Oma mõtteid mõeldes rändasin mihklipäeva lähenedes mööda tänavat ümbrusele tähelepanu pööramata. Kuni hirmus kisa ja röökimine mindi erguma, sundisid pakku jooksevad, inimesed lõid mu pikali jäänud jalule ajades jõudsin vaevu näha, kuidas metsistunud härg mulle vastu jookseb. Kui loomu juba sarvedele haaras ja ühe ainsa nõtke pealiigutusega õhku katuseräästa kõrgusele heitis. Maha prantsatades jõudsin näha, et Bullis arvedel ripub riba minu rõivast. Ja ta oli katki rebinud oma köitest load ja tal oli korda läinud maha kiskuda silmade ette seotud riie. Loomlõõtsutajad mu ees, nii et maast keerutas üles tolmu ja kaapis jalaga, et mind sarvede otsa torgata. Uskusin kindlalt, et mu viimane hetk on käes ja olin hirmust nii kange, et ei tundnud isegi valu ega suutnud kuuldavale tuua kõige lühemadki sõna oma hinge päästmiseks. Aga sealsamas astus mu kõrvalt ette turske maapoiss, haaras pullil rahulikult sarvist ja väänas ta suurema vaevata pikali. Sel ajal kui härg jõuetult rabeles ja põtkis hirmsa häälega möirgas rõhus poiss looma sarvedest vastu maad, pöördus minu poole ja küsis, said sa haiget ka? Alles siis tundsin valu ja kipitust ja hakkasin üle keha värisema ja laususin kogeledes palveid tänuks eluga pääsemise eest. Suur hulk mehi tormas kohale, pulli jalgu kinni siduma ja loomasilmi jälle kinni katma. Talu peremees, kes oli pulli lihuniku juurde talutanud, kinnitas, et tema härg oli alati olnud kõige kenam ja leebem olend. Küllap olin mina vaest looma ärritanud, et ta mulle kallale kargas. Minu suureks rõõmuks õnnestus loomal pead väänutades mehe õlg paigast tõmmata, nii et ta jättis rumala jutu sinnapaika ja hakkas kurtma, et kogu turulinn on kuradi neetud koht, kuhu ta oma kena karilooma iial tooma poleks pidanud. Aga linna rae-le ei meeldinud see jutt sugugi nii, et kohale juhtunud linna sõjasulane võttis mehe südamaid vangi ja viis ära raekoja poole andma vastust pahade juttude ja korrarikkumise asjas. Pöördusin oma päästja poole ja vaatasin teda teraselt, sest olin jäänutele võlgu oma elu. Ta oli minust peajagu pikem ja tema hallides silmades oli unelev pilk. Tal olid jalas viisud seljast ohust märss ja tema kulunud kuup kinnitas, et ta on vaene poiss. Oled vägev mees, kui pulli, paljakäsi põlvili surud, ütlesin. Olen sulle oma elu võlgu, missa tühiasi, ütles ta ja muutus kohmetuks. Märkasin, et mu küljest jooksis verd rinnus torkis, pea hakkas ringi käima, nii et pidin vastu seina toetumad jalul püsida. Kuhu sa teel oled? Küsisin sinna, kuhu nina näitab, ütles ta, pidades nähtavasti mu küsimuste asjatukse peale tükkivaks. Ma siiski solvunud tema peale vaid palusin, et ta saadaks mu emand Pirjo juurde sest olin põlvist nõrk ja ei suutnud omal jõul kõndida. Kui räästa kõrgusele õhku paiskasin, siis olin mõelnud, et mu viimne tunnike on tulnud ja istudes maas ning vahtides pulli puhisevatesse sõõrmetes olin mõelnud, et annan kõik, mis mul on, kirikule kuivaid hing sisse jääks. Nüüd olin saadud obaduse eest tänulik, sest see oli mu tuimaks teinud, nii et ma ei olnud jõudnud anda liigseid lubadusi. Ja ma mõtlesin ka, et ei olnud pühakutele midagi võlgu sest mu elu oli päästnud maine jõumees. Tema toel kodu poole koperdades, suur hulk kohkunud ja kaastundlikke inimesi kannul, mõtlesin, et võiksin anda talle tasuks oma hõbedase tupega pussi ja suvistest töödest kõrvale pandud