Olen sündinud ja kasvanud kaugele põhjas asuval maal, mida kosmograafid tunnevad nime all Finlandia. See avar ja ilus maa on haritud, lugejale tundmatu. Ja kui sellest räägitakse lugusid, siis segatakse see ära niisamuti põhja pool paikneva laplaste asustatud maaga kus päike suviti kunagi ei looju ja kus talviti elatakse igaveses, pimeduses ja veoloomaks on harali sarvedega põhjapõder ehk poro. Ka Soomes on suved lühikesed ja talved pikad, aga looduse kitsiduse leevenduseks on suvede ööd nii valged, et kõige lühematel öödel näeb keskööl palja silmaga lugeda kõige peenemat kirja. Talvel on aga päevad lühikesed, maa on kaetud paksu lumega ja meri külmub mu sünnimaa randadel nii kõvaks ja paksuks jääks. Et see maare Finoonikum ehk Soome laht on kandnud terveid sõjaväeosi koos suurtükkidega. Sellest jutustades olen kohanud lõunapoolsetes maades umbusku ja mõistmatust, kuigi inimesed seal usuvad meelsasti lugusid maadest, kus olevat nii palav. Et pigi laevateki õmblustes keema läheb. Lõunas kujutlevad inimesed, et seesugune põhjas asuv maa on karm ja inimesele elamiseks sobimatu. Et selle elanikud on metsikud ning elavad nahkadesse mässitud paganluse ja ebausu vallas. Ükski ettekujutus ei ole naeruväärsem kui see. On ju Soomes isegi kaks suurt linna idas Viiburi ja lõunas hobu ehk turu, kus olen sündinud. Kodanlaste majad ei ole küll ehitatud kivist, vaid puust, mis on kerge ja soe ehitusmaterjal. Kuigi tulekahjud on selle tõttu eriti sõdade ja piiramiste ajal mitmeid kordi need linnad hävitanud. Paganluse ja ebausu kohta, aga peab ütlema, et Soome on juba sadu aastaid kuulunud ainsa õndsakstegeva kiriku ringi. Turu katedraal ei jää alla ühelegi kristlaste suurele templile. Ja kui ma seda siin sünnimaast kaugel meenutan, siis täidab mu hinge heldimus. Ja ma tunnistan, et ei usu, et näen kunagi teist nii võimsat ja hardaks tegevat toomkirikut kuigi olen oma elu jooksul pidanud palvetama ja pattu kahetsema paljudes teistes kristlaste suurtes katedraal ides. Turu toomkirik ongi igati põhjusega üle Põhjamaade kuulus palverännukoht sest Soomel on kaks oma pühakut Püha Hendrik ja püha hämming, kelle pühad luud on Turu toomkiriku suuri maare ja kelle kohta julgen kinnitada, et nad võistlevad imet tegemas jõus ükskõik milliste kristluse imettegevate luudega. Neil halbadel aegadel võib muidugi süüdistada seda rahvast loobumises sest see oli kõva südamega Jahne kuningas Gustavi langenud Lutheri õpetuse valda. Ja teda loetakse kristlaste ringis juba kadunud lambaks. On arusaadav, kui just see juhatab rahva tagasi teadmatuse, tooruse ja pahede juurde. Aga ma ei tahaks arvata seda rahva enese, vaid halva valitsuse veaks. See rahvas on nimelt truu sellele, mida on kordunud õppinud ja ma ei usu, et aga ühe põlvkonnaga südamepõhjas loobub eestpalvetest ja heade pühakute teenetest. See rahvas on üldse üks kombekas rahvas, kes näeb oma elu parimat sisu visas töös. Ja soomlast ei ole kerge välja vihastada. Aga kui ta kord vihastab, siis on ta oma vihas hirmus. Eriti raevu läheb ta siis, kui leiab, et tema õigusi on rikutud. Riiklikult kuulub Soome Rootsi kuningriiki, nii et Rootsi peapiiskop on soome piiskopiülem ja Soome maapäeva esindajad võtavad Rootsi kuninga valitsemisest osa. Soome võimsate kardetud kindluste Foogtid valib Rootsi kuningas