Hommikul ärkasin varakult, sest sisse astus mustas rüüs munk, aga ma ei kartnud teda, sest tal oli ümmargune lahke nägu ja ta soovis mulle jumala rahu. Kas see on sinu kodu, küsis ta. Ütlesin, et jah ja tema ütles, rõõmusta siis, sest Püha Olavi klooster on selle elupaiga oma valdusse võtnud ja vabastanud su sellega kõikidest muredest, mida maise varanduse enda käes hoidmine kaasa toob. On kindlasti jumala imeline kaitsmine, et oled ellu jäänud ja võid elada sellel rõõmupäeval. Sest hea, et mind on saadetud puhastama seda maja saatana kõigist salakavalatest tempudest, mis tabavad neid kohti, kus kuri äkksurm on külas käinud. Ta pritsis kaasa võetud pühitsemisnõust ukse lävedele, unka auku põrandale ja ahjupingile püha vett ja soola lüües risti ette lugedes ladina keeles suure väega salme. Kas tunned vastikut tulikivi vingu? Küsis ta, kui oli tööga valmis saanud. Jäta see meelde, sest arvan, et nägin, kuidas kolm karvast väikest kuradit suitsuaugust välja kihutas, saba jalge vahel. Kurat nimelt tolmutab õhku tulikivi vingu, kui kaotajaks jääb. Nii on see ving kõige parem tunnistused, kurivaim on minema aetud. Ta istus turbast pingile, millel olin maganud, otsis seljakotist leiba, juustu ja kuivatatud liha ning pakkus ka mulle öeldes, et kehakinnitus on pärast väsitavat tööd omal kohal. Kui olime söönud, ütlesin, et tahan kanda hingepalvekulud Mikko Mikko poja ja tema naise hingede vabastamiseks puhastustule vaevadest sest teadsin, et need on kõigist maistest piinadest õudsemad. Kas sul raha on? Küsis hea munk. Sõlmisin lahti oma kolm hõberaha ja näitasin neid talle. Ta naeratas veel lahkemalt, kui enne, silitas mu pead ja ütles. Nimeta mind isa Pieetariks, sest see on mu nimi. Kas sul rohkem rahaajale raputasin pead? Ta muutus kurvaks ja seletas, et nii väikese summaga hingepalvet tasuda ei saa. Aga ütle seda. Kui võiksime keelitada näiteks püha Hendrikut, keda ennast tabas paha äkksurm mõrvari käe läbi palvetama taevas nende vagade kadunukest hingede eest siis mul ei ole kahtlust, et niisuguse pühaku eestpalve jõud oleks suurem kui parimalegi hinge palvel mille mõju kui päris aus olla, jääb sageli küsitavaks. Ja nimelt neil päevil, kui nii arvukad lesed ja orvud tõttavad toomkirikusse palvetama ja laskma lugeda hinge palvetama armsate kadunukest eest. Palusin tal mulle õpetada, kuidas peaksin oma asja pühale Hendrikule ette kandma. Tema raputas kahetsusega pead. Sinu tagasihoidlik palve vaevalt pühale Hendrikule mõju avaldaks, arvasta vastupidi, ma kardan väga, et see upuks nagu hiir solgiämbrisse selles palvete tulvas, mis just praegu tema pühaku trooni ette kerkib. Kui aga selle asja võtaks ajada keegi tõesti mõjuvõimas palvetaja, kes on pühendanud kogu oma elu kuulekusele, vaesusele kõlblusele ja loeks näiteks terve nädala igal kanoonilisel tunnil palve nende kadunukest eest siis teritaks isegi püha Hendrik kõrva kuulama, milles on küsimus. Kust ma küll sellise mõjuka palvetaja leiaksin, küsi sina alandlikult, näed teda enda ees, ütles isa Pihedari lihtsa väärikusega. Kas sa ei näinud siis hetk tagasi oma silmaga, kuidas seitse karvast