Saabus laupäeva õhtu, kui Emand Pirjo pärast seda, kui oli mu saunas puhtaks pesnud hakkas mind teraselt vaatama. Ja kui me tagasi tuppa läksime, ütles tõsiselt Miikael tänasest peale on parem, kui pesed endale ise juuksed ja selja. Ja sul ei sobi enam minuga koos samas voodis magada, sest niisugune asi võiks viia sind sobimatuse kiusatusse. Ja ka mina olen vaid nõrk naine. On parem, et saad oma voodi ja riietud nagu mees, sest hakkad meheks saama. Tema sõnad tegid mu kurvaks, aga ma mõistsin, miks ta kevaditi nii raskelt oma voodis ohkis. Mul oli juba hakanud küsimusi tekitama meeste ja naiste suhted ja neist asjust ei olnud mul palju endale arvata, sest mu murdejakaaslased olid toores. Jõukja ei jätnud oma jutte enda teada. Aga kui nad oma tempodega kiitlesid, õhetasin mina häbist ja kohmetusest. Sest minul oli armastusest kõrge ettekujutus ja saanud teada, kui madal ja loomalik oli armastuse lihalik külg. Ei tundnud väiksematki kiusatust seda proovima hakata ja ikkagi kobrutas mu meel mõtete rohkusest ja rahutusest ja kui jõudsid kätte valged ööd, ei suutnud magada, vaid hulkusin linna ümbruses. Hingasin toomepuude lõhna ja kuulasin öölindude hääli partide Parinat kõrkijates ja öökulli huikamist. Igatsesin sõpruse ja omasuguse inimese järele. Aga mu kaaslaste seas ei olnud ühtegi niisugust sõpra, kellel oleksin võinud südant puistata. Nõnda sai isa peetarist mulle usaldusväärne sõber ja pihihetked, temal olid mulle tähtsad, kuigi ta ei osanud alati mind vaevavatele küsimustele vastust anda. Isa Peetril oli kindlasti palju nõrkusi, mida ta kandis kristliku alandlikkusega. Aga ta oli kahtlemata tark mees, sest kui ta oli emand Pirjo ka tükk aega rääkinud, kutsus mind enda juurde ja ütles. Oled palju kordi peale käinud ja palunud, et kui algab koolivaheaeg, siis võiksid koos kaaslastega noorteretkele minna. Praegusel jumalakartmatu ajal teeks niisugune retk su ihule ja hingele vaid kahju. Nii patuseid ja hirmsaid lugusid räägitakse noorte tempudest maal, et piiskop ise on tõsiselt kaalunud nende lõpetamist. Talupojad on pidanud heina hanguga, jumala kartmatuid, noori oma perenaiste vooditest ja piigade asemetelt minema kihutama. Ja ma ei tahaks, et sa liiga vara hangu piin endale tagumikku saaksid. Aga teisest küljest on sul juba aeg võtta Ta osa enesele elatise muretsemisest ja sellepärast oleme otsustanud isa Peeter ja mina et pead koolivaheajaks minema linna tulnud saksa suurtükimeistri juurde piima sest tema otsib endale salt Peetri keetmise ja püssirohuveski juurde heade kommetega ajakirjaoskajat abilist. Seda öelnud hakkas emand Pirjo nutma ja ütles. See pole nii palju minu tahtmine, sest hellitaksin hoiaksin siin heal meelel. Aga isa Pihedari kinnitab, et sinu arenemisele idee head, kui elad üksi koos vallalise naisega ilma meesterahva seltsimeesterahva õpetuseta. Aga sa pead kindlasti eemale hoidma püssirohuveskist ja oma hinge eest pead sa hoolt kandma ja sa pead igal laupäeval koju tulema, et saaksin sulle vajaliku moona kaasa panna. Ja tõesti, ma ei laseksin nii ohtliku ja hukutavasse ametisse, kui mitte see meister, kelle paganlik nimi väänab keelepaigast, ei lubaks head palka. Isa Pihedari ütleb ka, et ega sinu vanust poissi sobi