Rootsi isandate seast. Samal ajal kui kiriku ametikohad on riigi oma meeste pidada, kes oskavad oma keelt. Rahvas nimelt räägib oma keelt, mis erineb rootsi keelest niisama palju kui heebrea keel erineb ladina keelest. Aga küsimus Rootsi riigi valitsemisest põhjustas pooleteistkümne aastasaja jooksul sõda, leppimatus, tüli, muret ja verevalamist. Nii et see tõi riigile õnnetust. Taani kuningas tahtis nimelt olla ka Rootsi kuningas ja ühendada oma krooni alla lisaks Taanile ja Norrale ka Rootsi ja Soome misjärel see põhjas asuv riik oleks olnud oma ulatuselt ja vägevuselt Euroopa võimsamaid riike. Aga Rootsi suursugused härrad tõstsid Taani kuninga vastu vahetpidamata mässu ja valisid riigihoidja oma ringist ja nad said selles mässamises oma poolele ka talupojad, sest kogu sõdimise ja verevalamise tulemus on alati riigi vaesus. Ja selle vaesuse tulemusena rängad maksud, mis Rootsi härrad panid alati salakavalalt hüütide süüks. Kuigi põhjuseks oli üksi ja ainult nende eneste valitsemishimu võimuiha ja tõrksus seadusliku kuninga suhtes. Palju kannatusi on Soomele toonud idapoolse maa positsioon kui Moskva tsaar on pärast võimsa Novgorodi langemist Rootsiga sõdinud. Need rünnakud on siiski põrganud vastu Soome võitmatu piirikindluse Viiburi müüre. Kuigi suure veneviha ajal jõudsid tsaariväed Turu linna alla ning tuli müüa Turu kiriku aardeid, et relvi ja püssirohtu osta. Aga sellest ajast sai soome nimi tuntuks tänu kuulsale Viiburi plahvatusele mis lõi piirajate kõrvad lukku ja ehmatas nad Viiburi alt põgenema. Kuigi osa linnamüüre ja torne oli nende valduses. Nii palju olen jutustanud maast, kus olen sündinud ja kasvanud kinnituseks, et ma pole mingi pagan. Nii näen oma südame lapse silmadega ilusat Turu linna. Mahe tuul tõukab valget põuapilvele sinitaeva valge tüvega kased, roheka jõe kaldal on läinud lehte ja toomkiriku tohutu katuseharja ümber kisendavad mustad hakid. Jõesadamasillad on täis laevu ja talupoegade täislastis paate. Laevade mastides ripuvad hansaliidu lipud ja kaubahoovide vimplid ning suuremate laevade kõrgele ahtritekile köitega kinnitatud vasest suurtükid. Suvine rohi on paljaste jalgade all soe ja pehme. Lipsan turbast katusega töödu, papa, aga tuli on ahjus kustunud ja tinasulatusGulbis hangunud. Seal lamab norsates pingil, kärbsed ümber pea ja selle järgi ma tean, et vanaisa on jälle gildi tuppa õlut jooma eksinud. Lähen kurval meelel tuppa ning otsin kapist kuiva leiva ja kollaka silgu. Söön ja kastan oma kuiva leiba lapse pisaratega. Ma ei tea, mida nutan. On lihtsalt kõle olla üksi tahmases toas, kui kärbsed pööraselt mu ümber sumisevad ja õelalt mu paljaid sääri torgivad. Lõpuks lahen kiriku müüri äärde ootama, kuni kirikus tuleb enneaegu vananenud naine haarab vihaselt mu käe oma kätte ja viib mu koju tagasi. Kahvatus hommikuses hämaruses kerkivad suitsusambad linna kõikidest majadest püstloodis õhku. Maa on kaetud paksu lumega, jõgi on jääs, kusagilt kaugelt kostab Kuljuste kummituslik helin. Vanaema viimu käekõrval kirikusse. Mul on hirmus külm ja veel külmem hakkab, kui tema kõrvale jääkülmale kivipõrandale põlvili lasen. Ma ei saa missastega palvest aru, aga pomisesin endamisi midagi, sest kõik see toimub mu oma hinge pärast. Kui lõpuks külmast sinisena toasoojuses tagasi jõuame. Kuulen vaid