Jõulude aegu käisin Tallinnas, jutustasin isale emale oma Tartu elust sellest kui arendav ning ei üldsegi aega raiskama. Paik on üliõpilasselts aamikustuudioorm ja sellest, kui laitmatult ma olin seni töötanud. Paar viisakat hinnet oli mul ju õppemärkmikus ette näidata ka. Möödaminnes rääkisin ka sellest, kui iseseisev ma õieti juba olin. Tänu mõne 10-le kroonile, mis ma viimasel paaril kuul olin mõnelt ajakirjalt kaastöö eest saanud. Florast ei rääkinud me sõnagi. Aga siis käisin maga kirgensoni tänaval, tädi Sandra pool. Seesinane mu ema vanem õde oli tollal 60 aastane, natuke luine, natuke puine, aga tülikalt palju märkav, uskumatult suurte uudishimulike ja paljude vesihallide silmadega naine. Tema kohta räägiti, et ta oli olnud nooruses piltilus. Kuuekümnese tädi Sandra kohta tuli tunnistada, et kui siis pidi see igatahes oleme olnud jahe ja kübetki hädaohtlik ilu. Juba üle kolmekümnesena olid olnud mõne aasta abielus kellelegi varsti jalga lasknud fotograafiga. Aga abielu polnud ta olemust nähtavasti kuigivõrd muutnud. See oli ilmsesti kujunenud välja hoopis varem ja saanud lihvi nende 15 aasta sees, mil ta oli olnud kuvernandiks Peterburis grafist ülemprokuröri majas. Muuseas, ülemprokurör oli olnud liberaal, aga tädi Sandra oli eluaeg põrguliku loogikaga laine. Ma olin kuulnud, tädi Sandra oli sõitnud tõllas oma prokuröriga vangimajast mööda ja lausunud midagi, milles esines sõna kurjategijad. Prokurör oli silmi pööritada Sohanud. Oi, Alexandre kiindrecovla, ärge ütelge nende kohta kurjategijad. Ütelge, õnnetud inimesed. Mispeale tädi Sandra oli heitnud oma leivaisale mõõtu võtva pilgu. Ma kujutan ette niisuguse, nagu vaadanuks ta teda läbi Lornieti, mida tal sel ajal sugugi veel polnud. Ja ütelnud hea meelega, Leff Ivanovitš. Aga kui nemad pole kurjategijad, siis olete seda teie. Tädi Sandra lobises minuga napi üleoleva sõbralikkuse ka nagu alati ja pakkus mulle tassi kohvi ning paar kuubikest tumerohelist stuude marmelaadi, nagu iga kord. Siis ütles ta, ma olen kuulnud kurameerinud Florovenceliga. See polnud küsimus. Seolinending aga nõudis siiski mingisugust vastust. Ma ütlesin mõni sinu tuttaval võinud meid näha korra või teise Vanemuises. Tädi Sandra küsis, kas ainult kõrtsi poolel või teatripoolel ka no-teatri poolel ka. Ahnii. Ta silmitses mind läbi Lornieti, mis tal nüüd täiesti olemas oli ja küsis kummalise rõhuga. Kas selle preili ema tunnet Ja mis siis? Tädi Sandra tõstis parema kulmu kõrgele ja muigas vasaku suunurgaga vaevumärgatavalt saatanlikult. Noh, siis on jutt liigne. Siis sa tead mida? Seda, mis sind 20 aasta pärast ootab kui sa võtad tema tütart tõsiselt. Ma ei oskaks öelda, mis oli Flora ja minu vahekorra edaspidises kujunemises kõige olulisem. Mingil määral toimisid sisemiste kõrval muidugi ka välised asjaolud. Viimaste taga võib olla koguni nende kummaliste kuude globaalsed tegurid. Sisemiste asjaolude all mõtlen ma esmajoones meie vahekorra just nagu liiga suurt endastmõistetavust Me jäneste jaoks. Ja selles salgamatut enneaegsust eriti minu poolt vaadates. Väliste asjaolude all mõtlen ma sellesama endastmõistetavuse perekondlikku dimensiooni, meie loo emaliku heakskiitu floora ema poolt selle just nagu legaliseerumist mille läbi midagi selles loos minu meelest kuidagi moondus. Aga ka