hõbe vöörid. Aga kui olime Emand Pirjo maja lävele jõudnud, nuhtlesin end juba asjatu raiskamise pärast ja arvasin, et kolm hõbeüüri oli ülearugi sellele noormehele, kes vaevalt kunagi oli päris raha käes hoidnud. Emand Pirjo hakkas kibedasti nutma, kui nägime armetut olukorda ja kuulis, mis minuga juhtunud. See on nüüd selle tulemused, lasksin sind selle musta näoga sakslase seltsi püssirohutegemist õppima. Süüdistas ta täiesti asjatult, sest meister Schwartz, Vanssil ei olnud asjaga midagi tegemist. Emand Pirjo võttis mu nagu lapse riidest lahti ja hakkas mind oma salvidega ruutu tohterdama ja kinnitas, kui oli järele katsunud, et mul on kaks küljeluud katki. Uskusin seda meelsasti, sest tema vajutamine tegi jäledasti valu ja ta käskis mul sülitada. Süljes siiski verd ei olnud, nii et ta otsustas, et mingit seesmist vigastust mul ei ole ja lubas tänutäheks pühale Miika häälile, pühale Nikolausele ja minu palvel ka pühale barbarale küünla süüdanud. Sest leidsin, et olen endiselt Püha Barbara, erilise kaitse all. Emand Pirjo mähkis mu tugevasti sidemetes, nii et sain vaevu hingata ja panime oma voodisse teki alla. Kogu selle aja istus maa pois rahulikult lävel ning sõi ära oma märtsist võetud kuiva rõngas leiva ning tüki suitsutatud lambajalga. Meie kannul jooksnud lapsed vahtisid teda nina urgitseda, see jalatallaga sääri sügades, kuni emand piirialade õue pealt minema ajas ja poisi tuppa kutsus. Mis on su nimi ja su isa nimi, kust sa pärit oled, kuhu sa lähed? Mis juhatas õnnetuse hetkel Miikaeli juurde. Küsisemand Pirjo. Noor mees sattus segadusse ja hakkas endal kõrvatagust kratsima, millest oletasin, et ta on pika taibuga võietmis. Küsis ta aga tabas lõpuks siiski nii palju ära, et seletas, et on Anti Kalle poeg laidila vallast ja tuli linnasepaks õppima, sest oli kogemata ära lõhkunud vallasepaalasi. Sepp oli ta suure vihaga maanteele ajanud. Mismoodi sa selle alasi siis ära lõhkusid, küsisin. Anti, vaatas mulle oma hallide silmadega ausalt otsa ja rääkis. Sepp andis mulle vasara pihku ja ütles, et mina lõin ja Sepp ütles, et löö kõvemini, mina lõin kõvemini. Aga Sepp muudkui korrutasid kõvemini, kõvemini. Nii et lõpuks kahmasin, suurema vasara. Lõin alasin sarve küljest. Emand Pirjo vaatas teda hämmastunud ja ütles. Mu maja nurk on vajunud, nii, et põrand on kaldu ja kui põrandad küürid, siis jookseb pesuvesinurka ja mädandab seinapalgid ära. Olen palju kordi mõelnud, et selle peaks korda tegema, aga pole leidnud abiväge, kes nurga üles kangutaks. Kuidas on, kas tuled mulle appi maja tõstma, nii et saaksin mõne kivi nurga alla toeks pista. Eks ma tule, ütles poiss lahkesti. Naad läksid üheskoos välja ja õige varsti kuulsin hirmsat käginat. Mu voodi hõljus nagu lainetel ja emand Pirjo kiljatus murelikult. Ära maja ära lõhu, aitab, aitab. Natukese aja pärast tulid nad sisse tagasi ja anti, minu arvates isegi ei hingeldanud. Emand Pirjo istus ja vahtis teda, pikk lõug käele toetatud ja küsis lõpuks. On sul ikka mõistus peas, vaene poiss. Anti, mõtles selle küsimusele tükk aega. Vaatas emand pideoli alandlikult silma sisse ja nõustus. Mul on pikaldasevõitu taipamine, jah. Aga ega ma meelega pahanduste. Mul polnud äsja mõtteski maja ära lõhkuda, aga et oli tarvis pingutada, siis ei arvestanud ma piisavalt oma jõudu. Mul on niisugune viga ning see on mu kodunt ja koguni