tülija vihaseid sõnu. Ma ei saa veel kõigest aru, mida öeldakse. Et ma tean, et mu ema on jooksnud jõkke, et kõiges olen süüdi mina. Nõnda viib vanaema mu kirikusse koos endaga palvetama ja anuma kõigilt pühakutelt järjekorras eestpalvet, patus ema heaks. Et ta ei peaks puhastustule hirmsaid piinu liig kaua taluma. Aga eestpalved ja hinge palved maksavad palju. Vahel tuleb meile tuppa musta talariga mumm kirjeldaks hirmuäratavate sõnadega kõiki puhastustule piinu. Nii et ma tahes-tahtmata nutma puhkenud. Kuni vanaema annab mungale kapist viimased tina taldrikud. Nii et meiega pidupäevadel seeme, puu kaussidest ja savist vaagnatelt. Talve jooksul kaovad maja väärtasjad, koguni rõivad ja vajalikud tööriistad. Sest mida vanaema ei kanna kirikusse või kloostrisse, selle vahetab vanaisa õlle või Lübecki viina vastu. Ta on sõnakehv vees, istub pingil, küünarnukid põlvedele toetatud, kuni kukub ära magama. Olen sageli näljane ja nutan sageli ja mul ei ole seltsi, sest vanaema peab mind teistest lastest eraldi. Vaid uni suvise rohusoojus on varasema lapsepõlvemälestustest armsad. Vahel tahaksin ka ise joosta jõkke voolule viia. Oleks ometi mina ka surnud ja koolnuke ütles mu vanaisa ikka ja jälle. Ja ta ei pidanud seda kaua ootama, sest mida inimene enesele soovib, selle ta tihti, ilma, et aimaks saab. Hilissuvisel ööl sõudis hüütide merepealiku hoterruud oma laevadega, sel ajal, kui valvurid magasid kindlusest mööda ja üllatas linna varasel hommikul alustades niisugust Meister röövimist, mida Turu linnas ükski hing ei mäletanud. Ma ärkasin mürisevate paugatuste pasunat, kärina ja kirikukellade häda helina peale. Aga siis oli linn juba võidetud. Jaalistatud habemes, mere sissid ajasid kohmakalt joostes ning odade ja mõõkadega Svskidest tagamehi ja naisi, kes olid nagu nad olid voodist välja tulnud, jooksid toomkiriku poole, et sealt kaitset leida. Suur mees, mõõk käes, lõi lahti toa ukse, aga meid nähes pistis mõõga tuppe. Pening hakkas avama kapi kirstu, et leida midagi röövimise väärilist. Ta ei leidnud siiski midagi muud kui rohelisest klaasist puhutud viinapudeli, mis oli poolenisti täis kallist Lübecki viina ja mida vanaisa väga hindas. Kas hüüd tema sõnadest aru sai või mitte, seda ma ei tea. Igatahes ei kuulanud ta sõna, vaid tõstis pudeli suule ja jõi, nagu oleks kaua aega janu kannatanud. Vanaisa püüdis värisev käsi talt pudelite ära kiskuda. Aga jüüt tõrjus ta käsivarrega eemale, tühjendas pudeli ja viskas põrandale kildudeks. Vanaisa ei suutnud vihastamata vaadata, kuidas nõnda kergele meelele hävitati tema viimane kallis asi. Temas tõusis raev, ta haaras nurgast latti ja põrutas sellega juudile vastu pead, nii et kiiver kõmises. Hüüd tõmbas pikema jututa oma mõõga välja ja torkas selle vanaisale kõhtu. Siis sai ka vanaemal mõõt täis. Sa tapsid mu mehe ja lõhkusid hea pudeli ära sa põrguline kriiskas, ta võttis leivalabida ja hakkas sellega hüüti materdama. Nii et üüdil oli tükk vaeva käsivartega pead kaitsta. Hüüd vanduse kisendas, aga mu vanaema kisendas veel kõvemini appi Püha Mariat ja kõiki pühakuid. Nii et üüdil ei jäänud muud üle kui ka temale mõõgaga virutada. Nii et oma vere sisse muldpõrandale kokku vajus. Mul oli kangesti hirm, aga ma olin vahepeal jõudnud võtta sahtlist pussi ja püüdsin, sellega hüüti tagumikku