kurivaimu minu vägevate manamiste ja palvete sunnil uksest ja aknaluukidest välja tormas? Tõsi, mis tõsi, kõigevägevam jumal, ise on mu sammud täna hommikul siia juhatanud, et mina võiksin su hingehädast päästa, vaene poiss. Kolm üüri ei ole hindega midagi palvete eest, mida sulle tõotan. Ja kui sa pakuksid säherduste summa toomkiriku preestritele, siis usuksid naadet, riivad nende väärikust. Aga mungatõotused, olen end ise vaesusesse kasinusse mõistnud ja ei taha seepärast mõõta oma vaeva kulla ja hõbedaga vaid olen alandlikult rahul nende kolme viletsa krossiga ja annan sulle andeks, et seal rohkem ei ole. Seda öeldes võttis ta mu käest hõbemündid ja pani kähku endale kukrusse. Alustan palvetega juba täna kuue ja üheksanda tunni jumalateenistustel, ütles ta. Jätkan neid siis esimese ja teise Vespriaajal, aga mu keha ei kannata öist ülevalolekut ja nõnda saan sealt priorilt sageli vabastuse kesköö ja kiituse hetke palvetest. Sa ei pea siiski kartma, et su armsad kadunukesest sellest kannatavad vaid ma suurendan vastavalt oma palvete hulka teistel kanoonilistel tundidel. Ma ei saanud päriselt kõigest aru, mida ta ütles, aga ta ütles seda nii kindlalt, et teadsin, et olin jätnud asja võimalikult headesse kätesse ja tänasin teda alandlikult. Ta pani ukse meie järelt krampi, lõi mitu korda risti ette ja andis mulle oma õnnistuse. Selle peale lahkusime ja mina läksin tagasi emand Pirjo majakese juurde, sest ei teadnud ka ühtegi teist kohta, kuhu oleksin läinud. Kartsin, et emand Pirjo vihastab, kui mind näeb, sest olin juba tähele pannud, et ta oli karm naine. Nii jäin peitu, aga kui sadama hakkas, hiilisin lauta, mille seinad olid sammaldunud ning katusel kasvasid rohi ja lilled. Seal ei olnud teisi loomi peale sea. Ja selle priskeid külgi nähes valdas mind suur kadedus sea vastu kellel oli siiski katus pea kohal ja kes ei pidanud oma toidu ja joogi pärast muretsema. Kuna ma ka muud teha ei osanud, siis jäin sea põhu peale magama ja kui ärkasin, oli siga tulnud mu kõrvale ja Me lamasime külg külje kõrval ja soojendasime teineteist. Sisse tuli emand piirio, kandes puue ämbris seale süüa ja pahandas väga, kui mind nägi. Kas ma ei käskinud sul oma teed minna. Siga tonksas mind sõbralikult kärsaga, tõusis mu kõrvalt üles ja läks ämbrist sööma. Ämbris oli naeri, koori, herne, kaunu, piima ja putru. Küsisin alandlikult, ega ma ei tohiks eaga söömaaega jagada, kui siga nõus olla. Oled tänamatu ja ninakas poiss, ütles emand Pirjo karmilt. Kas sa tahad öelda, et siga peaks sulle halastust õpetama, sest ta soojendab sind oma küljega ja on valmis oma õhtust söömaaega sinuga jagama? Aga kas ma ei andnud sulle kolme hõbemünt? Nendega võis ka täit kasvu mees maksta paar kuud oma leiva ja leivakõrvas. Mõni püriel või tsunfti liige võiks maksta Su aastase ülalpidamise ja võtta sind õpipoisiks, kui temaga kaubale saaksid. Miks sa ei kasuta oma raha? Ütlesin, et olin oma raha juba ära kulutanud. Ta küsis, kas ma arvan, et olen mõni hertsog või kardinal, et võin oma raha maanteekraami loopida. Kaitsesin end, et ei olnud sugugi raha maanteekraavi loopinud vaid olin andnud