Magister Martiinus võttis meid vastu, kui oli kuulda saanud, et emand Pirjo tõi talle meeleheaks seakintsu. Tal oli seljas preestrite Laaria peas kõrge õpetatuse märgiks kuulunud samet. Barett rääkides silitas ta oma õhukest nina pöidla ja nimetissõrme vahel otsekui mõttejooksu kergendamiseks ja pühkis aeg-ajalt nina otsast rippuva tilga. Ta silmad olid väikesed, punase servaga ja põletikus ja jooksid lakkamatult vett. Ta oli võimsaim mees, keda olime kunagi näinud ja ma vahtisin teda tinaraamidega akende pisikestest ruutudest langevas valguses, kohkumusest ümmarguste silmadega. Ma ei kartnud nii palju teda kui tema teadmiste kohutavat hulka sest nägin ta seinalaudadel ühtekokku kaheksat raamatut. Ta katsus sõrmeotstega hindavalt seasinki ja viipas siis teenija seda ära viima. Otsekui tahtnuks näidata, põlgab kõiki maiseid ande. Poiss on veel väga noor, ütles ta. Mida poiss oskab? Astusin tema ette ja lugesin komistamata ladina keeles pattern osteri Ave, Maria ja usutunnistuse. Ta parandas mitmes kohas mu hääldamist ja sõnu, siis käskis ta mul uuesti lugeda ja ma püüdsin tema parandused meeles hoida. Ta pidi mind ühe ainsa korra uuesti parandama ja sakutas siis tunnustuseks kõrvalestast nii kõvasti, et mul pisarad silma tõusid. Ta avas raamatu ja laskis mul sealt veerida mõne lause ladina keeles ja ma tegin, mis oskasin, kuigi ei saanud sõnakestki aru, mida lugesin. Siis võttis ta puutahvli, mille pinnale oli määritud vaha. Ulatas mulle kirjutuspulga ja käskis mul kirjutada tahvlile sõnad glooria in, eks seltsis Theo. Näinud, et sain ka selle katsega hakkama, ütles ta. Auväärt is abi, et tal oli õiguspoiss, on andekas. Aga siis järgnes kõige halvem küsimus, kelle poeg ta on. Kuna Pirjo ei vastanud, veeretas vaid kimbatuses, suur tööriist hõberaha ühest peost teise. Siis naeratas magister Martiinus ja ütles julgustavalt. Võid rääkida mulle nagu oma pihiisale hea naine. Kui sind seob mõni varasem lubadus või vanne, siis võin sulle kergesti patud andeks anda ja selle peale ei lähe rohkem aega kui kärbse plaksamine seinalt nahkse kärbsepiitsaga. Räägi siis mureta naine. Emand viria vaatas kartlikult ringi, heitis pilgu ukse taha. Ega ometi mõni võõras pealt ei kuula ja küünitas siis magistrile kõrva sosistama. Poisson pastard. Magister Martiinus ei kohkunud sellest teatest äravaid, pigem pahandas ja ütles ärritatult. Seda ma tean juba isa Pihedari jutust, jai oleksin vastugi võtnud, Sa põikpäine moor. Kui isa Peeter ei oleks sinu pärast nii hardalt palunud. Kas sina, rumal naine, arvad, et ühe seasingiga ostetakse sohilapsele lahti kõik kõrgema teadmise õpetuse uksed? Sellepärast räägi kiiresti ilma keerutamata missa poisi sünnipärast, tead või muidu ma näitan sulle jalamaid, kus siinse ukseauk on. Emand Pirjo võttis niisuguse jutu ninna, ajas end kogupikkuse sirgu ja ütles ägedalt. Olen vaid rumal ja teadmisteta naine, nagu õppinud isand ja magister, ütleb, aga tean siiski, mis on surmapatt ja mis kuulub igavese hingeõnnistuse juurde. Ja niisugust magistriisand niisama ei plaksa, olgu ta nii osav kuitahes seinalt kärbseid plaksima ja süüta laste ümmargustele taguotsade levitsandma. Teadke siis, et selles loos on küsimus nii kõrgetes ohtlikes asjus et õppinud magistri iseeneserahu pärast on parem, kui ta neist ei tea. Sest kabavstidelon, perse