torgata, sest kõrgemale May ulatanud. Ta võttis siiski bussi mu käest ära, lajatas vastu kõrvu ja läks minema, otsekui oleks ka ise oma julma veretööd häbenenud. Vanaema oli surnud Püha Neitsi nimi huultel. Nii et tal ei olnud häda, kuigi ta suri ilma viimse võidmiseta. Mu vanaisa tõusis põrandale istuma, selg vastu seina ja ütles. Kuradi hütt, hea pudeli lõhkus ära. Ta mõtles natuke ja pühkis käeseljaga suust verist vahtu. Jookse kirikusse, Miikael soovitas ta. Seal oled kindlas kohas. Ta nägu tõmbus kollaseks, ta kastis sõrme hajameelselt oma vere sisse, joonistas endast mõlemale poole põrandamullale risti. Ja hakkas pominalbaaternosterit lugema. Aga märgates, et ma viivitan, katkestas ta palve ja ütles. Mind ei ravi enam ükski rohi, sest istun soolikad süles, aga hea õlu värskendaks mu meelt ja rõõmustaks seda kaduvat ihu. Too mulle hea poiss toob õlut, kui kusagilt leiad. Aga õlleankur keldriaugus oli juba ammu kuiv ja sealt ei tulnud tilkagi, kuidas maga, seda oma nõrga lapse jõuga kallutada. Püüdsin. Seepärast võtsin puus tuubi ja läksin naabritelt õlut paluma. Sellel käigul nägin paljusid murettekitavaid asju, millest ma ei taha rääkida. Aga ma sain õlle toobi täis ja läksin ettevaatlikult sammul tuppa tagasi, et õlu maha ei loksuks. Küllap sellepärast ei teinud keegi mulle midagi halba, sest juudid ahistasid vaid jooksvaid põgenevaid. Tõstsin toobi vanaisa huultele, ta tühjendas selle tänulikult ja ütles. Oled hea ja õnnistatud pois Miikael. Ära kunagi muud mõtle. Kui mõtlesin, et ta ei vaja mind enam, hakkasin kirikusse minema, nagu vanaisa oli käskinud. Kuid põgenikud olid kiriku uksed enda järelt krampi ja lukku pannud ja suurrühmi süüte kolkis vastu peaväravat, hüüdes ähvardusi ja needusi. Käskis põgenikele uksed lahti teha, kuni pole veel hilja. Kuna ma kirikusse sisse ei saanud, siis ronisin kirikut ümbritsevale müürile ja hakkasin loopima, hüüti kividega ja tellise kamakatega. Kuni üks neist sundis mind odaga torkides müürilt alla hüppama. Komistasin hüpates ja kukkusin pea ees alla. Lõin pea vastu kivi ära ega teadnud pärast seda tükk aega ei maast ega ilmast midagi. Paid uskusin, et olen inglite juures. Sellega lõppes mu lapsepõlv ja arvan, et olin siis kuus või seitse aastat vana. Kuna turu kohutav röövimine toimus 1509 ehk 14 aastat pärast Viiburi plahvatust ja viis aastat enne püha Hemmingu õndsakskuulutamise pidustusi siis olen ma sündinud kas 1502. või 1503. aastal. Mäletan, et ärkasin voodis vaibal pehmete linaste palakate vahel, kui suur koer mu nägu noolis. Kui ta koonu kõrvale lükkasin, sattus ta vaimustusse ja haaras mulle ettevaatlikult hammastega käest, kutsudes mind endaga mängima. Ühel hetkel, palju hiljem tuli mu juurde kondine hallides riietes naine, kes vaatas mind külmade hallide silmadega ja pakkus suppi süüa. Kogu aeg uskusin, et olen taevas, nii et hämmastasin väga, kui tal ei olnud minu juurde lendlemiseks tiibu. Nõnda küsisin häbelikult, kas ma olen taevas. Naine katsus oma laudkõva käega mu käsi kaela ja otsaesist ja küsis, kas su pea teeb ikka veel haiget. Katsusin pead, tundsin seal sidet, aga haiget ei teinud. Nii raputasin eitavalt pead, aga siis tegi kuklas kõvasti valu. Mis su nimi on, küsis naine. Miikael, ütlesin, sest mind oli ristitud püha peaingli järgi. Kelle poeg sa