enam hoida nagu sitta pilpa peal. Ja isa Piaatori ei oleks võinud valida mulle sobivamat tegevust, sest ma unustasin kohe kõik mõtted põgenemisest noortelaagrisse. Kui ma muidu kaasa ei saaks, rõõmustasin, nagu poisid ikka mõeldised, saan teada püssirohutegemise ja suurtükikunsti saladused. Meister Schwartz, finantsoli tulnud Saksamaalt kindluse ülema kutsel kohe, kui veed lahti läksid. Ja tal oli mitmete punktidega leping suurtükkide valamise, püssirohuveski parandamise ja salpeeter köögi sisseseadmise kohta millest paljud ennustasid, et see tähendab rahutu idaaegu. Taali tumeda näoga, lühike ja paks mees, kelle mustad silmad sädelesid vilkalt ja kes ütles kõike, mis tal öelda oli kisa ja karjumisega kujutledes, et salpeeter ja püssirohusulased saavad nõnda temast paremini aru. Veendunud, et mõistan tema keelt ja oskan kirjutada, haaras ta esimese asjana noorel purjus vagandil, keda oli parema puudusel seni abiliseks pidanud kraest ja viskas ta välja. Siis puistas ta mulle südant ja ütles solvavaid sõnu kindluse ülema püriel meistrite kohta ning mõistis põrgukatlasse kogu selle maa juhmaka, rahva, kelle sekka ta oli petlikke lubadustega meelitatud. Ta kiskus mütsi peast, viskas maha ja trampis oma sõnade kinnituseks jalgadega selle otsas. Mina ei olnud varem nii pöörast meest näinud vaid vaatasin teda, silmad peas ümmargused, püüdes meelde jätta minule tundmatuid vandesõnu ja manamisi, mida tal oli mitmeid maid läbi käinud sõduri lõpmatu tagavara. Kartsin, et saan temast karmi isanda. Aga kui ta nägi ära, et olen heade kommetega ja usaldusväärne nooruk, leppis ta varsti, oli minuga armastusväärne. Nii et ei karjunud mu peale isegi siis, kui olin eksinud. Ta mõistis hästi, et püüdsin teha tema meeleheaks, mis vähegi oskasin ja kinnitas, et õpin tema ameti juurde, kuuluvad asjad kiiresti ära. Kristuse vere nimel, ütles ta Miikael Belts fos. Kui oleksid sakslane, siis teeksin sinust niisuguse suurtükimeistri, et vürstid jookseks sul kannul Januksinud enda teenistusse. Saada raamatut sinna kohta, Miikael ei astu püssirohumeistrivabasse ametisse ja kõik maad on sulle lahti ja sa leiad leiba, kust aga tahad. Aga mina olin alguses äärmiselt pettunud ja kõike muud kui vaimustatud oma ametist, sest salt Peetri keetmine oli sodine ja haisev tegevus. Nii et kui ma esimese laupäeva õhtul koju jõudsin, hakas emand Pirjo juba õues mind nuusutama ja käskis mul sauna esikus riidest lahti võtta ja puhtad rõivad selga panna. Enne kudumist paastun. Muld, milles salpeeter keedetakse, kaevatakse, nagu kõik ometi teavad vanadest lauda ja karjatallide alustest ning sõnnikuaukude põhjadest. Paha haisu pärast ei lubanud raad keedukoja asutamist linnamüüride sisse, kuigi meister Schwartz Vanssi õunas kurjalt. Tema keedukoja haisud on raeenese haisudega võrreldes nagu müür. Vabanesin sellest jämedast tööst siiski varsti, sest korraldasime meister Schwartz Vanssi juhatust mööda mullakaevamise ja veokeedukohale, nii et keetmine jätkus korrapäraselt ja andis pool tündrid puhast salt Peetrit nädalas. Sulaste vanem vastutas töö jätkumise ja salt Peetri puhtuse eest, milleks pidi olema kolm keedukorda. Ja pärast seda ei olnud mul keedukojaga rohkem vaeva, kui ratsutada kord