mündid isa Pietarile, et ta loeks palveid mu vanaisa ja vanaema vaeste hingede eest, et vabastada nad puhastustule vaevadest. Emand viri võistluslauda läve peale maha hoidis ühe käega hajameelselt ämbrit, et siga süüa saaks. Toetas oma pika lõua teisele käele. Niimoodi vahtis ta mind jälle tükk aega ja küsis, lõpuks. Oled sa peast segane? Seletasin, et ega ma seda väga täpselt ei tea. Mitte keegi ei olnud minu kohta tänini midagi niisugust öelnud aga kuna mu pea oli viga saanud, oli mul väga imelik ja segane tunne. Evan Pirjo noogutas pead ja ütles. Võiksin viia su püha vaimumajja, ehk võetakse seal siin sinu vigastuse tõttu teiste santide pimedate ja langetõbiste sekka vastu. Ma nimelt ei kahtle, et kuuldes su juttu, arvavad nad kindlasti oled nõrgamõistuslik. Aga kui sa oskaksid oma suu kinni pidada ja tarka nägu teha, võiksin rääkida tinavalaja, Miku gildile. Kild maksaks ülevalpidamise, kuni suudad ise oma leiva teenida. Palusin andeks, kui ma ei osanud sõnu õigesti seada, sest ei olnud saanud kellegagi eriti rääkida, ainult kui tinavalaja Miku rääkis, siis tuli teda kuulata ilma sõnagi vastu, ütlesid ja kui mu vanaema rääkis, siis ta rääkis vaid põrgupiinadest ja puhastustule õudustest, mille kohta minul ei olnud piisavalt teadmiseta, lavastata. Aga ütlesin, ma oskan palju sõnu saksa keelt ja rootsi keelt. Keegi ei olnud iial kõnetanud mind nii lahkesti mõistvalt, kui emand Pirjo ja mind valdas niisugune erutuselt. Lugesin ühe hingetõmbega üles kõik võõrad ja arusaamatud sõnad mis mingil põhjusel olid mulle meelde jäänud kirikus Pürelite poodides gildi majas ja sadamas nagu näiteks salve paater. Benedictus. Kui olin hingeldades lõpetanud, hoidis Emand Pirjo kõrvu kinni ja ütles ka mõistuseta. Tobuke võib niimoodi korrata sõnu, millest aru ei saa, aga sinust usuksin, et sind tõesti vaevavad kurjad vaimud. Arvangi juba tegid oma peale rohkem viga, kui kartsin. Kuna mul ei olnud midagi kaotada, siis ütlesin veel, et tunnen välimuse järgi päris palju kirjatähti ja oskan oma nime kirjutada. Kui ta ei uskunud, siis kraapisin orgiga nii hästi, kui oskasin mulla sisse. Tähed. Iik A. Emand Pirjo ei osanud küll lugeda, aga ta küsis, kes mind õpetas. Ütlesin, et keegi ei olnud mind õpetanud. Aga kui keegi õpetaks, siis õpiksin kindlasti varsti lugema. Kas sa siis tahaksid lugema õppida? Küsis emand Pirjo. Tahaksin, ütlesin ja jutustasin, kuidas olin kunagi hiilinud toomkirikukooli akna alla kuulama, et midagi õppida. Aga kõik mu õppimine oli alati lõppenud seest kostvate vitsahoopide ulgumisega mis oli mind sedavõrd ära hirmutanud, et olin pakku jooksnud. Aga üks hulkur oli pussi otsaga uuristanud töötoa seinale, muu nimetähed, kui olin talle leivapooliku ja toobi õlut sahkerdanud kõik ära rääkinud, ütlesin veel, et tahaksin hea meelega ka ladina keelt õppida. See avaldas sügavat muljet ja ta ütles, et poleks uskunud, et hoop pähe võiks anda nii tugevaid tagajärgi. Midagi pöörasemati olevat tema iial enne kuulnud. Nii ta ütles. Sel ajal, kui me kõnelesime, oli päev juba loojunud ja saabus hämarus. Ja läks kuidagi nii, et ta viis mind endaga tuppa