floora ema asjassesuhtumist üle pea tema soosivat õhinat, kuigi oli tegemist lihtsalt vahekorraga. Ma ei söandanud seda enesele välja öelda, aga mulle tundus hetkiti, et selles oli kübeke kupeldamise maiku ja seal kõrval tema kuidagi Kunnatut aru saama. Mitte ju lausa väljaöeldut, aga mõista antud küll, et Flora abielul Florat tulevikul floora edaspidisel seltskondlikku seisundil Flora õnnel ei tarvitse olla selle vahekorraga mitte midagi ühist. Kui ma nimetasin meie novelli kujunemise globaalseid tegureid, mõtlesin ennekõike sõjaeelse maailma üldist pingulolekut. Nagu tundub, võisid õnnestuma määratud lähedused selles pingeväljas tavalisest hõlpsamini päris ühinemiseks puhvatada. Kuna mõrrased lähedused olid mõistetud harilikust kiiremale pragunemisel. Võib-olla söövitas mu armu õhealuseid ka tädi Sandra mürgine prognoos. Ja ma hakkasin kas või ebateadlikult kujutlema tulevikufloorat tema emaga täiesti ohtlikult sarnasena ning aimama silmapilgu flooras tulevikku, piinliku paksuse ja naljaka ähmikuse algneid. Ikkagi aga olid need kõik vähemalt ükshaaval võttes arvatavasti kõrvalised seigad. Inga ilmumise kõrval. Sest mõnikord küll traagika aldis, aga siiski fantastilise seas, kus ei võeta mitte midagi peale iseenda päris tõsiselt. Aga kus leitakse jätkuvat endal kõige harralisemate huvide jaoks piisavalt aega kuulasin ma kõikvõimalikes muudes teaduskondades kokku kindlasti rohkem loenguid kui mu enese õigusteaduskond. Mulle pakkus. Jaanuari lõpul leidsin peahoone neljandas auditooriumis vana suitsu prantsuse klassitsismi käsitleva loengu algul enda kõrvalt nisukarvapeaga ja päevitunud virsiku näoga sarlaka tüdruku. Niisugused küsisin talt, miks ma teda varem pole siin näinud. Ta vaatas mind viivu üllatavalt tõsiste, säravate tumepruunide silmadega. Kui ta mulle vastama hakkas, tuli vana suits parajasti sisse jätma. Vastust auditooriumi taldade nühinas kuuleksin pööras tüdruk oma areda joonelise täidlase suu mu kõrva juurde. Nii et mu kõrv tundis koos sõnadega ta hingeõhku. Ma olen siin esimest korda. Ma olen majandusteaduskonnast esimene kursus. Aga mulle paistab, et see pole minu koht. Nüüd õpin ma ülikooli tundma. Ja mina otsustasin teda tundma õppida. Selle tutvumise avastused kuuluvad juba ühte teise lukku välja arvatud avastused. Inga võlu oli muuseas sellele, ta seisis mulle sisse kasvatatud sündsusnõudele ja teistele sellistele asjadele, mida mõnel pool on väikekodanlike eelarvamuste nime alla kokku võetud. Umbes niisama palju minust ligemal nagu mina seisin neile ligemal Florast või vähemalt floora emast arvates. Ja mulle tundus, et nimelt seal pidigi tüdruk seisma. Veebruari algul ma olen kindel, et enne kui Flora võis aimata oma rivaali olemasolu sõitis ta Tallinna. Ta pidi jääma mõneks päevaks. Ta jäi nädalaks-kaheks kolmeks. Ning ma tundsin üllatusega süü murega ja rõõmuga. Tema eemalolek, mis mind kolme nädala eest oleks kindlasti teinud vähemalt rahutuks, vähemalt pahuraks oli mulle korraga meeldiv. Nädala pärast räägiti mulle tillukese maa ja miniatuurse seltskonnanuhtluse hüved. Florat oli nähtud lokaalis või teatris või mõlemas oma emaga ja härrackimmeliga. Eduka 40 aastase lahutatud veinikaupmehega ja Luxemburgi konsuliga. Mul on selgesti meeles, kuidas teade mind lõi justkui raudvitsaga kuskile mao