Kapell mängis nüüd fibichi poeemi ja läks selle pealt sujuvalt Schuberti vaikselt anuvatele lauludele üle. Ma küsisin ja mis plaanid teil õhtuks olid? Noh, me mõtlesime, sa võiksid tulla meie poole sisse. Meil on muidugi maja Segija lage asjad pakitud ja kolmveerand juba ära. Nii et kodus me enam ei saa. Aga me võiksime minna neljakesi kuskile lokaalia istuda, jumalagajätuks kes ütleb, millal ja kuidas ja kas me kunagi näeme. Läänes on sõda ja jumal teab, mis siin võib tulla. Flora arvas, et sa võiksid astuda kella kaheksa ajal. Kus ta võis seda arvata, kui ma alles eile ta helistas hommikul sinu emale ja kuulis Ta polnud iial varem mu emale helistanud. Ma tunnistan, ma unustasin sel silmapilgul täiesti ära, et õieti pidanuksin mina olema see vähemalt võinuksin olla see, kes taotleb andeksandmist. Nii et ma mõtlesin, olgu, ma lähen nendega koos. Ma annan Florale andeks, kuna see on jumalagajätt teadmata ajaks. Mingu. Ma annan talle ka tema Kimmeli andeks. Võib-olla mõtlesin ma veel, sest issand on teda selle sunnitud ärasõiduga selle põgenemisega piisavalt karistanud. Ma küsisin oma andestamise otsusest hoolimata see flora uus austaja, härra kimmel ei tule õhtul eiei, ütles Karl tõtakalt tema isa Ida-Saksamaale. Ta pidi sõitma, aga otsustas, et jääb siia. Ma mõtlesin seda enam peaks tulema. Aga võib-olla ka just seda vähem, kust mina tean. Ja mulle on see ju ka ükskõik. Me leppisime kokku, et nende poole ma siiski ei lähe. See tundus olevat mulle väärikuse säilitamiseks vajalik vaid, et kohtume kell kaheksa mere ääres Breneri restoranis. Karl helistas sealtsamast telefoni kapist ja pani kella kaheksaks neljale inimesele laua kinni. Kui me lahku läksime, oli kell viis. Ma mäletan, ma helistasin koju, tulen õhtul hiljem. Siis käisin Inga ülesandel Kaizarmanni raamatukaupluses ja ostsin talle kroonini staarse lockdown. Ta tahtis selle läbi lugeda ja viia õele sünnipäevakingiks. Ja kuna raamatukauplus oli lillepoe kõrval, astusin pärast väikest kahtlemist lillepoodi sisse. Enam mitte, kuigi suurest oktoobrikuisest valikust ostsin floora tarvis kolm kahvatut roosi. Ikkagi roosid. Sest elu oli ju küll ees, muidugi muidugi, aga siiski võis olla meie viimane kohtumine kahvatud roosid, sest lõõskavam toon oleks olnud koguni vale. Ja need kolm mingil määral ka huligaansuses. Nende saksakeelne kroonu eesti nimi stats, president päts tundus pakkuvat ideed topeltokkaga kalambuure jaoks, mille ma tahtsin restorani teel välja mõtelda. Üks okas Pätsi viimase aja saksa fiilia ja teine eesti un Siidlerluse istmiku. Mäletan, et kuna mul veel tund-poolteist aega oli, läksin linna raamatukokku ja sorisin sealseid kartoteeke. Kui ma bussi peale kõndisin, oli juba peaaegu pime. Bussi aknaklaasidest sai aru, et pimedus oli ajuti seenevihmast märg. Buss pööras Narva maanteele ja Pirita teele. Ja ma mõtlesin õlgu kehitades. Mispärast valis Karl meie istumiseks nii kauge, kõrvalise koha? Brenneri restoran oli kella kaheksa ajal peaaegu tühi ja meie kvartetis olin ma esimesena kohal. Kelner juhatas mu meie tarbetult ette tellitud lauda. Palusin