oled, küsis ta. Selle peale ei osanud ma kohe midagi vastata. Tinavalaja Miko Mikko poja, ütlesin siis ja küsisin uudishimulikult. Kas ma olen tõesti taevas? Söö oma suppi, ütles ta mornilt. Ah et sa oled Kertu, Mikko tütrepoeg? Ta istus mu voodi servale ja silitas hellalt mu valusalt kukalt. MINA OLEN Pirjo Matti tütar karvajalasoost ja sa oled minu majas ja ma olen siin mitu päeva tohterdanud. Alles siis tulid mulle meelde hüüdid ja mis kõik oli juhtunud ja supp ei maitsenud mulle nii hirmsasti, kohkusin ära, kui tema nime kuulsin. Kas sa oled nõid? Küsisin, kuigi ta ei olnud nõia moodi. Ta ehmatas ja lõi risti ette. Kas seda ütlevad inimesed minu kohta mu selja taga? Küsis ta vihaselt, aga talitsusentsiis ja seletas. Ma pole üldsegi mitte nõid, vaid inimeste ravitseja. Ilma jumalata ja kõikide heade pühakute minule antud ravitsemis kunstita oleksid sina ja paljud teised nendel rasketel päevadel ära surnud. Olen kõikuma salvid ja arstirohud kulutanud haavu ja lemmastusi tohterdades. Olen tõmmanud paika Nikastatud ihuliikmeid ning lugenud sõnu peale ehmatusest tekkinud googelemise vastu. Ja ainus tänu on, et sa ütled, et olen nõid. Häbenesin oma tänamatust. Ega ma ei võinud ka andeks paluda, sest teadsin hästi, et ta oli nii või teisiti kõige kuulsam turu nõid karvajalasoost. Kus jöödid on? Küsisin. Ta ütles, et juudid olid juba mõne päeva eest minema purjetanud ning viinud kaasa vangi võetud preestrid, püriele meistrid, rae liikmed ja jõukamad pürialid. Turu linn oli nüüd vaene linn, sest juudid olid juba eelmistel suvedel röövimas käinud ja turu pürielytleb parimad laevad enesele võtnud. Hüüded olid koguni toomkiriku kõige kallimad aarded kaasa viinud. Mina olin tema juures kõrges palavikus ja valu käes lamanud poolteist nädalat. Kuidas ma siia sain? Küsisin ja vaatasin talle otsa. Samal ajal muutus ta pea minu silmis armsaks hobuse peaks, aga ma ei ehmatanud sellepärast sugugi, sest teadsin, et nõiad oskavad oma kuju muuta. Koer tuli saba liputades mu käsi noolima ja varsti pärast seda nägin teda jälle kui emand piiriot. Enam ma ei kahelnud, et ta on nõid aga ühtaegu tundsin tema vastu ka suurt usaldust. Kas sul on hobusenägu, ütlesin alandlikult. See tegi ta meele kurvaks, sest ta oli naise kombel edev oma väljanägemise pärast. Kuigi oli parima mehelemineku ja juba ammu selja taha jätnud. Ta ütles siiski, et oli oma maja röövimisest vabaks ostnud, sest ravitsus massaaži ja salvidega terveks ühe juutide laevapealiku kes oli endale jala välja väänanud, kui röövimise himus esimesena laevast maale hüppas. Juutide oma haava tasujad olid kogu röövimise aja olnud nii silmini purjus, et neist ei olnud kellelegi abi. Kolmandal päeval pärast saabumist oli üks hüüd mind süles tema juurde toonud andnud talle isegi kolm hõbe vööri, et ta mind terveks ravitseks. Hüütigisele armu Theo kindlasti oma pattude lepitamiseks, sest toomkiriku röövimine oli toonud paljudelegi juutidele ränki südametunnistuse piinu. Emand Pirjo nimetatud tundemärkide järgi arvasin, et ta oli seesama Jõerüüt, kes oli tapnud mu vanaisa ja vanaema. See lugu on muidugi uskumatu kõigi nende jaoks, kes on kuulnud tõepäraseid lugusid juutide kõikidest hirmutegudest merel ja maal. On põhjusega öeldud, et enne läheb kurat pihile, kui süütama patte kahetseb. Aga teiselt