piirkonda. Ja kuidas löögi äng vajus pika silmapilgu jooksul läbi kõhu- ja kubeme allapoole. Pani põlved momendiks õpetama ja voolas läbi taldade välja. Ja kuidas südame ümber tõepoolest südame ümber ja oimukohtades ja nina juurel tekkis vabanemise tunne. Udemed lõuaga egoism oli saanud hoobi, aga mõistus ütles mulle hõisates, et harva juhtub niisugustes teineteisest irdumistes niisugust vabastavad sünkroolsust. Tõsi, äng, laine ründas mu noort enesearmastust veel korra või teise, kui Inga lähedust polnud, seda parajasti tõrjumas. Näiteks siis, kui sain Floralt märtsi alguses postkaardi. Peeter ema tahab, et elaksin siiski kodus. Õppimist ju suurt ei takista ja igav sul seal ilma minuta ka ei ole nagu kuulda. Kui Tallinna tuled, tõmba traati. Ma ei tõmmanud traati, sest ma ei sõitnud Tallinna. Mis küll arvatavasti näitas mu alles asjast üle jõudmatust. Jäin kevadiste eksamite lõbule Tartusse. Juuni keskel, kui Inga oli koju Otepääle sõitnud, istusin rongi ja sõitsin tädipoja juurde Kaunasesse. Ja nüüd läbi maailmasõja puhkemise, Poola varingu baaside tuleku ja kõik eiravate sügiseste eksamite teoreetiline statistika ja kohtuarstiteadus, et nad oleksid jõuludeks kaelast ära, olin ma viimaks siin. Olin sõitnud Tallinna, et käia seal rahutul ajal kord isa ema juurest läbi. Ma olin hingasse liiga õnnelikult armunud, et mu sõitu oleks mingil määral ajendanud soov kohata floorat ja teha endale või talle selle kohtumisega haiget. Ja nüüd istusin siin ja vaatasin Karli ja üle Karli õla, seda, kuidas nooruke Jossif Šagal pistis viiuli lõua alla, et kapelliga peale lõunamuusikat alustada ja ise mitmesse suunda naeratas, kus temale naeratate. Enamik naeratas sellepärast, et selle poisimäng oli üks julgustavaid niite normaalse elu just nagu kärisema kippuvas kangas. Ja mõned naeratasid talle muuseas ka sellepärast, et ta pidi olema suure Marc Chagalli vennapoeg. Vaatasin teda ja tulin temaga pritsu abil hetke ja paika tagasi ja panin seda enam imeks, kui Karl juba mu lauas istet võtnud, ütles hoogsalt. Näed, kui hea, et ma sind kohtasin. Me arutasime Floraga hommikul, et oleks tore sind näha, mis õhtul teed? Ei, ei, mul ei sündinud seda kohtumist tagasi tõrjuda, nagu oleksin ma seda kartnud. Kui ma olin pealegi kuulnud, et Flora pidi olema Kimmeliga, võib-olla koguni kihlatud mitte midagi, mis siis? Karl võttis päevalehelaualt ja viipas reidil seisva 14000 tonnise Terv Deutsche pilti. Meie sõidame ju ka, oleks tore õhtul kuskil istuda, Flora, sina ja mina. Ja mina võtaksin Bella ühes. Ah, teisi sõidate ka? Ma olin tõsiselt üllatatud, ebameeldivalt üllatatud. Oh jumal, mitte floora pärast või kui ka tema pärast, siis ikkagi ainult õige õige, osalt. Peamiselt sellepärast, et Ventselite ärasõit oli järjekordne ebanormaalsete asjade sisselöök normaalsesse ellu. Ja ma ei suutnud hoida end põlglikult küsimust. Mis sakslased teie siis olete? Ema käis Saksa gümnaasiumis, nüüd on kogu pere sakslased valmis. Papa Ventsel, mamma gümnaasiumi kaudu ka. Karl tõmbas kannatlikult ja silmanähtavalt kannatades oma Elvat. Peeter, sa ju tead, kuidas sellega on? Muidugi teadsin ma, kuidas sellega oli. Nädala eest teatasid lehed, et Hitler kutsub sakslased Eestist ja Lätist ära. Järgmisel päeval saabus Saksa valitsusdelegatsioon arutama asja