kaasa, süütas rasva küünla ja hakkas sõrmedega mu haava kõvasti muljuma. Ta ütles, et õmbles rebendi mu peas niidi ja nõelaga. Kui aga haa paistab juba mädanevad. Ja ta pesi seda, määris haava peale hallitust ja ämblikuvõrke ning tegi uue sideme. Ta andis mulle ka süüa ja võttis mu oma selja taha teki alla magama, hoiatades siiski, et ma temasse öösel ei puutuks. Sest ta oli neitsi, kuigi teda kutsuti emand piiriox. Ma ei saanud aru, mida ta kardab. Et ma teen, aga lubasin temasse mitte puutuda. Hommikul võttis ta sileda kasetohu ja käskis mul sinna orgija tahmaga oma nime kraapida. Ta võttis kasetohutüki kaasa, kui läks oma arstimise kastide ja kottidega patsiente külastama. Ja õhtul tagasi ütles, et oli näidanud tohutüki mitmele kirja oskajale, kellest enamus oli osanud öelda, et sinna oli kirjutatud Miikael. Keegi neist oli küll lugenud mu nime Aabeliks, aga mis sellest, ütles emand Pirjo sest tema oli tahtnud ainult kindlust saada, et see oli kirjutis ja mitte mingi saatana kritseldatud kärbse jalgade rida. Nõnda jäin emand Pirjo juurde elama ja aitasin tal toimetusi teha. Kogusin musta kukesõnnikut ja lõikasin talle püürielite laudast hobuste saba, jõhve ja oinaste turja karvu ning aitasin tal otsida tarvilikke ravimtaimede kasvukohti ja neid noore kuu ajal korjata. Aga kõige tähtsam oli tänu temale, õpetas isa Piet tari mind lugema ja kirjutama. Ja näitas mulle, kuidas palvehelmeid võib kasutada mitmesuguste kasulike arvutuste tegemiseks. Mu peavigastus tõi ilmselt kaasa täieliku muutuse kogu mu elamises olemises ning selle mõju ei vähenenud ka siis, kui haav oli paranenud, juuksed selle peale kasvanud, vaid ma jäin endiselt vilkaks, uudishimulikuks ja õpihimuliseks, unustades täiesti, et olin olnud varemalt kartlik, nutune, ela Ps kes omal käel ei julgenud ühtegi külalist kõnetada. Ja emand Pirjo ei löönudega kohutanud mind kunagi, vaid kohtles mind hästi ja austas mind. Kuna ma nii kergesti vaevata lugema ja kirjutama õppisin. Õppiminemis paljudele teistele tähendab nuttu ja vaeva ja hammaste kiristamist oli minule nagu lõbus mäng ja mida rohkem õppisin, seda suurema näljaga tahtsin õppida ikka veel ja veel. Ega ma ei tea, kas õppisin rohkem isa Pihedari vagadest lugudest või emand Pirjo loengutest, kui ta näitas selgetel öödel mulle taevatähti või õpetas südasuve lõhnavatel päevadel, kui kõndisime üheskoos puie vahel ja oja kaldaid, mis tõbe mingi taim ravib. Sest emand Pirjot tunti kui ravitsejate emandat. Ja ta elas heas läbisaamises, kiriku, pere, laatide ja kloostri mustade vendadega. Kloostriarsti ja vend oli nimelt oma ametis kaunike kobage ja hankis oma teadmised vanadest Üürdi raamatutest millest ei olnud kauge põhjapoolse maa tõbede parandamisel õieti abi. Igal maal on oma tõveks ja loodus kasvatab oma ürdid just nende tõbede parandamiseks. Aga tark naine, nagu ta oli, ei tahtnud emand Pirjo kloostri rahva meelt pahandada. Ja kutsus iga kord, kui oli raske tõve juhtum õppinud kloostri venna abiks pritsima pühitsus vett ja soola ning lugema ladinakeelseid loitse ja Manasid. Emand Pirjo oli minu vastu nii hea, et ma ei kartnud