ja kuningad käivad kuusel, kui rääkida võrdluste piltide läbi asjadest, millest ei tahaks, et poisi kõrvad seda kuulevad. Rohkem ma öelda ei oska, nii tõesti kui jumal mind ihu ja hinge poolest aidaku, vaid lasen meelsamini puhtal ja täiskaaluga hõbedal rääkida, niisugust keelt Etka magister sellest aru saab. Ta viskas raske hõbemündi kõlinal lauale ja hakkas erutusest Nuutsuma, sest üür oli suur raha ja ta oli kokkuhoidlik naine, kuigi jõukam kui paljud aimasid? Nõnna algas mu koolis käimine tänu emand Pirjo headusele ja heldusele isa peetari tarkusele ja magister Martiinuse ahnusele. Selle kolm esimest aastat olid minule niisugune põrgu külmetamine, ihunuhtlus, alandused ja meelekibedus. Et kõik rõõm, mis ma olin jõudnud emand Pirjo juures läbi elada, kadus tervenisti ning need aastad on mu mälestustes üksainus kõle pimedus ja ma ei tuleta neid heal meelel meelde. Oma noore hea ja emand Pirjo hea südamed. Ta ei pidanud mina nagu teised poisid käima koolivaheajal mööda valdu kogumas moona ja abi oma õpingute toetamiseks. Vaid emand Pirjo hoolitses mu rõivaste ja toidu eest korteri ja küünalde eest ja ostis mulle isegi raamatu, nii et olin esimene retoorika õppijaid, kellel oli oma raamat. Emand piirivalve õnnestus osta see raamat odavalt ja see oli jõudnud läbi käia mitmetest kätest, nagu näitasid kaanele ja räbaldunud lehtedele kritseldatud nimed. Aga ikkagi oli see aastaid mu kõige kallim aare. Selle pealkiri oli ars morjendi ehk siis suremise kunst. Ja kui ma seda ütlen, siis teavad kõik, mis raamatuga on tegemist, sest seda loetakse pidevalt ja küllap loetakse ka edaspidi kui kasulikku juhatust väeti inimese surma ja tulevase elu kohta. Emand Pirjo oli ostnud selle vanalt Läänemere Cyprilt, kes ütles, et saanud selle ükskord purjuspäi Lübeckis sest müüja kinnitas, et raamat kaitseb teda surmaohtude eest paremini kui kõik pühakud ja nõiduse kotikesed. Aga tagasiteel murdus tal tormis mast ja ta sai roietesse niisuguse kolaka, et hakkas verd sülitama. Ja ta pääses vaid Püha Nikolaus abiga tagasi kodusadamasse. Seepärast oli raamat tema arvates kuidagi tühine. Ta ei mõistnud selle kasulikust sisust rohkem kui siga tina luusikast sest ta ei mõistnud ladina keelt. Aga see ei vähendanud raamatu väärtust ja ma jätsin sealt meelde mitmeid lauseid, mis pani magister Martiinuse arvama, et olen jumalakartlik poiss. Koolivaheaegadel võttis emand kirju mu kaasa ja õpetas mulle kasulikke teadmisi ning vabadel hetkedel lugesin talle Arsmorjendi raamatut ja seletasin selle sisu mille kohta ta küll ütles, et seda mõistaks iga arukas inimene ka ise, kuigi ladina keeles loetuna kõlaski õige tark. Kevaditi kui kari välja lasti ja isa peetari oli teinud, mis võis, et kaitsta karjaõnne pöördus iga mõistusega inimene selles samas asjas ka emand Pirjo poole. Sest et kõik teadsid hästi, et ilma tema kaasabita jäid lehmad ahtraks. Vasikad sündisid surnult, lambad murdsid jalgu ja hobused uppusid sohu ära. Sellest oli nii palju paikapidavaid tõendeid, et emand Pirjo võttis karja maksu igast jõukast talust. Vahel lüpsis ta naljapärast mõne umbuskliku perenaise silma all ja oma kunstide näitamiseks kibupiima täis seina pistetud kuivast harulisest oksast. Ja see ei olnudki niisama süütu mäng. Aga mina, kes ma pidin elama temaga koos tema toas ja