korraldamist. Komisjonid töötasid ülepeakaela kaks päeva ja ööd. Sakslased müüsid oma varasid ja pakkisid asju. Kolmandal päeval olid laevad reidil. Juba tassiti ära sõitjate mööblit selleks avatud ladudesse. Pankade uste taha tekkisid raha loovutajate sabad. Viiendal päeval olid esimesed lahkujad laevadel tollimajaesine ummistus, taksodest. Lehtedes kirendasid kuulutused, tervitan sõpru ja jätan ärasõidu puhul jumalaga. Või teatan, et mina kuskil ei sõida ja kõik sellesisulised kuuldused on valed. See oli distsiplineeritud, aga ikkagi nakatumisohtlik paanika. Muidugi teadsin ma niisama nagu kõik. Ümberasujate seas oli küllalt suurel arvul puhastverd eestlasi. Paljusid saksa kultuuriorientatsiooniga inimesi oli miski haaranud. Keda keeruliste biograafiliste motiividega otsustamiskiht, keda paljas püksatusir, otsustamiskihk, neid, kes olid, võib olla mitu põlve vankunud eestluse ja saksluse vahel tundnud end sellena, kumb oli kasulikum olla ja kellel nüüd äkki kästi vastata, kumb sa oled. Ja hirm. Hirm oli nakatanud neid, kes arvasid, et neil oleks meie uue moskvaorientatsiooni taustal midagi karta. Aga ümberasumisloa saamiseks ei tarvitsenud kodanik kuuluda saksa kultuuromavalitsuse. Sakslaste nimekirja piisas Eesti siseministeeriumi sakslaseks tunnistamispaberist. Ja kuna kogu poolunenäoline ümberasumisaktsioon toimus tõesti palavikuliselt ja pahaendeliselt ruttu said sidemetega inimesed sakslasega tunnistamis tõendeid siseministeeriumist küllalt hõlpsasti. Karl kõneles. Sa ju tead, kuidas sellega on? Mina pole seda, otsustab see on isa otsus. Ta ütleb, venelased tegevad siin temasugustega puhta töö. Tal olevat mingisugused 18. aasta kogemused, mina ei tea. Ah, praegu kindlaid asju ei olegi. Ja mina pole ka mitte milleski kindel. Ei selles, et ta teeb õigesti. Ega selles, et ta eksib. Tuli välja, et vanad vints helid olid juba laeval ja pidid homme hommikul välja sõitma. Sihtsadamaks statiin. Aga Karl ja Flora pidid sõitma alles tunahomme. Kui küsisin, miks nad siis sõidavad niiviisi lahus, ütles Karl ebamääraselt. Ah, näed, tuli niimoodi välja. Ma küsisin, kas see on tõsi, eteid paigutatakse pooseni kanti. Karl ütles jah, esialgu muidugi. Hitler oli ju kuulutanud tagasi vallutatud Saksa aladel tagab riik kõigile ümber asujaile korteri ja konfordi. Ma tahtsin ütelda. Nojah, mis siis ikka, pesete oma komportaablite korterite põrandad poolakate verest puhtaks ja tunnete end kui härrad. Aga ma olin vait. Sest ma silmitsesid Karli väsinud ja närvilist nägu. Sinakas habemetüügaste kõhnal. Lõual oli märgatavam, kui ta muidu enesele lubas. Ja sain aru. Õnnelik ei olnud ta küll teps. Aga sealsamas torkas mulle meelde, mis siis, kui mu enese isa oleks otsustanud sõita? See oli jumal tänatud, mõeldamatu, teades tema paiga truudust tema rahvuslikku naivismi, tema suhtumist sakslastest ültse ja Hitlerisse eriti ja tema suhtumist oma vabrikusse, mille aktsiaisse oli ta paigutanud 1500 krooni raha ja masinais 40 aastat tööd. Aga inimene ei vali oma isa. Kui ta oleks olnud teistsugune, kui ta oli ja oleks otsustanud sõita mingitel mulle teadmata asjaoludel, mille juured võinuksid ulatuda aega, kui ma polnud veel sündinud. Mis ma oleksin siis pidanud tegema? Ja mis ma oleksin tegelikult teinud? Kas ma oleksin talitanud teisiti kui Karl laevalt?