päevas kontrollima, kuidas töö edeneb. Tohtisin laenata meistri hobust ja sadulat ja see ei olnud sugugi väike lõbu minu töös, kui olin õppinud hobusega ümber käima ja sirge seljaga sadulas istuma. Vana püssirohuveski paiknes inimtühjas kohas linnast kaugel jõe kaldal, kus oli piisavalt vett püssirohuniisutamiseks ja kustutustöödeks. Võimalike plahvatuste puhul. Aga meister Schwartz fans oli ettevaatlik ja osavama ametis ning lasi väävli, salpeeter ja söeigaühe eraldi puust hõõruja vahel peeneks jahvatada. Miiliga meil muret ei olnud, sest kogenud miili põletajaid olivad Ta ja nad põletasid nii häid süsi, et meistri sõnul ei olnud ta kusagil paremaid näinudki. Eriti vaimustatud oli ta kases õest, sest see tegi püssirohu kangeks ja hoidis kokku kallist väävlit salpeeter. Ta kinnitas koguni, et kasesütt püssirohutegemiseks lasus müüa ka teistesse maadesse, kus kask ei kasvanud. Aga ütles ta, püssirohutegemine on juba nii vana kunst, et selle harrastajad klammerduvad kangekaelselt vanade kommete külge ja iseenesele. Kahjuks ei usu targemaid. Meister Schwartz. Vans otsis oma töökojas eri ainete kõige sobivamat segu vahekorda uskumata vanu õpetusi, kui tegemist oli kasesöega. Tal oli mõõdulati peal libisev pomm, mille all ta lasi ühe raskustel püssirohu laengutel plahvatada, mõõtes hoolikalt, kui kõrgele ühe või teise segu jõul pomm lendas. Mina märkisin üles iga segu koostise kuni taoli õige suhte välja selgitanud. Tal kulus selle täpse mängu peale päevi, nii et hakkasin kahtlema, kas sellest ka vastavat kasu sai. Aga ta kinnitas, et Suurtüki meister peab tundma oma kasutuses oleva püssirohu kõiki omadusi, sest ainult selle plahvatusjõu järgi võis teada, kui tugevat laengut oli tarvis teatud laskekauguse saavutamiseks teatud mõõtu suurt tükis. Ükskord küsisin meistrilt, miks ta kasutas rääkides alati nii rohkesti vägisõnu ja vandus lisaks saksa keelele ka itaalia ja hispaania keeles, kui ka kõige lihtsamat asja, seletas. Aga meister vaatas mind nagu tobukest ja ütles. On hästi näha, et su nokk on kollane ja et sa ei ole kunagi püssirohu suitsu nuusutanud Miikael Belts fuss. Vandumine on pool kogu heast sõjakunstist ja hoopiski mitte vähem tähtis pool. Minu vandumised on vaid süütu lapsel allitamine tõesti suurte sõja pealikute nagu näiteks mõne fon šikingeni või Frunzbergi kõrval. Üksnes nende nimi äratab imetlust ja õudu igas veel üles poomattalurjuses, kes oma naha kolme kuldna eest nende lippude alla müüb. Kogenud püssimees õpib ära poolteist 100 käskluse sõna- ja kuuletub neile, on ta siis ärkvel või magab ja odamehe amet ei ole sugugi kergem. Kas sina arvad, et niisugune haridus saavutatakse pea säilitamisega? Ei seal lõppematu vandumise nuttu ja hammaste kiristamise ilus tulemus. Mida vängemat ülemus vannub, seda suuremat austust oma alamates äratab ja sõjapealik peab oskama röögatada Jeesus Maria niisuguse häälega, et see võidab suurtükkide kärgatused ja paneb ka türklasel vee püksi jooksma. Nõnna sain meister Schwartz Vanzilt palju kasulikku õpetust, kuigi tema lugude põhjal ei võinud ma jagada ta vaimustust sõjaväelase seisuse suhtes. Sest nii palju, kui ma nende lugude järgi otsustada võisin ja tal oli neid lõputu hulk, kui ta õlle toobi