sepapojast minema ajanud. Palusin, et ta räägiks oma kodust ja tajutustas. Olen vaesest majast ja vahest päritolu ja mu isal ja emal ei ole muud rikkust kui lapsed, kellega neid õnnistati korda aastas, vahel koguni kaks korda. Meil oli kodus 18 suud laua taga ja küllap ei olnud ema alati väga kindel meie kõikide nimede järgi sest koos hammaste hõrenemisega oli teda hakanud vaevama mälunõrkus. Minust oli kõvasti kasu, sest võisin talus ära teha kõik hobusetööd. Aga kui pingutasin, siis oli isal tööriistade parandamisega nii palju vaeva, et ta lõpuks ütles, et hobuse pidamine tuleb siiski odavam. Kuna ma tegin ära hobusetööd, tahtsin ma nimelt ka süüa nagu hobune, aga mu isa ei olnud sellega nõus, sest vaeses majas napib alati toitu kui ka leib männikoorega pooleks. Küpsetatakse. Ta muutus kurvaks, pühkis silmanurgast kibeda pisara ja jätkas. Ma ei saa aru, mis needus minus on, kui jõudu on rohkem kui väikesel külal. Mu isa ja ema on nimelt mõlemad igerikud ja vägikaikaveos tegin kõigile oma 10-le vennale tuule alla, kui kaigas katki ei läinud. Mu vanaisast küll räägiti, et ta oli jõumees, kes ei kartnud, kirves peos, karule vastu minna, kuigi karuda lõpuks surnuks pigistas. Lõpuks otsustas isa, et ma sobin kõige paremini sõjameheks, aga ma ei usu seda, sest kardan kangesti igasugust möllu, tülija kurje sõnu. Ema tegi mulle tee moonaks leiva, sosistas kõrva hea nõu, et läheksin sepaks õppima. Nii ma nüüd püüan ka teha, aga kardan väga, kuidas minul vaesel poisil siin suures linnas minema hakkab. Kas kõhugi saan täis süüa? Ta hakkas kibedasti nutma, nii suur mees, kui ta ka oli, rääkis kogeledes läbi pisarate oma lugu kodunt lahkumisest. Ta jutustas, nii. Oli raske minna tuttavatelt tandritelt ja ma seisin kaua koduväraval vaadates tagasi, enne kui sain julgust mööda metsarada kiriku juurde minna. Ja nagu tellitud, tuli vastu karu tõusis tagumistele käppadele ja kutsus mind jõudu mõõtma. Ma kartsin hirmsasti, aga meenutasin oma vanaisa ja et olen orb, nii et pidasin surma karusüles kõigest muust paremaks, kuna valmistasin omastele üksnes meelepaha. Mõtlesin niisiis karuga ausalt maadelda, aga kus see sunnik lajatas mulle näkku, nii et kukkusin istuli ja mu peas surises nagu herilasepesas. Mul on sellest veel need küünejäljed näos. Ka mina läksin selle peale vihaseks, kuigi olen loomu poolest taltsas ja leebe. Haarasin karul, käppasid ja väänasin, nii et metsaisand röögatas ja punus mööda rada minema. Mina veel kõvema röökimisega järele, sest mu iseloom oli välja löönud kuninga aru minu eest ära suure hirmuga puu otsa ronis. Raputasin mändi, kuni karu prantsatas selili maha ja sinnasamasse mada kivimürakad surnuks. Pisin. Marssisin siis karu, nahk seljas kirikukülla ja sain seppa juurde õppima. Aga kauasepp mind oma teenistuses ei pidanud, enne kui ära maanteele ajas. Ja siin ma vaene poiss nüüd olen. Kui ta oli lõpetanud ja käeseljaga põski pühkis, küsis emand Pirjo. Egas ometi meile käguva ja Anti Kalle poeg. Aga ta vaatas meid hämmastusest pärani silmadega ja küsis, mispärast ma valetama peaksin. Pealegi võtsin ma kaasa karu kõrvaluu, sest see oli suur isane karu ja ma kuulsin, et isandad ja nõiad maksavad nende eest head raha ja kasutavad mitmesugusteks nõidusteks. Ta võttis märsist karu kõrvaluu ja näita seda meile. Ja ma ei olnud enne sihukest asja näinud, nii et mind valdas