poolt levis mõni aasta hiljem jutt, et kardetud merepealik Ruud ise läks oma patte kahetsedes ja nimelt Turu katedraali röövimise lunastuseks palverännakule Jeruusalemma ja suri seal jumala armust katku mis oli ilmselt kõige suurem õnnistus, mis vagale palveränduritele osaks võis saada. Niisiis ei ole ka juudid nii paadunud, kui on räägitud ja see muudab loo usutavaks. Ja teiselt poolt ei maksa, hüüti turu röövimises üleliia süüdistada vaid rohkem ikka soome aadelkonda, kes hülgas hea kuninga Hansu ja kiitis üksmeelselt heaks fante isanda valimise Rootsi riigihoidjaks. Ja lubas, nagu nende esiisad koos teiste Rootsi riigiasukatega alandlikult vastu pidada ja ära kannatada kõik, mis õnn neile toob. Nõnda pidid nad kannatama ja õnne ei olnud Svante isanda valitsemisajal ei kuulda ega näha. Aga oli selle asja õigluse või ülekohtuga, kuidas oli ära seletanud, kuidas ma majja jõudsin, ütles emand piirio. Pesin su särgi verest puhtaks ja su püksid ripuvad naela otsas. Pane end riidesse ja võid minna, kuhu tahad. Sest mina olen oma lubadust pidanud ja ravitsenud siin rohkem kui kolme hõberaha eest. Selle peale ei olnud minul midagi öelda, vaid ma panin riidesse ja läksin õue. Emand Pirjo keeras ukse lukku, kui oleks ravitsema mitmetes majades lamavaid, haavatuid ja haigeid, keda ei olnud kantud kloostrisse või Püha Vaimu majja vaid kes pidasid paremaks surra kodus. Kui kord surema pidi. Istusin maja trepile päikese kätte, sest mu jalad olid veel pärast haigust nõrgad. Vahtisin lopsakat suvist nurme ja aiamaa isemoodi taimi. Ega teadnud, kuhu minna. Koer istus mu kõrvale, panin talle käe ümber kaela ja nutsin kurvalt. Niisugusena emand Pirjo mind kohtas, kui õhtu eel tagasi tuli. Aga vaid vaatas mind pahaselt ja läks tuppa. Natukese aja pärast tõi ta mulle tüki leiba ja ütles. Su kadunud ema vanemad on juba maetud ühte hauda koos teiste juutide mõrvatud vaestega. Linnas valitseb täielik kaos ja mitte keegi ei tea veel, mis otsast uut elu alustada. Aga sellegipoolest lendavad hakid juba su kodumaja ümber. Ma ei saanud aru, mida ta mõtles aga ta seletas. Sinul ei ole enam koduvaene poiss, sest ema pattulangemise pärast ei ole sul ju pärimisõigust ning klooster on maja juba enda omaks kirjutanud. Suulise lubaduse kohaselt, mis tinavalaja Miko, Miku poeg ja tema naine on oma hinge päästmiseks andnud Minul ei olnud selle kohta midagi öelda, aga natukese aja pärast tuli emand Pirjo veelkord minu juurde ja pani mulle pihku kolm hõbe vööri. Võta oma raha, ütles ta. Arvata, kui mulle viimsel kohtupidamisel heaks teoks, et halastusest ja tasu palumata, ravisin su vaese poisi terveks. Kuigi oleks olnud paremgi, kui oleksid ära surnud. Aga hakka nüüd minema ja ära jää siia mulle vaevaks. Tänasin teda headuse eest, silitasin koera hüvastijätuks ja sidusin kolm hõberaha särgisabasse. Siis läksin müüri äärest mööda jõe kallast oma kodumaja poole ja nägin, kuidas ka kõige paremate majade uksed olid lahti murtud ja Risakil ja raekoja klaasaknad olid küljest väänatud ja ära varastatud. Läksin kodumajja ja seal ei olnud enam järel midagi, ei pinki, ei veetünni, ei pada, ei puulusikat ega ühtegi riideräbalad, mõju katma. Vaid ainult põrandal kuivanud vereloigud, mida kõvaks trambitud muld ei olnud suutnud sisse imeda. Ja nutsin end sügavasse unne.