esimesed aastad magama tema voodis sama teki all pidasin kõiki tema kunste lihtsalt, näiteks, mis kuulusid igapäevase elu juurde, nagu ka tema ise ega pööranud neile tähelepanu. Hiljem olen palju kordi mõtisklenud, oli see ehk tema kunstide teene, et ma õppisin nii kiiresti ja mälu pingutamata. Või tuli mu hea mälu ja õppimisvõime vaid sellest, et olin lapsest peast kukkunud kirikumüürilt pea eeskivile mis ta ka ütlesi õpetas, see jäi mulle kindlalt meelde. Aga kui pidin kuulma ja nägema niisugust, milles ta tahtis, et ma selle unustaksin siis muutusse mu meeles hämaraks ja ebaselgeks nagu unenägu, mida tulutult meenutada püüad. Tema koja alalistest külalistest jäi mulle juba varakult silmameister Laurentsius keda Emand Pirjo külmadel talveõhtutel kuuma KÜ veiniga kostitas. Teine kord oli tal kaasas määrdunud nahkkotis külakostiemand piiri ole, aga mis kotis oli, seda ma kunagi ei näinud, nii et see imelik kott muutus mu meelest salapäraseks. Tal oli seljas tugev määrdunud nahku ja tema näoilme oli alati väga kurb ja nukrameelne. Ta ilmus majja alati hämaras ja läks, kui oli juba pime. Ja ma ei näinud teda kunagi linnas teiste purjelite seas, kuigi ta oli ilmselt linna tähtsamaid ametimehi, kui otsustada selle lugupidamise ja lahkuse järgi, mida emand Pirjo tema suhtes üles näitas. Kõige kindlamaks märgiks pidasin seda, et emand Pirjo pakkus talle iga kord veini hõbekarikast ja minul ei olnud meister Laurentsiuse vastu midagi. Sest ta oli minuga alati sõbralik ja ma pidasin teda tõsimeelseks ja usaldusväärseks meheks, kes kõneles meelsasti surmast ja kuulas juhatusi surma ja igavese elu vastu valmistumise kohta. Ühel kevadisel õhtul, kui kased olid lehte läinud ja maa haljendama hakanud andis meister Martiinus meile vaba päeva, et võiksime pealt vaadata kahe vangi langenud mereröövli kamist sest ta pidas niisugust etendust meile õpetlikuks ja tervislikuks. Palvetage nende õnnetute meeste hinge eest, ütles ta, sest nad tõesti vajavad eestpalveid oma jumalakartmatu elu pärast, joon puhastustule mitmekordselt ära teeninud. Aga võtke neid ühtaegu kui näidet, kuhu viib inimeste ja jumala kehtestatud seadustega kumine, lodev, elu ja igasugu muu pöörasus. Kõrtsi uks on võllapuu, esimene aaste mitmedki mehed, kes alustanud kergemeelset elu, ronides üles teenija piigade pööningukambri trepist on pidanud vahetama selle trepi timuka redeli vastu, mis viib kiikuva silmuse ette. Aga tema kasulik õpetus läks meil ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest õues kohises sinine taevas ja kui olime väljapoole linnamüüre jõudnud, kostis kõrgelt lõokese laulu. Läbi sinetava õhu muhisesid juba pääsukesed. Nii et me gepsutasime nagu õue lastud vasikad mööda märgi teid timukamäe poole. Mäejalamil ühinesime tõukleva inimsummaga, kus maainimesed olid avanud oma moona, märsid ja õllele. Kutsuja pakkus oma ankrust rahakatele parimat kanget õlut. Nii et rahva seas valitsesid rõõm ja naer. Mereröövlid olid auväärt kaubalinna kõige hullem vaenlane, kahe mereröövli ülespoomine selle tõttu pidulik sündmus, mis oli kui loodud lahutama iga õigesti mõtleva inimese meel. Aga kui kaugel linnas hakkas toomkiriku tornis kumisema sünge tornikell ja kindlusest lähenes timuka rongkäik siis jäi paljudel tükk kurku kinni ja nägu võttis vajaliku tõsise ilme. Linna