tuua roosidele vaasi ja endale tassi kohvi ning võtsin istet ja vaatasin ringi. Viis-kuus roosaka töölaualampi vähestel hõivatud laudadel olid tumedate palkseintega ruumi ainus valgustus. Klaverist, viiulist, saksofonist Rio törtsutas monotoonset Foxy ja mõned paarid nühkisid halvasti vahatatud põrandat. Tantsijate peade kohal purjetas roosas hämaruses neljamastiline purjeka mudel, mille kiilu all pikemad tantsijad tõmbusid vaistlikult kokku. Meil oli varutud mõnus nurgalauda vastu punast kardinat, mille taga oli aken. Ma vaatasin, kuhu lahele ja linnatuledele teispool udust pimedust. Ma mäletan, ma panin sigareti põlema, pigistasin silmad kinni ja püüdsin saksofoni kiuste oma tervitussalm ürita ajada ja see klõbises umbes niisuguseks kokku. Et kergendada oma patu mäekest offlorakeima võtan värsid toeks ja kauplen Riinimist talendiga ning muisutan su vastset saksa käikest, nii nagu nüüd moeks stats presidendiga. Noh, ma olin oma, mitte veel päris 20 aastases edevuses oma salmiga piisavalt rahul ja kujutasin muiates ette, kuidas ma tõusen nende tulles püsti ja ulatan Florale selle salmi saatel faasist roosid. Ja samal ajal kavatsesin ma võib-olla andsin ma endale sõnagi olla selle järel kõigist kahtlasest asjust Flora Tallinna pagemisest, Kimmelist kihluse juttudest ja Tura eilsest Saksaks saamisest. Ja sealsamas kõndiski Karl oma õega jaomotellaga saali sisse. Karl sisenes tüdrukute ees ja laskis nädalasse isenesest mööda, täpselt nii, nagu nõudis tollane etikett. Ja nad sammusid diagonaalis üle põranda minu poole. Ja ma nägin vabatusega. Floral oli seesama mürkroheline ja lapp kleit seljas ja needsamad kullakarva rihmadest kingad, jalas tema ajaloo eksami kleit ja kingad. Ja ma mõtlesin rõõmu ähmiga, mis pärast mispärast? Sellepärast, et meenutada. Ja kuidas rohelises kleidis ja oma kumavate vasksete juustega laudadest mööda ja läbi lampidel roosade valguse saarte lähenes jõudsin ma mõelda veel kõiksugu asju. Aga niisugused asjad on ju ka ikkagi tähtsad kas või järglaste kvaliteedi pärast. Jumal teab. Aga mis oli selle vattoobildi nimi? Härraselt, kuhu? Siis olid nad kohal ja ma surusin Floral kätt. Aga enne, kui ma jõudsin oma roose talle ulatama hakata ja salmi tarvis suud lahti teha lükkas Karl Bella minu poole ja lausus. Ütle siis minu naisele Kadere mis sinu naisele. Ja me abiellusime täna hommikul, kui ma sind pealelõunal nägin, pidin juba sulle rääkima, aga siis otsustasin, et jätan üllatus õhtuks. Ma surusin mõlema kätt nagu ikka surutakse. Me võtsime istet. Ma mõtlesin üks ootamatus teise otsa. See bella, see kahvatu, vaikne tumeda kulmuline tüdruk, keda banaaniks kutsuti ja kes mängis kenasti klaverit oli minu ja Karli tutvuse jooksul Carli läheduses vilksatanud, nii et ma olin temaga isegi sina peal. Vella luide ja ümberasujate välk abieludest kirjutasid juba ka ajalehed. Ära sõitjaid oli loodud niisugune võimalus. Kuid et ka need kaks olid äkitselt astuvad niisuguse sammu. Oli taas üks noid maa väringu nähteid, neid jalgealuse vabinaid, mis siin nüüd järjest taldadest südameni ulatusid. Te, sõidate siis