taha pääses oli sõduri amet halastamatu, kurnav ja täis rahuldus. Just. Selles olid vaid hoobid ja vandumine õppuste ajal. Haavad sõjas ja alatine häda palga maksmisega, mis toimus täiesti korrapäratult, rääkimata palaviku, tõbedest ja prantsuse haigusest, mis saatsid iga sõjaväeüksust, nii, et nende tõttu heitis hinge suurem hulk mehi kui tõelistest lahingutes. Aga ma hoidsin selle mõtte enda teada ja kuulasin alandlikult tema õpetusi võõrastest maadest. Temalt sain esimest korda kuulda itaallase Ameeriga Vesputši kirjutatud kirjadest, kus ta kinnitas, et on leidnud ookeani tagant terveid uusi Mandreid Meister, Schwartz. Fans rääkis ka, et õppinute seas oli mehi, kes kinnitasid, et maailm on ümmargune, nii et kui hakkasid mingist kohast purjetama ja olid küllalt kaua purjetanud, siis jõudsid samasse kohta tagasi. Aga, ütles meister arukalt. Niisugune õpetus käib inimesele üle mõistuse ja ajab kergesti peast segi, kui selle üle liiga palju arutama hakkad. Seepärast on parem tühja mõtlemata pidada kindel maa jalge all, jumala sinine taevas, pea kohal süüa, juua ja laulda, tülitseda ja armastada niikaua, kuni hing sees. Sest aastate lisandudes ja jõu vähenedes jääb kahetsuseks ja pattude andekssaamiseks aega küll ja küll. Minul oli vaprust küsida meister Martiinuselt tema arvamust niisuguse õpetuse kohta sellest, et maa on ümmargune. Ta kinnitas, et on sellest kuulnud aga pidas seda prantsuse tõvest kahjustatud mõistuse jampsimiseks. Ta kinnitas aga, et on maateaduse asjades mõnel määral vabamõtleja. Nii et ei uskunud enam sammast ja laba vaid mõtles, et maa kaku piirab ainult võimas vaba jõgi. Me elame nimelt valgustatud ajal, ütles ta. Ning paljud uued leiutised ja mõtted kujundavad inimeste meeli ja arukas inimene ei või näha neis midagi halba senikaua kui need ei ole vastuolus kiriku õpetusega neis asjus, mida kiriku õpetus just valeks. Ta on inimesel, minu meelest vabadus ise otsustada oma arvamuse üle. Kuigi sellest on rohkem vaeva, vaimukulu ja pahameelt kui tõelist rahulolu. Sest Aristoteles ja kirikuisad on juba öelnud teadmiste kohta kõik, mis inimestel on vaja teada. Kõige kergem ja lihtsam on seetõttu piirata oma mõtteid sellega, mida nemad on seletanud. Mis jääb sellest väljapoole, on ainult mõtete süütu mäng, mis võib pahatahtliku jänese teadliku inimese käes ohtlikuks. Muutuda. On näiteks Pinuid, ütles ta, kes õpivad kreeka keelt koguni heebrea keelt ja maksavad kõrget hinda. Paganlike roomaja kreeka kirjanike ja filosoofide käsikirjade eest lasevad neid trükkidagi. Nimelt Itaalias on ka inimesi, kes suuri kulusid kandes kaevavad maa seest paganlike ebajumalakujusid välja ning panevad neid oma aedadesse ja pidusaalidesse. Väidetakse koguni, et isegi püha isa ja kardinalid ei ole niisuguses harrastamises täiesti süü. Kuigi ma ei taha seda uskuda, ei teakski sellest, kui mitte õppinud doktor Hemminkaat, kes elas paarkümmend aastat Roomas, poleks rääkinud neist asjust, kui oli jänese täis joonud. Aga tema lugu oli teada ja paljud võivad tunnistada, et sellest vagast kiriku isast sai Roomas joodik, kelle elukombed on äratanud niisugust pahameelt. Et peapiiskop ise on pidanud teda nuhtlema. Ära siis unusta, Miikael hoiatas ta, et inimene