hirmus tahtmine endale saada. Aga emand Pirjo jõudis minust ette ja võttis nõialuu endale öeldes. Ma maksan selle eest niipalju kui iga teine ja mida tihkad küsida, sest see on armujookide segamiseks suurepärane ja ei või iial ette teada, millal niisugust asja vaja läheb. Anti ütles, võtke see minult kingituseks õilisemand ja aidake mind selle asemel hea nõuga, sest minul on raskes olukorras head nõu rohkem tarvis kui kellelegi teisele. Aga emand piri oli ägedasti selle vastu ja ütles. Hea jumalaema ja kõik pühakud kaitsku wind sinu rumaluse ja kogenumad see ärakasutamise eest. Vastupidi, minul, Jamiik häälil on sinu ees tänuvõlg sest sa päästsid Miikaeli metsistunud pulli kallaletungi käest. Nüüd mõistan, et Püha Nikolaus saatis su häda hetkel Miikaeli juurde. Tahtis teie saatused ühte siduda? Mina olen vaid nõrk naine, aga minul on süda rinnas ja sellepärast võid puhata ööd siin majas. Ja ma otsin sulle riideid ja süüa, kuni jõuame ringi vaadata ja välja mõelda, kuidas korraldame su elu. Nii et sinul on kasu Miika helist. Miika häälil sinust. Selles asjas ei ole midagi mõelda, ütlesin omalt poolt. Meister must händ on leidnud hea püssiseppa, kes vajaks abiks selle. Ja need ei pea olema nii väga ametioskaja, sest püssimeister ise alles hakkab minu meistri juhatusel tule Kirnude tagumist õppima. Nii liitus Anti Kalle poja saatus minu saatusega. Alguses korraldasin talle hea töökoha Suurtüki meistritöökojas. Oma vähese jõudeaja veetis ta emand piri oma ajas. Kui olin temaga paremini tutvunud, siis mõistsin, et ta ei olnud mingi rumal poisike temas ja tema juttudes oli varjul vigurimees. Kuigi ta rääkis kõigest tõsise näoga. Rumala teesklemise kunsti, oli ta õppinud näljas ja külmas maanteel rännates enne kui oli julgenud tulla linna. Sest tal oli selja taga juba mitu rännuaastad, kui oli mitmeski vallas töökojast ta käinud. Kuigi ta ei olnud tahtnud seda meile öelda, sest kartis, et peame teda ohtlikuks hulkuriks. Kuid linna oli ta tulnud vaid õpetust juurde saama, sest uskus, et tunneb tavalise maasepa kunst juba väga hästi. See, mis ma eespool jutustasin, toimus aastal 1517. Ja ma mõtlen tagantjärele, et see oli maailma viimane õnnelik aasta ja ühtaegu minu nooruse kõige õnnelikuma aasta. Kuigi selle jooksul küpsesid need seemned, mis mürgitasid maailma ja määrasid kindlaks mu enese saatuse. Esimese aimduse tulevastest sündmustest, sain, kui kuulasin meister Laurentsiuse ja isa Pieetari jutuajamist emand piri oma ajas. Isa peetari ütles Rootsi seisuste esindajad on meie kõrgeaulise peapiiskopi Gustav trolle tema pühast ametist lahti lasknud. Ja niisugust asja ei ole meie riigis varemalt juhtunud, nii et võin vaid kohkumusega öelda, mida püha isa Roomas ütleb, kui ta sellest juhtumist kuuleb. Siin ei ole eriti midagi mõelda, arvas meister. Laurentsius hõõrus rahulolevalt käsi kokku. Riik kuulutatakse põlualuseks, lapsed jäävad ristimata, surijad ilma viimase võidmiseta. Noorpaarid laulatamata ja kirikut pannakse kinni. Niisuguseid asju on juhtunud palju, väiksemal Ki põhjusel. Segasin vahele ja ütlesin, ei tule kõne alla, kaitseksin jumalavallatud tegu, aga võin öelda, et kuulsin usaldusväärsest allikast, et meie hea peapiiskop on paadunud uniooni mees. Niisiis riigivaenlane. Kuna rahud saaliga on jälle risti suudeldes mitmeks aastaks ette ära kindlustatud, siis ei saa