sõjasulased astusid võllapuu ümberringi ja mõlemad süüdi mõistetud olid juba hommikul ahelatest vabastatud. Neil oli lastud end pesta ja korrastada ja juuksed ja habe ära kammida ja kohendada oma rõivaid ning süüa pidusöök. Nii et kui nad olid pihtinud ja saanud pattude andeksandmise siis olid nad pidulikuks talituseks igapidi valmis. Isa peetory saatis neid krutsifiksi käes ning julgustas neid mitmesuguste naljade ja sõbralike sõnadega. Nii et nad olid heas tujus ja natuke purjus. Tundes oma tähtsust sel tähtsal päeval. Omal jalal, tõusid nad Mäele võllapuu alla ja timukas sirutas oma karika esimese huultele sest ta käed olid nahkrihmaga selja taha seotud ja ta ise ei saanud karikat kätte võtta. Ta oli laiade õlgadega võrdlemisi rumala näoga mees ja tundus õige hädine, kui ütles midagi nii vaikselt, et see rahva sekka ära ei kostnud. Mida ta ütleb, mida ta ütleb, hakkasid inimesed sosistama ja keegi hüüdis, räägi kõvemini. Isa Peetri, lohutas teda ja ütles. Naljaks katsu kujutleda, et seisad tormi käes laevatekil ja hüüa nii kõvasti, et su hääl võidab tormi mölgamise. Siis ta röökis käheda häälega nagu härg. Andke andeks kõik head inimesed, kelle vastu oleme eksinud ja mina annan südamest andeks kõigile, kes on minu vastu eksinud. Pärast seda tõstis timukas redeli võllapuu najale, isa Piaatori ulatas krutsifiksi, et röövel seda suudleks ja patsutas talle sõbralikult õlale, teda redeli poole tõugata. Timukas aitas tal üles ronida ja pani talle silmuse kaela ümber. Ronis ise redelist alla, hüüatas talle märgiks ja tõukas redeli tal jalge alt ära. Nii et kusi jäi jalgadega põtkides õhku õõtsuma. Tema seltsiline vaataste mõõtsumiste põtkimist sügava huviga, kuni timukas ka temale karika ulatas. Selle tühjaks joonud, pöördus ta rahvahulga poole ja hakkas kõnelema valju häälega ja ilusasti sõnu valides. Otsekui oleks tahtnud näidata, et on hea kasvatuse saanud mees. Hüvasti, hüvasti, pürielid ja kaunid daamid, ütles ta. Teie rõõmuks astun tantsima, oma viimast tantsutuultele kiigutada ja kerge jalaga. Järgnen oma vennale paradiisiaeda, kuhu ta on juba minu ees astunud vastavalt sellele tõotusele, mille meie issand Jeesus Kristus, röövlile ristipuul andis. Ma tänan seda head isa, kes on kinnitanud minu soovi igaveseks eluks. Ja ma tänan ka meistrit, kes varsti kogenud kätega paneb mulle kaela kanepist krae ja mul on kahju ainult sellest, et ma oma vaesuse ja viletsuse tõttu ei suuda tasuda talle tema teenete eest nii hästi, kui ta on ära teeninud. Küllap oleks kauemgi rääkinud, aga isa peetari torkas krutsifiksi talle suu ette ja ta suudles seda alandlikult. Siis ta läks oma vennaga sama teed ja märkasin, et surm on päris lihtne asi ja protseduur osava mehe käes. Kiire. Timukas oli nimelt mu sõber, meister Laurentsius. Aga ma ei ehmatanud sugugi, kui nägin, kuidas ta oma ametit pead vaid vastupidi oma lihtsal ja loomulikul moel sobisse tema olemusega. Olin lausa uhke tema üle, sest kui kogenud mereröövel oli näinud, kuidas timukas tema sõbraga ümber käis pidas vajalikuks tema kunsti ülistada. Ja nii palju hukkamisi ja poomisi, kui ma näinud olen, võin heal meelel kinnitada, et harva olen pidanud nägema niisama korralikku ja kiiret tööd kui meister Laurentsiuse töö võllas või paku juures. Selsamal õhtul tuli meister Laurentsius jälle meile