kannab oma kuradit endaga kaasas, kuhu ta vaid lähebki ja ei ole isegi pühas linnas kuradi kiusatuse eest kaitstud. Vaid vastupidi, otsustades kõige järgi, mis ma olen kuulnud, on kurat valinud püha linna peamiseks kohaks, kus möllata. Mis ei ole mingi ime, sest tema arvates on võid seda suurem, mida kõrgema vaimuinimese ta langema saab. Mõistsin seda hästi, kui mulle meenus, kuidas saatana kiusatus oli mu toomkiriku pööningult peapiiskopi mütsi peale sülitama pannud. Nagu möönis isa Pietari, niisugusele kiusatusele oleks ka kõige Vagamal olnud raske vastu panna, mis siis veel kasvueas poisist rääkida. Ma siiski ei olnud enam kasvueas poiss, vaid tõsine noormees, kes teenis meister Schwartz Vanssi kirjutajana head palka. Olin tema seltsis õppinud õlut jooma, kõndisin vabal ajal ringi, hõbedane puss vööl ja jalas saksa lõikega püksid, mis olid õmmeldud mu meheks olemise tunnusmärgiks. Punasest ja kollasest kangast. Olin õppinud hobust taltsutama ja ratsut saduldama ning salpeeter keetmises ja püssirohu valamises olin enda arvates juba oskaja mees sest olin kõik meistriõpetused hoolega üles märkinud. Püssirohi tegi läbi vajalikud katsed ja kindluse halliks. Ainult suurtükimehed tunnistasid, et see on suurepärane püssirohi ühtlaselt sõre ja tolmu. Järgnesid proovitulistamised, kus oli juures ka kindluse ülem ja mu hea meister näitas, et suudab kolme lasuga tabada jõel liikuvat paati. Muidugi ei tulistanud ta paadi pihta, vaid sobivas kauguses märklauda sest suurtüki kuulid olid kallis kraam ja need korjati pärast tulistamist hoolikalt kokku. Ainus õnnetus tulistamisel juhtus siis, kui lasksime pumbardist. Siis läks vaadi põhja mõõtuv Divi kuul vastu kaljusid puruks, kuigi oli raudvitsaga tugevdatud. Aga kivikoolid hakkavad juba prahi keldrisse või kala tünnidele raskuseks minema, ütles meister põlglikult. Neid kasutatakse veel vaid niisugusel mahajäetud maal, kus paremat ei tundma. Ainus õige suurtükikuul on ühtlaselt ümmargune raudkuul, mis teeb laengud odavaks ja sihtimise kindlaks sest koolid on alati sama suured ja rasked, neid osatakse juba valada. Mina seda kunsti siiski ei oska, sest oskajad hoiavad seda kui ametisaladust. Nii et me peame endiselt tegema raudkuulid sepatööna. Bambarde on aga mõtet kasutada vaid õõnsalt plahvatavad süütavate laengute lendamiseks sest kivikuulil ei ole vajalikku läbimisvõimet. Müüria kindlustusi tulistades ka puulaeva kukkudes ei põhjustada märkimisväärset hävitust. Kindluse isand kuulas tema seletusi meelsasti, aga ütles ärritatult. Kivikoolid on kõlvanud meie isadele ja isade isadele, nii et peavad ka meile kõlbama. Sellel maal on kõva halli kivi mis on suurtükikuurideks just nagu loodud kivide lihvimiseks, odavat tööjõudu, kellele naeris ja silkon söögiks head küllalt. See on vaene maa, mis toodab ainult rauda. Ja nõnda on külla Blooja mõtte. Ta korvab kallite metallide puudumise, kivi ja odava tööjõuga. Kui ta oli lahkunud, virutas meister Schwartz Vandsama mütsi vastu maad trumpi selle otsas ja vandus nii kurjalt, et vanad suurtükimehed muhelesid, igatsevad ja ütlesid, et mäletavad õndsa isand posse päevi. Nende hulgast oli nimelt õige mitu olnud posse teenistuses kui bossoli Viiburi kindluse isand. Ja