riiki ähvardada mingi oht peale Taani. Ja oht ähvardab, seda me teame, sest püssirohtu tehakse ja suurtükke taotakse, nagu võin ise kõige paremini tunnistada, sest olen suvi läbi kukelaulust Vesbrini oma parimat oskust mööda vaeva näinud, et riiki varustada. Kuigi keegi mind selle eest tänanud ei ole. Maine tänu ja au on vaid tühisus, ütles isa peetali vagal. Viimsel päeval. Meid kaalutakse ja mõistetakse kohut meie üle, meie teenete järgi. Aga õudne mõelda, et püha isa oma õigemeelses ägedusest saadab kogu maa kirikuvande alla. Põlualuseks kuulutamine teeks väga suurt kahju just neile, kes kirikult hardalt teenivad. Sest me kaotaksime kõik oma seaduslikud sissetulekud paljude kirikute määratud teenuste peale. Jääksime armetult vaeseks. Ma ei pea sellega silmas niivõrd iseennast, sest noorpõlves mungatõotust andes mõistsin end vaesusesse. Vahel on heatahtlikud ja vagad inimesed mulle mu teenete eest tasunud. Nii olen oma tõotuse kohaselt lasknud rahal minna niisama kiiresti, kui see on tulnudki, sest muidu oleks pidanud kosutama meie auväärt priori rahalaegast. Ei, May muretseb hoopiski mitte iseenese pärast, aga ma kardan, et talupojad, kes on ka muidu kitsid ja kangekaelsed olendid ei maksa enam kirikule kümnist, kui neilt võetakse missa ja pühad sakramendid. Meister hõõrus aina rahul olevamalt käsi vastamisi, ütles, sul on õigus, armas isa, Pihetari. Võin ehk veel kogemuse põhjal ennustada, et selle maa kangekaelsed inimesed hakkavad pilduma solvanguid ja vandesõnu juba siis kui vaid näevad musta mungakuube, loobivad neid koguni kivide ja sõnniku känkratega, sest oma mõistmatuses arvavad muidugi, et kirikuvande alla panemises on süüdi preestrid ja mungad. Ja ma ei kahtle, et Häme võib ohjan, maa kanged mehed tulevad koguni kootidega ja koksavad maha rändava munga siin ja seal. Millisel teol võib olla vaid üks karistusmeistrimees, saab tööd juurde. Aga see on tühi-tähi selle kõrval, mis hakkab juhtuma kindlustes ja väljakutel. Sest mina juba näen vaimusilmas paljude suursuguste päid paindumas pakku ääres raskete mõõkade kõditada. Timukad on ükskõik, kas Nedoni hüüdid, jöödid või meie oma maaisandad. Timukas näeb vaid meelsasti, et üks riik teise järel saab tunda karmikäelist raputamist kuklas, nii et pead lendavad korvi nagu küpsed õunad. Emand Pirjo ütles, et säherdune jumalavallatu juttu ajab talle hirmu peale. Tema arvates on lahja rahu alati parem kui ükskõik kui priske riid. Aga isa peetari kukkus ohkima ja haleda häälega kaebama ja ütles. Kas me pole juba küllalt raskusi läbi elanud ja näinud rohkem kui küllalt viletsust, hirmsast venevihast kuni juutide julmade röövretkede nii välja, et ma pean veel vanul päevil tunda saama niisugust alandust, et inimesed näitavad mulle vihas näpuga, loobivad mu mungarüüd pori känkratega. Olin küll lootnud, et sellest ma pääsen, sest mul pole ka enam don suuri pügamisega tüli vaid hea jumal on oma, armus mind sellest vaevast säästnud ja mu pea kiilaks teinud. Noorpõlves oli mul must, küsi uus, mida oli kahju maha ajada ja millele üks kui teine naine vaimustatud pilke heitis. Nii et mul oli hulk vaeva, et neid takistada minu juukseid näppimast. Aga nüüd on järele jäänud juuksed hallid ja mu nina on jäme ja punane kogu mu keha pundunud kõigist raskustest ja vaevast, mille olen vaimulike harjutuste käigus läbi teinud. Kas siis niisugusena