külla ja emand Pirjo pakkus talle hõbekarikast klii veini. Olin teda pärast hukkamist teretamas käinud välja tegemata oma kaaslaste hämmastunud pilkude eest. Ja mind nähes hõõrus ta kohmetult käsi ega vaadanud mulle silma. Ütlesin talle arglikult, et ma pole kunagi uskunud, et inimese hing põgeneb kehast nii väikese vaevaga või lihtsal moel. Ta mõistis seda täiesti õigesti, kui tunnustust oma kunstile ja ütles. Oled arukas poiss Miikael ja ilmselt ei karda pimedat, nagu paljud teised sinu ealised, kes mind nähes pakku jooksevad või mind salaja kividega pilluvad. Ega nende vanematele paremad, vaid õlletoas pean istuma üksi ning lärm ja naljad vaibuvad kohe, kui ma sisse astun. Kuid arukas inimene saab aru, et timuka amet on kõige õpetlikum amet maa peal. Ja ma ei mõista, miks hingeta loomade lihunikuametit peetakse au sees, niisamuti nagu kösneri ametit. Samal ajal kui minu amet on kardetud ja põlastatud amet. Kas sina ei karda, kui ma sind käega puutun? Ta ulatas mulle käe, aga mina pigistasin ta kätt hirmu tundmata. Ta hoidis mu kätt kaua oma käes, vaatas mulle silma sisse, ohkas raskelt ja ütles. Sa oled hea poiss, Miikael ja kui sul koolis hästi ei läheks, oleksin ma meelsasti su endale selliks võtnud ja sulle oma ametit õpetanud. Kuna minul ei ole poega, sest timuka amet on üks imelikumaid maa peal ja timuka ees, on paljud vürstid ja kuningast alandlikult põlvinud, cutanud ilma timukad, ta on kohtunikud jõuetud ja nende kohtuotsus mõjutab. Nõnda on timuka amet hästi makstud amet. Ja ta võib ka rahulikel aegadel kindel olla korrapärases seisusekohases sissetulekus sest inimene on parandamatu olend ja kuriteod ei lõpe maa peal mitte iial. Kuid rahututel aegadel on paljud timukad rikastunud ja just tähtis poliitika kunstanud timukatele õnnistatud leiust siis kui ega mehed hakkavad kõrtsis kannusid, vastu lauda mõlki lööma ja üksteisele poliitikat näkku karjuma. Siis võib timukas kindel olla, talle lähenevad head ajad. Ta vaikis veini, otsekui oleks oma jutukust häbenenud, aga palusin õhinal, et ta veel oma ametist jutustaks küsinud emand pidevalt selleks luba, jätkas meister Laurentsius. Mitmeidki kordi juhtub, et hukkamine on ainus suur ja pidulik sündmus vaese inimese elus. Nõnda et enamik valmistub selleks hoolikalt, koguni uhkusega teades, et seal ainus kord elus, kui kõikide inimeste tähelepanu on nendele pööratud. Et nende käitumist hinnatakse ja sellest räägitakse hiljem lugusid. Nii on inimeste edevus ja enesehinnang, parim taganttõukaja surmateel nõrkadele ja nutustele segan sageli nende viimsesse karikasse uimastavaid ürte. Nii et neil on lõpuks ükskõik, mis redelist nad üles lähevad. Aga need on lapselikud ja lihtsad vahendid. Kõige suurem kunst on, kui timukas saab kliendi nii kaugele, et too läheb surma targa mehena kõiges kristlikus alandlikkuses, tundes elu täielikku tühisust, tähendusetust, nii et kiire ja valutu surm on inimesele parim kingitus maa peal. Kuna meist olid saanud sõbrad, siis käisin tal mõne korra pisikeses hurtsikus võllamäe lähedal külas. Ja ta õpetas mind tundma neid imelikke ja salapäraseid taimimise võrsuvad kohtades, kus on voolanud inimmeri. Ta laskis mul proovida oma rasket mõõka ka, mida suutsin vaevu kahe käega tõsta ja näitas mulle oma piilu, kirvest ja köisi, mida ta punus ja vastupidavaks ja