tunahomme kõik koos? Jah, ütles Karl, sõidan. Ma tahtsin hüüda, kuidas siis nii? See on ju võimatu. See on ju absurdne. Aga olin vait, sest nemad pidid oma asja ometi paremini teadma. Siiski vaatasin mõlemale otsa, nagu tahaksin ma kindlusele jõuda. Kas nad on ikka selge mõistuse juures? Sest Bella isa muidugi eestlane, pangategelane ja majaomanik mahtus oma baltisaksa naisega parajasti ümberasujate kirju masse karjajakku ära. Aga tema esimene laine, Wella ema, juba 10 aastat 10 Est surnud noor proua luide oli ometi olnud tuntud juudi kõrvaarsti tütar. Ma teadsin seda oma tohtrite onu perekonnast. Nii et olgu Wella oma kadakast isaga ja saksa kasuemaga ja täna hommikust siis ka oma eile sakslaseks saanud mehega näiliselt kui kaitstud tahes. Minu meelest tähendas tema Saksamaale sõit temale ikkagi teadlikku sellesse kuristikku hüppamist, kus teised temasugused paanikas püüdsid välja pääseda. Sest kui mitte enne, siis igatahes juba ligemale aastapäevad. Hitleri kurikuulsast kristalli pogromist saadik pidid ometi vähemalt juudid ise aru saama et praegusel Saksamaal ei oota neid muu kui ainult jube ja põhjatu ja etteaimamatu vägivald. Või mis kaal oli Eesti ajalehtede hiljutisel sõnumil Berliinis teatavat ametlikult, et juudid saavad Saksamaal toidukaarte ühistel alustel sakslastega. Ainult tekstiilkaupu neil esialgu ei antavat, sest enamjaolt olevat nad seni töötanud kaubanduses. Kui isegi välismaa rahustamiseks mõeldud teade oli sisuliselt mõnitus Aga sellest kõigest polnud ilmsesti mõtet siin rääkima hakata kui nad olid oma otsuse teinud ja medituna homme sõitma. Ma võtsin kolm roosibaasist ja ulatasin Bellale ilma igasuguse salmita üsna kohmakate sõnadega ja kummalise tundega, et ma olen nende roosiparte püstjaid jämeda tallaga okkaid juba ammu läinud, hoopis mujal. Ja mingis pahaendelise seoses. Ma otsustasin pöörduda siit maalt Flora poole. Vaatasin talle otsa. Rohekad silmad olid mu meelest erakordselt tumedad, peaaegu mustad. Ja ta klassikalise, küll kergelt tedretähise, aga ikkagi puhta profiili juures tundus ta naeratus kahekordselt ebalev. Ta oli endastmõistetavusega, mitte oma venna, vaid minu kõrval istet võtnud. Ta parem käsi oli tooli käsipuul viis sentimeetrit minu vasakust eemal. Ma silmitsi esindada plikaliku väikese kuldsõrmusega kätte sain aru sellest, kas ma võtan ta käe nüüd oma käte või jätan võtmata. Tuleneb kogu tänase õhtu helistiku märk. Kui ma ei võta, kujuneb meil tõenäoliselt täiesti formaalne õhtused. Kui võtan jada, tõrjub Muge tagasi, siis just niisamuti. Aga kui ma võtan ta käe ja ta laseb seda sündida ja tuleb minuga kätemängus veidigi või koguni täiesti kaasa siis on selge, et nii kibedused kui õrnused on vältimatud. Ma mäletan, ma kaalusin terve viivu, mida ma õieti tahan kas jahedat enam-vähem sõbraliku jumalagajätu või midagi muud. Ma mäletan, mõistus veenis mind, et ainult esimene on arukas ja õige aga kõik teised jõud irooniast, Isamaa-alusest, kaastundeni ja ihani kõnelesid mõistusele agaralt sosinal vastu. Ja ma ei tea, kuidas nende vaidlus oleks lõppenud. Või ma võin vähemalt ütelda, et