teda kunagi muidu, kui ainult siis, kui ta loitse luges, sest siis ta välimus muutub tus, ta kasvas pikemaks, tema silmavalged läksid pungi ja silmi kerkis hirmutav pinev pilk. Ma ei imesta, et paljud haiged paranesid üksnes hirmu pärast. Nii kanged olid tema kahtlemata paganlikud loitsud, mida hiljem temalt pida võisin. Isa peetari võttis esialgu mu õpetamist, kui mängu aga näinud, kui palju ma ühe ainsa talve jooksul edasi jõudsin. Kuigi ta oli emand Pirjo juures mõne palve vahe vaid kord või paar nädalas ja sellestki ajast kasutas suurema osa söömiseks. Joomiseks hakkas toimuma piiri ole tõsiselt rääkima, et mul oleks ehk kõige parem minna kloostrisse või astuda toomkirikukooli magister Martiinuse õpilaseks, õppima kõikide reeglite järgi grammatikat, retoorikat, dialektika. Püha Neitsi ja kõikide pühakute nimel unustamata pühi apostlid ja kirikuisasid, ütles ta rasva suunurkadest oma talari musta varrukast pühkides. Kui minul oleks niisugune poeg, mille eest mind kaitsku head pühakud, siis paneksin ta kõhklemata kooli ja ennustaksin, et temast tõuseb meie ainsale õndsaks tegevale kirikule üks kord veel suur au. Ta viskas pitsi viina hinge alla ja ülistas paljusõnaliselt selle värskendavat järavitsevad mõju. Aga emand Pirjo ütles, sa unustad isa peetari, et Miikael on orb ja sohilaps. Värdjat ja hoora võsu, kirik oma teenistusse ei võta. Ja mis rõõmudele kõigest õpitust oleks, kui teda kunagi preestriks pühitseda. Sinu asemel kasutaksin tema kohta meelsamini haritud ja sündsat sõnapastard tegi isa Peeter ja ettepaneku. See sõna ise avab pimestavaid võimalusi tema sünnipärast, nii et igaüks, kes seda kuuleb, kordab kähku tehes läbi kõik suurtsugu isandad, delegaadid, kes mööda läinud aastatel on turus käinud. Aga kui esitled teda magister Marttile vaid või tühist sohilast, siis peab ta poisi, saaks mõnd tõrva, püksisoldatid või härjakarjust ja ei võta su palvet kuuldagi. Aga ma ei või ometi tema sünnipära asjas valetada. Vastasemad Pirjo. See on lihtsameelne jutt, ütles isa Pihethani põlglikult. Probriimu juba poisi näost ja selle peentest joontest, tema siidpehmetest juustest, tema väikestest kätest ja jalgadest ja tema teravast mõistusest nagu ka tema õpihimust ja viksist käitumisest näeb ära, et ta on suurte isandate soost. Prosekundu küsimus on vaid nimetuses, mis lihtsalt ja kõigis seostes tähendab vaid sedasama. Täiesti loomuliku, aga antud juhul patuse teo patust, vilja sõltumata sootuks sellest, mis seisusest on asja loomulik alustaja olnud. Katsusin oma juukseid, aga need olid mu peas üsnagi karedad. Ja ka mu käed ei olnud pehmed ega isegi mitte puhtad, niiet sügasin kohmetult jalatallaga oma räpast säärt. Usu mind, õilis ja halastaja Pirjo emand, ütles isa Pietari sirutades anuvalt välja oma tinapeekri. Mine magister marti jutule. Ja kui suudad laotada ette mantliks piisava siilu head kalevit ja tõsta selle peale priske seasingi kõlistada peo sees tasakesi paari-kolme hõberaha siis kallutab ta kindlasti kõrva, et su asi ära kuulata, nii ebaharilik ja kuulmatu kuisega on. Eks sosista siis talle kõrva nii vaikse ja salapärase häälega, kui