtune karjamaa, mis on tegelikult ma ütlen ausalt, mina kui seda lugu kuulsin esimest korda, mina ei tundnud teid ära sellest häälest, sest see on niivõrd madal tämber, oleks arvanud. Esimese hooga arvasin, et võib-olla see on hoopis mõni meesterahvas, kes laulab, kellel on võib-olla sihuke heledam hääli, võib-olla on masin selle teinud. Ühesõnaga kõik variandid on võimalikud. Aga, aga tõepoolest, et kui ma kuulsin, et teie seda laulsite, siis ma olin väga üllatunud, et kuidas nagunii see hääle kõla on nagunii madal ja nii mõnus ja kuidagi nii salapärane ja müstiline, et kuidas, kuidas see on võimalik saavutada. No mina isiklikult arvan, et kõik need seosed toimuvad inimese peas. Et luuletus on ilma Klavani oma eesti seriaal Eesti oma ja, ja ma tean, et ma olen ennem seda, mul on kodus kaks luulekogu, tema luulekogu ja ja pusisin, ma mäletan kunagi päris tublisti selle kallal, et mis nüüd kõik on ja ja mida ta ka mõtles ja tegelikult Jakob Juhkam, kui ta otsustas seda lugu viisistada, siis ta olla mõelnud kohe minu peale. Millegipärast. Ja mulle see luuletus iseenesest väga meeldis ka see luuletaja ise ei olnud mulle päris tundmatu, ma olen teda kahe meetri pealt näinud. Istunud müügipaar tundi koos kuskil ja lihtsalt seda inimest ainult eemalt imetlenud. Palju targemad mehed vestlesid temaga, nii et minul oli see võimalus seal niimoodi kenasti kohal viibida. Ja, ja see oli ka üks intrigeeriv asi minule ja siis, kui ma lugesin seda ja kuulasin seda muusikat, siis hea küll, tants sürrealist, aga minu jaoks tundus, et seal oli ka väga tugevasti müstika hõngu. Mina olin just avastanud oma ja uurinud oma suguvõsa. Ja kuidagi seos tekkis mulle just nende vanemate põlvkondade, ega, ja see, kõik see mu peas ja kuidagi hinges läks kõik kokku, nii et mul ei olnud seal selle hääletämbrivalikuga isegi mingit teadlikku seost, et see, mul tulevad need asjad iseenesest. Kui ma loen luuletust ja kuulan muusikat, siis hääletämber muutub vastavalt sellele, ma ei tee seda. Kui rääkida nüüd häälest Et siis alustasite lauljana kuuekümnendatel aastatel väga erilise häälega. Te valisite ikkagi džässlauljatee nõukogude liidus, kus džässi oldi aastate jooksul isegi suhtutud niimoodi, et seal mingi kodanlik lääne igand ja nii edasi. Miks neiust selle te ikkagi valisite, see, see ei ole kõige roosilisem teie tingimata olnud. Tähendab, ega ma jällegi valinud teadlikult midagi, et see, see muusika mulle meeldis ja ja ma teen seda, mis mulle meeldib ja täpselt nagu Möld, Rolftki kõik see orel ja kõik oli kohutavalt põlatud ja džässmuusika samuti. Mäletan tol ajal oli isegi nii, et yks põlastusväärsuse märkul džässlaulja et see oli siis seisab alunurgas ja häbene. Aga siis muusika on ju fantastiline ja kuna ma sattusin kevadesse laulma, siis. Ma sain seda nagu seal praktiseerida esineja tundi, ülejäänud kolm tundi laulsin ma seda, mida oli vaja laulda. Aga sellist nõukogude liidus tuuritavat totaalset megastaari nagu Anne Veski või siin Jaak Joala test ikkagi ei saanud, kas see oli ka teadlik valik või oli see seotud sellega, et olite džässi valinud ja siis siis te olitegi natukene selline kõrvale tõrjutud? Ei, see ei olnud üldse nii et mind käidi nagu välja valimas, isegi nende soov oligi leida Eestist laulja, kes on just selle suunitlusega ja kes laulab ka täiesti teise tämbriga teise tunnetusega kuna neil oli plaanis teha ainult välismaale mõeldud kava, et hakata käima ka ühel aha, millest me räägime Moskva Music hoolist inimesi oli seal juba 300, väga suur kollektiiv. Ja kõigepealt läksin ma sinna nagu proovima ja orkestriga oli mul väga hea klapp, väga hea orkester, suur bänd oli, seal pillimeeste mõistmine oli väga suurepärane, aga siis võimule sai tuli nii-öelda realistlik pilt, et mis tegelikult tähendab, kui ma seal juba kaks kuud olin olnud, et kodust ära ja kõik muud probleemid sellega seoses. Ja kuidagi ütleme nii, et see mentaalsus pinud eriti kuna noh Me teame, et need inimesed nõukogude inimene ikkagi ja nii edasi. Ja siis need suured vintsutused seal kogu aeg ja ma tundsin, et kui ma nüüd kirjutan sellele lepingule alla, siis ma olen nii-öelda kadunud hing. Ja mul oli selline tunne, et minu närvikava potentsiaal ei ole nii suur ja nii võimas selle jaoks ja kuna minu eesmärk ei olnud, pole kunagi olnud mingiks suureks staariks saada, siis lahendus saigi olla ainult sell. Et tulin ikka koju tagasi ja tundsin ennast siin väga hästi. Kas on mõni selline eesti muusik või helilooja, keda te olete vaadanud, kes on teile kuidagi meelepärane ja kellega võib-olla tahaks ka veel koostööd teha? No kui ma kuulan neid praeguseid eesti noori heliloojaid, siis, Päris küll ei julgeks öelda et kui haletseda eesti laulu kuulen. Vaikus peale seda. Aga kui nüüd heliloojad kõrvale jätta, kuidas noorepõlve lauljatega on, kui te vaatate oma elukogemusega laulja kogemuse pealt, kuulata neid, kuidas nad hakkama saavad? Mul on tunne, et neid on andekaid inimesi, on küll ja küll ja on ka neid, kellel on täiesti äratuntav tämber, mis on ühe laulja kohta eriliselt tähtis asi. Neid on täiesti olemas, aga mis selle asja nagu kõhnad, kas teeb, on see, et et kui kuulata neid laulutekste, mis mind eriti hämmingusse ajav, et ja üks asi veel, kui ei ole teksti sellist, mis seda lauljat ennast nagu kaasa tirib ja tõmbab, siis tekibki selline tunne, et nad nagu on orienteeritud rohkem sellele välisele efektile ja lihtsalt hääle tekitamisele fraseerimisele kõigele selleks, et see kõlaks aga, aga ta jääb kuidagi nagu tühjaks ei lähe südames ei lähe südamesse, sest neil pole endalgi midagi südamest laulda. Sellepärast, et tegelikult on väga oluline see, et laulja sisestab seda mida ta laulab. Just nimelt, see on see, millest ma eelnevalt rääkisin. Ma arvan, et need on sellised toredad mõtted, millega võib intervjuu otsad kokku tõmmata. Ja ma arvan, et noorema põlve lauljad võivad nüüd minna peegli ette, vaadata sinna sügavalt endale silma ja oma järeldusi teha. Aga meie oleme väga tänulikud ja väga meelitatud, et leidsite aega meile külla tulla Els Himma ja meiega oma mõtteid jagada. Ma tänan teid kõiki head.