libedaks võidis. Aga läks kaua aega, enne kui julgesin rääkida temaga heidutavast mõttest, mis oli tulnud mulle meelde, nähes, kuidas kurjategijad tantsivad abitute jalgadega, oma viimsed, tantsu, võllapuul. Meister Laurentsius, ütlesin teie osavates kätes nägin inimest suremas nii vaevata, et hakkasin mõtlema, kas pärast surma üldse on enam midagi. Ma küll tean ja usun, et inimesel on surematu hing ja kindlus igaveseks eluks ainsa õndsakstegeva kiriku rüpes. Sest nii on minule õpetatud. Aga andke teie mulle tõendus mu teadmisi, usu toeks, et ma ei kahtleks. Meister, Laurentsius lõi hardalt risti ette ja ütles. See on jumalakartmatu ja mittekristlik jutt. Ja ma ei taha seda kuulata. Mis olen mina, vaene mees, otsima tunnistust niisugusele, mida keegi tunnistada ei või. Ja kui ma temalt veel kord vastust nõudsin, ütles ta arvasid õigesti, Miikael, et olen surmateener, siis on mu mõtted sageli olnud surmaga seotud. Ja mu mõtete tulemus on, et ma ei räägi oma klientidel enam õõnsusest või igavesest elust vaid jätan selle asja täie usaldusega preestrite ja munkade hooleks. Kui aga mõni vaene hing on igavikust ilmajäämise hirmus enne surmahetke vannutanud mind ütlema, mida ma tean surmast siis ma ütlen, et kujutle, kui ta, kuidas astub paka sellisest õhtust surmväsinuna sooja pimedasse tuppa, papp ja vajub heasse voodisse ja sügavasse unne, ilma et peaks kartma, et keegi teda ärkvele ja pakase kätte koputaks. Nii olen öelnud ja kui see on suur patt, siis antagu see patumulle andeks sest see on toonud lohutust paljudele oma usus, nõrkadele. Aga ütlesin, kui surm on vaid uni ja unustus, siis kas ei ole kogu elu üsna tühine ja kasutu asi? On jah, ütles meister Laurentsius lihtsalt. Ja ma ei ole kunagi õieti aru saanud, miks on inimesel nii arutu ja tuska tekitav himu elu järele kuigi selle võib lõpetada täiesti vaevatult ja lihtsal moel. Aga ütlesin, kuidas on võimalik, et koolnud ilmutavad end meile vähemalt unes, kui mitte muul kombel? Mina ei näe unenägusid, ütles meister Laurentsius. Puhas südametunnistus on pehme, peaalune ja inimesed, kes näevad unenägusid, on minu arvates haiged või lõhverdavad. Eided. Kuigi ma hästi teadsin ja uskusin, et meister Laurentsius eksib ja räägib nagu ketser ilma et sellest ise aru saaks tõid tema mõtted mulle kummalist lohutust, sest mulle meenus sageli mu ema ja südamepõhjas, ma kannatasin tema pärast. Seepärast oli mul hea tunne mõelda, et end ära uputada soli ta ehk astunud elamise häbisti alandustest pimedasse tuppa kus keegi teda enam üles koputada ei saanud. Kui neid mõtteid isa Peetrile pihtisin, siis ta kõigepealt jahmus, aga siis muutus mõtlikuks ja ütles, et piibel ja kirikuisad ei seletanud taeva õndsuse olekut mitte sugugi lõplikul moel. Vaid püha kirik teadis märgatavalt paremini puhastustule ja põrgu ülesehitust. Seepärast ei saanud tema arvates olla väga suur patt oletada, et mõnele inimesele võis taeva õndsus tähendada igavest sügavat und mida unenäod või koputamise teisega. Vaid niisugusele õnsusel olid ehk oma head küljed, sest muidu võis igavikus igav hakata. Ta andis mulle patud andeks, aga hoiatas mind tõsiselt, et ma ei mõtleks ülearu asjadele, mis ei käinud kokku minu vanuse ja kooliharidusega sest inimesel on õndsus seda kindlamalt käes, mida vähenda, mõtled keerulistele asjadele?