oskad. Poiss on vastanud. Ma kinnitan, et siis ärkab tema uudishimu. Ja kui sa veel hirmu ja austus teeseldes ütled, et oled vandunud pühad ja jubedad vanded, et mitte iial rohkem ei avalda siis saab näha. Magister Mart tihakab Miikaeli rohkem austama kui oma teisi õpilasi, kui seakints ja puhas hõbe tema eest kostavad. Aga, ütles emand Pirjo, ma ei ole andnud mingeid vandeid ja pealegi ei tea ma mitte midagi poisi sünnipärast. Kuigi kahtlustan kõvasti üht punase habemega sõjasulast, kes omal ajal kaheksa aastat tagasi tinavalaja Mikko töökoja ümber keerles. Tema on siiski juba tüki aja eest nelja tuule poole kadunud ja minul pole öelda muud, kui et Kertu Mikko tütar oli tobuke tüdruk kui läks säherduste asja pärast jõkke uputama. Aga veel rumalamad ja tobedamad olid tüdruku vanemad, kes karmusega sõitlemisega sundisid selle asemel et aruka inimese kombel mõnele vanale leskmehele kähku mehele panna. Sest soovlike võtjaid oleks olnud Turu linnas küll ja küll. Ma ei eita, et jätkaksin meelsasti seda vestlust kõlblusest ütlesi Sabietari sest see annaks põhjust sügavateks mõtisklusteks. Aga kardan, et oleme kurbadest asjadest rääkides poisi tuju ära rikkunud. Ära nuta, mu poiss, sest ma ei taha öelda midagi halba. Ja et asja kallale asuda on kõige parem, kui sina. Pirjo vannuksid kõikides südametunnistuse piinadest vabanemiseks nüüd minu silma all püha vande. Et ei räägi kunagi kellelegi poisi sünnipärast, vaid kutsud teda siitpeale pastardiks, nii tõesti kui jumal sind aidaku. Ja kui sa seda vannet murrad, siis söögusin kõik Lutsiferi, Belceboli kuradid. Kui sa seda teed, võid valetamata kõnelda magister Marttile, nagu olen öelnud ja tema usub seda kindlamini, et poiss on tõesti pastard ja mitte mõni värdjas nagu oleks neis sõnades mingi erinevus. Sest ega siis ühelgi tavalisel mehel ei tuleks pähe paluda pühi vandeid oma isaduse salgamiseks vaid nii teevad ainult kõige suursugusemad isandad ja kiriku kõrged teenrid, kellel võiks sündida mitmesugust kahju, kui nende isaduse avalikuks tuleb. Isa peetory pikad jutud olid küllap pannud emand Pirjo pähe mitmesuguseid mõtteid ja see pole ime, sest need vaevasid piinavalt ka minu meelt. Sel õhtul istus ta kauem kui tavaliselt, vahtides mind kondine, lõug kõvale, kämblale toetatud ja pomises enda, et mitu korda sõna pastard arvan tõepoolest lisa Piet Dari oli pannud ta uskuma, et olen pastart. Ja ei läinud palju päevi, kui ta hakkas mind magister Martiinusele esitlemiseks ette valmistama. Rätsepmeister, kelle pea oli omal ajal juutide hävitusretke ajal lõhki löödud, nagu minulgi pidi õmblema mulle Kalevist kuue ning ta tegi seda heal meelel ja poole hinnaga, sest emand Pirjoolide terveks ravinud. Ja me võisime vastastikku võrrelda läbi elatud valusid ja peanahas paistvaid arme. Ma sain kab öö, nahksukad ja pika ninaga kingad. Emand Pirjo õmbles oma käega mu särgikrae-le pitsist ääre. Siis pani ta mulle pähe kummuli keeratud savikausi ja lõikas kausi serva järgi mu juuksed korralikult tasaseks. Kammis neid hoolikalt ja korjas hoolikalt mu peast kõik täid, nii et ma kartsin, et sinna mudel, mis läheb.