ma ei tea. Kui just siis poleks ilmunud lava juurde kelner meie soovide kuulamiseks. Nii et ma ei saanudki teisiti, kui võtta floora käsi oma käte ja küsida, mida ta sooviks. Kusjuures ma ütlesin, pannes samal ajal tähele, et ta ei võtnud oma käte ära. Ma arvan, me võtame midagi üsna kerget ja siis kohvi Bidzina poolioniga, mis ma pidasin normaalseks, et mina maksan Flora ja enese eest. Ja kallim lõbu poleks olnud mulle hoopiski tasku järgi. Aga Karl kukkus sedamaid protesteerima. Täna ei mingit koolerdamist, saad aru, kas sa siis ei tea, me tohime ju ainult 50 krooni nina peale kaasa võtta. Mis üle selle tuleb maksta seeli panka sisse see transleeritakse siis jumal teab, mis kursiga ja millal jagub. Aga meie pangaleti äärde sappa ei lähe põhimõtteliselt. Ja meil on ju veel üle 300 krooni tula, homme hommikuni saad aru. Nii et me teeme vähemalt sajakroonise arve ja mina maksan, mitte üks jutt. Mul oli Ventselite majas liikumisel tekkinud ebamäärane mulje, et seesinane jõukama keskkodanluse elu, mida nad olid elanud oli nõudnud neilt aeg-ajalt teatud pingutust. Nähtavasti polnud nende majanduslik seis väga hiilgav ja väliste vormide obligatoorselt arvatud pealisrüü reetis mõnikord võrdlemisi pine vil traagelniite. Umbes selliseid, et härra laenas proualt välja minnes 20 krooni või proua otsis härra kapis rippuvate pükste taskus teenijale kondiitri juurde saatmise raha. Seal tähelepanu tekitaval taustal oli Karl jätnud mulle alati asjalik, hoidliku mulje. Iial polnud ma märganud temas mingit praalialiku joont. Ja sealsamas vilksatas mulle meelde maja siin nädala eest Tartus Werneri kohvikus doktor Seideliga juttu. See noor arst vanast eesti sakslaste perekonnast ja õieti Fansaidel Tartu arstiteaduskonna hiljuti lõpetanud mees ja minu jumal teab, kus põgus tuttav tunnistas, et vangub tugevasti ümberasumise ja paigaljäämise vahel ning ennustas minejaile moraalselt raskeid päevi, nii väliselt kui sisemiselt. Ümberasumine pidi Seidele arvates päästma valla traagilise laostumise. Ta seletas, et niisugune konservatiivne rahvusgrupp pidi põdema teisale sattumist kahekordselt läbi ühest ja nagu ta ütles, koipuru samast servast pidi toimuma senisest veel kramplikum endassetõmbumine teisest ja elujõulisemas servast. Ettekujutamatu demoralisatsioon. Abielud pidid paiskumassegi, kompleksid pidid lööma välja, karakterid pidid nihkuma paigast. Ta seletas ja eakad ja seni korralikud naised hakkavad litsi lööma. Ausad ärimehed ei maksa enam oma võlgu. Vanad moraali oinad Jäärastuvad. Peapõhjus vana keskkonna kui moraalse kontrollsüsteemi äralangemine, mis on üks aspekt selles kogu nähtus, millel eesti keeles pole vist veel nimetust. Ent Purtse Lung. Tundus, et kahmaka ja hoogsa doktor Seidele jutus võis olla tükk tõsis tõtt. Ainult ta järeldused olid ehk natuke liiga resoluutselt ja tormakas. Aga mis puutus Carli rahaloopimist? Õhinasse? Mulle turgatas pähe, kas polnud see viimaks juba tollesama, ent vurts salongi avaldus. Igatahes ei hakanud ma Karliga vaidlema. Ma ütlesin, tee nagu tahad. Ja ma ei mäleta, mida me lõpuks tellisime.