pean ma nagu vaimust vaene kerjates maanteedel rändama koos Tõrksa rahvaga, kes on nii ahne, et nülib noortel mändidel ka kooreleivas ka ulatab kerja ääreleiva asemel kibeda petupätsi. Aga meister Laurentsius ei lohutanud teda sugugi, vaid ütles nutia haliseminejaid. Ta maid tormi tõusmas nähes otsustab tark mees kiiresti, on ta jüüt või rootslane uniooni või isand Stenni meespeapiiskopi poolt või vastu ja talitab vastavalt sellele. Seda kunsti nimetatakse poliitika kunstiks ja see pole teab mis kunst, sest toob varem või hiljem ikka sama lõpptulemuse. Valitseja siis nii või teisiti. Igaühel saabub lõpuks hetk, kui saad omale mõõga makku kurika pähe või köie kaela. Millest järgmist. Soovin hardalt igale sõbrale, et võiksin teenida neid oma parima oskuse järgi. Ainult timukas on neutraalne. Sest teda vajab nii nüüd kui ka rootslane. Nii kiriklik kui ka maineõigus ja meistrimehel ei tasu kurta aegade üle, kui tema teeneid kõige rohkem vajatakse. Emand Pirjo viis õde peegli ja puust õllekapa laualt ära ja ütles. Ta ometi oma kole naljategemine, meister Laurentsius, kas sa siis ei näe poisi nina valgeks tõmbunud ja anti vahib sind turjakarvad püsti ja silmad ümmargused nagu aisarõngad. Kuigi ta on pikad aipamisega. Meil on küll õnn elada kenasti eemal suurte isandate sepitsemistest ja tülidest, nii et meie oleme rahul, vastu võtma või tagasi lükkama nii kuningaid kui ka riigihoidjaid, just nii, nagu meile Stockholmist ette öeldakse. Lihtsale inimesele on ükstakõik, kas ta maksab oma maksud dieedile või Rootsile, kui ta vaid saab rahus elada ja rahus endale lubatud moel elada, elatist teenida. Meie vaene maa võib tõesti õnnelik olla, sest meil on lubatud kõrvalt ja alandlikult vaadata, kummale poolele võit kaldub ja teha oma valik selle järgi. Kõigest hoolimata. Olen vägagi rõõmus, et Miikael on valinud töörelvaks hanesule ja mitte mõõga, sest kes mõõga haarab, see mõõga läbi, ütleb piibli selge sõna. Meister Laurentsius arvas kangekaelselt, et maailm on muutunud ja kinnitas, et tõmme hanesulega võib tuua timukale rohkem tööd kui mõõkade vehkimine ja Arke puuside paukumine. Aga ma olin veel nii noor, et ei saanud tema sõnadest sugugi aru. Emand Pirjo kandis pudrukausi lauale ja segas sinna silmaks killukese võid. Õnnistasime end ja pistsime lusikad rahuloleval meelel kaussi. Maailm ei võinud olla väga paha, niikaua kui vaesele inimesele jätkus Tru ja võid selle silmaks. Kuid koos viimaste laevadega kandlus Saksamaalt kummalisi kuuldusi munkade suurest tülist mille oli alustanud üks vunk ja ülikooli doktor Lutherus, kes naelutas Wittenbergi kiriku uksele, viis vähem kui 100 teesi kus ta mõistis hukka ka indulgentsi te müügi ja seadis nõnda kahtluse alla püha isa kui taevariigi võtmete hoidja. Aga mina pidasin neiut ainult märgiks, et sakslased on rahutu ja tülinorija rahvas nagu meister Schwartz vantsi seltsis olin juba hästi ära näinud. Ja ma ei saanud aru, kuidas võis mõistusega inimene kahelda püha kirikupäev selgetes õpetustes mis muutsid elu lihtsaks ja kergeks ja vabastasid meele üleliigse mõtlemise laevadest. Sest mina vaatasin Maailma endiselt säravate silmadega, heauskselt, puhta südamega ja süütult. Kui ma oleksingi niisuguseks jäänud. Aga inimese kibe saatus on areneda, muutuda ja kasvada, kuni elu on teda lihvinud ja vorminud. Ja Ohtnud kõige kangema tamme leelisega.