nad kinnitasid, et olid oma silmaga näinud seda kuradi katelt, kus isand Bosse oli oma nõialeent seganud. Kindluse isand nõuab, et pean talle lepinguvastaselt raud suurt tükke valmistama sest emal ja tema riigil ei olevat raha osta suurtüki, metalli jaoks vajalikku vaske ja tina. Aga säherdune riik on hukule määratud, kes kinnitab, et tal ei ole raha suurtüki metalli jaoks. Samal ajal, kui igas kirikus kõigub Kell ja püürielite kapid on tina toope tuubil täis. Suurtükimehed hakkasid noogutama ja ütlesid kui ühest suust, et rauast suurt kõik on oma rahvale ohtlikum kui vaenlasele. Aga siis taipas meister, et oli öelnud ülearu ja viis mu minema ärritusest üha puhisedes kindluse õuel vinnast ainult hobuse selga ja me läksime linna tagasi tema ratsasammu sõites ja mina hoidsin kinni ta jalus rihmast sest tal oli kombeks öelda, et vaene hobune pidi küll kannatama tema enese raskuse pärast. Nii nõustus ta enda taha sadulasse võtma ainult seelikukandjaid, juhul kui neil oli hägu ja tegu, et tema meelt lahutada. Kui meister oli oma töökoja korda saanud lõpes mu koolivaheaeg ja ma pidin, kui sõnakuulelik koolipoiss jälle kooli kõmpima. Kuigi kuna olin vaba, eluga ära harjunud, siis oli ka nii tark õpetus nagu dialektika saanud minu meelest hallituse maigu külge. Olin nii palju edasi arenenud, et usalduse märgiks kasutas meister Martiinus mind abilisena, kes uutele tulnukatele ladina keele esimesi algeid pähe tagus. Nii nagu osav meister jätab mustema töösellidele teha, ise tegeleb vaip peenema lihvimisega. Antud juhul tähendas see, et meister Martiinus ilmus hommikuti õhtut ja kord keskpäeval karistust ja andis uutele õpilastele peksa. Võrdse jao said kõik vanimast kuni kõige nooremani. Minu osaks jäi lohutada neid teadmisega, et ma ise olin sama sauna läbi käinud. Ja et kuigi õpetuse saun oli mõru, oli selle palk teadmineja tegu. Soovitasin neile karurasva, millel oli olnud suurepärane mõjuma oma nahale. Ja pärast proovimist kinnitasid mitmed neist karu rasv tegi painduva kasevitsa kõrvetuse parandamisel imesid. Ja ikkagi oli nende elunukk. Kerkuningad õppisid ladina keeles korralikult vanduma. Selles osutasime meie vanemad koolipoisid neile vennaliku abi nagu oskasime, sest mäletasime ise hästi, kui palju oli see kunst meile meie hädades alguses abiks olnud? Magister Martiinus ei lubanud nimelt kellelgi kooli müüride vahel isegi mitte vanduda üheski teises keeles peale ladina kuigi pidas selle õpetamist oma väärikust haavamaks. Ja ikkagi väändus tema hambutu suu vastumeelseks naeratuseks, kui ta kuulis mõne nooreskolaariuse suust esimest mahlakat ladinakeelset vandumist. Samal ajal kui tuline kümblus ähvardas igaüht, kes eksis vandudes oma emakeelest abi otsima. Previaarumi lugemist ei pidanud ta minule vajalikuks, sest abieluvälise sünnipära tõttu. Ta ei saanud mind niikuinii preestriks õnnistada vaid mina võisin mõelda vaid maistele ametitele. Nii pidas ta mind palgata abiõpetajana ja see tegi mu meele mõruks sest pidin siiski loobuma oma kirjudest pükstest ja taas ülle tõmbamas kolaariuse halli rüü. Ja nii nagu alati on keelatud vili kõige magusam, ei osanud ma unistada suuremast õnnest kui see, et saan ükskord pühitsetud Klergiks püha kiriku alla.